Читать книгу Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte? - Robert T. Kiyosaki - Страница 23

„Tahaksin väga investeerida koos teiega,” kostsin innukalt. „Kogusin Vietnamis olles peaaegu 3000 dollarit ja soovin investeerida selle enne, kui ära kulutan. Kas ma tohin investeerida koos teiega?”

„Noh, ma annan sulle ühe hea börsimaakleri nime,” ütles rikas isa. „Ta annab sulle kindlasti head nõu, vahest isegi üks või kaks kuuma vihjet.”

„Ei, ei, ei,” protestisin. „Ma tahan investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Olge nüüd! Te teate ju, kui kaua ma teid kaht tunnen. Tean, et teil on alati midagi, mille kallal töötate või millesse investeerite. Ma ei taha maakleri juurde minna. Ma tahan teiega ühiselt tehinguid teha.”

Toas valitses vaikus, kui ootasin rikka isa või Mike’i vastust. Vaikus kasvas pingeks.

„Kas ma ütlesin midagi valesti?” küsisin viimaks.

„Ei,” sõnas Mike. „Isa ja mina investeerime paari uude olemasolevasse projekti, kuid minu arvates on parem, kui helistad kõigepealt ühele meie maakleritest ja hakkad investeerima koos temaga.”

Taas tekkis vaikus, mida rikkus ainult nõude ja klaaside kõlin, kui teenijanna lauda koristas. Mike’i naine Connie lahkus vabandades ja viis lapse teise tuppa.

„Ma ei saa aru,” olin nõutu. Pöördudes rohkem rikka isa kui Mike’i poole, jätkasin: „Kõik need aastad töötasin õlg õla kõrval teie kahega, arendades teie äri. Töötasin peaaegu mittemillegi eest. Astusin teie soovitusel kolledžisse ja võitlesin oma riigi eest, nagu teie sõnutsi üks noor mees tegema peab. Nüüd, mil olen küllalt vana ja mul on mõned dollarid investeerimiseks, lööte kahtlema, kui ütlen, et soovin investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Ma ei saa aru. Miks te mulle selja pöörate? Kas tahate mulle koha kätte näidata või mind eemale tõrjuda? Kas te ei taha, et saaksin rikkaks nagu teie?”

„Me ei pööra sulle selga,” sõnas Mike. „Ja me ei näita sulle kunagi kohta kätte ega takista sind suure jõukuse omandamisel. Lihtsalt asjaolud on muutunud.”

Rikas isa noogutas aeglaselt ja nõusolevalt.

„Meil poleks midagi selle vastu, kui sa investeeriksid samasse, millesse investeerime meie,” ütles rikas isa lõpuks. „Aga see oleks ebaseaduslik.”

„Ebaseaduslik?” kordasin täiesti uskumatult. „Kas te kaks tegelete millegi seadusevastasega?”

„Ei, ei,” tõrjus rikas isa naeru mugistades. „Me ei teeks eales midagi seadusevastast. Seaduse järgi rikkakssaamine on liiga lihtne, et eales millegi ebaseadusliku eest vanglasse sattumisega riskida.”

„Ja kuna me tahame alati seaduse õigele poolele jääda, siis ütlemegi, et koos meiega investeerimine oleks ebaseaduslik,” seletas Mike.

„Meie jaoks ei ole minu ja Mike’i investeeringud ebaseaduslikud. Aga sinu jaoks oleksid need ebaseaduslikud,” püüdis rikas isa asja kokku võtta.

„Miks?” tahtsin teada.

„Sest sa pole rikas,” kostis Mike vaikselt ja leebelt. „See, millesse investeerime meie, on ainult rikaste jaoks.”

Mike’i sõnad haavasid mind. Kuna ta oli mu parim sõber, siis teadsin, et tal oli raske neid mulle öelda. Ja kuigi ta ütles neid võimalikult leebelt, tegid need ikkagi haiget ja lõikasid nagu nuga südamesse. Hakkasin aimama, kui suur meievaheline rahaline lõhe oli. Tema isa ja minu isa alustasid küll mõlemad mittemillestki, aga tema ja ta isa olid saavutanud suure jõukuse. Minu isa ja mina olime endiselt karjamaal, nagu öeldakse. Aimasin, et see kauni valge liivarannaga suur maja oli minu käeulatusest ikka veel väga kaugel ja vahemaa oli rohkem kui mõned miilid. Nõjatudes vastu tooli seljatuge ja ristates käed rinnal, mõtisklesin omaette, noogutades sõnatult ja tehes meie elude hetkeseisust kokkuvõtte. Olime mõlemad 25-aastased, kuid nii mitmelgi moel oli Mike minust rahaliselt 25 aastat ees. Mu pärisisa oli äsja riigiteenistusest vallandatud ja ta alustas 52-aastaselt uuesti mittemillestki. Mina polnud isegi mitte alustanud.

„Kas kõik on korras?” uuris rikas isa vaikselt.

„Jah, kõik on korras,” vastasin, andes endast parima, et varjata haavumust, mis tulenes enda ja oma perekonna haletsemisest. „Jäin lihtsalt sügavalt mõttesse ja vaatasin oma hinge,” sõnasin, manades näole vapra naeratuse.

Toas valitses vaikus, kuulasime lainemüha ning jahe tuuleõhk puhus läbi kauni kodu. Mike, rikas isa ja mina istusime seal, kuni ma leppisin sõnumi ning selle reaalsusega.

„Nii et ma ei saa investeerida koos teiega, sest ma pole rikas,” sõnasin lõpuks, ärgates transist. „Ja kui ma investeeriksin sellesse, millesse investeerite teie, oleks see ebaseaduslik?”

Rikas isa ja Mike noogutasid. „Mõnel juhtumil,” lisas Mike.

„Ja kes selle seaduse tegi?” küsisin.

„Valitsus,” vastas Mike.

„SEC,” lisas rikas isa.

„SEC?” kordasin. „Mis asi on SEC?”

„USA Väärtpaberiamet,” kostis rikas isa. „See loodi 1930-ndatel Joseph Kennedy, meie lahkunud presidendi John Kennedy isa eestvedamisel.”

„Miks see loodi?”

Rikas isa puhkes naerma. „See loodi selleks, et kaitsta rahvast pööraste jultunud diilerite, ärimeeste, maaklerite ja investorite eest.”

„Miks te naerate?” tahtsin teada. „See paistab olevat mõistlik tegu.”

„Jah, väga mõistlik,” vastas rikas isa ikka veel vaikselt itsitades. „Enne 1929. aasta börsikrahhi müüdi avalikkusele rohkesti kahtlaseid, ohtlikke ja viletsaid investeeringuid. Jagati palju valet ja eksitavat infot. SEC loodi järelevalveks. See on amet, mis aitab reegleid teha ja samas ka nende täitmist kontrollida. Tal on väga tähtis roll. Ilma SEC-ita valitseks kaos.”

„Aga miks te siis naerate?”

„Sellepärast, et see kaitseb küll avalikkust halbade investeeringute eest, kuid samas hoiab avalikkuse ka parimatest investeeringutest eemal,” seletas rikas isa juba tõsisemalt.

„Aga kui SEC kaitseb avalikkust halvimate ja parimate investeeringute eest, millesse siis avalikkus investeerib?” tahtsin teada.

„Puhastatud investeeringutesse,” vastas rikas isa. „Investeeringutesse, mis järgivad SEC-i juhtnööre.”

„Mis sellel siis viga on?” pärisin.

„Mitte midagi,” ütles rikas isa. „Minu meelest on see hea mõte. Meil peavad olema reeglid ja nende täitmine tuleb tagada. Seda SEC teebki.”

„Aga mis teid siis naerma ajab?” uurisin. „Tunnen teid juba pikki aastaid ja tean, et hoiate tagasi midagi, mis teile nalja teeb.”

„Ma ütlesin juba,” sõnas rikas isa. „Naeran sellepärast, et kaitstes avalikkust halbade investeeringute eest, kaitseb SEC avalikkust ka parimate investeeringute eest.”

„Mis on üks põhjusi, miks rikkad saavad rikkamaks?” küsisin ebalevalt.

„Ära tabasid,” tähendas rikas isa. „Ma naeran, sest näen laias plaanis irooniat. Inimesed investeerivad sellepärast, et tahavad rikkaks saada. Kuid kuna nad pole rikkad, ei lubata neil investeerida investeeringutesse, mis võivad neid rikkaks teha. Rikka inimese investeeringutesse saad investeerida ainult rikkana. Ja nii saavad rikkad rikkamaks. Minu jaoks on see irooniline.”

„Aga miks niimoodi tehakse?” küsisin. „Kas seda tehakse selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi rikaste eest?”

„Ei, mitte tingimata,” sekkus Mike. „Minu arvates tehakse seda tegelikult selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi nende enda eest.”

„Miks sa nii arvad?”

„Sest halbu tehinguid on tunduvalt rohkem kui häid. Kui inimene pole teadlik, paistavad kõik tehingud – nii head kui ka halvad – ühesugused. Keerulisemate investeeringute jaotamine headeks ja halbadeks nõuab väga palju õppimist ja kogemusi. Asjatundlikuks investoriks saab inimene siis, kui oskab vahet teha, mis muudab ühe investeeringu heaks ja teised ohtlikuks. Ning enamikul inimestel lihtsalt pole sellist haridust ja kogemusi,” seletas rikas isa. „Mike, too õige see viimane tehing, mida praegu kaalume!”

Mike läks laua äärest oma kabinetti ja naasis köidetud kaustaga, mis oli peaaegu kaks tolli paks, täis trükitud lehekülgi, pilte, skeeme ja kaarte.

„See on näide millestki, millesse kaaluksime investeerida,” lausus Mike istet võttes. „Seda nimetatakse registreerimata väärtpaberiks. Seda konkreetset investeeringut kutsutakse vahel erainvesteeringu memorandumiks.”

Mu mõte lakkas töötamast, kui Mike sirvis kausta ja näitas mulle graafikuid, tabeleid, kaarte ja täis trükitud lehekülgi, kus kirjeldati investeeringute riske ja tasusid. Mu pea käis ringi, kui Mike seletas, millega on tegu ja miks ta arvab, et see on suurepärane investeerimisvõimalus.

Nähes mind arusaamatu info ülekoormuse all kokku vajumas, peatas rikas isa Mike’i ja ütles: „Seda ma tahtsingi Robertile näidata.”

Seejärel osutas rikas isa ühele väikesele lõigule kaustal, mille pealkiri oli „1933. aasta väärtpaberiseaduse erandid”.

„Vaat selle pead sa endale selgeks tegema,” tähendas ta.

Kummardasin ettepoole, et selgemalt näha väikeses trükis teksti, millele ta sõrmega osutas. Seal oli kirjas järgmine.

„See investeering on mõeldud ainult akrediteeritud investoritele. Akrediteeritud investor on tavaliselt isik, kelle:

 puhasvara on vähemalt 1 miljon dollarit või

 aastatulu on viimastel aastatel olnud vähemalt 200 000 dollarit (või koos abikaasaga 300 000 dollarit) ja kes ootab samaväärset tulu ka käesoleval aastal.”

Naaldudes tooli seljatoele, sõnasin: „Siis sellepärast ma ei saagi investeerida sellesse, millesse investeerite teie. See investeering on ainult rikastele.”

„Või kõrge sissetulekuga inimestele,” tähendas Mike.

„Lisaks nendele karmidele ettekirjutustele võib minimaalne investeerimissumma olla 35 000 dollarit. Just nii palju maksab üks investeerimis­ühik, nagu seda nimetatakse.”

„35 000 dollarit!” ahmisin õhku. „See on suur raha ja suur risk. Kas tahate öelda, et see on vähim summa, mida sellesse tehingusse investeerida saab?”

Rikas isa noogutas. „Kui palju riik sulle kui merejalaväepiloodile maksab?”

„Vietnamis oli mu lennu- ja lahingutasu umbes 12 000 dollarit aastas. Ma tõesti ei tea, kui palju ma praegu Hawaii baasis teenin. Ilmselt saan mingit elamisraha, aga seda pole kindlasti palju ja mitte mingil juhul ei kata see Hawaii elamiskulusid.”

„Seega on sinu säästetud 3000 dollarit päris kõva saavutus,” tähendas rikas isa, üritades mu meeleolu tõsta. „Sa säästsid ligi 25% oma kogu­tulust.”

Ma noogutasin, kuid tõdesin endamisi, kui väga kaugel oli minu jaoks nii-öelda akrediteeritud investoriks saamine. Sain aru, et isegi merejalaväekindraliks ülendamisel ei teeniks ma piisavalt palju, et mind loetaks akrediteeritud investoriks. Isegi USA president, kui ta poleks juba enne rikas, ei kvalifitseeruks ainult oma palga baasil.

„Mida ma siis tegema pean?” küsisin lõpuks. „Miks ma ei võiks oma 3000 dollarit lihtsalt teile anda, et liidaksite selle oma rahale ja tehingu äratasumisel jagaksime tulud?”

„Me võiksime nii teha,” kostis rikas isa. „Aga me ei soovita seda. Iga­tahes mitte sulle.”

„Miks?” nõudsin. „Miks mitte mulle?”

„Sul on juba päris hea finantshariduse põhi. Mistõttu võid hoopis kaugemale jõuda kui ainult akrediteeritud investoriks. Soovi korral võiksid saada asjatundlikuks investoriks. Siis avastaksid selliseid rikkusi, millest sa ei oska isegi unistada.”

„Akrediteeritud investor! Asjatundlik investor! Mis vahe nendel on?” küsisin, tundes endas taas tärkavat lootust.

„Hea küsimus,” märkis Mike naeratades, mõistes, et ta sõber on masendusest toibumas.

„Definitsiooni järgi on akrediteeritud investor inimene, kes kvalifitseerub, kuna tal on raha. Sellepärast nimetataksegi akrediteeritud investorit sageli kvalifitseeritud investoriks,” seletas rikas isa. „Kuid raha üksi ei tee veel sinust arenenud investorit.”

„Milles vahe seisneb?”

„Noh, kas nägid eilses ajalehes pealkirju Hollywoodi filmitähest, kes kaotas investeerimispettuse tõttu miljoneid?” küsis rikas isa.

Noogutasin, öeldes: „Nägin küll. Ta mitte ainult ei kaotanud miljoneid, vaid pidi maksma maksuametile sellesse tehingusse pandud maksustamata tulu eest.”

„Vaat see ongi näide akrediteeritud ehk kvalifitseeritud investorist,” jätkas rikas isa. „Aga ainult see, et sul on raha, ei tähenda veel, et oled asjatundlik investor. Sellepärast kuulemegi sageli, et sellised kõrge sisse­tulekuga inimesed nagu arstid, advokaadid, rokitähed ja profisportlased kaotavad väga ebakindlate investeeringutega raha. Neil on raha, kuid puudub asjatundlikkus. Neil on raha, aga nad ei tea, kuidas seda turvaliselt ja hästi tulusalt investeerida. Nendele paistavad kõik tehingud ühesugused. Nad ei oska heal ja halval investeeringul vahet teha. Nendesugused inimesed peaksid tegelema ainult puhastatud investeeringutega või palkama professionaalse finantshalduri, keda nad usaldavad oma raha investeerimisel.”

„Aga kuidas te siis asjatundlikku investorit defineerite?” küsisin.

„Asjatundlik investor teab kolme põhitingimust,” vastas rikas isa.

„Kolme põhitingimust,” kordasin. „Mis need kolm põhitingimust on?”

Sellepeale pööras rikas isa erainvesteeringu memorandumi, mida vaatasime, ümber ja kirjutas ühe lehe tagaküljele:

1 Haridus

2 Kogemused

3 Vaba raha

„Need ongi kolm põhitingimust,” ütles ta, tõstes pilgu. „Saavuta need kolm näitajat ja sinust saab asjatundlik investor.”

Vaadates neid kolme näitajat, sõnasin: „Seega tol filmitähel oli vaba raha, ent esimesed kaks näitajat olid puudu.”

Rikas isa noogutas. „Samas on olemas palju õige haridusega inimesi, kuid neil pole kogemusi ja ilma praktiliste kogemusteta pole neil pahatihti vaba raha.”

„Sellised inimesed ütlevad sageli: „Ma tean,” kui seletad neile asju, aga nad ei tee seda, mida teavad,” lisas Mike. „Meie pankur ütleb alati: „Ma tean,” selle peale, mida isa ja mina teeme, kuid millegipärast ei tee ta seda, mida väidab teadvat.”

„Ja sellepärast polegi teie pankuril vaba raha,” tähendasin.

Rikas isa ja Mike noogutasid.

Taas sugenes tuppa vaikus, kui arutelu sai läbi. Me kõik kolm olime sügavalt oma mõtetes. Rikas isa andis teenijannale märku kohvi juurde tuua ja Mike asus kausta kokku panema. Istusin, käed rinnal risti, pilk suunatud sügavsinisele Vaiksele ookeanile Mike’i kauni maja ees, ja mõtisklesin oma järgmisele sammule elus. Olin oma vanemate soovil lõpetanud kolledži, mu teenistus sõjaväes oli läbi saamas ja siis võisin vabalt endale parima tee valida.

„Millest sa mõtled?” küsis rikas isa, rüübates värsket kohvi.

„Mõtlen, kelleks ma nüüd täiskasvanuna saada tahan,” vastasin.

„Ja kelleks siis?” uuris Mike.

„Arvan, et võib-olla peaksin saama asjatundlikuks investoriks,” kostsin vaikselt. „Mida iganes see tähendab.”

„See oleks tark valik,” kiitis rikas isa. „Sinu finantshariduslik põhi annab sulle hea lähtekoha. Nüüd on aeg hankida kogemusi.”

„Aga kuidas ma tean, millal mul mõlemat piisavalt on?” küsisin.

„Siis, kui sul on vaba raha,” muigas rikas isa.

Sellepeale puhkesime kõik kolm naerma ja tõstsime veeklaasid, öeldes toosti: „Vaba raha terviseks!”

Järgmiseks ütles rikas isa toosti: „Ja asjatundliku investori seisuse terviseks.”

„Asjatundliku investori seisuse ja vaba raha terviseks,” kordasin taas endamisi mõttes. Mulle meeldis nende sõnade kõla.

Mike’i limusiini juht kutsuti kohale, ja ma naasin armetusse poissmeestest ohvitseride majutuskohta, et mõelda, mida oma ülejäänud eluga peale hakata. Olin täiskasvanu ja täitnud oma vanemate ootused … sellised ootused nagu kolledžihariduse saamine ja kodumaa teenimine sõjaajal. Nüüd oli aeg otsustada, mida ma ise teha tahan. Mõte asjatundlikuks investoriks saamisest meeldis mulle. Ma võisin jätkata oma haridusteed rikka isa käe all, hankides vajalikke kogemusi. Seekord juhendas rikas isa mind kui täiskasvanut.