Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 9

Half-a-hero in a hard-hearted game.*

Blue Öyster Cult, „the marshall Plan”

Robini karjatus pani aknaklaasid vibreerima. Ta taganes laua juurest eemale, pilk naelutatud seal lebavale jõledusele. Jalg oli sile, sale ja kahvatu, Robini sõrm oli pakki avades seda riivanud ja tundnud naha külma, kummit meenutavat pinda.

Ta oli just suutnud mõlemat kätt suule surudes karjatuse lämmatada, kui klaasuks ta kõrval lahti lendas. Meeter üheksakümmend pikk ja nägu pilves, seisis seal Strike, särk eest lahti, nii et näha olid ahvilikult tihedad, tumedad rinnakarvad.

„Mida põr… ?!”

Märganud Robini ainitist pilku, vaatas ta samas suunas ja nägi jalga. Robin tundis oma õlavarrel rohmakat haaret ja juba oli boss ta uksest välja trepimademele talutanud.

„Mismoodi see saabus?”

„Kuller,” vastas Robin ja laskis ennast trepist üles talutada.

„Mootorrattaga.”

„Oota siin. Ma kutsun politsei.”

Kui Strike oli oma korteri ukse ta nina ees kinni lükanud, jäi Robin liikumatult seisma, kuulatades samme, mis naasid alumisele korrusele. Ta tundis suus oksemaitset. Jalg. Nüüdsama oli keegi talle jala saatnud. Ja tema oli selle rahumeeles trepist üles tassinud – karpi pakitud naisterahva jala. Kelle jalg see oli? Kus oli ülejäänud keha?

Ta läks lähima tooli juurde – odav metalljalgadega polsterdatud plastmasstool – ja istus, sõrmed ikka veel tundetuks muutunud huultele surutud. Ta mäletas, et pakk oli saadetud tema nimele.

Samal ajal seisis Strike, mobiiltelefon kõrva vastu surutud, büroo tänavapoolse akna juures, lootes all Denmarkil kullerit märgata. Ooteruumi naastes oli ta politseiga juba ühendust saanud.

„Jalg?” kordas uurija inspektor Eric Wardle liini teises otsas. „Mingi kuramuse jalg?”

„See pole isegi mitte minu suurus,” ütles Strike, kes Robini juuresolekul poleks seda nalja endale lubanud. Ta püksisäär oli üles kerkinud, paljastades metallvardad, mis asendasid paremat pahkluud. Ta oli parajasti riietunud, kui kuulis Robini karjatust.

Neid sõnu lausudes taipas ta järsku, et karbis ongi parem jalg – sama, mis tal endal puudub – ja see on lõigatud maha veidi allpool põlve, täpselt nii, nagu tema amputeeritud jäseme puhul. Mobiil endiselt kõrva vastas, kummardus Strike jalga lähemalt uurima, nii et ebameeldiv, üles sulatatud broilerit meenutav lõhn sõõrmeisse tungis. Valge nahk: sile, kahvatu ja muude vigastusteta, kui mitte arvestada vana rohekat verevalumit lohakalt raseeritud sääremarjal. Karvanääpsud olid heledad ja värvimata varbaküüned veidi räpakad. Läbi lõigatud sääreluu valendas ümbritseva ihu keskel. Korralik töö – Strike oletas, et kasutatud oli kas kirvest või lihunikunuga.

„Ütlesid vist, et naise oma?”

„Paistab, et… ”

Strike oli märganud veel midagi. Säärel veidi allpool lõikekohta oli arm, vana arm, millel polnud mingit pistmist jala amputeerimise vigastustega.

Kui mitu korda oli salakaval meri Cornwallis veedetud lapsepõlves teda ootamatult selja tagant rünnanud? Inimesed, kes ei tunne ookeani kuigi hästi, kipuvad unustama lainete väge, nende brutaalsust. Inimene jahmub, kui vesi talle külma metalli jõuga peale langeb. Kogu oma tööelu oli Strike hirmuga silmitsi seisnud, tegutsenud seda maha surudes ja õppinud seda ohjama, kuid selle vana armi nägemine röövis temalt hetkeks kõnevõime, sest nüüd oli hirmusööst tabanud teda ootamatult.

„Oled veel kuuldel?” ütles Wardle’i hääl talle kõrva.

„Kuidas?”

Strike’i kaks korda lömmi löödud nina oli vaid mõne sentimeetri kaugusel kohast, kus naise jalg oli maha lõigatud. Ta mäletas üht armi jalal, mis kuulus lapsele, keda ta mitte kunagi ei unusta... Kui palju aega sellest juba oli, kui ta teda viimati kohtas? Kui vana võiks tüdruk praegu olla?

„Sa helistasid kõigepealt mulle?” tuletas Wardle talle meelde.

„Just,” ütles Strike, sundides ennast keskenduma. „Oleks hea, kui tuleksid sina, mitte keegi teine, aga kui sa ei saa, siis… ”

„Olen juba teel,” vastas Wardle. „Ei lähe kaua. Oota seal.”

Strike lõpetas kõne ja pani mobiili käest, ikka veel jalga silmitsedes. Nüüd nägi ta selle all paberilehte, masinkirjas sõnumit. Tänu Briti armees saadud uurimistoimingutealasele väljaõppele õnnestus tal maha suruda painav kiusatus kiri välja õngitseda ja läbi lugeda – tehnilisi asitõendeid ei tohtinud puudutada. Selle asemel kükitas ta ebakindlalt maha, et lugeda aadressi tagurpidi keeratud kaanel.

Postipakk oli saadetud Robini nimele ja see ei meeldinud Strike’ile mitte üks raas. Robini nimi oli kirjutatud õigesti ja trükitud valgele kleebisele, kus seisis büroo aadress. Kleebise all oli varasem silt.

Otsustanud isegi lugemise hõlbustamiseks karpi mitte puutuda, tegi ta silmi kissitades kindlaks, et esialgu oli adressaadiks märgitud Cameron Strike, kuid siis oli see nimi Robin Ellacotti omaga üle kleebitud. Miks oli tundmatu meelt muutnud?

„Raisk!” vandus Strike poolihääli.

Ta ajas ennast mõningase raskusega püsti, võttis uksepealsest nagist Robini käekoti, lukustas klaasukse ja läks trepist üles.

„Politsei on teel siia,” ütles ta kotti naise ette asetades. „Kas tahad tassi teed?”

Robin noogutas.

„Kas kallan sinna sortsu brändit?”

„Sul pole brändit,” teatas Robin. Ta hääl oli pisut kähe.

„Juba otsisid?”

„Muidugi mitte!” hüüatas Robin ja Strike’i pani muigama nördimus, millega ta suhtus võimalusse, et ta oleks võinud sorida bossi kappides. „Sa lihtsalt... Sa pole lihtsalt seda tüüpi, kes hoiaks kodus brändit, et ennast ehmatuse korral turgutada.”

„Siis õlut?”

Robin raputas pead, suutmata naeratada.

Tee valmis keetnud, võttis Strike oma tassiga naise vastas istet. Detektiiv nägi välja täpselt see, kes ta oli: kogukas endine poksija, kes suitsetab liiga palju ja sööb liiga sageli rämpstoitu. Tal olid võimsad kulmud, lamedaks muljutud ebasümmeetriline nina ja alaliselt sünge näoilme, kui ta parajasti ei naeratanud. Mehe tihedad tumedad kräsus juuksed, dušist veel niisked, viisid Robini mõtted jälle Jacques Burgerile ja Sarah Shadlockile. Sellest tülist oleks nagu terve igavik möödas olnud. Trepist üles tulekust saadik oli ta vaid möödaminnes Matthew’le mõelnud. Ta kartis juba ette hetke, mil peab Matthew’le juhtunust rääkima. Matthew saab kindlasti vihaseks. Talle ei meeldi niigi, et tema kihlatu töötab Strike’i juures.

„Kas sa vaatasid… Vaatasid seda?” pomises Robin, kui oli tulikuuma tee vastu võtnud ja tassi sellest rüüpamata kohe käest pannud.

„Ikka,” vastas Strike.

Robin ei osanud enam midagi küsida. Kellegi amputeeritud jalg.

Olukord oli nii kohutav, nii groteskne, et ükskõik milline edasine pärimine oleks kõlanud naeruväärselt, kohatult. Kas see tundus sulle tuttav? Mis sa arvad, milleks see saadeti? Ja kõige pakilisem küsimus: miks just mulle?

„Politsei tahab kuulda sinult kulleri kohta,” ütles Strike.

„Tean,” nõustus Robin. „Olen püüdnud kõik üksikasjad silme ette manada.”

Alt kostis uksekella helin.

„See on Wardle.”

„Wardle?” kordas naine ehmunult.

„Ta on kõige sõbralikum võmm, keda me tunneme,” tuletas Strike talle meelde. „Jää paigale, ma toon ta siia üles.”

Eelmisel aastal oli Strike’il õnnestunud Londoni munitsipaalpolitsei enda vastu üles keerata, mis polnud tegelikult tema süü. Strike’i kahe kõige tähelepanuväärsema uurimisalase saavutuse ulatuslik kajastamine meediaväljaannetes oli mõistetavalt ärritanud neid politseinikke, kelle töö oli tema tõttu tühjaks osutunud. Wardle aga oli teda esimese juhtumi lahendamisel abistanud ja nõnda olid mõned kiired Strike’i aupaistest temagi peale langenud, nii et nendevahelised suhted olid piisavalt sõbralikud. Robin oli Wardle’i kohta ajalehest lugenud. Kohtus polnud nende teed ristunud.

Politseinik osutus ilusaks meheks, tal olid paksud kastanpruunid juuksed ja šokolaadpruunid silmad, seljas nahkjakk ja jalas teksased. Strike ei suutnud otsustada, kas teda lõbustab või vihastab hindav pilk, millega Wardle tuppa astudes Robinit mõõtis – see libises kärmelt üle sekretäri juuste ja figuuri, peatudes hetkeks vasaku käe sõrmel, milles säras safiiri ja teemantidega kihlasõrmus.

„Eric Wardle,” teatas politseinik madala häälega, saateks Strike’i hinnangul kohatult võluv naeratus. „Ja see on uurija seersant Ekwensi.”

Temaga koos oli saabunud kõhn mustanahaline naisuurija, kelle juuksed olid siledalt üle pea krunni kinnitatud. Ta naeratas Robinile põgusalt ja Robin tabas ennast sellelt, et teise naise nägemine avaldab talle põhjendamatult rahustavat mõju. Seersant Ekwensi laskis pilgul

Strike’i ühetoalises elamises ringi käia.

„Kus on see pakk?” küsis ta.

„Korrus allpool,” vastas Strike ja võttis taskust büroo võtmed. „Ma näitan. Kuidas naine elab, Wardle?” küsis ta, kui end koos seersant Ekwensiga lahkuma asutas.

„Mis see sulle korda läheb?” andis politseinik vastu. Robini kergenduseks oli mees tema vastas istet võttes ja märkmikku lahti lüües jäigast ametlikkusest loobunud.

„Ta seisis majaukse ees, kui ma tänavat mööda lähenesin,” kirjeldas Robin vastuseks Wardle’i küsimusele, kuidas oli jalg kohale toimetatud. „Ma pidasin teda kulleriks. Ta oli üleni mustas nahas, ainult jaki õlgadel olid sinised triibud. Kiiver oli ilma kaunistusteta must, silmakaitse alla lastud, peegeldava pinnaga. Ta pidi olema vähemalt meeter kaheksakümmend pikk, minust kümme kuni kolmteist sentimeetrit pikem, isegi kiivrit arvesse võttes.”

„Kehaehitus?” küsis Wardle märkmikku ülestähendusi kribades.

„Üpris kogukas, ütleksin, kuigi osa sellest võib kanda polsterdatud õlgadega jaki arvele.”

Robini pilk langes tahtmatult Strike’ile, kes oli just uksest sisse astunud. „Tahan öelda, et mitte nagu… ”

„Mitte selline paks peletis nagu su boss?” oletas Strike, kes oli seda juttu pealt kuulnud. Wardle, kes ei öelnud kunagi ära võimalusest Strike’i kulul nalja saada või teda tögada, kõhistas vaikselt naerda.

„Ja tal olid kindad käes,” ütles Robin, kes polnud isegi muianud.

„Mustast nahast mootorratturikindad.”

„Otse loomulikult kandis ta kindaid,” märkis Wardle selle kohta märget tehes. „Mootorratta kohta ei oska te vist midagi öelda?”

„See oli Honda, punane ja must,” teatas Robin. „Ma märkasin logot, seda tiibadega. Ütleksin, et 750cc. Suur masin.”

Wardle paistis meeldivalt üllatunud olevat.

„Robin on autohull. Sõidab nagu Fernando Alonso.”

Robin soovis, et Strike ei räägiks nii reipal, kergemeelsel toonil. Korrus allpool lebas ühe naise jalg. Kus oli ülejäänud osa temast? Ei tohi nutma hakata. Oleks ta vaid öösel paremini maganud. See neetud diivan... Ta oli viimasel ajal liiga palju öid seal diivanil mööda saatnud...

„Ta siis sundis teid allkirja andma?” jätkas Wardle.

„Ma ei ütleks, et sundis,” vastas Robin. „Ta sirutas minu poole oma kirjutusaluse ja mina kirjutasin pikemalt mõtlemata alla.”

„Mis sellel kirjutusalusel õieti oli?”

„See nägi välja nagu kaubakviitung või... ”

Robin sulges mälu pingutades silmad. Nüüd, kui ta pisut järele mõtles, tundus, et see paber ei jätnud päris ametlikku muljet, keegi oleks kviitungi justkui kodus arvuti peal ise valmis meisterdanud, ja nii ta politseinikule ka ütles.

„Kas te ootasite mingit saadetist?” küsis Wardle.

Robin rääkis talle pulmakinkidest, milleks olid ühekordse kasutusega fotoaparaadid.

„Mida ta tegi, kui te olite saadetise vastu võtnud?”

„Istus jälle mootorratta selga ja kadus. Sõitis Charing Cross Roadi suunas.”

Korteri ukselt kostis koputus ja nendega liitus uuesti seersant Ekwensi, käes paberileht, mida Strike oli märganud jala all ja mis nüüd oli turvaliselt asitõendi kilekotis.

„Kriminalistid jõudsid kohale,” teatas ta Wardle’ile. „See kiri oli karbis. Oleks hea teada, kas see ütleb midagi preili Ellacottile.”

Wardle võttis kilega ümbritsetud kirja ja uuris seda kulmu kortsutades.

„Mingi arusaamatu lalin,” leidis ta ja luges valjusti ette: „A harvest of limbs, of arms and of legs, of necks…”**

„… that turn like swans,”*** katkestas teda Strike, kes nõjatus pliidile, liiga kaugel, et näha paberilt maha lugeda, „as if inclined to gasp or pray.”****

Teised kolm põrnitsesid teda.

„Laulusõnad,” ütles Strike. Robinile ei meeldinud ta näoilme. Ta taipas, et neil sõnadel on bossi jaoks mingi tähendus, halb tähendus. Strike lisas nähtava pingutusega: „Viimase salmi lõpp „Mistress of the Salmon Salt”.***** Üks Blue Öyster Culti lugu.”

Seersant Ekwensi kergitas oma peene joonega kulme.

„Kelle?”

„Seitsmekümnendate kuulus rokibänd.”

„Sina peaksid nende lugusid siis päris hästi tundma?” oletas Wardle.

„Seda lugu ma tean,” ütles Strike.

„Kas sulle tundub, et sa tead ka, kes selle saatis?”

Strike kõhkles. Kuni teised teda jälgisid, pöörles detektiivi mälus ärev kaleidoskoop segaseid muljeid ja meenutusi. Madal hääl ta peas lausus sõnu: She wanted to die. She’s the quicklime girl.****** Kaheteistaastase tüdruku peenike jalg, armid nagu hõbedased pliiatsijooned. Väikesed tumedad tuhkrusilmad, vihkamisest pilukil. Tätoveeritud kollane roos.

Ja siis – mattunud muude mälestuste alla, et sealt järsku välja vupsata, kuigi mõni teine oleks kõigepealt just seda mäletanud – meenus talle märge ühes toimikus seoses laiba küljest ära lõigatud peenisega, mis oli saadetud pakiga politsei koputajale.

„Kas sa tead, kes selle saatis?” kordas Wardle.

„Võib-olla,” vastas Strike. Ta pilk langes Robinile ja seersant Ekwensile. „Ma eelistaksin rääkida sellest nelja silma all. Kas said Robinilt kõik, mis vaja?”

„Peame veel kirja panema ta nime ja aadressi ja muu sellise,” ütles Wardle. „Vanessa, kas sa tegeleksid sellega?”

Seersant Ekwensi tuli oma märkmikuga lähemale. Nad kuulsid kahe mehe eemalduvaid samme metallist astmetel. Kuigi Robinil polnud vähimatki tahtmist maharaiutud jalga uuesti näha, oleks ta eelistanud nendega kaasa minna. Oli ju pakil ikkagi tema nimi.

Korrus allpool lebas võigas saadetis endiselt kirjutuslaual. Uurija seersant Ekwensi oli veel kaks Wardle’i kolleegi sisse lasknud: üks neist pildistas ja teine rääkis mobiiliga, kui inspektor koos eradetektiiviga mööda kõndis. Mõlemad vaatasid huviga Strike’i, kes oli selle ajaga, mis tal oli kulunud paljude Wardle’i ametivendade väljavihastamisele, omamoodi kuulsust kogunud.

Strike pani kabinetti viiva ukse kinni ja istus oma laua taha, Wardle tema vastu. Wardle keeras märkmikus puhta lehe.

„No nii, keda sellist sa siis tunned, kellele meeldib laipu tükeldada ja osade kaupa posti panna?”

„Terence Malley,” ütles Strike pärast hetkelist kõhklust. „Algatuseks.”

Wardle ei pannud seda kirja, ainult põrnitses, pastakaga käsi õhus.

„Terence Malley, kelle hüüdnimi on Kopp?”

Strike noogutas.

„Harringay kuritegelik rühmitus?”

„Huvitav, kui mitut Terence Malleyt, kelle hüüdnimi on Kopp, sa tead?” ärritus Strike. „Ja kui paljudel on üldse kombeks postiga kehaosi saata?”

„Ja kuidas, põrgu päralt, õnnestus sinul Kopa viha alla sattuda?”

„Ühine operatsioon patupatrulliga, aasta 2008. Narkoäri.”

„Seesama haarang, mis saatis ta trellide taha?”

„Just.”

„Püha müristus,” ütles Wardle. „Noh, siis on ju selge, või kuidas? See tüüp on märatsev hull, pääses hiljuti vabadusse ja tal oleks lihtne pooltele Londoni prostituutidele ligi pääseda. Peame vist hakkama Thamesi traalima, et ülejäänud laip kätte saada.”

„Nojah, kuigi minu tunnistus oli anonüümne. Ta ei tohiks üldse teada, et see olin mina.”

„Neil vendadel on selleks omad nipid,” arvas Wardle. „Harringay kuritegelik rühmitus – nad on praktiliselt kohalik kuradi maffia. Oled kuulnud, ta saatis Ian Bevinile Hatford Ali türa?”

„Jajah, kuulsin,” kinnitas Strike.

„Aga need laulusõnad, mis värk sellega on? Mingi ogar saagikoristus?”

„Vaat see teebki mulle muret,” ütles Strike aeglaselt. „Kopa-suguse kohta oleks see justkui liiga keeruline, mis viib mu mõtted veel kolme kandidaadi peale.”

*Poolenisti sangar kalgis mängus.

**Saagiks jäsemed, käed ja jalad, ja kaelad…

***… mis luigena pöörduvad vaatama

****justkui õhku ahmides või palves

*****Lõhesoola perenaisest.

******Ta tahtis surra. Ta oli kustutatud lubja tüdruk.