Читать книгу Salamõrtsuka teekond II osa - Робин Хобб - Страница 3

Chade Fallstaril on Kuue Hertsogkonna ajaloos ainulaadne koht. Kuigi seda kunagi avalikult ei tunnistatud, näitab tema suur väline sarnasus Farseeridega peaaegu kindlalt, et temas voolas kuningasooveri. Olgu kuidas on, selle tähtsus, kes ta oli, kahvatub selle kõrval, millist rolli ta mängis. Mõned on väitnud, et ta oli juba aastakümneid enne Punalaevade sõdu kuningas Shrewdi spioon. Teised seostavad ta nime emand Thyme’iga, kes oli päris kindlasti kuningliku perekonna mürgitaja ja varas. Neid väiteid pole kunagi võimalik tõestada.

Küll aga on vähimagi kahtluseta teada see, et ta ilmus avalikkuse ette pärast Regal Farseer Isehakanu põgenemist Hirvelossist. Ta andis end ihu ja hingega emand Patience’i teenistusse. Chade’i loodud ja üle kogu Kuue Hertsogkonna ulatuva võrgustiku abil suutis emand Patience koguda nii informatsiooni kui ka jagada ressursse rannikualade kaitsmiseks. Leidub hulgaliselt tõendusmaterjali, mis viitab, et alguses püüdis Chade Fallstar jääda endiselt salajaseks ja varjatuks. Tema ainukordne välimus muutis selle aga keeruliseks, nii et lõpuks loobus ta kõigist sellistest katsetest. Eakusest hoolimata sai temast teatud mõttes kange lane, uljas vana mees, kes käis kõrtsides ja võõrastemajades sisse-välja ükskõik mis kellaajal, vältis ja narritas Regali vahimehi, kandis ja andis edasi uudiseid ja vahendeid rannikuäärsete hertsogkondade kaitsmiseks. Tema kangelasteod tekitasid imetlust. Ikka ja aina anus ta Kuue Hertsogkonna rahvast, et see ei kaotaks julgust, ja ennustas, et kuningas Verity ja kuninganna Kettricken naasevad ning kergitavad inimeste õlgadelt maksude ja sõjapidamise ikke, mille all nad kannatasid. Tema tegudest on loodud hulgaliselt laule, kuid kõige täpsem neist on laulutsükkel „Chade Fallstari arveteõiendus”, mille autoriks peetakse kuninganna Kettrickeni laulikut Starling Linnulaulu.

Mu mälu tõrgub nende viimaste Jhaampes veedetud päevade meenutamisel. Mind haaras sedasorti meeletuimus, mida ei suutnud murda ei sõprus ega brändi. Ma ei suutnud leida enda liigutamiseks ei energiat ega tahtejõudu. „Kui saatus on mingi vägev laine, mis kergitab mu maast lahti ja paiskab vastu seina hoolimata sellest, milline on minu valik, siis valin ma tegevusetuse. Tehku minuga, mida tahab,” kuulutasin ühel õhtul Narrile suureliselt, kuigi ehk pisut vintispäi. Ta ei öelnud selle peale midagi. Jätkas vaid hundinuku kasukasse liivapaberiga pulstide hõõrumist. Öösilm, kes oli ärkvel, kuid vaikne, lamas Narri jalge ees. Kui olin purjus, hoidis ta oma meele minust lahus ning väljendas oma vastikust minu eiramisega. Kettle istus koldenurgas, kudus ja nägi välja pettunud ja hukkamõistev vaheldumisi. Chade istus sirge seljaga toolil minu vastas teisel pool lauda. Tema ees oli teekruus ja ta silmad meenutasid külma nefriiti. Pole ilmselt vaja mainida, et jõin üksi ja kolmandat õhtut jutti. Ma katsetasin Burrichi teooriat, et kuigi joomine ei lahenda midagi, võib see väljakannatamatu talutavaks muuta. Näis, et minu puhul see ei toiminud. Mida rohkem ma jõin, seda talumatum olukord mulle näis. Ja seda talumatumaks muutusin ma oma sõprade jaoks.

See päev oli toonud mulle rohkem, kui ma taluda suutsin. Chade oli tulnud mind lõpuks vaatama, et anda edasi Kettrickeni soov mind järgmisel päeval näha. Lubasin, et olen kohal. Chade’ipoolse pisukese tagantutsitamise järel lubasin, et näen välja viisakas – pestud, raseeritud, puhtalt riides ja kaine. Sel hetkel polnud ma midagi ligilähedastki. Minu jaoks polnud just parim hetk riskida Chade’iga nutikuses või sõnades mõõtu võtta, aga mu otsustusvõime oli parajasti, nagu see oli, nii et ma üritasin. Esitasin sõjakaid ja süüdistavaid küsimusi. Ta vastas neile rahulikult. Jah, ta oli kahtlustanud, et Molly kannab minu last, ning jah, ta ärgitas Burrichit tema kaitsjaks saama. Burrich oli juba hoolitsenud selle eest, et neil oleks raha ja peavari – alguses oli elamine naise juures talle vastukarva, aga kui Chade oli talle selgitanud, millises ohus on Molly ja tema laps, kui keegi teine peaks asjade seisu taipama, oli ta sellega nõustunud. Ei, ta polnud mulle sellest rääkinud. Miks? Sest Molly oli meelitanud Burrichilt välja lubaduse, et ta ei räägi mulle rasedusest. Ja selleks, et Burrich suudaks teda sel moel kaitsta, nagu Chade tahtis, pidi Chade selle kokkuleppega nõustuma. Alguses oli Burrich lootnud, et ma nuputan ise välja, miks Molly on kadunud. Lisaks oli ta Chade’ile pihtinud, et kohe, kui laps on sündinud, loeb ta ennast lubadusest priiks ja annab mulle teada, et Molly pole mitte rase, vaid et mul on laps. Isegi mina oma seisukorras suutsin mõista, et see oli kõige riukalisem käik, milleks Burrich oli üldse võimeline. Osa minust oskas hinnata sõpruse sügavust, mis sundis teda oma lubadust minu pärast niimoodi väänama. Aga kui ta oli tulnud, et mulle minu tütrest rääkida, oli ta leidnud eest hoopis tõendid mu surmast.

Ta oli läinud otsekohe Hirvelossi linna, et jätta seal sõna ühele kiviraidurile, kes omakorda andis selle edasi ja nii edasi, kuni Chade viimaks alla kalasadamasse Burrichiga kohtuma tuli. Kumbki neist ei suutnud seda uskuda. „Burrich ei suutnud uskuda, et sa oled surnud. Mina omakorda ei mõistnud, miks oleksid sa pidanud endiselt onnis olema. Ma jätsin oma piiluritele sõna, nii üles- kui ka allavoolu, sest olin kindel, et sa ei põgene Bingtowni, vaid asud otsekohe teele Mäestiku poole. Olin täiesti kindel, et oled kõigest läbielatust hoolimata ustavaks jäänud. Mina ütlesin Burrichile tol ööl, et peame su rahule jätma, et sa ise selgust saaksid, kellele sinu ustavus kuulub. Oleksin võinud Burrichiga kihla vedada, et iseenda hooleks jäetuna lendaksid sa nagu vibult pääsenud nool otsejoones Verity juurde. See ilmselt jahmataski meid kõige enam. Et sa olid hukka saanud seal, mitte teel oma kuninga juurde.”

„No igatahes,” kuulutasin ma joodiku ennast täis rahuloluga, „te mõlemad eksisite. Arvasite mõlemad mind nii hästi tundvat, arvasite mõlemad, et olete sepistanud säherduse tööriista, mis ei tõrgu teie eesmärke täitmast. Aga ma ei SURNUD seal! Ega läinud ka oma kuningat otsima. Ma läksin Regalit tapma. Iseenda eest kätte maksma.” Naaldusin toolikorjule ja ristasin käed rinnal. Siis ajasin end ebamugava surve pärast haavale järsult sirgu. „Iseenda eest,” kordasin ma. „Mitte oma kuninga või Bucki või ühegi teise hertsogkonna pärast kuuest. Iseenda eest läksin ma teda tapma. Iseenda.”

Chade ainult vaatas mind. Aga koldenurgast, kus kiikus Kettle, kostis tema vana ja enesega rahulolev hääl. „Valges Pühakirjas on öeldud: „Ja ta saab janunema omaenda soo verd ja see janu jääb leevendamata. Asjata saab Katalüsaator janunema kodukollet ja lapsi, sest tema lapsed saavad teise omaks ja teise lapsest saab tema …”

„Mitte keegi ei saa panna mind sääraseid ettekuulutusi täitma!” vandusin möirates. „Kes need üldse tegi?” Kettle kiikus edasi. Mulle vastas hoopis Narr. Ta kõneles leebelt, pilku töölt tõstmata. „Mina tegin. Lapsepõlves, oma unede aegadel. Enne, kui sind üldse tundsin … mujal kui oma unenägudes.”

„Sa oled määratud need täide viima,” ütles Kettle mulle leebelt.

Virutasin kruusi lauale. „Olgu ma neetud, kui seda teen!” karjusin ma. Keegi ei võpatanud ega vastanud. Ühe kohutava kristallselge mälestusviivu vältel kuulsin korstnajala juurest nurgast Molly isa häält: „Ole sa neetud, plika!” Molly oli võpatanud, kuid ei teinud temast väljagi. Ta teadis, et joodikuga pole mõtet vaielda. „Molly,” ägasin ma pehmel keelel ja langetasin nuuksudes pea kätele.

Mõne aja pärast tundsin õlgadel Chade’i käsi. „Tule, poiss, sellest pole sulle mingit abi. Mine õige voodisse. Homme pead astuma oma kuninganna palge ette.” Tema hääles oli kaugelt rohkem kannatlikkust, kui olin ära teeninud, ja järsku tajusin ma oma tülkuse sügavust.

Hõõrusin käisega nägu ja suutsin pea tõsta. Ma ei punninud vastu, kui ta mu püsti aitas ja toanurgas asuva koiku poole tüüris. Selle servale istudes ütlesin vaikselt: „Sa teadsid. Sa teadsid kogu selle aja.”

„Teadsin mida?” küsis ta väsinult.

„Kõike seda, Katalüsaatori ja Valge Prohveti kohta.”

Ta hingas läbi nina välja. „Ma ei „tea” sellest midagi. Ma tean üht-teist, mida sellest on kirjutatud. Mäletan, et enne sinu isa troonist loobumist olid asjad enam-vähem paigas. Pärast oma torni kolimist ei vajanud kuningas pikki aastaid vahel isegi kuude kaupa minu teeneid. Mul oli lugemiseks ohtralt aega ja küllalt allikaid, kust käsikirju hankida. Nii et juhtusin tõesti kokku paari võõramaise loo ja kirjutisega, mis puudutasid Katalüsaatorit ja Valget Prohvetit.” Ta hääl mahenes, nagu oleks ta unustanud mu küsimuses peitunud viha.

„Alles pärast Narri saabumist Hirvelossi, kui olin vaikselt avastanud, et tal on sääraste kirjutiste vastu suur huvi, tärkas huvi ka minul. Ükskord sa mainisid mulle, et ta oli sind Katalüsaatoriks nimetanud. Nii et ma hakkasin mõtlema … aga tõtt-öelda ei pea ma ühtki ettekuulutust kuigi usaldusväärseks.”

Laskusin ülima ettevaatusega selili. Mul peaaegu õnnestus jälle selja peal magada. Veeretasin end külili, heitsin saapad jalast ja tirisin teki peale.

„Fitz?”

„Mis on?” küsisin Chade’ilt tõrksalt.

„Kettricken on sinu peale vihane. Kannatlikkust ära temalt homme oota. Aga pea meeles, et ta pole mitte ainult meie kuninganna. Ta on naine, kes on kaotanud lapse ja olnud enam kui aasta teadmatuses oma abikaasa saatusest, kihutatud minema maalt, mille ta omaks võttis vaid selleks, et hädad järgneksid talle tema sünnimaale. Tema isa on arusaadavalt kibestunud. Ta vaatab Kuut Hertsogkonda ja Regalit sõdalase pilguga ning tal pole aega retkedeks, et otsida oma vaenlase venda, isegi kui ta usuks, et too on elus. Kettricken on üksi, veel palju kurvemal kombel üksi, kui sina ja mina ette oskame kujutada. Leia endas mõistmist selle naise tarvis. Ja austust kuninganna vastu.” Ta vaikis ebamugavust tundes. „Sul läheb homme neid mõlemat vaja. Minust on sulle tema juures vähe abi.”

Ma arvan, et ta rääkis veel edasi, aga ma ei kuulanud enam. Uni mattis mind varsti oma lainetesse.

Juba mõnda aega polnud taiuuned mind kimbutanud. Ma ei osanud arvata, kas unenäod lahingutest oli mu meeltest lõpuks pagendanud füüsiline nõrkus või oli mu pidev valvelolek Regali kildkonna suhtes need tõkestanud. Sel ööl mu põgus hingetõmbeaeg lõppes. Taiuuni, mis mind mu kehast minema viis, tundus jõuline, nagu oleks tohutu käsi minusse küünitunud, mul südamest haaranud ja selle välja tõmmanud. Järsku olin hoopis kusagil mujal.

See oli linn – selles mõttes, et seal elas palju rahvast. Aga ei sellist rahvast ega ka sääraseid elupaiku polnud ma kunagi varem näinud. Hooned viskusid ja keerdusid õhuliste kõrgusteni. Näis, nagu oleksid kivid müüritises voolates kuju võtnud. Seal olid haprast ehisvõrest sillad ja aiad, mis mööda hoonete seinu koskedena alla laskusid ja kombitsatena üles ronisid. Seal olid purskkaevud, mis tantsisid, ja teised, mis vaikseid tiike moodustasid. Kõikjal linnas kõndisid kirkavärvilistes rõivastes inimesed, neid oli palju nagu sipelgaid.

Ometi oli kõik vaikne ja elutu. Ma tajusin rahvavoolu, purskkaevude mängu, aedades lahtikeerduvate õite hõngu. See kõik oli seal, aga kui ma end vaatamiseks pöörasin, oli see kadunud. Meel suutis tajuda silla habrast ehisvõret, kuid silm nägi vaid mahavarisenud roostes ja kõdunenud rususid. Seinamaalingutega kaetud müürid oli tuul rohmakalt krohvitud kivideni paljaks nühkinud. Peapöördega sai sillerdavast purskkaevust umbrohtu kasvanud tolm pragunenud basseinis. Turul ruttavale rahvasummale andis hääle vaid tuhisev tuul, nõelavast liivast raske. Kõndisin läbi selle kummitustelinna, kehatu ja otsiv, suutmata ära arvata, miks ma seal olin või mis mind edasi tõmbas. Seal polnud ei valge ega pime, ei suvi ega talv. Olen väljaspool aega, mõtlesin ma ja pidasin aru, kas see on Narri filosoofiast pärinev ülim põrgu või lõplik vabadus.

Viimaks nägin kaugel enda ees tillukest kogu, kes vaevaliselt mööda üht ääretut tänavat edasi rühkis. Tema pea oli tuules langetatud ja ta hoidis keebiserva kõndides suu ja nina ees, et kaitsta neid liivast tiine tuule eest. Ta polnud osa kummituslikust rahvahulgast, vaid sammus läbi kiviprügi ja vältis ringiga kohti, kus maapinna liikumine oli sillutatud tänava üles kergitanud või alla lasknud langeda. Teadsin otsekohe, et see on Verity. Teadsin seda elujõnksatuse järgi rinnus, teadsin, et mind oli siia tõmmanud tilluke kübe Verity taidu, mis peitis end ikka veel minu teadvuses. Tajusin ka seda, et ta on määratus ohus. Ometi ei märganud ma midagi ähvardavat. Ta oli minust väga kaugel, kunagi eksisteerinud hoonete uduste varjude taga, looritatud turupäeva kummituste summast. Ta rühmas raskelt edasi, üksi ja kummituselinna suhtes pime, kuid ometi sellega ühte põimunud. Ma ei näinud midagi, kuid hädaoht varitses tema kohal nagu hiiglase vari.

Kiirustasin talle järele ning olin ühe silmapilguga tema kõrval. „Ah,” tervitas ta mind. „Nii et lõpuks sa siis tulid, Fitz. Ole tervitatud.” Ta ei katkestanud kõndi ega pööranud pead. Siiski tajusin soojust, nagu oleks ta tervitades mu kätt surunud, ning ma ei tundunud vajadust vastata. Nägin hoopis tema silmade läbi ühekorraga peibutist ja hädaohtu.

Ees voolas jõgi. See polnud vesi. See polnud läikiv kivi. See oli mõlemat, kuid mitte kumbki. Jõgi lõikus läbi linna nagu kiiskav tera, see libises välja pooleks rebitud mäest meie selja taga ja kadus viimaks veel iidsemasse veest jõkke. Nagu söesoon, mille paljastab taanduv mõõn, või kvartsil looklev kullasõõre, lebas see maa katmata ihul. See oli võluvägi. Seal voolas kõige puhtam iidne maagia, halastamatu ja inimestest sõltumatu. Taiujõgi, millel olin õppinud nii vaevaliselt navigeerima, oli selle võluväega võrreldes sama, mis on veinilõhn võrreldes veiniga. Väe füüsiline olemasolu, mida ma Verity silmadega põgusalt silmasin, oli täpselt niisama tõeline kui minu olemasolu. See meelitas mind enda poole nagu küünlaleek ööliblikat.

Asi polnud mitte ainult särava voolu ilus. Võluvägi täitis kõik Verity meeled. Selle vooluheli oli meloodiline noodivulin, mis pani ootama ja kuulama kindlas teadmises, et helist kasvab midagi. Tuul kandis selle püüdmatut ja muutlikku lõhna, milles olid ühel hetkel sidruniõied ja teisel suitsune vürtsikeerd. Ma maitsesin seda iga hingetõmbega ning ihkasin sinna sukelduda. Olin järsku täiesti kindel, et vägi suudaks kustutada iga viimase kui isu, mille käes olin kunagi kannatanud, mitte ainult keha, vaid ka hinge ähmased igatsused. Ma tahtsin, et ka minu keha oleks sealsamas kus Verity, et ma võiksin seda kogeda niisama täielikult.

Verity peatus ja tõstis pea. Ta hingas sügavalt sisse õhku, mis oli tulvil taidu, nagu udu on tulvil vett. Ootamatult tajusin Verity kurgupõhjas tulist metalset maitset. Ihalusest, mida ta oli tundnud, sai järsku kõikeneelav tung. Ta janunes väe järele. Kui ta kohale jõuab, viskub ta põlvili ja joob isu täis. Teda täidab kogu maailma teadlikkus, ta muutub osaks tervikust ja saab tervikuks. Lõpuks ometi teadis ta lõpetust.

Aga Verity ise lakkaks olemast.

Tõmbusin lummatud õuduses tagasi. Ma ei usu, et on midagi veel hirmutavamat kui näha tõelist tahet end hävitada. Hoolimata sellest, et jõgi ahvatles ka mind, tekitas see minus viha. See polnud Verity vääriline. Ei mees ega prints, keda olin tundnud, poleks nii argpükslikuks teoks suuteline. Ma vaatasin teda, nagu poleks ma teda kunagi varem näinud.

Ja mõistsin, kui ammu ma teda viimati nägin.

Kuninga silmade säravast mustast oli saanud tuhm pimedus. Keep, mille tuul tema ümber laperdama pani, meenutas pigem kaltsu. Saabaste nahk ammu lõhenenud, õmblused järele andnud ja otsekui haigutades ammuli. Verity sammudes oli midagi kobavat ja kõhklevat. Ma kahtlen, kas ta oleks astunud kindlamalt ka siis, kui tuul poleks teda tuuseldanud. Ta huuled olid kahvatud ja lõhenenud ning ihul oli hallikas jume, nagu oleks veri kehast kadunud. Oli olnud suvesid, mil ta taidus punalaevade vastu nii innukalt, et ihu ja lihased ta kehalt langesid, nii et maha jäi vaid vähimagi füüsilise vastupidavuseta luider inimskelett. Nüüd viis teda edasi üksnes visadus, nöörjad lihased venitatud luudele, millel liha enam peaaegu ei leidunud. Ta oli kurnatud sihikindluse kehastus. Ainult tahe hoidis teda püsti ja liikumas. Voolava võluväe poole.

Ma ei tea, kust mina leidsin tahtejõudu, et sellele vastu seista. Küllap tänu sellele, et olin viivuks peatunud, Verityle keskendunud ja näinud, mida kõike maailm kaotaks, kui ta iseendana olemast lakkaks. Olgu mu jõu allikas siis mis tahes, ma seadsin selle talle vastu. Heitsin end tema teele, aga ta kõndis must läbi. Siin ei saanud ma midagi teha. „Verity, palun, seisa, oota!” karjatasin ma ja sööstsin talle peale, raevukas sulg tuules. Sel polnud mingit mõju. Ta isegi ei peatunud.

„Keegi peab seda tegema,” ütles ta vaikselt. Kolm sammu hiljem ta lisas: „Mõnda aega ma lootsin, et see ei ole mina. Aga ikka ja jälle olen ma endalt küsinud: „Kes siis?”” Ta pöördus ja vaatas mind oma tuhakspõlenud silmadega. „Ühtki teist vastust pole kordagi tulnud. See pean olema mina.”

„Verity, seisa,” anusin ma, aga ta jätkas teed. Mitte kiirustades, aga mitte ka viivitades, ta rühkis edasi nagu rühib inimene siis, kui ta on ära mõõtnud vahemaa, mille ta peab ära käima, ning sobitanud sellega oma jõu. Kui ta kõnnib, jätkub tal vastupidavust kohale jõuda.

Tõmbusin pisut eemale, tundes, kuidas mu jõud kahaneb. Hetkeks kartsin, et kaotan ta ja mind tõmmatakse tagasi uinuvasse kehasse. Siis adusin teist täpselt sama võimast hirmu. Et ma olin nii kaua temaga seotud ja isegi praegu temaga kaasa kistud, võin ma avastada, et ka mina upun koos temaga maagiasoonde. Kui mul oleks olnud selles maailmas keha, oleksin tõenäoliselt millestki kinni krabanud. Samal ajal kui anusin Verityt, et ta peatuks, ankurdasin end selle asemel ainsal muul moel, mida oskasin. Sirutusin taiuga välja ja kobasin kõigi nende järele, kelle elud puudutasid minu oma: Molly, minu tütar, Chade ja Narr, Burrich ja Kettricken. Mul polnud neist kellegagi tõelist taiusidet, nii et mu haare oli isegi parimal juhul tühine ning seda nõrgestas veel mu paaniline hirm, et iga hetk võib Will, Carrod või isegi Burl minust kuidagi teadlikuks saada. Mulle tundus, et see aeglustas veidi Verityt. „Palun oota,” ütlesin uuesti.

„Ei,” vastas ta vaikselt. „Ära püüa mind ümber veenda, Fitz. Ma pean seda tegema.”

Ma polnud eales mõelnud oma taiu väge Verity oma vastu proovile panna. Ma polnud kunagi osanud ette kujutada, et võiksime olla vastased. Aga kui jätkasin ta vemmeldamist, oli mul üsna samasugune tunne nagu peksleval ja karjuval lapsel, keda isa rahulikult voodisse kannab. Verity mitte ainult ei teinud mu rünnakut märkamagi, vaid ma tajusin, et tema tahe ja tähelepanu olid hoopis kusagil mujal. Ta liikus vääramatult musta voolu poole ning minu teadvus kandus temaga kaasa. Enesealalhoiuinstinkt andis mu pingutustele uue meeletu jõu. Ma püüdsin teda eemale tõugata, tagasi lohistada – kuid ei saavutanud midagi.

Ja minu võitluses oli kohutav kahetisus. Ma ihkasin, et ta peale jääks. Kui ta minust võitu saab ja mu endaga kaasa veab, ei pea mina selle eest vastutust võtma. Ma võiksin avada end väe voolule ning selles kustuda. See oleks kõigi kannatuste lõpp, lõpetus, viimaks ometi. Olin oma kahtlustest ja süütundest nii väsinud, kohustustest ja võlgadest nii vaevatud. Kui Verity mu koos endaga taiuvoolu kannaks, saaksin lõpuks häbita alla anda.

Jõudis kätte hetk, mil me seisime küütleva väevoolu ääres. Vahtisin läbi Verity silmade selle peale alla. Sel puudus libajas kallas. Serv oli kui noaga lõigatud seal, kus kindel maapind andis maad voolavale teisesusele. Vaatasin seda ainiti, pidasin seda võõraks meie maailmas, väärastuseks meie ilma olemuses. Verity laskus kohmakalt ühele põlvele. Ta vaatas üksisilmi väe musta hõõgusesse. Ma ei teadnud, kas ta kõhkles jätmast hüvasti meie maailmaga või peatus ta, et koguda enda hävitamiseks jõudu. Minu tahe vastu panna oli otsa saanud. Siin oli uks teisesusse, mida ma ei osanud isegi ette kujutada. Iha ja uudishimu vedasid meid kaldale lähemale.

Järgmisel hetkel kastis ta oma käed ja käsivarred võluväkke.

Ma jagasin temaga seda äkilist teadmist. Nii kisendasin ma koos temaga, kui tuline hoovus sõi ihu ja lihased ta kätelt. Ma vannun, et tundsin selle söövitavat keeletõmmet üle paljastatud luude Verity sõrmedel, randmetel ja käsivartel. Ma tundsin tema valu. Ometi tõrjus joovastav kõikehaarav naeratus selle ta näolt. Side meie vahel tundus järsku kohmaka kütkena, mis ei lasknud mul täienisti tunda seda, mida tundis tema. Ihkasin seista tema kõrval, paljastada sellele maagiajõele oma ihu. Jagasin ta veendumust, et kui ta vaid alistuks ja üleni jõkke sukelduks, teeks see lõpu kogu valule. Nii lihtne. Oli vaja vaid veidi ettepoole kummarduda ja lahti lasta. Verity kössitas voolu kohal, higi tilkus ta näolt ja kadus voolu sisse pudenedes tillukeste aurupahvakutena. Ta pea oli langetatud, õlad liikusid raskete hingetõmmete rütmis üles-alla. Siis anus ta mind järsku vaevu kuuldavalt: „Tõmba mind tagasi.”

Tema sihikindlusele polnud mul jaksu vastu seista. Aga kui ma lisasin oma tahte tema omale ja me võitlesime üheskoos väe kohutava lummuse vastu, sai see kaalukeeleks. Ta suutis oma küünarvarred ja peod sellest kraamist vabaks tõmmata, kuigi tundus, nagu kisuks ta need välja kõvast kivist. Vägi lasi tal tõrksalt minna, ja kui Verity tagasi tuikus, tajusin hetkeks täielikult viivu, mida ta oli jaganud: see, mis seal voolas, oli maailmaga ühekssaamine, nagu üksainus sulnis noot, mis jääb kõlama igaveseks. See polnud laul inimkonnast, vaid palju iidsem ja vägevam laul hoomamatutest tasakaaludest ning puhtast olemisest. Oleks Verity sellele alistunud, oleks see lõpetanud kõik ta piinad.

Selle asemel ajas ta end vaarudes püsti ja pöördus voolust eemale. Ta hoidis käsi väljasirutatult enda ees, peod ülespidi, sõrmed kõverdatud kausikujuliseks nagu kerjates. Käte kuju polnud muutunud. Kuid nüüd hiilgasid käsivarred ja sõrmed hõbedaselt väest, mis oli tema ihusse imbunud ja sellega üheks saanud. Kui Verity hakkas jõest eemale sammuma samasuguse mõõdetud sihikindlusega, nagu ta oli sellele lähenenud, tundsin ma, et ta peod ja käsivarred kirvendasid justkui külmanäpistusest.

„Ma ei mõista,” ütlesin ma.

„Ma ei tahagi, et sa mõistaksid. Mitte veel.” Tajusin temas vastuolu. Taid leegitses temas nagu ääsituli uskumatu kuumusega, kuid ta keha jõust piisas vaevu edasikõndimiseks. Nüüd suutis ta vähimagi vaevata mind jõe tõmbe eest varjata. Aga omaenda keha liigutamine mööda rada nõudis lõivu nii ta ihult kui ka tahtelt. „Fitz. Tule minu juurde. Palun.” Seekord polnud see taiukäsklus, isegi mitte printsi käsk, vaid kõigest ühe mehe palve teisele. „Mul pole kildkonda, Fitz. Ainult sina. Kui kildkond, kelle Galen minu jaoks lõi, oleks olnud truu, oleks mul ehk rohkem usku sellesse, mida ma tegema pean. Kuid nad mitte ainult ei petnud mind, vaid otsivad ka võimalust mu alistamiseks. Nad nokivad mind nagu linnud surevat hirvepulli. Ma ei arva, et nende rünnakud suudaksid mu hävitada, kuid ma kardan, et need võivad mu nii nõrgaks teha, et ma ei saa hakkama. Või veel hullem: nad tõmbavad mu tähelepanu kõrvale ja saavutavad minu asemel edu. Me ei saa seda lubada, poiss. Sina ja mina oleme ainsad, kes seisavad nende ja nende triumfi vahel. Sina ja mina. Farseerid.”

Ma ei olnud seal mingis füüsilises mõttes. Ometi naeratas ta mulle ja tõstis ühe jubedalt helkiva käe mu põske paitama. Oli see liigutus ette kavatsetud? Ma ei tea. Jõnksatus oli niisama võimas, nagu oleks mõni sõdalane mulle kilbiga näkku virutanud. Aga mitte valujõnksatus. Teadlikkuse. Nagu päikesevalgus, mis tungib järsku pilvede vahelt läbi ja valgustab metsalagendikku. Kõik lõi järsku selgeks, ma nägin meie tegevuse varjatud põhjusi ja sihte ning mõistsin nägemuse valulise ehedusega, miks oli tarvis, et ma käiksin mulle määratud rada.

Siis oli see kõik kadunud ja ma kustusin pimedusse. Verity oli läinud ja mõistmine koos temaga. Aga üheainsa põgusa hetke olin ma silmanud selle täielikkust. Nüüd olin alles vaid mina, kuid minu mina oli nii pisitilluke, et see sai eksisteerida vaid juhul, kui ma sellest kogu jõuga kinni hoian. Ja seda ma tegin.

Maailma kauguselt kuulsin Starlingi hirmukarjatust: „Mis temaga lahti on?” Ja Chade vastas tõredalt: „Kõigest haigushoog, tal tuleb neid aeg-ajalt ette. Tema pea, Narr, hoia ta pead kinni või ta peksab oma ajud välja.” Tundsin kaugelt käsi, mis minust kinni haarasid ja mind ohjeldasid. Alistusin nende hoolele ja vajusin pimedusse. Toibusin veidikeseks mõni aeg hiljem. Mäletan sellest vähe. Narr kergitas mu õlgu ja aitas pead hoida, et saaksin juua tassist, mida murelik Chade mu huultel hoidis. Haldjakoore tuttav mõru maitse tõmbas mu suu krimpsu. Silmasin korraks Kettle’it, kes seisis minu kohal, suu hukkamõistvalt kokku surutud. Starling oli kaugemal, silmad suured nagu nurkaaetud loomal, ega suvatsenud mind puudutada. „See peaks teda toibutama,” kuulsin Chade’i sõnu, enne kui vajusin sügavasse unne.

Järgmisel hommikul tõusin lõhkuvast peast hoolimata varakult ja läksin saunamajja. Lipsasin välja nii vaikselt, et Narr ei ärganud, aga Öösilm tõusis ja libises varjuna kaasa.

Kuhu sa eelmisel öösel läksid? tahtis ta teada, aga mul polnud talle vastust. Hunt tajus, et ma ei soovi sellele mõelda. Ma lähen nüüd jahile, andis ta mulle salvavalt teada. Pärast seda soovitan sul ainult vett juua. Nõustusin alandlikult ja ta lahkus minust saunamaja uksel.

Sees valitses maast välja mullitava kuuma vee soolane lehk. Mäestikurahvas kogus vee suurtesse mahutitesse ja juhtis torude abil teistesse vannidesse edasi, nii et igaüks võis valida sellise kuumuse ja sügavuse, nagu oli talle meele järele. Küürisin end pesuvannis puhtaks, kastsin end seejärel nii kuuma vette, kui vähegi taluda suutsin, ja püüdsin mitte meenutada taiukõrvetust Verity käsivartel. Olin välja tulles punane nagu keedetud vähk. Saunaonni jahedamas otsas oli seintel mitu peeglit. Püüdsin habet ajades oma näo vaatamist vältida. See meenutas mulle liiga eredalt Verity oma. Kõhnus oli viimase nädala jooksul pisut taandunud, kuid valge juuksesalk mu laubal oli tagasi ja paistis veel selgemalt välja, kui juuksed sõdalasepatsi sidusin. Mind poleks üllatanud, kui oleksin näinud oma näol Verity käejälge või avastanud, et mu arm on kadunud ja nina jälle sirge, sest nii määratu oli olnud puudutuse vägi. Aga Regalilt saadud arm kerkis aurust punetaval näol kahkjalt esile. Miski polnud parandanud murtud nina. Viimase öö kohtumisest polnud jäänud ainsatki välist märki. Ikka ja jälle jõudsid mu mõtted tiiruga tagasi sellesse hetke, sellesse kõige puhtama väe puudutusse. Meenutasin seda kobamisi ja see peaaegu õnnestuski. Aga terviklikku kogemust nagu ka valu ja naudingut ei ole võimalik meenutada täielikult, sellest jääb ainult kahvatu mälestus. Teadsin, et olin kogenud midagi erakordset. Taidumise nauding, mille eest kõiki taiu kasutajaid hoiatatakse, oli kui tühine säde võrreldes selle teadmise, tundmise ja olemise tulevärgiga, mida olin eelmisel ööl viivuks jaganud.

See oli mind muutnud. Viha, mida olin hellitanud Kettrickeni ja Chade’i vastu, oli õõnsaks muutunud. Suutsin selle endas üles leida, kuid mitte endise jõuga tagasi tuua. Olin viivuks näinud mitte ainult oma last, vaid kogu olukorda kõigist võimalikest vaatenurkadest. Nende kavatsustes polnud kurjust, isegi mitte isekust. Nad uskusid selle kõlbelisusesse, mida nad teevad. Mina ei uskunud. Aga ma ei saanud enam täielikult eitada selle mõttekust, mille poole nad püüdlesid. See jättis minusse tunde, et mul pole hinge. Nad võtaksid mu lapse minu ja Molly käest ära. Ma võisin vihata küll seda, mida nad tegid, kuid ma ei suutnud oma viha neile koondada.

Raputasin pead ja tõin end tagasi olevasse. Vaatasin ennast peeglis ja pidasin aru, kuidas Kettricken mind näeb. Kas ta näeb endiselt noormeest, kes käis Verityl igal pool sabas ja teenis õukonnas tihti ka teda? Või vaatab ta mu armilist nägu ja mõtleb, et ta ei tunne mind, et seda Fitzi, keda tema tundis, pole enam olemas? Noh, nüüdseks ta juba teab, kuidas ma need armid sain. Minu kuninganna ei tohiks olla üllatunud. Ma lasen tal endal otsustada, kes nende märkide taga seisab.

Sundisin ennast rahulikuks ja pöördusin seljaga peegli poole. Vaatasin üle õla. Seljavigastuse keskpaik meenutas mulle ihusse uppunud punast meritähte. Nahk haava ümber oli pingul ja läikiv. Sirutasin õlgu ja jälgisin, kuidas nahk armi pingule kisub. Sirutasin mõõgakäe välja ja tundsin pisukest vastupanu. Noh, selle pärast pole mõtet muretseda. Tõmbasin särgi selga.

Läksin tagasi Narri hütti, et puhtad rõivad selga panna, ja leidsin oma üllatuseks, et ta oli riides ja valmis minuga kaasa tulema. Rõivad olid mu koikule valmis seatud: valge pehme, soe, villane laiade varrukatega särk ja paksud kootud villased tumedad püksid. Ja nendega sobiv lühike tume ülekuub. Ta ütles mulle, et Chade oli need toonud. Kõik oli väga lihtne ja argine.

„See sobib sulle,” märkis Narr. Ta ise kandis üsna samasugust villast rüüd nagu iga päev, kuid see oli tumesinine ning käistel ja palistusel olid tikandid. Rüü sarnanes rohkem mäestikurahva rõivastega. See rõhutas Narri kahvatust kaugelt enam, kui valge värv oli seda rõhutanud, ning ma märkasin selgemini kerget kollakaspruuni tooni, mis oli hakanud ta nahale, silmisse ja juustesse tekkima. Juuksed olid niisama pehmed ja lendlevad nagu ikka. Lahtiselt tundusid need endiselt vabalt ta näo ümber hõljuvat, kuid täna sidus ta need kuklasse.

„Ma ei teadnud, et Kettricken sind kutsus,” tegin ma märkuse, millele ta vastas süngelt: „Seda enam on mul põhjust end ise esitleda. Chade tuli täna hommikul sind vaatama ja hakkas muretsema, kui leidis, et oled kadunud. Ma arvan, et ta kartis poolenisti, et oled jälle hundiga minema jooksnud. Aga juhuks, kui sa ei ole, jättis ta sõnumi. Peale siin hütis viibinute pole Jhaampes kellelegi öeldud sinu tõelist nime. Kuigi see võib sind üllatada, et laulikul on nii palju diskreetsust olnud. Isegi ravitseja ei tea, kelle ta terveks ravis. Pea meeles, et sa oled karjus Tom kuni selle hetkeni, kui kuninganna Kettricken tunneb, et ta saab sinuga selgemalt kõnelda. Said aru?”

Ma ohkasin. Sain aru liigagi hästi. „Ma pole iial varem kuulnud, et Jhaampes intriige punutaks,” märkisin ma.

Ta kõhistas naerda. „Sa oled siin enne tänast vaid korra põgusalt käinud. Usu mind, Jhaampes sünnivad täpselt sama käänulised intriigid kui Hirvelossis. Kuna oleme siin võõrad, oleks meil tark vältida neid niipalju kui võimalik.”

„Välja arvatud neid, mille me endaga kaasa toome,” ütlesin talle ning mulle vastuseks noogutades naeratas ta mõrult.

Päev oli särav ja karge. Taevas, mida võis silmata pea kohal tumedate igihaljaste oksaharude vahelt, oli lõpmatult sinine. Meie kõrval ruttas kerge tuulehoog, mis kahistas lumehangede jäätunud tippudel kuivi lumekristalle. Tahe lumi kriuksus meie saabaste all ning pakane suudles karedalt mu värskelt puhtaksaetud palgeid. Kaugemal külas kuulsin mängivate laste hõikeid. Öösilm ajas seepeale kõrvad kikki, kuid järgnes meile endiselt. Vaiksed hääled kauguses meenutasid mulle merelindude hüüdeid ning järsku tundsin teravat koduigatsust Bucki randade järele.