Читать книгу Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab - Robert Van gulik - Страница 6

Kärmesti pöördus Hong sadulas ringi, et ulatada peremehele mõõk. Kuid sedamaid vihises tema peast mööda nool.

„Jäta see hambaork rahule, vanamees!” hüüdis vibuga röövel. „Järgmise noole lasen ma sulle otse kõrisse!”

Kohtunik Di hindas kärmesti olukorda. Vihaselt huulde hammustades taipas ta, et pole midagi parata ja et neid oli rünnatud täiesti ootamatult. Ta oli mõttes enda peale pahane, et oli saatemeeskonnast loobunud.

„Laske käia!” urises esimene ründajaist. „Te peaksite tänulikud olema, et me oleme ausad teeröövlid ja teile hinge sisse jätame!”

„Ausad teeröövlid!” sõnas nüüd kohtunik pilgates ja ronis hobuse seljast maha. „Ründad relvastamata meest, sellal kui teine sind eemalt vibuga katab! Teie kaks pole küll muud kui lihtsalt tavalised hobusevargad!”

Mees hüppas hämmastava kiirusega hobuselt maha ning seadis end kohtuniku ette seisma, mõõk löögivalmis. Mees oli kohtunikust pikem, tema laiad õlad ja jäme kael andsid tunnistust sellest, et tegemist on erakordselt tugeva selliga. Oma toekat lõuga õieli ajades sisistas mees:

„Sina siin mind juba solvama ei tule, igavene ametnikukoer!”

Kohtunik tõmbus näos tulipunaseks.

„Anna mulle mu mõõk!” käskis ta Hongi.

Vibukütt juhtis hobuse otsekohe vanamehe juurde.

„Pea suu ja tee, mida sulle öeldakse!” ütles ta kohtunikule ähvardavalt.

„Eks tõestage, et te pole kaks harilikku varganägu!” käratas kohtunik. „Andke mulle ainult mõõk ja ma teen esmalt lõpu sellele lurjusele siin ja siis õiendan arved ka sinuga!”

Äkitselt puhkes suurt kasvu mõõgaga mees laginal naerma. Mõõka langetades hüüdis ta vibukütile:

„Teeks õige selle habemikuga ivake nalja, vend! Las ta võtab mõõga ja ma hakin teda väheke – anname sellele paberimäärijale tubli õppetunni!”

Teine mees piidles kohtunikku mõtliku pilguga.

„Meil ei ole siin aega nalja heita!” vastas ta seltsilisele teravalt. „Võtame hobused ja laseme jalga!”

„Nii ma arvasingi!” märkis kohtunik Di põlgusega. „Vägev jutt, aga tegusid pole ollagi!”

Suurt kasvu mees laskis kuuldavale vägeva vandesõna. Ta astus Hongi hobuse juurde, haaras hallhabeme käest mõõga ja viskas selle kohtunikule. Too püüdis mõõga kinni ja võttis kähku reisirüü seljast. Ta jagas oma pika habeme kaheks ja sidus habeme otsad kukla taha sõlme. Mõõka paljastades ütles ta siis röövlile:

„Juhtugu mis juhtub, aga vanamehel lasete minna!”

Vastane noogutas ning ründas siis kohe, sihtides juba esimese löögiga kohtunikule rindu. Too pareeris hoobi kärmelt ning tegi siis kiiresti paar pettelööki, mis sundisid ründajat õhku ahmides taganema. Nüüd ründas röövel juba ettevaatlikumalt ning algas tõeline mõõgavõitlus, mida Hong ja vibukütt kõrvalt jälgisid. Sellal kui kohtunik Di vastasega hoope vahetas, pani ta tähele, et too on nähtavasti võitlema õppinud sõdimise käigus, tema võitlusmaneeris puudusid koolitatud mõõgavõitleja peenemad võtted. Kuid mehe jõud oli aukartust äratav ning nutika taktikuna ajas ta kohtuniku mitmel korral maanteeäärsele konarlikule maapinnale, kus tollel tuli jalgealust hoolega tähele panna. See oli kohtuniku esimene tõeline võitlus väljaspool treeningusaali ning ta nautis seda täiel rinnal. Ta mõtles endamisi, et peagi avaneb tal ehk võimalus vastane relvituks teha. Ent ründaja lihtlabane mõõk ei pidanudki karastatud Vihmadraakoni hoopidele nii kaua vastu. Kui röövel parajasti üht tugevat hoopi pareeris, murdus ta mõõk äkki pooleks.

Mõõgavõitlus maanteel

Sellal kui mees tummalt paigal seisis ja mõõgakönti oma käes jõllitas, pöördus kohtunik Di teise kallaletungija poole.

„Sinu kord!” haugatas ta.

Vibukütt hüppas hobuse seljast maha. Ta võttis ratsutamisjaki seljast ning torkas rüühõlmad vöö vahele. Ta oli juba märganud, et kohtunik on esmaklassiline mõõgavõitleja. Ent pärast paari vastastikku vahetatud torget taipas ka kohtunik, et nüüd on tal märksa ohtlikum vastane, vilunud mõõgavõitleja, kellega tuleb olla ettevaatlik. Kohtunikku valdas erutus. Esimene võitlus oli ta liikmed painduvaks teinud ning ta tundis, et on suurepärases vormis, Vihmadraakon näis olevat saanud osaks tema kehast. Kohtunik ründas vastast, kasutades hoopide ja torgete keerukat kombinatsiooni. Vastane aga põikas kõrvale, osutudes nii koguka mehe kohta uskumatult väledaks, ning ründas vastu, jagades kohtunikule terve rea kiireid raiuvaid hoope. Vihmadraakon aga vihises läbi õhu ning sooritas seejärel kohe etteulatuva torke, mis vastase kõrist üsna napilt mööda läks. Mees ei pilgutanud silmagi ning tegi kähku paar pettelööki, et valmistuda uueks rünnakuks.

Äkitselt kostis valju relvatärinat. Teekäänaku tagant ilmus nähtavale kahekümnemeheline ratsasalk, kes neli meest kähku ümber piiras. Tulijad olid vibude, mõõkade ja piikidega hambuni relvastatud.

„Mis siin toimub?” hüüdis sõjasalga juht. Lühikese rõngashame ja tipulise kiivri järgi oli selge, et ta on sõjaväe ratsapolitseinike kapten.

Nördinud, et tema esimene tõeline mõõgavõitlus sääraselt katkestati, teatas kohtunik üsna teravalt:

„Mina olen Di Renjie, Penglai ringkonna uus kohtunik. Need kolm meest on aga minu abilised. Ratsutasime kaua ja nüüd harjutame siin sõbralikult, et oma kangeid jalgu pisut sirutada.”

Kapten silmitses neid kahtlustaval pilgul.

„Palun esitage oma paberid, kohtunik!” nõudis ta karmilt.

Kohtunik Di tõmbas saapasäärest välja ümbriku ja ulatas selle kaptenile. Too vaatas paberid kähku läbi, andis need siis tagasi ja tervitas aupaklikult.

„Vabandage, et tüli tegin, härra!” sõnas ta nüüd viisakalt. „Meile teatati, et siinkandis liigub ringi teeröövleid, nii et mul tuleb olla tähelepanelik. Head reisi!”

Kapten andis meestele käskluse ja nad kappasid minema.

Kui ratsanikud olid silmist kadunud, tõstis kohtunik mõõga.

„Jätkakem!” ütles ta, sihtides pikka etteastet tehes vastase rinda. Too tõrjus hoobi, kuid torkas vastuhoopi andmata mõõga tuppe.

„Sõitke edasi, kohtunik!” ütles ta karedal häälel. „Mul on hea meel, et keisririigis leidub veel selliseid ametimehi nagu teie!”

Ta andis teisele mehele märku. Nad kargasid hobuste selga. Kohtunik andis mõõga Hongi kätte ja asus siis reisirüüd tagasi selga panema.

„Võtan sõnad tagasi,” märkis ta, „te olete tõesti teeröövlid. Aga kui te niiviisi jätkate, lõpetate ikkagi tapalaval nagu lihtlabased vargad. Unustage see, mis iganes teil elus viltu on läinud. Liiguvad kuuldused, et ülal põhjas on peagi oodata vägevaid lahinguid barbarite vastu. Sõjaväes on teiesuguseid mehi vaja.”

Vibukütt silmitses kohtunikku pikal pilgul.

„Minu nõuanne teile, kohtunik,” vastas ta rahulikult, „oleks aga, et kannaksite edaspidi oma mõõka ise, muidu võib keegi teid jälle ootamatult tabada!”

Mees pööras hobuse minekule ning kaks röövlit kadusid puude vahele.

Sellal kui kohtunik Di Hongi käest mõõga võttis ja selle oma turjale kinnitas, sõnas vanamees rahulolevalt:

„Te andsite neile hüva õppetunni, härra! Ei tea, mis inimesed need õige olid?”

„Tavaliselt on teeröövlite puhul tegemist inimestega, kellel on mõni tõeline või väljamõeldud mure ning kes sellepärast on hakanud lindpriideks,” vastas kohtunik. „Kuid nad peavad õigeks röövida ainult ametnikke ja jõukaid inimesi ning aitavad sageli hättasattunuid. Neil on vaprate ja rüütellike inimeste kuulsus. Nad kutsuvad end „roheliste laante vennaskonnaks”. Noh, Hong, see oli vahva võitlus, aga me kaotasime hulga aega. Läki kähku edasi!”

Videvikus jõudsid nad Yanzhousse ning linnavalvurid juhatasid rändurid suurde, reisivatele ametnikele mõeldud võõrastemajja linna keskel. Kohtunik Di üüris toa teisel korrusel ning andis teenijale käsu tuua neile korralik eine, sest ta oli pärast reisi kenakesti näljane.

Kui reisimehed eine lõpetasid, kallas Hong peremehele tassi tulist teed. Kohtunik istus akna lähedusse ning jäi silmitsema all võõrastemajaesisel avanevat vaadet, kus sagis edasi-tagasi hulk piigivõitlejaid ja jalaväelasi. Nende rauast kiivritel ja rinnaturvistel helkles tõrvikute valgus.

Äkki kõlas koputus uksele. Ümber pöördudes silmas kohtunik sisenemas kaht pikka kasvu meest.

„Armuline taevas!” hüüdis ta hämmastunult. „Need on ju meie sõbrad roheliste laante vennaskonnast!”

Mehed tegid kohmaka kummarduse. Neil olid ikka veel seljas nende polsterdatud ratsutamiskuued, kuid nüüd olid neil peas ka jahimehemütsikesed. Esimesena hakkas rääkima toekas sell, kes oli neid kõigepealt rünnanud:

„Härra, täna õhtul maanteel ütlesite te tollele kaptenile, et oleme teie abilised. Arutasime seda asja omavahel, härra, ning jõudsime otsusele, et kuna te olete kohtunik, ei tohiks te meie pärast valetada. Kui te meid teenistusse võtate, jääme teile ustavaks.”

Kohtunik kergitas kulmu. Teine mees lisas kiiruga:

„Kohtutööst ei tea me küll midagi, härra, aga me oskame käsku kuulata ja me mõtlesime, et vahest võiks meist musta töö tegemisel teile abi olla.”

„Eks istuge,” sõnas kohtunik nüüd napilt. „Kuulakem, mis teil enda kohta öelda on!”

Mehed võtsid järidel istet. Esimene toetas oma pirakad rusikad põlvedele, köhatas kurgu puhtaks ja alustas:

„Minu nimi on Ma Rong ja ma olen pärit Jiangsu provintsist. Minu isal oli kord kaubalaev ja mina olin talle tüürimehena abiks. Ent kuna ma olin ka tugev noormees, kellele meeldis võitlus, saatis isa mu tuntud poksiõpetaja juurde ning laskis mulle õpetada ka lugemist ja kirjutamist, et pääseksin sõjaväkke ohvitseriks. Siis aga suri isa ootamatult. Kuna temast jäi ohtrasti võlgu, tuli minul laev maha müüa ja nii astusin ma ihukaitsjana kohaliku kohtuniku teenistusse. Peagi aga avastasin, et kohtunik on julm ja kõlvatu lurjus. Kord pettis ta ühelt lesknaiselt tema päranduse välja, sundides teda piinamise abil valetunnistusi andma. Läksin kohtunikuga tülli ja ta tahtis mind lüüa. Mina omakorda virutasin ta pikali. Niisiis tuli mul oma elu päästmiseks põgeneda ja ma pagesin metsadesse. Kuid ma vannun oma surnud isa nimel, et ma pole kunagi kedagi tapnud, ning röövinud olen vaid neid, kellele kaotus nii väga häda ei teinud. Annan teile oma sõna, et minu verevennaga siin on täpselt samad lood. Ja ongi kõik!”

Kohtunik Di noogutas ning vaatas siis küsivalt teisele mehele otsa. Mehel oli kaunite joontega nägu, sirge nina ja õhukesed huuled. Oma väikesi vuntse näppides alustas too seletusi:

„Mina ütlen oma nimeks Jiao Tai, sest mu tegelik nimi on mõnedes keisririigi osades väga hästi tuntud ja au sees. Üks kõrge ohvitser saatis kord tahtlikult surma mitu mu sõpra, kelle elu eest ma vastutasin. Too lurjus pääses pakku, ning kui ma võimudele juhtunust teatasin, keeldusid need tegutsemast. Siis hakkasingi teeröövliks ning rändasin ringi kogu keisririigis, lootes ühel heal päeval kurjategija tabada ja ta tappa. Ma pole kunagi röövinud vaeseid ning minu mõõk pole valanud süütut verd. Asun teid teenima ühel tingimusel, nimelt et lubate mul erru minna niipea, kui olen tolle lurjuse tabanud. Sest olen oma hukkunud kaaslaste hingede nimel andnud vande, et löön tal pea otsast ja söödan koertele.”

Kohtunik silmitses kaht meest tähelepanelikult, silitades seejuures mõtlikult põskhabet. Mõne aja pärast sõnas ta:

„Võtan teie pakkumise vastu, kaasa arvatud Jiao Tai tingimus, ehkki tahan siiski kokku leppida, et kui ta tolle mehe leiab, annab ta esmalt mulle võimaluse tehtud kurja seaduslike vahendite abil heastada. Tulge koos minuga Penglaisse ja seal vaatame, kas ma teid kasutada saan. Kui ei, siis ütlen teile seda kindlasti ja sel juhul võite astuda meie põhjaarmee ridadesse. Kui minuga tulete, siis saab see olema kas kõik või mitte midagi!”

Jiao Tai nägu lõi särama. Ta teatas innukalt:

„Kõik või eimidagi, see saab olema meie juhtlause!”

Ta tõusis ja laskus kohtuniku ette põlvili, puudutades otsaesisega kolm korda põrandat. Sõber järgis tema eeskuju.

Kui Ma Rong ja Jiao Tai jälle püsti olid, ütles kohtunik Di:

„See siin on Hong Liang, mu ustav nõuandja, kelle ees mul ei ole saladusi. Tehke temaga hoolsalt koostööd. Penglai on mu esimene ametipost ja ma ei tea, mil viisil sealses kohtus asju aetakse. Ent eeldan siiski, et kohtu juurde kuuluvad kirjutajad, konstaablid, valvurid ja muu tavapärane personal. Minul aga on vaja enda kõrvale inimesi, keda võin usaldada. Teist kahest saavad mu silmad ja kõrvad. Hong, las teener toob kannu veini!”

Kui peekrid täis valati, jõi kohtunik Di kordamööda kõigi kolme mehe terviseks ning nemad tõstsid aupaklikult toosti tema terviseks ja eduks.

Järgmisel hommikul, kui kohtunik allkorrusele tuli, leidis ta Hong Liangi ja oma kaks uut abimeest end juba hoovil ootamast. Ma Rong ja Jiao Tai olid ilmselt juba poodides käinud ning nüüd olid neil seljas korralikud pruunid, mustade särpidega vöötatud rüüd, peas tillukesed mustad mütsid ning nõnda olid neist nüüd saanud täiuslikud kohtuametnikud.

„Taevas on pilves, härra,” märkis Hong. „Kardan, et saame vihma!”

„Panin sadulate külge õlgkübarad,” teatas Ma Rong, „Neid kasutades jõuame kenasti Penglaisse kohale!”

Neli meest istusid hobuste selga ning lahkusid linnast idavärava kaudu. Paari miili vältel kohtasid nad maanteel rohkesti reisijaid, siis aga liiklus hõrenes. Kui teelised jõudsid üksildasele mägisele alale, kihutas neile galopis vastu keegi ratsanik, kaks hobust ohelikku pidi järel. Hobustele pilku heites märkis Ma Rong:

„Kenad hobused! Mulle meeldib too valge lauguga!”

„Seda laegast ei tohiks too sell küll sadula küljes kanda,” leidis omakorda Jiao Tai. „See kisub talle veel õnnetuse kaela!”

„Mispärast?” küsis nüüd Hong.

„Siinkandis kasutavad sääraseid punaseid nahklaekaid maksukogujad, kes seal oma raha hoiavad,” seletas Jiao Tai. „Tark inimene peidaks säärase laeka sadulataskusse.”

„Tol sellil paistab olevat hirmus kiire!” märkis kohtunik Di justkui möödaminnes.

Keskpäevaks jõudsid reisijad viimase mäeseljakuni. Korraga puhkes äge vihmavaling. Nad otsisid varju kõrge puu all ühel teeäärsel platool, kust avanes vaade rohetavale poolsaarele, kus asuski Penglai ringkond.

Sellal kui reisiseltskond suupistet võttis, pajatas Ma Rong neile lennukalt paar lugu oma seiklustest ühe külatüdrukuga. Kohtunik Did nilbed naljad ei huvitanud, ent ta pidi möönma, et Ma Rongi pajatuste humoorikas toon muutis nad üsna lõbusaks. Ent kui siis Ma Rong üht oma järjekordset lugu alustas, katkestas kohtunik teda, öeldes:

„Olen kuulnud, et siinkandis leidub tiigreid. Arvasin ikka, et neile elukatele meeldib kuivem kliima.”

Jiao Tai, kes vestlust seni vaikides oli kuulanud, ütles nüüd:

„Ei tea öelda. Tavaliselt hoiduvad nood elajad kuivematesse, metsaga kaetud paikadesse, aga kui nad kord juba inimliha maigu suhu on saanud, uitavad nad ka tasandikel ringi. Seal all saaks toredasti jahti pidada!”

„Aga kuidas on lugu juttudega libatiigritest?” päris nüüd kohtunik.

Ma Rong heitis kahtlustava pilgu mustendavale metsale nende selja taga.

„Neist pole ma küll kunagi kuulnud!” vastas ta lühidalt.

„Kas tohiksin korraks teie mõõka vaadata, härra?” küsis nüüd Jiao Tai. „Mulle paistab, et see on uhke vanaaegne relv.”

Talle mõõka ulatades ütles kohtunik:

„Teda kutsutakse Vihmadraakoniks.”

„Kas tõesti kuulus Vihmadraakon!” hüüdis Jiao Tai üliõnnelikult, „relv, millest kõik mõõgavõitlejad räägivad aukartusega! See oli viimane ja parim mõõk, mille kolm sajandit tagasi sepistas kuulus Kolmsõrm, suurim mõõgameister, kes eales on elanud!”

„Pärimuse kohaselt,” seletas kohtunik Di, „üritas Kolmsõrm seda mõõka teha kaheksa korda, kuid iga kord ebaõnnestunult. Siis andis ta vande, et ohverdab oma kauni noore naise jõejumalale, kui mõõga valmistamine tal õnnestuks. Nüüd võttis ta sepatöö üheksandat korda ette ja see läks korda. Otsekohe raius ta naisel jõe kaldal pea otsast. Äkki tõusis kohutav torm ja välk lõi Kolmsõrme surnuks. Mäslevad lained kandsid tema ja ta naise surnukehad endaga kaasa. Viimased kakssada aastat on see mõõk kuulunud meie perekonnale ning antud alati pärandina üle vanimale pojale.”

Jiao Tai kattis suu ja nina kaelarätiga, et mitte rikkuda oma hingeõhuga võrratut tera. Siis tõmbas ta mõõga tupest. Tõstes relva ettevaatlikult mõlema käega, imetles mees mõõga tumerohekat läiget ja tera juuspeent serva, millel polnud näha ühtki tärget. Jiao Tai silmades oli mõistatuslik helk, kui ta viimaks ütles:

„Kui peaks olema määratud, et mul tuleb kord mõõga läbi surra, siis andku jumal, et see juhtuks selle mõõga läbi!”

Sügava kummarduse saatel ulatas ta mõõga kohtunik Dile tagasi.

Valingust oli saanud peen uduvihm. Mehed ronisid tagasi hobuste selga ja asusid nõlvakust alla laskuma.

All tasandikul nägid nad tee ääres kivisammast, mis tähistas Penglai ringkonna piiri. Vihmamärja tasandiku kohal heljus udu, ent kohtuniku meelest oli maastik siiski kaunis. See oli nüüd tema territoorium.

Mehed ratsutasid reipal sammul edasi. Hiljem, õhtupoolikul ilmusid udust nähtavale Penglai kõrged müürid.