Читать книгу Salamõrtsuka teekond II osa - Робин Хобб - Страница 2

Diplomaatiat võiks sama hästi nimetada ka saladustega manipuleerimise kunstiks. Mis kasu oleks ühestki läbirääkimisest, kui kummalgi poolel poleks saladusi, mida jagada või varjata? Ja täpselt samavõrd, kui see on tõsi kuningriikidevaheliste kaubanduslepingute puhul, kehtib see ka abieluleppe kohta. Kumbki pool teab täpselt, kui palju ta on valmis teisele poolele andma, et oma tahtmist saada – ja manipulatsioonil selle salateadmisega põhinevadki kõige raskemad kokkulepped. Pole ainsatki tegevust inimeste vahel, milles saladustel ei oleks oma roll, olgu tegu kaardimängu või lehmamüümisega. Eelised on alati selle poolel, kes oskab kavalamalt otsustada, milline saladus avaldada ja millal. Kuningas Shrewdile meeldis öelda, et pole suurimat eelist kui teada oma vaenlase saladust, kui too usub sind sellest teadmatuses olevat. Ehk on see kõige sügavam saladus üldse, mida teada.

Järgnevad päevad polnud minu jaoks mitte päevad, vaid katkendlikud ärkvelolekuperioodid, millesse oli pikitud hubisevaid palavikuunesid. Kas oli mu põgus vestlus Narriga lõplikult ära kurnanud mu viimsed jõutagavarad või siis tundsin ma end lõpuks piisavalt turvaliselt, et vigastusele alla vanduda. Ehk mõlemat. Ma lebasin voodis Narri kolde lähedal ja tundsin haletsusväärset tuimust – kui ma üldse midagi tundsin. Pealtkuuldud vestlused tärisesid vastu mind. Arusaamine oma olemise armetusest kord tekkis, kord kadus, kuid Verity tule minu juurde, tule minu juurde oli alati ligi nagu trummilöögid, mis andsid mu valule rütmi. Teised hääled palavikuhämus tulid ja läksid, aga see oli püsiv.

*

„Ta usub, et see oled sina, keda ta otsib. Ja ka mina usun seda. Ma arvan, et sa peaksid ta vastu võtma. Ta on Valget Prohvetit otsides tulnud pika ja vaevalise tee.” Jofroni hääl oli vaikne ja mõistlik.

Kuulsin, kuidas Narr raspli kolksatusega käest pani. „Sel juhul ütle talle, et ta eksib. Ütle talle, et ma olen Valge Lelumeister. Ütle talle, et Valge Prohvet elab tänavat pidi edasi, vasakult viies uks.”

„Ma ei hakka teda narrima,” vastas Jofron tõsiselt. „Ta on sind otsides rännanud väga pika maa ja kaotanud kõik peale elu. Tule, oh püha. Ta ootab väljas. Kas sa ei võiks temaga kas või pisut kõnelda?”

„Oh püha,” norsatas Narr põlglikult. „Sa oled liiga palju vanu käsikirju lugenud. Ja tema samamoodi. Ei, Jofron.” Siis ta ohkas ja leebus. „Ütle talle, et ma räägin temaga kahe päeva pärast. Aga mitte täna.”

„Väga hea.” Jofron ei kiitnud seda ilmselgelt heaks. „Aga temaga on kaasas veel keegi. Rändmuusik. Ma ei usu, et temast niisama lihtsalt lahti saab. Ma usun, et too otsib teda.”

„Ah, aga keegi ei tea, et ta on siin. Välja arvatud sina, mina ja ravitseja. Ta tahab, et ta jäetaks mõneks ajaks rahule, kuni ta paraneb.”

Liigutasin suud. Püüdsin öelda, et soovin Starlingit näha ja et tema minemasaatmine pole kindlasti minu soov.

„Ma tean seda. Ja ravitseja on endiselt Seedrimäel. Aga ta on terane, see laulik. Ta küsis lastelt uudiseid võõraste kohta. Ja lapsed, nagu tavaliselt, teavad kõike.”

„Ja räägivad kõigest,” vastas Narr pahuralt. Kuulsin, kuidas ta ärritunult veel ühe tööriista käest viskas. „Ma näen, et sel juhul ei jää mul muud üle.”

„Sa kohtud nendega?”

Naeruturtsatus Narrilt. „Muidugi mitte. Ma pean silmas, et ma valetan neile.”

Pärastlõunased längus valguskiired mu suletud silmadel. Ärkasin vaidlevate häälte peale.

„Ma tahan teda ainult näha.” Naise hääl, ärritunud. „Ma tean, et ta on siin.”

„Ah, küllap ma pean siis tunnistama, et sul on õigus. Aga ta magab.” Narr, oma hulluksajava rahuga.

„Ma tahan teda sellegipoolest näha.” Starling, rõhutatult.

Narr ohkas sügavalt. „Ma võiksin lasta sul teda näha. Aga siis tahaksid sa teda puudutada. Ja kui sa teda puudutad, tahad sa oodata, kuni ta ärkab. Ja kui ta ärkab, tahad sa temaga rääkida. See ei lõpeks iial. Ja mul on täna palju tegemist. Lelumeistri aeg ei kuulu talle endale.”

„Sa ei ole lelumeister. Ma tean, kes sa oled. Ja ma tean, kes on tema päriselt.” Avatud uksest voolas sisse külma. See roomas mu tekkide alla, kiskus ihu kangeks ja nokkis valu tuikama. Ma tahtsin, et nad ukse kinni paneksid.

„Oojaa, sina ja Kettle teate meie suurt saladust. Mina olen Valge Prohvet ja tema on karjane Tom. Aga ma olen täna hõivatud homme valmivate nukkude ettekuulutamisega ja tema magab. Loeb oma unenägudes lambaid.”

„Ma ei mõelnud seda.” Starling tasandas häält, aga see kostis siiski. „Tema on FitzChivalry, Chivalry Loobuja poeg. Ja sina oled Narr.”

„Kunagi ehk olin ma narr. See on siin Jhaampes üldteada. Aga nüüd olen ma lelumeister. Kuna ma seda teist tiitlit enam ei kasuta, võid selle endale võtta, kui soovid. Ja mis Tomisse puutub, siis ma usun, et viimasel ajal passib tiitel Sängimadrats talle kõige paremini.”

„Ma lähen selle asjaga kuninganna ette.”

„Tark otsus. Kui tahad tema narriks saada, tuleks sul kohe kindlasti temaga kohtuda. Aga nüüd luba, et ma näitan sulle veel midagi. Ei, astu tahapoole, nii et sa näeksid seda tervenisti. Ja siit see tuleb.” Ma kuulsin uksepaugatust ja haagi kõlksatust. „Minu ukse väliskülg,” kuulutas Narr rõõmsalt. „Värvisin selle ise. Kas meeldib?”

Kuulsin tekkinud mütsatust nagu summutatud jalahoobist, millele järgnes veel mitu samasugust. Narr tuli ümisedes tagasi töölaua taha. Ta võttis kätte puust nukupea ja pintsli. Ja viskas pilgu minu poole. „Jää uuesti magama. Ta ei pääse niipea Kettrickeni jutule. Neil päevil võtab kuninganna vastu väga väheseid. Ja kui võtabki, pole tõenäoline, et teda usutakse. Rohkem ei saa me praegu teha. Nii et maga, kuni sa veel saad. Ja kogu jõudu, sest ma kardan, et sul läheb seda tarvis.”

*

Päevavalgus valgel lumel. Olen kõhuli lume sees puude vahel ja vaatan alla lagendikule. Noored mängivad inimesed ajavad üksteist taga, hüppavad ja tirivad pikali, et lumes üha ja üha veereda. Nad ei erine suuremat kutsikatest. Kadedus. Kui meie üles kasvasime, ei olnud kunagi teisi kutsikaid, kellega mängida. See on nagu kihelus, see iha tormata alla ja nendega kampa lüüa. Nad lööksid kartma, hoiatame ennast. Ainult vaatame. Laste kiledad hõiked täidavad õhku. Kas meie plikakuts kasvab nende sarnaseks, mõtleme neid nähes. Põimitud juuksepatsid lendavad seljal, kui nad üksteist taga ajades läbi lume tuiskavad.

„Fitz. Ärka üles. Ma pean sinuga rääkima.”

Midagi Narri hääletoonis lõikas udust ja valust läbi. Avasin valusad silmad ja kissitasin neid. Tuba oli pime, kuid Narr oli tõstnud voodi ette põrandale küünlajala. Ta istus selle kõrval ja vaatas mulle tõsiselt otsa. Ma ei suutnud lugeda tema ilmet – silmis ja suunurkades tantsiskles justkui lootus, aga samas tundus, et ta on end kokku võtnud, nagu tooks halbu uudiseid. „Kas sa kuulad? Kas sa kuuled mind?” nõudis ta.

Suutsin noogutada. Siis: „Jah.” Mu hääl oli nii kähe, et vaevu tundsin selle ära. Mulle tundus, et mitte mina ei kogu jõudu, et ravitseja saaks noole välja tõmmata, vaid jõudu kogub hoopis haav. Valukolle kasvas iga päevaga suuremaks. See tikkus lakkamatult mu meele piirimaadele ja tegi mõtlemise raskeks.

„Ma käisin Chade’i ja Kettrickeniga õhtust söömas. Chade’il oli meile uudiseid.” Ta kallutas pead ja jälgis hoolikalt mu nägu, kui sõnas: „Chade ütleb, et Buckis on Farseeride laps. Alles beebi, ja sohik. Aga Verity ja Chivalry vereliinist. Ta vannub, et see on tõsi.”

Ma sulgesin silmad.

„Fitz. Fitz! Ärka üles ja kuula mind. Ta tahab veenda Kettrickeni, et too lapse endale nõuaks. Kas selleks, et väita, nagu oleks too tema tõeline laps Verityga, keda võltsi nurisünnitusega palgamõrtsukate eest varjati. Või siis öelda, et laps on Verity sohik, aga kuninganna Kettricken on otsustanud anda talle seaduslikud õigused ja ta oma pärijana endale nõuda.”

Ma ei suutnud liigutada. Ma ei suutnud hingata. Minu tütar, ma teadsin. Ohutus paigas ja turvaliselt peidus, Burrichi valvsa pilgu all. Ohverdatakse troonile. Võetakse Mollylt ära ja antakse kuningannale. Minu väike tüdruk, kelle nime ma isegi ei teadnud. Viiakse ära, et temast saaks printsess ja aja möödudes kuninganna. Aga minu jaoks jääks ta igaveseks kättesaamatuks.

„Fitz!” Narr pani käe mu õlale ja pigistas õrnalt. Ma tean, et ta ihkas mind raputada. Avasin silmad.

Ta vahtis mulle näkku. „Kas sul pole mulle midagi öelda?” küsis ta ettevaatlikult.

„Kas ma saaksin veidi vett?”

Kuni ta seda tõi, kogusin ma end. Narr aitas mul juua. Selleks ajaks, kui ta mult tassi tagasi võttis, olin suutnud otsustada, milline küsimus tunduks kõige veenvam. „Mida Kettricken selle peale ütles, kui ta kuulis, et Verity on sohiku sigitanud? See ei võinud teda rõõmustada.”

Üle Narri näo vilksatas kõhklus, nagu ma olingi lootnud. „Laps sündis lõikusaja lõpus. Liiga hilja, et Verity oleks saanud enne retkele minekut tema isaks olla. Kettricken mõistis seda minust kiiremini.” Ta kõneles peaaegu hellalt. „Isa pead olema sina. Kui Kettricken seda Chade’ilt otsesõnu küsis, siis tunnistas ta seda.” Narr kallutas pead ja uuris mind. „Sa ei teadnud?”

Raputasin aeglaselt pead. Mida tähendas au minusuguse jaoks? Sohilaps ja salamõrvar, mis õigust oli minul hingeüllusele? Tõin kuuldavale vale, mis jääb mind alatiseks vaevama. „Ma ei saanud sigitada lõikuse ajal sündinud last. Molly pagendas mu oma voodist ammu enne seda, kui ta Buckist lahkus.” Püüdsin hoida hääle kindlana, kui ütlesin: „Kui ema on Molly ja ta väidab, et see on minu laps, siis ta valetab.” Püüdsin olla nii siiras, kui suutsin, ja lisasin: „Mul on kahju, Narr. Ma pole sigitanud sulle Farseeride pärijat ja see pole mul ka plaanis.” Mul polnud vaja pingutada, et hääl lämbuks ja silmisse kerkiksid pisarad. „Kummaline,” raputasin vastu patja pead, „et selline asi mulle nii väga haiget teeb. Et Molly võib tahta lasta seda last minu omaks pidada.” Sulgesin silmad.

Narr ütles hellalt: „Niipalju kui mina aru sain, et ole ta lapse kohta midagi väitnud. Ma usun, et praegu veel ei tea ta Chade’i plaanidest midagi.”

„Ma peaksin vist nii Chade’i kui ka Kettrickeniga kohtuma. Andma neile teada, et olen elus ja avaldama neile tõe. Siis, kui ma olen juba tugevam. Aga praegu, Narr, tahaksin üksi olla,” anusin ma. Ma ei tahtnud näha kahjutunnet ega ka hämmeldust ta näol. Palvetasin, et ta mu valet uskuma jääks, hoolimata sellest, et põlastasin end selle jälkuse pärast, mida olin Molly kohta öelnud. Nii et hoidsin silmad kinni, Narr aga võttis küünlad ja läks ära.

Lamasin mõnda aega pimeduses ja vihkasin ennast. Niimoodi on parem, kinnitasin ma endale. Kui peaksin kunagi Molly juurde tagasi pöörduma, ajan kõik jälle õigeks. Ja kui seda ei juhtu, ei võta nad vähemalt meie last temalt ära. Kinnitasin endale üha uuesti ja uuesti, et talitasin targasti. Aga see ei tundunud tark. See tundus reetlik.

Ma nägin und, mis oli ühtaegu kirgas ja nüri. Ma tahusin musta kivi. See oli kogu unenägu, kuid see oli oma monotoonsuses lõputu. Ma kasutasin peitlina pistoda ja vasarana kivi. Mu sõrmed olid korpas ja paistes neist paljudest kordadest, kui haare oli vääratanud ja kivi oli pistoda pea asemel näppe tabanud. Aga see ei peatanud mind. Ma tahusin musta kivi. Ja ootasin, et keegi tuleks ja mind aitaks.

Ühel õhtul ärgates leidsin oma voodiservalt Kettle’i. Ta tundus veel eakam, kui ma mäletasin. Ähmane talvine päevavalgus imbus läbi pärgamendist akende ja puudutas ta nägu. Silmitsesin teda mõnda aega, enne kui ta mu ärkvelolekut adus. Taibates vangutas ta pead. „Oleksin pidanud kõigist su veidrustest seda aimama. Sa olid ise ka teel Valge Prohveti juurde.” Ta kummardus lähemale ja jätkas sosinal: „Ta ei luba Starlingit sinu juurde. Ta ütleb, et sa oled nii elava külalise jaoks veel liiga nõrk. Ja et sa ei taha, et keegi teaks sinu siinviibimisest – mitte veel. Aga ma viin talle sinult sõna, eks ole?”

Ma sulgesin silmad.

Särav hommikune aeg ja koputus uksele. Ma ei suutnud laastava palaviku tõttu ei uinuda ega ka ärkvel püsida. Olin joonud pajukooreteed, kuni kõht loksus. Sellegipoolest lõhkus pea valutada ja ma värisesin või higistasin pidevalt. Koputus kostis uuesti, valjemini, ja Kettle pani käest tassi, millega ta oli mind parajasti tüüdanud. Narr istus oma töölaua taga. Ta pani tahumisriista käest, kuid Kettle hõikas: „Ma teen lahti!” ja avas ukse hoolimata Narri keelust: „Ei, las ma ise!”

Starling tungis nii järsult tuppa, et Kettle üllatusest karjatas. Starling tuiskas temast mööda, raputades mütsilt ja keebilt lund. Ta heitis Narrile võiduka pilgu. Narr vaid noogutas talle südamlikult, nagu oleks teda oodanud. Sõnagi lausumata pöördus ta oma nikerdustöö juurde tagasi. Eredad vihatulukesed Starlingi silmis lõid tulisemalt leegitsema ja ma tajusin, et ta on millegagi väga rahul. Ta lõi ukse enda järel valju pauguga kinni ja tuhises minu juurde nagu kehastunud põhjatuul. Ta vajus mu voodi kõrvale ristijalu istuma. „Nõnda siis, Fitz. Mul on nii hea meel sind jälle näha. Kettle rääkis mulle, et sa oled viga saanud. Ma oleksin sind juba varem vaatama tulnud, kui mind poleks ukselt minema saadetud. Kuidas sa end täna tunned?”

Ma püüdsin keskenduda. Soovisin, et ta liiguks aeglasemalt ja räägiks vaiksemalt. „Siin on nii külm,” kaebasin piredalt. „Ja ma kaotasin oma kõrvarõnga ära.” Olin selle kaotuse just hommikul avastanud. See tegi mulle tuska. Ma ei suutnud meenutada, miks see nii tähtis oli, aga meel ei lasknud sel minna. Juba paljas mõte sellest tegi peavalu hullemaks.

Starling võttis käpikud käest. Üks käsi oli endiselt sidemeis. Ta katsus teisega mu laupa. Käsi oli õnnistavalt külm. Veider, et külm võis tunduda nii mõnus. „Ta on üleni kuum!” süüdistas Starling Narri. „Kas sul pole olnud taipu anda talle pajukooreteed?”

Narr hööveldas maha järjekordse puidukeeru. „Pott on sealsamas su põlve juures, kui sa pole seda ümber ajanud. Kui suudad sundida teda seda veel rohkem jooma, oled sa minust parem inimene.” Järgmine puidukeerd.

„See pole kuigi raske,” vastas Starling vaikse vastiku häälega. Ja siis lahkemalt mulle: „Su kõrvarõngas pole kadunud. Näed, see on siin, minu käes.” Ta tõi asjakese oma vööpaunast välja. Üks tilluke osa minust toimis piisavalt hästi, et märgata tema sooje, mägede stiilis rõivaid. Starlingi käed olid külmad ja veidi karedad, kui ta rõnga mulle uuesti kõrva pani. Ma leidsin küsimuse.

„Miks see sinu käes oli?”

„Ma palusin Kettle’il selle tuua,” tunnistas ta mulle keerutamata. „Kui Narr ei lasknud mind sinu juurde. Mul pidi olema mingi tunnismärk, miski, mis tõestaks Kettrickenile, et kõik see, mida ma talle rääkisin, on tõsi. Ma kohtusin temaga ning rääkisin nii tema kui ka ta nõuandjaga just nüüdsama, tänasel päeval.”

Kuninganna nimi murdis mu uitama läinud mõtetest läbi ja aitas hetkeks keskenduda. „Kettricken! Mida sa küll teinud oled?” hüüdsin ma kohkunult. „Mida sa talle rääkisid?”

Starling tundus ehmunud. „Noh, kõike, mida tal on vaja teada, et sind su teekonnal aidata. Et sa oled tõesti elus. Et Verity ei ole surnud ja et sa lähed teda otsima. Et Mollyle tuleb sõna saata, et sa pole surnud ja sinuga on kõik hästi, et ta ei langeks meeleheitesse, vaid hoiaks teie last ohutus kohas kuni su naasmiseni. Et …”

„Ma usaldasin sind!” karjatasin ma. „Ma usaldasin sulle oma saladused ja sa reetsid mu. Milline narr ma küll olin!” hüüdsin meelt heites. Kõik, kõik oli kadunud.

„Ei, mina olen narr,” sekkus Narr meie kõnelusse. Ta kõndis aeglaselt üle toa ja jäi minu peale alla vaadates seisma. „Ja mulle näib, et enamgi veel, kuna uskusin, et sa mind usaldad,” jätkas ta ja ma polnud kunagi teda nii kahvatuna näinud. „Sinu laps,” ütles ta endamisi. „Tõeline Farseeride soost laps.” Kollased silmad välgatasid nagu kustuv leek, kui ta pilk Starlingilt minule vilksas. „Sa tead, mida säärased uudised mulle tähendavad. Miks? Milleks mulle valetada?”

Ma ei tea, mis oli hullem, kas haavumine Narri silmades või võidurõõm pilgus, mille Starling talle heitis.

„Ma pidin valetama, et ta endale hoida! See laps on minu, mitte Farseeride pärija!” karjatasin ahastuses. „Minu ja Molly oma. Laps, keda kasvatada ja armastada, mitte kuningategijate tööriist. Ja Molly ei tohi kuulda, et ma olen elus mitte kellegi muu kui vaid minu enda käest! Starling, kuidas sa võisid minuga nii teha? Miks ma küll olin säärane idioot, miks ma neist asjust üldse kellelegi rääkisin?”

Nüüd tundus Starling sama haavunud kui Narr. Ta tõusis jäigalt ja ta hääl oli rabe. „Aga ma tahtsin sind aidata. Aidata sul teha seda, mida sa tegema pead.” Starlingi selja taga tõukas tuuleiil ukse lahti. „Sellel naisel on õigus teada, et tema mees on elus.”

„Millist naist sa silmas pead?” küsis veel üks jäine hääl. Minu kohkumuseks tuiskas tuppa Kettricken, kannul Chade. Ta silmitses mind kohutava näoga. Lein oli teda laastanud, uuristanud ta suu veerde sügavad jooned ja söönud liha põskedelt. Nüüd marutas tema silmis lisaks raev. Koos nendega saabunud külm tuulepahvak jahutas mind hetkeks maha. Siis pandi uks kinni ning mu pilk libises ühelt tuttavalt näolt teisele. Väike tuba tundus tuubil täis põrnitsevaid nägusid, mis külmade silmadega alla minu peale vaatasid. Pilgutasin silmi. Neid oli nii palju ja nii lähedal ning nad kõik vahtisid mind ainiti. Keegi ei naeratanud. Ei tervitust ega rõõmu. Ainult raevukad tunded, mille olin ise kõigi omasepitsetud muutustega äratanud. Niimoodi tervitati Katalüsaatorit. Kellegi näol polnud seda, mida olin näha lootnud.

Välja arvatud Chade. Ta ületas pikkade sammudega toa, kiskudes samal ajal käest ratsakindad. Kui ta talvekeebi kapuutsi peast lükkas, nägin ma, et valged juuksed on seotud kuklasse sõdalasepatsi. Üle Chade’i lauba jooksis nahkpael, selle keskel oli hõbedane medaljon. Hirvepull, sarved rünnakuks langetatud. Märk, mille Verity oli mulle andnud. Starling astus tal kiirustades tee pealt eest. Ta ei heitnud naisele pilkugi, vaid seadis end vaevata voodi kõrvale põrandale istuma. Chade võttis mu käe pihku ja vidutas külmakahjustusi märgates silmi. Ta hoidis kätt hellalt. „Oh, mu poiss, mu poiss, ma uskusin, et sa oled surnud. Kui Burrich mulle sõna saatis, et ta leidis su surnukeha, arvasin ma, et mu süda murdub. Sõnavahetus, mis meil oli viimasel korral, kui lahku läksime … aga siin sa oled – elus, kuigi mitte terve.”

Ta kummardus ja suudles mind. Käsi, mille ta mu põsele pani, oli nüüd mõhnaline, rõugearmid ilmast parkunud näol vaevu nähtavad. Tõstsin pilgu ning nägin ta silmis tervitust ja rõõmu. Pisarad ähmastasid mu pilku, kuid ma pidin nõudma: „Kas sa tõesti võtaksid mult trooni pärast tütre? Veel üks Farseeride soost sohik … Kas sa laseksid teda samamoodi ära kasutada, nagu on kasutatud meid?”

Midagi tema näos tardus. Suujoon jäigastus otsustavalt. „Ma teen, mida tahes on vaja, et näha Kuue Hertsogkonna troonil jälle tõelist Farseeri valitsejat. Nagu ma olen vandunud, et ma teen. Nagu ka sina oled vandunud.” Meie pilgud kohtusid.

Vaatasin teda jahmunult. Ta armastas mind. Hullem veel, ta uskus minusse. Ta uskus, et minus on seesama jõud ja pühendumus kohustusele, mis oli olnud tema elu alustala. Nii et ta võiks teha minuga asju, mis on rängemad ja südametumad, kui Regal kogu oma vihkamises välja mõelda suudaks. Tema usk minusse oli selline, et ta ei kõhkleks paiskamast mind ükskõik millisesse lahingusse, ootamast minult ükskõik millist ohvrit. Minust murdis järsult välja kähe nuukse, mis rebis noolt seljas. „Sel pole lõppu!” karjatasin ma. „See kohustus tõukab mu surma. Parem, kui oleksingi surnud! Laske mul siis surra!” Tõmbasin järsult käe Chade’i pihust, hoolimata sellest, kui väga see liigutus haiget tegi. „Minge minema!”

Chade isegi ei võpatanud. „Ta kuumab palavikus,” ütles vanamees süüdistavalt Narrile. „Ta ei tea, mida ta räägib. Sa oleksid pidanud talle pajukooreteed andma.”

Narri huultele kerkis õõvastav naeratus. Enne, kui ta vastata jõudis, kostis terav kärisev heli. Läbi rasvatatud aknanaha suruti hall pea, milles välkus valgeid hambaid täis koon. Ülejäänud hunt tuli kohe selle järel ning ajas riiulitäie ürdipotte nende alla asetatud paari käsikirjarulli peale. Öösilm hüppas, nii et küüned puitpõrandal kidisesid, ja libises seisma minu ja kiiresti püsti karanud Chade’i vahel. Ta lõrises kõigi poole ümberringi. Ma tapan nad kõik sinu pärast, ütle ainult. Langetasin pea uuesti patjadele. Minu puhas, metsik hunt. Selliseks olin ma ta teinud. On see parem kui see, kelle Chade oli teinud minust?

Silmitsesin neid jälle. Chade seisis, nägu täiesti liikumatu. Kõigil ülejäänud nägudel oli veidi jahmatust, veidi kurbust, veidi pettumust, mille eest olin vastutav mina. Meeleheide ja palavik raputasid mind. „Andke andeks,” ütlesin nõrgalt. „Ma pole kunagi olnud see, kelleks te mind pidasite,” tunnistasin ma. „Mitte kunagi.”

Vaikus täitis ruumi. Tuli pragises korraks.

Surusin näo patja ja sulgesin silmad. Ütlesin sõnad, mida olin sunnitud ütlema. „Aga ma lähen ja leian Verity. Kuidagimoodi toon ma ta teile tagasi. Mitte sellepärast, et ma olen see, kelleks te mind peate,” lisasin aeglaselt pead tõstes. Nägin Chade’i näol süttimas lootust. „Vaid sellepärast, et mul pole valikut. Pole kunagi olnud.”

„Sa usud tõesti, et Verity on elus!” Kettrickeni häälest kostis meeletu, näljane lootus. Ta sööstis minu poole nagu ookeanimaru.

Noogutasin. „Jah,” suutsin siis kuuldavale tuua. „Jah, ma usun, et ta on elus. Ma olen teda tugevana endas tundnud.” Kettrickeni nägu oli nii lähedal, hiiglaslik mu silme ees. Pilgutasin silmi, kuid ei suutnud pilku fokuseerida.

„Miks ta pole siis tagasi tulnud? On ta eksinud? Vigastatud? Kas ta ei hooli siis neist, kelle maha jättis?” Kettrickeni küsimused rabisesid üksteise järel vastu mind nagu lingukivid.

„Ma arvan,” alustasin ma ega suutnud siis enam. Ei suutnud mõelda, ei suutnud rääkida. Sulgesin silmad. Kuulasin pikka vaikust. Öösilm niitsus ja urises siis sügavalt kurgupõhjast.

„Ehk peaksime kõik mõneks ajaks lahkuma,” söandas Starling kõhklevalt välja pakkuda. „Fitz ei ole selleks praegu võimeline.”

„Teie võite minna,” vastas Narr talle suureliselt. „Mina õnnetuseks siiski elan siin.”

Läheme jahile. On aeg küttima minna. Ma vaatan sinnapoole, kust me sisse tulime, aga Lõhnatu on selle ava hirvenahatükiga sulgenud. Uks – osa meist teab, et seal on uks ja me läheme selle juurde, vingume vaikselt ja nügime ninaga. Uks lõgiseb vastu riivi nagu lõks, mis on valmis kinni langema. Tuleb Lõhnatu, ta astub vaikselt, ettevaatlikult. Ta sirutab oma keha minust mööda, tõstab kahvatu käpa uksele ja teeb selle mulle lahti. Ma lipsan välja, tagasi jahedasse öömaailma. On mõnus jälle lihaseid sirutada, pageda valu, umbse hüti ja keha eest, millest sellele metsikule lihast ja karusnahast pühamule tolku pole. Öö neelab meid ja meie peame jahti.

Üks teine öö, üks teine aeg, enne, pärast, ma ei teadnud, minu päevad ei olnud enam üksteisega seotud. Keegi kergitas mu laubalt sooja kompressi ja asendas selle jahedamaga. „Anna andeks, Narr,” ütlesin ma.

„Kolmkümmend kaks,” ütles hääl vaevatult. Ja lisas siis hellemalt: „Joo.” Jahedad käed kergitasid mu pead. Tassist loksus vedelik vastu mu huuli. Püüdsin juua. Pajukooretee. Pöörasin pea vastikusega kõrvale. Narr pühkis mu suu puhtaks ja istus voodi kõrvale põrandale. Ta naaldus mulle seltsi pakkudes vastu seda. Ta tõstis käsikirjarulli lambivalgusesse ja jätkas lugemist. Oli sügav öö. Sulgesin silmad ja püüdsin uuesti und leida. Aga suutsin leida vaid asju, mida olin valesti teinud, usaldusi, mida olin reetnud.

„Anna andeks,” ütlesin ma.

„Kolmkümmend kolm,” ütles Narr pilku tõstmata.

„Kolmkümmend kolm mida?” küsisin ma.

Ta heitis mulle üllatunud pilgu. „Oh. Sa oled päriselt ärkvel ja räägid?”

„Muidugi. Kolmkümmend kolm mida?”

„Kolmkümmend kolm andekspalumist. Eri inimeste käest, aga kõige enam minult. Seitseteist korda kutsusid Burrichit. Olen kardetavasti järje kaotanud, kui palju kordi sa Mollyt oled hüüdnud. Ja koguni kuuskümmend kaks kuulutamist: „Verity, ma tulen!””

„Küllap ma ajan su hulluks. Anna andeks.”

„Kolmkümmend neli. Ei. Sa oled lihtsalt soninud ja üsna monotoonselt. Ilmselt on asi palavikus.”

„Ilmselt.”

Narr jätkas lugemist. „Ma olen kõhuli lebamisest nii väsinud,” söandasin öelda.

„Sul on ju selg ka,” soovitas Narr, et näha mind võpatamas. Siis: „Kas sa tahad, et ma aitaksin sul end küljele keerata?”

„Ei. See teeb ainult veel rohkem haiget.”

„Ütle, kui meelt muudad.” Ta pilk läks tagasi käsikirjale.

„Chade pole mind rohkem vaatama tulnud,” märkisin ma.

Narr ohkas ja pani kirjarulli kõrvale. „Keegi ei ole. Ravitseja jõudis kohale ja noomis meid kõiki sinu vaevamise pärast. Nad peavad su seniks rahule jätma, kuni ta noole välja tõmbab. See juhtub homme. Pealegi on Chade’il ja kuningannal kõvasti arutamist. Avastus, et nii sina kui ka Verity olete endiselt elus, muutis nende jaoks kõike.”

„Mõnel muul ajal oleks ta ka minu kaasanud.” Jäin vait, teades, et haletsen end mõnuga, kuid ma ei suutnud end ka peatada. „Küllap nad vist tunnevad, et mind ei või enam usaldada. Ega ma neid ei süüdistagi. Nüüd vihkavad mind kõik. Saladuste pärast, mida ma hoidsin. Kõige selle pärast, kuidas ma neid alt vedasin.”

„Oh, sugugi mitte kõik ei vihka sind,” hurjutas Narr leebelt. „Tegelikult vihkan ainult mina.”

Mu pilk kargas ta näole. Ta küüniline naeratus andis mulle julgust. „Saladused,” ütles ta ja ohkas. „Ühel päeval kirjutan ma pika filosoofilise käsitluse saladuste väest, olgu siis hoitud või välja räägitud.”

„On sul veel brändit?”

„Jälle janutab? Võta veidi pajukooreteed.” Nüüd oli Narri hääles söövitav viisakus, mida kattis paksu kihina mesi. „Tead, seda on küllaga. Ämbrite kaupa. Kõik sinu jaoks.”

„Mulle tundub, et palavik on veidi alla läinud,” pakkusin alandlikult.

Ta tõstis käe mu laubale. „On tõesti. Praeguseks. Aga ma ei usu, et ravitseja kiidaks selle heaks, kui sa ennast jälle täis jood.”

„Ravitsejat pole siin,” märkisin mina.

Narr kergitas minu poole kahvatut kulmu. „Burrich oleks sinu üle nii uhke.” Aga ta tõusis graatsiliselt ja astus tammepuust puhvetkapi juurde. Ettevaatlikult läks ta ümber Öösilma, kes oli koldekividel soojusest läbi imbunud unes siruli. Mu pilk rändas lapitud aknale ja seejärel jälle Narrile. Tundus, et nad olid mingile kokkuleppele jõudnud. Öösilm magas nii sügavalt, et ta ei näinud isegi und. Ka tema kõht oli täis. Hundi käpad tõmblesid, kui end tema poole sirutasin, nii et tõmbusin tagasi. Narr tõstis kandikule pudeli ja kaks topsi. Ta tundus liiga vaoshoitud.

„Tead, ma palun tõesti andeks.”

„Nii sa oled mulle öelnud. Kolmkümmend viis korda.”

„Aga ma mõtlen seda tõsiselt. Ma oleksin pidanud sind usaldama ja sulle oma tütrest rääkima.” Miski, ei palavik ega nool seljas, ei saanud takistada mind seda öeldes naeratamast. Minu tütar. Üritasin öelda lihtsalt tõde. Mul oli häbi, et see tundus uudse kogemusena. „Tead, ma pole teda kordagi näinud. Ainult taidudes. See ei ole sama asi ja ma tahan, et ta kuuluks mulle. Mulle ja Mollyle. Mitte et ta oleks laps, kes kuulub kuningriigile, tohutu vastutuskoormaga, millesse ta peab kasvama. Lihtsalt väike tüdruk, kes korjab lilli, teeb emaga koos küünlaid, teeb …” Jäin toppama ja lõpetasin: „Mida tahes tavalised lapsed teha võivad. Chade teeks sellele lõpu. Samal hetkel, kui keegi tema poole osutab ja ütleb: „Tema võiks olla Farseeride pärija,” on ta ohus. Teda tuleb valvata ja õpetada kartma, kaaluma iga sõna ja mõtlema läbi iga teo. Miks ta peaks? Ta pole tegelikult troonipärija. Ainult sohiku sohik,” laususin ma pingutusega need kalgid sõnad ja vandusin, et ei lase iialgi kellelgi neid talle näkku öelda. „Miks on vaja ta sellisesse ohtu panna? Oleks teine asi, kui ta oleks sündinud mõnes lossis ja tal oleks sada sõdurit, kes teda valvavad. Aga tal on vaid Molly ja Burrich.”

„Burrich on nendega koos? Kui Chade valis Burrichi, siis sellepärast, et tema meelest ongi Burrich väärt sadat valvurit. Aga seejuures märksa diskreetsem,” märkis Narr. Kas ta teadis, kui valusalt see mind väänab? Ta võttis topsid ja kallas mulle brändit. Suutsin ise oma peekri võtta. „Tütre terviseks. Sinu ja Molly tütre,” tegi ta ettepaneku ja me jõime. Brändi lõõskas mu kurgus olematuks.

„Niisiis,” suutsin ma öelda. „Chade teadis kõike ja saatis Burrichi teda valvama. Nad teadsid veel enne, kui mina teadsin.” Miks oli mul tunne, nagu oleks minult midagi varastatud?

„Nii ma kahtlustan, aga ma pole kindel.” Narr tegi pausi, otsekui kõhkleks ta, kas mulle on mõistlik rohkem rääkida. Siis nägin teda kahtlusi kõrvale heitmas. „Olen ajas tagasi liikudes tükke kokku sobitanud. Ma arvan, et Patience kahtlustas. Ma arvan, et sellepärast ta saatiski Molly Burrichi eest hoolitsema, kui tolle jalg viga sai. Burrich ei vajanud nii palju hoolt ja ta teadis seda sama hästi kui Patience. Aga Burrich on hea kuulaja – peamiselt sellepärast, et ta ise räägib nii vähe. Mollyl oli vaja kellegagi rääkida, võib-olla kellegagi, kes kunagi ise sohiku eest hoolitses. Sel päeval, kui me kõik olime üleval tema toas … Sa saatsid mu sinna, et ta vaataks, mis ta mu õlaga teha saab. Sel päeval, kui sa Shrewdi kambri ukse Regali eest lukku panid, et kuningat kaitsta …” Viivuks tundus, et see mälestus ei lase Narri lahti. Siis aga oli ta tagasi. „Trepist üles Burrichi katusekambrisse minnes kuulsin neid vaidlemas. Või noh, Molly vaidles ja Burrich oli vait, mis on kõige tõhusam viis vaielda. Nii et ma kuulasin pealt,” tunnistas ta otsekoheselt. „Aga ma ei kuulnud just palju. Molly nõudis, et Burrich muretseks talle mingit kindlat sorti ürti. Burrich polnud nõus. Lõpuks lubas ta Mollyle, et ei ütle kellelegi sõnagi, ning anus teda, et ta hästi järele mõtleks ja teeks, mida ta teha tahab, mitte seda, mis oleks kõige targem. Siis ei rääkinud nad enam midagi, nii et ma läksin sisse. Molly palus vabandust ja lahkus. Hiljem tulid sina ja ütlesid, et ta jättis su maha.” Ta tegi pausi. „Tegelikult, nüüd seda meenutades, olin ma täpselt sama juhm kui sina, et sellest kohe aru ei saanud.”

„Aitäh,” ütlesin talle kuivalt.

„Pole tänu väärt. Kuigi pean tunnistama, et tol päeval oli meil mõlemal mõtlemisainet enam kui küll.”

„Ma annaksin kõik, kui vaid saaksin minna tagasi sinna päeva ja talle öelda, et meie laps on minu jaoks kõige tähtsam asi terves maailmas. Tähtsam kui kuningas või riik.”

„Ah. Nii et sa oleksid sel päeval tema kannul Hirvelossist minema läinud, et teda kaitsta.” Narr võngutas minu poole kulmu.

Veidi aja pärast tunnistasin: „Ma poleks saanud.” Need sõnad jäid mulle kurku kinni, uhtusin need brändiga alla.

„Ma tean, et sa poleks saanud. Ma mõistan. Vaata, keegi ei pääse oma saatuse eest. Vähemalt mitte senikaua, kuni me aja rakmeis lõksus oleme. Ja,” lisas ta vaiksemalt, „ükski laps ei pääse tulevikust, mille saatus on talle määranud. Ei narr ega sohik. Ega ka sohiku tütar.”

Mööda mu selga jooksis üles judin. Kogu oma uskmatusest hoolimata tundsin ma hirmu. „Kas sa tahad öelda, et tead midagi tema tuleviku kohta?”

Narr ohkas ja noogutas. Siis naeratas ja raputas pead. „Nõnda see minu jaoks on. Ma tean midagi Farseeride pärija kohta. Kui see pärija on tema, siis kahtlemata loen ma millalgi aastate pärast mingit iidset ettekuulutust ja ütlen: Oojaa, siin see ongi, siin on ette ennustatud, kuidas see kõik saab toimuma. Ettekuulutust ei mõista keegi enne päriselt lõpuni, kui see on tõeks saanud. See on üsna hobuseraua moodi. Sepikojas näidatakse sulle rauast toorikut ja sa arvad, et see ei passi kuidagi. Aga pärast, kui see on käinud läbi tulest ning vasara ja viili alt, siis ennäe, see sobib täiuslikult su hobuse kabja alla, nagu see ei sobiks kellelegi teisele.”

„Sinu jutt kõlab, nagu vormiksid prohvetid oma ettekuulutusi tõeks pärast sündmuste toimumist.”

Ta kallutas pead. „Ja hea prohvet nagu hea seppki näitab sulle, et see sobib täiuslikult.” Ta võttis tühja klaasi mu käest. „Tead, sa peaksid magama. Homme tõmbab ravitseja noolepea välja. Sul läheb jõudu tarvis.”

Noogutasin ja avastasin ootamatult, et mu silmalaud on rasked.

Chade haaras mul randmetest ja surus mu tugevalt vastu kõva puust pinki. Mu rind ja põsk olid vastu seda pressitud. Narr istus mu jalgadel ja rõhus oma küllakil raskusega mu puusad paigale. Isegi Kettle’i käed olid mu paljastel õlgadel ja pressisid mind vastu järeleandmatut pinki. Tundsin end nagu tapale viidav siga. Starling seisis kõrval lõuendsidemete ja kuumaveekausiga. Kui Chade mu käed tugevalt allapoole tõmbas, oli mul tunne, et kogu selg roiskuva haava ümber läheb lõhki. Ravitseja kükitas minu kõrval. Märkasin silmanurgast tema näpitsaid. Must raud. Tõenäoliselt sepa kuurist laenatud.

”Valmis?” küsis ta.

”Ei,” ägasin ma. Nad ei teinud minust väljagi. Ta ei rääkinud minuga. Ravitseja oli terve hommiku minu kallal vaeva näinud, nagu oleksin ma mõni katkiläinud mänguasi, suskinud ja pigistanud määndunud seljahaavast vedelikke välja, samal ajal kui mina vingerdasin ja sajatusi pomisesin. Keegi peale Narri polnud mu needmist märkamagi teinud ja temagi jagas vaid soovitusi, kuidas neid hullemaks muuta. Narr oli jälle täitsa tema ise. Ta oli veennud Öösilma välja minema. Tajusin, et hunt varitseb ukse lähedal. Olin püüdnud talle edasi anda, mis pidi tehtud saama. Olin temast meie koosoldud aja jooksul piisavalt okkaid välja tõmmanud, nii et tal oli enamvähem ettekujutus olemas, mis on tarvilik valu. Siiski jagas ta mu õudu.

„Lase käia,” ütles Chade tervendajale. Tema pea oli minu oma ligi, ta habe kraapis mu puhtaksaetud põske. „Püsi paigal, poiss,” hingas ta mulle kõrva. Näpitsate külmad lõuad surusid mu põletikulist ihu.

„Ära hingelda! Ole paigal!” käskis ravitseja karmilt. Ma püüdsin. Mul oli tunne, nagu pressiks ta pidepunkti otsivad rauad otse mu selja sisse. Pärast tervet igavikku kobamist ütles ravitseja: „Hoidke teda kinni.” Tundsin, kuidas näpitsate lõuad kokku suruti. Ta tõmbas, rebides mu selgroo üles ja kehast välja.

Või nii see vähemalt tundus. Ma mäletan metalli esmast kriipimist vastu luud ning kõik mu otsused mitte karjuda olid unustatud. Möirgasin valu ja teadvuse endast ühekorraga välja. Pudenesin jälle sellesse ebamäärasesse paika, kuhu ei suuda jõuda ei uni ega ärkvelolek. Mu palavikupäevad olid selle mulle liigagi tuttavaks teinud.

Taiujõgi. Mina selles ja see minus. Ainult sammu kaugusel, see oli alati olnud vaid sammu kaugusel. Valu ja üksinduse lakkamine. Kärme ja magus. Pudenesin selles laiali, hargnesin lahti nagu kudumistöö, kui tõmmata õigest lõngast. Ja koost lagunes ka kogu mu valu. Ei. Verity keelas selle rangelt ära. Tagasi endasse, Fitz. Nagu peletaks väikest last tulest eemale. Ma läksin.

Nagu pinnale kerkiv sukelduja tulin tagasi kõvale pingile ja enda kohalt kostvate häälte juurde. Valgus tundus hämar. Keegi hõikas midagi vere kohta ja nõudis lund täis riidetükki. Tundsin, kuidas see vastu mu selga suruti, samal ajal kui Narri vaibale lendas läbiligunenud punane kalts. Plekk valgus villasel koel laiali ja mina voolasin koos sellega. Ma hõljusin ja tuba oli täis musti tähne. Ravitseja oli tule juures ametis. Ta tõmbas leekidest sepa järgmise tööriista. See hõõgus ja ta pöördus mind vaatama. „Oota!” karjatasin õudusega ning ajasin end pingilt poolenisti üles, kuid siis rabas Chade mul õlgadest.

„See tuleb ära teha,” ütles ta mulle karmilt ja hoidis mind raudses haardes, kui ravitseja ligi astus. Alguses tajusin vaid survet, kui ta kuuma rauda vastu mu selga hoidis. Tundsin omaenda kõrbeva ihu lõhna ja arvasin, et ei hooli sellest, kuni äkiline valukramp rebis mind järsema jõnksatusega kui poomisnöör. Kerkiv pimedus tahtis mind põhja vedada. „Vee kohale tõmmatud ja põletatud!” röögatasin ahastavalt. Hunt vingus.

*

Kerkimine. Ülestulek, üha lähemale valgusele. Sukeldumine oli olnud sügav, veed soojad ja unenägusid täis. Ma maitsesin teadvusel oleku äärt, hingasin rinnatäie ärkvelolekut.

Chade. „ … aga sa oleksid ju võinud mulle öelda vähemalt seda, et ta on elus ja tuli sinu juurde. Eda ja El ühes sõlmes, Narr, kui tihti olen ma usaldanud sulle oma kõige salajasemad mõtted?”

„Pea sama tihti, kui oled usaldamata jätnud,” salvas Narr vastu. „Fitz palus mul oma siinoleku saladuses hoida. Ja tolle lauliku sekkumiseni see oligi saladus. Mis häda oleks sest olnud, kui ta oleks üksi rahus puhata saanud, kuni nool välja tuleb? Sa oled ta sonimisi kuulanud. Kas need tunduvad sulle enesega rahujalal oleva mehe omad?”

Chade ohkas. „Sellegipoolest. Sa oleksid võinud mulle öelda. Sa tead, mida mulle oleks tähendanud teadmine, et ta on elus.”

„Sa tead, mida oleks mulle tähendanud teadmine, et Farseeridel on troonipärija,” suskas Narr vastu.

„Ma rääkisin sulle kohe, kui olin rääkinud kuningannale!”

„Jah, aga kui kaua sa temast juba teadsid? Sellest ajast, kui saatsid Burrichi Mollyt valvama? Sa teadsid, et Molly kannab Fitzi last, kui viimane kord siin käisid, aga ometi ei öelnud sa midagi.”

Chade hingas järsult sisse ja hoiatas: „Ma eelistaksin, et neid nimesid valjusti välja ei öeldaks, isegi mitte siin. Ma pole neid isegi kuningannale nimetanud. Sa pead mõistma, Narr. Mida rohkem inimesi teab, seda suuremas ohus on laps. Ma poleks tema olemasolu iial avaldanud, kui kuninganna laps poleks surnud ja me poleks arvanud, et Verity on igaveseks läinud.”

„Hoia oma lootus saladusi pidada endale. Rändlaulik teab Molly nime – laulikud saladusi ei pea.” Vastumeelsus Starlingi suhtes särtsus Narri hääles. Ta lisas külmemal toonil: „Mida sa õieti kavatsesid teha, Chade? Lasta Fitzi tütart Verity omaks pidada? Varastada ta Mollylt ära ja anda kuningannale, et too kasvataks teda kui enda oma?” Narri häälde oli ilmunud tappev mahedus.

„Ma … ajad on rasked ja vajadus nii suur … aga … mitte varastada, ei. Burrich mõistaks ja ma usun, et ta suudaks selle ka tüdrukule selgeks teha.

Pealegi. Mida on tal lapsele pakkuda? Rahatu küünlavalmistaja, ärist ilma jäänud … kuidas ta saab lapse eest hoolitseda? See laps väärib paremat. Nagu ka tema ema, kui aus olla, ja ma teen kõik, mis minu võimuses, et ka tema elu oleks kindlustatud. Aga maimukest ei saa tema juurde jätta. Mõtle, Narr. Kui see peaks teatavaks saama, et laps on Farseeride soost, on tal ohutu vaid troonil või selle järjekorras. See naine kuulab Burrichit. Mees teeb talle selle selgeks.”

„Ma pole kindel, kas sa suudaksid selle isegi Burrichile selgeks teha. Ühe lapse ta juba loovutas kuninglikule kohusele. Ta võib tunda, et teisel korral poleks see tark otsus.”

„Vahel on kõik valikud halvad, Narr, kuid valida tuleb sellegipoolest.”

Ma vist tegin vaikselt häält, sest nad mõlemad astusid kähku minu juurde. „Poiss?” nõudis Chade ärevalt. „Poiss, kas sa oled ärkvel?”

Ma otsustasin, et olen. Paotasin üht silma. Öö. Kolde ja mõne küünla valgus. Chade, Narr, pudel brändit. Ja mina. Selg ei tundunud parem. Palavik ei tundunud madalam. Enne, kui jõudsin isegi paluda, tõstis Narr tassi mu huultele. Neetud pajukooretee. Olin nii janune, et jõin selle tilgatumaks. Järgmises tassis, mida ta pakkus, oli lihapuljong, imeliselt soolane. „Mul on hirmus janu,” suutsin kuuldavale tuua, kui olin selle lõpetanud. Suu tundus janust kleepuv, sellest paks.

„Sa kaotasid palju verd,” selgitas Chade tarbetult.

„Kas tahad veel puljongit?” küsis Narr.

Suutsin üksnes väga nõrgalt noogutada. Narr võttis tassi ja läks kolde juurde. Chade kummardus mulle lähemale ja sosistas kummalise pakilisusega: „Fitz. Ütle mulle midagi. Kas sa vihkad mind, poiss?”

Viivuks ma ei teadnud.Aga mõte Chade’i vihkamisest tähendas minu jaoks liiga suurt kaotust. Neid oli maailmas liiga vähe, kes minust hoolisid. Ma ei saanud vihata neist ainsatki. Raputasin kröömikese pead. „Aga,” ütlesin ma aeglaselt, hoolikalt tihkeid sõnu vormides, „ära võta minult mu last.”

„Ära karda,” ütles ta mulle hellalt. Eakas käsi silus juuksed mu näolt. „Kui Verity on elus, pole selleks vajadust. Hetkel on tal kõige ohutum seal, kus ta parajasti on. Ja kui kuningas Verity naaseb ja jälle troonile asub, saavad nad Kettrickeniga oma lapsed.”

„Lubad?” anusin ma.

Ta vaatas mulle silma. Narr tõi puljongi ja Chade astus kõrvale, et talle ruumi teha. See tass oli soojem. Tundus, nagu voolaks elu ise minusse tagasi. Kui jook oli otsas, suutsin juba valjemini rääkida. „Chade,” ütlesin ma. Ta oli astunud kolde äärde ja vahtis tulle. Kui rääkima hakkasin, pöördus ta uuesti minu poole.

„Sa ei lubanud,” meenutasin ma talle.

„Ei,” nõustus ta väga tõsiselt. „Ma ei lubanud. Aeg on selle lubaduse andmiseks liiga heitlik.”

Tükk aega ma lihtsalt silmitsesin teda. Mõne aja pärast raputas ta vaevumärgatavalt pead ja viis pilgu kõrvale. Ta ei suutnud mulle otsa vaadata. Aga ta ei pakkunud mulle ka valesid. Nii et otsus oli minu teha.

„Sa võid minu saada,” ütlesin talle vaikselt. „Ma teen kõik, mida suudan, et Verity tagasi tuua, ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta uuesti troonile aidata. Sa võid saada mu surma, kui asi selleni läheb. Enamgi veel, sa võid saada mu elu, Chade. Aga mitte mu lapse oma. Mitte minu tütre elu.”

Ta vaatas mulle silma ja noogutas aeglaselt.

Taastumine oli aegavõttev ja valuline protsess. Mulle tundus, et oleksin pidanud nautima iga päeva pehmes voodis, iga toidusuutäit, iga hetke turvalist und. Aga see polnud nii. Külmanäpistatud nahk mu sõrmedel ja varvastel koorus maha ja jäi igale poole kinni ning uus nahk selle all oli kohutavalt tundlik. Ravitseja käis iga päev mind torkimas. Ta nõudis, et seljahaav jääks sidumata ja kuivaks. Olin väsinud jälgilt lõhnavatest sidemetest, mida ta mult kooris, ja veel enam väsinud nokkimisest haava kallal, et see liiga kiiresti kinni ei kasvaks. Ta meenutas mulle varest sureva looma kallal, ja kui ma ühel päeval seda talle taktitundetult ka ütlesin, naeris ta mu üle.

Mõne päeva pärast suutsin juba ringi liikuda, kuid mitte hooletult. Iga samm, iga käesirutus oli ettevaatlik tegu. Õppisin hoidma küünarnukke tihedalt vastu keha, et vähendada lihaste pinget seljal, ja kõndima, nagu oleks mu pealael tasakaalus korvitäis mune. Sellest hoolimata väsisin väga kiiresti ja liigselt pingutav jalutuskäik võis tagasi tuua öise palaviku.

Käisin iga päev saunamajas, ja kuigi kuumas vees ligunemine lõdvestas keha, ei suutnud mina veeta seal hetkegi mäletamata, et just seal üritas Regal mind uputada ja et just seal nägin ma, kuidas Burrich kaikaga pikali löödi. Siis alustas mu peas jälle sireen tule minu juurde, tule minu juurde, ning mu mõistus oli varsti pilgeni täis mõtteid ja oletusi Verity kohta. See ei soodustanud just meelerahu. Selle asemel avastasin end plaanimast oma järgmise teekonna iga pisematki detaili. Koostasin mõttes nimekirju varustusest, mida pean Kettrickenilt paluma, ning arutlesin endaga pikalt ja laialt selle üle, kas minna ratsa või mitte. Lõpuks otsustasin, et mitte. Mägedes ei jätku loomale toitu – ja mõtlematuks julmuseks polnud ma enam suuteline. Ma ei võta hobust või poni, teades, et too sureb. Teadsin ka seda, et pean varsti nõutama loa ja minema raamatukogudest Verity kaardi eelkäijat otsima. Ootasin hirmuga eelseisvat kohustuslikku kohtumist Kettrickeniga, sest ta polnud mind kordagi enda juurde kutsunud.

Iga päev meenutasin endale seda kõike ja iga päev lükkasin selle veel päeva võrra edasi. Ikka veel ei suutnud ma ilma puhkamata Jhaampe ühest otsast teise kõndida. Hakkasin end teadlikult rohkem sööma sundima ja jõu piire katsetama. Narr ühines minuga sageli neil jõustavatel jalutuskäikudel. Ma teadsin, et ta vihkab külma, aga tema vaikiv seltskond oli mulle liiga meelepärane, et soovitada tal pigem tuppa sooja jääda. Korra viis ta mu Tahmikut vaatama ja see tasane loom tervitas mind säärase rõõmuga, et käisin pärast seda seal iga päev. Tema kõht oli Ruddy varsast punsumas – ta poegib varakevadel. Hobune tundus piisavalt terve, aga ma muretsesin ta vanuse pärast. Selle leebe mära lähedus pakkus mulle hämmastavalt ohtralt lohutust. Harjamiseks käsivarte tõstmine kiskus mu haava, aga ma harjasin teda sellegipoolest ja Ruddyt samuti. See ergas noor ratsu vajas tõsisemat tegelemist, kui talle osaks sai. Tegin tema heaks, mida suutsin, ja igal viimasel kui hetkel sellest tundsin puudust Burrichist.

Hunt tuli ja läks, nagu tahtis. Ta ühines minu ja Narri jalutuskäikudega ja tuli pärast meie kannul hütti. Oli peaaegu valus vaadata, kui kärmelt ta kohanes. Narr pobises küünejälgedest põrandal ja karvadest vaipadel, aga nad meeldisid teineteisele piisaval määral. Narri töölaual lebavatest puutükkidest hakkas osade kaupa nähtavale ilmuma hundikutsikas. Öösilmale hakkas meeldima üht teatud sorti seemnekook, mis oli ka Narri lemmik. Hunt põrnitses teda üksisilmi, ükskõik millal Narr seda siis ka sõi, ja ilastas põrandale suured süljeloigud, kuni Narr viimaks leebus ja osa talle andis. Noomisin neid mõlemaid selle pärast, mida maiustused Öösilma kasuka või hammastega teha võisid, aga kumbki neist ei teinud minust väljagi. Küllap olin veidi armukade, et hunt Narri nii kähku usaldama hakkas, kuni Öösilm lõpuks ühel päeval rõhutatult küsis: Miks ei peaks ma usaldama kedagi, keda sina usaldad? Ma ei osanud sellele vastata.

„Seda et … Millal sinust siis lelumeister sai?” küsisin ühel päeval Narrilt erilise sihita. Naaldusin vastu lauda ja jälgisin, kuidas ta sõrmed hüpiknuku keha ja ihuliikmed tugikepi külge sidusid. Hunt oli sügavas unes laua all siruli.

Ta kehitas üht õlga. „Kui ma siia jõudsin, oli ilmselge, et kuningas Eyodi õukonnas pole narrile kohta.” Ta ohkas kergelt. „Mitte et ma oleksin tõeliselt tahtnud olla kellegi teise narr peale kuningas Shrewdi. Et asi oli nii, vaatasin ringi, milliseid muid võimalusi mul leivateenimiseks veel on. Ühel õhtul, päris purjuspäi, küsisin endalt, mida ma oskan kõige paremini. „Ilmselge – olla käpiknukk,” vastasin ma endale. Kord saatuse nööridest kistud, kord kõrvale hunnikusse heidetud. Nii ma siis võtsin vastu otsuse, et ei tantsi enam nööritõmmete järgi, vaid hakkan ise nööre tõmbama. Järgmisel päeval katsusin oma otsuse järele. Avastasin varsti, et see meeldib mulle. Lihtsad mänguasjad, millega ma üles kasvasin, ja need, mida ma kord Buckis nägin, on Mäestiku laste jaoks imekummalised. Avastasin, et mul tuleb täiskasvanutega vähe tegemist, ja see sobis mulle väga hästi. Siinsed lapsed õpivad küttima, kalastama, kuduma ja saaki koristama väga varases eas ning kõik nende varud kuuluvad neile endale. Nii et ma kauplen selle saamiseks, mida mul on tarvis. Lapsed, olen ma avastanud, harjuvad kõige ebatavalisega palju kiiremini. Vaata, nemad tunnistavad oma uudishimu, mitte ei põlasta seda, mis selle tekitab.” Tema kahvatud sõrmed sidusid hoolika sõlme. Siis tõstis ta oma loomingu üles ja pani minu jaoks tantsima.

Vaatasin lelu lustakat karglemist ja minus ärkas minevikku küünituv iha – ka mul oleks võinud olla säärane erksalt värvitud puust ja lihvitud äärtega asjake. „Ma tahaksin, et mu tütrel oleks selliseid asju nagu see siin,” kuulsin end valjusti ütlemas. „Meisterlikult valmistatud mänguasju, pehmeid erksavärvilisi seelikuid ja nukke, mida kaissu võtta.”

„Tal saab olema,” lubas Narr mulle tõsiselt. „Saab olema.”

Päevad möödusid aeglaselt. Mu käed said jälle normaalse väljanägemise ja neile tekkisid isegi mõningad paksendid. Ravitseja lubas mul selga sidumata välja minna. Hakkasin rahutuks muutuma, kuid teadsin, et pole veel lahkumiseks piisavalt tugev. Minu rahutus ärritas omakorda Narri. Ma polnud isegi mõistnud, kui palju ma ringi tammun, kuni ta ühel õhtul toolilt tõusis ja oma töölaua mulle ette tõukas, et mind rajalt kõrvale kallutada. Me mõlemad naersime, aga see ei hajutanud pinna all peituvat pinget. Ma hakkasin uskuma, et rikun rahu igal pool, kuhu lähen.

Kettle külastas meid sageli ja üritas mu mõtteid kõrvale juhtida oma teadmistega Valgest Prohvetist rääkivatest käsikirjadest. Liiga sageli mainiti neis ka Katalüsaatorit. Vahel sekkus ka Narr tema arutlustesse. Aga sagedamini tõi ta kuuldavale ainult ei millekski kohustavaid ühmatusi, kui Kettle seda kõike mulle selgitada üritas. Ma peaaegu et igatsesin tagasi tema morni kangekaelsust. Ja ma tunnistan, et mida enam ta rääkis, seda enam pidasin ma endamisi aru, kuidas on küll võimalik, et Buckist pärit naine rändas kunagi kodumaast nii kaugele, et temast sai seal võõra õpetuse jünger, ja et see toob ta ühel päeval tagasi kodumaale. Aga minu salakavalalt ettesöödetud küsimusi tõrjudes ilmus vana Kettle jälle välja.

Ka Starling käis, kuid mitte nii sageli kui Kettle, ja tavaliselt siis, kui Narr oli asjatoimetuste tõttu ära. Tundus, et need kaks ei saa ühes ruumiski oldud ilma, et sädemed lendama hakkaks. Kohe, kui suutsin veidigi iseseisvalt ringi liikuda, hakkas ta mind veenma, et läheksin temaga välja jalutama – küllap selleks, et Narri vältida. Eks kõndimisest oli mulle kasu, aga ma ei nautinud neid käike. Mul oli talvekülmast kõrini ning vestlus Starlingiga ajas mu reeglina rahutuks ja ärevile. Ta rääkis tihti sõjast Buckis, uudisekatketest, mida oli Chade’i ja Kettrickeni jutust kuulnud, sest ta viibis sageli nende seltsis. Ta mängis neile õhtuti nii hästi, kui ta oma vigastatud käe ja laenatud harfiga mängida sai. Starling elas kuningliku palee peasaalis. Elu õukonnas näis talle sobivat. Ta oli sellest sageli vaimustatud ja innustunud. Mäestikurahva erksavärvilised rõivad tõstsid esile tema tumedad juuksed ja silmad ning külm tõi näole värvi. Paistis, et ta on kõigist õnnetustest taastunud ja pulbitseb jälle elust. Isegi käsi paranes hästi ja Chade oli aidanud tal uue harfi valmistamiseks puidukaupa teha. Mul oli piinlik, et tema reipus pani mu end üksnes veel vanema, nõrgema ja vaevatumana tundma. Tund või paar Starlingi seltsis kurnas mu ära, nagu oleksin mõnda isepäist sälgu treenimas käinud. Tajusin pidevalt survet, et ma temaga nõustuksin. Aga tihtipeale ei saanud ma seda teha.

„Ta teeb mu närviliseks,” ütles Starling ükskord järjekordse Narri pihta suunatud tiraadi käigus. „Asi pole tema värvis, asi on tema olemises. Ta ei ütle kunagi kellelegi ühtki head ega lihtsat sõna, isegi mitte lastele, kes tulevad lelukaupa tegema. Kas sa oled märganud, kuidas ta neid kiusab ja narritab?”

„Nad meeldivad talle ja tema meeldib neile,” vastasin väsinult. „Ta ei narri neid mitte õelusest. Ta narrib neid, nagu ta narrib kõiki. Lastele see meeldib. Ükski laps ei taha, et temaga räägitaks ülalt alla.” Lühike jalutuskäik oli mu rohkem ära väsitanud, kui tahtsin talle tunnistada. Ja oli tüütu Narri kogu aeg tema eest kaitsta.

Starling ei vastanud. Adusin, et Öösilm liigub varjuna me kannul. Ta libises puudetuka varjust lumega kaetud põõsasteni aias. Ma kahtlustasin, et hundi linnasviibimine pole kuigi suur saladus, aga ometi ei meeldinud talle avalikult tänaval kõndida. Oli kummaliselt lohutav teada, et ta on lähedal.

Püüdsin leida uue jututeema. „Ma pole Chade’i nüüd juba mitu päeva näinud,” riskisin öelda. Ma ei sallinud seda, et pidin temalt uudiseid õngitsema. Aga Chade polnud minu juurde tulnud ning mina tema juurde ei lähe. Ma ei kandnud ta peale viha, aga ei suutnud ka andestada minu lapse jaoks tehtud plaane.

„Ma laulsin Chade’ile eile õhtul.” Starling naeratas seda meenutades. „Ta oli ülimalt teravmeelne. Ta suudab isegi Kettrickeni näole naeratuse tuua. On raske uskuda, et see mees on aastaid säherduses eraldatuses elanud. Ta tõmbab inimesi ligi nagu lilleõis mesilasi. Ta oskab kõige härrasmehelikumal moel daamile märku anda, kui ta teda imetleb. Ja …”

„Chade?” Uskumatult purskas sõna minust välja. „Härrasmehelik?”

„Loomulikult,” vastas Starling lõbustatult. „Ta võib olla väga sarmikas, kui tal aega on. Eile õhtul laulsin talle ja Kettrickenile ning ta oli tänusõnadega väga helde. Ja tal on õukondlase kõnepruuk.” Naine naeratas endamisi ja ma nägin, et Chade’i sõnad olid jätnud talle meeldiva mälestuse. Katse kujutleda Chade’i hurmuri rollis nõudis minult aga oma meele painutamist harjumatus suunas. Ma ei osanud enam midagi öelda ning lasin seega Starlingil meeldivasse unelusse jääda. Mõne aja pärast lisast laulik aga ootamatult: „Tead, ta ei tule meiega kaasa.”

„Kes? Kuhu?” Ma ei suutnud otsustada, kas hiljutine palavik on mu taipu aeglustanud või kargasid Starlingi mõtted ühelt asjalt teisele nagu kirbud.

Ta patsutas lohutavalt mu käsivart. „Sa hakkad ära väsima. Pöörame parem tagasi. Ma saan alati kohe aru, kui sa väsinud oled, sa küsid siis ikka kõige tobedamaid asju.” Ta tõmbas hinge ja pöördus tagasi jututeema juurde. „Chade ei tule koos meiega Verityt otsima. Ta peab minema tagasi Bucki, et levitada teateid sinu teekonnast ja anda sealsele rahvale julgust. Ta muidugi austab sinu soovi ega maini su nime. Ainult seda, et kuninganna on asunud teele, et kuningas üles leida ja ta troonile tagasi tuua.”

Ta vaikis korraks ja püüdis öelda nagu muuseas: „Chade palus mul luua enda tarvis mõned lihtsad laulukesed, mis põhineksid vanadel lugudel, et neid oleks kerge ära õppida ja laulda.” Ta naeratas mulle ja ma mõistsin, kui õnnelik ta Chade’i palve üle on. „Ta hakkab neid levitama teeäärsetes kõrtsides ja trahterites ning need tärkavad nagu seemned ja rändavad edasi. Lihtsad laulud, mis ütlevad, et Verity tuleb tagasi korda looma ning et troonile tõuseb Farseeride pärija, kes Kuus Hertsogkonda võidu ja rahuga taas ühte seob. Ta ütleb, et on väga tähtis anda inimestele julgust ning hoida nende silme ees pilt Verity naasmisest.”

Ma otsisin läbi tema laulude ja ettekuulutuste loba tagasiteed jutu algusesse. „Meiega, sa ütlesid? Kelle meiega? Ja läheme kuhu?”

Starling peatus, tõmbas kinda käest ja pani käe kärmelt mu laubale. „Kas sul on jälle palavik? Pisut vist küll. Pöörame nüüd tagasi.” Kui me hakkasime mööda oma jälgi läbi vaiksete tänavate tagasi kõndima, lisas ta kannatlikult: „Meie – sina, mina ja Kettricken – läheme Verityt otsima. Kas sa oled unustanud, et sellepärast sa Mäestiku kuningriiki tulidki? Kettricken ütleb, et teekond kujuneb rängaks. Lahingupaigale minek pole nii hirmus keeruline. Aga kui Verity sealt edasi läks, siis mööda üht neist iidsetest radadest, mis on kantud ühele vanale kaardile, ja need ei pruugi enam sugugi rajad olla. Tema isa pole sest ettevõtmisest üldse vaimustuses. Tema mõtetesse mahub vaid sõda Regaliga. „Samal ajal kui sina oma kuningast abikaasat otsid, tahab tema valelik vend meie rahva oma orjadeks teha!” olevat ta öelnud. Nii et Kettricken saab varuda kaasa vaid seda, mida talle vabatahtlikult antakse, ja võtta kaasa inimesed, kes eelistavad minna temaga, mitte jääda võitlema Regali vastu. Neid pole just palju, usu mind, ja …”

„Ma tahan minna tagasi Narri majja,” ütlesin ma nõrgalt. Mu pea käis ringi ja kõhus keeras. Olin unustanud, et nii need asjad kuningas Shrewdi õukonnas käisidki. Miks ma küll ootasin, et siin on midagi teisiti? Plaanid tehakse valmis, asjad korraldatakse ära ja siis annavad nad mulle teada, mida ma nende meelest tegema peaksin, ning ma teengi seda. Kas see polnud alati olnud minu ülesanne? Minna sellisesse ja sellisesse paika, tappa see konkreetne inimene, inimene, keda ma polnud kunagi varem kohanud, ja seda kõike kellegi sõna peale? Ma ei tea, miks mind järsku jahmatas avastus, et kogu see ülioluliste plaanide seadmine oli jätkunud ilma ühegi minupoolse sõnata, nagu poleks ma enamat kui vaid hobune tallis, kes ootab, millal talle sadul selga ja valjad pähe pannakse ja jahile ratsutatakse.

Aga kas ma polnud siis ise just sellist kokkulepet Chade’ile pakkunud, meenutasin endale. Et nad võivad saada minu elu, kui vaid lapse rahule jätavad. Miks üllatuda? Miks üldse muretseda? Peaksin lihtsalt minema tagasi Narri juurde, sööma, magama ning jõudu kosutama, kuni mind nõutakse.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Starling järsku murelikult. „Ma ei ole sind vist kunagi nii kahvatuna näinud.”

„Kõik on korras,” kinnitasin talle tuimalt. „Mõtlesin vaid, et oleks tore aidata Narril mõnda aega nukke valmistada.”

Ta kibrutas jälle kulmu. „Ma ei mõista endiselt, mida sa temas näed. Tule õige ja asu elama mõnda tuppa minu ja Kettrickeni lähedal? Sa ei vaja enam erilist hoolitsust – on aeg, et sa võtaksid sisse oma õigusjärgse koha kuninganna kõrval.”

„Kui kuninganna mind kutsub, lähen ma tema juurde,” vastasin kohusetundlikult. „See juhtub piisavalt varsti.”