Читать книгу Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab - Robert Van gulik - Страница 7

Kui neli meest lääneväravale lähenesid, imestas Jiao Tai valjuhäälselt selle üle, kui madalad on linnamüürid ja kui tagasihoidlik kahekorruseline väravavahimaja.

„Plaani silmitsedes olen aru saanud, et linn on looduslikult hästi kaitstud,” selgitas seepeale kohtunik. „Ta asub kolm miili ülesvoolu kohas, kus lai harujõgi jõkke suubub. Jõesuudmes seisab vägev kindlus, millel on tugev garnison. Seal otsitakse läbi iga saabuv ja lahkuv laev ning paar aastat tagasi, kui Koreaga sõjajalal olime, õnnestus neil takistada korealaste sõjalaevu jõele tungimast. Jõest põhja pool ääristavad randa kõrged kaljud ning lõunas pole muud kui üksainus suur soo. Nõnda on Penglai, ainus tõeliselt hea sadam siinkandis, meile tähtis keskus nii Korea kui Jaapaniga kauplemiseks.”

„Pealinnas rahvas räägib, et siia on elama asunud rohkesti korealasi, eriti madruseid, laevameistreid ja buda munkasid,” lisas Hong. „Nad elavad korealaste linnaosas, mis asub idas, harujõe teisel kaldal. Seal asub ka kuulus Buddha tempel.”

„Nüüd on sul siis võimalus mõne korea plikaga õnne proovida!” ütles Jiao Tai Ma Rongile. „Ühtlasi võid end tolles templis hõlpsasti oma pattudest vabaks osta!”

Kaks relvastatud väravavahti avasid linnavärava ning mehed ratsutasid edasi piki rahvarohket kaubatänavat, kuni silmasid kohtu maa-alasid piiravat kõrget müüri. Nad sõitsid edasi piki müüri, kuni jõudsid lõunapoolses müüris asuva peavärava juurde, kus suure vaskgongi all istus paar valvurit.

Valvurid kargasid jalule ning tervitasid kohtunikku. Kuid Hong pani tähele, et kohtuniku selja taga vahetasid mehed tähendusrikkaid pilke.

Üks konstaableist juhatas tulijad kantseleisse, mis asus suure siseõue vastasküljes. Ühe vanema, kõhna ja lühikese halli habemega mehe järelevalve all liigutasid seal agaralt pintsleid neli kirjutajat.

Vanem mees tõttas tulijatele kärmesti vastu ning tutvustas end kogeldes vanemkirjutaja Tangina, kes ajutiselt vastutab ringkonna juhtimise eest.

„Lubage väljendada sügavat kahetsust, et me Teie Aususe saabumisest ette ei teadnud,” lisas vanemkirjutaja närviliselt. „Oleksin teinud ettevalmistusi pidulikuks lõunasöögiks ja…”

„Mina arvasin, et piirilt läkitatakse siia sõnumitooja,” katkestas kohtunik kirjutajat. „Ilmselt on kusagil mingi viga tehtud. Aga kuna ma juba õnnelikult kohal olen, siis näidake mulle õige kohtuhooneid!”

Esmalt juhatas Tang mehed avarasse kohtusaali. Kiviplaatidega põrand oli hoolikalt puhtaks pühitud ning kõrge kohtunikupink saali tagaseinas poodiumil oli kaetud särava punase brokaatkangaga. Sammudes kõrgendatud saaliosa suunas, uuris kohtunik huviga lillakat luitunud siideesriiet, mis kattis kogu seina kohtunikuistme taga. Eesriide keskel ilutses nagu tavaliselt tohutu, tugeva kuldniidiga tikitud ükssarviku kujutis, läbinägelikkuse sümbol.

Mehed astusid sisse uksest eesriide taga ning olles läbinud kitsa koridori, sisenesid kohtuniku töötuppa. Ka see ruum oli hästi korras hoitud, läikival kirjutuslaual polnud tolmukübetki, krohvitud seinu oli hiljuti valgendatud ning avar lebats tagaseina ääres kaetud kauni tumerohelise brokaatkangaga. Kiiganud korraks sisse arhiiviruumi kohtuniku kabineti kõrval, siirdus kohtunik Di teise siseõue, mis asus vastuvõttudeks mõeldud saali vastas. Eakas kirjutaja selgitas närviliselt, et pärast uurija lahkumist ei ole saali kordagi kasutatud ning seetõttu ei pruugi iga tool ja laud oma kohal olla. Kohtunik silmitses huviga kohmetult koogutavat kirjutajat ning talle paistis, et mees tunneb end väga ebamugavalt.

„Teil on siin kõik kenasti korras!” märkis kohtunik julgustavalt.

Tang tegi sügava kummarduse ja kokutas:

„Teie Ausus, ma olen siin teenistuses olnud nelikümmend aastat, tegelikult sellest ajast saadik, kui ma hulkurpoisikesena siia kohtusse sattusin. Mulle meeldib, kui asjad on piinlikult korras. Siin on kõik alati nii sujuvalt kulgenud. Kui kohutav, et just nüüd, nii paljude aastate möödudes…”

Kirjutaja vakatas. Kiirustades avas ta vastuvõtusaali ukse.

Kui kõik olid kogunenud ümber suure kaunite nikerdustega laua saali keskel, ulatas Tang kohtunikule aupaklikult tribunali suure neljakandilise pitsati. Kohtunik võrdles pitsati jälge kohturegistris olevaga ning kirjutas siis vastuvõtudokumendile alla. Nüüdsest oli ta ametlikult vastutav Penglai ringkonna eest.

Habet silitades ütles kohtunik:

„Kohtuniku mõrv saab eelise kõigi teiste tavakohaste asjatoimetuste ees. Peagi võtan ma vastu ringkonna ülikud ning ajan korda ka ülejäänud formaalsused. Täna aga tahan peale kohtupersonali näha vaid kõigi nelja linnajao vanemaid.”

„Meil on veel viiendagi linnaosa vanem, Teie Ausus,” märkis Tang. „Korealaste asunduse juht.”

„On ta hiinlane?” päris kohtunik Di.

„Ei, Teie Ausus,” kostis Tang, „aga ta räägib soravalt hiina keelt.” Mees köhatas pihku suu ette tõstes ning jätkas arglikult: „Kardan, et olukord on üpris ebatavaline, Teie Ausus, kuid prefekt otsustas, et korealaste asundused idarannikul olgu pooleldi autonoomsed. Linnaosa juht vastutab rahu säilitamise eest ja meie töötajad tohivad sinna minna vaid siis, kui linnaosa vanem ise neilt midagi palub.”

„See on tõesti ebatavaline olukord!” pomises kohtunik. „Uurin õige seda asja ühel päeval. Noh, aga nüüd öelge siinsetele töötajatele, et nad koguneksid kohtusaali. Vahepeal vaatan ma üle oma eraruumid ning puhkan pisut.”

Tang paistis olevat jahmunud. Kõhelnud veidi, ütles ta:

„Teie Aususe ruumid on täiesti korras, kadunud kohtunik laskis just eelmisel suvel kõik üle värvida. Kahjuks seisavad neis ruumides aga ikka veel pakituna tema mööbel ja kohvrid. Tema vennast, ta ainsast elavast sugulasest pole ikka veel midagi kuulda ja ma ei tea, kuhu läkitada kõik need asjad. Ning kuna Tema Ekstsellents Wang oli lesk, siis olid tema teenistuses vaid kohalikud inimesed, kes kõik lahkusid pärast tema… minekut teise ilma.”

„Aga kus sel juhul peatus uurija, kuni ta siin viibis?” küsis kohtuniks hämmastunult.

„Tema Hiilgus magas diivanil oma töötoas, Teie Ausus,” vastas Tang õnnetu moega. „Kirjutajad tõid talle sinna ka süüa. Kahetsen sügavalt, see kõik on äärmiselt tavatu, aga kuna kohtuniku vend mu kirjadele ei vasta, siis ma… See kõik on äärmiselt pahasti, aga…”

„Pole lugu,” sõnas kohtunik kärmesti. „Ega mul olnudki plaanis peret ja teenijaid siia tuua, kuni see mõrvalugu pole lahendatud. Lähen siis praegu oma töötuppa ja vahetan riided, teie aga näidake mu abilistele nende toad kätte.”

„Need asuvad kohtumaja vastas, Teie Ausus,” seletas Tang nüüd innukalt. „See on väga hea võõrastemaja. Mina elan ka ise koos oma teisepoolega seal ning võin Teie Aususele kinnitada, et ka tema abilised…”

„Ka see on väga ebatavaline!” katkestas kohtunik meest külmal toonil. „Miks ei ela te kohtu territooriumil? Oma kauase kogemuse juures peaksid reeglid teile ju hästi teada olema!”

„Minu käsutuses on see osa maja ülakorrusest, mis jääb vastuvõtusaali taha, Teie Ausus!” selgitas Tang kiirustades. „Aga kuna katus vajab parandamist, mõtlesin ma, et kellegi pole midagi selle vastu, kui ma, loomulikult ajutiselt, elaksin…”

„Olgu peale!” katkestas kohtunik Di meest järsult. „Aga ma nõuan, et minu kolm abilist elaksid kohtuhoones. Seadke neile vahimajas ruumid sisse.”

Tang tegi sügava kummarduse ning lahkus koos Ma Rongi ja Jiao Taiga. Hong aga järgnes kohtunikule tema tööruumidesse. Ta aitas kohtunikul ametirüü selga tõmmata ning tegi talle tassi teed. Sellal kui kohtunik käterätikuga nägu hõõrus, küsis ta Hongilt:

„Oskad sa arvata, Hong, miks too tegelane nii närviline on?”

„Ta paistab olevat üsna pirtsakas sell,” vastas vana abiline. „Eks meie ootamatu saabumine vist häiris teda.”

„Ma arvan pigem, et miski siin kohtuhoones ajab talle koledasti hirmu nahka,” vastas kohtunik mõtlikult. „Sellepärast koliski ta võõrastemajja. Aga küllap me kõigest omal ajal teada saame.”

Tuppa astus Tang, kes teatas, et kõik on kogunenud kohtusaali. Kohtunik Di vahetas koduse peakatte musta sarvilise kohtunikumütsi vastu ning astus koridori, Hong ja Tang kannul.

Kohtunik Di võttis istet kõrge kohtunikulaua taga ning andis Ma Rongile ja Jiao Taile märku jääda seisma tema tooli taha.

Siis lausus kohtunik mõned asjakohased sõnad, mispeale Tang tutvustas talle ükshaaval neljakümmet meest, kes all kivipõrandal põlvitasid. Kohtunik Di pani tähele, et kirjutajad on rõivastatud puhastesse sinistesse rõivastesse ning et valvurite raudkiivrid ja nahkjakid on kenasti läikima löödud. Üldiselt tundusid nad kõik olevat ausad inimesed. Kohtunikule ei meeldinud vaid konstaablite pealiku julm näoilme, kuid ta mõtles endamisi, et pealikud on tihti halva iseloomuga ja vajavad pidevalt ohjeldamist. Kohtuarst doktor Shen oli targa näoga väärikas vanem mees. Tang teatas kohtunikule sosinal, et mees on kogu ringkonna parim arst ja äärmiselt õilsa iseloomuga.

Kui kohalolijate kontroll läbi sai, teatas kohtunik, et kohtuametnikuks määratakse Hong ning et tema pädevusse jäävad kõik kohtukantselei rutiinsed asjaajamised. Ma Rongi ja Jiao Tai hooleks pidi jääma konstaablite kontrollimine ning vastutus üldise korra eest nii valvurimajas kui kohtus.

Taas oma eraruumidesse jõudes käskis kohtunik Di Ma Rong ja Jiao Tail üle vaadata valvurimaja ja vangla. Ning lisas: „Seejärel tehke konstaablitele ja valvuritele drilli, tutvuge nõnda nendega lähemalt, et saaksite teda, mis nad väärt on. Hiljem minge linna ja uurige järele, kuidas seal asjalood on. Tuleksin ka ise meelsasti linna kaasa, kuid pean pühendama kogu õhtu kohtuniku mõrva asjaoludega tutvumisele. Hiljem tulge tagasi ja kandke mulle kõigest ette.”

Kohtuniku usaldusalused lahkusid ning tuppa astus Tang ning tema järel kirjutaja, kes kandis kaht küünlajalga. Kohtunik käskis Tangil istuda toolile oma laua vastas, seersant Hongi kõrvale. Kirjutaja asetas küünlad lauale ja lahkus käratult.

„Panin just äsja tähele, „ütles kohtunik Tangile, „et vanemkirjutajat, kelle nimi nimekirja järgi on Fan Zhong, pole kohal. On ta haige?”

Tang laksas peopesaga otsaette ja vastas kogeldes:

„Tahtsin just sellest teiega rääkida, Teie Ausus! Tunnen Fani pärast tõsiselt muret! Selle kuu esimesel päeval asus ta teele prefektilinna Bianfusse, et veeta seal oma iga-aastane puhkus. Eile hommikuks oleks ta pidanud tagasi olema. Kui ta välja ei ilmunud, läkitasin konstaabli pisikesse tallu, mis Fanil linna lähedal on. Sealne rentnik ütles, et Fan ja tema kirjutaja olid tõesti eile hommikul saabunud, kuid keskpäeval jälle lahkunud. See kõik teeb murelikuks, Fan on väga korralik inimene, võimekas ohvitser ja alati äärmiselt täpne. Ma ei suuda mõista, mis temaga võiks juhtunud olla, ta…”

„Ehk pani mõni tiiger ta nahka,” katkestas kohtunik Di meest kärsitult.

„Ei, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ei, seda küll mitte!” Mees oli korraga näost tuhkjaks tõmbunud ning küünlavalgusel oli näha, et ta silmad on pärani ja pilk kohkunud.

„Ärge siis nii kohkunud olge!” ütles nüüd kohtunik häiritult. „Ma muidugi mõistan, et teie endise ülemuse surm on teid vapustanud, aga sellest on juba kaks nädalat möödas. Mida te siis nüüd veel kardate?”

Tang pühkis laubalt higipisaraid.

„Palun Teie Aususelt väga vabandust,” pomises ta. „Läinud nädalal leiti metsas keegi talumees läbinäritud kõriga ja hirmsate vigastustega. Ilmselt ongi inimsööja tiiger liikvel. Ma palun alandlikult vabandust, Teie Ausus, aga ma pole viimasel ajal kuigi hästi maganud ja…”

„Olgu,” ütles nüüd kohtunik Di, „minu kaks abilist on vilunud kütid, küllap ma saadan nad neil päevil millalgi seda tiigrit jahtima. Andke mulle tass teed ja asugem asja kallale!”

Kui Tang oli kohtunikule tassi teed kallanud, jõi too januselt paar sõõmu ning võttis siis tugitoolis mugava asendi.

„Ma tahan nüüd teie käest täpselt kuulda saada, mil viisil see mõrv avastati,” alustas kohtunik.

Habet näppides alustas Tang arglikult.

„Teie Aususe eelkäija oli äärmiselt võluv ja kultuurne mees. Ehk oli ta ka puhuti natuke kerglane ega viitsinud süveneda üksikasjadesse, ent kõigis tähtsates asjades oli ta väga täpne, tõepoolest väga täpne. Ta oli umbes viiekümneaastane ja tal oli kauane ja mitmekesine töökogemus. Ta oli võimekas kohtunik, Teie Ausus!”

„Kas tal leidus siinmail ka vaenlasi?” päris nüüd kohtunik Di.

„Mitte ainsatki, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ta oli nutikas ja õiglane kohtunik ja inimestele ta meeldis. Võin öelda, Teie Ausus, et ta oli kogu ringkonnas populaarne, isegi väga populaarne.”

Kohtunik noogutas ja Tang jätkas:

„Kaks nädalat tagasi, kui ühel päeval hommikuse istungi aeg oli lähenemas, tuli kohtuniku majavalitseja kantseleisse minu juurde ja teatas, et tema peremees ei maganud oma toas ning et raamatukogutoa uks on seestpoolt lukus. Teadsin, et kohtunikul on tavaks raamatukogus hilise öötunnini lugeda ja kirjutada, ning oletasin, et ta on arvatavasti raamatu taha magama uinunud. Nii ma siis koputasin alul visalt uksele, aga kui vastust ei tulnud, hakkasin kartma, et kohtunik võib olla rabanduse saanud, kutsusin valvurite pealiku ja lasksin ukse lahti murda.”

Tang neelatas ja huuled tõmblesid korraks. Veidikese aja pärast ta jätkas:

„Kohtunik Wang lamas põrandal ahju ees, silmade tardunud pilk suunatud üles lakke. Tema väljasirutatud käe läheduses matil lebas teetass. Katsusin teda, ta oli külm ja kange. Kutsusin otsekohe kohtuarsti ning kohtuarst ütles, et kohtunik suri ilmselt kesköö paiku. Ta võttis teekannu jäänud teest proovi ja…”

„Kus siis teekann sel ajal oli?” katkestas teda kohtunik.

„Kummutil toa vasemas nurgas, Teie Ausus,” vastas Tang, „kohe vasest põleti kõrval, mille abil vett keedeti. Teekann oli teed peaaegu täis. Doktor Shen andis teed koerale proovida ja too suri peaaegu otsekohe. Siis soojendas doktor Shen teed ning tegi lõhna järgi kindlaks mürgi. Põletile jäänud nõust ta veeproovi võtta ei saanud, sest nõu oli tühjaks auranud.”

„Kes tavaliselt vee tuppa tõi?” küsis nüüd kohtunik.

„Kohtunik ise,” vastas Tang kärmelt. Kui kohtunik seepeale kulmu kergitas, selgitas mees kohe: „Kohtunik oli teejoomise tseremoonia pühendunud austaja ning ülitäpne kõigis üksikasjades. Ta soovis tuua vee alati ise kaevust, mis asub aias, ja selle ise raamatukogutoa põletil keeta. Tema teekann, tassid ja teekarp olid kõik väärtuslikud antiikesemed ja ta hoidis neid luku taga põleti all kapis. Minu soovil tegi kohtunik katseid ka teekarpi jäänud teelehtedega, aga need küll mürki ei sisaldanud.”

„Mida te järgmiseks ette võtsite?”

Saatsin otsekohe käskjala Bianfusse prefekti järele, lasksin surnukeha paigutada ajutisse kirstu ja kirstu asetada kohtuniku eraruumide eestuppa. Siis pitseerisin raamatukogu. Kolm päeva hiljem saabus pealinnast Tema Kõrgeausus keiserlik uurija. Tema käskis kindluseülemal anda enda käsutusse kuus sõjaväepolitsei salaagenti ning viis läbi põhjaliku juurdluse. Ta küsitles kõiki teenijaid ja…”

„Tean,” katkestas kohtunik meest kannatamatult. „Lugesin sellest tema aruandest. Tehti absoluutselt kindlaks, et mitte keegi ei saanud mürki tee sisse panna ning et mitte keegi ei käinud raamatukogus pärast seda, kui kohtunik sinna oli läinud. Millal täpselt uurija lahkus?”

„Neljanda päeva hommikul,” vastas Tang aegamisi, „kutsus uurija mu enda juurde ning käskis mul toimetada kirst Valge Pilve templisse linnavärava taga, sest kadunu venna soovil pidi kohtuniku matusepaigaks saama tempel. Siis läkitas ta oma abilised tagasi kindlusse, ütles mulle, et võtab kaasa kõik kohtuniku isiklikud paberid, ja lahkus.” Tang ei paistnud end sugugi mugavalt tundvat. Kohtunikule murelikku pilku heites lisas ta: „Ma oletan, et uurija selgitas Teie Aususele, miks ta nii äkki lahkuma pidi?”

„Ta ütles, et uurimine oli jõudnud järku, kus seda võib edukalt jätkata ka järgmine kohtunik,” leiutas kohtunik Di kärmesti vastuse.

Tang paistis kergendust tundvat. Ta küsis:

„Kas kõrgeauline uurija on ikka hea tervise juures?”

„Ta siirdus uue ülesandega edasi lõuna poole,” vastas kohtunik. Tugitoolist tõustes jätkas ta: „Ma lähen nüüd ja heidan pilgu raamatukogule. Kuni ma ära olen, arutage seersant Hongiga läbi, mis asjad tulevad ülevaatamisele hommehommikusel kohtuistungil.”

Kohtunik võttis ühe küünlaist ja lahkus. Uks, mis viis kohtuniku ruumidesse teispool tillukest aeda vastuvõtusaali taga, oli poollahti. Vihm oli lakanud, kuid puude vahel ja kenasti paigutatud lillepeenarde kohal heljus udu. Kohtunik Di lükkas ukse päris lahti ja sisenes tühjaks jäänud majja.

Aruannetele lisatud majaplaani järgi teadis ta, et raamatukogu asub peamise koridori lõpus, mille ta leidis raskusteta. Koridori mööda edasi minnes pani kohtunik tähele, et sealt hargneb kaks külgkoridori, kuid nõrga küünlavalguse tõttu ei saanud ta aru, kuhu need viivad. Äkitselt kohtunik seisatas. Küünla valgel nägi ta enda ees kõhna meest, kes ilmus nähtavale lähimast koridorist ning oleks äärepealt kohtunikuga kokku põrganud.

Mees seisis liikumatult ning silmitses kohtunikku kummaliselt tühjal pilgul. Tema muidu nii korrapäraste joontega nägu rikkus vaskmündisuurune sünnimärk vasakul põsel. Hämmastusega pani kohtunik tähele, et mehel ei ole peakatet ja et tema hallid juuksed on pealael sõlme seotud. Silmanurgast pani ta ka tähele, et mehel on seljas hall, musta vööga kodukuub.

Kui kohtunik Di suu avas, et mehelt küsida, kes ta on, astus too äkki käratult tagasi pimedasse koridori. Kohtunik tõstis kärmesti küünla kõrgemale, kuid äkiline tõmbetuul kustutas selle. Ümberringi valitses pilkane pimedus.

„Kuulge, tulge tagasi!” hüüdis kohtunik. Talle vastas vaid kaja. Kohtunik viivitas hetke. Tühjas majas valitses hauavaikus.

„Häbematu lurjus!” pomises kohtunik vihaselt. Seina kombates leidis ta tee tagasi hoovile ning sealt edasi kabinetti.

Seal näitas Tang parajasti seersant Hongile paksu toimikut.

„Ma tahan, et üks asi oleks lõplikult selge,” teatas kohtunik pahuralt Tangile. „Mitte keegi siinsest personalist ei tohi kohtus koduses rõivastuses ringi jalutada, ka mitte öösel, kui kohustused on lõppenud. Just praegu kohtasin üht selli, kodune hõlst seljas, kellel isegi mütsi peas polnud! Ja too häbematu ei suvatsenud mulle vastatagi, kui ma teda hüüdsin. Otsige ta üles, tooge minu juurde ja ma veel vaatan seda asja!”

Tang oli kohtuniku sõnu kuuldes üleni värisema hakanud ning silmitses kohtunikku hirmust tardunud pilgul. Äkki hakkas kohtunikul mehest kahju, küllap oli ta kogu aeg teinud, mis suutis. Ta jätkas rahulikumal toonil:

„Olgu peale, sääraseid eksimusi tuleb aeg-ajalt ikka ette. Aga kes too sell siis ikkagi on? Mõni öövalvur ehk?”

Tang heitis kohkunud pilgu avatud uksele kohtuniku selja taga. Siis kokutas ta:

„Kas… kas tal oli seljas hall hõlst?”

„Seda küll,” vastas kohtunik Di.

„Ja kas tal oli vasakul põsel sünnimärk?”

„Oli küll!” vastas kohtunik turtsakalt. „Kuid lõpetage nüüd see nihelemine. Öelge, kes see mees on?”

Tang langetas pea. Ta vastas kõlatul toonil:

„See oli surnud kohtunik, Teie Ausus!”

Kusagil eemal langes mingi uks kõmava löögiga kinni.