Читать книгу Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust - Robert Silverberg - Страница 6

UNIVERSE 1, 1971

Alates 1955. aastast, kui ma lugesin parun Corvo (Frederick Rolfe’i) tähelepanuväärset romaani «Hadrianus VII» (Hadrian the Seventh; 1904), olen ma lõbustanud ennast fantaasiaga, et mind valitakse paavstiks. Ambitsioon, mida raskendab teataval määral fakt, et ma ei kuulu kristlikku mungaordusse, pole roomakatoliiklane ega tegelikult ju üleüldse kristlane. Nagu mu sõbrad teavad, esitan ma korrakohase avalduse alati, kui Vatikanis vastav vakants tekib, aga tänase päevani pole kirik leidnud endas valmisolekut minu teenuste kasutamiseks.

Ometi hoian ma sündmustel Pühas Linnas oma aega oodates usinalt silma peal ning olen selle püüdluse raames mitte nii tõsise karjäärisihini jõudmiseks õppinud üsna palju neist rituaalidest ja pingetest, mis paavstivalimist ümbritsevad. See pani mind ühel külmal ja reipal veebruarihommikul 1971. aastal kirjutama seda riukalikku ja mängulist lugu esimese roboti asumisest Pühale Toolile. (See robot on tegelikult mõeldud olema minu enda ametijärglane, kuigi see viide on antud ühe kaudse ja vaid mulle teadaoleva vihje läbi loo viimases lõigus.)

Kui ma seda juttu kirjutasin, oli juba poolteist aastat möödunud mu New Yorgi maja remondi valmissaamisest ning see oli veelgi kenam kui enne tulekahjut. Ma eeldasin, et elan seal kuni oma elupäevade lõpuni. Aga mingit tüüpi rahutustunne oli mu hinges juba siis hõõguma hakanud, kuna 1970./1971. aasta talv New Yorgis oli ebatavaliselt lumerohke ning kui valged hanged mu koduukse taha kuhjuma hakkasid, hakkasin mina oma sõpradele rääkima, et igatsen soojema kliima järele. Sel veebruaripäeval, kui Terry Carr helistas ja küsis mult juttu oma uue originaalantoloogia «Universum 1» (Universe 1; 1971) jaoks, kirjutasin mina «Pealuude raamatut» (The Book of Skulls; 1972), romaani, mille tegevus toimub kõrvetavas Arizona kõrbes.

Carr, kes oli siis Ace Booksi ulmeraamatute toimetajana oma karjääri tipus, rääkis, et lähenes tähtaeg, mil ta pidi oma uue originaalantoloogia «Universum 1» materjalid sisse andma ja ta vajas hädasti tekste autoreilt, kelle nimed lugejatele tuttavad olid. Ta oli mult tegelikult juba mitu nädalat lugu küsinud, aga kuna ma olin romaaniga hõivatud, olin selle palve kogu aeg tahaplaanile lükanud, ent nüüd palus ta otsekoheselt, et ta hädast välja aitaksin. Kuna Terry oli veenev mees ja pealegi hea sõber, nõustusin ma romaanikirjutamisse pausi tegema ja talle kiiresti ühe lühijutu kirjutama.

Millest talle kirjutada? Hüva, mõtlesin ma, genereerides kiiruga idee roboti valimisest paavstiks. Sellest arulagedast narrusest peaks 3000 sõna täis tulema küll? Mu enda teeseldud huvi paavstiks saamise vastu ning mu teadmised paavstivalimise süsteemist pidid aitama mul loo piisavalt usutavaks teha. Paar tundi tööd ning Terry ja tema uus antoloogia oleksid mu kaela pealt ära.

Nii ma siis istusingi maha ja kirjutasin «Head uudised Vatikanist» (Good News from the Vatican) valmis enam-vähem nii kiiresti, kui ma suutsin trükkida. Terry’t lõbustas selle lahe ja kuidagi eemalviibiv iroonilisus, millist laadi ma hakkasin oma kirjanikukarjääri kolmandasse kümnendisse jõudes üha enam ja enam kasutama. Ta avaldas loo oma antoloogiasarja esimeses köites, märkides lühikeses sissejuhatuses, et kuigi mu lood on enamasti küllalt tõsise tooniga, siis see tundub esmapilgul pigem lihtsameelsevõitu, kuigi tekst on samas ka piisavalt mõtlik ja geniaalne ning muud taolist.

Sellest ettevõtmisest tulenes mitu iroonilist asja. See väike pala, mille olin kirjutanud hästi kiirelt tollel lumisel veebruaripäeval, pälvis kõigi tähelepanu, nomineeriti Nebula auhinnale ja võitiski järgmisel kevadel auhinna – minu teise viiest Nebulast. (Kolmanda võitsin samal galal romaaniga «Muutuste aeg» (A Time of Changes; 1971, ek. 2000).) Auhinnatseremoonia ei toimunud New Yorgis, vaid Californias, kuhu ma tolleks ajaks oma suureks üllatuseks kolinud olin. See veebruarikuine rahutus oli päädinud suvel mitme plahvatusliku murranguga isiklikus elus, mis olid pannud mind oma New Yorgi maja maha müüma ning kolima Californiasse kõigest paar kuud hiljem, kui Terry Carr oli sedasama teinud.

Ja veel – küllaltki kurva faktina –, poolteist aastakümmet pärast seda, kui ma olin aidanud Terry’l käima lükata tema antoloogiasarja, kirjutades kiiruga tema sarja esimesse köitesse selle auhinnatud loo, sattusin ise «Universumi» toimetajaks, kui tema kirjastaja otsustas Terry liigvarajase surma järel 1987. aastal seeriat tema mälestuseks jätkata.

Seda hommikut oleme kõik oodanud – lõpuks ometi saab paavstiks robotkardinal. Valimistulemustes ei ole enam mingit kahtlust. Kahe kardinali – Asciuga Milanost ja Carciofo Genuast – kangekaelsed pooldajad on ajanud konklaavi päevi kestnud ummikusse ning liikvel on kuuldus, et otsitakse kompromisslahendust. Kõik fraktsioonid on nüüdseks jõudnud üksmeelele selles, et paavstiks valitakse robot. Lugesin täna hommikul Osservatore Romanost, et arutelus lööb kaasa Vatikani tipparvuti ise. Arvuti on roboti kandidatuuri tugevasti toetanud. Masinate lojaalsus üksteisele ei peaks meid ilmselt üllatama. Ega tohiks ka meelehärmi valmistada. Ei tohiks meile vähimalgi määral meelehärmi valmistada.

«Iga ajastu saab enesele väärilise paavsti,» tähendas piiskop Fitz-Patrick hommikulauas võrdlemisi süngelt. «Meie ajastule kohane paavst ongi robot, selge see. Kunagi tulevikus võidaks paavstiks ihata vaala, autot, kassi, mäeküngast.» Piiskop FitzPatrick on tublisti üle kahe meetri pikk ja harjumuspäraselt lehvib ta näol morbiidselt leinalik ilme. Seepärast on meil pea võimatu otsustada, kas tema arvamusavaldused väljendavad eksistentsiaalset ängi või hoopis tasast alistumist. Aastaid tagasi oli ta Püha Risti karikavõistlustel korvpallimeeskonna staarmängija. Rooma on ta tulnud seoses uurimistööga Püha Marcellus Õiglase biograafia tarvis.

Valimisdraama lahti sõlmumist oleme jälginud Püha Peetruse väljakust paari kvartali kaugusel asuvas tänavakohvikus. See on olnud meie Rooma puhkuse ootamatu boonus, eelmine paavst oli kuuldavasti hea tervise juures ja polnud mingit põhjust kahtlustada, et juba sel suvel tuleb valida talle järglane.

Igal hommikul sõidame taksoga Via Veneto lähistelt hotellist kohale ning võtame platsi oma tavalise laua taga. Siit on meil hea vaade korstnale, kust hakkab tõusma põlevate hääletussedelite suits – musta värvi, kui paavsti ei valitud, ning valge, kui konklaavi töö oli edukas. Kohviku omanik ja ülemkelner Luigi toob meile kohemaid meie lemmikjoogid: piiskop FitzPatrickule Fernet-Branca, rabi Muellerile campari kokteili ja soodavee, Türgi kohvi preili Harshaw’le, värske sidrunimahla Kennethile ja Beverlyle, ja mulle Pernod’d jääga. Arve eest tasume järgemööda, ehkki Kenneth ei ole seda meie valvuse algusest saati kordagi teinud. Eile, kui kord oli preili Harshaw käes, tühjendas ta oma rahakoti ja avastas, et 350 liiri jääb puudu, tal oli järel vaid saja dollari väärtuses reisitšekke. Kõik suunasid oma ootavad pilgud Kennethile, kes rahumeeles oma sidrunimahla edasi noolis. Möödus pikk pingehetk, kuni rabi Mueller tõi lagedale viiesajaliirise mündi ning lajatas raske hõberaha mõningase ärritusega lauale. Rabi on tuntud oma ägeda loomu ja keevalise käitumise poolest. Ta on kahekümne kaheksa aastane, kannab harilikult ruudulist sutaani ja hõbeläikega päikeseprille, ning hoopleb sageli, et ei ole kunagi sooritanud bar mitzvah^[1.] tseremooniat oma koguduses, mis asus Marylandis, Wicomico maakonnas. Tema peab seda riitust vulgaarseks ja iganenuks ning usaldab iga säärase talituse frantsiisiga rändvaimulike hoolde, kes vahendustasu eest niisuguseid operatsioone sooritavad. Rabi Mueller on ingel ise.

Meie seltskond jaguneb selle järgi, kas pidada robotit vääriliseks uueks paavstiks või mitte. Piiskop FitzPatrick, rabi Mueller ja mina oleme poolt. Preili Harshaw, Kenneth ja Beverly aga vastu. Huvitav on täheldada, et mõlemad meesvaimulikud – üks üsna vanaldane ning teine küllalt noor – pooldavad traditsiooni märkimisväärset murdmist. Samas kui kolm «mässajat» meie seast seda ei tee.

Ma ei olegi kindel, miks loen end progressimeelsete hulka kuuluvaks. Olen küpsetes aastates kaunikesti malbe mees. Ja ma ei ole kunagi huvi tundud katoliku kiriku tegevuse vastu. Ma ei tunne selle kiriku dogmat ega ole kursis nende viimase aja suundumustega. Ometi olen konklaavi kogunemisest saati lootnud, et valitakse robot.

Huvitav, miks? Kas seepärast, et kujutlus metalsest olendist Püha Peetruse katedraali altari ees ergutab kujutlusvõimet ning kütab mu disharmoonia-kiindumust? Teisisõnu, on mu toetus robotile üksnes esteetiline küsimus? Või on see pigem mu moraalse pelgurlikkuse peegeldus? Kas ei looda ma salahilju, et selle žestiga saame robotid justkui ära osta? Kas ei anna ma sellega vargsi mõista, et kui loovutame neile paavstiameti, ei nõua nad enam tükil ajal midagi? Aga ei. Midagi nii vääritut ma endast ei usu. Ilmsesti hoian roboti poole seepärast, et olen erakordselt tundlik teiste vajaduste suhtes.

«Kui valitakse robot,» sõnab rabi Mueller, «kavatseb ta viivitamatult sõlmida paralleeltöötluse lepingu dalai-laamaga, ning luua Kreeka õigeusu kiriku peaprogrammeerijaga vastastikune otseühendus. Olen kuulnud, et ka rabid on haaratud rahumeelse vastastikuse lähenemise programmi, seda me ootame muidugi kõik.»

«Ei ole kahtlust, et kiriku hierarhia tavade ja praktikate ringis tehakse palju korrektuure,» teatab piiskop FitzPatrick. «Näiteks võime osa saada kõrgetasemelistest informatsiooni kogumise tehnikatest, kui Vatikani tipparvutile antakse kuuria tegevuses suurem roll. Las ma toon mõne n…»

«Missugune koletu mõte,» nendib Kenneth. Ta on efektse välimusega noormees valgete juuste ja põletikuliste silmadega. Beverly on kas tema abikaasa või õde. Naine räägib haruharva. Kenneth teeb järsu hooletusega ristimärgi, pomisedes: «Isa, poja ja püha masina nimel.» Preili Harshaw hakkab itsitama, kuid mu laitvat ilmet nähes neelab naeru alla.

Piiskop FitzPatrick jätkab rõõmutult, kuid vahelesegamisest välja tegemata: «Las ma toon mõne näite numbrite varal, mis eile pärastlõunal minu kätte puutusid. Lugesin ajalehest Oggi^[2.], et entsüklopeedia Missiones Catholicae toimetaja sõnul on katoliku kirik viimase viie aasta jooksul suurendanud oma liikmete arvu Jugoslaavias 19 381 403 inimeselt 23 501 062 inimeseni. Kuid valitsuse läbiviidud rahvaloenduse andmetel oli elanike arv möödunud aastal 23 575 194. See tähendab, et muude religioonide esindajaid ja uskmatuid on kõigest 74 132. Teades moslemitest elanikkonna hulka Jugoslaavias, hakkasin kahtlustama avaldatud statistika ekslikkust, ma konsulteerisin Püha Peetruse katedraali arvutiga ja sain teada,» piiskop pidas pausi, kraamides lagedale mahuka väljatrüki, mis kattis pea terve laua, «et poolteist aastat tagasi tehtud loenduse kohaselt on usklike arv Jugoslaavias 14 206 198. Järelikult on liialdatud 9 294 864 inimesega. See on absurdne. Arvud on suuremaks paisutatud. See on tülgastav.»

«Milline ta välja näeb?» pärib preili Harshaw. «On kellelgi aimu?»

«Täpselt nagu teisedki,» vastab Kenneth. «Läikiv metallkast, rattad all ja silmad peas.»

«Teie ei ole teda kohanud,» lõikab piiskop FitzPatrick vahele. «Ma leian, et ei ole sünnis eeldada, justkui …»

«Kõik nad on ühtemoodi,» väidab Kenneth. «Kui oled ühte juba näinud, oled näinud kõiki. Läikivad kastid. Rattad. Silmad. Hääle asemel kostavad metallkõhust mehaanilised röhitsused. Sees ainult kruvid ja kettad.» Kenneth väristab end kergelt. «Seda on minu jaoks liiga palju. Kas tellime veel ühed joogid?»

Rabi Mueller sõnab: «Õigupoolest olen mina teda oma ihusilmaga näinud.»

«Ah tõesti?» hüüatab Beverly.

Kenneth kortsutab kulmu. Ligi astuv Luigi toob kandikuga kõigile joogipoolist. Ulatan talle 5000-liirise rahatähe. Rabi Mueller võtab päikeseprillid eest ja puhub nende võrratult sädelevatele klaasidele hingeõhku. Mehel on pisikesed vesised terashallid silmad, mis kangesti kõõrdi vaatavad. «Kardinal esines eelmisel aastal Beirutis üleilmsel juutide kogukonna kongressil plenaarettekandega. Teema oli «Küberneetiline oikumeen tänapäeva inimesele». Ma kuulasin teda. Võin teile kinnitada, et tema eminents on pikka kasvu ja väärikas, meeldiva hääle ning malbe naeratusega. Tema maneerides on mingi loomupärane melanhoolia, meie sõber piiskop siin laua taga meenutab mulle teda väga. Tema liigutused on sujuvad ning meel ergas.»

«Aga ta seisab ratastel, on nii?» nõuab Kenneth.

«Roomikutel,» täpsustab rabi, saates Kennethile tuliselt hävitava pilgu ja seades päikeseprillid uuesti silme ette. «Roomikutel, nagu traktor. Aga ma ei arva, et roomikud on vaimses mõttes midagi alamat kui jalad või rattad. Oleksin ma katoliiklane, tunneksin uhkust, et paavstiks saab niisugune inimene.»

«Mitte inimene,» pistab preili Harshaw vahele. Rabi poole pöördudes sugeneb tema häälde alati üks eblakas noot. «Robot,» märgib naine. «See ei ole inimene, eks.»

«Nagu soovite – et paavstiks saab niisugune robot,» kostab rabi Mueller, kehitades teise õienduse peale õlgu. Ta tõstab klaasi. «Uue paavsti terviseks!»

Luigi tõttab leti tagant lähemale, ent Kenneth tõrjub ta käeviipega tagasi. «Pidage nüüd,» lausub ta. «Valimine ei ole veel läbi. Kuidas te võite tema võitu teada?»

«Ajaleht Osservatore Romano osutab hommikuses väljaandes,» seletan mina, «et otsus tehakse täna. Kardinal Carciofo on lubanud end tema nimel taandada, vastutasuks suurema arvutikasutamise aja eraldamise eest, kui uus arvutimäärus järgmise aasta konsistooriumil vastu võetakse.»

«Teisisõnu, kokkulepitud mäng,» teatab Kenneth.

Piiskop FitzPatrick vangutab nukralt pead. «Ennatlikke järeldusi teete, mu poeg. Juba kolm nädalat oleme elanud ilma Püha Isata. See on issanda tahtmine, et meile antaks uus paavst. Kui konklaav ei suuda kardinal Carciofo ja kardinal Asciuga vahel valida, ajab ta kõigekõrgema tahtmise nurja. Sestap peame tarviduse korral kohandama oma aja kombeid, et tema tahte vastu rohkem ei sõditaks. Konklaavi pikaleveninud poliitmängud muutuvad siitpeale patusteks. Kardinal Carciofo isiklike ambitsioonide ohverdamine ei olegi nii omakasupüüdlik tegu, kui te ehk väidate.»

Kenneth aga jätkab vaese kardinal Carciofo loobumismotiivide ründamist. Beverly avaldab tema armututele teravmeelsustele ajuti poolehoidu. Preili Harshaw väljendab mitu korda oma vastumeelsust käia armulaual kirikus, mille eesotsas seisab masin. Sõnasõda on mulle vastumeelne ning ma nihutan tooli lauast eemale, et saada paremat vaadet Vatikani künkale. Kardinalid on parasjagu kogunenud Sixtuse kabelisse. Kuidas ma tahaksin seal olla! Millised vaimustavad müsteeriumid leiavad aset selles mornis suurtsugu ruumis! Iga kardinal istub nüüd väikesel troonil kannikesekarva baldahhiini all. Iga trooni ees helklevad jämedad vahaküünlad. Tseremooniameistrid liiguvad pühalikult läbi hiiglasliku koja, kandes hõbekausse, mille põhjas lebavad hääletussedelid. Kausid asetatakse altari ette lauakesele. Kardinalid kõnnivad ühekaupa laua juurde, võtavad hääletussedeli ja siirduvad oma kohale. Siis tõstavad nad kirjasule ja asuvad kirjutama. «Mina, kardinal … valin tema kõrgeauliseks paavstiks auväärseima kõigi kardinalide seast, kardinal …» Kelle nimi paberile pannakse? Kas Carciofo? Või Asciuga? On see mõni veider muldvana prelaat Madridist või Heidelbergist, mõni robotivastase fraktsiooni meeleheitlik viimase minuti valik? Või panevad nad kirja tema nime? Kirjasulgede kribin kajab üle kabeli. Kardinalid täidavad sedelil lünga, kinnitavad pitsatiga, murravad kokku ja siis uuesti kokku, viivad altari juurde ning pillavad suurde kuldkarikasse. Nõnda on nad talitanud päevi, igal hommikul ja pärastlõunal, sest ummikseis on kestnud kaua.

«Lugesin mõne päeva eest ajalehest Herald-Tribune,» alustab preili Harshaw, «et kakssada viiskümmend noort Iowa katoliku robotit ootavad valimistulemusi Des Moines’i lennujaamas. Kui võidu saab nende mees, on neil tšarterlend juba tellitud ja nad kavatsevad paluda, et neid lastaks esimestena Püha Isa audientsile.»

«Ei ole kahtlust,» nõustub piiskop FitzPatrick, «et seekordne paavsti valimine toob kiriku rüppe hulgaliselt tehislikku päritolu usklikke.» «Ja peletab eemale ohtrasti lihast ja luust inimesi!» lisab preili Harshaw teravalt.

«Vaevalt küll,» lausub piiskop. «Arusaadavalt on mõned meist esialgu šokeeritud, kohkunud, tunnevad valu ja kaotust. Ent see läheb mööda. Uue paavsti loomupärane headus, millele rabi juba viitas, võidab kõik. Ma arvan, et see innustab noori tehnoloogiajüngreid terves maailmas kirikuga ühinema. Üle kogu ilma hoogustuvad vastupandamatud religioossed impulsid.»

«Suudate te endale ette kujutada, kuidas kakssada viiskümmend robotit kolistavad Püha Peetruse väljakule?» tahab preili Harshaw teada.

Silmitsen kauguses kõrguvat Vatikani küngast. Hommikupäike on ere ja pimestav, kuid kabelisse kogunenud kardinalid oma müüride taga sellest rõõmsast sädelusest osa ei saa. Nüüdseks on kõik oma hääle andnud. Tänasteks häältelugejateks valitud kolm kardinali on püsti tõusnud. Üks neist võtab karika kätte ning raputab sedelid segi. Seejärel asetab karika altari ette lauale. Teine häältelugeja võtab hääletussedelid välja ja loeb üle. Teeb kindlaks, et sedelite arv vastab hääletanud kardinalide arvule. Nüüd viiakse sedelid tsibooriumisse – see on armulauakarikas, kus harilikult hoitakse missa jaoks pühitsetud leiba. Esimene häältelugeja võtab sedeli välja, voldib lahti, loeb läbi, annab teisele häältelugejale, kes teeb sama, ning seejärel antakse see kolmandale, kes loeb sedeli sisu valjult ette. Asciuga? Carciofo? Mõni kolmas? Või tema?

Rabi Mueller jutustab aga inglitest. «Peale selle on meil troonikandjad inglid, heebrea keeles öeldakse arelim või ophanim. Neid on kokku seitsekümmend ja nad on tuntud oma vankumatuse poolest. Nende seas on Orifiel, Ofaniel, Zadkiel, Jofiel, Ambriel, Tychagar, Barael, Quelamia, Paschar, Boel ja Raum. Mõned neist ei ole enam taevas ja neid loetakse langenud ingliteks.»

«Nii palju siis vankumatusest,» märgib Kenneth.

«Siis on veel issanda inglid,» jätkab rabi, «kes oma loomise hetkel ümber lõigati. Need on Miikael, Metatron, Sariel, Sandalfon, Uriel, Saraqael, Astanfaeus, Fanuel, Jehoel, Zagzagael, Yefefiah ja Akatriel. Aga minu lemmik nende seast on rõõmuingel, keda mainitakse talmudis Esimese Moosese raamatu kommentaarides järgmiselt: kui Juudas hakkas minema läbi …»

Nüüd on hääled juba kindlasti loetud. Püha Peetruse väljakule on kogunenud tohutu rahvamass. Päikesekiired helklevad sadadel, kui mitte tuhandetel teraskestas peanuppudel. See on Rooma robotikogukonna suurpäev. Kuid suurem osa väljakul seisjaist on lihast ja verest olevused: musta riietunud vanaldased naised, kõhetud noored taskuvargad, poisikesed koerakutsikatega, matsakad vorstikaupmehed, sekka käputäis poeete, filosoofe, kindraleid, ametnikke, turiste ja kalamehi. Kuidas häältelugemine kulges? Peagi saame vastuse. Kui ükski kandidaat häälteenamust ei kogunud, segatakse sedelite hulka märjad õlekõrred, ning korstnast voogab välja must suits. Kui paavst on aga valitud, on õled kuivad ja korstnast tõuseb valge suits.

Kogu sel talitusel on meeliköitev mõju. Mulle see meeldib. Saan sellest samaväärse elamuse kui meisterlikust kunstiteosest: näiteks Tristani-akordist või konna hammastest Boschi maalil «Püha Antoniuse kiusamine». Ootan tulemust ülima pingega. Olen resultaadis kindel; juba tunnengi endas tärkamas vastupandamatuid religioosseid impulsse. Ehkki hinges pesitseb kummaline nostalgia aegade järele, kui paavstid olid veel täisverd inimesed. Homsetes ajalehtedes ei leia me intervjuud Püha Isa eaka emaga Sitsiilias, ega uhkusest pakatava noorema vennaga San Franciscos. Ja kas säärast suurejoonelist valimistseremooniat veel kunagi korraldatakse? Kas me vajame üldse järgmist paavsti, kui seda, kes peagi valitud saab, on nõnda hõlpus taas töökorda seada?

Aah, valge suits! Selgusehetk on peagi käes.

Püha Peetruse katedraali keskmisele rõdule ilmub inimkuju, laotab lahti kuldse kanga ning kaob. Riidelt peegelduv päikeselõõm pimestab mu silmi. Tuues meelde veepinda suudleva kuu jaheda kuma Napoli lahel, või pigem keskpäevase päikesekulla sillerduse Kariibi merel Saint Johni saare kaldail. Rõdule on ilmunud teinegi kuju, üll hermeliinkaunistusega purpurpunane kuub. «Ülemdiakon,» sosistab piiskop FitzPatrick. Inimesi me ümber langeb teadvusetult maha. Mu kõrval seisab Luigi, jälgides uudiseid tillukese raadio vahendusel. «See kõik on kokkumäng,» seletab Kenneth. Rabi Mueller sisistab, et ta vakka jääks. Preili Harshaw hakkab tihkuma. Beverly kordab tasakesi lipuvannet ja teeb ristimärgi. Milline imeline hetk. Ma arvan, et see on kõige ehedam tänapäevaelamus, mida olen iial kogenud.

Ülemdiakon kuulutab valjul häälel: «Mul on teile rõõmusõnum. Meil on uus paavst.» Aina valjemalt rõkkavad rõõmuhõisked, kui ülemdiakon teatab tervele ilmale, et värskelt valitud kirikupea on seesama kardinal, see õilis ja auväärt persoon, see nukrameelne ning karske olevus, kelle tõusmist Pühale Toolile oleme nii pinevalt ning kaua oodanud. «Paavst võtab endale nimeks …»

Nimi läheb rahva juubeldustes kaduma. Pöördun Luigi poole. «Mis see oli? Mis nimi?»

«Sisto Settimo,» vastab Luigi.

Jah, ja seal ta ongi, paavst Sixtus Seitsmes, nagu teda nüüd kutsuma peame. Väheldane kuju paavsti hõbekuldses rüüs, käed rahvahulkade poole välja sirutatud, ning jah, tema põskedel kiirgab päikesevalgus, kõrge otsmik kumab läikima löödud terase kirkusega. Luigi on juba põlvili laskunud. Põlvitan tema kõrvale. Preili Harshaw, Beverly, Kenneth ja isegi rabi on maha heitnud, sest sündmus on vaieldamatult imepärane. Paavst liigub rõdu servale. Ta annab oma apostelliku õnnistuse linnale ning kogu maailmale. «Meie abi on Issanda nimes,» teatab ta tõsiselt. Ta lülitab sisse reaktiivseaded käte all, isegi siitmaalt on näha kahte suitsupahvakut. Taas tõuseb taevasse valge suits. Paavst hakkab õhku kerkima. «Kes taeva ja maa on teinud,» jätkab ta. «Õnnistagu teid kõigeväeline Jumal, isa, poja ja püha vaimu nimel.» Tema hääl voogab majesteetlikult meieni. Tema vari laotub üle kogu väljaku. Ta kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kaob silmist. Kenneth toksab Luigile õlale. «Teeme veel ühed joogid,» pakub ta ning surub kõrtsmiku lihavasse pihku kopsaka rahatähe. Piiskop FitzPatrick nuuksub. Rabi Mueller embab preili Harshaw’d. Tuleb tunnistada, et uue paavsti valitsemisaeg on alanud paljutõotavalt.

1 Siirderiitus. Tlk. [ ↵ ]

2 It «täna». Tlk. [ ↵ ]