Читать книгу Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte? - Robert T. Kiyosaki - Страница 22

1973. a naasin teenistuskorralt Vietnamis. Olin õnnelik, et mind määrati kodu lähedale baasi Hawaiil, mitte idarannikule. Seadnud ennast merejalaväe lennukorpuses sisse, helistasin oma sõbrale Mike’ile ja me leppisime kokku aja, et lõunastada koos tema isaga – mehega, keda kutsun oma rikkaks isaks. Mike tahtis kangesti näidata mulle oma vastsündinud last ja uut kodu, seega leppisime kokku lõunasöögi tema juures järgmisel laupäeval. Kui Mike’i limusiin mulle igava halli baasi poissmeestest ohvitseride elamu juurde järele tuli, hakkasin aru saama, kui palju oli muutunud pärast 1965. aastat, mil lõpetasime koos keskkooli.

„Tere tulemast koju!” tervitas Mike, kui astusin ta marmorpõrandatega kauni kodu fuajeesse. Mike’i näol säras lai naeratus, tal oli 7-kuune poeg süles. „Tore, et sa ikka ühes tükis tagasi tulid.”

„Seda küll,” vastasin, piieldes üle Mike’i õla sätendavat sinist Vaikset ookeani, mis uhtus majaesist liivaranda. Maja oli uhke. See oli ühekorruseline troopiline häärber, milles olid ühendatud nii uue kui ka vana Hawaii graatsia ja sarm. Kodu ehtisid imekaunid pärsia vaibad, kõrged sügav­rohelised potitaimed ning suur bassein, mis piirnes kolmest küljest maja ja neljandast ookeaniga. Kõik oli väga avatud ja õhurikas – saare hunnitu elustiili filigraanne näidis. See vastas täpipealt minu ettekujutusele luksuslikust elust Hawaiil.

„See on mu poeg James,” ütles Mike.

„Ahah,” kohmasin jahmunult. Mu suu oli vist ammuli vajunud, sest olin ta kodu rabavast ilust transis. „Väga armas laps,” vastasin, nagu tavaliselt ikka beebit vaadates kombeks. Lehvitades ja tehes nägusid mind tühja pilguga silmitsevale beebile, olin ikka veel šokis sellest, kui palju oli kaheksa aastaga muutunud. Mina elasin sõjaväebaasi vanades barakkides, jagades tuba veel kolme lohaka õllelembese noore piloodiga, Mike’il oli aga oma mitme miljoni dollarine kinnisvaraomand, naine ja väike beebi.

„Astu edasi,” kutsus Mike. „Isa ja Connie ootavad meid terrassil.”

Lõunasöök oli suurejooneline ja selle serveeris nende täiskohaga teenijanna. Istusin seal, nautides toitu, vaadet ja seltskonda, mõeldes oma kolmele toakaaslasele, kes tõenäoliselt lõunatasid parajasti ohvitseride söögisaalis. Kuna oli laupäev, oli menüüs ilmselt suur rikkalik võileib ja kausitäis suppi.

Pärast viisakusavaldusi ja vahepal juhtunud sündmustest rääkimist ütles rikas isa: „Nagu sa näed, on Mike’il õnnestunud oma firma tulusid hiilgavalt investeerida. Oleme viimase kahe aastaga rohkem raha teeninud kui mina esimese kahekümnega. Ütluses „Esimese miljoni teenimine on kõige raskem” on oma tõetera sees.”

„Nii et äri on hästi läinud?” küsisin, ärgitades neid paljastama, kuidas nende jõukus radikaalselt kasvanud oli.

„Äri läheb suurepäraselt,” kostis rikas isa. „Need uued 747 lennukid toovad tervest maailmast nii palju turiste Hawaiile, et äri peab paratamatult kasvama. Kuid tõeline edu tuleb meie investeeringutest, mitte ärist. Ja investeeringute eest vastutab Mike.”

„Soovin õnne,” ütlesin Mike’ile. „Hästi tehtud.”

„Aitäh,” tänas Mike. „Aga ma ei saa kogu au endale võtta. Isa investeerimisvalemist on tõeliselt suur abi. Ma teen lihtsalt täpselt seda, mida ta meile kõik need aastad ettevõtluse ja investeerimise kohta õpetas.”

„See tasub ennast ilmselgelt ära,” tõdesin. „Ma ei suuda uskuda, et sa elad siin, linna jõukaimas piirkonnas. Kas mäletad seda, kui olime vaesed poisipõnnid, kes jooksid majade vahel, üritades randa pääseda?”

Mike puhkes naerma. „Muidugi mäletan. Ja ma mäletan, kuidas kõik rikkad tigedad vanamehed meid taga ajasid. Nüüd olen mina see rikas tige vanamees, kes selliseid lapsi minema ajab. Kes oleks võinud arvata, et sina ja mina hakkame elama …?”

Korraga Mike vakatas, olles taibanud, mida ütles. Talle jõudis pärale, et tema elas küll siin, aga mina elasin saare teises otsas räämas barakis.

„Anna andeks,” vabandas ta. „Ma … ei tahtnud …”

„Pole tarvis vabandada,” sõnasin naeratades. „Olen sinu pärast rõõmus. Mul on hea meel, et oled väga jõukas ja edukas. Sa väärid seda, sest pühendasid aega ärijuhtimise õppimisele. Mina pääsen paari aasta pärast, niipea kui mu leping merejalaväega lõpeb, barakkidest minema.”

Tunnetades Mike’i ja minu vahel kasvavat pinget, sekkus rikkas isa: „Ja ta on saanud paremini hakkama kui mina. Olen tema üle väga uhke. Olen uhke nii oma poja kui ka ta naise üle. Nad on suurepärane meeskond ja teeninud ära kõik, mis neil on. Nüüd, mil oled sõjast tagasi, on sinu kord, Robert.”