Читать книгу Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust - Robert Silverberg - Страница 5

(MINA+N), (MINA–N)

Оглавление

NOVA 2, 1972

Ma olen morn ja mittenaeratavat tüüpi inimene, kellel tegelikult on elav, kuigi ehk kuivavõitu huumorimeel: keegi ei suudaks ilma huumorimeeleta olla üle kuuekümne aasta kutseline kirjanik. Aga tundub, et palju asju, mis tunduvad mulle humoorikad, ei tee teistele nalja. Vähemalt sain ma sellest teadlikuks, pannes kokku ühte humoorika teadusliku fantastika antoloogiat, mille lugusid mitu ehmunud arvustajat süngetooniliseks pidasid.

Aga las siis olla. Võibolla on see, mida ma kirjanduses ekslikult huumoriks pean, tegelikult hoopis iroonia, teravmeelsus või mingit muud liiki kontrollitud ja alatähtsustatud mängulisus. Tahan rõhutada, et minu meelest on see lugu koomiline. Võimalik, et koomilisus peitub siin rohkem toonis kui situatsioonis, võibolla polegi see naljakam kui «Macbeth» ja minu arusaam sellest, mis on naljakas, ongi vildakas. Aga vähemalt tunnistage, et isegi kui see ei pane teid naerma pahvatama, on see nutikalt teostatud ajaparadokside jutt. Ma ei pruugi teada, mis on naljakas, aga ma kutsun välja igaühe, kes julgeb väita, et ma ei tunne ajareisilugude nippe ja keerdkäike.

Kirjutasin pala «(Mina+n), (mina-n)» ((Now+n, Now-n)) juunis 1969, mis teeb sellest käesoleva kogumiku varaseima loo, aga selle toon ja lähenemine annab aimu suundadest, kuhu ma oma tekstidega 1970ndatel läksin. Nagu mitme teise jutugi selles kogus, tellis ka selle vana sõber – käesoleval juhul Harry Harrison originaalantoloogia «Noova 2» (Nova 2; 1972) jaoks sarja, mida ta tollal koostas ja toimetas.

Kõik oli olnud meie jaoks nii lihtne, elegantne ja tulus. Aga siis me kohtusime veetleva Selene’iga ja see oleks meid peaaegu hukutanud. Ta tuli meie ellu ühel kolmapäeval tavapärase sideseansi ajal. 7. oktoobri 1987. aasta pärastlõunal kuue ja seitsme vahel Kesk-Euroopa aja järgi. Rahategemise tunnil. Mul oli mu mõlema minaga rahuldav side. Esimesena pidi kontakt toimuma (mina–n)iga ja seejärel (mina+n)iga.

Ma olin pahandusteks ette valmistatud. Ma teadsin, et pahandused tulevad, sest esmaspäeval, kui ma võtsin vastu sõnumit kolmapäevaselt minult, katkes seletamatul kombel side. Selle tõttu ei saanud ma (mina+n)ilt andmeid meie eelmisest nädalast ülekantava portfelli aktsiahindade kohta ega saanud tehinguid teha. Kaks päeva on mööda läinud ja ma olengi praegu kolmapäevane mina, kes ei edastanud andmeid esmaspäevasele minule, aga ma ei tea, mida hakkab juhtuma sellist, et side kaob. Kõige vähem oskasin ma Selene’i oodata.

Selliste tehingute puhul, nagu meil olid, ei tohi olla mingeid segavaid tegureid, ei seksuaalseid ega muid. Me peame täielikult keskenduma. Meie vahel on nõrk side mis tahes ajahetkel ja me tunneme üksteise kindlustunnet pakkuvat olemasolu. Ent andmete edastamine ühelt minult teisele nõuab täit tähelepanu.

Ma räägin teile oma meetodist. Ehk te siis mõistate mu muret.

Ma tegelen investeerimisega. Kogu töö teen ma ära ühel ja samal tunnil, sest siis on New Yorgis keskpäev ja börs veel avatud ning kui on aeg osta või müüa, saan ma helistada oma maakleritele.

Hetkel on minu kontoriks Thamesist lõunas asuva Henry VIII hotelli kokteilibaar Taevalik Saal. Minu kontor võib asuda kus tahes. Vajan vaid telefoni. Taevalik Saal on tabav nimetus, sest ruum pöörleb lakkamatult hästiõlitatud rööbastel. Niinimetatud galaktika režiimis triivivad õhus säutsuvad skulptuurid, puistates jookide nautijatele mitmevärvilist valgust. Selle suurepärase baari suurte piltakende taga on õhtuse Londoni udune hämarus, millele ma tähelepanu ei pööra. Minu jaoks pole vahet, kas ma olen Londonis, Nairobis, Karachis, Istanbulis või Pittsburghis. Mulle läheb korda vaid piisavalt mugav keskkond, õhk, mis on kopsudesse tõmbamiseks ohutu, teenindus, nagu mulle meeldib, ja telefoniühendus. Koha eripärad ei lähe mulle korda. Ma olen nagu meie päikesesüsteemi kümme planeeti – igavene rändaja, kuid mitte vaatamisväärsuste nautleja.

Mina, kes on (mina–n), on valmis sideseansiks minuga, kes on (mina). «Lase käia, (mina+n),» ütleb ta mulle. (Tema jaoks olen ma (mina+n). Iseenda jaoks olen ma (mina). Kõik on suhteline, n on praegu täpselt nelikümmend kaheksa tundi.)

«Läheb lahti, (mina–n),» ütlen talle.

Võtan enese kogumiseks lonksu. Chateau d’Yquem ‘79 läikivas tšehhi peekris. Südantpööritavalt magus kraam. Kelner oli rabatud, kui seda enne õhutusööki tellisin. Oh õudust! Milline aperitiiv! Aga vein muudab sideseansi lihtsamaks. Mingil moel õlitab see kanaleid. Ma olen valmis.

Minu lauaks on kiiritatud kristallist sillerdav elegantne tahukas, mis saadab välja muutuvaid muaree mustreid. Laual lebab kokkupandult tänane Herald Tribune’i Euroopa väljaanne. Ma nõjatun ettepoole. Võtan rinnataskust paberilehe, esmaspäeva pärastlõunal ostetud aktsiate väljatrüki. Libistan pilgu üle ajalehes tihedas kirjas trükitud noteeringute. Peatun pikalt pealkirjal, et ei oleks eksitust: New Yorgi börsi sulgemishinnad, teisipäev, 6. oktoober. Minu jaoks on need eilsed hinnad. (Mina–n)i jaoks on need homsed hinnad. (Mina–n) teatab, et sidega on kõik korras.

Hakkan edastama neid hindu esmaspäevasele minule. Kas saate juba aru, mis mahhinatsiooniga on tegu?

Ma otsin ja selekteerin.

Otsin ainult neid aktsiaid, mis on liikunud ühe päevaga viie protsendi võrra või rohkem. Kas liikumine on üles või alla, see ei loe, ainus kriteerium on liikumine ja vastavalt sellele otsustame kas lühikese või pika positsiooni kasuks. Meil on vaja, et aktsiahinnad muutuksid kiiresti, sest meie maksimaalne jälgimisvahemik on hetkel ainult üheksakümmend kuus tundi, kui lugeda aega (mina+n)ist (mina) kaudu (mina–n)ini. Meil ei ole aega oodata kapitali aeglast kasvutulu. Me peame maandama riske, jahtides kiireid ja suuri kursikõikumisi, ja võttes kasumi kohe, kui see tekib. Kursikõikumised peavad olema jõulised, muidu söövad maakleritasud kogu meie tulu lihtsalt ära.

Mulle ei valmista mingit raskust valida välja aktsiad, mille kursid esmaspäevasele minule edastada. Need on maakleri väljatrükil olevad aktsiad, need, mida me oleme juba ostnud. On selge, et (mina–n) ei oleks neid ostnud, kui kolmapäevane mina ei oleks talle nende kohta teavet andnud, ja nüüd, kus ma olingi kolmapäevane mina, pean tegema just seda. Nii ma siis edastangi:

Arizona Agrochemical, 79?, +6?

Canadian Transmutation, 116, +4?

Commonwealth Disperals, 12, –1?

Eastern Electric Energy, 41, +2

Great Lakes Bionics, 66, +3?

Ja nii edasi, kuni viimane on Western Offshore Corp., 99, –8. Olen edastanud (mina–n)ile nimekirja kahekümnest suurimast teisipäevasest tõusjast ja langejast. (Mina–n) hakkab nüüd oma esmaspäevaselt eelispositsioonilt andma korraldusi, võttes positsioone kõigi kahekümne aktsia kohta. Ma tean, et tal läks hästi, sest minu maakleri väljatrükk kinnitab, et kõigi kahekümne aktsia hinnad on praegu eriti soodsad.

Siis katkestab (mina–n) veidikeseks ühenduse ja ma loon kontakti (mina+n)iga. Tema võtab minuga ühendust reedel, 9. oktoobril. Ta edastab mulle nendesamade aktsiate neljapäevased sulgemishinnad, alates Arizona Agrochemicalist ja lõpetades Western Offshore’iga. Tema teab juba, milliseid aktsiaid neist kahekümnest ma täna müüa otsustan, aga ta jätab mulle mänguilu ega ütle midagi. Ta edastab mulle üksnes aktsiate hinnad. (Mina+n) lõpetab ja ma teen otsused (mina) rollis. Müün Canadian Transmutationi, Great Lakes Bionicsi ja veel viie firma aktsiad ning katan Commonwealth Disperalsi lühikeseks müügi. Ülejäänud positsioone ma praegu ei torgi, sest (mina+n)ilt saadud teabe kohaselt müüvad need homme parema hinnaga. Aga nendega tegelen ma siis, kui olen reedene mina.

Tänaseks on sideseanss lõppenud.

Ühel seansil – ja neid on meil nädalas kolm – ei pane me kunagi rohkem mängu kui viis või kuus miljonit dollarit. Me ei taha silma torgata. Meie iganädalane kasum enne maksude mahaarvamist on umbes üheksa protsenti. Hoolimata maksuparadiiside võrgustikest Ghanas, Fijil, Kaimanisaartel, Liechtensteinis ja Boliivias, mille kaudu meie tulud liiguvad, saame netotulu ligikaudu viis protsenti kogu kapitalilt. See võimaldab meil kolmel stiilselt ära elada. Alustasin kuus aastat tagasi viie tuhande dollariga, kui olin kahekümne viie aastane, ja tänaseks olen maailma üks rikkamaid mehi, kellel ei ole muid nähtavaid eeliseid kui intelligents, järjepidevus ja meelteväline juurdepääs homsetele aktsiahindadele.

On aeg tegeleda järgmise sideseansiga. Ma pean edastama (mina–n)ile eelmisest nädalast ülekantud portfelli teisipäevased aktsiahinnad, nii et ta saaks otsustada, mida müüa. Mina muidugi tean, mida ta müüs, aga minu käest vihje saamine võtaks talt kogu hasardi. Me kohtleme üksteist õiglaselt. Kui olen (mina–n)ile aktsiate hinnad edastanud, tuleb liinile taas (mina+n) ja edastab mulle täiesti uute aktsiate nimekirja, mille suhtes ma pean otsuse tegema enne, kui New Yorgi börs teisipäeval avatakse. Nende aktsiate tulud realiseerib ta reedel. Ja nii me oma muutuvaid rolle mängides päevast päeva elame.

Aga käes oli päev, mil Selene meie elud segi lõi.

Tühjendasin klaasi ja tõstsin pilgu, et kelnerile märku anda, kui Taevalikku Saali sisenes sale, tumedajuukseline naine. Ta oli pikk, graatsiliste liigutustega ja imekaunis. Tal oli seljas kallis monomolekulaarne liibuv kostüüm, mis tegi läbi keeruka lainepikkuste muutuste programmi, sealhulgas mikrosekundi pikkune täielik läbipaistvus, mis pimestas, jäädes siiski maitsekuse piiresse. Naise riietus sobis kokku tema näojoontega. Tal olid teineteisest kaugel asetsevad säravad silmad, peenejooneline nina ja rohelisega kergelt esile toodud pringid huuled. Tema nahk oli erakordselt hele. Ehteid ma ei märganud (milleks kullata puhast kulda, milleks värvida liiliat?), kuid panin tähele, et tema kaunil vasakul põsesarnal oli väike dekoratiivne ultravioletse värvi triip, mis oli ilmselt valitud selle pärast, et seda on näha just siinse ruumi unikaalses valgusspektris.

Ta vallutas mu ühe hetkega. Temas segunesid jooned, millele ma ei suutnud vastu panna. Ta tundus häbeliku ja samas terastugevana, kirgliku ja haavatavana, enesekindla ja kohmetuna. Ta lasi pilgu üle ruumi ilmselgelt kedagi otsides, kuid mitte leides. Tema pilk kohtus minu omaga ja jäi pidama.

Kusagil minu aju tagasopis ütles (mina–n) lõikavalt, nagu ma olin öelnud esmaspäeval: «Ma ei kuule sind, (mina+n). Ma ei kuule sind!»

Ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Tõusin püsti. Naeratasin naisele ja kutsusin teda tühjale toolile osutades enda lauda. Viskasin Herald Tribune’i põrandale. On hetki, kus on tähtsamaid asju, kui varanduse kokkuajamine viie protsendi kaupa nädalas. Naine naeratas tänulikult ja võttis mu kutse noogutades vastu.

Kui ta oli minust umbes kahekümne viie jala kaugusel, kaotasin (mina–n) ja (mina+n)ga täielikult kontakti.

Ma ei mõtle selle all pelgalt seda, et katkes meievaheline sõnade ja teabe ülekandumine. Ma tahan öelda, et ma ei tunnetanud enam oma varasema ja hilisema mina juuresolekut mitte üks raas. See soe, sõnatu partnerlus, see meie-tunne, see harmoonia, mida olin tundnud kogu aeg alates sideme loomisest viis aastat tagasi, oli kadunud, nagu oleks see välja lülitatud. Esmaspäeval, kui side (mina+n)iga katkes, oli (mina–n) ikka minuga. Nüüd ei olnud mul kedagi.

Olin hirmutavalt üksi. Tavalised inimesed on ka üksi, aga mina tundsin end palju rohkem üksi, sest olin saanud tunda ühtekuuluvustunnet, mis jääb tavasurelikele kättesaamatuks. Lahusolekust tingitud šokk oli muserdav.

Siis istus Selene minu kõrvale ja tema läheduses unustasin oma uudse üksindustunde täielikult.

«Ma ei tea, kus ta on, ja ei hooli ka. Seekordne hilinemine on juba liiast. Temaga on lõpp. Tere, minu nimi on Selene Hughes.»

«Aram Kevorkian. Mida sa jood?»

«Šartröösi jääga. Rohelist. Ma teadsin juba ukse juures, et sa oled armeenlane.»

Ma olen kolmeteistkümnenda põlve bulgaarlane, aga mul ei ole armeenia nime vastu midagi. Ma ei parandanud teda. Kelner kiirustas meie juurde ning ma tellisin Selene’ile šartröösi ja endale sakemartiinit. Värisesin nagu teismeline. Naise ilu oli segadusseajav, endasse haarav, hämmastav. Kui me klaase kokku lõime, püüdsin eksperimendi mõttes (mina–n)i ja (mina+n)iga sidet luua. Vaikus. Vaikus. Aga selle eest oli Selene.

«Sa ei ole Londonist pärit,» ütlesin.

«Ma reisin palju ringi. Peatun veidi aega siin, veidi seal. Pärit olen Dallasest. Küllap kuuled minu aktsendis Texast. Viimane vahesadam oli Lima. Juulikuise suusailma pärast. Aga nüüd olen Londonis.»

«Ja kuhu edasi?»

«Kes seda teab? Mida sina teed?»

«Ma investeerin.»

«Teenid sellega elatist?»

«Enam-vähem, eks ma püüan. Oled sa õhtusöögiks vaba?»

«Muidugi. Kas sööme hotellis?»

«Väljas on kuratlik udu,» ütlesin.

«Täpselt minu mõte.»

Sümpaatne. Iga kandi pealt. Pakkusin ta vanuseks kakskümmend neli või viis. Üürikeseks jäänud abielu vast kolm või neli aastat tagasi. Isiklik sissetulek, mitte suur, aga piisav. Kogemustega, maailma näinud naine ja ometi oli temas säilinud mingi süütus, hinge maagiline pehmus. Armusin temasse silmapilkselt. Teist kokteili ta ei soovinud.

«Ma panen õhtusöögiks laua kinni,» ütlesin, kui ta tualettruumi hakkas minema. Vaatasin teda, kui ta eemaldus. Nõtke kõnnak, veatu hoiak, suurepärased abaluud. Kui ta oli minust umbes kahekümne jala kaugusel, tundsin, kuidas mu teised minad ootamatult tagasi tulid.

«Mis toimub?» nõudis (mina–n) vihaselt. «Kuhu sa kadusid? Miks sa midagi ei saada?»

«Ma ei tea veel.»

«Kus kurat on eelmisest nädalast ülekantud aktsiate teisipäevased hinnad?»

«Hiljem,» vastasin.

«Kohe, enne kui sa jälle ära kaod.»

«Hinnad võivad oodata,» laususin, tõrjusin (mina–n)i tahaplaanile ja küsisin (mina+n)ilt: «No nii, mida sa tead, mida ma ka peaksin teadma?»

Minust nelikümmend kaheksa tundi ees olev mina vastas: «Me oleme armunud.»

«Seda ma tean. Aga miks meil side katkes?»

«Selene on psii-blokaator. Ta neelab endasse kogu ülekandeenergia, mille me välja saadame.»

«Võimatu! Ma ei ole kunagi midagi sellist kuulnud.»

«Tõesti?» ütles (mina+n). «Vennas, viimase tunni jooksul on see esimene kord alates kolmapäevast, mil me sellesse jamasse sattusime, kus mul on olnud võimalus sinuga sidet luua. See ei ole kokkusattumus, sest ma olen kolmapäevast alates veetnud temaga peaaegu sada protsenti ajast, välja arvatud üksikud kaheminutilised pausid, ja siis ma ka ei saanud sinuga ühendust, sest ilmselt olid sina omas ajas temaga. Ja seega...»

«Kuidas see võimalik on?» hüüatasin. «Mis meist niimoodi saab? Ei. Ei, sa ajad jama, sitaratas. Ma ei usu sind. Ei ole võimalik, et tema seda põhjustab.»

«Ma arvan, et tean, kuidas ta seda teeb,» ütles (mina+n). «Tal on...»

Just sel hetkel tuli Selene tagasi, olles veel ilusam, ja taas laskus minu peale vaikus.

Me sõime rikkaliku õhtusöögi. Jahutatud austrid, Nikosia salat, Kobe toores veiseliha ja sinna peale Richebourgh ‘77. Vahetevahel püüdsin enda minadega ühendust saada. Ei midagi. Muretsesin veidi selle pärast, kuidas teisipäevased hinnad (mina–n)ile edastada, aga otsustasin siis selle asja üldse unustada. Oli selge, et ma polnud neid talle edastanud, sest ma ei olnud saanud täna õhtul väljatrükki selle portfelli aktsiate müügi kohta, ja kuna ma polnud teda kätte saanud, ei olnud mõtet ka selle pärast pabistada. Läbi aja toimiva telepaatia puhul on imeline asi stabiilsustunne, mida see pakub – mis iganes on olnud, peab olema ja nii edasi.

Pärast õhtusööki läksime korrus allapoole kasiinosse brändit jooma ja veidi hasartmänge mängima. «Kahe tuhande naela eest,» ütlesin robot-kassiirile, panin pöidla makseplaadile ja žetoonid tulid kolinal roboti rinnal olevast avast välja. Andsin pooled žetoonid Selene’ile. Ta mängis Black Jacki, mina ruletti. Liikusime lauast lauda vastavalt tujule ja mänguõnnele. Kahe tunniga kolmekordistas Selene oma esialgse summa ja mina kaotasin kõik. Ma pole õnnemängudes kunagi tugev olnud. Loomulikult lasin tal kanda võidud tema enda arvele ja kui ta pakkus, et maksab tagasi summa, mille olin talle andnud, naersin.

Kuhu edasi? Magamaminekuks oli veel liiga vara.

«Lähme basseini?» tegi Selene ettepaneku.

«Hea mõte,» olin nõus. Hotellil oli, nagu ikka, kaks basseini. «Alasti või ujumisriietes ujumise basseini?»

«Kellel neid ujumisriideid ikka on,» ütles ta, me naersime ja sõitsime liftiga basseini juurde.

Riietusruumid olid meestele ja naistele eraldi. Keegi ei tee numbrit palja ihu näitamisest, aga riidest lahti võtmisel on ikka veel mingid tabud. Koorisin end kiiresti paljaks ja jäin teda basseini äärde ootama. Kogu selle aja jooksul tundsin teise mina juuresoleku tuttavat tunnet, see oli (mina–n). Ta ei edastanud midagi, aga ma teadsin, et ta on olemas. Seevastu (mina+n)i ei tunnetanud ma üldse. Vastutahtsi hakkasin endale tunnistama, et minu kommunikatsiooniprobleemide põhjuseks on Selene. Iga kord, kui ta läks minust vähemalt kahekümne jala kaugusele, sain ma teiste minadega ühendust. Aga kuidas ta seda tegi? Ja kas sellele saab lõppu teha? Taevas küll, kas ma pean tõesti valima oma elatusvahendi ja uue kallima vahel?

Kaheksanurkne bassein oli suur ja seal oli vette sukeldumiseks batuut ja lainelisi värvimustreid tekitavad veealused meeleolu loovad lambid. Basseinis ujus umbes viiskümmend inimest ja mõnikümmend lebas päevitades basseini kõrval. Üks inimene ei suuda sellisest ihuküllusest eristuda, aga kui Selene naiste riietusruumist väljus ja alustas pikka teekonda mööda plaatpõrandat minu suunas, hakkasid pead tosinate kaupa pöörduma. Tema keha ei olnud silmapaistvalt lopsakas, kuid temas oli seda ainult tõelisele ilule omast ebateadlikku külgetõmmet. Selene oli sale, aga kõik oli täiuslikus proportsioonis, nagu oleks Pheidiase enda käsi ta voolinud. Pikad jalad, pikad käsivarred, peenikesed randmed, peenike piht, väikesed pringid rinnad, imeliselt kaarduvad puusad. Botticelli Kevad. Leonardo Leda. Tema liikumine oli äärmiselt graatsiline. Minu süda tagus.

Rindade vahel oli tal mingi punasest metallist ümmargune amulett, millele olid graveeritud geomeetrilised sümbolid. Kui ta riides oli, polnud ma seda märganud.

«Minu õnnetalisman,» selgitas ta. «Ma ei võta seda kunagi ära.»

Ta jooksis naerdes batuudile, hüppas, liugles ja lendles õhus ning sukeldus veepinda veatult lõigates vette. Järgisin tema eeskuju. Ujusime teineteist proovile pannes võidu nurgast nurka, kombates teineteise piire ja neid mitte leides. Sukeldusime ja kohtusime kaugel pinna all, võtsime kätest kinni ja kerkisime õnnelikena taas pinnale. Pärast lebasime soojade kvartslampide all, käisime saunas ja panime siis riidesse.

Läksime Selene’i tuppa.

Ta ei võtnud amuletti ära ka siis, kui me armatsesime. Teda emmates tundsin seda külmana oma rinna vastas.

Aga kuidas jääb rahateenimisega? Mis saab kapitali kokkukühveldamisest? Mis saab minu väikesest räpasest saladusest, jokkerist Wall Streeti kaardipakis, läbi aja rändavatest sõnumitest, mille abil ma miljonite dollarite kaupa turgu lüpsin? Neljapäeval ei olnud ühendust minu teiste minadega ette nähtud, aga isegi kui oleks olnud, ei oleks ma saanud seda luua. Asi oli selgemast selge – Selene blokeeris minu psii-välja. Kriitiline piir oli kakskümmend jalga. Kui me olime teiseteisest kaugemal, sain ma ühenduse luua, muul juhul mitte. Kuidas see toimis? Kuidas? Kuidas? Kuidas? Psiooniliste vibratsioonide juhuslik kokkusobimatus? Minu võimete traagiline nullimine tema meeldiva läheduse tõttu? Ei. Ei. Ei.

Neljapäeval tuhisesime läbi Londoni nagu kahjutuli, külastades galeriisid, butiike, muuseume, nuusutajate saale ja pubisid. Kunagi varem ei olnud ma olnud nii armunud. Tund tunnilt taandus mu dilemma üha rohkem tagaplaanile. Teiste minade puudumine, lahusolek, mis oli esialgu tundunud nii kohutav, tundis triviaalsena. Milleks mulle nemad, kui mul on tema?

Vajasin neid raha teenimiseks. Raha tegemine oli haigus, mida armastus suutis leevendada, kuid mitte ravida. Mõistsin, et kui ma ei loo varsti kontakti, on katastroof ukse taga.

Neljapäeva hilisel pärastlõunal, kui me tulime parajasti, sõõrmed kihelemas, ühest High Holborni tänava nuusutajate kohast, tundsin taas kontakti. (Mina+n) suutis korraks läbi murda, täpselt hetkel, mil ma jäin valgusfoori taha ootama, aga Selene sööstis hulljulgelt üle tee.

«Seda teeb amulett,» ütles (mina+n). «Vähemalt nii ütles...»

Selene tormas tagasi minu juurde. «Tule juba, tobuke? Miks sa seisma jäid?»

Kaks tundi hiljem, kui ta mu käte vahel lamas, libistasin käe tema satiinselt reielt siidjatele rindadele ja võtsin punasest metallist ripatsi sõrmede vahele. «Kallis, kas sa võtaksid selle ära?» küsisin süütult. «Mulle ei meeldi, kui külm libe metall me vahel on, kui...»

Selene’i tumedates silmades peegeldus hirm. «Ma ei saa, Aram! Ma ei saa!»

«Minu pärast, kallis?»

«Palun. Jäta mulle mu väike ebausk.» Tema huuled olid minu huultel. Väga kavalalt muutis ta teemat. Ma panin tema ehmatust ja hirmusegust keeldumist imeks.

Hiljem jalutasime Thamesi kaldal ja vaatasime, kuidas udust kammitsetud koidust sündis reedene päev. Teadsin, et pean täna tast vähemalt tunniks eemale saama. Seda dikteerisid aja seadused, sest kolmapäeval, Kesk-Euroopa aja järgi kuue ja seitsme vahel pärastlõunal, olin ma võtnud (mina+n)ilt, kes siis rääkis reedesel päeval, vastu andmed, ja nüüd oli reede kätte jõudnud ja ma olingi seesama (mina+n), kes peab ettenähtud ajal võtma ühendust (mina–n)iga, kes viibib kolmapäevas. Mis saab siis, kui ma ei suuda ajakavast kinni pidada? Ma ei teadnud vastust. Ega tahtnudki teada. Kahtlustasin, et universum elab selle kenasti üle. Aga minu enda terve mõistus – minu arusaam sellest universumist – ei pruugi seda mitte.

Minu võimalused olid piiratud. Kogu oivalise reedese päeva haudusin plaani, kuidas eralduda säravast Selene’ist just kokteilitunnil, mille ta tahab kindlasti minuga veeta. Aga lõpuks lahenes kõik väga lihtsalt.

«Seitse minutit kuus läbi saatke mulle Taevalikku Saali sõnum, et ma pean tulema kohe näost näkku mandritevaheliseks andmete edastuseks arvutituppa,» ütlesin concierge’ile. «On arusaadav?»

«Me võime teid ühendada ka Taevalikus Saalis otse lauas,» vastas concierge.

Raputasin ägedalt pead. «Tehke, nagu ma ütlesin. Palun.» Panin pöidla concierge’i jootraha terminalile ja andsin käsu kanda üle viis naela. Concierge naeratas.

Seitse minutit kuus läbi sibab sõnumitooja robot Taevalikku Saali ja liigub laua juurde, kus me Selene’iga istume.

«Rahvusvaheline andmete edastus, härra Kevorkian,» ütleb robot. «Teid oodatakse kohe arvutituppa.»

«Palun vabandust, kullake,» pöördun Selene›i poole. «Kurb küll, aga ma pean minema. Pakilised äriasjad. Mul läheb mõni minut.»

Selene haarab mul hellalt käest. «Kallis, ei! Las see kõne ootab.

Praegu on meie tund, me kohtumisest saab nelikümmend kaheksa tundi!»

Tõmban käe ettevaatlikult vabaks, sirutan selle välja ja näitan talle juveelidega kaunistatud kella. «Mitte veel! Me kohtusime kolmapäeval pool seitse. Olen selleks ajaks tagasi ja siis tähistame.» Annan ta suurepärasele ninale musi. «Ära võõrastele naerata, kuni ma ära olen,» ütlen ja torman roboti kannul minema.

Ma ei lähe arvutituppa. Ostan vestibüülis kiiruga reedese Herald Tribune’i ja lukustan end meeste tualettruumis kabiini. Kontakt (mina–n)iga, kes elab kolmapäevas ega tea veel, mis temaga sel imelisel õhtul juhtub, toimub plaanipäraselt. Ma loen ette aktsiate hinnad, kõik kakskümmend, alustades Arizona Agrochemicaliga ja lõpetades Western Offshore Corp’iga. Lõpetan sideseansi ja vaatan kella. (Mina–n) tegeleb parajasti seitsme pika positsiooni sulgemise ja Commonwealth Disperals’i lühikeseks müügiga. Püüan samal ajal luua kontakti ajaliselt eespool oleva (mina+n)iga, kelle jaoks on parajasti pühapäeva õhtu. Vastust ei tule. Vaikus.

Hetk hiljem kaotan kontakti ka (mina–n)iga. Nagu pidigi juhtuma, sest käes on hetk, mil kolmapäevane mina satub esimest korda Selene’i psiid blokeerivasse välja. Ootan kannatlikult. Mõne aja pärast läheb (Selene–n) tualettruumi. Kontakt taastub.

«No nii, mida sa tead, mida ma ka peaksin teadma?» nõuab mult (mina–n).

«Me oleme armunud,» ütlen.

Ülejäänud vestlus kulgeb, nagu peab. Mis on olnud, peab olema. Arutlen, kas poetada vestlusse teade, mille sain (mina+n)ilt Selene’i amuleti väidetavate omaduste kohta. Kas peaksin ütlema seda ruttu, enne kui side katkeb? Võimatu. Mulle seda ei öeldud. Vestlus läheb edasi, kuni saabub õige hetk, kus mul on võimalik öelda: «Ma arvan, et tean, kuidas ta seda teeb. Tal on...»

Vaikuse eesriie langeb. (Selene–n) on naasnud (mina–n)i juurde lauda. Seepärast lähen ka mina tagasi Selene’i juurde. Kiirustan Taevalikku Saali. Selene, kes paistab tusane, istub üksinda ja rüüpab jooki. Kui ma välja ilmun, lööb ta särama.

«Nägid?» hüüatan. «Täpselt õigel ajal. Palju õnne, kallis. Õnne, õnne, õnne!»

Kui me laupäeva hommikul ärkasime, otsustasime, et sellest hetkest alates elame seal toas koos. Selene läks duši alla ja mina läksin ülekande tegemiseks vestibüüli. Oleksin saanud seda teha ka telefoni teel voodist tõusmata, aga ma tahtsin ise vastuvõttu minna. Nii jäi Selene minust maha. Küllap mõistate, miks ma seda tahtsin.

Vestibüülis sain kontakti (mina+n)iga, kelle jaoks oli esmaspäev, 12. oktoober. «Asi on päris kindlasti amuletis,» ütles ta. «Ma ei tea, kuidas see toimib, aga see on mingit sorti mehaaniline psii-blokaator. Jumal teab, miks ta seda kannab, aga kui ma suudaksin teda veenda seda ära võtma, oleks kõik hästi. Asi on amuletis. Räägi edasi.»

Sellega tuletas ta mulle meelde hetkelist kontakti, mis mul oli olnud neljapäeval High Holborni tänava nuusutajate kohast väljudes. Mõistsin, et pean veel ühe teate edastama, pidades seeläbi kinni kohtumisest iseendaga, kellest oli saanud (mina–n).

Laupäeva hilisel pärastlõunal saingi ühendust (mina–n)iga, olgugi et ainult hetkeks. Kasutasin saatuse ettemääratud täitumiseks taas kavalat võtet. Ootasime Selene’iga koridoris lifti. Teisi inimesi oli ka. Lifti uks tõusis üles, Selene läks sisse ja tema järel teised inimesed. Lasin kõik ülejäänud rüütellikult enda ees lifti ja magasin täiesti «juhuslikult» ukse sulgumise maha. Lift viis Selene’i alla. Jäin üksinda. Minu ajastus oli hea. Hetke pärast tundsin sisemist soojust, mis ütles mulle, et (mina–n)i teadvus on lähedal.

«Seda teeb amulett,» ütlesin. «Vähemalt nii ütles...» Ma ei olnud enam üksi.

Sellel nädalal, mis algas esmaspäeva, 12. oktoobriga, ei saanud ma aktsiaturgude kõikumiste kohta mitte mingit eelinfot. Kordagi viie aasta jooksul ei olnud ma olnud sellises infosulus. Minu kontaktid (mina–n)i ja (mina+n)iga olid põgusad ja ebarahuldavad. Vahetasime lausekese siin ja paar rutakat sõna seal, mitte midagi enamat. Loomulikult tuli iga päev ette hetki, mil ma olin veetlevast Selene’ist sõnumi saatmiseks piisavalt kaua lahus. Olgugi et me olime kirest täielikult haaratud, oli mul võimalik eemalduda tema psiid blokeerivast väljast kahekümne jala kaugusele. Probleem oli lihtsalt selles, et minu võimalused infot saata ei langenud kokku (mina–n)i ja (mina+n)i võimalustega infot vastu võtta. Pidasime sidet iga neljakümne kaheksa tunni järel ja selle intervalli muutmine oleks nõudnud meeletut enesedistsipliini ja tohutult hoolikat koordineerimist, milleks tol hetkel keegi meist võimelised polnud. Nii et mis tahes kontakt minu teiste minadega sõltus juhuslikest hetkedest, mil ma viibisin Selene’ist eemal.

Mul oli sellest hirmus kahju. Ent mul oli Selene. Me lõbutsesime päevad ja ööd läbi. Kui kurnatus meist võitu sai, vajusime paariks tunniks süvaunne, et välja puhata, ja hakkasime siis jälle otsast peale. Ma kompasin joovastuse piire. Usun, et Selene tegi seda sama.

Kuigi mul polnud enam mu unikaalset eelist, mängisin ka sel nädalal börsil. Osaliselt oli tegemist sundusega, sest börsil spekuleerimine oli muutunud mulle kinnisideeks. Osaliselt toimus see aga Selene’i utsitamisel. «Ära jäta oma tööd minu pärast unarusse,» nurrus ta. «Ma ei kavatse takistada sul raha teenimist.»

Sain aru, et raha köitis teda peaaegu sama palju kui mind. See oli veel üks asi, mis meid lähendas. Ta teadis aktsiaturust päris palju ja vaatas põnevil pealt, kuidas ma iga päev oma portfellis olevaid aktsiaid liigutasin.

Esmaspäeval oli börs Kolumbuse päeva puhul suletud. Teisipäeval müüsin pimeduses kobades Arizona Agrochemicali, Consolidated Luna, Eastern Electric Energy ja Western Offshore’i aktsiad maha ja investeerisin saadud tulu kohe Meccano Leasingu ja Holoscan Dynamicsi suurtesse aktsiapakkidesse. Kolmapäevane Tribune teatas minu meelehärmiks, et Consolidated Luna oli saanud Copernicuse frantsiisi ja tõusnud teisipäeva viimasel kauplemistunnil 0,9 protsenti. Seevastu Meccano Leasingut oli tabanud Robomationi ülevõtmispakkumises tagasilöök ja aktsia oli langenud 0,4 protsenti. Võtsin kiiresti maakleriga ühendust ja müüsin Meccano aktsiad maha, mis olid tolleks hommikuks veelgi langenud. Kaotasin sellega 125 000 dollarit, pluss 250 000 dollarit, mille kaotasin, kui müüsin Consolidated Luna liiga vara. Kui börs kolmapäeval juba suletud oli, teatasid Meccano Leasingu juhid ootamatult aktsiatükeldusest viis kahe vastu ja erakorralistest üks kümne vastu dividendidest kumulatiivse amortisatsiooni võlakirjade näol. Meccano tegi tasa kogu teisipäevase ja kolmapäevase kaotuse ja tõusis 0,5 protsenti.

Varjasin neid üksikasju Selene’i eest. Tema nägi ainult minu spekulatsioonide glamuurset osa – telefonikõnesid, kiireid arvutusi, sadade tuhandete dollarite liigutamist. Untsu läinud tehinguid hoidsin tema eest saladuses, teades, et see võib mu mainet tema silmis kahjustada.

Neljapäeval olin päris löödud ja lootes leida kindlust kommunaalteenustes, ostsin 10 000 Southwest Power and Fusioni aktsiat hinnaga 38 dollarit ja seda vaid mõni tund enne SPFi Las Crucesi magnethüdrodünaamilise energiajaama plahvatust, mis hävitas pool maakonda, ja kui reedel aktsiaga hilinenult taas kauplema hakati, oli see mu investeeringu väärtusest 90 000 dollarit kenasti maha koorinud. Ma müüsin. Hiljem tuli uudis, et SPFi kindlustus katab kogu kahju. SPFi aktsia kosus, samas kui Holoscan Dynamicsi aktsia langes püstloodis üheteistkümne peale, minnes mulle maksma veel täiendavad 140 000 dollarit. Ma ei teadnud, et Holoscani kindlustusfirmast tütarettevõte oli SPFi katastroofikindlustuse andja.

Nii et kõik kokku kaotasin sellel nädalal rohkem kui 500 000 dollarit. Minu maaklerid olid hämmingus. Seni olin olnud nende silmis eksimatuse kehastuseks. Enamik neist oli saanud rikkaks pelgalt sellega, et kopeerisid minu tehinguid.

«Kullake, mis sinuga juhtunud on?» küsisid nad.

Järgmisel nädalal küündisid minu kaotused 1 250 000 dollarini. (Mina+n)ilt ei tulnud ikka veel mingeid teateid. Maaklerid arvasid, et vajan puhkust. Selle aja peale sai isegi Selene aru, et minu kaotused on suured. Kummalisel kombel näis, et minu halb õnn suurendas tema kirge minu vastu. Võib-olla paistsin ma nii kõvasti peksa saades traagiline või byronlik.

Veetsime temaga kirglikke päevi ja veelgi kirglikumaid öid. Elasin sensuaalsuse tukslevas uduvines. Kuhu iganes me ka ei läinud, ikka olime tähelepanu keskpunktis. Meis oli seda sära, mis on omane vaid suursugustele armastajatele. Kiirgasime naudingurõõmu kogu selle spektris.

Kaotasin miljoneid.

Mida rohkem ma kaotasin, seda enesehävituslikumaks mu spekulatsioonid muutusid ja seda suuremad olid omakorda mu kaotused.

Oli reaalne oht, et kui see nii jätkub, hävitab see mu täielikult.

Ma pidin Selene’ist eemale saama.

Esmaspäev, 26. oktoober. Selene on vajunud süvaunne ja puhkab järgmise kahe tunni jooksul välja kolme ohjeldamatu päeva ja öö väsimust. Ma üksnes teesklen unerohu võtmist. Niipea kui Selene unne vajub, tõusen üles ja panen riidesse. Pakin asjad. Kirjutan Selene’ile kirjakese. «Ärireis. Olen varsti tagasi. Armastan, armastan, armastan.» Lendan keskpäevase raketiga Istanbuli.

Minaretid, mošeed, bütsantsi pühakojad. Löön unerohule käega ja veedan järgneva poolteist päeva tavalisel viisil voodis puhates. Ärkan üles ja Selene’ist lahkumisest on möödunud nelikümmend kaheksa tundi. Mahajäetuse tunne! Kibe üksindus! Ent ma tunnen, kuidas (mina+n) mu meeli valdab.

«Kirjuta üles,» kamandab ta pikalt keerutamata. «Osta 5000 FSP, 800 CCG, 150 LC, 200 T, 1000TXN, 100 BVI. Müü lühikeseks 200 BA, 500 UCM, 200 LOC. Said aru? Korda.»

Kordan. Seejärel annan telefonitsi korraldused. Mulle ei lähe eriti korda, mida need lühendid sümboliseerivad. Kui (mina+n) ütleb, et nii tuleb teha, siis nii ma ka teen. Poolteist tundi hiljem teatab operaator: «Preili Hughes soovib teid näha, sir

Ta leidis mu üles! Hädade häda! «Öelge, et mind pole siin,» sõnan. Põgenen katusele ja pääsen helikopteriga minema. Reisilennuk viib mind kiiresti Tel Avivi. Võtan Hiltonis toa ja annan range korralduse mind mitte segada. Söök tuppa, samuti Herald Tribune, muidu mitte segada.

Uurin aktsiaturu käitumist. Reedel saan ühenduse (mina–n)iga. «Kirjuta üles,» kamandan pikalt keerutamata. «Osta 5000 FSP, 800 CCG, 150 LC, 200 T...»

Helistan maakleritele. Sulgen kolmapäevased pikad positsioonid ja katan kolmapäevased lühikesed. Mu kasum on üle miljoni dollari. Hakkan vaikselt kosuma. Aga ma tunnen Selene’ist tohutult puudust.

Veedan hotellitoas piinavalt üksildase nädalalõpu.

Esmaspäev. (Mina+n)i hääl kolmapäevast annab uued juhised. Ma täidan need. Lõunasöögi ajal jõuab mu odrasuppi katva kaane all minuni Selene’i kirjake. «Kallis, miks sa mu eest põgened? Armastan sind lausa üheksandas astmes. S.»

Väljun hotellist jooksupoisiks maskeerituna ja lendan El Aliga Kairosse. Olen pinges ja närviline ning liitun püramiide uudistavate turistidega, mis ei ole üldse minu moodi. Ekskursioon on heebrea keeles, paras mulle. Lukustan end hotelli. Saabub Herald Tribune. Kolmapäeval edastan juhised (mina–n)ile, kes elab esmaspäevas. Ootan juhiseid reedeselt minalt, kes on (mina+n). Juhiste asemel jõuab minuni mingi segane müra. Mis lahti on? Kuhu ma peaksin nüüd põgenema? Brasiiliasse, McMurdo lahele, Anchorage’i, Irkutskisse, Maogradi? Ta leiab mu ka sealt üles. Tal on omad nõksud. Sellele, kes tahab saladusi avastada, jääb vähe saladuseks. Kuidas ta mind leiab?

Aga ta leiab.

Saabub kirjake. «Olen Abu Simbeli templite juures ja ootan sind. Kohtume seal reede pärastlõunal või ma hüppan päikeseloojangul Ramsese vasakpoolseimalt kujult alla. Armastan sind. Olen meeleheitel. S.»

Tunnistan oma lüüasaamist. Ta ajab mu pankrotti, aga ma pean ta endale saama.

Lähen reedel Abu Simbeli templite juurde.

Selene seisis kuju tipus ja nägi tuule käes lehvivates valgetes puuvillastes riietes ahvatlev välja.

«Ma teadsin, et sa tuled,» ütles ta.

«Mis mul muud üle jäi?»

Me suudlesime. Tema nõtkus sütitas mind. Päike loojus lõõmates läänepoolsesse kõrbesse.

«Miks sa minu eest kogu aeg põgened?» küsis Selene. «Mis ma valesti tegin? Miks sa mind enam ei armasta?»

«Ma armastan sind,» vastasin.

«Aga miks siis?»

«Ma räägin sulle saladuse, mida ma ei ole avaldanud mitte kellelegi peale minu teiste minade.»

Sõnad jooksid robinal mu huulilt. Rääkisin talle kõik ära. Sellest, kuidas ma oma ande avastasin, esialgsest kaosest, mis kaasnes muudest ajahetkedest toimuvate sensoorsete ühendusevõttudega, hämmingust, mis kaasnes elamisega korraga tund aega eespool ja tund aega tagapool ning praeguses hetkes. Rääkisin enesedistsipliinist, mida läks vaja ande väljaarendamiseks. Meeletust pingutusest, mida nõudis meeltevälise taju laiendamine viiele tunnile, siis kümnele, kahekümne neljale ja lõpuks neljakümne kaheksale. Börsil mängimise ja mitte kunagi kaotamise joovastusest. Spekulatsioonide keerukatest süsteemidest, minu enda kehtestatud piirangutest, mis ei lase mul kõiki maailma varasid endale kahmata, ja tohutu rikkuse naudingust. Rääkisin ka üksindusest. Ja tolle õhtu ülevusest, mil ma teda kohtasin.

«Kui ma olen koos sinuga, siis see ei toimi,» ütlesin lõpuks. «Ma ei saa oma teiste minadega suhelda. Viimase kahe nädala jooksul kaotasin tavalisel viisil börsil mängides miljoneid. Sa olid mind laostamas.»

«Asi on amuletis,» lausus Selene. «See neelab psioonilist energiat, summutab psii-välja.»

«Seda ma arvasingi. Aga kes sellisest asjast varem kuulnud on? Kust sa selle amuleti said? Miks sa seda kannad?»

«Sain selle kaugelt-kaugelt ja kannan, et ennast kaitsta,» vastas Selene.

«Kaitsta – mille eest?»

«Minu enda ande eest. Minu kohutava, luupainajaliku ande eest, mis on mulle needuseks. Aga kui ma pean valima amuleti ja armastuse vahel, siis valikut pole. Ma armastan sind, Aram, armastan, armastan!»

Selene haaras metallamuletist, kiskus selle kaela ümber oleva keti küljest lahti ja heitis üle monumendi ääre alla. Amulett laperdas läbi videviku ja kadus.

Tundsin, kuidas (mina–n) ja (mina+n) tagasi tulid.

Selene kadus.

Seisin juhtunust pahviks ja uimaseks lööduna tund aega Abu Simbeli templi katusel, suutmata liigutada. Korraga oli Selene tagasi. Ta klammerdus mu külge ja sosistas:

«Lähme ruttu hotelli!»

«Kus sa olid!»

«Järgmises neljapäevas,» vastas Selene. «Ma võngun ajas.»

«Mida?»

«Amulett summutas mu võnked. Ankurdas mind olevikku. Sain selle 2459. aastal kelleltki, keda ma seal tundsin ja kes minust väga hoolis. See oli lahkumiskingitus ja ta kinkis selle mulle, teades, et me ei kohtu enam kunagi. Aga nüüd...»

Selene kadus. Ta oli ära kaheksateist minutit.

«Olin eelmises teisipäevas,» ütles ta naastes. «Helistasin endale ja ütlesin, et peaksin järgnema sulle Istanbuli ja seejärel Tel Avivi ja siis Egiptusesse. Nüüd sa saad aru, kuidas ma su leidsin.»

Ruttasime Selene’i Niiluse ääres asuvasse hotelli. Me armatsesime ja hetk enne haripunkti olin voodis üksinda. (Mina+n) võttis minuga ühendust, öeldes: «Ta oli siin minu juures, küllap on juba tagasiteel.»

Selene ilmuski. «Ma olin...»

«... järgmises pühapäevas,» laususin mina. «Jah, ma tean. Kas sa ei saa oma võnkumist üldse kontrollida?»

«Ei, ma pendeldan täiesti suvaliselt. Kui hoog päris suureks läheb, rändan sajandeid. See on piin, Aram. Minu elus ei ole mingit järjepidevust, mitte mingit pidepunkti. Hoia mind!»

Lõpetasime pöörasusehoos selle, mis enne pooleli jäi. Lebasime hingetuna teineteise embuses.

«Mida me nüüd peale hakkame? Ma ei saa lasta sul sedasi võnkuda!»

«Sul ei jää muud üle. Ma ei saa lasta sul oma elatusvahendit ohvriks tuua!»

«Aga...»

Selene oli jälle kadunud.

Tõusin üles, panin riidesse ja kiirustasin tagasi Abu Simbeli templisse. Koidule eelnenud tunnid veetsin Niiluse kaldal liivas sobrades. Roomasin, sõelusin, kompasin. Kui päikese esimesed kiired üle mäeharja ulatusid, leidsin ma amuleti. Tormasin tagasi hotelli. Selene oli naasnud.

«Pane see kaela,» käskisin.

«Ei pane. Ma ei võta sult ära...»

«Pane see kaela.»

Ta kadus jälle. (Mina+n) ütles: «Ära karda. Kõik läheb imepäraselt kenasti.»

Selene tuli tagasi. «Ma olin ülejärgmises reedes,» tähendas ta. «Mul tuli mõte, mis päästab kõik.»

«Ei mingeid ideid. Pane see kaela.»

Selene raputas pead. «Ma tõin sulle kingituse,» ütles ta ja ulatas ülejärgmise reede Herald Tribune’i. Võnkumine viis ta uuesti kaasa. Ta kadus ja tuli tagasi ja ulatas mulle 19. novembri ajalehe. Tema silmas särasid põnevusest. Selene kadus taas ja tõi 8. novembri Herald Tribune’i. Siis 4. detsembri ja 11. novembri oma, seejärel 18. jaanuari 1988. aasta ajalehe, 11. detsembri ja 5. märtsi 1988. aasta numbri. 22. detsembri oma. 16. juuni 1997. aasta numbri. 14. detsembri ja 8. septembri 1990. aasta väljaande. «Aitab küll!» hüüdsin. «Aitab!» Selene jätkas ajas pendeldamist. Ajalehtede virn kasvas.

«Ma armastan sind!» ütles ta hingeldades ja ulatas mulle tollikõrguse läbipaistva kuubiku. «19. mai 2026. aasta Wall Street Journal,» ütles ta selgituseks. «Selle lugemiseks vajalikku masinat ei õnnestunud mul hankida. Anna andeks.» Ta oli jälle läinud. Selene tõi veel Herald Tribune›i numbreid ajavahemikus 1988–2002. Seejärel tuli ta terve mikrofilmiga. Lõpuks vajus ta uimaselt ja surmväsinult istuma ning ütles: «Anna mulle mu amulett. Välja neutraliseerimiseks ei tohi see olla minust kaugemal kui kaksteist tolli.» Panin amuleti Seleni peopeale. «Suudle mind!» pomises ta.

Sedasi siis. Selene kannab amuletti, me oleme lahutamatud ja mul puudub teiste minadega igasugune kontakt. Investeeringute tegemiseks piisab, kui vaatan oma ajalehti, mille suurust ma märkimisväärselt vähendasin ja mida ma nüüd sõrmuse sees kannan. Igaks juhuks kannab Selene koopiat.

Me oleme väga õnnelikud. Me oleme väga rikkad.

On vaid üks dilemma. Kumbki meist ei kasuta ainulaadset annet, millega me sündisime. Evolutsioon ei oleks lasknud sellistel annetel tekkida, kui need poleks olnud kasutamiseks mõeldud. Mis on evolutsiooni plaanide eiramise hind?

Ma tahaksin nii väga kasutada oma annet, mille Selene’i amulett võimatuks muudab. Isegi jumaliku Selene’i juuresolek ei kompenseeri täielikult (mina–n), (mina) ja (mina+n) harmoonia kaotust.

Võiksin ju korraldada nii, et viibin Selene’ist eemal tunnikese siin ja tunnikese seal, et taastada oma minadega kontakt. Ma võiksin isegi jätkata sel moel börsil mängimist, reserveerides iga neljakümne kaheksa tunni järel sideseansiks tunnikese amuleti mõjupiirkonnast väljaspool. Aga see on just pidev kontakt, millest ma puudust tunnen. Teiste minade pidev kohalolek. Kui ma saaksin selle kontakti tagasi, oleks Selene mõistetud pidevasse võnkumisse, või me oleme sunnitud lahku minema.

Ma tahaksin leida ka talle mingi väljundi, nii et tema anne ei oleks talle õudus, vaid rõõm.

Võib-olla on lahendus olemas. Kas ekstrasensoorseid andeid on võimalik omandada, viibides nende lähedal? Kas Selene’i võnkumine võib minule edasi kanduda? Ma näen vaeva, et seda annet omandada. Me töötame koos selle nimel. Just täna tundsin end liikumas, vast ainult mikrosekundi jooksul ajas edasi ja siis mikrosekundi jooksul ajas tagasi. Selene ütles, et paistsin tõepoolest hetkeks hägustuvat.

Kes teab? Kas meid saadab õnn?

Ma usun, et jah. Ma usun, et armastus võidab. Ma usun, et ma saan selle saladuse jälile ja me saame oma kadumist koordineerida, Selene ja mina, ja me võngume nagu üks, me liigume koos läbi aja, me tõuseme kõrgustesse ja lendame käsikäes läbi aastatuhandete. Tema saab amuletist loobuda ja mina saan temaga rännakutele kaasa minna.

Palveta mu eest, (mina+n), mu vend, minu teine mina, ja võib-olla saabub peagi päev, mil me tuleme su juurde ja surume sul kätt.

Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust

Подняться наверх