Читать книгу Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika - Robert Kagan - Страница 3

Tagasi 1930. aastatesse

Selliseid küsimusi ei esita ameeriklased ju esimest korda. Kuigi me kaldume USA külma sõja aegset välispoliitikat pidama normiks, mille põhjal mõõta USA suhtumist tänapäeva maailma, on see võrdlusalusena siiski eksitav. Külm sõda oli Ameerika ajaloos ebaharilik periood, aeg, mil paljud ameeriklased olid mitmesugustel põhjustel veendunud, et sügav ja ulatuslik sekkumine maailma asjadesse on USA huvide kaitsmiseks oluline. Enne külma sõda ameeriklased nii ei arvanud ega tee seda ka nüüd.

Ameeriklaste praegused küsimused on tegelikult palju sarnasemad nendega, mida esitati 20 aastat pärast I maailmasõda. 1920. ja 1930. aastatel ei arvanud enamik ameeriklasi, nagu tänagi, et nende julgeolek ja eluviis oleks eksistentsiaalses ohus. Ohud olid küll nähtavad, aga ebakindlad, ning ameeriklasi oli hiljutise sõja pärast tabanud tüdimus ja pettumus. USA ei olnud ainus maailma suurriik, isegi kui ta oli rikkaim ja mõnda aega ka tugevaim. Sajand varem oli mingisuguse maailmakorra hoidmise ülesande enda peale võtnud Suurbritannia ning nii näis usutav lasta brittidel ja teistel suurriikidel ka edaspidi maailma probleemidega tegelda, samal ajal kui ameeriklased hoolitsesid „esimesena Ameerika” eest, nagu Warren Harding 1920. aasta presidendivalimiste kampaania ajal lubas. Nagu paljud tänapäeval, kutsus tema juba siis üles „tagasi normaalsusesse pöörduma”.

Seda lugu tasub meenutada, kuna just ameeriklased olid toona need, kes lõpuks normaalsusest loobusid ja rajasid korra, mida USA on alates II maailmasõja lõpust alal hoidnud. Sõdadevahelise perioodi põlvkonnad ei olnud ellu astunud selle mõttega – nad tegid hoopis kõik selleks, et seda vältida. Seepärast peetakse neid nüüd „isolatsionistideks”, kes ei osanud näha ohte, mis, nagu me nüüd teame, neid ees ootasid. See on ülekohtune ja kõrk vaatenurk. Need ameeriklased polnud sugugi nii teistsugused. Nende kogemusest on meil palju õppida.

Ka nemad läksid uude sajandisse täis optimismi inimkonna tuleviku suhtes. Enne I maailmasõda, pärast aastakümneid kestnud rahu, valitses uut sajandit ootavas transatlantilises maailmas enneolematu jõukus, majandus muutus üha globaalsemaks ning side ja transpordi valdkonnas toimusid inimesi ja riike lähendavad revolutsioonid. Demokraatlike riikide arv oli maailmas kasvanud viielt kümnele ja paljud uskusid, et „rahvavalitsuse idee” on muutnud „nii universaalseks”, et selle „lõplikus triumfis”, nagu suur populist ja demokraatliku partei juht William Jennings Bryan seda väljendas, ei saa enam kahtlustki olla.¹² Need inimesed jagasid meie vaadet progressile, arvates, et kogu ajalugu rühib teadmatusest ja barbaarsusest kõrgemale, mõistmise ja tsivilisatsiooni suunas ning et selle arengu lõpp-punkt on liberalism ja rahu. Isegi Theodore Roosevelt arvas sajandivahetusel, et „tsiviliseeritud” riikide vaheline sõda on mineviku igand. Tema ja teised kartsid ainult seda, et maailma tagurlikud rahvad, s.o Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida „barbarid”, võivad maailma hävitada, kui neid kontrolli all ei hoita ning neile kaubandusel ja arenenumate riikide juhtnööridel põhinevat tsiviliseeritud eksisteerimist ei õpetata. Nagu Briti kirjanik ja poliitik Norman Angell 1909. aastal täheldas, olid maailma tsiviliseeritud suurriigid „välja jõudnud sellest arenguetapist”, kus teiste riikide sõjaline vallutamine võis kellelegi kasulik olla.¹³ Valgustatud enesehuvil põhinevad kaalutlused hoidsid ära sõja puhkemise suurriikide vahel. Maailmas, kus jõukus aina kasvas, demokraatia levis ning rahvastevahelised sidemed üha tihenesid, oli suurriikidevaheline sõda igand.

Tuli välja, et toonased ameeriklased ei osanud tulevikku sugugi paremini ennustada kui meie praegu (ja ka mitte halvemini). Nad ei osanud ette näha seda, et kõige eluohtlikuma väljakutse Lääne tsivilisatsioonile esitab juba viis aastat pärast Angelli sõnu mitte Lähis-Ida või Aafrika või Aasia, vaid hävitav suursõda otse sellesama tsivilisatsiooni südames, kus oli Goethe ja Mozarti ning Rousseau ja Voltaire’i kodu. Nad ei suutnud endale ette kujutada, et maailma juhtivad kaubandusriigid, kes olid moodsas globaalses majanduses üksteisest nii sõltuvad, on valmis sõda pidama niivõrd primitiivsete asjade pärast, nagu territoorium ja sõjaline domineerimine, et nad ei juhindu mitte ratsionaalsetest, huvipõhistest kaalutlustest, vaid hirmust, uhkustundest ja ambitsioonidest ning et nende natsionalismist ja tribalismist üles köetud rahvad toetavad seda sõda vaimustusega. Nad ei osanud eeldada liberalismivastast mässu paremalt poolt, Saksamaa valitsevalt klassilt, kes kaitses kõikvõimast riiki, ja vasakult poolt, bolševikelt, kes eitasid liberaalseid põhimõtteid, nagu eraomand ja üksikisiku õigused. Seejärel varises viimane kui üks nendest kaasaegse maailma eeldustest korraga kokku.

Ameeriklased piidlesid Euroopas 1914. aastal puhkenud sõda kui mingit kauget plahvatust – see ajas hirmu nahka, tekitas põnevust, oli kaugel ja, nagu enamik arvas, ei puutunud neisse. Ei läinud aga palju aega, kui nad avastasid enda üllatuseks, et isegi kui nende majandus rahvusvahelisest kaubandusest nii sõltuv ei olnud, oli see eurooplaste omaga ikka väga tihedalt läbi põimunud. Nad said sõja arvelt rikkaks, aga muutusid tahtmatult ka selle kriitiliseks jõuks, nii et mõlemad pooled nad lõpuks sellesse kaasa tõmbasid. Nad sattusid sõtta mitte üksnes selleks, et kaitsta oma kaubandust ja neutraalseid õigusi, vaid ka Walter Lippmanni toonaseil sõnul „atlantilist kogukonda” ehk neid liberaalseid ja demokraatlikke riike Atlandi mõlemal kaldal, millega USA-l polnud ainult ühised majandushuvid, vaid ka ühine poliitiline ja moraalne maailmavaade.¹⁴

Terved põlvkonnad ajaloolasi ja politolooge on I maailmasõja tähtsaid ideoloogilisi aspekte hägustanud või kõrvale heitnud. Meid on õpetatud muigama Woodrow Wilsoni üleskutse peale „maailm tuleb muuta demokraatiale ohutuks”. Kuid nagu Saksa ajaloolane Wolfgang J. Mommsen kunagi märkis, polnud sõda tegelikult ainult „Euroopa riikide vaheline võimuvõitlus”, vaid ka „poliitiliste süsteemide vaheline võitlus”.¹⁵ Ka sakslased leidsid, et sõja ühel kaalukausil on Lääne demokraatlike riikide idee „tsivilisatsioonist” ja teisel nende enda unikaalne kultuur. Nad eitasid „liberalismi ja individualismi” ning pooldasid selle asemel „kohusetunnet, korda ja õiglust”, mis kõik nõudsid kuuletumist tugevale riigile.¹⁶ Nad tõstsid au sisse üksikisiku, kes vabatahtlikult allutas oma huvid riigi kollektiivsetele huvidele, ning põlastasid liberalismi isekust ja atomiseerivust, „individualismi kõikvõimast türanniat”.¹⁷ Suurbritannia, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia rahvastele ning ka paljudele ameeriklastele oli sõda seepärast võitlus mitte ainult territooriumi, vaid eluviisi pärast. Lippmann nimetas Saksamaa agressiooni rünnakuks „tsivilisatsiooni vastu, kuhu me kuulume,” ning „maailmakorra vastu, milles Ameerika elab”.¹⁸ Seda Wilson silmas pidaski, kui ta ütles, et maailm tuleb „demokraatiale ohutuks” muuta. See ei olnud mingi utoopiline üleskutse demokraatia levitamiseks kogu maailmas, vaid praktiline kutse kaitsma „Atlandi kogukonna” habrast demokraatlikku korda, mis oli tõepoolest rünnaku all.

Enamik ameeriklasi hakkas sõda pidama liberaalse tsivilisatsiooni võitluseks autoritaarsuse ja „militarismi” vastu. Ja nii kõrgelennuliste eesmärkide puhul polnudki vist üllatav, et pärast sõda tabas neid teatav pettumus. Sõja võitnud liitlasväed käitusid täpselt samamoodi, nagu võitjad seda ajaloos ikka olid teinud, lõigates endale territooriume, alistades kolooniaid ja nuheldes kaotajaid. See ei olnud „liberaalne rahu”, mille eest olid paljud ameeriklased enda arvates sõdinud, ja nii ei pöördnud liberaalid mõlemal pool Atlandit mitte ainult sõja vastu, vaid kaotasid ka usu parema maailma võimalikkusesse. Progressi idee oli oma usutavuse kaotanud. Miljonid elud olid ohverdatud ja mille nimel? Ezra Poundi sõnul „nässus tsivilisatsiooni, tolle hambutu vana nõia” nimel.¹⁹

Kuigi enamik ameeriklasi oli sõtta astumist vaimustunult toetanud, leidis pärast sõda neist enamik, et see oli olnud kohutav viga ja et kümned tuhanded USA sõdurid olid täiesti mõttetult surma saanud. Hakati otsima patuoinast ja paljud väitsid, et avalikkust oli lollitatud. Seda olid väidetavalt teinud Briti-meelsed ajalehed ja intellektuaalid idast, rahandustegelased ja laskemoona tootjad ning Briti agendid USA valitsuses. Avalikkusele oli pähe määritud hulk suuri valesid, nende hulgas see, et sõjas oli süüdi peamiselt Saksamaa ja et kui Saksamaa oleks võitnud, oleksid USA elutähtsad huvid ohtu sattunud. Paljudes ringkondades valitseva suhtumise võiks õigustatult kokku võtta sõnadega, et „Wilson valetas ja inimesed surid”. Kogu II maailmasõjale eelnenud 20 aasta jooksul domineeris kõikides USA välispoliitilistes debattides kibe poleemika USA sekkumise pärast I maailmasõtta, just nii nagu praegu arutletakse Iraagi sõja üle. Ameeriklased ei pugenud pärast sõda urgu peitu, kuid lükkasid tagasi vastutuse maailma probleemide eest. Isegi rahvusvahelised lepingud, millele USA alla kirjutas, nagu näiteks Kelloggi-Briandi pakt, millega sõda „hukka mõisteti”, olid hoolikalt sõnastatud nii, et USA-l ei oleks kohustust mitte kuskil sekkuda. Suurel, loodusvarade poolest rikkal ja teistest riikidest kahe ookeaniga eraldatud mandril elavad ameeriklased leidsid, et nad võivad üha vägivaldsemast ja konfliktsemast maailmast tagasi tõmbuda.

Ülejäänud lugu peaks olema piisavalt tuttav. Aastatel 1933–1937 tuli Saksamaal võimule Hitler, Jaapan tungis Hiinasse, Mussolini Itaalia Etioopiasse, Saksamaa taasrelvastus, fašistlikud riigid tungisid Hispaaniasse. 1938. aastal järgnes sellele Münchenis demokraatlike riikide tagasitõmbumine ja 1939. aastal Saksamaa sissetung Poolasse. 1940. aasta suvel langes Prantsusmaa, Briti väed suruti mandrilt välja ja Dunkerque’ist läksid viimased väed laevale ning Hitler alustas rünnakuid Briti saarte vastu.

Ameeriklased tõrkusid vaatamata nendele ootamatutele sündmustele ikkagi meelt muutmast. Alguses klammerdusid nad lootuse külge, et äkki olukord siiski veel stabiliseerub, et agressorid näevad oma teguviisi mõttetust või et nad lüüakse tagasi ja diktaatorid kukutatakse. Veel 1936. aastal keeldusid isegi sõjakad internatsionalistid, nagu endine välisminister ja tulevane sõjaminister Henry Stimson uskumast, et Saksamaa ja Jaapan on „liberalismile täielikult kadunud”. Küll Hitler veel majanduse survel oma ambitsioone kärbib. Ja kui ei, siis – või niimoodi ameeriklased eeldasid – küll Suurbritannia ja Prantsusmaa veel vastu hakkavad. Nad ei uskunud, et Versailles’ lepinguga relvituks tehtud Saksamaa neid kaht suurriiki lüüa suudab. Pärast II maailmasõda ajas tagasi vaadates tunnistas Stimson, et on Euroopa riikide „erakordse nõrkuse ja arguse” pärast endiselt jahmunud, jättes siiski märkimata USA ja omaenda tegevusetuse, kui millegi ärategemiseks oleks veel šanssi olnud.²⁰