Читать книгу München - Robert Harris - Страница 8

Wilhelmstrassel, Berliini valitsussektori südames laiutavas kolmekorruselises üheksateistkümnenda sajandi hoones, kus asus Saksa välisministeerium, vaatas Paul Hartmann mõtisklevalt hiljaaegu Londonist saabunud telegrammi.

KONFIDENTSIAALNE LONDON, 26. SEPTEMBER 1938

MEIE VANA SÕPRUSE JA ÜHISE SOOVI NIMEL SÄILITADA RAHU MEIE RAHVASTE VAHEL PALUN TEIE EKSTSELLENTSI KASUTADA OMA MÕJU ET LÜKATA ESIMESE OKTOOBRI OTSUSTAV SAMM HILISEMALE KUUPÄEVALE SEE AEG VÕIB JAHUTADA PRAEGUSI KIRGI JA PAKKUDA VÕIMALUSI ÜKSIKASJADE KORRIGEERIMISEKS

ROTHERMERE

STRATTON HOUSE NELITEIST PICCADILLY LONDON

Hartmann süütas sigareti ja kaalutles, mis vastust oli sellele vaja. Seitsme kuu jooksul alates Ribbentropi välisministriks saamisest oli teda sageli kutsutud tõlkima saabuvaid sõnumeid inglise keelest saksa keelde ja siis koostama ministri nimel vastuste mustandeid. Algul oli ta kasutanud kutselise diplomaadi traditsioonilist, formaalset, neutraalset tooni. Aga paljud neist katsetustest heideti kõrvale, kuna ei olnud küllalt natsionaalsotsialistlikud; mõne saatis Ribbentropi staapi kuuluv SS-Sturmbannführer Sauer talle tagasi paksu musta kriipsuga läbitõmmatult. Ta oli sunnitud aktsepteerima, et kui ta oma karjäärile mõtleb, tuleb tal stiili teatud määral kohendada. Seepärast oli ta vähehaaval harjutanud end jäljendama ministri äkilist käitumist ja radikaalset maailmavaadet ning selles vaimus hakkaski ta koostama vastust Daily Maili omanikule, kraapides ja torkides sulega paberit, kui ta ajas end võltsraevu. Eriti meisterlikuna tundus talle viimane lõik:

Mõte, et Inglismaale täiesti teisejärguline Sudeedimaa probleem võiks hävitada rahu meie rahvaste vahel, näib mulle hullumeelsusena ja kuriteona inimkonna vastu. Saksamaa on ajanud Inglismaaga ausat, mõistvat poliitikat. Me soovime Inglismaaga rahu ja sõprust. Aga kui Inglise poliitikas on pääsenud esiplaanile bolševistlikud võõrmõjud, peab Saksamaa olema valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Maailma ees ei lange vastutus niisuguse kuriteo eest Saksamaale, nagu teie, mu armas lord Rothermere, teate paremini kui keegi teine.

Ta puhus märjale tindile. Tõesti, Ribbentropi puhul ei olnud ükski värv liiga paks.

Hartmann süütas uue sigareti. Ta võttis teksti otsast peale käsile, tehes siin-seal pisiparandusi ja vaadates suitsetamise ajal silmi kissitades paberit. Ta silmad olid omapärast kannikesesinist värvi ja laud veidi rasked. Ta laup oli kõrge; juuksepiir oli juba taandunud peaaegu pealaeni, kuigi ta oli alles kahekümne üheksa aastane. Ta suu oli lai ja meeleline, nina tugev – see oli liikuv ja ilmekas nägu: köitev, ebaharilik, peaaegu inetu. Ja ometi oli tal annet panna nii mehi kui naisi end armastama.

Ta kavatses panna oma mustandi korvi ja saata masinakirjutajatele, kui kuulis müra. Või täpsemini öeldes tajus müra. See näis tungivat läbi ta kingataldade ja tõusvat mööda toolijalgu. Paberilehed ta käes värisesid. Võbin tugevnes, muutus valjuks müraks ja Hartmann arvas ühel kõhedal hetkel, et linnas on alanud maavärisemine. Aga siis tabas ta kõrv tugevate mootorite müra ning metallroomikute ragina. Kaks meest, kellega ta ühes kabinetis töötas, von Nostitz ja von Rantzau, vaatasid teineteisele otsa ja muutusid morniks. Nad tõusid püsti ja läksid akna juurde. Hartmann liitus nendega.

Mornide oliivroheliste soomusmasinate kolonn liikus mööda Wilhelmstrasset lõunasse Unter den Lindeni poolt – suurtükiväe poolroomikveokid, tankid transportööridel, raskesuurtükid, mida vedasid edasi veoautod või mitmehobuserakendid. Hartmann sirutas kaela. Kolonn jätkus nii kaugele, kui ta nägi: terve motoriseeritud diviis, kui otsustada pikkuse järgi.

Von Nostitz, kes oli Hartmannist vanem ja ühe ametiastme võrra kõrgemal positsioonil, lausus: „Taevas hoidku, kas läheb juba lahti?“

Hartmann läks oma kirjutuslaua juurde tagasi, võttis telefonitoru ja valis sisenumbri. Ta pidi vasaku kõrva käega kinni katma, et müra summutada.

Torus kostis metalne hääl: „Kordt.“

„Siin Paul. Mis toimub?“

„Saame allkorrusel kokku.“ Kordt pani toru ära.

Hartmann võttis nagist kaabu. Von Nostitz küsis pilkavalt: „Kas lähete värbamispunkti?“

„Ei, ilmselt lähen tänavale meie vaprat Wehrmachti tervitama.“

Ta sammus kiiresti piki kõrget sünget koridori, läks peatrepist alla ja läbi kahepoolse ukse. Lühike trepijärk, keskel sinine vaip ja kummalgi pool kivist sfinks, viis fuajeesse. Hartmanni üllatuseks oli see tühi, kuigi õhk tundus väljast kostvast mürast värisevat. Kordt jõudis minut hiljem tema juurde, mapp kaenla all. Ta oli võtnud prillid eest ja hingas klaasile, poleerides neid lipsu laiema otsaga. Nad läksid koos majast välja.

Ainult käputäis välisministeeriumi ametnikke oli tulnud kõnniteele vaatama. Üle tee oli muidugi hoopis teine lugu. Propagandaministeeriumis inimesed lausa rippusid aknaist välja. Taevas oli pilvine, kiskus vihmale. Hartmann tundis põsel üht piiska. Kordt võttis tal käe alt kinni ja nad sammusid kolonniga ühes suunas. Nende pea kohal rippus liikumatult paarkümmend punavalget musta haakristiga lippu. Need andsid ministeeriumi hallile kivifassaadile piduliku ilme. Aga oli lausa hämmastav, kui vähe inimesi tänaval liikus. Mitte keegi ei lehvitanud ega hurraatanud, enamasti vaatasid inimesed maha või otse ette. Hartmann imestas, mis oli viga. Harilikult lavastas partei niisuguseid üritusi palju paremini.

Kordt ei olnud veel midagi rääkinud. Reinimaalane kõndis kiiresti ja närviliselt. Kui nad olid kaks kolmandikku hoone pikkusest läbinud, tõmbas ta nad mõlemad ühest kasutamata uksest sisse. Seal ei olnud just palju näha: välisministri sekretariaadiülem – ohutu prillidega ametnikutüüp – ja pikk noor Legation-sekretär, kes pidas improviseeritud koosolekut.

Kordt surus portfelli vastu rindu, avas luku ja võttis välja masinal kirjutatud dokumendi. Ta ulatas selle Hartmannile. Kuus lehekülge, trükitud ekstrasuurte tähtedega, mida Führer eelistas, et säästa oma kaugenägelikke silmi alati, kui oli tegemist tähtsusetute bürokraatlike pisiasjadega. See oli tema tänahommikuse Sir Horace Wilsoniga kohtumise protokoll, mille oli kirjutanud välisministri ülemtõlk dr Schmidt. Kuigi see oli kirja pandud kõige ilmetumas ametlikus keeles, nägi Hartmann selle sisu sama elavalt nagu mõnd romaaniepisoodi.

Ülipüüdlik Wilson õnnitles Führer’it ta eelmisel õhtul spordipalees peetud kõne ülisooja vastuvõtu puhul (nagu olnuks teisiti üldse võimalik), tänas lahkete vihjete eest peaminister Chamberlainile ja palus ühel hetkel teisi ruumis viibijaid – Ribbentrop koos Briti suursaadiku Hendersoni ja saatkonna esimese sekretäri Kirkpatrickiga – korraks ruumist väljuda, et ta saaks Hitlerile nelja silma all kinnitada, et London jätkab tšehhidele surve avaldamist. (Schmidt oli ta sõnad isegi algkeeles kirja pannud: I will still try to make those Czechos sensible.⁵) Aga miski ei maskeerinud kohtumise keskset asjaolu: et Wilsonil jätkus hulljulgust lugeda ette varem ettevalmistatud avaldus, mis kinnitas, et vaenutegevuse korral toetavad britid Prantsusmaad, ja paluda siis Führer’it korrata, mida Wilson oli talle äsja öelnud, olemaks kindel, et ta sai õigesti aru! Pole ime, et Hitler läks endast välja ja ütles Wilsonile, et ta ei hooli, mida prantslased või inglased teevad, et ta on kulutanud sõjaks valmistumiseks miljardeid ja et kui nad soovivad sõda, siis selle nad ka saavad.

Hartmann mõtles, et see on sama hea, nagu paluks relvastamata mööduja hullu oma relv käest anda.

„Niisiis tuleb ikkagi sõda.“

Ta andis dokumendi tagasi Kordtile, kes lukustas selle oma portfelli.

„Nii näib olevat. Pool tundi pärast kohtumise lõppu,“ Kordt noogutas relvastatud kolonni suunas – „andis Führer selleks käsu. Pole juhus, et kolonn liigub just Suurbritannia saatkonnast mööda.“

Mootorimüra lõhestas sooja õhku. Hartmann tundis keelel tolmu ja kütuse magusust. Ta pidi üle müra karjuma: „Kes nad on? Kust nad tulevad?“

„Witzlebeni mehed Berliini garnisonist, nad suunduvad Tšehhi rindele.“

Hartmann tõmbas ta selja taga käe rusikasse. Lõpuks! Temast uhas läbi ootus. „Nüüd peate siis nõustuma, et teist võimalust ei ole, jah? Me peame tegutsema?“

Kordt noogutas aeglaselt. „Mul on tunne, et ma hakkan oksele.“ Äkki pani ta käe hoiatavalt Hartmanni käsivarrele. Üks politseinik sammus nende poole, kumminui välja tõmmatud.

„Härrased! Tere päevast! Führer on rõdul.“ Ta osutas kummnuiaga piki tänavat. Politseiniku käitumine oli lugupidav, ergutav. Ta ei öelnud neile, mida teha, lihtsalt juhtis nende tähelepanu ajaloolisele võimalusele.

Kordt vastas: „Tänan, politseinik.“

Kaks diplomaati läksid tänavale tagasi.

Riigikantselei seisis välisministeeriumi kõrval. Üle tee oli väike inimrühm kogunenud laiale Wilhelmplatzile. Need olid kindlasti parteilastest klaköörid, osa mehi kandis isegi haakristiga käesidemeid. Aeg-ajalt kostis kare „Heil!“ ja püssid tõsteti tervituseks. Relvastatud kolonni mehed pöörasid pead paremale ja andsid au. Enamasti noored mehed – Hartmannist palju nooremad. Ta seisis nii ligidal, et nägi nende ilmeid. Hämmeldus, imetlus, uhkus. Riigikantselei kõrge musta raudaia taga oli õu; maja peaukse kohal rõdu; rõdul seisis alati äratuntav üksildane kogu – pruun pintsak, pruun müts, vasak käsi pigistamas musta nahkvöö pannalt, parem käsi aeg-ajalt ette viskumas, robotliku jäikusega: lame peopesa, sõrmed laiali aetud. Ta oli vaevalt viiekümne meetri kaugusel.

Kordt andis au ja pomises: „Heil Hitler.“ Hartmann tegi sedasama.

Pärast Riigikantseleist möödumist liikus kolonn kiiresti lõunasse Blücherplatzi poole.

Hartmann küsis: „Kui palju inimesi oli teie arust väljas vaatamas?“

Kordt silmitses arupidavalt väheseid vaatajate rühmi. „Ma ütleksin, et mitte üle kahesaja.“

„See talle ei meeldi.“

„Kindlasti mitte. Seekord usun ma, et valitsev režiim tegi vea. Führer oli Chamberlaini visiitidest nii meelitatud, et Goebbels laskis tema loal meedial hoogu minna. Saksa rahvas arvas, et rahu jätkub. Nüüd öeldakse neile, et nad peavad ikkagi sõtta minema, ja see ei meeldi neile.“

„Millal me siis tegutseme? Praegu peaks olema õige aeg?“

„Oster soovib meiega täna kohtuda. Uus koht: Goethe tänav number üheksa, Lichterfeldes.“

„Lichterfeldes? Miks ta tahab, et me nii kaugele läheme?“

„Kes teab? Tulge nii täpselt kella kümneks, kui saate. Täna õhtul on palju tegemist.“

Kordt pigistas korraks Hartmanni õlga ja eemaldus. Hartmann seisis veel veidi aega samas, pilk suunatud rõdul seisvale inimkogule. Turvameetmed olid üllatavalt napid – paar politseinikku õueväraval, kaks esseslast uksel. Neid oli kindlasti rohkem, aga ikkagi… Muidugi, kui sõda on välja kuulutatud, on kõik teisiti. Siis ei pääse nad talle kuidagi ligi.

Pärast veel paari minuti möödumist näis rõdul seisjale olevat küllalt. Ta laskis käe alla vajuda, vaatas mööda Wilhelmstrasset mõlemale poole nagu teatridirektor, kelle arvates täna oli publikut liiga vähe, pööras selja ja astus kardinate vahelt Riigikantseleisse. Uks sulgus.

Hartmann võttis kaabu peast ja silus hõrenevaid juukseid, siis vajutas ta selle uuesti pähe ja sammus mõtlikult oma kabineti poole tagasi.

5 Ma püüan veelgi neile tšehhidele aru pähe panna. Tlk.