Читать книгу Scotti viimne ekspeditsioon - Robert Falcon Scott - Страница 7

Pühapäev, 11. detsember. Öö jooksul sulgus jää veel tihedamini ning kell 6 hommikul näis, et edasipääsemine on lootusetu. Paakjää on siin väga ühtlane; jääpangad on kõik umbes jalga paksud ja väga tugevad. Nad on tihedalt üksteise vastu surutud, kuid et jääpankade kuju on korrapäratu, siis on nende vahel sageli vaba vett, enamasti kolmnurksete laikudena.

Tuleb märkida, et selline jää võtab enda alla hulga suurema ala kui esialgne jääväli, millest jääpangad on lahti murdunud. Kui Rossi meri oleks kevaditi üleni jääs, siis peaks see pindala, mille jää pärast purunemist katab, ulatuma väga kaugele põhja poole.

Näib, et meiegi jää on pärit Rossi merest. Kuid ometi ei oska me kuidagi seletada asjaolu, miks selle hulgas ei ole rüsijääd.

Kogu päeva olime jäävangis. Kella 6-st hommikul puhus tugev lääne- ja loodetuul ning sadas lund. Õhtul tuul vaibus ja baromeeter, mis langes tugevasti juba möödunud ööst saadik, jäi mõneks tunniks püsima. Loodan, et tuul õige pea pöördub. Jääsurve on vähenenud, kuid seni ei ole jää veel avanenud.

Täna hommikul loodis Rennick meresügavust ja sai umbes sama tulemuse kui eile – 2015 sülda. Põhjalood tõi kaasa aluselise laava osakesi. Need kaks loodimist tõendavad ilmselt, et jää on kuskil rannikul tugevasti purustanud vulkaanilist kivimit. Loodid hiivasime käsitsi. Pidasin ohvitseride ühiskajutis jumalateenistuse.

Pärast lõunat läksid kõik mehed jääle suusatama, See on nii meeltülendav kehaharjutus. Ma olen väga rahul nii suuskade kui ka suusasaabastega – meie töö jaoks sobivad nad suurepäraselt. Ootamine nõuab kannatlikkust, ehkki ma arvan, et nii vara kevadel võis seda loota. Raske on aimata, millal tuleb see moment, kus võime jälle teha katset edasi liikuda.

Esmaspäev, 12. detsember. Täna hommikuks oli jää veidi avanenud, pikk ummiklaine tuli ilmselt loodest. Jääpangad, mis eile olid tihedalt üksteise vastu surutud, puutusid täna ainult kergelt servapidi kokku, kuid ei löönud veel lahku. Tuul on ikka loodest, ainult veidi nõrgem. Gran, Oates ja Bowers läksid suuskadel kõrgendiku poole, mida mõned pidasid saareks. Ma olin kindel, et see on jäämägi, ja nii see ka oli; ta oli aga väga huvitava kujuga kuppel, mida ümbritsevad üsna madalad jäärünkad.

Anti käsk kella 12-ks auru tõsta, ja kell 11.30 hakkasime masinate jõul ning täies purjes liikuma. Jõudsime üldiselt hästi, kuid ebaühtlaselt edasi. Pääsesime välja suurte ning paksude jääpankade vahelt õhemasse paakjäässe. Seejärel läbisime kaks pankadevahelist lahvandust ja liikusime siis jälle õhukeses paakjääs, mis koosnes kergesti purunevaist suurtest õhukestest pankadest. Kõik läks hästi, kuni sattusime jälle raskesse jäässe ega pääsenud pool tundi üldse paigast. Nii toimus see kogu aeg vaheldumisi; kord hea, kord halb – kord oli noor kerge jää, siis tulid jälle vanad massiivsed jääpangad. Kord sattus meie teele survejääst tekkinud suur jäämägi.

Eilse päeva parim uudis oli teade, et olime triivinud 15 miili kagu suunas. Tähendab, olime liikunud ikkagi edasi, ehkki kaunis aeglaselt.

Tõesti ei oska arvata, missugune paakjää ootab meid eespool ja millal jõuame vabasse vette.

Täna katsetasime traaniga köetavat ahju, mille konstrueeris Atkinson. Tulemused olid suurepärased. Ahjus on rõngaks painutatud toru, mille alumisel küljel on augud. Nende aukude kaudu tilgub rasv asbestist tahile. Traanipaak on tihedalt paigutatud ümber korstna. Paagist imbub traan ahjus asuvasse toitetorusse, millel on kraan traani juurdevoolu reguleerimiseks. Seadis on väga lihtne, kuid nagu selgus, väga efektiivne. Ahi annab palju sooja, aga ühtlasi ka veidi traani lõhna. Kuid selliste ahjudega on meil siin lõunas soe toit ja tuba alati. kindlustatud.

Arutasime täna Wrightiga küsimust, miks saame merejääst väljaulatuvate rüsijääpankade sulatamisel alati magedat vett. Jõudsime ühisele arvamisele, et merevesi lihtsalt niriseb jääst välja. Oleks huvitav muretseda tükk merejääd ning jälgida seda protsessi. Huvitav on aga see fakt ise, sest ta näitab, et rüsijääpankade tekkimise protsess on tegelikult vee magestumise protsess. See on suureks kergenduseks jäämeredes sõitvaile laevadele.

Tõepoolest, ei ole kerge jõuda meie talvituspaigani. Algul tormid ja raske laine, nüüd alaline võitlus paakjääga.

Kell 8 õhtul. Liigume edasi jääpanku tõugates ja aeg-ajalt peatudes.

Teisipäev, 13. detsember. Olin peaaegu kogu öö üleval. Veel kunagi ei ole mul tulnud läbi elada nii kiireid ja põhjalikke muutusi olukorras. Cheetham tegi teises „koeravahis” täispurjede all neli kuni viis sõlme tunnis, kuna liikusime noores „rasvataolises” jääs. Kui Bruce võttis üle õhtuse vahi, sattusime jälle raskesse jäässe ja alles tõsise rüselemise järel hakkasime taas kergemini edasi jõudma. Eilne jää avanes ja selle vahel olid õhukese pehme jää pangad. Öise vahi ajal liikusime lahvanduses, jää selle ümber oli tugev. Aga jõudsime ka sellest läbi ja püüdsime nüüd leida vaba vett või äsjatekkinud jääd. Sel kombel jõudsime hästi edasi. Kuid öise vahi lõpul muutus olukord jälle keerukaks. Hommikuse vahi ajal võitlesime kõige raskema jääga, mida me seni oleme kohanud. See oli paks rünklik lahejää, mille pangad ulatusid 7 kuni 8 jalga üle merepinna ja istusid väga sügavalt vees. Täpselt samasugust jääd kohtasime siis, kui olime „Discoveryga” Kuningas Edwardi maa juures. Kunagi varem ei ole ma näinud midagi kohutavamat. Hommikuse vahi lõpp möödus äsja kinnikülmunud lahvanduses, kus laev hästi edasi jõudis.

Kuigi kõige selle kirjeldus kõlab üsna igavalt, on niisugune reis närvidele väga pingutav. Murran kogu aeg pead ning mõtlen, kas ma ikka toimisin hästi, tungides nii kaugele itta, ja mida tuleks teha, et säästa sütt.

Õhtuse vahi ajal tekkisid lahkarvamised. Nii mõnigi kord näis, et tuleks peatuda, sest edasiliikumine oli peaaegu lootusetu. Kuid siis pääsesime tüki maad jälle kergesti edasi ja kõik paistis hästi minevat. On tõesti võimatu kujutleda raskemat olukorda. See muutus iga tund ja väsitas. Täna hommikueine ajal kohtusid kõik ülevas meeleolus. Laev oli juba kaks tundi jõudsasti edasi trüginud. Siis aga ajas Cheetham laeva äkki eriti raskesse jäässe ega pääsenud üldse edasi. Arvasin, et oleks parem anda tagasikäik, kuid otsustasin siiski kasutada kujunenud olukorda ning täiendada oma veevarusid. Need suured jääpangad on igatahes selleks väga sobivad. Rennick loodis meresügavust ja sai 2124 sülda, põhjaproovis oli jällegi vulkaanilist laavat.

Teisipäev, 13. detsember (järg). 67°30´ lõunalaiust, 177°58´ läänepikkust. Oleme läbinud S 20 O 27´. Crozieri neem: peilung S 21 W 5, kaugus 644´. Võtsime pardale mitu tonni jääd ja hakkasime edasi liikuma, tehes endale aeglaselt ning vaevaliselt teed ühe äsja kinnikülmunud lahvanduse suunas. Ka seal ei olnud edasiliikumine kerge, ja kui me tahtsime jõuda järgmisse, edela pool asuvasse noore jää alasse, jäime päris kinni. Näib, et suurtest jääpankadest koosnev paakjää kaldus sulguma ja sellest tingitud külgsurve tagajärjel tihenes nendevaheline noor, 6-7 tolli paksune jää. Mis ka selle põhjuseks oli, kuid me ei saanud enam paigalt.

Lõpuks otsustasime katlad külmaks lasta ning oodata, kuni olukord paraneb. Katsuda praegu jääst läbi murda oleks asjatu söe kulutamine.

Viimaste päevade jooksul oleme triivinud ida poole. Mulle ei ole selge, kas see on siin normaalne nähtus või on see tingitud läänekaarte tuultest. Võib-olla oleneb sellest ka meie sunnitud peatuse kestus. Väga ebameeldiv, kuid tuleb kannatlikult oodata ja loota, et päeva või paari pärast olukord paraneb. Vahepeal aga uurime merepõhja ning püüame teha niipalju kui võimalik bioloogilisi uurimisi.

Paakjääs on päikest harva näha. Ometi oli täna hommikul mitu tundi heledat päikesepaistet, kuid hiljem tulid põhja poolt jälle pilved ning nüüd on olukord trööstitu – sajab lund. Tuulevaikus.

Kesknädal, 14. detsember. Asukoht N 2´, W ½´. Ümberringi on ikka veel kinnine paakjää. Mastitipult on näha mitmes suunas üksikuid vaba vee laike. Kuid enamasti ikka sama pilt – üksluine rünklik paakjää. Edelast tõusis 2 palli tugevune tuul. Päike paistab heledasti ja nähtavus on hea. Laev pöördus pärituult ja meid ümbritsevad jääpangad liiguvad alatasa. Nad muudavad oma relatiivset asendit aeglaselt ja kuidagi märkamatult, vargsi. Õhutemperatuur on 35° [+1,6 °C], vesi 29,2° kuni 29,5° [–1,6 kuni –1 °C]. Niisugustes tingimustes peaks õhuke „rasvataoline” jää kogu aeg nõrgenema, ja kui selline jää on ainult mõne tolli paksune, siis peaksime suutma läbi murda igas suunas.

Siin tunneme seda paakjääs triivimise kohutavat üksluisust, mis Nansen ja teised omal ajal läbi elasid. Võib kujutleda, kuidas niisugused päevad lõputuiks kuudeks ja aastateks venivad.

Meile on see kõik aga uus ja igaühel on oma ülesanded või töö, mis ei lase meid väga kärsituks muutuda.

Nelson ja Lillie olid kogu öö ametis hoovusemõõtjaga. See ei ole küll päris korras, kuid nad saavutasid siiski mõningaid tulemusi. Ühtlasi kavatsevad nad süstemaatiliselt mõõta veetemperatuuri mitmesuguses sügavuses, võtta veeproove ning töötada vertikaalse planktonivõrguga.

Hoovus on soodne. Kahel viimasel päeval andis laeva asukoha määramine rõõmustavaid tulemusi. On hea, et me triivime põhja ning lääne poole. Ma kartsin väga, et triivime itta ja satume alalise paakjää piirkonda. Kui me triivime edasi samas suunas, siis on ainult aja küsimus, millal vabasse vette jõuame.

Täna käisime kõik suusatamas suurel jääpangal, mille külge me laeva hommikul ankurdasime. Gran on imetlusväärne suusataja ning hea instruktor. Hakkas palav ja me koorisime endalt ühe rõivatüki teise järel. Sõdur ja Atkinson riietusid viimaks vööni lahti ning suusatasid niiviisi jääpangal mõnda aega. Peaaegu kõik kandsid päikeseprille, sest päikese vastuhelk jääpinnalt mõjub silmadele väga halvasti. Ponting proovis teha värvilist fotot, kuid jää värvitoonid osutusid selleks liiga mahedaiks.

Õhtul läksin suuskadel koos Campbelli ja leitnant Evansiga jääpangale ning igaüks proovis kordamööda ülejäänud kahte meest enda järel vedada. See oli päris kerge, ehkki koorem oli 310 kuni 320 naela. Sellise koorma vedamine jalgsi oleks arvatavasti veelgi kergem, kuid nii raske kelgukoorma vedamine oleks olnud täiesti võimatu. Palju tuleb veel pead murda selle üle, kuidas vedada oma kelke mööda jäälagendikke. Kui me kindlasti teaksime, et praegune vangipõlv varsti lõpeb, siis ei ole õigupoolest midagi kahetseda. Saame harjutada süvamere uurimise seadeldiste käsitsemist ja inimestes on tekkinud huvi suusatamise õppimiseks.

Lainetus on tunduvalt tugevam, kuid võimatu on kindlaks määrata, kustpoolt ta tuleb; on ainult näha, kuidas laev ja jääsupp sinna-tänna kõiguvad, põrgates vastu jääpanka.

Täna avasime jääkambri ja leidsime, et liha on väga hästi säilinud – suurem osa on ikka veel külmunud.

Neljapäev, 15. detsember. 66°23´ lõunalaiust, 177°59´ läänepikkust. Asukoht N 2´, O 5½. Hommikul oli olukord muutuseta. Enne hommikueinet käisime suusatamas. Hoopis teine asi, kui veri hakkab pärast niisugust väikest suusamatka kiiremini liikuma!

Pärast hommikueinet jagasime kaldarühma meestele suusad välja. Nad kõik on väga innukalt asja juures ning Granil tuli nendega harjutada nii hommikul kui pärastlõunal.

Meares viis jääle mõned oma koerad ja ühe kelgu – kaks seitsmekoerarakendit. Koerad, kes eriti halvad välja nägid (mitu koera on läinud rasva), rakendati kelgu ette. Nad hakkasid kiiresti hingeldama. On raske mõista nende rasvumise põhjust, sest nad saavad ainult kaks ja pool koerakuivikut päevas. Ponide väljanägemine on üldiselt hea, eriti neil, kelle latrid asuvad tekil.

Rennick sai täna meresügavuseks 1844 sülda; pöördtermomeetritega mõõtsime veetemperatuuri otse põhjas ja 500 sülla sügavusel põhjast. Oma peatuse jooksul registreerime terve seeria häid andmeid veetemperatuuri kohta merepõhjast kuni veepinnani. Nelson kavatseb täna õhtul või homme teha veel mõned hoovuste suuna määramised.

On üsna ebameeldiv, et me triivime kogu aeg põhja poole, kuid kindlasti peame olema tänulikud, et me ei liigu ida poole.

Täna öösel tuul vaikis ja jää avanes, laeva ümber on üsna palju vett, kuid arvatavasti ei ulatu see kaugele. Jääsupp ja õhemad jääpangad on hakanud sulama; kõik see peaks kiirendama meie vabanemist, kuid viivitus paneb kannatuse proovile. Meie vaatlused on küllaldase selgusega näidanud, et jääpangad loode- ja läänetuulega koonduvad ning tuulevaikuses hajuvad. Küsimus on selles, kas ida- või kagutuul hajutab jääd rohkem kui tuulevaikus. Selles on meie lootus.

Tunnuseid vaba vee olemasolust meie ümbruses on praegu ilmselt rohkem kui varem.

Reede, 16. detsember. Täna hommikul puhkes kirdetuul. Hakkas sadama lund, hõredat ning peenikest rahet ja lõpuks vihma. Ilm läks sombuseks ja püsis sellisena kogu päeva.

Jääpank, millel me nii sageli suusatasime, purunes täna hommikupoolikul. Hiivasime jääankrud, tõstsime kliivri ning hakkasime liikuma. Tuul kõvenes, tõstsime ka fokkmasti purjed, ja aeglaselt, kuid kindlalt lükkas laev rasked jääpangad kõrvale. Lõuna paiku jõudsime pikka lahvandusse ning purjetasime seda mööda mõnusalt umbes pool tundi. Sattudes aga uuesti paakjäässe, leidsime, et seekord olid pangad palju kergemad ja me jõudsime jälle väga aeglaselt edasi. Kokku läbisime ligikaudu 3 miili.

Juba mõnda aega on näha suuri jäävälju, mis kujutavad endast nagu järvede ahelikku keset paakjääd. Tahaksin väga teada nende paksust. Üsna tõenäoliselt on nad tekkinud nende lahvanduste külmumisel, mida alles hiljuti võis näha talvises paakjääs, ja sellest tuleb järeldada, et nad peaksid muutuma päev-päevalt nõrgemaks. Kui oleks kindel, esiteks, et need suured jääväljad lõunasse ulatuvad, ja teiseks, et laev suudab neist läbi murda, oleks mõtet auru tõsta. Jõudsime ühe sellise jääservani – purjede all ei suutnud laev sellest läbi välja murda, kuid olen kindel, et masinate abil pääseksime edasi. Kas on see tüüpiline jääväli? Ja on neid veel rohkem ees?

Täna pärastlõunal kukkus üks ponidest maha. Oates arvab, et see sündis magades, kuid juhtum on siiski rahutust tekitav; ponid ei ole kuigi tugevad. Ja seepärast on praegune viivitus ebameeldiv, muidu aga ei ole meil õieti mingit põhjust eriti muretseda.

Laupäev, 17. detsember. 67°24´ lõunalaiust, 177°34´ läänepikkust. Triivime juba 48 tundi S 82 O 9,7´. Sadas tugevasti vihma ja baromeeter langes eile öösel kiiresti, ennustades tormi. Täna hommikul tugevnes läänetuul 6 pallini ja tuiskas lund. Keskpäevaks barograafi kurv tõusis, tuul nõrgenes veidi ning taevas selgines pikkamööda.

Ilm on täna õhtul kaunis selge, puhub nõrk edelatuul. Näib, et sellel laiuskraadil algavad tugevad läänetormid just säärase väikese atmosfäärilise häirega, nagu me täna läbi elasime. Ma usun, et nägin täna esimest korda vihma teisel pool lõunapolaarjoont. Oleks huvitav teada, kuivõrd niisugune vihm soodustab jää sulamist.

Tänase päeva oleme peaaegu paigal olnud, kuid jäämäed, mis selle nädala jooksul olid saanud meie vanadeks sõpradeks, hakkasid liikuma. Üks neist lähenes meile ja tegi peaaegu terve ringi ümber laeva. Ilmselt ei ole nende liikumises mingit reeglipärasust. Kuid kõik nad peavad viimase 48 tunni jooksul koos meiega olema pisut itta liikunud. Teine huvitav sündmus täna õhtul oli see, et laevast ja kergest jääst, millesse laev on kinni külmunud, ujus aeglaselt mööda terve rodu vanu ning raskeid jääpanku.

Lõunataevas on märke, mis näivad tõendavat, et seal on vaba vett. Tahaksin väga edasi minna, kuid ometi tundub, et on mõistlikum veidi oodata. Ja ma otsustaksin kindlasti seda teha, kui ainult ei oleks muret ponide pärast.

Kõik on väga heas meeleolus. Kogu päeva on kuulda naeru. Nelson lõpetas veetemperatuuri mõõtmise ja põhjaproovide võtmise. Viimase mõõtmise tegi ta 1800 meetri sügavuses.

On imelik, miks kõige alumise veekihi temperatuur oli 20. detsembril kaks kümnendikku kraadi kõrgem ning võrdne temperatuuriga samas sügavuses 15. detsembril.

Pühapäev, 18. detsember. Öösel tuul vaikis ja jää avanes. Pankade vahel on nüüd rohkem vaba vett, kuid siiski mitte palju rohkem.

Meie tähelepanekud paakjää avanemise kohta näitavad, et pankade vahele tekib vaba vett õige vähe, kuid siiski jääb sellest mulje, nagu eelistaksid jääpangad eraldi seista ja mitte tõugelda ning üksteise vastu puruneda. Nad riivavad üksteist kergelt – kus nad üldse kokku puutuvad – ja see hõlbustab laeval endale teed rajada, sest pankadel, mille vastu laev põrkab, on rohkem ruumi liikuda.

Kui kujutleda, et paakjääala on piiratud vaba veega, siis on selge, et selle välja ümbermõõdu väiksemgi suurenemine või jääpankade tühinegi liikumine väljapoole suurendab tunduvalt pankadevahelisi vaba vee alasid ja laeva edasiliikumise võimalusi. Paakjää avanemisest teatati kell 3 öösel ja kohe anti käsk auru tõsta. Liisk on langenud ja me peame nüüd asuma otsustavale rünnakule lõunasse, avamere suunas.

Loodest tuleb võrdlemisi tugev ummiklaine; see peaks meid edasi aitama.

Õhtu. Jällegi on meie olukorras toimunud ebatavalised muutused. Algul näis, et kõik läheb halvasti – kulus peaaegu pool tundi, enne kui saime liikuma, ja tublisti üle tunni, enne kui jõudsime ühe niisuguse suure jääväljani, mida eespool kirjeldasin. Siis aga märkasin kohkudes, et see jääväli käib laevale üle jõu. Alles kõva rüselemise järel jõudsime lõheni, mis läbis jäävälja. Seda mööda me siis liikusime, ühtelugu peatudes ja tagasikäiku andes.

Siis aga pidime lõunasse pöörduma, et hoiduda kõrvale teisest suurest ja täiesti purunemata jääväljast. Alles siis kui olime sellest möödunud, läks lugu paremaks. Alates kella kuuest õhtul saime enam-vähem kurssi hoida, üksnes harva mõne paksema jääpanga ees toppama jäädes. Enamasti oli aga jää võrdlemisi noor ja kergesti murduv. Kella seitsmeks muutusid noore jää ribad veelgi nõrgemaks ja kell 8 õhtul jõudsime pikka lahvandusse. Üürikest aega olime arvamisel, et meie hädadel on nüüd lõpp ja rõõm oli üldine. Kuid paraku ootas meid lahvanduse lõpul jälle raske lahejää. Olen veendunud, et lahvanduste tekkimise põhjuseks on lahejää segunemine paakjääga, ja jälle olen ma sunnitud arvama, et paakjää, mida me praegu läbime, on pärit Kuningas Edwardi maalt. Liigume edela suunas nii hästi kui suudame.

Kui väsitav mäng see on! Kunagi ei tea ette, mis juhtub poole, või isegi veerand tunni pärast. Näib, nagu läheks kõik suurepäraselt, kuid järgmisel hetkel hakkad kahtlema, kas edasipääsemine on üldse võimalik.

Senitundmatu kala. Täna õhtul, just lahvanduse lõpul, kui laev paiskas teisipidi väikese jääpanga, kargas selle alt naabruses asuvale jäätükile kala. Peatusime ja püüdsime ta kinni. See osutus ilusaks hõbehalliks Notothenia’ks. Ma arvan, et see Notothenia liik on seni tundmatu.

Iiliti möllab lumetorm; tuul on kogu aeg loodest. Ilm on võrdlemisi soe.

Täna õhtul nägime esimest täiskasvanud keiserpingviini.

Esmaspäev, 19. detsember. Öö jooksul jõudsime üldiselt hästi edasi, vaatamata sellele, et oli mitmeid kokkupõrkeid jääpankadega, kuid täna hommikul (praegu) on väljavaated halvemad kui kunagi varem. Oleme nähtavasti sattunud tihedasti kokkusurutud paakjää keskele, mis ulatub igas suunas nii kaugele, kui silm näeb, ja olukord on kõigiti äärmiselt ohtlik. Otsustasin tungida läände – pole vist teist teed sellest hirmus raskest jääst väljapääsemiseks. Ülim kannatlikkus on ainus rohi meie õnnetuses. Meil ei vea.

Kell üks öösel sattusime esimest korda nende üsna paksude jääpankade keskele ning trügisime läbi mõne nii suure hiiglase vahelt, nagu ma kunagi varem polnud näinud. Rüsijääseljandikud ulatusid veepinnast 24 jala kõrgusele ja jää pidi istuma vähemalt 30 jalga vees. Hoobid, mida pangad laevale jagasid, tõendasid, et jää on tohutu tugev. Hommikupoole ööd jõudsime pikkadesse lahvandustesse, kus oli veidi jääsuppi, ning pääsesime kiiremini edasi. Kardan, et tegime oma roolile liiga, ühele poole pöördub ta raskelt. Üldiselt oleme siiski täbaras olukorras. Hommikul paistis tore päike ja oli tuulevaikne.

Keskpäev. 63°54,5´ lõunalaiust, 178°28´ läänepikkust. Oleme läbinud S 34 W 37´; Crozieri neemeni 606´. Lõunast tõusis udu ja samast suunast puhub kerge tuul.

Jääolud muutusid jälle, kuidagi aga ei oska öelda, kas halvemaks või paremaks. Vanu raskeid jääpanku on küll vähem, kuid see-eest on nüüd üheaastased jääpangad tublisti suuremad, nad on tugevasti kokku surutud ja sisaldavad kindlasti ka vanu panku.

Möödusime praegu jääväljast, mille läbimõõt oli vähemalt miil; see aga tähendab, et puudub täielikult lainetus, ja kinnitab, et vaba vesi on väga kaugel. Täna hommikul liikusime võrdlemisi õiges suunas, kuid väljavaated on jällegi halvad – jää näib sulguvat. Tuleb olla kannatlik ja jätkata aeglast läbimurdmist.

Kell 5.30 p. l. Pärastlõunase vahi ajal möödusime kahest hiiglasuurest jäämäest. Esimene neist oli lame ja korrapäratu kujuga. Tema kihiline pealispind oli mitmest kohast lõhestatud. Ma arvan, et selle põhjuseks on jäämäe ebatasane alumine külg, mille tõttu jäämäe üksikud osad istuvad eri sügavusel vees. Teine jäämägi oli kuplikujuline, kaksiktipuga. Niisuguste jäämägede tekkimine on mulle ikka veel mõistatuseks. Ma olen jäänud oma esialgse seisukoha juurde, et neil tekivad kuplid siis, kui nad üksikuina kaldale paisatakse.

Need kaks jäämäge jätsid paakjäässe pikad rennid. Me liikusime neid mööda kiirusega 3 sõlme tunnis, kuid paraku mitte päris lõunasse, vaid veidi itta. Ei olnud kerge pääseda ühest rennist teise, kuid see-eest olid rennid ise täiesti jäävabad. Raske südamega vaatasin, kuidas meist mööduvad jääpangad hiiglasuurteks jääväljadeks muutuvad. Mõned neist olid läbimõõdult vähemalt kaks või kolm miili. See näib jällegi kinnitavat, et avameri on ikka veel väga kaugel.

Kuid on ka üks rõõmustav nähtus: jääpangad muutuvad järjest õhemaks. Varem olid nad palju tugevamini muljutud ja tihedamalt kokku surutud. Suuremate jääväljade pind on kirjatud rüsijääharjade ja -seljandikega. Kummulipaisatud jääpankade servadest on näha, et kogu see segadus toimus siis, kui jää oli veel õhuke.

Kella poole viie paiku sattusime jäämägede grupile, mis koosnes kuuest või seitsmest madalast, lamedast jäämäest, kõrgusega 15-20 jalga. Nad olid samasugused, nagu me olime neid näinud Kuningas Edwardi maal, ning nad võivad väga hästi olla sealt pärit. Kolm neist olid kaunilt korrapärased, sileda pealispinna ja püstloodis seintega. Teistel olid rippuvad servad ja mõnel kaldus seinad.

Jäämägede taga ei olnud näha vaba vett ning ma murdsin pead, mis saab küll edasi. Kuid meid ootas meeldiv üllatus. Mõlemal pool laeva on küll ikka veel suured jääväljad, kuid rüsijääharju on neil vähe ja nende pind kaetud loikudega. Lahvandused on täis kerget jääsuppi ja suuri jäävälju leidub harva. Milline tore kontrast. Raske jää ja tohutu suured rüsijääharjad mõjusid seni erakordselt rusuvalt, sest näis võimatu, et laev suudab neist läbi tungida. Kujutlesin igasuguseid võimalusi, näiteks kas või seda, et triivime põhja poole ja vabaneme paakjääst alles hilissuvel. Ja selle asemel, milline tohutu kergendus – meid ümbritsev jää on paks kõigest 2 kuni 3 jalga või ainult veidi enam. Meile tundub, nagu oleksime vabanenud hirmsast vangipõlvest. Leitnant Evans tegi täna kahel korral ettepaneku peatuda ja oodata ning kolm korda lõin kahtlema ka ise, kas tasub enam edasi trügida. Kui olukord ka edaspidi ei muutu, siis on ütlematagi selge, kui rõõmsad peame olema oma kangekaelse edasitrügimise üle, ehkki meie väljavaated näisid olevat nii ilmselt lootusetud.

Kuid olgu kuidas on, kas olukord muutub või mitte, igal juhul on asi seegi, et meie selja taga on juba hea tükk läbitavat jääd.

Nägin täna õhtul kahte merileopardi, üks neist sukeldus aeglaselt ning laisalt jääpankade alla. Tore oli vaadata tema kauneid, siugjaid liigutusi.

Palusin Pennellit koostada paakjää kaart; see peaks andma teatava kujutluse jääpankade mitmesuguste vormide tekkimisest ja jää liikumise üldisest suunast. Ma olen peaaegu kindel, et suurem osa rüsijääseljandikke tekib siis, kui jäämäed tungivad läbi suhteliselt noore jää. Ma arvan, et mere kinnikülmumisel kannab jää enesega kaasa ka jäämägesid, kusjuures viimased oma määratu suure massi tõttu liiguvad aeglasemalt. Seda arvamust kinnitab ka asjaolu, et suurem osa rüsijääseljandikke koosneb kõige rohkem ühe kuni kahe jala paksustest jäätükkidest. Samuti näib, et muljutud ja purunenud jääd kohtame enamasti jäämägede ümbruses. Eile nähtud lauakujulise jäämäe ühel küljel oli jää surutud üles kuni 15 jala kõrgusele – see näis hiiglasliku käigulainena. Eile kohtasime palju jäämägesid ja rüsijääd; öösel ei olnud jäämägesid ja rüsijääst polnud enam jälgegi. Täna hommikul nägime üksikuid jäämägesid ja rüsijääd on võrdlemisi vähe. Kõik see näitab, et nende vete vabalt triiviva paakjää surve ei tohiks laevale kuigi ohtlik olla.

Täna hommikul nägin noort keiserpingviini. Kui katsusin teda püüda, tõusis otse laeva juures veest üks Wilsoni poolt kirjeldatud uut liiki, terava seljauimega vaal. Tema seljauime kõrgus oli minu arvates neli jalga.

On tore vaadata, kuidas jää- ja antarktika tormilinnud sukelduvad ümberkäändunud ja vette surutud jääpankade ümber. Vesi uhab neid pankadelt eufausiaid uuesti tagasi merre. Antarktika tormilindudel on omapärane, kükitav kehahoid.

Minu kaaslaste hüüdnimed

Evans – Teddy

Wilson – Bill, Onu Bill, Onu

Simpson – Lõbus Jim

Ponting – Ponco

Meares –

Day –

Campbell – Maat, mr. Maat

Pennell – Penelope

Rennick – Parnie

Bowers – Linnuke

Taylor – Griff ja Keir Hardy

Nelson – Marie ja Brontë

Cherry-Garrard – Cherry

Wright – Silas, Toronto

Priestley – Raymond

Debenham – Deb

Bruce –

Drake – Francis

Atkinson – Jane, Helmin, Atchison

Oates – Titus, Sõdur, farmer Hayseed (selle nime andis talle Bowers)

Levick – Toffarino, Vanapoiss

Lillie – Lithley, Herkules, Lith

Teisipäev, 20. detsember. Keskpäeval 68°41´ lõunalaiust, 139°28´ läänepikkust. Oleme läbinud S 36 W 58´; Crozieri neem S 20 W, kaugus 563´. Soodsad jääolud kestsid kuni keskööni; ühest lahvandusest teise pääsesid suuremate raskusteta. Kell 9 hommikul möödusime väga raske lahejää laiast ribast, selle lääneservast. See jää võis olla pärit Viktooria väina sisepiirkondadest ja lahtedest, kus on palju tuisklund ning jää laguneb hilja. Hetkeks tekkis juba kartus, et jääolud jälle halvenevad, kuid rabelesime sellest raskest jäärämpsust tunni ajaga välja ning sattusime endistesse tingimustesse, rajades endale teed suurte jääväljade vahelistes lahvandustes.

Öise vahi ajal teatas Bowers 12 ruutmiili suurusest jääväljast. Öösel jõudsime suurepäraselt edasi ja hommikuse vahi ajal tegime toredat sõitu. Enne kella kaheksat tõusis mõõdukas läänetuul ning jää hakkas sulguma. Läbisime suurte raskustega võideldes veel paar miili ja otsustasime siis katlad külmaks lasta ning oodata jää avanemist. Peatust kasutame meresügavuse loodimiseks ja planktonivõrkudega traalimiseks. Kardan, et vaba veeni on ikka veel palju maad. Jääpangad on suured, ja need, mis asuvad meie peatuspaiga läheduses, näivad olevat tekkinud möödunud talve algul. Jääsurve jälgi on uuesti rohkem näha. Eile öösel kohtasime ainult üksikuid jäämägesid, kuid täna on neid meie ümber õige mitu. Ühe mäe tipul oli hulgaliselt suuri jäärünkaid. Millisel kummalisel viisil võisid sellised hiiglasuured kamakad sattuda nii kõrgele? Võib arvata, et see jäämägi murdus lahti rajoonis, kus rüsijää oli tekkinud erakordselt tugeva surve tagajärjel. [Hiljem.]

Selgus, et see oletus oli ekslik. Lähemal vaatlusel ilmnes, et jäämägi oli küljeli vajunud ja suur osa tema ülemistest kihtidest, umbes 20 jalga paks, maha libisenud, jättes tema harjale saaretaolisi jäärünkaid.

Näib, et meil tuleb jälle kannatlikult oodata; edasipääsemine on veelgi raskem kui eile kõige halvemail tundidel. Kuid väljavaated on täna siiski paremad. Hommikul oli lõunataevas palju tumedaid varje, mis näitab, et seal on vaba vett. Läänetuul tõstab seal lainet ja sellest muutuvad need varjud taevas veelgi tumedamaks.

Baromeeter püsib juba mõnda päeva järjest paigal ja see laseb oodata ilusat ilma. Täna hommikul tõusis edelast terve hulk madalaid pilvi, küllalt madalaid, et tekitada udu. Kuid nad tõusevad kõrgemale ja hajuvad, nii et taevas on meil enamasti selge ning sinine ja päike paistab.

Õhtul. Tuul pöördus läänest WSW-sse. Ta tugevus on ligi kuus palli. Seisame rahulikult ühe jääpanga varjus, pealttuule on 200-300 jardi vaba vett. Ilm oli peaaegu kogu päeva selge, ainult aeg-ajalt liikus taevavõlvil üksikuid madalaid kihtpilvi ning kerged kiudpilved vajusid kiiresti üle laotuse. Kõrgemates õhukihtides on ilmselt tugev tuul. Jää sulgus. Loodan, et ta avaneb niipea, kui tuul vaibub. Meie selja taga on rohkesti vaba vett. Jäämägi, mida ma täna hommikul kirjeldasin, tiirles meie ümber 800 jardi kaugusel. Suunamäärangud ja kaugus jäämäest muutusid väga ebaühtlaselt, mis näitab, et vee pealmiste kihtide ja jäämägesid edasikandvate veekihtide (100 kuni 200 meetri sügavuses) relatiivne liikumine on ilmselt üsna korrapäratu. Olime mitu tundi jääl ja harjutasime suusatamist. Saime ennast niiviisi veidi liigutada, mis oli väga meeldiv. Süsi teeb praegu meile kõige rohkem muret – oleme oma tagavara kohutavalt hävitanud – ja ometi oleme paakjääs seni edasi jõudnud ainult 240 miili.

Meresügavus oli täna 1804 sülda. Veeproovi võtmise seade ei tööta, kuid veetemperatuuri mõõtsime 1300 m sügavusel ja põhjas.

Õhutemperatuur langes möödunud ööl 20°-le [–6 °C] ja püsis terve päev 2-3 kraadi allpool külmumispunkti. Lumepind oli täna suusatamiseks imehea.

Kesknädal, 21. detsember. Hommikul oli tuul ikka veel tugev, kuid puhus nüüd edelast. Taevas oli üleni pilves ja ilm väga külm ning rõske. Praegu aga piilub pilvede vahelt päike, tuul vaibub ja ilm muutub paremaks. Öösel triivisime kahe suure jäämäe poole ning umbes hommikueine aegu sattusime ühele neist ebameeldivalt ligidale. See surus ühe suure jääpanga teise järel oma teelt eest. Kagus näib aga olevat vaba vett; kui vaid suudaksime sinna läbi murda.

Keskpäeval. 68°25´ lõunalaiust, 179°11´ läänepikkust. Oleme läbinud S 26 O 2,5´. Sattusime hoovusesse, mille suund oli N 32 O 9,4´. Viimased 24 tundi liikusime kursil N 40 O 8´. Panime katlad auru alla ja kella 9 paiku hommikul hakkasime jääst läbi murdma. Paaril korral kaotasime mõnes raskemas kohas ligi kakskümmend minutit. Kuid näib, nagu oleksime kergemasse jäässe jõudnud.

Paakjää tihedus viib meeleheitele, ja jäämägede tõttu ei saa me minutikski peatuma jääda:

Ponting tegi mõned toredad ülesvõtted ning Wilson joonistas kauneid pilte paakjääst ja jäämägedest. Meie ekspeditsiooni kirjeldus kujuneb rikkalikult ja hästi illustreerituks. Selgus, et meie hulgas on terve hulk andekaid joonistajaid. Ka Day, Taylor, Debenham ja Wright võtavad osa nähtud jäämägede ning jää mitmesuguste esinemisvormide jäädvustamisest.

Kell 5 p. l. Tuul nõrgenes ja puhub nüüd mõõdukalt edelast. Hommikul jõudsime edasi 2½ miili, kuid jäime siis jälle kinni. Suurte jõupingutustega saime ähvardavatest jäämägedest kuidagi eemale. Õige kaugel allatuule on veel mõned jäämäed. Ehkki kaugel ja allatuule, on nad siiski olemas, ja seega pole meie asukoht sugugi ohutu. Ah, kuidas mind ärritavad need lõpmatud viivitused; kogu aeg kulutame sütt ja samal ajal triivime – paakjää on meid kandnud 9´ põhja ja 6´ ida poole. Kõik see viib meeleheitele. Ma ei taha katlaid külmaks lasta, kui need jäämäed on meie ligiduses.

Wilson läks jääpangale pingviine püüdma ja heitis seal pikali. Nägime, kuidas linnud tema poole jooksid, ja siis, mõne jala kaugusel, ümber pöördusid ning põgenesid. Wilson rääkis meile, et linnud lähenesid temale siis, kui ta parajasti laulis, ja jooksid jälle eemale, kui ta vait jäi. Pingviinid olid kõik üheaastased ja haruldaselt arad; nähtavasti meelitas neid laeva juurde kartusega segatud uudishimu.

Jäämägede ahelikud segavad nähtavasti paakjääväljade liikumist, takistavad tugevasti nende triivimist ja lahvanduste tekkimist. Kui veel arvesse võtta nende toimet rüsijääseljandike moodustamisel, siis järeldub, et jäämägedel on üsna suur mõju nii paakjää liikumisele kui ka selle mitmesuguste vormide tekkimisele.

Neljapäev, 22. detsember. Asukoht keskpäeval 68°26´2´´ lõunalaiust, 179°8´5´´ läänepikkust. Olukord muutuseta. Tuul puhub endiselt edelast, taevas on selge ja baromeeter püsib paigal. Näib, et nii võib see mõnda aega kesta. Meil ilmselt ei vea. Lasksime katlad külmaks. Allatuule on jäämäed, tuleb neist kuidagi mööda pääseda. Me ei tohi enam asjatult sütt kulutada.

Lainetusest ei ole märkigi. Kui aga vaba vesi ligidal oleks, peaks praegune tuul lainet tõstma. Ei, näib, et meil hoopiski ei vea; saatus veeretab meie teele igasuguseid takistusi. Sütt on meile veel jäänud vähem kui 300 tonni, laev lausa õgib seda. See on väga halb; ja peale selle muutub meie ponide olukord päev-päevalt halvemaks. On ainult üks lohutus: vaba vesi idas ning kagus. Seal on näha suuri lahvandusi, kuid selles tugevasti kokkusurutud paakjääs ei suuda me sinna läbi murda.

Atkinson avastas Adelie’ pingviini soolestikus uue paelussi; uss on üsna tillukene, kaheksandik tolli pikk, ja tal on propelleritaoline pea.

Pisut lohutust pakub uudis, et me ei ole kuigi palju ida poole triivinud.

Reede, 23. detsember. Eile õhtul kella 10 paiku tuul veidi nõrgenes ja laev pöördus ümber. Tõstsime kliivri ja liikusime mõnesajad jardid põhja poole, siis aga jäime jälle jäässe kinni. Sattusime suure jäämäe lähedale, selle tuulepealsele küljele. Et tuul kogu aeg tugevnes, ei olnud olukord eriti meeldiv, kuid ei tekitanud ka suuremat rahutust. Tõstsime kõik purjed ja laev liikus pikkamisi koos paakjääga ümber jäämäe. Niipea kui jääsurve vähenes, libises laev vabasse vette otse jäämäe kõrval. Siin oli võimalik „pouti teha”, ja meile avanes vaba tee itta ning siis lõunasse. Hommikuse vahi ajal liikusime jõudsalt mööda lahvandusi edasi ja varakult enne keskpäeva pöördusime lõunasse ning seejärel edelasse.

Kella üheks päeval olime liikunud 8½´ S 22 O ja umbes 5´ SSW. Märkasime lõunasse suunduvat pikka lahvandust, mida eraldas meist lai jääriba, liitpank, milles oli mitu auku. Näis, nagu oleks sellest läbimurdmine kerge, kuid ometi jäime poolel teel toppama. Ainuüksi purjede abil ei saanud me edasi ega tagasi. Anti käsk auru tõsta, aga sellest ei saa asja enne keskööd. Kas pääseme jõululaupäevaks sellest paakjääst välja?

Jääpangad olid täna suuremad, kuid õhukesed ning üsna rabedad. Nende pinnal paistsid laikudena suured lombid; mõned lombid on nii nooljad, just nagu oleksid nad lõhede pikendused; siin ja seal on ka kitsaid lõhesid, milles vett ei ole. Niisuguseid jääpanku võib väga hästi nimetada „liitpankadeks”, sest ilmselt koosnevad nad vanadest kokkukülmunud jääpankadest, mille liitumiskohad on kattunud lumega hilisemate sadude tagajärjel.

Kuu aega tagasi oleks tõenäoliselt raske olnud eraldada jääpankade ebatasasusi või kindlaks määrata nende koostist, nüüd aga on noorem jää vee alla vajunud ning sulab kiiresti; sellest need loigud pankade pinnal.

Kaldun arvama, et peaaegu kõik suured jääpangad, aga samuti ka mõned väiksemad on „liitpangad”. Ja see näib tõendavat, et kahe panga liitumiseks ei ole tingimata vaja jää teatud pudevust, vaid ainult, et nende paksus ei oleks liiga erinev. Muidugi, noor jää, või isegi ühe talve vanune merejää, ei liitu kuigi tugevasti vana paksu lahejääga, ning seepärast ujuvadki noored jääpangad üksikult isegi praegusel aastaajal.

Sellisel suhteliselt sündmustevaesel ajal ei saagi midagi erilist juhtuda meie inimeste isiklikus elus. Tore on näha, kuidas järk-järgult ning märkamatult süveneb sõprus ekspeditsiooni liikmete vahel. On raske kujutleda, kuivõrd vähe on laeval tülitsemist ja nägelemist. Ma ei ole kuulnud ainustki jämedat sõna ega märganud ühtegi ebasõbralikku pilku. Meie peres valitseb sallivus ja heatahtlik läbisaamine. Tore on näha, kuidas inimesed nendes karmides, üksluistes ning ohtlikes tingimustes sellises omakasupüüdmatus sõpruses elavad.

Valmistume praegu jõulude pühitsemiseks. Imelik on mõelda, et aasta pikim päev lõunapoolkeral on juba möödas.

Täna hommikul nägin 25 kuni 30 jala pikkust vaala, mis Wilsoni arvates kuulub senitundmatusse liiki. Kohtasime Adelie’ pingviine, umbes 20 lindu igas parves. Ei mäleta, et oleksin neid paakjääs varem kunagi nii suurtes rühmades kohanud.

23. detsember, pärast keskööd. Kell 11 õhtul oli aur üleval. Edasi-tagasi manööverdades läks meil korda jäävangistusest välja rabelda ja me hakkasime üht lahvandust mööda vaba vee poole liikuma.

Oleme jõudnud piirkonda, kus vett on rohkem kui jääd. Vaba vesi moodustab suuri korrapäratuid basseine, läbimõõduga kolm kuni neli miili. Mitu lahvandust ühendab neid omavahel. On kummaline, et esineb veel üsna suuri jäävälju; äsja möödusime ühest, mille läbimõõt oli vähemalt paar miili. Niisuguses laigulises meres ei saa liikuda otsejoones, vaid tuleb sageli teha kaunis pikki kõverikke; kuid üldiselt liigume vaikse mere ja soodsa tuulega jõudsalt edasi. On üllatav, et ka nii lahtises meres nagu see siin on jääpangad nii tohutu suured – järelikult ei saa lõuna pool lainetust olla. Pankadel on samasugused loigud, nagu ma pärastlõunal kirjeldasin, ja nende keskmine paksus ei ole üle kahe jala. On näha kaks või kolm jäämäge.

Laupäev, 24. detsember, jõululaupäev. 69°1´ lõunalaiust, 178°29´ läänepikkust, kurss S 22 O 29´. Grozieri neemeni 551´. Oh häda! Täna hommikul kell 7 jäime toppama tugeva paakjäävälja äärde. See laius igasse külge, välja arvatud ainult see suund, kust olime tulnud. Pean ausalt ütlema, et kell 3 öösel alla minnes mõtlesin meie hädad lõppenud olevat. Ma olin olnud veidi rahutu meie tuleviku pärast, sest viimased jääpangad olid nii tohutu suured, kuid kordagi ei tulnud mul mõttesse, et pärast nii suuri vaba vee alasid võime jälle tihedasse paakjäässe sattuda.

Kuni kella neljani öösel läks kõik hästi. Siis aga kerkis meie ette jälle valge sein ja kell viis lõppesid kõik lahvandused ning me olime taas paakjääs. Kell seitse peatas meid lõplikult määratu suur liitpank, nii suur, mida me seni polnud veel näinud. Laev ei pääsenud edasi, ei ümber sõites ega panga keskelt läbi murdes. Ei jäänud muud üle, kui katlad külmaks lasta. Mida teha? Jää võis iga hetk avaneda ja tee lõunasse, järgmisse vaba vee piirkonda, oleks siis vaba. Ei ole aga sugugi kindel, et sellised peatused ikka ja jälle ei kordu, niikaua kui esineb neid suuri jääpanku. Umbes paari nädala pärast hakkavad jääpangad vähehaaval murenema ning siis tekib neisse kohti, kust laev võib läbi pääseda.

Äärmiselt raske on sellises olukorras õiget lahendust leida.

Katelde külmakslaskmine tähendab rohkem kui 2 tonni söe asjatut kulu, mis on vaja, et auru uuesti tõsta. Kuid kahe tonni söega sõidame terve ööpäeva. Tähendab, katelde külmakslaskmisel on mõtet ainult siis, kui peatus kestab üle 24 tunni. Sellepärast tuleb peatuma jäädes iga kord püüda aimata, kas peatus kestab kauem või vähem kui ööpäeva.

Möödunud ööl tegime 5 kuni 6 tundi head sõitu, kuid ei tohi unustada, et see maksis meile 2 tonni sütt lisaks sellele, mis kulus edasiliikumiseks.

Kui jääme ootama, siis triivime arvatavasti tagasi põhja poole. Muus osas peaksid tingimused paranema, välja arvatud asjaolu, et paakjää lõunaserv pidevalt kasvab. Andmete järgi näib, et hoovus ühtib üldiselt tuule suunaga. Meil valitsevad läänekaarte tuuled, ehkki selles piirkonnas peaksid enamasti puhuma idakaarte tuuled.

Nüüd puhub idatuul: mida ta meile toob?

Pühapäev, 25. detsember, esimene jõulupüha. Arvutatud asukoht 69°5´ lõunalaiust, 178°30´ läänepikkust. Üleeile öösel rõõmustasin ma lootuses, et võtame pühad vastu vabas vees. Ümbrus on siiski väga jõuludekohane. Igal pool jää; madalad sajupilved varjavad taevast ning poetavad vahetevahel alla kergeid lumehelbeid. Väikesed lahvandused heidavad siin-seal pilvedele tumedaid varje. Neid on rohkem selles suunas, kust me tulime. Mujal on aga kõik mähitud jäält vastu helkivasse valgesse vinesse.

Oleme vangis. Purjede all ei pääse me üldse edasi, masinaid abiks võttes liiguksime ainult vähehaaval, ja iga samm muutub järjest raskemaks.

Tuul, mis nii kaua oli puhunud läänest, vaibus möödunud ööl. Täna puhub NO-ten-N kerge ühtlane tuul, tugevusega 2 kuni 3 palli. Aga et lootust ei tohi jätta, siis arvame, et idatuule püsimine võib tuua meile kergendust. Jälle on vaja kannatust ja veel kord kannatust. Näib, et siin on vähemalt meie asukoht täiesti ohutu, – jää on niivõrd õhuke, et tema surve ei suuda laevale midagi teha, ja jäämäed on küllalt kaugel. Kuid õhuke jää narrib meid petlike lootustega. Sellest hoolimata, et meie väljavaated ei ole eriti julgustavad, on pardal kõik rõõmsas elevuses ning ootavad lustlikku pidusööki.

Mess on toredasti kaunistatud meie mitmesuguste vimplitega. Täna hommikul olid kõik jumalateenistusel ning laulsid hoogsalt kaasa.

Kuhu nüüd katsuda edasi tungida, itta või läände? Olen kogu aeg püüdnud tungida läände, sest enamik senistest ekspeditsioonidest on läinud seda teed ja ükski neist ei ole sattunud nii rasketesse tingimustesse nagu meie. Teisi põhjusi selle suuna valimiseks ei ole. Terve möödunud nädala jooksul oli aga läänekurss vähetõotavam kui ükskõik milline teine suund; hoolimata korraldustest hoiduda võimaluse korral edelasse, ei tulnud sellest midagi välja.

Meie jõuluimeks oli Creani kodujänes, kes sünnitas 17 poega. Kord varem olnud tal neid 22!

Ma ei tea, mis saab vanematest või perekonnast edaspidi, kuid praegu on neil bakis söödapallide vahel soe ja mugav.

Kesköö. Sombune, sajab tihedat paksu lund; temperatuur 28° [–2 °C]. Väljas on külm ja lörtsine.

Meie lõbus õhtu lõppes just äsja. Pidusöök oli suurepärane: tomatisupp, vaheroana hautatud pingviinirind, rostbiif, rosinapuding, puuviljapirukad; spargel, vahuvein, portvein ja liköörid – pidulik menüü. Sööming algas kell 6 ja lõppes kell 7. Pärast seda istusime tervelt viis tundi lauas ning laulsime täiel häälel. Meie hulgas ei ole erilisi talente, kuid igaüks püüdis teha, mis suutis, „ja refräänid kõlasid kõrvulukustavalt. On üllatav, et selline ebamusikaalne seltskond nii innukalt laulis. Jõululaupäeva öösel kõlasid laulud kella üheni ja ühtki tööd ei tehta ilma meremeeste töölauludeta. Ma ei tea, kas olete kunagi neid laule kuulnud? Kaubalaevade madrustel on neid terve repertuaar ja ilma nendeta ei tõsta nad purjesid ega hiiva ankrut. Enamasti lauldakse neid lameda kurguhäälega, aga kui mitu meest korraga refrääni alustavad, siis on see vaimustav.”

Meeskond lõunatas keskpäeval, toit oli neil peaaegu sama mis meil; kuid joogiks oli õlu ja veidi viskit. Nähtavasti lõbutsesid nad hästi, meeskonna ruhvis on rõõmus elevus.

Üsna laeva ligidal on jääpankadel aset võtnud kolm rühma pingviine. Lugesin kokku 39 lindu. Neid võiks kergesti kinni püüda. Pole kahtlust, et paakjääs leidub neile alati toitu.

Täna õhtul märkasin suuränni, kes laskus ühe jääpanga serval asuvale ümberkäändunud jäätükile. Samal jääpangal valmistus mitu pingviini parajasti puhkama heitma. Ilmselt pidasid pingviinid omavahel käratsedes suuränni üle nõu ning liikusid seejärel terve perega tema poole. Mõne sammu kaugusel suurännist peatus esimene pingviin ja pöördus tagasi, kuid siis hakkasid teised teda edasi tõukama. Üksteise järel tõrkusid nad esimesena vaenlasele lähenemast ja alles pika latramise ning vastastikuse julgustamise peale tatsasid nad lõpuks suuränni poole.

Tema ligi nad ei saanud, sest suuränn istus jäätükil ega teinud pingviinidest väljagi. Kui nad aga ännile päris lähedale olid jõudnud, tõusis see lendu ja maandus teisel pool pingviine, üsna nende lähedal. Pingviinid pöördusid ümber ja kordasid oma manöövrit seni, kuni suuränn lõpuks hoopis ära lendas. Oli erakordselt huvitav jälgida pingviinide arglikke protestiavaldusi. Iga nende liigutus andis hästi edasi nende meeleolu ja oli nii kergesti ülekantav inimlikele tunnetele.

Teisel pool laeva tülitses teine pingviinide rühm väikese rüsijäärahnu pärast, mis pakkus ainult väga ebakindlat toetuspunkti. Kummaline ronimine jäärahnul, et ainult kindlustada endale sellel koht, ülesjõudnud linnu allatõukamine, mille järel võitja, jõudnud oma auahnuse tipule, kaotas ise tasakaalu ja positsiooni, oli vähemalt niisama naljakas nagu episood suuränniga. Need väikesed olendid valmistavad meile palju lõbu.

Esmaspäev, 26. detsember. 69°9´ lõunalaiust, 138°23´ läänepikkust. Tegime 48 tunni jooksul S 35 O 10´. Täna õhtul on meie olukord õige vilets. Lootus, et idatuul jää avab, näib olevat luhtunud. Meid ümbritsevad määratu suured tugevad jääpangad ja me ronime nendevahelistes lahvandustes tigusammul edasi, seistes sageli hulga aega paigal. Raske on meeleolu üleval hoida. Põhjataevas on sinakaid varje, mida sinna heidab vesi, kuid lõunataevas on igal pool ühtlaselt valge. Ilm on pilves, tuul on ONO-st, tugevusega 3 kuni 5 palli. Aeg-ajalt sajab lund. Vaevalt võib olla sellest süngemat pilti, mida meie ümbrus praegu silmale pakub.

Eile öösel kois lamades tundus mulle, et kuulsin jääsupi vaikset krudinat. Täna hommikul oli esimene uudis, mis mulle teatati, et jääpangad on väiksemad. Ja siis näis meile, nagu oleks laev veidi õõtsunud. Võib-olla on see pikk ning madal ummiklaine, kuid meil ei ole sellest suurt abi. Täna õhtul on jääpangad meie ümber täpselt niisama suured kui varem, ja vähe on näha märke nende purunemisest või jää avanemisest.

Väga, väga rasked päevad.

Suutsime liikuda purjede all 2 või 3 miili edela suunas. See toimus järgmiselt: sõitsime veidi tagasi, lasksime tuule purjedesse ja surusime siis ennast läbi kitsaste lahvanduste; tõenäoliselt saame nii ainult õige pisut oma triivimist vähendada. Kõik see on väga masendav. Aga mulle teeb rõõmu, et igaüks on valmis ennast äärmuseni pingutama, ükskõik kui viletsaid tulemusi meie vaev ka annab.

Rennick sai täna meresügavuseks 1843 sülda.

Me ei suuda kuidagi seletada paakjää perioodilist avanemist ja sulgumist. Kas pole selle põhjuseks looded? Üldiselt näib siiski, et meie olukord sõltub väga kaugetest põhjustest. Kusagil eemal põhja või lõuna pool muutub tuule suund ja selle tagajärjel surve jääle kord suureneb, kord väheneb. Omakorda võimaldavad vaba vee alad, mis me põhja pool hiljuti läbisime, ruumi paakjää sissetungimiseks. Vangipõlve ebakindlus ärritab meid eriti seetõttu, et me ei tea selle põhjust ning oleme võimetud ennustama tuule suuna muutumise tagajärgi. Võib ainult umbkaudu taibata, et kaugel meie silmapiiri taga toimub asju, mis otseselt meie olukorda mõjutavad.

Teisipäev, 27. detsember. Arvutatud asukoht 69°12´ lõunalaiust, 178°18´ läänepikkust. Õhtuses vahis tegime umbes kaks kord jääst läbi trügides, kord triivides. Lõpuks jäime toppama. Öise vahi ajal piiras jää meid igast küljest, vahel koguni rõhudes laeva peale, ja me ei pääsenud jardigi edasi. Tuul kõvenes järjest ja paisus mõõdukaks tormiks, mis pöördus OSO-sse. Koristasime kõik purjed, peale alumiste topslite.

Hommikuse vahi ajal saime jälle edasi, jää avanes nagu tavaliselt – ilma igasuguse nähtava põhjuseta. Liikudes samal viisil nagu eile, jõudsime paari miili võrra läände. Jääpangad oleksid nagu väiksemad, kuid nähtavus on paksu udu tõttu halb. Selge on see, et meie liikumise suunas, ühe kuni kahe miili kaugusel üksteisest, on mitu lahvandust.

Sõidame kahe jääpanga vahele: jõudnud 200 kuni 300 jardi edasi, tõkestab meie teed mõni suur rahn. See võib tähendada peatust minutit kümme kuni pool tundi, seni kui laev rohkem allatuult pöördub ja triivi läheb. Kui tee on jälle kinni, kordub sama operatsioon. Mõnikord, kui selleks on ruumi, võtame hoogu, muljume tõkke puruks ja sõidame sellest pikkamisi läbi. Lainetust on selgesti tunda, ehkki ummiklaine on väga pikk ja väga madal. Lugesin tema perioodiks umbes üheksa sekundit. Kõik on arvamisel, et jää murdub ja avaneb. Ma ise ei ole küll märganud ühtki ilmset tõendit selle kohta, kuid Wilson nägi suurt jääpanka, mis hiljuti oli purunenud neljaks tükiks säärases kohas, kus laev ei võinud seda kuidagi põhjustada. Suurte jääpankade lagunemine on kahtlemata hea tundemärk.

Olen paakjääst kirjutanud ilmatu palju. Normaalsetes tingimustes oleksin ma võinud piirduda mõne sõnaga. Kuid vaevalt see Teid üllatab, kuna Te minu kirjeldusest näete, milliseks takistuseks ta meile praegu on.

Öise tormi ajal mõtlesin meie olukorra üle ja leidsin, et see oleks võinud olla hulga halvem, kui ta on. Tuul ulub taglases, meie aga seisame täiesti rahulikult jääpankade vahel ega ole meil vaja tunda muret ei laeva, purjede, jäämägede ega jääsurve pärast. Võime täiesti rahulikult alla minna ja suurima südamerahuga magada. Mulle meenusid ponid, kuid lõppude lõpuks on hobuseid alati veetud väikestel laevadel ning küllalt sageli on nad teinud õige pikki reise. Idarühmale on iga meie peatus kasulik. Mida hiljem nad Kuningas Edwardi maale jõuavad, seda parem. Ladude rajamine on läänerühma ülesanne ja selleks antavat aega tuleb vähendada. Kui meil ka alles jaanuaris peaks õnnestuma maabuda, jõuame siiski veel hulga tööd ära teha. Tuleb tunnistada, et meie asjad oleksid võinud palju halvemad olla, ja kui ainult oleks kindel, et vabaneme paakjääst hiljemalt nädala pärast, ei oleks rahutuseks õieti mingit põhjust.

Kardan, et jääkambris ei ole kõik korras. Lambalihale on tekkinud hallitus ja loomaliha hakkab riknema. On tunda kahtlast lõhna. Käskisin kambri alati avatuna hoida, kui temperatuur langeb alla 28° [–2 °C]. Ma arvasin, et liha külmutamisega saame asjast üle, kuid tuleb välja, et jääkamber vajab hoopis õhutamist. Kui täna õhtul temperatuur langeb, siis võtame arvatavasti loomaliha jääkambrist välja ja ehitame sinna õhu puhastamiseks vindseili. Kui ka see ei aita, tuleb veel rohkem liha taglasele riputada.