Читать книгу Kuningas Kull ja Bran Mak Morn - Robert Ervin Howard - Страница 6

Kuu ei olnud veel tõusnud, kui Kull, käsi mõõga käepidemel, akna äärde astus. Aknast avanes vaade palee uhketele siseaedadele ning vürtsipuude lõhna edasi kandvad öötuuled panid õhukesed kardinad hõljuma. Kuningas vaatas välja – kõnniteed ja pargid olid hüljatud, hoolikalt trimmitud puud heitsid raskeid suuri varje, lähedalolevad purskkaevud paiskasid oma hõbedasi jugasid tähistaeva poole ning kaugemad kaevud vulisesid tasa. Ükski valvur ei kõndinud neis aedades, sest välimised müürid olid nii hoolikalt valvatud, et ükski sissetungija ei pääsenud aedadesse. Viinapuuväädid katsid paleeseinu ja just samal ajal, kui Kull muigas selle üle, kui kergelt saaks neid mööda üles ronida, ilmus pimedusest akna alla üks vari ning paljastatud pruunikas käsi toetus aknalauale.

Kulli võimas mõõk oli juba poolenisti tupest välja tõmmatud, kui kuningas äkitselt peatus. Musklis käe küljes helendas draakoniga käevõru, seesama, mida Ka-nu talle eelmisel ööl näidanud oli. Käe omanik tõmbas ennast üles aknalauale ning hiivas end väledalt ja sujuvalt tuppa nagu leopard.