Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 16

With no love, from the past.*

Blue Öyster Cult, „shadow of California”

Katkematu autode vool sundis Strike’i seisma ja ootama, enne kui ta üle Tottenham Courti pääses, pilk jälgimas kõnniteel liikujaid. Viimaks teisel pool teed, kiikas ta sisse Jaapani restorani aknast, kuid ei märganud seal ühtegi kaitsevärvi jakki ja mitte keegi tavalist särki või T-särki kandvatest meestest ei meenutanud kogu ja figuuri poolest päikeseprillidega tüüpi.

Strike tundis mobiili värinat ja võttis selle jakitaskust välja. Robin oli saatnud talle sõnumi:

Võta ennast kokku.

Strike tõstis laialt naeratades hüvastijätuks käe ja hakkas astuma metroopeatuse poole.

Võib-olla ta tõesti närvitseb ilmaaegu, nagu arvas Robin. Kui suur oli tõenäosus, et neile jala saatnud napakas passib Robinit päise päeva ajal? Ja ikkagi ei meeldinud talle selle koguka kaitsevärvi jakis mehe ainitine pilk, samuti tõsiasi, et ta oli kandnud päikeseprille – päev polnud selleks piisavalt kirgas. Kas mehe kadumine just siis, kui Strike’i vaateväli oli korraks kinni kaetud, võis olla pelgalt kokkusattumus või oli ta juhust kasutanud?

Õnnetuseks polnud Strike’i käsutuses usaldusväärseid mälupilte nende kolme mehe välimusest, kes ta meelt painasid: Brockbanki oli ta viimati näinud kaheksa, Laingi üheksa ja Whittakerit kuusteist aastat tagasi. Igaüks neist oleks jõudnud vahepeal kas paksuks minna või kokku kuivada, kiilaneda, kasvatada habeme või vuntsid, saada külge mõne füüsilise vea või ajada ennast võimsalt musklisse. Oli ju Strike ise pärast seda, kui oli kedagi neist viimati kohanud, jala kaotanud. Ainus, mida mitte keegi neist ei saanud varjata, oli pikkus. Kõik kolm, kes Strike’i arvates kõne alla tulid, olid pikka kasvu, vähemalt meeter kaheksakümmend, ja seal metalltoolil istudes oli kaitsevärvi jakis mees paistnud vähemalt sama pikk.

Mobiil hakkas taskus pirisema, kui ta Tottenham Courti metroojaama poole astus, ja seda pihku võttes märkas Strike rahuldustundega, et helistaja on Graham Hardacre. Seina äärde tõmbudes, et möödujatele mitte jalgu jääda, võttis ta kõne vastu.

„Oggy?” ütles endise kolleegi hääl. „Mis toimub, vennas? Mispärast on inimesed hakanud sulle jalgu saatma?”

„Oletan, et sa ei viibi praegu Saksamaal?” küsis Strike vastu.

„Edinburghis, juba kuuendat nädalat. Lugesin just sinu kohta Scotsmanist.”

Kuningliku sõjaväepolitsei eriuurimise osakonna 35. jaoskond asus Edinburghi lossis. See oli prestiižikas töökoht.

„Hardy, ma vajan teenet,” teatas Strike. „Andmeid paari tüübi kohta. Mäletad ehk Noel Brockbanki?”

„Teda juba naljalt ei unusta. Seitsmes soomusbrigaad, kui mälu mind ei peta?”

„Tema just. Teine mees on Donald Laing. Ajast enne seda, kui meie sinuga tuttavaks saime. Royal Borderers. Teda ma kohtasin Küprosel.”

„Hästi, vennas, ma siis vaatan, mis ma teha saan, kui tagasi kontorisse jõuan. Hetkel seisan keset küntud põldu.”

Lobisemisele ühiste tuttavate teemal tegi varsti lõpu tipptunni üha paisuv liiklusmelu. Hardacre lubas tagasi helistada, kui on saanud mahti sõjaväe arhiivi uurida, ja Strike jätkas teekonda metroojaama poole.

Kui ta pool tundi hiljem Whitechapeli peatuses väljus, leidis ta telefonist tekstisõnumi, mille oli saatnud sama mees, kellega ta oleks pidanud varsti kokku saama.