Читать книгу Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika - Robert Kagan - Страница 2

Algupärand:

Robert Kagan

The Jungle Grows Back

America and Our Imperiled World

Copyright © 2018 by Robert Kagan

Raamat on välja antud koostöös Penguin Random House, LLC koosseisu kuuluva The Knopf Doubleday Group kirjastusega Alfred A. Knopf.

Kõik õigused kaitstud.

Tõlkija: Margus Enno

Toimetaja, keeletoimetaja ja korrektor: Hille Saluäär

Kujundaja: Villu Koskaru

Projektijuht: Piret Veigel

Kaanefoto: © Shutterstock

Autori foto tagakaanel: © Michael Lionstar

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

AS Postimees Grupp, 2020

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-669-79-0

e-ISBN 9789949669806

ISSN 2674-3485 (sari „Postimehe raamat”)

Trükk: Printon

Isale

Ameerika Ühendriikide juhitud liberaalne maailmakord ei ole kunagi olnud loomulik nähtus. See ei ole aastatuhandeid kestnud evolutsiooni kulminatsioon ega üldinimlike soovide vältimatu tulemus. Viimased enam kui 70 aastat suhteliselt vaba kaubandust, kasvavat austust inimõiguste vastu ja riikidevahelist suhteliselt rahumeelset koostööd – kõigil neil püsib liberaalne kord – on olnud suur ajalooline erand. Kuni 1945. aastani oli inimkonna tuhandete aastaid kestnud ajalugu sõdade, türannia ja vaesuse lugu. Rahuhetked olid mööduvad, demokraatia nii haruldane, et näis peaaegu juhuslikuna, ja jõukus luksus, mida said endale lubada vaid vähesed võimukandjad. Ka meie ajastul ei ole õudustest, genotsiidist, rõhumisest ja barbaarsusest puudust olnud, kuid ajalooliste, kaasa arvatud lähiajalooliste mõõdupuudega võttes oleme elanud suhtelises paradiisis. 1500. aastast 1945. aastani olid maailma tugevaimad riigid – Euroopa suurriigid – sõjajalal peaaegu igal aastal, kuid alates 1945. aastast ei ole suurriikide vahel sõda olnud.¹ USA ja Nõukogude Liidu vahelise suure külma sõja rahumeelne lõpp on ajalooline haruldus. Samal ajal on oluliselt vähenenud lähiajaloo väiksemates sõdades hukkunute arv, nagu ka üldse vägivaldsete surmade arv. II maailmasõja lõpuga algas maailmas ka harukordne õitsenguperiood: enam kui 70 aastat kasvas maailma SKP peaaegu 3,5% aastas ja seda vaatamata 2007.–2008. aasta finantskriisile. 1945. aastast peale on kogu maailmas vaesusest välja roninud ligi 4 miljardit inimest. Demokraatlike riikide arv on 1939. aasta kõigest kümmekonnast kasvanud tänase enam kui sajani. Riigivõimu on maailma enamikus osades kärbitud üksikisiku kasuks ja austama on hakatud üha suuremat hulka inimõigusi. Inimloomuse omadusi, mida Abraham Lincoln nimetas „meie loomuse paremateks ingliteks”, on julgustatud ja inimeste halvimatest tungidest nii mõnigi on alla surutud tõhusamalt kui varem.² Kuid kõik see on inimeksistentsi ajaloos anomaalia. Liberaalne maailmakord on habras ja kaduv. Nagu aed, on ta ajaloo loodusjõude meelevallas, piiratuna džunglist, mis ähvardab teda pidevalt enda alla matta.

Kahjuks kipume oma maailma enesestmõistetavaks pidama. Me oleme liberaalse maailmakorra mullis elanud nii kaua, et me ei oskagi muud ette kujutada. Me leiame, et see on loomulik ja normaalne, isegi vältimatu. Me näeme kõiki selle korra vigu ja soovime, et see oleks parem, kuid me ei taipa, et palju tõenäolisem alternatiiv oleks palju-palju hullem. Erinevalt teistest kultuuridest, kus ajalugu mõistetakse kasvu ja hävingu pideva tsüklina või tasakaaluseisundina, arvame meie, et ajalool on suund ja eesmärk. Me usume „moderniseerumisse”, majandusliku ja poliitilise arengu etappidesse, jõukuse seosesse demokraatiaga. Valgustusaja lastena usume sellesse, et teadmiste hulga kasvuga ja materiaalse progressiga kaasneb inimkäitumise paranemine ja moraalne progress. Montesquieult ja Kantilt oleme õppinud, et kaubandus taltsutab inimeste ja riikide hingi, vähendab konflikte ning soodustab harmooniat ja koostööd. Marxilt ja teistelt oleme õppinud suhtuma majandusliku arengu etappidesse kui poliitilist arengut suunavatesse jõududesse – feodalism sünnitab monarhiat ja aristokraatiat, kapitalism parlamentaarset demokraatiat – kõik justkui mingisuguse majandusliku determinismi raudse loogika järgi. Hegelilt saime teada, et inimajalugu on kõigest „vabaduse tunnetamise progress”, ja Francis Fukuyama kuulsa ütluse kohaselt „Ajaloo lõpus” on „toimumas põhjapanev protsess, mis annab ühise arengumalli kõikidele inimühiskondadele – lühidalt öeldes midagi inimsoo universaalse ajaloo sarnast liberaalse demokraatia suunas”.³ Niisiis oleme hakanud uskuma, et kuigi meie tee ei pruugi olla ühtlaselt sile ja sirge,

on progress vääramatu.

Aga lugu inimkonna progressist on müüt. Kui viimane sajand on meile üldse midagi õpetanud, siis vahest seda, et kuigi teaduse ja tehnika areng ning teadmiste hulga kasv võivad meie elu aineliselt paremaks muuta, ei ole nendega kaasnenud inimkäitumise püsivat paranemist. Samuti ei ole põhjust pidada ajalugu progressiivseks marsiks valgustuse suunas. See arusaam toetub hoolikalt valitud faktidele. Me hüppame Periklese Ateenast kristluse sünni juurde, renessansist reformatsiooni, Magna Cartast Ameerika revolutsiooni. Sellest kuldajastute ja suurte edasihüpete loost jäävad aga välja pimedad ajastud ja suured tagasilangused. Kui kanda inimkonna käitumise areng joonisele, jääb sinna sakiline, selgelt eristatava trendiga joon. Kuhu peaksime progressi skaalal paigutama kolmekümneaastase sõja, mis hukutas ligi poole Saksa vürstiriikide elanikkonnast, või Napoleoni sõjad, kus sai surma enam kui 3 miljonit eurooplast, hävisid veel paljude miljonite elud ning mis soodustasid revolutsioonilise natsionalismi teket, mis sünnitas 20. sajandi esimestel kümnenditel nii palju kaost? Mismoodi sobituvad meie inimprogressi lukku I ja II maailmasõda ning viimase sajandi näljahädad ja genotsiidid? Kas 1930. aastatel ukrainlaste ja hiinlaste vastu ja 1940. aastatel juutide vastu toime pandud õudusteod kuuluvad samuti meie progressilukku? Kas need olid kõigest erandid või kuulutasid tulevikku? Inimeste vastastikuse kohtlemise püsivat paranemist saame uskuda ainult juhul, kui eirame üüratut verevalamist ja brutaalsust, ja seda ka

lähiajaloos.

Samamoodi ei ole toimunud pidevat arengut liberalismi suunas. Liberaalne riigikord sündis 18. sajandi lõpus, alguses Suurbritannias ja Ameerikas ning seejärel Prantsuse revolutsiooni ajel 19. ja 20. sajandil ka osas Euroopas. Kuid liberalismi edenedes kasvas ja kosus ka nüüdisaegne politseiriik, mis sündis 18. sajandi lõpus Austrias, Preisimaal ja Venemaal ning mida täiustati sammhaaval 19. ja 20. sajandil. (Pealegi järgnes liberalism Prantsuse revolutsioonile alles pärast seda, kui riik oli läbinud tugevama õiguse põhimõttel toiminud totalitarismi faasid.) 19. sajandi Saksamaad, Itaaliat ja Poolat tabanud liberalismiõhin sattus korduvalt absolutistlike jõudude vägivalla, repressioonide ja tsensuuri ohvriks. Demokraatliku riigikorra põgus õitseng pärast I maailmasõda hääbus kiiresti ning asendus fašismi ja kommunismi tõusuga. Kui II maailmasõjal oleksid olnud teised võitjad, ei oleks liberalism 20. sajandit mujal kui Põhja-Ameerikas üle elanud.

Möödunud sajandi keskel oli üsna vähe neid, kes arvasid, et liberalism on tõusuteel. 1939. aasta maailma vaadates poleks mitte keegi võinud arvata, et ajalugu liigub liberalismiidee triumfi suunas. „Mina olen … demokraatia suhtes skeptiline,” ütles Joseph Kennedy tol aastal Londonis Walter Lippmannile. „See on omadega läbi.”⁴ Nagu Hannah Arendt 1950. aastal kirjutas, eirab see, kes peab Lääne tsivilisatsiooni pidevaks progressiks, „Lääne ajaloo maa-alust jõge”.⁵ Ajalugu ei olnud viinud liberalismi triumfini, vaid Hitleri ja Stalinini. Kogu igavesena näiva külma sõja ajal polnud peaaegu üldse põhjust pidada ajalugu pidevaks arenguks parema maailma suunas. Poliitikateoreetik Judith Shklar kirjutas 1950. aastate lõpus, et kahe maailmasõja, totalitarismi ja massimõrvade ajastul ei saa „ükski terve mõistusega inimene uskuda ühessegi progressi „seadusesse””.⁶ Olles ise näinud inimkonda kõige halvemast küljest, leidis Arendt, et „me ei saa endale enam lubada seda, et võtame minevikust hea ja lihtsalt nimetame selle oma pärandiks, ning jätame kõrvale kõik halva ja peame seda nagu taagaks, mis aja jooksul iseenesest unustusehõlma vajub”.⁷

Aga tuleb välja, et saame küll. Ühed kõige suuremad julmused kirjapandud ajaloos juhtusid meie vanavanemate eluajal. Kõigest 75 aastat tagasi rüüstas Hitler Euroopat, Stalin näljutas sundkollektiviseerimisega miljoneid, Jaapani sõdurid vägistasid ja tapsid Nanjingis, Ida- ja Kesk-Euroopas saadeti miljoneid süstemaatiliselt gaasikambritesse surema ja USA heitis Jaapani linnadele tuumapomme. Ometi hakkasid paljud pärast mõndakümmet hämmastavat aastat suhtelist rahu, õitsengut ja demokraatiat uskuma, et inimsugu on põhjalikult muutunud, et inimesed on pärast aastatuhandeid sõdu, vaesust ja türanniat, isiklikku ja kollektiivset jõhkrust, tribalismi ja rassismi, kõigest mõne aastakümnega muutunud vähem vägivaldseks, vähem sõjakaks, rohkem hoolivaks, rohkem avatuks. Mõned rahvusvaheliste suhete teoreetikud leiavad tänini, et „vana rahvusvahelise valitsemiskorra kukutamise põhimehhanismi – sõda suurriikide vahel – ei ole enam”; õigusteaduste professorid väidavad, et riikidevahelise „konflikti laad ise on põhjalikult muutunud” (1928. aasta Kelloggi-Briandi pakti pärast, millega sõda hukka mõisteti); kognitiivpsühholoog Steven Pinker, kes täheldab vägivaldsuse vähenemist maailmas alates 1945. aastast, väidab, et põhjus, miks see nii „lühikese aja jooksul juhtus, seisnes selles, et argumendid, mis need ümber lükkasid, on osa mõistuse- ja valgustusajastul tekkinud sidusast filosoofiast”.⁸ Tänapäeval, kui autoritaarsed jõud taas pead tõstavad, on arvatavasti veel vähem neid, kes usuvad, et „liberalismiidee”, mis 1930. aastatel peaaegu välja suretati, on pärast Nõukogude kommunismi kokkuvarisemist saavutanud pöördumatu võidu. Kuid paljud eeldavad endiselt, et isegi sellisel juhul on meie pime lähiminevik ikkagi minevik ja see tagasi ei tule.

Tõstatan siin alternatiivse hüpoteesi. Me oleme viimase 70 aasta jooksul kogenud hämmastavat progressi ja mitte ainult tehnika valdkonnas, vaid ka meis enestes. Ometi ei ole see progress mitte millegi kulminatsioon. Selleni ei ole viinud evolutsioon, teadmiste hulga kasv, tehnika areng, kaubanduse levik ja veel vähem muutused inimloomuses. Selleni on viinud ainulaadne kogum asjaolusid, mis on välja kujunenud konkreetsete ajalooliste sündmuste, sh lahingute tagajärjel, ja tagajärg oleksid võinud olla ka teistsugune. Ennekõike on progress kõrvalnähtus, mille on tekitanud võimu uus jagunemine rahvusvahelises süsteemis, uue, unikaalse ja soodsa geograafiaga rahvusvahelise jõu esiletõus, suur ja tööviljakas elanikkond, enneolematu majanduslik ja sõjaline võimsus ning selle tekkimise ajal riiklik ideoloogia, mis põhineb valgustusaja liberaalsetel põhimõtetel. Nüüdisaegne maailmakord on liberalismi, demokraatiat ja kapitalismi soosinud mitte ainult sellepärast, et need on õiged ja paremad – eeldatavasti olid nad õiged ja paremad ka 1930ndatel –, vaid sellepärast, et maailma kõige võimsam riik alates 1945. aastast on olnud liberaal-demokraatlik kapitalistlik riik. Ka see ei olnud ette määratud, vaid ainulaadsete asjaolude ja nende tõttu juhtunud ajalooliste sündmuste tulemus. Pärast II maailmasõda tekkis valgustusaja põhimõtete taha USA konkurentsitu võimsuse tõttu ühtäkki enneolematu jõud. See, mida me, liberaalid, nimetame progressiks, on võimalikuks saanud tänu kaitsele, mis liberalismile on osaks saanud USA võimuga loodud geograafilises ja geopoliitilises ruumis. See ei ole mingi universaalse ajaloo vältimatu tagajärg. Vastupidi, liberaalse maailmakorra loomine on olnud nii ajaloo- kui ka inimloomusevastane akt.

Tänapäeva inimeste küsimus – mis praegust korda ohustab? – on vale. Kord on tehislik ja allub geopoliitilistele inertsijõududele. Ajaloo sügavale sööbinud seaduspärad on viimase 70 aasta jooksul vaikinud, kuid siiski alles ja avaldavad oma survet. Küsimus ei ole selles, mis liberaalse maailmakorra kukutab, vaid selles, mis seda üldse üleval hoida saab. Kui liberaalne kord on nagu aed, tehislik ja igavesti loodusjõududest ohustatud, tuleb selle hoidmiseks pidevalt ja lõpmatult heidelda džungliga, mis püüab teda seestpoolt õõnestada ja väljastpoolt enda alla matta.

Tänapäeval on kõikjal märke selle kohta, et džungel kasvab tagasi. Kui kunagi lootsid paljud, et kõigi maailma riikide ja rahvaste areng viib lõpuks ühele ja samale, liberaal-demokraatlikule kapitalistlikule teele, siis praegu näeme, kuidas autoritaarsus pole mitte ainult elus, vaid lausa õitseb. Meie tänases maailmas on olemas üks Vene diktaator ja mitu isehakanud Euroopa diktaatorit, kes kiitlevad oma liberalismivastasusega, ning üks Hiina liider, kelle käes on Mao absoluutne võim ja kes püüab oma riigist ülejäänud maailmale eeskuju teha. Kui kunagi uskusime, et majandusedu peab paratamatult viima liberaliseerumiseni poliitikas, siis nüüd on meil olemas autokraatlikud riigid, kes praktiseerivad riigikapitalismi käsikäes repressiivse valitsemisega. Kui kunagi uskusid paljud, et geopoliitika on asendunud geomajandusega, siis tänapäeva maailmas on geopoliitika taandarenemas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi oma sarnaseks. Territoriaalne agressioon, mida oli hakatud anakronismiks pidama, on Euroopasse tagasi jõudnud ja ähvardab samaga Aasiat. Kui kunagi arvasid inimesed, et rahvusriigid on üha kosmopoliitsemal ja omavahel üha rohkem seotud ajastul jäänud minevikuigandiks, siis nüüd näeme, kuidas rahvuslus ja tribalism uuesti esile kerkivad ning on moodsal internetiajastul enam kui elujõulised. Samal ajal on demokraatlikku maailma tabanud isegi nüüdisaegse demokraatia sünnikohas sügav ja pikaleveniv usalduskriis. Liberaalseid rahvusvahelisi institutsioone, nagu Euroopa Liitu, mida kunagi peeti postmodernistliku tuleviku eelkäijaks, rünnatakse nüüd seest ja väljast. USAs on uuesti välja ilmunud alati Ameerika ajaloo „maa-aluse jõe” juurde kuulunud rassilised ja hõimkondlikud jõud ning mõjutavad poliitikat ja ühiskonda. Kui 30 aastat tagasi näis, et valgustusaja mõtlejate kolme sajandi taha ulatuvad unistused on kohe-kohe täitumas, siis nüüd üllatab oma elujõuga valgustusvastane liikumine Moskvas, Budapestis, Pekingis, Teheranis ja Kairos, osas Lääne-Euroopa riikides ja isegi riigis, mis liberalismi 75 aastat tagasi päästis.

Selle ootamatu suunamuutuse tõttu on meie ülim optimism asendunud ülima pessimismiga. Vähem kui 30 aastat tagasi räägiti meile, et liberalismi triumf on vältimatu, nüüd aga loeme, et liberalismi nurjumine on vältimatu. Üks fatalistlik determinism on asendunud teisega.

Kui liberaalset korda on tabanud üha sagedasemad kriisid nii seest kui ka väljast, ei ole ameeriklased ja nende liidrid reageerinud nii, nagu nad seda varem oleksid teinud. Trendide ümberpööramiseks ei ole tehtud üleskutseid. Mõni hoiab visalt kinni vanadest optimistlikest eeldustest, just nagu polekski juhtunud midagi, mis peaks meid nende õigsuses kahtlema panema. Isegi mõni meie kõige targem ekspert usub endiselt, et Hiina peab oma poliitilise süsteemi kunagi ikka avama, olgugi et Hiina ise on kindlalt otsustanud hoopis vastupidises suunas liikuda; et Venemaa ei saa oma praegusel poliitilisel ja geopoliitilisel teel jätkata ilma, et tema majandus kokku variseks, olgugi et kaks aastakümmet on tõendanud hoopis vastupidist; või et Euroopa liberaalsete ideede juured on nii sügaval, et neid ei saa iial üles kitkuda. Paljud peavad rahu jätkuvalt normiks ja sõda erandiks, millekski selliseks, mis saab juhtuda ainult kogemata või mingi valearvestuse tõttu. Selliste inimeste maailmavaadet moonutab endiselt liberaalse mulli lääts. Mõnel on ajaloo lõpu usust raske loobuda.

Palju levinum on aga praegune sügav kahtlus liberaalse korra püsivuse ja isegi selle soovitavuse suhtes. Üha rohkem nii parem- kui ka vasakpoolseid on hakanud selle korra säilitamiseks peetavat võitlust pidama kas lootusetuks või valeks. End ise realistideks nimetavad inimesed on veendunud, et USA peab õppima võtma maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me soovime, et ta oleks. Mõistes hukka möödunud veerandsajandi „ebaõnnestumisi ja rumalusi” – sõjad Iraagis ja Afganistanis, 1990. aastate sekkumised, NATO laienemine, mida nad peavad veaks, ja üldisemalt katsed toetada demokraatiat väidetavalt vaenulikes kohtades –, kutsuvad nad üles uuele „vaoshoituspoliitikale”.⁹ USA poolt liberaalse maailmakorra toetuseks rakendatud poliitika pole ameeriklasi väidetavalt ainult üle koormanud ja välja kurnanud, vaid ei ole neile ega teistele mitte midagi head teinud. Barack Obama väitis 2011. aastal USA vägede Afganistanist tagasitoomist välja kuulutades, et on „aeg keskenduda riigi ülesehitamisele kodus”.¹⁰ Viis aastat hiljem kordas seda mõtet Donald Trump, kes ütles valijatele, et liberaalne kord on paha asi ja et on aeg tõsta „Ameerika esimeseks”. Arvamusküsitlused näitavad, et enamik ameeriklasi on sellega nõus. 2016. aastal leidis 57% küsitletud ameeriklastest, et USA peaks „oma asja ajama” ja jätma ülejäänud maailma ise oma probleeme lahendama. Poolteist kümnendit varem oli see näitaja olnud kõigest 30%. Kui ameeriklased Trumpi presidendiks valisid, leidis neist 41%, et USA teeb maailmas „liiga palju”, ja ainult 27%, et liiga vähe.¹¹ See meelsus ei alanud Trumpiga ega isegi Obamaga. 2016. aasta presidendivalimised olid pärast George W. Bushi ja Al Gore’i võistlust 2000. aastal juba neljandad, kus nii eel- kui ka üldvalimistel on ekspansiivsemat välispoliitikat esindavaid kandidaate võitnud kandidaat, kes on tõotanud määratleda USA huve kitsamalt ja vähendada USA aktiivsust välismaal. Avalikkuse soov vähendada riigi sekkumist teiste riikide asjadesse on kasvanud 30 aastat. See soov oli olemas juba enne Iraagi ja Afganistani sõda ning jäi alles isegi vaatamata 2001. aasta 11. septembri sündmustele kui raskeimale USA pinnal toime pandud rünnakule pärast Pearl Harborit, radikaalse islamiterrorismi jätkuvale ähvardusele ning üha suurematele ohtudele, mis ameeriklaste arvates lähtuvad Põhja-Koreast, Iraanist, Hiinast ja Venemaalt. Praegused ameeriklased ei saa aru, miks nende riik peab oma nina nii sügavale muu maailma asjadesse toppima, miks nad peavad raha ja elusid ohverdama pealtnäha niivõrd lootusetute kohtade peale nagu Lähis-Ida, miks nende rikkad liitlased nagu Saksamaa, Jaapan ja Lõuna-Korea ise hakkama ei saa ja miks USA peab sõjaga riskima küsimustes, millel ei paista USA vahetute majanduslike ja julgeolekuhuvidega peaaegu mingit seost olevat.

Need on põhjendatud küsimused ja on vale pidada nende esitajaid „isolatsionistideks”. Päris vähe on neid, kes arvavad, et USA peaks oma kindluse silla üles tõmbama ja välismaailmaga kõik sidemed katkestama. Enamik USA välispoliitika kriitikuid ja skeptikuid tahab, et USA toimiks rohkem tavalise riigi moodi. Ja tõsi on, et USA ei ole seda enam kui 70 aastat teinud. Ajaloos pole ühtki riiki, kes oleks maailma asjadesse rohkem sekkunud või inimkonna arengu eest suuremat vastutust võtnud kui USA pärast II maailmasõda. Selliseid riike, kelle vastutustunne on oma nahast kaugemale ulatunud, on ajaloos üldse vähe. Enamiku riikide jaoks pole küsimustki, et „esimesena” tuleb hoolitseda ikka oma huvide eest. Ameeriklased on selles suhtes olnud ebanormaalsed – ebanormaalsed oma valmisolekus võtta enda kanda suuri moraalseid ja materiaalseid koormaid selleks, et seda ebanormaalset liberaalset korda ülal hoida. Inimesed, kes küsivad, kas sellega tuleb jätkata, kas sellise hoiaku plussid kaaluvad endiselt miinused üles, ei ole „isolatsionistid”. Need on loomulikud küsimused.

Niisiis, kuidas vastata noile paljudele ameeriklastele, kes on sedavõrd ulatusliku maailma asjadesse sekkumise hüvede suhtes kahtlevad? Vastuseks võib ju öelda, et sellest hoiakust loobumise kulud ja riskid on palju suuremad, aga seda on enne sündmuste teokssaamist raske tõestada. Selle korra ülalhoidmise kulusid ameeriklased näevad, loobumise kulude kohta aga ei oska keegi midagi arvata. Tegutsemise riske on võimalik näha, tegevusetuse riske on raskem prognoosida. Võib-olla parim, mida me teha saame, on otsida õpetust minevikust.