Читать книгу München - Robert Harris - Страница 7

Veidi enne kella üht teisipäeva, 27. septembri südapäeval 1938 juhatati härra Hugh Legat Tema Majesteedi diplomaatilisest teenistusest tema lauda Londoni restoranis Ritz ühe maast laeni ulatuva akna juures. Ta tellis pool pudelit 1921. aasta Dom Perignoni, mis ei olnud talle taskukohane, murdis ajalehe The Times seitsmeteistkümnendal leheküljel kokku ja hakkas kolmandat korda lugema kõnet, mille Adolf Hitler oli eelmisel õhtul pidanud Berliini spordipalees.

HÄRRA HITLERI KÕNE

LÕPLIK SÕNUM PRAHALE

RAHU VÕI SÕDA?

Aeg-ajalt heitis Legat pilgu üle söögisaali, et vaadata selle sissepääsu. Võib-olla ta vaid kujutles, aga talle tundus, et külastajad ja isegi kelnerid, kes liikusid tuhmroosade polsterdatud toolide vahel mööda vaipa, olid ebaharilikult vaiksed. Naeru ei kostnud. Paksu aknaklaasi taga paistis, kuidas Green Parkis kaevas nelikümmend või viiskümmend töömeest kitsaid madalaid kaevikuid, osa neist lämmatavalt palava ilma tõttu vööni paljad.

Kellelegi maailmas ei tohi praegu jääda kahtlust, et ei kõnele üksainus mees ega üksainus juht, vaid kogu saksa rahvas. Ma tean, et praegusel hetkel nõustub kogu rahvas – miljonid inimesed – iga minu sõnaga. (Heil).

Ta oli kuulanud kõne ülekannet BBC-s. Metalne, halastamatu, ähvardav, ennasthaletsev, hooplev – oma kohutaval kombel muljet avaldav –, sellega kaasnesid rütmiliselt Hitleri rusikahoobid vastu kõnepulti ja viieteistkümne tuhande hääle heakskiidumöirged. Lärm oli ebainimlik, ebamaine. See näis kohuvat mingist mustast maa-alusest jõest ja voolavat välja valjuhääldeist.

Ma olen härra Chamberlainile kõigi ta pingutuste eest tänulik ning olen talle kinnitanud, et saksa rahvas ei soovi midagi muud kui rahu. Olen talle ka kinnitanud ja rõhutan seda praegugi, et kui see probleem on lahendatud, ei ole Saksamaal Euroopas rohkem territoriaalseid probleeme.

Legat võttis täitesulepea välja ja joonis lõigu alla, siis tegi ta sedasama teise, varasema viitega Inglise-Saksa mereväekokkuleppele.

Niisugune kokkulepe on moraalselt õigustatud ainult siis, kui mõlemad rahvad tõotavad teineteisele pühalikult, et ei alustata teise vastu enam iialgi sõda. Saksamaal on niisugune tahe olemas. Loodame kõik, et Suurbritannia rahva hulgas jäävad peale samasuguse veendumusega inimesed.

Ta pani ajalehe käest ja vaatas taskukella. Talle oli iseloomulik, et ta ei kandnud käekella, nagu tegi suurem osa ta eakaaslasi, vaid keti otsas rippuvat uuri. Ta oli kahekümne seitsme aastane, ent näis vanemana – nägu oli kahvatu, käitumine tõsine, ülikond tume. Laua oli ta tellinud paar nädalat tagasi, enne kriisi puhkemist. Nüüd tundis ta end süüdlasena. Ta ootab naist veel viis minutit, aga siis peab ta lahkuma.

Kell oli veerand kaks, kui ta nägi naise peegeldust lillede vahel kuldraamidega peeglite seinal, too seisis restorani künnisel, peaaegu kikivarvul, vaadates tühja pilguga ringi, pikk valge kael välja sirutatud ja lõug üles tõstetud. Mees silmitses teda veel mõni hetk nagu võõrast ja mõtiskles, mis mulje naine talle jätaks, kui ei oleks tema abikaasa. „Fantastiline figuur“ – nii öeldi tema kohta. „Ta ei ole iludus.“ „Ei, aga kena naine.“ „Pamela on niisugune, keda nimetatakse puhtatõuliseks.“ „Jah, pööraselt aristokraatlik – ja absoluutselt teine tase kui vaene Hugh…“ (Viimast arvamust oli ta kuulnud nende kihluspeol.) Legat tõstis käe. Ta tõusis püsti. Lõpuks märkas naine teda, naeratas ja lehvitas ning hakkas tema poole tulema, libisedes kiiresti laudade vahelt läbi oma kitsas seelikus ja liibuvas siidjakis, nii et inimesed pöörasid päid talle järele vaatamiseks.

Naine suudles Hugh’d tugevasti suule. Ta hingeldas veidi. „Anna andeks, anna andeks…“

„Pole midagi. Ma jõudsin äsja kohale.“ Viimase aasta jooksul oli ta õppinud mitte küsima, kus naine oli viibinud. Peale käekoti oli naisel kaasas väike pappkarp. Ta asetas sellel lauale mehe ette ja tõmbas kindad käest.

„Minu meelest leppisime kokku, et me ei tee kingitusi?“ Mees kergitas karbi kaant. Talle vaatasid vastu gaasimaski must kummikolp, metallkärss ja tühjad klaassilmad. Ta nõksatas.

„Viisin lapsed neid pähe proovima. Ilmselt on vaja esmalt nende eest hoolitseda. See näitab emalikku pühendumist, eks ole?“

Naine süütas sigareti. „Kas ma saaksin midagi juua? Suu kuivab.“

Mees andis kelnerile märku.

„Ainult pool pudelit?“

„Ma pean pärastlõunal töötama.“

„Muidugi! Ma ei olnud kindel, kas sa üldse tuled.“

„Ega ma ei oleks tohtinud, kui ausalt öelda. Püüdsin helistada, aga sind ei olnud kodus.“

„Nüüd sa tead, kus ma olin. Täiesti süütu seletus.“ Naine naeratas ja kallutas end mehe poole. Nad lõid klaase kokku. „Head pulma-aastapäeva, kallis.“

Pargis vibutasid töömehed kirkasid.

Naine tellis kiiresti, menüüd üldse vaatamata: ilma eelroata, Doveri luudeta merikeel, roheline salat. Legat ulatas oma menüü tagasi ja lausus, et võtab sama. Ta ei suutnud söögist mõelda, ei suutnud rebida mõtteid lahti oma lastest gaasimaskis. John oli kolme-, Diana kaheaastane. Kogu aeg hoiatati neid, et nad ei jookseks liiga ruttu, et nad oleksid soojalt riides, et nad ei pistaks mänguasju ega värvipliiatseid suhu, sest need võisid enne kes teab kus olnud olla. Ta pistis karbi laua alla ja lükkas jalaga eemale, et see ei paistaks.

„Olid nad väga hirmunud?“

„Muidugi mitte. Nad pidasid seda kõike mänguks.“

„Tead sa, et mul on vahel samasugune tunne? Isegi telegramme nähes on raske mitte mõelda, et see on mõni õõvastav nali. Nädal aega tagasi tundus, et kõik on korras. Siis mõtles Hitler ümber.“

„Mis nüüd juhtub?“

„Kes oskab öelda? Võib-olla ei juhtugi.“ Mehel oli tunne, et ta peab rääkima optimistlikult. „Berliinis käivad veel kõned – vähemalt käisid, kui ma kabinetist ära tulin.“

„Ja kui kõned lõpevad, millal see algab?“

Mees näitas naisele The Timesi pealkirja ja kehitas õlgu. „Ma oletan, et homme.“

„Tõesti? Nii ruttu?“

„Ta lubab ületada Tšehhoslovakkia piiri laupäeval. Meie sõjaväeekspertide arvates kulub tal kolm päeva tankide ja suurtükkide positsioonidele viimiseks. See tähendab, et ta peab homme mobilisatsiooni välja kuulutama.“ Legat viskas ajalehe lauale tagasi ja jõi natuke šampanjat. See maitses ta suus nagu hape. „Ma ütlen sulle – räägime millestki muust.“

Ta tõmbas kuuetaskust sõrmusekarbi.

„Oh, Hugh!“

„See on liiga suur,“ hoiatas mees.

„Aga see on imeilus!“ Naine pistis sõrmuse sõrme, tõstis käe üles ja liigutas kroonlühtri all, nii et sinine kivi säras valguses. „Sa oled imeline. Ma arvasin, et meil ei pidavat raha olema?“

„Ei olegi. See oli mu ema raha.“

Mees oli kartnud, et naine peab teda haledaks kujuks, aga tema üllatuseks sirutas naine käe üle laua ja asetas tema käele. „See on sinust nii kena.“ Naise nahk oli jahe. Ta sile nimetissõrm silitas mehe rannet.

„Soovin, et saaksime võtta toa,“ ütles mees äkki, „ja olla kogu pärastlõuna voodis. Unustada Hitleri. Unustada lapsed.“

„Miks sa ei uuri, kas see pole võimalik? Me oleme siin. Mis meid takistab?“ Ta vaatas mehele otsa oma suurte hallikassiniste silmadega ja mees tajus äkki sisekaemusega, mis pigistas ta kõri krampi, et naine ütleb nii vaid seepärast, et teab, et see pole võimalik.

Ta selja taga köhatas keegi mees viisakalt. „Härra Legat?“

Pamela tõmbas käe eemale. Mees pöördus ja nägi ülemkelnerit, kelle peopesad olid pandud kokku nagu palveks ja kes oli oma tähtsuse tundmisest ülitõsine.

„Jah?“

„Downing Street kümme helistab teile, sir.“ Ta ütles seda piisavalt kõvasti, et naaberlaudades kuuldaks.

„Pagana pihta!“ Legat tõusis ja viskas salvrätiku lauale. „Vabanda mind hetkeks. Ma pean kõne vastu võtma.“

„Ma saan aru. Mine ja päästa maailm.“ Naine lehvitas talle saateks. „Me lõunatame teine kord.“ Ta hakkas asju käekotti panema.

„Anna mulle kas või minut.“ Mehe hääl kõlas anuvalt. „Meil on tõesti vaja rääkida.“

„Mine.“

Mees viivitas hetke, teades, et lähemal istuvad lõunatajad vahivad teda. „Oota,“ ütles ta. Ta manas näole neutraalse ilme, nagu ise lootis, ja väljus ülemkelneri kannul restoranist fuajeesse.

„Ma arvasin, et soovite privaatsust, sir.“ Ülemkelner avas väikese kabineti ukse. Kirjutuslaual oli telefon, toru selle kõrval.

„Tänan.“ Mees võttis toru ja ootas, kuni uks sulgub, enne kui hakkas rääkima. „Legat.“

„Anna andeks, Hugh.“ Ta tundis ära Cecil Syersi hääle, kes oli üks ta kolleege peaministri sekretariaadis. „Kardan, et sa pead kohe tagasi tulema. Siin läheb tuliseks. Cleverly küsib sinu järele.“

„Kas juhtus midagi?“

Liini teises otsas kõheldi. Sekretäridel kästi alati arvestada, et telefonioperaator võib pealt kuulata. „Paistab, nagu oleksid läbirääkimised lõppenud. Meie mees sõidab koju.“

„Selge. Ma tulen juba.“

Ta asetas toru hargile. Hetke seisis ta nagu halvatud. Kas ajalugu tehaksegi niimoodi? Saksamaa ründab Tšehhoslovakkiat, Prantsusmaa kuulutab Saksamaale sõja, Suurbritannia toetab Prantsusmaad. Tema lapsed kannavad gaasimaski. Ritzis lõunatajad lahkuvad valge linaga kaetud laudade tagant ja kükitavad Green Parki kaevikuis. Seda kõike oli hoomamiseks liiga palju.

Ta avas ukse ja tõttas läbi fuajee restorani tagasi. Aga Ritzi personal oli nii nobe, et nende laud oli juba koristatud.

Piccadillyl polnud ainsatki vaba taksot. Legat kargles rentslis edasi-tagasi, asjatult igale mööduvale taksole rullikeeratud ajalehte lehvitades. Lõpuks ta loobus, läks ümber nurga St. Jamesi tänavale ja laskus mäest alla. Aeg-ajalt vaatas ta üle tee, lootes oma naist näha. Kuhu ta nõnda kiirustas? Kui ta läheb otse koju Westminsterisse, siis peaks ta minema siitkaudu. Parem sellest mitte mõelda; parem mitte kunagi sellest mõelda. Legat higistas juba aastaaja kohta erakordses soojuses. Ta tundis, kuidas särk kleepub vanamoelise kolmeosalise ülikonna all talle vastu selga. Ometi oli taevas hall, ähvardades vihmaga, mida siiski ei hakanud sadama, ja kõikjal piki Pall Malli kumasid hämaras leitsakus kroonlühtrid suurte Londoni klubide – Royal Automobile, Reform, Athenaeum – kõrgete akende taga.

Ta ei aeglustanud sammu, kuni jõudis Carlton House Terrace’ilt St. Jamesi parki viiva trepi ülaotsani. Siin tõkestasid ta tee paarkümmend vaikivat inimest, kes vaatasid midagi väikese lennuki taolist, mis kerkis kiiresti parlamendihoone tagant. See lendas kõrgemale Big Beni tornitipust, pakkudes kummaliselt kaunist vaatepilti – majesteetlikku, sürreaalset. Kaugemal seletas ta silm veel poolt tosinat Thamesist lõunapoolsel taevalaotusel – tillukesed hõbedased torpeedod, mõni juba tuhandete jalgade kõrgusel.

Ta selja taga sosistas üks mees: „Nüüd võib küll öelda, et õhupall on taevasse lennanud.“

Legat vaatas talle otsa. Ta mäletas, et ta isa oli kasutanud täpselt sama väljendit, kui oli Esimese maailmasõja ajal puhkusel. Ta pidi minema Prantsusmaale tagasi, sest õhupall oli taevasse lennanud.¹ Hugh’ kuueaastastele kõrvadele tundus see, nagu oleks öeldud, et isa läheb peole. See oli viimane kord, mil ta isa nägi.

Ta puges pealtvaatajate vahelt läbi, laskus kiiresti kolmest laiast trepistikust, suundus üle Malli Horse Guards Roadile. Seal oli liivasel paraadväljakul ta lahkumisele järgnenud poole tunni kestel midagi juhtunud. Kohale oli toodud kaks õhutõrjesuurtükki. Sõdurid laadisid veoautolt maha liivakotte, töötades nii kiiresti, nagu kardaksid nad, et Luftwaffe² võib iga hetk kohale jõuda, nad ulatasid ketis seistes kotte käest kätte. Liivakottidest pooleldi valmis ehitatud müür ümbritses prožektorite patareid. Suurtükiväelane pööras raevukalt ratast; üks toru pöördus ja kerkis, kuni oli peaaegu püstloodis.

Legat võttis välja valge puuvillase taskurätiku ja pühkis nägu. Parem oli mitte ilmuda kohale näost punetades ja lõõtsutades. Kõige rohkem pahandati peaministri sekretariaadis selle peale, kui keegi läks ähmi täis.

Ta läks trepist üles Downing Streeti kitsasse, varjulisse, tahmunud tänavalõiku. Maja number 10 vastas seisis rühm reportereid, kes pöörasid pead ja jälgisid ta tulekut. Üks fotograaf tõstis kaamera, aga nähes, et tegemist ei ole tähtsa isikuga, langetas selle uuesti. Legat noogutas politseinikule, kes lõi koputiga ühe korra kõvasti vastu ust. Uks avanes nagu omatahtsi. Legat astus majja.

Nelja kuu eest oli ta välisministeeriumist üle toodud majja number 10, aga ikka veel oli tal iga kord tunne, nagu siseneks ta mõnda moest läinud härrasmeeste klubisse – mustade ja valgete kahlitega kaetud fuajee, pompeipunased seinad, vasklatern, mõnusalt tiksuv vanaisakell, valurauast vihmavarjuhoidja, kus seisis üksildane must vihmavari. Kuskil maja sisemuses helises telefon. Uksehoidja soovis Legatile head pärastlõunat ja pöördus tagasi oma nahkkattega kutsariistmele Evening Standardit lugema.

Maja tagaossa viivas laias koridoris Legat seisatas ja kontrollis oma välimust peeglis. Ta kohendas lipsu ja silus mõlema käega juukseid; siis sirutas ta selga ja pöördus. Tema ees oli valitsuskabineti ruum, paneelidega kaetud uks kinni. Vasakul kabinet, mida kasutas Sir Horace Wilson, samuti suletud. Paremale jäi koridor, mis viis peaministri erasekretäride kabinettide juurde, kuningas George’i ajastul ehitatud majast õhkus häirimatut rahu.

Preili Watson, kellega ta jagas kõige väiksemat kabinetti, oli oma laua kohal kummargil, täpselt samamoodi kui Hugh’ lahkumisel, teda ümbritsesid kõrged kaustavirnad. Paistis vaid naise hallijuukseline pealagi. Ta oli alustanud karjääri masinakirjutajana, kui peaminister oli Lloyd George. Räägiti, et see peaminister olevat ajanud Downing Streetil töötavaid tüdrukuid taga ümber kabineti koosolekulaua. Oli raske kujutleda teda preili Watsonit taga ajamas. Naise kohustuseks oli vastuste ettevalmistamine parlamendis esitatud küsimustele. Ta kõõritas üle oma paberibarrikaadide Legati poole. „Cleverly käis siin teid otsimas.“

„Kas ta on peaministri juures?“

„Ei, ta on oma kabinetis. Peaminister on valitsuskabineti ruumis koos suure kolmikuga.“

Legat laskis kuuldavale ohke ja oige vahepealse häälitsuse. Poolel koridoril pistis ta pea Syersi kabinetti. „Kuulge, Cecil, kui suures jamas ma olen?“

Syers keeras end pöördtoolil tema poole. Ta oli lühike mees, Legatist seitse aastat vanem, pidevalt, taltsutamatult ja sageli ärritavalt lõbusas tujus. Ta kandis Legatiga ühesugust kolledžilipsu. „Kardan, et te valisite oma romantilise lõunasöögi jaoks vale päeva, vanapoiss.“ Ta hääl tasanes kaasatundvalt. „Ma loodan, et temake ei võtnud seda südamesse.“

Kord mainis Legat nõrkusehetkel Syersile, et tal on perekonnaelus raskusi. Ta oli seda tollest ajast peale kahetsenud. „Mitte sugugi. Asjad laabuvad rahulikult. Mis Berliinis juhtus?“

„Ilmselt mandus see üheks Herr Hitleri tiraadiks.“ Syers teeskles, et põrutab käega vastu tooli käsituge. „Ich werde die Tschechen zerschlagen!“

„Hoidku taevas. „Ma purustan tšehhid!““

Koridorist kostis sõjaväelaslik hääl. „Ahaa, Legat, seal te oletegi!“

Syers ütles suuliigutustega: „Kivi kotti.“ Legat astus sammu tagasi ja pöördus, et seista silmitsi Osmund Sommers Cleverly pika vuntsilise näoga, keda teadmata põhjustel tunti üldiselt Oscarina. Peaministri peasekretär tõmbas sõrme kutsuvalt konksu. Legat järgnes talle tema kabinetti.

„Pean ütlema, et ma olen teis pettunud, Legat, ja päris tublisti üllatunud.“ Cleverly oli neist kõigist vanem, ta oli olnud enne sõda kutseline sõjaväelane. „Lõunasöök Ritzis rahvusvahelise kriisi ajal! Võib-olla välisministeeriumis käivad asjad nõnda, aga meil siin küll mitte.“

„Palun vabandust, sir. Rohkem seda ei juhtu.“

„Kas teil pole mingit selgitust?“

„Täna on mu pulma-aastapäev. Ma ei saanud oma naist telefoniga kätte, et lauda tühistada.“

Cleverly vaatas teda mõni sekund kauem. Ta ei vaevunud varjama oma kahtlusi nende andekate noormeeste suhtes rahandus- ja välisministeeriumist, kes polnud kunagi sõjaväes teeninud. „On aegu, kus perekond peab jääma tagaplaanile, ja praegu on niisugune aeg.“ Sekretariaadi ülem istus oma laua taha ja lülitas lambi põlema. Selle majaosa aknad avanesid põhja poole, Downing Streeti pargi suunas. Pügamata puud, mis kasvasid selle maja ja ratsakaardiväe paraadväljaku vahel, hoidsid allkorrust alalises hämaruses. „Kas Syers teavitas teid?“

„Jah, sir. Ma sain aru, et läbirääkimised katkesid.“

„Hitler teatas oma kavatsusest kuulutada homme kell kaks päeval välja mobilisatsioon. Ma kardan, et kohe läheb põrgu lahti. Sir Horace peaks olema kella viieks tagasi, et peaministrile aru anda. Peaminister pöördub raadios rahva poole kell kaheksa. Ma tahaksin, et teie tegelete BBC-ga. Nad kavatsevad valitsuse koosolekuruumis oma aparatuuri üles seada.

„Jah, sir.“

„Mingi kellaajal peetakse valitsuskabineti täiemõõduline koosolek, arvatavasti pärast raadiokõnet, seepärast peavad BBC tehnikud ruumi kähku tühjendama. Peaminister kohtub ka dominioonide ülemkomissaridega. Staabiülemad on iga hetk saabumas – viige nad kohe peaministri juurde, kui nad siin on. Ja mul on vaja, et te teeksite koosolekul märkmeid, nii et peaminister saab kabinetti teavitada.“

„Jah, sir.“

„Kardan, et peate ööseks siia jääma.“ Cleverly vuntside all mängles kerge muie. Ta meenutas Legatile tugevate musklitega kristlike mängude meistrit mõnes väiksemas erakoolis. „Kahju, et täna on teie pulma-aastapäev, aga midagi ei ole parata. Olen kindel, et teie naine saab aru. Võite magada valveametniku toas kolmandal korrusel.“

„Kas see on kõik?“

„See on kõik – praeguseks.“

Cleverly pani prillid ette ja hakkas üht dokumenti uurima. Legat läks oma kabinetti tagasi ja räntsatas laua taha istuma. Ta avas sahtli, võttis tindipoti välja ja kastis sinna sule. Ta ei olnud noomitustega harjunud. Neetud Cleverly, mõtles ta. Ta käsi värises kergelt, nii et terassulg klõbises vastu tindipoti klaasserva. Preili Watson ohkas, kuid ei vaadanud üles. Legat pistis käe laua vasakul poolel seisvasse traatkorvi ja võttis välja hiljuti välisministeeriumist saabunud telegrammide kausta. Enne kui ta jõudis roosa paela lahti siduda, ilmus uksele seersant Wren, Downing Streeti käskjalg. Ta hingeldas nagu harilikult; ta oli sõjas jala kaotanud.

„Impeeriumi peastaabi ülem on kohale saabunud, sir.“

Legat järgnes käskjalale, kui too lonkas mööda koridori fuajee poole. Eemal paistis vasklaterna all telegrammi lugev vikont Gort, kes seisis harkis jalu oma läikivates pruunides saabastes. Hiilgav kuju – aristokraat, sõjakangelane, Victoria risti kavaler – Gort näis mitte märkavat ametnikke, sekretäre ja masinakirjutajaid, kes leidsid kõik äkki põhjuse käia fuajeest läbi, et talle pilku heita. Eesuks avanes fotograafide kaameravälgatuste saatel ja sealt ilmus nähtavale lennuväemarssal Newall, kellele järgnes mõni hetk hiljem mereväe ülemjuhataja admiral Backhouse’i pikk võimas kogu.

Legat lausus: „Kui oleksite nii lahked ja tuleksite minuga kaasa, härrased…“

Neid siseruumidesse juhatades kuulis ta Gorti küsivat: „Kas Duff tuleb?“ ja Backhouse’i vastust: „Ei, peaminister arvab, et ta kannab Winstonile keelt.“

„Kas ootaksite hetkeks siin…?“

Valitsuskabineti ruum oli topeltuste tõttu helikindel. Legat avas välimise ukse ja koputas tasakesi sisemisele.

Peaminister istus seljaga ukse poole. Tema vastas pika laua teisel küljel olid välisminister Halifax, rahandusminister Simon ja siseminister Hoare. Kõik kolm tõstsid pea, et näha, kes sisenes. Toas valitses absoluutne vaikus, välja arvatud kella tiksumine.

Legat sõnas: „Palun vabandust, peaminister. Staabiülemad on kohal.“

Chamberlain ei pöördunud. Ta käed oli laual, temast mõlemale poole laiali sirutatud, just nagu kavatseks ta oma tooli tagasi lükata. Nimetissõrmedega toksis ta vaikselt poleeritud lauapinnale. Lõpuks ütles ta oma veidi vanatüdrukuliku täpse hääldusega: „Väga hea. Kohtume uuesti, kui Horace tagasi jõuab. Siis kuuleme, mida tal veel öelda on.“

Ministrid korjasid oma paberid kokku – Halifax, kelle kärbunud käsi rippus abitult kõrval, tegi seda kohmakalt – ja tõusid sõna lausumata püsti. Nad olid viiekümnendates ja kuuekümnendates aastates mehed, suur kolmik, oma karjääri tipul – väärikus paisutas neid kehalisest suurusest suuremaks. Legat astus kõrvale, et neid mööda lasta – nagu „kirstukandjate kolmik oma sarka otsimas“, kirjeldas ta neid hiljem Syersile. Ta kuulis neid tervitamas väljas ootavaid kõrgeid sõjaväelasi – summutatud sünged hääled. Siis küsis ta rahulikult: „Kas lubate mul nüüd staabiülemad sisse juhatada, peaminister?“

Ikka veel ei pöördunud Chamberlain ega vaadanud talle otsa. Ta pilk oli suunatud vastasseinale. Tema kotkaprofiil oli karm, kangekaelne, isegi sõjakas. Lõpuks ütles ta hajameelselt: „Jah, muidugi. Jah, juhatage nad sisse.“

Legat võttis istet kabineti töölaua kaugemasse otsa, lage toestavate dooria sammaste lähedale. Raamaturiiulid näitasid pruunis nahkköites statuutide ja sinihõbedaste Hansardi väljaannete selgi. Staabiülemad asetasid oma mütsid ukse kõrval seisvale lauakesele ja istusid ministritest äsja vabaks jäänud toolidele. Gort kui kõige kõrgem ohvitser istus keskele. Nad avasid portfellid ja laotasid paberid lauale. Kõik kolm süütasid sigareti.

Legat vaatas peaministri pea taga kaminasimsil seisvat kella. Ta kastis sule lähedal olevasse tindipotti. Suurele, niinimetatud foolscap’i formaadis³ paberilehele kirjutas ta PM & Stü, 14.05.

Chamberlain köhatas. „Niisiis, härrased, ma kardan, et olukord on halvenenud. Me lootsime – ja Tšehhoslovakkia valitsus oli andnud nõusoleku –, et rahvaküsitluse tulemuste alusel loovutatakse Sudeedimaa territoorium Saksamaale. Kahjuks teatas härra Hitler eile õhtul, et ta pole nõus enam nädalatki ootama ja alustab laupäeval sissetungi. Sir Horace Wilson kohtus temaga täna hommikul ja hoiatas teda omavahelises vestluses, kuid väga kindlalt, et kui Prantsusmaa täidab oma lepingukohustusi Tšehhoslovakkia vastu – ja meil on täielik alus oodata, et ta seda teeb –, siis oleme meie kohustatud Prantsusmaad toetama.“ Peaminister pani prillid ette ja võttis laualt telegrammi. „Pärast oma harilikku karjumist ja märatsemist vastas härra Hitler meie Berliini suursaadiku kinnitusel järgmiste sõnadega: „Kui Prantsusmaa ja Inglismaa löövad, siis tehku nõnda. See on mulle täiesti ükskõik. Ma olen valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Täna on teisipäev ja järgmisel esmaspäeval oleme sõjas.“

Chamberlain pani telegrammi käest ja jõi lonksu vett. Legati sulg jooksis paksul paberil kiiresti: PM – viimased teated Berliinist – läbirääkimiste katkemine – härra Hitleri äge reageering – „Järgmisel nädalal oleme sõjas“ –

„Ma jätkan muidugi jõupingutusi rahumeelse lahenduse leidmiseks, kui see on üldse olemas – kuigi praegusel hetkel on raske näha, mida oleks veel rohkem võimalik teha. Aga kardan, et esialgu peame valmistuma halvimaks.“

Gort vaatas kummalegi kolleegile otsa. „Peaminister, me oleme koostanud memorandumi. see võtab kokku meie ühise vaatekoha sõjalisele olukorrale. Võib-olla loen meie järelduse ette?“

Chamberlain noogutas.

„Meie arvamus on, et ükski surve, mida Suurbritannia ja Prantsusmaa suudavad osutada, olgu merel, maal või õhus, ei takista Saksamaal vallutamast Böömimaad ja andmast Tšehhoslovakkiale otsustavat hoopi. Tšehhoslovakkia kaotatud suveräänsust võib taastada ainult võiduga Saksamaa üle ja pikaajalise võitluse tulemusel, mis peab algusest peale kujutama endast piiramatut sõda.“

Keegi ei lausunud sõnagi. Legat tajus üliteravalt oma sule kriginat. Äkki tundus see absurdselt valjuna.

Lõpuks sõnas Chamberlain: „Seda õudust olen ma alati kartnud. Tundub, nagu ei oleks me viimasest sõjast midagi õppinud ja elaksime uuesti 1914. aasta augustis. Üksteise järel kistakse maailma riigid sõtta – ja mille nimel? Me ütlesime juba tšehhidele, et kui oleme võitnud, ei saa nende rahvusriik senisel kujul edasi eksisteerida. Kolmel ja poolel miljonil sudeedisakslasel peab olema õigus enesemääramisele. Seepärast ei saa Sudeedimaa eraldamine Saksamaast olla liitlasriikide sõja eesmärk. Mille eest me siis võitleme?“

„Seaduslikkuse eest?“ pakkus Gort.

„Seaduslikkuse eest. Tõepoolest. Ja kui olukord nõuab, siis teeme seda. Aga jumala nimel, ma soovin, et me leiaksime selle tagamiseks mõne muu tee!“ Peaminister puudutas korraks käega laupa. Ta vanamoeline murtud nurkadega krae tõmbas tähelepanu soonilisele kaelale. Tema nägu oli väsimusest hall. Aga end kokku võttes taastas ta oma hariliku asjaliku käitumisviisi. „Milliseid praktilisi samme tuleb praegu astuda?“

Gort ütles: „Me saadame kohe kaks diviisi Prantsusmaale, nagu on juba kokku lepitud, et demonstreerida meie solidaarsust. Need jõuavad positsioonile kolme nädala pärast ja on võitlusvalmis kaheksateist päeva pärast seda. Aga kindral Gamelin on teinud täiesti selgeks, et Prantsusmaal ei ole kavas korraldada Saksamaa vastu kuni järgmise suveni midagi rohkemat kui mõni sümboolne väljaastumine. Ausalt öelda kahtlen ma isegi selles. Nad jäävad Maginot’ liini taha.“

Newall lisas: „Nad ootavad, kuni tuleme suuremate jõududega.“

„Ja kas lennuvägi on valmis?“

Newall ajas selja väga sirgu – kõhna näoga mees, peaaegu skeletitaoline, väikeste hallide vurrudega. „Pean ütlema, et see tuleb meile halvimal mõeldaval ajal, peaminister. Paberil on meil riigikaitseks kakskümmend kuus eskadroni, aga ainult kuuel on moodsad lennukid. Ühel on Spitfire’id. Ülejäänud viiel on Hurricane’id.“

„Aga kas nad on võitlusvalmis?“

„Mõned on.“

„Mõned?“

„Ma kardan, et Hurricane’ide relvadega on tehniline probleem, peaminister – need külmuvad viieteistkümnest tuhandest jalast⁴ kõrgemal.“

„Mis te ütlesite?“ Chamberlain kummardus ettepoole, nagu ei oleks ta õigesti kuulnud.

„Me töötame lahenduse leidmiseks, aga see võib nõuda aega.“

„Ei, lennuväemarssal, tegelikult te ütlete, et me oleme kulutanud relvastuse uuendamisele poolteist miljonit naela, põhiosa sellest lennuväele, ja kui aeg on käes, siis meie sõjalennukid ei ole võitlusvõimelised.“

„Meie ajakavad on alati ette näinud, et Saksamaaga ei teki konflikti vähemalt enne 1939. aastat.“

Peaminister pöördus jälle peastaabi ülema poole. „Lord Gort? Kas maavägi ei suuda suuremat osa ründavaid lennukeid alla tulistada?“

„Kardan, et oleme samasuguses olukorras kui lennuväemarssal, peaminister. Meil on ainult kolmandik suurtükkide arvust, mis on meie arvates vajalik Londoni kaitsmiseks, ja suurem osa neist on eelmise sõja reliikviad. Sama suur puudus on meil prožektoreist. Meil ei ole sidetehnikat. Arvestasime samuti, et meil on jäänud ettevalmistumiseks veel aasta aega.“

Näis nagu oleks Chamberlain poole vastuse ajal kuulamise katkestanud. Ta pani prillid uuesti ette ja soris oma pabereis. Õhkkond oli ruumis muutunud pingeliseks.

Legat jätkas rahulikult ebameeldivate faktide kirjapanemist bürokraatiakeeles – PM väljendas muret õhukaitse ebapiisavuse üle – kuid ta korrektne mõtteviis oli häiritud. Ta ei suutnud jälle kujutlusest tõrjuda pilti, kuidas ta lapsed gaasimaski kannavad.

Chamberlain oli leidnud otsitava. „Ühendatud luurekomitee hinnangul kaotab Londonis esimese pommitamisnädala kestel elu sada viiskümmend tuhat inimest. Kahe kuu jooksul kuussada tuhat.“

„See ei hakka kohe juhtuma. Me eeldame, et algul suunavad sakslased pommilennukite põhijõu tšehhide vastu.“

„Ja kui tšehhid on võidetud – mis saab siis?“

„Seda me ei tea. Me peame kindlasti kasutama meie käsutuses olevat aega ettevaatusabinõude rakendamiseks ja hakkama juba homme Londoni elanikke evakueerima.“

„Ja kuidas on merevägi ette valmistatud?“

Esimene merelord oli muljet avaldava välimusega, tubli pea jagu pikem teistest ruumis viibijatest. Ta hallpea lagi oli paljas, nägu sügavate vagudega, nagu oleks see liiga kaua olnud tuulte võimuses. „Meil on mõningane puudus saatelaevadest ja miiniotsijatest. Meie suured lahingulaevad vajavad tankimist ja relvastamist; osa meeskondi on puhkusel. Meil on vaja mobilisatsioon välja kuulutada nii ruttu kui võimalik.“

„Millal teil oleks vaja seda teha, et olla lahinguvalmis esimeseks oktoobriks?“

„Täna.“

Chamberlain toetus tooli seljatoele. Ta toksis nimetissõrmedega vastu lauda. „Muidugi tähendab see, et me peame alustama mobilisatsiooni enne sakslasi.“

„Osalist mobilisatsiooni, peaminister. Selle kasuks räägib veel midagi: see näitaks Hitlerile, et me ei blufi – et kui asi läheb nii kaugele, siis oleme valmis sõdima. Võib-olla paneb see ta isegi järele mõtlema.“

„Võib-olla. Aga võib ka anda tõuke sõja alustamiseks. Pidage meeles, ma olen nüüd sellele mehele kaks korda silma vaadanud ja minu arvates on talle kõige vastumeelsem ebaväärikasse olukorda sattuda.“

„Aga kui me oleme valmis sõdima, siis on ju tähtis, et me ei jäta talle selles suhtes kahtlust? Oleks traagiline, kui ta tõlgendaks teie vapraid külaskäike ja siiraid rahutaotlusi nõrkuse märgina. Kas mitte seda viga ei teinudki sakslased 1914. aastal? Nad ei võtnud meid tõsiselt.“

Chamberlain pani käed rinnale risti ja vaatas lauale. Legat ei saanud aru, kas see liigutus tähendas, et ta on soovituse tagasi lükanud, või mõtleb selle üle järele. Backhouse teeb targasti, et meelitab teda, mõtles ta. Peaministril oli vähe silmatorkavaid nõrkusi, aga kummalisel kombel oli nii tagasihoidliku mehe olulisim pahe edevus. Sekundid möödusid. Lõpuks vaatas peaminister Backhouse’i otsa ja noogutas. „Väga hea. Mobiliseerige.“

Esimene merelord kustutas sigareti ja toppis paberid jälle portfelli. „Ma lähen parem admiraliteeti tagasi.“

Teised tõusid koos temaga, tänulikud, et avanes võimalus lahkuda.

Chamberlain pöördus nende poole. „Palun olge valmis täna ministreid teavitama. Seni hoidugem midagi tegemast või ütlemast, mis võiks tekitada paanikat või sunniks Hitleri olukorda, kust ta ei saa taganeda isegi üheteistkümnendal tunnil.“

Kui staabiülemad olid lahkunud, ohkas Chamberlain pikalt ja toetas pea küünarnukile. Kõrvale vaadates näis ta Legatit esimest korda märkavat. „Kas te tegite kõige kohta märkmeid?“

„Jah, peaminister.“

„Hävitage need.“

1 Olukord muutub tõsiseks või ebameeldivaks. Väljend pärinebki Esimese maailmasõja ajast, kui vaatlusballoonide õhkutõusmisele järgnes mürsurahe. Tlk.

2 Saksa lennuvägi. Tlk.

3 34,2 x 43,1 cm. Tlk.

4 4570 m. Tlk.