Читать книгу Scotti viimne ekspeditsioon - Robert Falcon Scott - Страница 5

Viimased ettevalmistused Uus-Meremaal

Novembrikuu esimesed kolm nädalat kadusid nii kiiresti, et mul oma päeviku jaoks aega polnud, ja nüüd pean ma kõik märkima mälu järgi.

Kuupäevad ei ole vist olulised, olgu ainult niipalju öeldud, et kogu selle aja töötasid nii ohvitserid kui ka meeskond väsimatult.

Pärast laeva kohalejõudmist lossiti kogu kaldarühma varustus, kaasa arvatud onnid, kelgud jne. Laev läks viieks päevaks dokki. Bowers vaatas hoolikalt üle kõik tagavarad, sorteeris nad ja säästis palju ruumi sel moel, et tühjendas terve rea kaste ja paigutas nende sisu laatsaretti. Meie hea sõber Mille otsis samal ajal lekkimise põhjust, uurides läbi kogu laeva vöörist kuni ahtrini. Leidsime lõhe välistäävis. Peale selle oli üks ühenduspoldi auk liiga suur. Mille sai lekist jagu, nagu ma seda temast olin oodanud, ja kui laev oli jälle ujuvil ning täies lastis, laskis ta palju vähem vett sisse. Laev lekib küll praegugi pisut, kuid ainult natuke rohkem, kui seda ühelt vanalt puulaevalt võiks oodata.

Veejooks, mida varem võis näha ja kuulda ahtris, on täielikult peatatud. Sissetungiva vee jõuab nüüd vabalt kõrvaldada käsipumpade abil, ilma masinateta. Selleks tuleb ainult pumbata kaks korda päevas viisteist kuni kakskümmend minutit. Kui lekki poleks kõrvaldatud ja laev oleks täislastis, nagu praegu, kuluks selleks kindlasti kolm kuni neli tundi iga päev.

Enne kui laev dokist väljus, vaatasid Bowers ja Wyatt koos mõne sadamatöölisega kuuris veel kord üle kaldarühma tagavarad. Kõik näis minevat libedalt. Võeti arvele mitmesugused kingitused ja Uus-Meremaal tehtud ostud, nagu või, juust, peekon, suitsusingid, liha- ja keelekonservid.

Samal ajal monteeriti sadamatöökodade juures avaral platsil meie kokkupandavaid onne. Et meil lõunas nende kokkupanekul mingeid viperusi ei tekiks, vaadati kõik veel kord üle, sorteeriti ja märgistati. Kõige sellega olid ametis meie tubli puusepp Davies, Forde, Abbott ja Keohane. Suur roheline telk aeti püsti ja valmistati sellele tarvilikud vaiad.

Kui laev dokist väljus, käis tekil vilgas töö. Ohvitserid ja meeskond koos sadamatöölistega lastisid laeva. Milleri mehed ehitasid latreid hobuste jaoks, takutasid ja tõrvasid tekki, tugevdasid tekiehitusi, kinnitasid polte ja tegid muid vähemaid parandustöid. Masinaruumis töötasid meie mehaanikud ja Andersoni mehed, teadlased pakkisid hoolikalt oma laboratooriume, kokk korrastas kambüüsi jne. Laeval ei olnud ühtegi nurka, kus poleks käinud töö.

Lastisime oma laadungi järgmiselt: peatrümmi paigutasime kogu kaldarühma varustuse ja onnide detailid; selle peale, peatekile, laadisime ülejäänud osa metsamaterjalist, mida vajati ehitamiseks, kelgud, rännakuvarustuse ning teaduslikeks vaatlusiks kasutatavad suuremad aparaadid ja masinad. Ehkki kõik see hästi tihedasti ära mahutati, vähenes inimestele ettenähtud ruum siiski tunduvalt. Kuid see toimus nende enda soovil. Nad teatasid Evansi kaudu, et neid ei tarvitsevat arvestada; nad olevat valmis elama nii kitsalt kui vähegi võimalik ja mõned kuupjalad vähem ruumi ei tähendavat neile midagi – niisugune oli nende suhtumine asjasse.

Nii jääb siis inimeste jaoks peatekile kasutada ruum, mis ulatub vööriluugist kuni vööritäävini.

Bakis asuvad latrid viieteistkümnele ponile – see on maksimaalne ruum, mida võime neile lubada. Selle ruumi kitsas ebakorrapärase kujuga eesosa täidetakse tihedalt loomasöödaga.

Otse baki vaheseina taga paikneb väike luuk, mis halva ilma korral on ainsaks võimaluseks messi pääsemiseks. Edasi järgneb fokkmast ja selle ning vööriluugi vahel kambüüs ja vints. Vööriluugist vasakul asuvad tugevad puust latrid neljale ponile.

Vööriluugi taga on jääkamber, kus on kolm tonni jääd ja kuhu meil õnnestus mahutada 162 lamba ja kolme veise kered ning mõned kastid piimaliha ja neerudega. Nülitud loomad on paigutatud ridamisi ja read eraldatud laudadega. Niisugune paigutus on äärmiselt otstarbekas ja ma loodan väga, et meile jätkub kogu talveks värsket lambaliha.

Mõlemal pool grootluuki, tihedalt vastu jääkambrit on ära mahutatud kaks meie kolmest mootorsaanist. Kolmas on põiki poolteki ees, seal, kus varemalt seisis üks vints.

Samas, poolteki ees asub ka petrooleumiladu. Teine samasugune ladu on grootluugi ja grootmasti vahel ja see on pealt kaetud loomasöödapallidega. Peale selle on mõlemad tekipealsed laadungivahelised läbikäigud täis nõusid petrooleumi, parafiini ja piiritusega.

Punkreisse ja peatrümmi mahtus 405 tonni sütt, 25 tonni paigutasime esitrümmi vabasse osasse ja pisut üle 30 tonni ülatekile. Need söekotid ja kõik muud juba eespool nimetatud esemed moodustavad üsna raske tekilaadungi ja me oleme selle üle loomulikult vägagi mures. Kuid kõik, mis oli võimalik teha laadungi sorimiseks, sai tehtud.

Tekil valitsevale segadusele panevad punkti meie 33 koera, kes on kinnitatud kettidega jääkambri ja grootluugi tugede ja poltide külge, mootorsaanide vahele.

Kogu selle laadungiga istub laev siiski kahe tolli võrra vabapardamärgist kõrgemal. Tankid on täidetud pressitud hobusemoonaga, välja arvatud üks, milles on 12 tonni magedat vett. Loodame, et sellest jätkub seniks, kuni jääni jõuame.

Loomasööt. Tellisin esialgu Melbourne’ist 30 tonni pressitud kaerapõhku, kuid Oates veenis meid pikapeale siiski, et sellest kogusest kaugeltki ei piisa, ja meie hobuste söödavaru tõusis 45 tonnile. Peale selle oli meil veel 3 kuni 4 tonni jooksvaks tarviduseks. Lisatoit koosnes 5 tonnist heintest, 5 kuni 6 tonnist õlikookidest, 4 kuni 5 tonnist kliidest ja väikesest kogusest kaerasõmerikust. Teravilja ei võtnud me üldse kaasa.

Toppisime igale poole, kuhu vähegi saime, koerakuivikuid; kokku on neid 5 tonni. Meares on selle vastu, et toita koeri hülgelihaga, kuid minu arvates tuleb meil talvel seda siiski teha.

Peatusime Kinseyde majas „Te Han” Cliftonis. Maja asub kalju serval, 400 jala kõrgusel merepinnast. Sealt avaneb vaade kaugele Christchurchi tasandikele ja neid piiravale pikale põhjarannikule; otse all on näha parr, mille varjus on sadam, ja kahe väikese jõekese, Avoni ja Waimakariri looklevad lehtersuudmed. Taamal üle tasandike kerkivad mäed, mis pakuvad aiva muutuvat pilti ja veel kaugemal, mere põhjapoolse kääru taga, võib selge ilmaga näha Kaikourase kauneid lumega kaetud tippe. See on kütkestav vaatepilt. Imetledes seda mõnest varjulisest aianurgast, mis lausa kirendab punastest ja kullavärvilistest lilledest, tärkab hinges sõnulseletamatu rahuldustunne. Öösel magasime selles aias vaikse ning selge taevalaotuse all. Päeval käisin ma Christchurchis oma büroos, seejärel kas laeval või saarel ja pöördusin siis koju tagasi mägiteed kaudu üle Port Hillsi. Meenutan meeleldi neid jalutuskäike, mis võimaldasid mulle nii mõnegi vajaliku nõupidamise Kinseyga. Tal oli äärmiselt huvitatud ekspeditsioonist. Selline huvi läbi ja läbi ärimeheliku Kinsey poolt on mullegi eeliseks, mida ma ei viivitanud ära kasutamast. Ta jääb minu äraolekul agendiks Christchurchi. Ma andsin talle üldvolituse ja arvan, et jätsin talle kõik vajalikud andmed. Ta oli meie vastu erakordselt lahke.

Asume teele

Laupäev, 26. november. Määrasime oma väljasõidu kella kolmeks pärastlõunal, ja kolm minutit enne kolme lahkus „Terra Nova” sadamakai äärest. Oli kogunenud palju rahvast. K. ja mina koos sõpradega (Kinsey, Ainsley, Arthur ja George Rhodes, sir George Clifford jt.) einestasime Uus-Meremaa laevaseltsi laeval „Ruapehu”. Läksime K.-ga „Terra Novale” ja sõitsime sellel kuni maaninani, möödudes „Cambrianist”, ainukesest siinsest sõjalaevast. Tagasi sõitsime sadamapuksiiril. Kaks samasugust puksiiri ja lugematu arv paate olid tulnud laeva saatma. Ponting filmis vahetpidamata. Läksime mäekinke pidi Sumnerisse. Nägime „Terra Novat”. Ta paistis kagus väikese täpina.

Esmaspäev, 28. november. Jõudsime hommikul kell 8 väljuvale Port Chalmersi ekspressile. Kinsey tuli meid saatma. Wilsonit kohtasime rongis. Rhodes ühines meiega Timarus. Sain telegrammi teatega, et „Terra Nova” oli öösel Port Chalmersi jõudnud. Saabusime sinna kell 4.30 pärast lõunat. Leidsin kõik korras olevat.

Teisipäev, 29. november. Kohtusin linnas Fenwickiga „Central Newsi” asjus. Tänasin Glendenningit toreda kingituse eest (130 halli kampsunit). Käisin raekojas ja tegin linnapeale visiidi. Laeval on kõik kõige paremas korras.

Lahkusime sadamast kell 2.30 päeval säravas päikesepaistes; rõõmus vaatepilt. Meid oli tulnud saatma veelgi rohkem laevu kui Lytteltonis. Mrs. Wilson, mrs. Evans ja K. lahkusid meie laevalt maanina juures ja pöördusid tagasi sadamapuksiiril. Teised puksiirlaevad ja Vabatahtliku Tagavaraväe kahuripaat saatsid meid veelgi edasi. Kella 4.30 paiku lahkusid nemadki. Pennell „pani” kompassi järgi „merekursi maha” ja andis täiskäigu edasi.

Õhtu. Ähmased maa piirjooned, plingib Saundersi neeme majakas.

Kesknädal, 30. november. Keskpäevaks olime sõitnud 110 miili. Kogu päeva puhus nõrk põhjatuul, mis õhtul tugevnes ja loodesse pöördus. Hele päikesepaiste. Laev õõtsub tugevasti edelalaines. Kõik on reipad, välja arvatud paar merehaiget.

Oleme lõpuks teel ja libiseme kergelt ning sujuvalt üle lainete, kuid – kulutame sütt! Õhtul kell kaheksa kanti mulle ette, et 24 tunni jooksul olime kulutanud 8 tonni sütt.

Neljapäev, 1. detsember. Detsember algab üldiselt hästi. Öö jooksul tuul kõvenes; suurendasime kiirust algul 8, siis 9 ja lõpuks 9,5 sõlmeni. Kõva loodetuul ja meri on rahutu. Ärkasin tugevast õõtsumisest.

Neis tingimusis pakub laev kummalist ja mitte just väga meeldivat pilti.

All on kogu ruum nii tihedasti täis tuubitud, nagu seda inimlik osavus üldse suudab. Ja tekil!… Bakis seisab tihedalt külg külje vastas, koonupidi koos, viisteistkümmend poni – seitse ühel ja kaheksa teisel pool. Nende vahel on pisut ruumi ka tallimehele. Ja kõik see õõtsub, õõtsub lakkamatult, üles ja alla, kord siia, kord sinna.

Kui heita pilk läbi vaheseina avause, siis võib näha kurbade, kannatlike silmadega hobusepeade rida, mis tüürpoordis õõtsub ettepoole, samal ajal kui pakpoordis asetsevad pead kalduvad tahapoole; selle järel vajuvad omakorda ettepoole pakpoordis asuvad pead ja tüürpoordi omad tahapoole. Vaestele loomadele on kohutavaks piinaks päevast päeva nädalate viisi niimoodi õõtsuda, ja kuigi toidame neid hästi, viib selline pingutus nende kaalu alla ning nad muutuvad kõhnaks. Ometi ei või otsustada nende kannatuste üle inimeste seisukohalt. On hobuseid, kes ei heida kunagi pikali, ja iga hobune võib magada seistes; nendel on igal jalal sidekõõlus, mis võimaldab neil ilma erilise pingutuseta püsti seista. Meie vaesed loomad oskavad siiski kuidagi puhata ja magada, hoolimata tugevast õõtsumisest. Baki ülejäänud osas oli umbes neli või viis tonni sööta ja siin elas ka meie alati valvas Anton. Ta kannatab tugevasti merehaiguse all, kuid suitsetas sellest hoolimata möödunud ööl ühe sigari. Tõmbas pisut suitsu, pidas siis pausi, et ennast tühjendada, kuid jätkas sellele vaatamata suitsetamist ja lausus ise kõhtu hõõrudes Oatesile: „Ei ole hea!” – vahva väike Anton!

Neli poni on paigutatud mitte bakki, vaid vööriluugi tuulealusele küljele presentkatuse alla, ja üldiselt on neil vist küll parem kui nende kaaslastel. Otse jääkambri taga, mõlemal pool grootluuki, on mootorsaanid kahes tohutu suures kastis, mõõtmetega 16 × 5 × 4 jalga; nii nagu nad on paigutatud, mitu tolli üle teki, võtavad nad hirmus palju ruumi. Kolmas saan on põiki vastu pooltekki, seal, kus varem oli ahtrivints. Kõik need kastid on kaetud tiheda presendiga ning soritud jämedate kettide ja köitega, nii et nad on täiesti kindlalt paigal.

Mootorsaanide kütus – petrooleum – on tugevatesse kastidesse pakitud plekknõudes ja paakides. Need kastid seisavad ridamisi põiki üle teki otse poolteki ees ja mootorsaanide kõrval. Petrooleumi on 2½ tonni ja see võtab tublisti ruumi.

Nende kastide ümber, kambüüsist roolini, on tekk üle kuhjatud söekottidega; see on laadung, mis nüüd kiiresti kahaneb.

Lahkusime Port Chalmersist 462 tonni söega pardal. Seda oli rohkem, kui ma olin arvestanud, aga ometi oli vabapardamärk veepinnast 3 tolli kõrgemal. Laeva ahter on kaks jalga sügavamalt vees kui vöör, ent selle vea parandame varsti.

Söekottidele, mootorsaanidele, nende vahele ja jääkambri peale on rühmiti paigutatud koerad – neid on kokku 33. Tahes-tahtmata tuleb neid ketis pidada; oleme püüdnud neile anda varju, niipalju kui see tekil võimalik, kuid nende olukord pole kadestamisväärne. Lained peksavad ühtelugu pealttuuleküljest üle reelingu ja puistavad pritsmete tiheda sajuga üle kõiki, kes riskivad ilmuda laeva kesktekile. Koerad istuvad, seljad selle veesaju poole, ja nende kasukad nõretavad veest. Kahju vaadata, kuidas nad külmast ja kannatusest kössi on tõmbunud; aeg-ajalt niuksatab üks või teine neist vaesekestest haledasti. See on kurb ning masendav pilt. Nende vaeste olendite elu on tõesti raske.

Mahume kuidagi väga vaevaliselt ära oma kajutilaua taha, sest meid on 24 ohvitseri. Üks või kaks meist on tavaliselt vahis ja see vähendab veidi meie kitsikust, kuid siiski oleme nagu tikud topsis. Toit on meil väga lihtne. Meie kaks stjuuardit, Hooper ja Neale, tulevad suurepäraselt kõigega toime: nad pesevad nõud, koristavad kajutid, on alati teenistusvalmis ja sealjuures ikka lõbusad ning sõbralikud.

Nii suure meeskonnaga – üheksa madrust igas vahis – on laeva kerge juhtida. Mearesil ja Oatesil on oma kindlad abilised koerte ja ponide talitamisel; kuid säärasel ööl, nagu möödunu, mil oli oodata halba ilma, on jalul terve „järelvägi” vabatahtlikke, ja nad on liigutavalt abivalmid. Ühed on valmis ponisid aitama ja koeri talitama, niipea kui nendega raskusi tekib; teised ruttavad appi purjede rehvimisel ja trimmimisel või täitma punkreid tekilt võetava söega.

Kõigist rohkem vaevab merehaigus nähtavasti Priestley’t. Teistel, kellel vist ei ole parem, on juba mõnevõrra kogemusi laeva ja tema õõtsumisega. Ponting ei või toitu näha, kuid oma tööd ta ei jäta. Mulle jutustati, et teel Port Chalmersisse fotografeeris ta õige mitut gruppi, ehkki ta samal ajal korduvalt reelingu äärde ruttama pidi. Eile ilmutas ta plaate, ühes käes ilmutamisvann, teises tavaline kauss!

Täna jätsime selja taha 190 miili. Alguseks on see päris hea, kuid ühes suhtes ka halb. Meie sihtpunktiks oli Campbelli saar, kuid juba varahommikul ilmnes, et niisuguse kiirusega sõites jõuame saarele kesköö paiku, selle asemel et jõuda sinna homme, nagu kavatsesin. Viivitada ja päeva saabumist oodata ei ole praeguses olukorras soovitav ja sellepärast me loobusime saarel peatumisest.

Päeva teisel poolel pöördus tuul läände ja see võttis meil veidi kiirust maha. Loodan, et ta jätab oma keerutamise. Juba praegu oleme kaldunud oma kursist jää suunas rohkem kui ühe rumbi võrra ja Campbelli saare suunast kolme rumbi võrra itta, nii et me ei olekski saarele sattunud.

Reede, 2. detsember. Äärmiselt õnnetu päev. Eile pärastlõunal kella 4 paiku hakkas tuul kiiresti tugevnema ja varsti olid meil üleval üksnes topslid, kliiver ja taaksel. Tuul oli väga vali ja laine tõusis silmapilkselt. Laev hakkas tugevasti rullama ning alttuulepardast peksis laine tugevasti sisse. Oatesil ja Atkinsonil, keda teised vahetevahel abistasid, oli tegemist, et ponisid jalul hoida. Petrooleumi-, loomasööda- ja teised kastid hakkasid ülatekil liikuma. Kõige rohkem tüli tegid lahtised söekotid; lained panid nad veerema ja virutasid vastu kinnisoritud kaste. „Te teate, kui hoolega kõik oli soritud, aga nende söekottide ägedale rünnakule ei suutnud ükski kinnitis kuigi kaua vastu seista”; nad mõjusid nagu müürilõhkujad. „Ei olnud teist teed, kui asuda selle kurja vastu võitlema. Peaaegu kõik mehed töötasid tundide viisi laeva keskosas ülatekil, pildudes söekotte üle parda ning kinnitades petrooleumi- ja muid kaste, niipalju kui see sääraseis raskeis ning hädaohtlikes tingimustes võimalik oli. Lained ujutasid inimesi lakkamatult veega üle ja matsid nad aeg-ajalt peaaegu täiesti. Selliseil hetkil tuli oma kalli elu päästmiseks haarata kinni, millest juhtus, et sind mitte üle parda ei pühitaks. Liikuvate söekottide ja kastide hulgas võis aga see tugi kergesti käest lipsata.

Vaevalt oli suudetud luua midagi korra taolist, kui tuli jälle erakordselt suur laine, mis kiskus trossid lahti, ja tööd pidi uuesti otsast algama.”

Öö venis pikka, tuul tugevnes veelgi ja meri hakkas üha enam raevutsema; laev kõikus hullupööra. Vähendasime purjesid; üles jäid üksnes grootmarss ja taaksel. Lõpuks peatasime masinad ja läksime triivi, kuid ka sellest oli vähe abi. Laeva vöörist, kus Oates ja Atkinson kogu öö töötasid, teatati tihtilugu ponide kukkumisest. Kuid meid ähvardas veel hullem, palju hullem häda: masinaruumist tuli sõnum, et pumbad on ummistunud ja vesi on tõusnud üle põranda restide.

Sellest hetkest peale – kella 4 paiku hommikul – muutus masinaruum meie tähelepanu keskpunktiks. Vesi tõusis kõikidele jõupingutustele vaatamata. Voogavas vees, mis ulatus talle kaelani, töötas vapralt Lashly, püüdes puhastada imitorusid. Üksvahe näis, nagu oleks võimalik abimasina ja pilsipumba jõul veest võitu saada, kuid see lootus oli üürike: viieminutilise pumpamise järel olid pumbad jälle täiesti umbes.

Olukord muutus ähvardavaks. Nii tugeva kõikumise puhul muutus selline sissetunginud veehulk äärmiselt hädaohtlikuks. „Me teadsime, et laev normaalseis tingimusis veidi lekkis, kuid me teadsime ka seda, et suurem osa veest, mis valgus ülatekile, leiab tee alla; ta imbus niredena läbi tekkide. Raskes laadungis laev istus sügavalt vees. Veel pisut vett, ja laev muutub ülemäära raskeks, siis aga on kõik võimalik.” Käsipumba voolikust tuli ainult väike nire ja tema ummistunud imitoru ei saanud me kuidagi puhtaks. Vesi ulatus lõpuks katlani ja soojenes niivõrd, et keegi ei suutnud töötada imitorude juures. Williams tunnistas end võidetuks ja oli sunnitud katlad külmaks laskma. Mida teha? Olukord oli sel momendil üsna sünge. Laine näis veelgi kõrgem kui enne; rohekad veevallid paiskusid üle alttuuleparda ja poolteki; laev tõusis ja vajus raskesti; suur tükk reelingut pühiti minema. Pilsipumpa veab peamasin, ja et pumpa tööle panna, peab masin töötama. Rasked lained lõid ikka ja jälle üle alttuuleparda ja tekk oli esitaglasest grootmastini üleni mühiseva veega kaetud, mis paiskus kõrgele üle ahtri. Kord, kui ma seisin poolteki reelingu juures, ulatus vesi mulle vööni.

Tekk nägi välja nagu oleks see rüüstatud, masinaruumis aga ujutas vesi, mida ei olnud küll eriti palju, juba põrandaplaadid ja põhjafloorid üle, nii et ajas hirmu peale.

Leitnant Evans organiseeris „järelväest” kahes vahetuses mehi ämbritega vett kandma. Mehed püüdsid kõigest väest korrastada ummistunud käsipumpasid. See näis olevat kõik, mis me võisime antud momendil teha. Meie ainsaks vahendiks, kuidas laeva vajumisest päästa, oli katsuda teda veest tühjaks kanda! Ja nii kummaline, kui see ka võib näida, ei olnud meie pingutused päris viljatud. Käest kätte liikuvate ämbrite ahelik, mis töötab juba neli tundi, ja vaevaliselt nirisev pump panid seisma vee tõusu, nii et näis, nagu oleks see isegi pisut alanenud.

Vahepeal pidasime nõu, kuidas pumba imitoru juurde pääseda. Tegime masinaruumi vaheseina augu, loopisime kõrvale söe, mis asus selle vaheseina ja pumbašahti vahel, ning raiusime augu šahti seina, sest praegu, kus nii palju vett tungib üle parda, ei saa avada šahti luuki.

Hädaoht ei ole küll veel möödas, kuid minus tärkab juba lootus. Ja kuidas ma ei peakski lootma, nähes kogu meeskonna imetlemisväärset indu. Ohvitserid ja madrused töötavad meeleheitlikult ja – laulavad. Williams töötab katla taga, lämmatavas kuumuses, et teha vaheseina auku. Ükski neist ei ole kaotanud julgust. Öösel uppus üks koer; üks poni lõppis ja kaks on väga viletsas seisukorras; tõenäoliselt jääme ka neist ilma. „Ajuti viib raske laine mõne koera üle parda, ja ainult kett hoiab teda hukkumast. Meares ja tema abilised päästavad alatihti neid armetuid olendeid poomissurmast ja püüavad neid varjata lainete eest. See on aga peaaegu lootusetu ülesanne. Üks vaene loom leiti alles siis, kui ta oli juba lämbunud; teise kandis laine sellise jõuga kaasa, et kett katkes ja koer kadus üle parda, kuid järgmine laine tõi ta imekombel tekile tagasi ja koer on praegu täie tervise juures.”

Torm on nõudnud meilt tublit kümnist, kuid mul on tunne, et kõik lõpeb hästi, kui me ainult veega toime tuleme. Veel üks koer kanti praegu üle parda – oh häda! Jumal tänatud, torm nõrgeneb. Lained on ikka veel mäekõrgused, kuid laev õõtsub juba vähem. Palun jumalat, et me võiksime veel enne hommikut uuesti purjed tõsta.

Laupäev, 3. detsember. Eile õhtupoolikul vaibus tuul aegapidi. Vähem vett peksis üle parda ja sellepärast sattus seda ka vähem laeva sisemusse. Varsti selgus, et vee väljakandmine masinaruumist andis tulemusi. Tööd jätkati katkestamatult, vahetades inimesi iga kahe tunni järel. Kell 10 õhtul sai auk masinaruumi vaheseinas valmis ning leitnant Evans roomas üle söehunnikute pumbašahti ja seda mööda alla. Tal õnnestus varsti puhastada imitorud „söetroppidest (söe ja õli segust), mis olid ummistumise põhjuseks”, ja kõikide üldiseks rõõmuks purskus pumbast esimest korda vett tugeva joana. Sellest hetkest peale oli selge, et me saame veest jagu, ja ehkki pump veel mõned korrad ummistus, kahanes vesi masinaruumis ometi pidevalt. Üldiseks rõõmuks ei loksunud vesi seal täna hommikul enam seinast seina. Ennelõunal tehti tuli katla alla. Käsipump oli täiesti korda seatud ja me pumpasime pilsid peaaegu kuivaks. Tõime sealt välja suured hunnikud sütt ja tuhka.

Kõik on jälle hästi ning me liigume üha lõunasse masina jõul ja purjede all, kaldudes kursist kõrvale kahe rumbi piires. Campbell ja Bowers on ülatekil ning likvideerivad tormikahjustusi. Päeval heitsime baki käiluti kaudu merre meie kaks surnud poni. See ei olnud kerge töö, sest et käilut oli väga väike ja hobusekorjus mahtus sealt vaevalt läbi. Vaatasime üle ka jääkambri ja leidsime seal kõik korras olevat.

Ehkki me ei ole küll veel väljaspool ohtu ja uus torm oleks meile hukatuslik, on meie olukord ööpäeva kestel üllatavalt muutunud. Ka teised tunnistasid, et nad pidasid, nagu minagi, eile meie olukorda äärmiselt tõsiseks, kuid praegu oleme kõik jälle lootusrikkas meeleolus.

Niipalju kui seni on kindlaks tehtud, oleme kaotanud peale purunenud reelingu kaks poni, ühe koera, „10 tonni sütt”, 65 gallonit petrooleumi ja kasti bioloogidele määratud piiritust. Kaotused on tõsised, aga siiski väiksemad, kui olin kartnud. „Kõike arvesse võttes pääsesime suhteliselt kergesti, ehkki meil ei vedanud, et sattusime tormi kätte praegusel aastaajal.” Kolmas poni, kelle me tormi ajal rihmadega üles tõmbasime, on jälle jalul. Ta on veidi uimane, aga võib paraneda, kui ei tule uut tormi. Osmanil, meie parimal rakendikoeral, oli veel täna hommikul üsna halb, aga nüüd, kus ta on lamanud terve päeva soojalt heintes, on tal palju parem. „Veel mitu koera põdesid tõsiselt ja vajasid hoolitsust, enne kui me nad jälle jalule saime.” Tuul ja meri just nagu tõuseksid uuesti, raske lõunalaine on meile vastu; kuid baromeeter on kõrgel; kuni ta ei lange, pole uut tormi karta.

Esmaspäev, 5. detsember. 56°40´ lõunalaiust. Baromeeter püsib laupäevast saadik peaaegu paigal. Tuul kord tõuseb, kord vaibub, kuid puhub kogu aeg läänest. Olime rumbi võrra kursist kõrvale kaldunud, kuid nüüd oleme jälle kursil. Kõik läheb hästi, ainult ponidega on halvasti. Kuni täna hommikuni kõikus laev tugevasti edelalaines, hoolimata sellest, et nii tuul kui ka meri on meile soodsad. Meie loomad, eriti need, kes on bakis, on saanud tublisti kannatada. Olime arvamisel, et pakpoordi paigutatud ponide olukord on õige hea, kuid kaks neist on päris otsas ja ma kahtlen, kas nad suudaksid veel ühe tormi üle elada, kui nad natukenegi ei saa puhata. Palun jumalat, et torme enam ei tuleks. Oleme õieti lähenemas läänetormide piirkonnale, kuid võimatu on ilma kahte päevagi ette arvata. Laine jookseb ikka veel edelast, kuid on eilsest tunduvalt nõrgem. Sooviksin väga, et ta hoopis vaibuks. Ilusast ilmast oleneb nii palju. Detsember peaks Rossi meres olema ilus; ta on seda alati olnud ja on ka praegu, nagu näitavad kõik märgid. Kuid tuleb kõigeks valmis olla; ma muretsen väga meie loomade pärast.

Koerad on juba tublisti kosunud ja on jälle üsna heas vormis.

Vähendame tekilaadungit; kogu süsi on ülatekilt ära koristatud, ka petrooleum on paremini paigutatud, nii et tekilaadungi suhtes ei peaks uus raju meid kohutama. Campbell ja Bowers töötasid väsimatult teki korrastamisel.

Uuesti oli kõne all küsimus, kas mitte rajada meie baas Crozieri neemele. Sellel plaanil oleks palju eeliseid: jõuaksime sinna hõlpsasti varakult kohale, ei sügis- ega suverühma ähvardaks oht saada talvekorterist ära lõigatud, oleks võimalik jõuda otse Barjäärile, ilma et tuleks ületada lõhesid, ja tee poolusele viiks algusest peale otsejoones lõunasse. Sellele lisanduks suhteliselt pehme ilmastik ja lumetormide puudumine pingviinide haudeasunduses, soodne võimalus jälgida keiserpingviini haudumisviisi ja veel kord geoloogiliselt uurida vulkaani Terrorit, kõnelemata mitmesugustest muudest pisimugavustest, nagu jää, peavarju ehitamiseks vajalike kivide jm. hankimine. Selle plaani vastu kõnelevad võimalikud raskused mahalaadimisel, sest lainetus võib seda tugevasti raskendada ning ponide ja mootorsaanide mahalaadimise isegi võimatuks teha. Kindlasti tuleks ületada küllaltki lai ala paljaid kaljusid, enne kui õnnestub jõuda onni jaoks kohase lumetasandikuni, mida rannast tõenäoselt eraldab 300-400 jala kõrgune nõlv. Ka võib raskeks osutuda laeva juhtimine mahalaadimise ajal vooluse, jäämägede ja ajujää tõttu. Eks edaspidi näe, kuid üldiselt on plaan kahtlemata ahvatlev. Hädakorral võiks ponid McMurdo väinas maale viia ja saata nad ringi rännakukorras.

Päike paistab täna pärastlõunal heledasti, kõik taheneb ja ka laine näib vaibuvat.

Teisipäev, 6. detsember. 59°3´ lõunalaiust, 177°51´ idapikkust. Oleme läbinud S 17 O 153´; lõunapolaarjooneni 45´. Ilm peab oma eilset lubadust, laine vaibub pidevalt ja täna pärastlõunal liigume jõudsasti ning mugavalt edasi. Olen väga tänulik, peamiselt ponide pärast. Nad vaesekesed on tugevasti kurnatud ning väsinud, kuid üldiselt on nad juba veidi reipamad ja tervemad. Pole kahtlust, et neil on bakis halb, kuid nii või teisiti tuli sinna kedagi paigutada. Arvasime, et laeva keskossa paigutatud neli poni on kõige raskemates tingimustes, kuid selgus, et nad on tunduvalt paremas olukorras kui nende kaaslased. Mõnel ponil on jalad tursunud, kuid kõik nad söövad hästi. Hommikuse vahi ajal tuul vaibus ja hiljem puhus ainult nõrk idatuul; baromeeter langeb, kuid aegamööda ja on praegu veel normaalsest kõrgemal. Pärastlõunal hakkas sadama uduvihma. Veel päev ja me peaksime läänetormide piirkonnast väljas olema.

Arutame ikka veel plaani, kuidas maabuda Crozieri neemel, ja mida rohkem sellest juttu on, hakkab see lahendus meile üha enam meeldima. Nii näiteks on sealt võimalik saada õiget ettekujutust Jääbarjääri liikumisest ja survejääseljandike suhtelisest liikumisest. Kahtlemata oleks see kohutavalt suur õnn, kui meil läheks korda seal kogu oma kraamiga õnnelikult maabuda.

Kõik on väga lõbusad. Kogu päeva on kuulda naeru ja laulu. On tore viibida niisuguses lõbusas kambas. Täna möödub nädal sellest, kui me lahkusime Uus-Meremaalt.

Kesknädal, 7. detsember. 61°22´ lõunalaiust, 179°56´ läänepikkust. Oleme läbinud S 25 O 150´. Lõunapolaarjooneni 313´. Baromeeter langes kiiresti kogu öö, kuid tõusis täna hommikul vastu ootusi niisama järsult. Ühtlasi hakkas puhuma vali edelatuul, mis kandis meid kolme rumbi võrra kursist kõrvale. Meri oli endiselt vaikne; see näitab, et jää on lähedal. Täna keskpäeval oli õhu ja vee temperatuur 34° [+1,1 °C], mis kinnitab seda oletust. Tuul on nüüd tagant ja me oleme jälle kursil, tehes 7 kuni 8 sõlme.

Laeva ümber lendab palju ookeanilinde. Nägime esimesi fulmaare ja McCormicku änni. Eile õhtul nägime veepinnale tõusnud „liivakell”-delfiine. Samuti on kogu aeg näha tõmmu- ja mustkulm-albatrosse ning Kapimaa tormilinde. Külm teeb inimesed näljaseks ja hirmus on vaadata, kuidas kõik söödav kaob, kui meie kakskümmend neli noort meest oma nälga kustutavad.

Eile õhtul arutasin läände suunduva geoloogide rühma tööd ja tegin Pontingile selgeks, kuivõrd soovitav oleks tema osavõtt sellest. Ma kavatsesin koguni tema, kui vanima ja kogenenuma matkaja selle rühma etteotsa määrata. Rääkisin sellest esiteks temale, siis Griffith Taylorile. Ilmselt oli viimane sellest sügavasti pettunud. Arutasime kolmekesi seda küsimust ja Ponting ütles korrapealt ära, teatades, et ta on täiesti nõus Taylori määramisega rühma juhiks. Saavutasime rahuldava kokkuleppe ja see näitas Pontingit parimas valguses. Ta on tore kaaslane.

Tahaksin siinkohal tuua näite sellest vaimust, mis innustab meie inimesi. Pärast tormi selgus, et bakis, ruumis, kuhu on paigutatud ponid, oli põrandas suur auk ja latrite mustus voolas alla meeste koidele ja voodiriietele. Keegi ei öelnud sõnagi. Inimesed püüdsid hädast õliriiete ja presentide abil kuidagi üle saada, kuid ei kaevanud kordagi. Mess oli täiesti laokil. Kõik oli siin segamini paisatud. Tekk tilkus läbi igast kohast; päevavalgust ei olnud üldse; õhku pääses sisse üksnes väikese vööriluugi kaudu ja lambivalgus oli äärmiselt vilets. Mehed saavad tekil ühtelugu läbimärjaks ja neil puudub võimalus riiete kuivatamiseks. On lausa imestamisväärne, et nad kõike seda nurisemata taluvad.

Esimene jää. Täna pärast õhtusööki levis kuuldus, et on nähtud jääd. Leitnant Evans kinnitas Cheethami sõnu, kes kõneles, et iga kord, kui päike pilvede tagant välja tuleb, on kaugel läänes jäämäge näha.

Neljapäev, 8. detsember. 63°20´ lõunalaiust, 177°22´ läänepikkust. Oleme läbinud S 31 O 138´. Lõunapolaarjooneni 191´. Eile öösel esimese vahi ajal kõvenes tuul kergeks tormiks. Laev kaldus pisut – kuni kahe rumbi võrra – kursist kõrvale. Tuli koristada ülemised praampurjed ja grootpuri; hiljem pööras tuul aegapidi meile vastu. Hommikul kella 6 ajal pidime koristama kõik purjed ja laev rammis kogu tänase päeva tugevas vastutuules ning parajas laines. Täna pärastlõunal hoidusime kursist veidi ida poole ja saime sel moel tuult kliivrisse ja ahtripurje. Baromeeter on viimase 24 tunni jooksul pidevalt tõusnud, kuid praegu näib, et ta hakkab uuesti langema; juba on ta jõudnud esimese kümnendikuni 30-ndast tollist. Kogu möödunud öö oli valge (mis on alati väga tujutõstev), ainult see vastutuul paneb kannatuse kõvasti proovile, seda enam, et meil kulub sütt rohkem, kui ma olin arvestanud. Me oleme suutnud masinate 62 kuni 63 pöörde puhul läbi tulla umbes 9 tonni söega, kuid oleme sunnitud kulutama iga kolme päeva järel pool tonni joogivee valmistamiseks. Peale selle tarvitab kokk pool tonni sütt nädalas. Sellel reisil tuleb ilmselt võidelda söe kokkuhoiu eest.

Möödunud ööl häiris mind väga laeva õõtsumine. Laev tõusis ja vajus, korrapäratu laine paiskas teda järskude lühikeste tõugetega siia ja sinna. Igal tõukel lendasid mu mõtted meie vaeste ponide juurde. Täna pärastlõunal on nad võrdlemisi hea tervise juures, kuid on selge, et nad edaspidi nõrgemaks jäävad. Tahaksin nii väga, et laev enam ei õõtsuks ja et nad võiksid täiesti välja puhata. Vaesed kannatlikud olevused! Ei tea kui kaua nad küll võivad neid läbielatud hädasid meeles pidada. Loomad mäletavad tihti kohta ja olukorda, kus neil tuli viletsust kannatada või valu tunda. Kas neile meenuvad olukorrad, mis on seotud sügava hirmu või äkilise valuga, ja kas kauakestnud rasked läbielamused ei kustu aegapidi nende mälus? Kes võiks seda öelda? Oleks erakordselt suur heategu looduse poolt, kui nad unustaksid need nädalad, täis pikaldast, kuid vältimatut piina.

Koerad on jälle täies vormis. Neile on kõige vastumeelsem olla vahetpidamata märg. Just seetõttu oleksime selles tormis peaaegu kaotanud oma suurepärase juhtkoera Osmani. Ta leiti hommikul täiesti kurnatuna, ainult nõrgalt värisevana – peaaegu hinge heitmas. Osman maeti heintesse, kus ta lamas terve ööpäeva, keeldudes toitu võtmast. Ja jälle kogesime tema tõu erakordset vastupidavust. Järgmise ööpäeva möödudes oli ta väliselt niisama terve nagu enne.

Meie kohal tiirlevad antarktika tormilinnud. Täna pärastlõunal püüdsime ühe neist kinni.

Hiljem, kella seitsme paiku õhtul, märkas Evans kaugel pakpoordis kahte jäämäge; neid oli näha ainult mastitipust. Juba mitmendat korda nägime sinivaalasid (Balaenoptera Sibbaldi), mis olevat suurimad kõigist kunagi eksisteerinud imetajaist.

Reede, 9. detsember. 65°8´ lõunalaiust, 177°41´ läänepikkust. Oleme läbinud S 4 W 109´. Scotti saar S 22 W 147´. Hommikul kella 6 ajal teatati, et ees on jäämäed ja paakjää. Me arvasime esialgu, et viimane koosneb jäämägede tükkidest, kuid jõudes ühte paakjääribasse, kohtasime väikesi kulunud jääpanku, mille paksus polnud üle 2-3 jala. „Ma olin lootnud, et sellist jääd ei kohta me enne polaarjoont või vähemalt 66. laiuskraadi.” Otsustasime hoiduda rohkem lõuna ja lääne poole, niipalju kui seda võimaldas vaba vesi, mis meil ka õnnestus. Kell 4 päeval, mil ma neid ridu kirjutan, oleme ikka veel vabas vees ja liigume edasi kursist peaaegu kõrvale kaldumata. Läbisime viis või kuus õhukese jää riba. Ükski neist ei olnud üle 300 jardi lai.

Möödusime mitmest väga ilusast jäämäest. Enamasti olid nad lamedad, 60 kuni 80 jalga kõrged, ning mulle näib, et Antarktika selles osas leidub kõrgeid jäämägesid vähe.

Kaks jäämäge on väärt, et neid lähemalt kirjeldada. Üks neist, pakpoordis, millest me möödusime hästi ligidalt, et teda fotografeerida, oli umbes 80 jalga kõrge. Pealt oli ta tasane ja nähtavasti alles suhteliselt hiljuti liustiku küljest lahti murdunud.

Ülaltoodud pilt kujutab selle jäämäe iseärasusi ja näitab, kui soovitav on lähemalt uurida ka teiste jäämägede külgi. Selle jäämäe ülemine ja alumine osa on arvatavasti erineva päritoluga. Näis, nagu oleks mandrijääliustik aasta-aastalt kattunud lumekihtidega. Nende vahel võis täheldada huvitavat nähtust – „sinise jää sissetunginud kihte”, nagu ma neid juba olen kirjeldanud; tuleb arvata, et need kihid on tekkinud lumekorra pealispinna iga-aastasest sulamisest sooja päikese ja tuule mõjul ning selle taaskülmumisest.

See asi vajab uurimist.

Teine jäämägi oli kaetud lugematute vertikaalsete lõhedega. Lõhed jooksid siksakiliselt ja nõrgendasid jäämäe struktuuri, nii et nende tagajärjel tekkinud mitmekujulised jääkamakad muutsid jäämäe pealispinna väga ebatasaseks ja tema külgi armistasid tohutu suured vertikaalsed praod.

Võib arvata, et see jäämägi on tulnud ühest jäälibisemiste rajoonist, nagu seda on näiteks Kuningas Edwardi maa.

Täna nägime palju sinivaalasid (Balaenoptera Sibbaldi), kes purskavad välja kõrgeid tumedaid veejugasid. Meie ümber lendavad antarktika ja jää-tormilinnud. Hommikul nägime Kapimaa tuvi.

Paakjääd kohtasime kaugemal põhja pool, kui seda ootasime, ja me ei oska seda kuidagi seletada. Loodame, ehki ilma erilise põhjuseta, et meil ei teki jää tõttu raskusi.

Kell 10 õhtul. Päeva jooksul jõudsime tublisti edasi, kuid jääribad muutuvad järjest tihedamaks ja mõlemal pool laeva laiuvad õige suured paakjääväljad. Jäämägesid on ikka veel palju; umbes pooled neist on lamedad; teised on osaliselt sulanud ja seetõttu kujult õige fantastilised.

Taevas oli suurepärane, pilvi oli kõikvõimalikes vormides ning valguse ja varju kombinatsioonides. Päike paistis kogu päeva pilvede vahelt, valgustades heledalt kord mõnda paakjäävälja, kord mõne jäämäe järsku seina, kord mõnda tükikest kõige sinisemat merd. Ja nii ajavad päikesevalgus ja vari teineteist kogu päeva taga. Täna õhtul lainet peaaegu ei ole – laev liigub vaikselt, ainult harva kolksatab mõni jääpank vastu poorti.

Raske on edasi anda meie kergendustunnet pärast äsjaseid tormivintsutusi. Et ponidel on kergem, seda võime ainult aimata, kuid koerad on muutunud silmanähtavalt erksamaks ja inimesed on rõõmsad. Hoolimata hilisemast päralejõudmisest näib reis lõppevat täiesti õnnelikult.

Kui jää sulgub, lasen ma katlad kindlasti külmaks ja ootan, kuni ta jälle avaneb. Ma ei usu, et jää sellel meridiaanil kaua koos püsiks. Täna öösel peame ületama 66. paralleeli.

Laupäev, 10. detsember. Arvutatud asukoht 66°38´ lõunalaiust ja 178°47´ läänepikkust. Oleme läbinud S 17 W 94´. Crozieri neemeni 688´. Jäime tekile keskööni. Päike oli just vajunud lõunahorisondi taha ja me nautisime ebatavaliselt kaunist vaatepilti. Jääpankade vahelt vaikselt merepinnalt helkis vastu imeroosa põhjataevas ning jää värvus vaheldus poleeritud vase värvusest kuni lõheroosa toonini. Põhja pool olid jäämäed ja paakjää kahvaturohelised, tumelillade varjudega, taevas helkis safranikollastest kuni kahvaturoheliste toonideni. Vaatlesime kaua seda toredat värvidemängu. Kogu öö sõitsime jääpankade vahel ja hommiku saabudes olime peaaegu vaba vee ääres. Peatusime ühe kena rüsijääpanga juures, et täiendada oma veevarusid, ja saime umbes 8 tonni vett. Rennick mõõtis põhjaloodi abil mere sügavust. Lood näitas 1960 sülda ja tõi kaasa paar tombukest vulkaanilist laavat ning tavalist globigeriinmuda.

Wilson laskis paar antarktika ja jää-tormilindu. Nelson püüdis vertikaalse planktonivõrgu abil mõned vähilaadsed ja muud loomakesed, võttis veeproovi ja mõõtis vee temperatuuri 400 meetri sügavusel. Seal on vesi soojem. Umbes kella poole kahe paiku sattusime algul üsna nõrka paakjäässe, seejärel aga raskete vanade jääpankade keskele, mis olid koondunud suure jäämäe ümber. Me pöördusime kiiresti ümber ja sõitsime ringi, et leida paremat teed. Kuid mida enam lõunasse me liikusime, seda tihedamaks jää muutus, ehkki pangad polnud enam nii hirmuäratavad. Märkasin suuri lahmakaid suhteliselt õhukest jääd, mis olid väga pehmed ja purunesid kergesti. Nad sarnanesid selle jääga, millest me „Discoveryga” läbi sõitsime, olid ainult veidi sitkemad.

Kell 3 pärast lõunat peatusime ja lasksime neli krabihüljest. Täna olid nende maksad meie õhtulaual; roog oli erakordselt maitsev.

Õhtul sattusime väga tihedasse paakjäässe ning lõime kahtlema, kas tasub sellest läbi murda. Kuid selge taevariba, mis paistis lõunas kogu päeva, sunnib mind arvama, et selles suunas on vabamat vett. Võib-olla on sinna ainult 20 miili, kuigi ka 20 miili on meie praeguses olukorras palju. Kui ma kell 11 õhtul alla läksin, et magama heita, trügis Bruce jõudsalt edasi, ehkki ta aeg-ajalt oli sunnitud toppama. Märkasin, et jää muutub palju siledamaks ja õhemaks. Kohati oli ta kokku surutud, kuid mujal oli jää väga õhuke.

„Me kaalusime väga hoolikalt oma eelmiste reiside kogemusi, et leida kõige sobivam meridiaan lõunasse pääsemiseks. Ma arvasin ja arvan praegugi, et selleks on 178° läänepikkust. Me jõudsime paakjäässe enam-vähem sellel meridiaanil, kuid ometi sattusime nii halbadesse tingimustesse, nagu seda seni pole juhtunud veel ühegi laevaga – halvemaisse, kui ma kujutlesin olevat võimaliku ükskõik millisel meridiaanil nende hulgast, mida me üldse oleksime võinud valida.

Selleks et mõista meie olukorra kogu raskust, tuleb öelda, mis on paakjää ja kui vähe me seni teame tema liikumisest.

Paakjää nendes rajoonides koosneb: 1) Antarktise rannikul viimase talve jooksul tekkinud merejääst; 2) väga paksudest vanadest jääpankadest, mis on eelmisel suvel lahtedest ja abajatest lahti murdunud, kuid pole jõudnud liikuda põhja poole enne talve saabumist; 3) suhteliselt paksust jääst, mis on tekkinud Rossi merel möödunud talve algupoolel; 4) suhteliselt õhukesest jääst, mis on tekkinud Rossi mere mõnes osas eelmise talve keskel või lõpupoole.

Kogu talve jooksul jääväljad muidugi liiguvad, segunevad, murduvad, rõhuvad üksteise peale ja kuhjuvad. Tuhanded jäämäed ujuvad läbi niisuguse paakjää, moodustades rüsijääharju ja -seljandikke ning pöörates kõik segamini. Muidugi, kui jäämäed ajavad paakjäässe niisugused lõhed talvel, siis need jäätuvad ja tekib noor, õhuke jääkate.

Suve saabumisel puruneb jääkatte põhjaserv, ookeani raske laine peksab jää ikka väiksemaiks ja väiksemaiks tükkideks. Kogu jäämass liigub põhja poole ja Rossi mere laine hakkab nüüd ründama paakjää lõunaserva.

Sellega seletub asjaolu, miks paakjää lõuna- ja põhjaserval on jääpangad ja -tükid suhteliselt väikesed, keskel aga leidub jäävälju, mille läbimõõt on kaks kuni kolm miili; selgub ka, miks paakjää võib koosneda ja koosnebki kõige erinevamat laadi jäämassidest, mis on äärmiselt segamini paisatud.

Edasi saab mõistetavaks, miks suvel paakjäävööde kitseneb ja jääpangad on väiksemad ning õhemad.

Me teame, et seal, kus jaanuari algul tihedat paakjääd võib leida, on veebruaris mõnikord vaba vesi. Üldiselt võib öelda, et mida hiljem, seda rohkem on võimalusi paakjääst läbimurdmiseks.

Tehes enesele teed paakjääs, tuleb laeval kas lõhkuda jääpangad, tõugata nad eest või minna ümber nende, sest jääpanku, mille läbimõõt on üle 200 või 300 jardi, ei suuda laev oma teelt kõrvale tõugata.

Kas laev pääseb läbi või mitte, see oleneb niihästi jää paksusest ja tema omadustest, jääpankade suurusest ja nende kokkusurutusest kui ka laeva võimsusest.

Paakjää põhimasside asukoht ja jääpankade kokkusurutus oleneb peaaegu ainult valitsevast tuulesuunast. Et keegi ei tea, millised tuuled puhusid enne tema siiasaabumist, siis ei tea ta ka kuigi palju paakjää asukoha ega tiheduse kohta.

Paakjää tihedus muutub teatud piirides päeva-, isegi tunnipealt. Põhjuseks on tuul, kuid mitte alati kohalik tuul, ning sellepärast näib jää sulgumine ja avanemine vahel väga salapärane. On näha, kuidas jääpangad surutakse tihedasti teineteise vastu, kuid tunni või paari pärast võib nende vahel näha jalalaiust või veel laiematki veeriba.

Kui jääpangad on kokku surutud, siis on raske, vahel koguni võimatu nende vahelt läbi pääseda, kuid surve nõrgenedes tekib jääpankade vahele terve hulk väikesi lõhesid ja laev võib neid kokku surudes edasi liikuda, siksakilisel kursil.”