Читать книгу Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa - Робин Хобб - Страница 1

Saak silmaga näha, haihtusid kõik tema kahtlused nagu hommikune udu päikeselisel päeval. Wintrowga jagatud hingepiinad, kõik poisi mured ja korrastatud moraal koorus temalt maha nagu värv virgunud võlupuult. Ta kuulis vahimadruse hüüet, kui puri nähtavale ilmus, ning temas ärkas midagi ürgset – on jahiaeg. Kui piraadid tekil vahimehe raevukale hüüdele kaasa kajasid, lisas Vivacia neile ka oma hääle, mis kõlas nagu pikeeriva hauka kile kii-ii. Esmalt ilmus nähtavale puri, siis laev, mis pages meeletuna Marietta eest. Sorcori väiksem alus oli saagi kannul, kui rannikunuka taha peitunud Vivacia välja tuiskas, et jahiga ühineda.

Meeskond kannustas teda edasi, nagu seda varem eales polnud tehtud, kuhjates purjesid üles, kuni mastid ja peelid ägasid tuulehinguse all. Laiad puhevil purjed ja palgeist mööda vihisev tuul äratasid laevas mälestusi, mis polnud sündinud inimeludest. Vivacia tõstis käed ning sirutas need põgeneva laeva poole, sõrmed konksus nagu küünised. Tema südameta, vereta keha täitis meeletu tümin, mis ajas ta lausa pööraseks. Käilakuju küünitus ettepoole ja salendas oma plankudega kaetud kere säärase nobeduseni, et see pani meeskonna elevusest hõiskama. Valged vahutordid lendasid, kui laev läbi lainete lõikas.

„Näed nüüd?” hüüdis vöörireelingu külge klammerduv Kennit võidurõõmsalt. „See on sul veres, minu leedi! Just selleks oled sa loodud, mitte mingiks tüütuks kaubaveoks nagu veeämbreid tassiv külaeit. Järele neile! Ah, nad märkasid sind, nad märkasid sind – näed, kuidas nad rabelevad! Aga neil pole sest mingit tolku.”

Wintrow oli sõrmed reelingusse surunud Kenniti kõrval. Soolase tuule kare suudlus pani ta silmanurkadest pisarad jooksma. Poiss ei teinud häält. Tema lõuapärad oli kõvasti kokku surutud, peaaegu niisama kõvasti, kui ta hoidis sisimas tagasi hukkamõistu. Kuid südame äge pekslemine reetis ta. Metsik tagaajamine pani ta vere kaasa hõiskama. Kogu tema hing värises saagi tabamise ootuses. Endale võis ta oma indu küll keelata, kuid Vivacia eest ei saanud ta seda varjata.

Kennit ja Sorcor polnud valinud saaki juhuslikult. Jutud Crosspatchist olid jõudnud Sorcori kõrvu juba nädalaid tagasi. Kennitiga oli ta neid uudiseid jaganud märksa hiljem, kui kapteni paranemine jätkus. Crosspatchi kapten Avery oli kiidelnud mitte ainult Jamaillialinnas, vaid ka mitmes väiksemas sadamas, et teda ei sunni küll ükski piraat orjavedu hülgama, olgu see piraat kui tahes kartmatu või õigust täis. Kennit oli Vivaciale öelnud, et selline kehklemine on rumal. Avery maine oli juba niigi üldtuntud. Ta vedas vaid parimat kaupa, haritud orje, kes sobisid õpetajateks, majateenijateks ja majapidamist juhtima. Ta vedas ka parimaid Jamaillia tsiviilkaupu – peeni brändisid ja viirukeid, parfüüme ja keerukaid hõbesepiseid. Khaleetia kliendid ootasid temalt ainult parimatest parimat ja maksid kaupade eest vastavalt. Kuigi laev oli rammus saak, polnud see siiski sihtmärk, mille Kennit oleks tavaliselt valinud. Miks esitada väljakutse kiirele ja hästi relvastatud laevale, mida mehitavad distsiplineeritud mehed, kui lihtsamat saaki oli piisavalt? Aga Avery oli lõugu lõksutanud liiga laialt ja liiga ülbelt. Sellist jultumust ei võinud taluda. Ka Kennit pidi oma mainet hoidma. Averyst oli olnud väga rumal talle väljakutse esitada.

Kennit oli rohkem kui üks kord Mariettal käinud, et Sorcoriga rünnakuplaane arutada. Vivacia teadis, et nad olid vaaginud parimaid kohti varitsuse korraldamiseks, kuid suurt rohkemat ta mehe plaanidest ei teadnud. Tema uudishimulikud küsimused olid saanud vaid põiklevaid vastuseid.

Kui kaks laeva saagi kahvlisse võtsid, kaalus Vivacia Wintrow eelmisel õhtul öeldud sõnu. Poiss oli Kenniti järsult hukka mõistnud. „Ta jahib seda laeva kuulsuse, mitte õigluse nimel,” oli Wintrow süüdistanud. „Teiste orjavedajate pardal on kaugelt rohkem orje, kes on suures puuduses ja viletsuses. Avery, nagu ma olen kuulnud, ei pane oma hoolealuseid ahelatesse, vaid lubab neil trümmides vabalt ringi liikuda. Ta ei hoia kokku ei toitu ega vett, nii et tema kaup jõuab kohale hästi hoituna ja toob kenasti sisse. Kennit otsustas Avery laeva püüda rikkuse ja kuulsuse nimel, mitte sellepärast, et vihkab orjapidamist.”

Vivacia oli sõnade üle mõnda aega aru pidanud. „Ta ei tunne niimoodi, kui ta selle peale mõtleb,” vastas laev. Ta polnud seda teemat kaugemale arendanud, sest ei olnud ka ise päris kindel, mida Kennit tegelikult tundis. Vivacia teadis, et mehes peitus sügavikke, mida ta kõigi eest varjas. Ta proovis uut lähenemisnurka. „Ma ei usu, et orjad selle laeva trümmides oleksid vabaduse eest vähem tänulikud kui need, keda on hoitud räpas ja puuduses. Kas orjapidamine on sinu arvates õigustatud, kui orje koheldakse nagu auhinnatud hobuseid või koeri?”

„Muidugi mitte!” oli Wintrow vastu nähvanud ja sealt alates oli Vivacia tüürinud vestluse kanalisse, mille vetes ta suutis nõtkemalt seilata.

Alles täna oli ta lõpuks suutnud ära tunda selle emotsioonide allhoovuse, mis valdas Kennitit, kui ta Crosspatchist rääkis. See oli jahikirg. Väike laev, mis nende ees nii kärmelt edasi lendas, oli taies, Kenniti jaoks sama vastupandamatu kui lendlev liblikas kassi jaoks. Praktiline nagu mees oli, ise ei oleks ta nii kõva pähklit saagiks valinud. Aga kui talle väljakutse esitati, ei suutnud ta sellele ka vastu panna.

Kui vahemaa Vivacia ja väikese kahemastilise Crosspatchi vahel kahanes, tundis Wintrow, kuidas temas kerkib pead pööritama panev ootusärevus. Ta oli korduvalt Kennitit hoiatanud, et Vivacia pardal ei tohi valada tilkagi verd. Ta oli püüdnud piraadile selgitada, et hukkunute mälestused jäävad igaveseks laeva kanda, aga ta ei suutnud edasi anda, kui ränkraske koorem see on. Wintrow kartis, et kui Kennit teda ei kuula, kui kapten laseb võitlusel Vivacia tekkidele kanduda – või mis veel hullem, otsustab tema pardal vangid hukata –, ei suuda laev sellega enam toime tulla. Kui ta oli läinud anuma, et Vivaciat piraatlusega tegelema ei sunnitaks, oli Kennit kuulanud teda tüdinud olemisega ning kuivalt küsinud, et miks ta Wintrow arvates siis üldse eluslaeva kaaperdas. Wintrow oli valinud vastuseks õlakehituse ja vaikimise. Edasine palumine oleks võinud viia vaid selleni, et Kennit tunneb, et ta on kohustatud demonstreerima oma võimu nii laeva kui poisi üle.

Crosspatchi meeskond oli mastidel ja töötas meeleheitlikult purjede kallal. Oleks teda jälitanud Marietta üksi, oleks nad ehk pääsenudki. Aga eluselaev polnud mitte ainult kahemastilisest nobedam, vaid lõikas lisaks ära tema tee väinast välja. Hetkeks tundus Wintrowle, et Crosspatch lipsab neist siiski mööda ja pääseb vabasse vette. Siis kuulis ta vihaselt karjutud käsklust ning nägi, kuidas orjaalus tuule purjedest kaotas, püüdes meeleheitlikult madalikule sõitmist vältida. Mõni minut hiljem olid Marietta ja Vivacia ta nurka surunud. Mariettalt lendasid välja haardekonksud, mis langesid Crosspatchi tekkidele ja surusid sellesse oma küünised. Laeva meeskond loobus põgenemispüüdest ja asus kaitsekohustusi täitma. Nad olid hästi valmistunud. Lendu lasti tulepotid, millest pritsisid leegid üle kogu Marietta kere ja tekkide. Igapäevase asjatundlikkusega tõmbasid mehed selga kerged nahkturvised ja haarasid mõõgad. Teised, vibud üle õla heidetud, liikusid nobedalt üles Crosspatchi mastide otsa. Paistis, et Mariettal kaitses osa mereröövleid oma laeva, lämmatades märja purjeriidega leeke, teised rügasid katapultide taga. Crosspatchile langes katkematu kivirahe. Samal ajal rebisid haaratsid õnnetut laeva aina lähemale Mariettale, kus kaaperdajate verejanuline kari kannatamatult pardaäärt ummistas. Mariettal oli võitlejaid Crosspatchi meeskonnast kõvasti rohkem.

Vivacial joondusid mehed kadedalt reelingu äärde. Nad vilistasid ja hõikusid oma piraatidest vendadele nõuandeid. Vivacia taglasesse ronisid vibukütid ning Crosspatchi tekkide ja meeskonna pihta hakkas sadama katkendlik noolterahe. Rohkem nad lahingusse ei panustanud, kuid seegi oli hukutav. Crosspatchi kaitsta üritavad võitlejad ei tohtinud unustada, et teine vaenlane on nende selja taga. Kes unustas, puuriti vihisevatest nooltest läbi. Kennit hoidis Vivaciat võitluse serval, laevanina lahingu poole. Ta seisis vööritekil, käed pigistasid reelingut. Mees kõneles vaikselt, justkui andes Vivaciale juhiseid. Aeg-ajalt kandis tuulehoog pomisetud sõnad Wintrow kõrvu, kuid need olid ilmselgelt mõeldud laevale. „Vaata, nüüd sa näed teda, esimesena üle reelingu ja vaenlase tekil, seda punase rätikuga – see on Sludge, tore võrukael, alati peab esimene olema. See tema taga, vaat see on Rog. Kutt jumaldab Sludge’i, ühel päeval see ta veel tapab …”

Käilakuju noogutas sõnade peale, samal ajal kui tema pilk neelas avanevat vaatepilti. Käilakuju rusikad olid rinnale surutud, huuled erutusest paokil. Kui Wintrow tema poole küünitus, tajus ta laeva hämmeldunud innukust. Pardal olevate meeste tunded – segu ihast, kadedusest ja põnevusest – vemmeldasid teda nagu tõusuvesi. Eraldi tundelõim oli Kenniti uhkus oma meeste üle. Nagu sipelgaparv voogasid värvikirevates rõivastes mereröövlid Crosspatchi tekile ja lahing kandus laiali. Tuul ja avavesi laevade vahel summutas vandumise ja karjed. Kui Vivacia ka oli teadlik sellest, et tema oma mastidelt lendavad nooled tungivad inimihusse, ei näidanud ta seda kuidagi välja. Siit eemalt oli võitlus kõigest liikumist täis värvikirev vaatepilt. Selles oli ülevust, dramatismi ja põnevust. Crosspatchi mastist kukkus mees. Ta tabas peeli, ripnes hetke üle selle ja prantsatas siis alla tekile. Wintrow võpatas kokkupõrke peale, kuid Vivacia ei pilgutanud silmagi. Tema tähelepanu oli koondunud vööritekile, kus laeva kapten võitles Sorcoriga. Kapten Avery uhke relv sätendas nagu hõbe, kui mees kogukamat piraati ründas. Sorcor tõrjus tema tera lühikese mõõgaga vasakus käes ja ründas kohe ise pikemaga, mida hoidis paremas. Surm tantsis nende vahel. Vivacia silmad särasid.

Wintrow heitis Kennitile silmanurgast pilgu. Siit eemalt võis laev näha lahingu põnevust ja kõike toimuvat, kuid ta oli eraldatud selle õudustest. Veri ei määrinud tema tekke, tuul kandis eemale suitsu ning surijate ja haavatute karjed. Nagu aina laienev plekk valgusid piraadid aeglaselt, aga kindlalt üle kaaperdatud laeva teki. Vivacia nägi seda kõike, kuid see ei puutunud temasse. Kas Kennit üritas teda vägivallaga aegamööda harjutada?

Wintrow köhatas kurgu puhtaks. „Seal surevad inimesed,” märkis ta. „Elud leiavad lõpu valus ja surmahirmus.”

Vivacia pilk vilksas korraks kärmelt temale ja siis tagasi lahingule. See oli Kennit, kes vastas. „Nad kutsusid selle endale ise kaela,” meenutas ta poisile. „See oli nende valik, nad teadsid hästi, et nad võivad surma saada. Ma ei räägi ainult omaenda vapratest meestest, kes vabatahtlikult lahingusse tormavad. Ka Crosspatchi mehed olid rünnakuks valmis. Meenuta, et nad olid korralikult nahkturviste, mõõkade ja vibudega varustatud. Kas neil oleks säärane kraam pardal olnud, kui nad poleks rünnakut oodanud ja kui nad poleks väga hästi teadnud, et on kallaletungi ära teeninud?” Kennit naeris kumedalt. „Ei,” vastas ta endale ise. „Need pole tapatalgud, mida sa seal näed. See on kahe tahte võitlus. Võiks lausa öelda, et see on igikestva õigluse ja ülekohtu vahelise vastasseisu füüsiline ilming.”

„Inimesed surevad,” kordas Wintrow jonnakalt. Ta püüdis panna sõnadesse veendumuse, kuid avastas, et tema meelekindlus on piraadi sisendusjõuliste sõnade ees vankuma löönud.

„Inimesed surevad kogu aeg,” nõustus Kennit lobedalt. „Ka sina ja mina, kes me siin tekil seisame, oleme juba kadumas, närbume sama kiiresti kui suvised õied. Vivacia elab meid kõiki üle, Wintrow. Surm pole halb. Tema võttis endasse mitu surma, eks ole, enne kui ta sai virguda? Mõtle asjale sedapidi, Wintrow. Kas need on meie elud, mille tunnistajaks ta iga mööduva päevaga on, või hoopis meie surmad? Sa võid sama hästi väita nii ühte kui teist. Jah, seal on valu ja vägivald. Need on osa igast elusolendist ja iseenesest mitte tingimata halvad. Üleujutuse raevukus rebib puu kaldapangalt, kuid toitev muda ja vesi, mille see kaasa toob, on enam kui küllaldane hüvitus. Meie oleme õigluse sõdalased, minu leedi ja mina. Kui me oleme sunnitud kurjuse minema pühkima, siis tehkem seda kiiresti, isegi kui see on valus.”

Tema hääl oli madal ja täiekõlaline nagu kauge kõu ning see puges hinge. Aga Wintrow teadis, et kusagil selles aukudeta loogikas on lahtised otsad. Kui ta leiaks kas või ühe, suudaks ta kogu arutluskäigu lahti harutada. Poiss taandus reale, mida oli lugenud raamatust: „Üks erinevusi hea ja kurja vahel on selles, et hea suudab kurja üle elada ja siiski võidutseda. Kurjus jääb aga alati headusele alla.”

Kennit naeratas leebelt ja vangutas pead. „Wintrow, Wintrow. Mõtle, mida sa ütlesid. Mis sorti pime headus võib kannatada kurjust ja lubada sel jätkuda? Seda teeb headus, mis kardab omaenda mugavuse ja ohutuse pärast ning saab tõelisest headusest silmaklappidega rahuloluks. Kas me peaksime pöörduma ära viletsusest selle laeva trümmides, öeldes: „Noh, meie siin oleme kõik vabad mehed. Rohkemat me ei suuda ja nemad peavad ise enda eest hoolt kandma?” Kindlasti ei õpetatud sulle kloostris midagi säärast.”

„Ma ei mõelnud seda niimoodi!” nähvas Wintrow nördinult. „Hea elab üle halva, nagu kivi elab üle vihma. Mitte et see lubaks …”

„Mulle tundub, et see on läbi,” torkas Kennit osavalt vahele. Laibad lartsatasid üle Crosspatchi parda. Ükski madu ei kerkinud neid vastu võtma. Kiire ja puhas laev ei olnud kunagi ühtki neist elukatest enda kannule meelitanud. Crosspatchi lipp kisti maha. Selle asendas kärmelt punamust kaarnaplagu. Trümmiluugid avati. Tekile hakkasid ilmuma orjad. Kennit heitis pilgu üle õla. „Etta. Lase laevapaat valmis panna. Ma tahan minna meie saaki üle vaatama.” Ta pöördus Wintrow poole. „Tahad kaasa tulla, poiss? Sinu jaoks võib olla õpetlik näha pääsetute tänu. See võib panna su meie tegevuse suhtes meelt muutma.”

Wintrow raputas aeglaselt pead.

Kennit naeris. Siis tema hääletoon muutus: „Tule sellegipoolest minuga. Käbedalt nüüd, ära jokuta. Ma harin sind vastu su tahtmist.”

Wintrow kahtlustas poolenisti, et tegelikult oli piraadi eesmärk takistada tal arutada Vivaciaga omavahel seda, mille tunnistajaks nad olid just äsja olnud. Kennit soovis, et need oleksid tema sõnad, mis arvesse lähevad, kui Vivacia Crosspatchi kaaperdamise üle juurdleb. Wintrow surus lõualuud kokku, kuid pöördus, et alluda piraadi käsule. Ta elab selle üle. Poissi rabas, kui Kennit oma käsivarre tema õlgadele toetas. Mees naaldus talle nagu tuge otsides. Kapteni hääl oli sõbralik, kui ta sõnas: „Õpi rõõmsamalt kaotama, Wintrow. Sest tegelikult sa ei kaota. Sa hoopis võidad seda, mida mul on sulle õpetada.” Kenniti naeratus kõverdus, kui ta kinnitas: „Mul on sulle palju õpetada.”

Hiljem, kui nad istusid jullas, mis libises üle vee Crosspatchi poole, kummardus Kennit Wintrow kõrva äärde ja ütles: „Mu poiss, isegi kivi kulub lõpuks vihmas. Tal pole selles mingit süüd.” Ta patsutas poissi lahkelt õlale ja ajas end oma istmel jälle sirgu. Kui ta üle sädeleva vee kättevõidetud auhinna poole vaatas, kiirgas temast rahulolu.

Puhanguline tuul kandis Altheani juhuslikke vilepillinoote, kui ta kiirustas läbi kodu taga asuva metsa ja ronis seejärel rannajärsakust alla. Ta oli lubanud rannale veetud laeva juures keskpäeval Amberi ja Brasheniga kokku saada. Nad teatavad talle uudiseid kõik koos. Tema kõhusopis pesitses vastiku tombuna ärevus, kui tüdruk mõtles, kuidas Paragon võib reageerida. Tema kõrvu kostvad pillihelid ei olnud päris muusika – need tundusid talle mingi katsetamisena. Küllap mõni laps, kes rannal mängib.

Helide sügavus oleks pidanud ta avanevaks vaatepildiks paremini ette valmistama – pime käilakuju puhus hiiglasuurt karjasevilet. Enesesse süüvinud ilme oli laeva muutnud. Kortsud laubal olid silenenud ning õlgade hoiak polnud enam nii tõrjuv. Ta tundus hoopis teistsugune olend kui see pelutav ja umbusklik laev, kellega Althea oli kord nii ammu sõbraks saanud. Hetkeks tundis tüdruk kadeduspistet, et Amber oli suutnud teda nõnda palju muuta.

Üleelusuuruses vilepill oli ilmselgelt jälle Amberi töö. Althea vangutas pead, mõistes järsku puudujääki iseendas. Kõigi nende aastate jooksul, mil ta oli Paragoni tundnud, polnud ta kunagi tulnud selle peale, et tuua talle sääraseid kingitusi, nagu tõi Amber. Helmenikerdaja andis laevale mänguasju ja kribu-krabu, asju, mis andsid Paragoni kätele ja mõtetele tegevust. Althea oli aastaid laevaga sõbrustanud, aga polnud teda iialgi osanud vaadata millegi muuna kui vaid äpardunud eluslaevana. Ta oli Paragoni kiindunud ning suhtus temasse kui isikusse, mitte asja. Sellest hoolimata polnud tema ettekujutus Paragonist kunagi muutunud. Paragon oli usalduse kaotanud laev, ohtlik alus, kes enam iial merele ei lähe. Amber oli aga päästnud temas valla elurõõmsa, ehk veidi kiratseva lapse, ja laev vastas sellele. Just see oligi Paragoni hinge muutnud.

Lähemale astudes Althea kõhkles hetke. Pilli mängiv laev oli temast õndsas teadmatuses. Algselt oli käilakuju nikerdatud karmiilmeliseks habemega sõdalaseks. Aastaid tagasi olid tema silmad kirvega puruks raiutud. Praegu tundus laeva nägu habemepuhmast ja pulstunud lokkidest hoolimata kummaliselt poisilik. Althea oli tulnud selleks, et keelitada koos Brasheni ja Amberiga laeva veel kord ette võtma ülesannet, millega too varem nii suurejooneliselt toime ei olnud tulnud. Ta oli tulnud selleks, et teha lõpp sellele päikeselisele päevale ja poisilikule olendile, kes vilepilli puhus. Ta palub laeval teha seda, mida too kõige enam kardab. Kuidas see võib Paragonile mõjuda? Esimest korda sellest ajast alates, kui Brashen oli plaani välja käinud, mõtles Althea tegelikult, kuidas see kõik Paragoni võib mõjutada. Siis mõtles ta Vivacia peale ja tegi südame kõvaks. Paragon on eluslaev. Ta oli loodud merd sõitma, ning kui Althea suudab talle selle tagasi anda, on see olulisem kui ükski nipsasi, mille Amber on talle kunagi andnud. Tüdruk keeldus mõtlemast, mis saab neist kõigist siis, kui Paragon jälle läbi kukub.

Ta haistis küpsetuslõhna. Nüüd, kui suveilmad olid soojaks läinud, valmistas Amber toitu enamasti väljas rannal. Paragoni sisemuses oli naine esile kutsunud järk-järgulise muutumise, millest osa kiitis Althea heaks, osa aga tekitas temas judinaid. Kapteni ruumes kiiskas nüüd läikimahõõrutud ja õlitatud puit. Messing oli samuti läikima löödud. Lõhutud kapid ja puruksmurtud hinged olid kõik armastusega taastatud. Ruum oli täis aromaatset linaseemneõli-, tärpentini- ja mesilasvaha lõhna. Õhtuti, kui Amber kambris laterna süütas, oli see puhas mesi ja kuld.

Hirmutav oli trümmi viiv luuk, mille Amber oli kajutipõrandasse lõiganud. Nii Brashen kui Althea läksid alguses seda nähes täiesti endast välja. Amber oli püüdnud neile selgitada, et soovis lihtsalt kiiremat ligipääsu trümmi oma varude juurde, kuid kumbki neist ei jäänud seda uskuma. Mitte ühelgi laeval ei ole kaptenikajutis põrandaluuki. See solvas Altheat isegi turvaliselt lukustatuna ja kalli vaibaga kaetult.

Amber oli taastanud ka laeva teised osad. Pliit kambüüsis oli puhtaks tehtud ja poleeritud. Kuigi Amber valmistas suurema osa oma toidust rannal, hoidis ta kambüüsis oma potte ja varusid. Kuidas ta küll kaldus tekiga toime tuli, ei osanud Althea arvata. Amber ütles vaid, et sisemuse taastamine tundus Paragoni enesetunnet parandavat, sellepärast ta oligi seda teinud. Kogu laev oli liivast puhtaks pühitud. Need tuulest kantud sambla- ja vetikatordid, millel oli õnnestunud laeva külge klammerduda, olid ära koristatud. Amber oli terves laevas suitsupottides puhastavaid ürte põletanud, et saada lahti niiskusest ja putukatest. Kõik uksed, aknad ja luugikaaned pidasid nüüd tihedalt. Seda kõike oli ta teinud enne, kui Paragoni uuesti vettelaskmine üldse jutuks oli tulnud. Hetkeks jäi Althea selle üle juurdlema, siis tõrjus ta kahtlused eemale.

„Paragon!” hõikas ta laeva.

Käilakuju võttis vilepilli suult ja naeratas tema poole. „Althea! Sa tulid külla.”

„Tulin jah. Kas Brashen ja Amber on ka siin?”

„Kus siis veel?” küsis laev lustakalt vastu. „Nad on sees. Brashen tahtis mingil põhjusel mu tüüriühendused üle vaadata. Amber on temaga koos. Nad tulevad varsti jälle välja.”

„Sul on väga tore pill. Kas see on uus?”

Paragon tundus kohmetu. „Mitte päris. See on mul olnud juba päevajagu või nii, aga ma ei oska ikka veel midagi mängida. Amber ütleb, et see ei loe, kui ma mingit viisi ei mängi. Amber ütleb, et senikaua, kuni ma ise helidega rahul olen, kuulub pill mulle. Aga ma tahaksin osata seda mängida.”

„Minu arust on Amberil õigus. Viiside mängimine tuleb ajapikku, kui oled vilepilliga ära harjunud.”

Kajakate kiljumine sundis Althea pead pöörama. Kaugelt eemalt tulid mööda randa laeva poole kaks naist. Nende selja taga koperdas kerekas mees. Althea kortsutas kulmu. Nad jõudsid vara. Ta polnud jututeemat Paragoniga isegi veel üles võtnud ja varsti saab laev teada, et asi on otsustatud ilma temata. Ta peab Brasheni ja Amberi kähku välja saama, enne kui teised kohale jõuavad.

„Mis kajakaid häiris?” nõudis Paragon.

„Kõigest mõned rannas jalutajad. Ma tahaksin … ee, tassi teed. Ega sa pole vastu, kui ma pardale tulen ja küsin Amberilt, kas ma tohin tema kannu kasutada?”

„Lase käia, kindlasti pole ta vastu. Tere tulemast pardale.”

Althea tundus end reeturina, kui Paragon pilli jälle muretult huultele tõstis. Kohe varsti muutub kogu ta elu. Tüdruk ronis nöörredelist üles – see oli Brasheni viimatine lisandus Amberi elupaigale – ja liikus ettevaatlikult üle kaldus teki ahtriluugini. Ta ronis parajasti redelist alla, kui kuulis alt hääli.

„See tundub olevat heas seisukorras,” ütles Brashen parajasti. ”Aga liiva kiilutud tüüri puhul on seda raske hinnata. Kui laev on lahti päästetud, peame üle vaatama, kuidas see liigub. Aga rasvatamine ei tee igal juhul kurja. Me võime lasta Clefil seda teha.”

Murest hoolimata pidi Althea naeratama. Orjapoiss oli Brashenile kohutavaks tülinaks – või nii mees vähemalt rääkis. Ometi tundus, et too on juba laevapoisi rolli omaks võtnud. Brashen andis talle väikesi lihtsaid ülesandeid, milleks kellelgi teisel aega ei olnud. Poiss oli rääkinud tõtt, kui väitis, et teab laevatöid küll. Ta tundus eluga vraki pardal täiesti rahul olevat. Ja näis, et Paragon võttis ta märksa kiiremini omaks kui poiss ise elusa käilakujuga harjus. Käilakujuga silmast-silma rääkides oli Clef ikka veel erakordselt häbelik. Puhas õnnistus, leidis Althea, pidades silmas saladust, mida nad terve eelmise nädala olid laeva eest varjanud.

Davad Restarti polnud lihtne veenda. Ta oli Ronicale alguses öelnud, et ei tea üldse midagi mingisugustest Paragoniga seotud tehingutest. Ronica oli järeleandmatult kinnitanud, et ta teab nii ühe kui teise poole pakkumistest. Enamgi veel, ta kinnitas ka seda, et Davad oli ainuke inimene, kes sai nii delikaatse lepingu asjus läbi rääkida. Kui mees oli lõpuks möönnud, et ta tõesti teab Paragoni üle käivast kauplemisest, oli Althea toast lahkunud. Teda valdas vastikustunne. Davad oli Bingtowni kaubaisand, sündinud ja kasvanud samade traditsioonide vaimus nagu ta isegi. Kuidas võis mees üldse mõelda teha eluslaevaga midagi sellist? Kuidas võis ta langeda sellisele tasemele, et ahvatleda Ludluckite peret nii nurjatu asjaga nõustuma? Tema tegu oli reeturlik, julm ja vale. Raha eest ja uute kaupmeeste silmis oma mõjukuse suurendamise nimel oli ta maha müünud oma pärandi. Vastikuse all mäsles valu. Davad Restart, maiustuste ja kukilsõitude allikas, kui ta oli veel tilluke, Davad, kes oli jälginud tema kasvamist ja saatnud talle kuueteistkümnendal sünnipäeval lilli. Äraandja Davad.

Ronica ja Keffria olid hoolitsenud selle eest, millest ta nüüd mõtles kui lunarahast. Althea polnud suutnud sundida end selles vähimalgi määral osalema. Ta vältis Davadit – ta ei uskunud, et suudaks mehega viisakalt rääkida, kuid ta ei söandanud teda solvata.

Ülejäänud tee redelist alla läbis tüdruk hüppega. Kui saapad vastu tekki mütsatasid, kuulutas ta: „Teised tulevad. Ema on juba rannas. Ma kardan, et Davad Restart on otsustanud kah sabas tolkneda. Loodetavasti on tal piisavalt mõistust suu kinni hoida, aga ma kahtlen selles. Kas te olete juba Paragoniga rääkinud?” Tema pilk püsis Amberil. Niimoodi oli lihtsam. Tema ja Brasheni vahel polnud vaenu, kuid nad ei tundnud end ka mugavalt.

„Mitte veel!” Amber tundus jahmunud. „Ma tahtsin, et sa siin oleksid. Ma ei oodanud teisi nii ruttu.”

„Nad tulid varem. Me võiksime saata Clefi neile randa vastu ja paluda neil oodata, kuni märku anname.”

Amber mõtles selle üle viivu. „Ei. Ma arvan, et mida rutem see tehtud saab, seda parem. Ma kardan, et ta hakkab lärmama ja mossitama, aga samas ma kahtlustan, et salajas võib ta ka rõõmustada.” Ta ohkas kergelt. „Lähme.”

Althea järgnes Amberile redelist üles, Brashen kohe tema järel. Uuesti välja rannale jõudes avastasid nad Clefi Paragoni ees kivil istumas. Clefi nägu oli tulipunane – ta püüdis hinge tagasi tõmmata. Paragon puhus oma vilepilli, tekitas äkilise peeretuse heli ja nad mõlemad purskasid laginal naerma. Laev tõstis vaba käe, et itsitamist summutada, kuid poiss naeris vabalt ja südamest. Althea peatus ja vaatas. Brashen tema selja taga ühines nende naeruga. Paragon pöördus pimesi nende poole ja naeratas. „Seal te oletegi.”

„Siin me oleme,” nõustus Amber. „Meie kõik.” Ta lähenes käilakujule ja sirutas kindas käe, et puudutada tema käsivart. „Paragon. Me oleme kõik siin sellepärast, et me tahame sulle midagi rääkida. Midagi väga tähtsat.”

Naeratus hääbus laeva näolt ja asendus ebakindlusega. „Midagi halba?”

„Midagi head,” lausus Amber lohutavalt. „Vähemalt meie arvame nii.” Ta vaatas teistele otsa ja heitis siis pilgu ranna suunas. Althea järgis sõbra pilku. Tema ema ja Amis Ludluck jõuavad kohe kohale. „Meil on võimalus teha midagi head, kui sa meid aitad. Ilma sinuta ei saa me seda teha.”

„Ma pole laps,” ütles laev. „Räägi otse.” Tema ärevus kasvas. „Kuidas me koos saame olla? Mis hea asi?”

Amber hõõrus närviliselt nägu. Ta heitis jälle pilgu Altheale ja Brashenile ning keskendus siis laevale. „Ma tean, et sa pole laps. Ma ei saa praegu eriti hästi hakkama, sest kardan nii väga, et sa ei taha meiega ühineda. Paragon, asjalood on nii. Sa tunned Vestritite perekonna eluslaeva, Vivaciat. Ta langes piraatide kätte. Sa tead kõike seda. Sa oled kuulnud meid sellest rääkimas ja aru pidamas, mida teha. Nõnda. Althea tahab neid päästma minna. Mina ja Brashen tahame ka.” Ta hingas sisse. „Me tahame, et sina oleksid see laev, kes meid sinna viib. Mis sa sellest arvad?”

„Piraadid,” ütles laev, hing rinnus kinni. Ta kratsis vaba käega habet. „Ma ei tea. Ma ei tea. Te meeldite mulle kõik. Mulle meeldib teiega koos olla. Ühtki laeva ei tohiks piraatide küüsi jätta. Nad on kohutavad olendid.”

Althea hakkas uuesti hingama. See läheb hästi.

„Kas Ludluckid on lubanud, et nad viivad mu sinna?”

Brashen köhatas närviliselt. Amber vaatas ringi, kutsudes üht neist sõna sekka ütlema, kui kumbki ei teinud seda. „Ludluckid lubavad sul meid sinna viia.”

„Aga kes … sa ei taha ometi öelda, et ühtki minu perekonna liiget ei olekski pardal?” Laeva hääles kõlas uskumatus. „Ükski eluslaev ei seila, ilma et mõni pereliige oleks pardal.”

Brashen köhatas kurgu puhtaks. „Mina olen pardal, Paragon. Pärast kõiki neid aastaid, mis me oleme teineteist tundnud, oled sa mulle sama hästi kui perekonna eest. Kas mina kõlban?”

„Ei. Ei, Brashen.” Laeva hääl kerkis närviliselt. „Sa meeldid mulle, tõesti meeldid, aga sina pole Ludluck ja mina olen. Sa oled minu sõber, aga mitte perekond. Ma ei saa sõita ilma ühegi pereliikmeta pardal.” Ta raputas seda rõhutades pead. „Nad ei lase minuga midagi sellist juhtuda. See oleks sama hea kui öelda, et nad on mulle igaveseks ajaks käega löönud, et minust ei saa iialgi, mitte iialgi asja. Ei.” Ta pigistas oma vilepilli mõlema käega, aga see värises sellegipoolest. „Ei.”

Althea ema ja Amis Ludluck olid seisma jäänud. Amis silmitses ainiti Paragoni. Ta ristas käed enda ees ja pigistas suu kriipsuks. Althea luges sellest välja ühtaegu eituse ja ärapõlgamise. Tal oli hea meel, et laev on pime. Davad ähkis, püüdes vahemaad teistega vähendada ja neile järele jõuda.

„Paragon,” sõnas tüdruk rahustavalt. „Palun. Kuula mind. Juba aastaid pole sinu pardal käinud ükski Ludluck. Kui meie välja arvata, oled sa üksi. Aga sa jäid ellu sellest hoolimata. Ma usun, et sa erined enamikust eluslaevadest. Mulle tundub, et sul on arusaam iseendast ka ilma sinu perekonnata. Mulle tundub, et sa oled õppinud olema … sõltumatu.”

„Ma jäin ellu ainult sellepärast, et ma ei saanud surra!” möirgas Paragon ootamatult. Ta tõstis vilepilli ühe käega kõrgele üles, nagu tahaks ta Altheat sellega visata. Siis, näidates üles tohutut enesekontrolli, sirutas ta käe üle õla ja asetas hinnalise muusikariista oma kaldus tekile. Althea poole tagasi pöördudes hingas ta raskelt läbi nina. „Ma elan pidevas valus, Althea. Ma elan hulluse piiril! Kas sa arvad, et ma ei tea seda? Ma olen õppinud … mida ma olen õppinud? Mitte midagi. Ainult seda, et ma pean jätkama, ja nii ma siis jätkan. Seesmiselt õgib mind tühjus ja seda pole võimalik iial täita. See neelab minu päevi, üks teise järel, õgib ühe tilkuva sekundi teise kannul, ja iga päevaga on minust vähem järel, aga ma ei suuda kunagi lõpule jõuda.” Ta tõi kuuldavale äkilise metsiku naerulagina. „Sa ütled, et mul on arusaam iseendast ka ilma mu perekonnata? Oh, muidugi on. Jah on, mina ise küüniste ja kihvadega, nii pilgeni tulvil piina ja raevu, et ma rebiksin maailma ribadeks, kui ma vaid suudaksin sellele kõigele lõpu teha!” Tema hääl oli kerkinud möirgeks. Järsku heitis Paragon käed laiali ja paiskas pea kuklasse. Ta tõi kuuldavale karje – ebainimlikult valju, täis talumatut kurbust. Althea lõi käed kõrvadele.

Silmanurgast nägi ta, kuidas Amis Ludluck ümber pöördus ja jooksu pani. Tema ema tormas talle järele. Althea vaatas, kuidas Ronica naisele järele jõudis ja tema käsivarrest haaras. Ta peatas Amise ja pööras ta ümber. Althea nägi, et nad vaidlesid ägedalt, kuid tal polnud vähimatki aimu, mida ema võis öelda. Davad oli nüüd nende kõrval, tegi tst-tst ja pühkis siidist ninarätiga higist nägu. Althea teadis, mis oli juhtunud. Amis Ludluck oli meelt muutnud. Althea oli selles kindel. Ta oli käest lasknud ainsa võimaluse Vivacia päästa. See poleks olnud nii masendav, kui ta oleks võinud uskuda, et Paragon võitis, aga ta ei uskunud ka sellesse. Ludluckid ei müü teda, aga nad ei vii teda merele. Ta jääb siia, Bingtowni rannale, ja läheb iga mööduva aastaga aina vanemaks ja sõgedamaks. Althea mõtles, kas temaga juhtub sama.

Amber seisis Paragonile ohtlikult lähedal. Üks tema käsi puhkas laevakerel. Ta kõneles laevaga vaikselt. Paragon ei pööranud talle tähelepanu. Käilakuju oli sagris pea kätele langetanud ja nuttis, õlguraputavate nuuksetega nagu murtud südamega laps. Clef oli lähemale nihkunud ning vahtis ahastusest haaratud laeva päranisilmi. Ta surus hambad alahuulde. Tema käed olid külgedel rusikas.

„Paragon!” hüüdis Amis Ludluck laeva nime.

Paragon kergitas järsult vigase näo kätelt ja vahtis pimesi ümberringi. „Kes see on?” nõudis ta palavikuliselt. Ta hõõrus põski, otsekui pühkides ära pisaraid, mille nutmiseks tal silmi polnud. Ta oli ilmselgelt häiritud, et keegi võõras tema leina näeb.

„Ma olen Amis Ludluck.” Naise hääl kõlas kaitsvalt. Tema hallinevad juuksed olid suvekübara alt välja libisenud ja sall laperdas tuules. Rohkem ei öelnud ta midagi, vaid ootas laeva vastust.

Paragon tundus oimetu. Ta avas ja sulges suu kaks korda, enne kui suutis sõnu leida. „Miks sa oled siia tulnud?” Tema hääl ja selle toon olid üllatavalt vaoshoitud, pigem mehe kui poisi oma. Temast õhkus meeleheidet. Ta hingas vabinal sisse ja võttis end veel enam kokku. „Miks, pärast kõiki neid aastaid, oled sa tulnud minuga rääkima?”

Ka karjudes poleks ta suutnud naist enam vapustada, mõtles Althea. Amis kobas sõnu otsida. „Nad rääkisid sulle, eks ole?” küsis ta viimaks mannetult.

„Rääkisid mulle mida?” küsis Paragon halastamatult.

Amis ajas end sirgu. „Ma müüsin su maha.”

„Sa ei saa mind müüa. Ma olen osa sinu perekonnast. Kas sa saad maha müüa oma tütre, oma poja?”

Amis Ludluck raputas pead. „Ei,” sosistas ta. „Ei, ma ei suudaks. Sest ma armastan neid ja nemad armastavad mind.” Ta tõstis oma ainitise pilgu moonutatud laevale. „See ei käi sinu kohta.” Tema hääl oli järsku kile. „Sa oled olnud minu perekonna hukatuseks nii kaua, kui ma mäletan. Ma polnud isegi veel sündinud, kui sa viimane kord minema seilasid ja ma kasvasin üles oma ema ja vanaema valuga nende kaotuse pärast. Sa kadusid ja meie pere mehed kadusid koos sinuga, et mitte iial naasta. Miks? Mille muu pärast tahtsid sa meid karistada kui selle eest, et me olime sinu perekond? Oleks olnud piisavalt halb, kui sa poleks kunagi naasnud. Siis oleksime vähemalt võinud imeks panna. Me oleksime võinud kujutleda, et te kõik läksite põhja üheskoos, või et nad elavad endiselt kusagil, on elus, aga ei saa meie juurde tagasi tulla. Selle asemel pidi sa tagasi tulema ja meile näitama, et oled jälle kord tapnud. Jälle kord mõrvanud sellesama perekonna mehed, kes su lõid, ja jätnud naised leinama.

Siin oled sa olnud, kolmkümmend aastat! Meie perekonna igavene häbiplekk, meie häbi ja süü sümbol. Iga laev, kes sadamasse või sealt välja sõidab, näeb sind siin. Bingtownis pole ühtki hinge, kel puuduks arvamus selle kohta, mis on sinu läbikukkumise põhjuseks. Enamik süüdistab meid. Meid on nimetatud ahneks, hoolimatuks, isekaks ja südametuks. Mõned ütlevad, et oleme selle, mis meiega juhtus, ära teeninud. Senikaua, kuni sa siin oled, ei saa me iial ei unustada ega endale andeks anda. Oleks kaugelt parem, kui sind enam poleks. Nemad on valmis su võtma ja meil on enam kui hea meel sinust lahti saada.” Tema sõnade mürk leotas nad kõik läbi. Valu, mida Althea Paragoni pärast tundis, võttis tüdruku keeletuks. Amise silmad olid hullunult jõllis. Ehk oli Paragon kõigest hoolimata siiski samast puust kui kõik Ludluckid.

„Me olime võimas perekond – enne sind! Sina pidid olema meie au ja uhkus, meie edu kroon1! Selle asemel tegime endast sinu eest makstes kerjused ja sa ei toonud meile kunagi midagi peale häda ja viletsuse. Noh? Sa isegi ei eita seda? Kõnele, oo imeline laev! Pärast kõiki neid aastaid, ütle mulle, miks? Miks pöördusid sa meie vastu, miks tapsid sa meie unistused, meie lootused, meie mehed?” Lõpuks jäi naine vait ja seisis, tundetulva jõust hingetu. Tundus, et Ronica Vestritil tema kõrval hakkas halb. Kuid kõige pilkupüüdvam oli ilme Davad Restarti näol. Mees tundus rahutu, kuid tema silmis hiilgas omamoodi rahuldus.

„Vihmajõgi,” ütles Davad vaikselt. „Vihmaorust pole kunagi midagi head tulnud. Mürgine võluvägi, salakaval tõbi. See on ainus, mis on kunagi …”

„Jäta järele,” sisistas Amber. „Jää vait ja mine minema. Mine kohe. Ta teab. Võta. Siin see on, võta, see kõik on sinu. Kõik, mis mul on, vahetuseks tema eest. Nagu ma lubasin.” Ta võttis kaela ümbert nahkpaela, mille küljes rippus võti. Ta heitis selle Davadi jalge ette. Võti tabas rannakivi ja helises puhta noodina, enne kui liiva sisse põrkas. Mees kummardus vaevaliselt seda üles võtma. Althea tundis ära Vihmaoru tänaval asuva poe massiivse võtme. Davad pistis selle taskusse. Amis Ludluck seisis üles laeva poole vaadates. Mööda tema kuhtunud põski olid alla veerenud mõned pisarad, kuid praegu naine ei nutnud. Ta lihtsalt jõllitas Paragoni, suu vaikinud ja liikumatu.

Paragon tema kohal ristas käed rinnal. Tema pea oli püsti. Kui käilakujul oleksid olnud silmad, oleksid need merele vaadanud. Pingul lõualihased pigistasid suu kindlalt kinni. Ta oli niisama liikumatu kui tavaline nikerdatud puit.

Davad võttis Amis Ludlucki käsivarrest ja sikutas. „Tule nüüd, Amis. Ma viin su koju. Ja siis lähen kinnitan poe sinu nimele. Minu arvates said sa halvast tehingust isegi kasu. Minu arust me kõik saime. Kena päeva, Ronica, Althea. Ärge unustage, et see asjaajamine ei alanud minu soovil.”

„Ei unusta,” ütles Althea järsult. Ta ei vaadanud nende minekut. Tüdruk silmitses ainiti liikumatut ja vaikset laeva. Teda näris süütunne. Miks ta oli küll arvanud, et kui Amis Ludluck siia tuleb, siis veenab ta Paragoni omal soovil nendega minema? Ludluckide vimm oli Bingtownis legendaarne. Miks ta oli arvanud, et Amis ei pööra oma vimma omaenda hüljatud laeva vastu? Järsku tundus kõik jabur. Sõita merele hullu laevaga ähmases ootuses leida ja tagasi saada perekonna eluslaev – see oli narr lootus. Kes teine veel võiks säärases ettevõtmises edust unistada?

„Paragon,” ütles Amber vaikselt. „Paragon, teda ei ole enam. Kõik saab korda, küll sa näed. Nii ongi parem. Nüüd oled sa inimestega, kes sinust hoolivad. Ja sa lähed jälle merele, kuhu laevad kuuluvad. Kui sa järgmine kord Bingtowni tagasi pöördud, oled juba kangelane. Siis näevad kõik, mida sa väärt oled, isegi Ludluckid. Paragon?”

Clef hiilis Brasheni varjust välja. Ta lipsas laeva juurde ja pani käe häbelikult vastu plangutust. Poiss vaatas käilakuju poole enda kohal. „Vahel,” ütles ta tõsiselt, „pead sa oe’ma ise oma perekond. Kui sa o’ed aenoke, kes sest alles.” Paragon ei öelnud sõnagi.

Crosspatch oli kõige esmaklassilisem saak, mis oli kunagi tema kätte langenud. Kennitit täitis harukordne elevus, kui ta üles laevatekile vinnati. Etta ootas seal juba ees, et ulatada talle kark. Seekordne võit oli kahekordselt vürtsikas. Lisaks sellele, et tegu oli tema esimese märkimisväärse noosiga pärast paranemist, oli nüüd ka Wintrow asja tunnistajaks. Kennit peaaegu tajus enda kannul kõndiva poisi hämmastust. Noh, ahmigu aga silmadega seda prillikivina läikivat väikest alust ja hinnaku ümber oma arvamus kapten Kennitist. Kas see noor Wintrow arvas, et ta on mingi ühe jalaga kelm, kes suudab tabada vaid haisvaid orjalaevu? Vaadaku enda ümber ringi ja teadku, et Kennit on üks vägevamatest mereröövlitest, kes iial Siseväilas seilanud.

Kapteni rahulolu väljendus suuremeelsuses meeskonna, aga eriti Sorcori vastu. Kui kurikael otse teolt talle ette kandma kiirustas, jahmatas Kennit meest südamliku õlalepatsutuse ja sõnadega „Hästi tehtud! Kõige kabedam kaaperdamine, mida kunagi näinud olen! Pantvange?”

Sorcor naeratas, säärasest kiitusest elevil. „Ainult laevaohvitserid, kapten. Kõik oli täpselt nii, nagu te ütlesite, kapten – kõik teised olid ühtmoodi nii võitlejad kui meremehed. Keegi neist ei soovinud relvi maha panna ja meiega ühineda. Andsin neile selleks kaks korda võimaluse, seda ma tegin. Ütlesin neile, et laseme neil koodeksile alla kirjutada ja puha. Aga nad ei teinud seda. Kuramuse kahju kah. Siin olid mõned vägevad mõõgamehed, aga alles on jäänud ainult need, kes tulid koos minuga.” Sorcor naeratas oma nalja peale.

„Ja laevaohvitserid, Sorcor?”

„All kinni. Tüürimees sai küll paar päris kõva obadust vastu pead, enne kui alla läks, aga pole tal häda midagi. Ja siin on päris kõva noos muud kraami. Orjadega on kõik hästi. Osa neist on äkilisest muutusest veidi vapustatud, aga küll nad toibuvad.”

„Kaotused?” kompsis Kennit reipalt edasi.

Sorcori naeratus kadus. „Raskemad, kui arvasime, söör. Nad olid sõdalased ja langesid, mõõgad käes. Me kaotasime Clifto, Marli ja Burry. Kemper jäi silmast ilma. Veel paar meest sai väiksemaid vigastusi. Opal lasi oma näo kuni hammasteni lõhki tõmmata. Ta on valu pärast meelest ära – lasin ta juba Mariettale viia. Ta kisendas midagi jubedat.”

„Opal.” Kennit pidas hetke aru. „Lase ta Vivaciale viia. Wintrow teeb veidi aja pärast temaga, mida suudab. Poisil on ravimise peale annet. Ma märkasin, et sa ei maininud ennast, Sorcor.”

Kerekas piraat irvitas ja rehmas verise käise poole tõrjuvalt. „Kaks mõõka tema ühe vastu ja ta suutis mulle ikka ära susata. Mul on enda pärast häbi.”

„Siiski, ka selle eest tuleb hoolitseda. Kus Etta on? Etta! Vaata Sorcori käsi üle, ole hea tüdruk. Wintrow, sina tuled minuga. Viskame kärmelt pilgu peale, mida täna endale võitsime.”

See polnud sugugi kärme pilguheit. Kennit juhtis poisi sihilikult läbi kõigi trümmide. Ta näitas Wintrowle reisi ajaks kokkurullitud ja purjeriidesse pakitud gobelääne ja vaipu. Ta näitas talle tünne kohviubadega ja teed täis kaste, pitseeritud savipottidesse rullitud uimaürtide jämedaid köisi ja poolidele keritud kuldseid, punaseid ja purpurseid sillerdavaid heideid. Kõik see, selgitas Kennit, on orjapidamise saadus. Kaunid küll, kuid verega ostetud. Kas Wintrow arvates on õige, et Avery-sugused mehed ja need, kes seisavad nende seljataga, võivad kogu selle kurjal teel soetatud kraami endale hoida? „Senikaua, kuni orjapidamine on kasulik, ei lakka inimesed sellega tegelemast. See oli ahnus, mis sinu isa sellesse mängu tõi. See oli tema languse põhjus. Ja ma kavatsen hoolitseda selle eest, et sellest saaks kõigi langus, kes inimihuga kaubitsevad.”

Wintrow noogutas aeglaselt. Kennit polnud päris kindel, kas poiss tema siirust päriselt uskus. Ehk polnudki see oluline. Kuni ta suudab üles lugeda õiglasi põhjusi piraatluse ja tapatöö kaitseks, peab poiss temaga nõustuma. Ja see teeb lihtsamaks laeva painutamise tema tahte alla. Kennit pani käe ümber Wintrow õlgade ja pakkus: „Läheme tagasi Vivaciale. Ma tahtsin, et sa näeksid ja kuuleksid Sorcori enda suust, et me andsime neile õnnetutele võimaluse elada. Mida muud me oleksime veel teha saanud, mis?”

See oli täiuslik lõpunoot. Ta oleks pidanud teadma, et see oli liiga hea, et kestma jääda. Kui nad koos Wintrowga jälle tekile tõusid, kiirustas nende juurde kolm orjanaist. Enne kui naised temani jõudsid, tõkestas Etta nende tee ja sundis nad peatuma, pannes käe mõõgapidemele. Etta altkulmu pilgu all tõmbusid orjatarid kössi. Etta ütles Kennitile: „Siin on pisuke probleem. Need kolm kinnitavad, et ei soovi vabastamist. Nad tahavad, et nad koos kapteni ja tüürimehega välja ostetakse.”

„Ja miks nii?” küsis Kennit jahedalt, kuid viisakal toonil. Ta libistas pilgu üle naiste. Need olid kõik nägusad, noored ja siledanahalised. Nende orjamärgid olid tillukesed ja kahvatud, päevavalguses vaevu näha.

„Need lollid hoorad arvavad, et eelistavad pigem orjadena edasi elada, kui Divvytownis endale uus elu rajada. Need siin on harjunud rikka mehe mängukanniks olema.”

„Ma olen poetess, mitte hoor,” sekkus üks naistest vihaselt. „Kapten Avery tuli spetsiaalselt Jamaillialinna, et osta mind Sep Kordori jaoks, kes on rahakas aadlik ning hästi tuntud kui leebe isand. Tema juures kantakse minu eest hoolt ning ma saan oma kunstiga edasi tegeleda. Kes teab, mida ma enda ülalpidamiseks olen sunnitud tegema, kui teiega tulen? Ja isegi kui ma edasi luuletan – kes oleksid minu kuulajad peale selle pärapõrgus asuva jätiste linna varaste ja kõrilõikajate?”

„Võib-olla eelistaksid sa laulda hoopis meremadudele?” pakkus Etta lahkelt. Ta tõmbas mõõga tupest ja puudutas teraotsaga kergelt naise kõhtu nabast veidi allpool. Poetess hoidis võpatuse tagasi. Ta raputas pead ja vaatas hoopis Kennitit.

„Ja teie kaks … olete samuti poetessid?” küsis Kennit laisalt. Naised raputasid päid.

„Mina koon gobelääne,” vastas üks karedalt.

„Mina olen ihuteenija, õpetatud soonetasumises ja vähemas ravikunstis,” ütles teine, kui Kennit pilgu temale kinnitas.

„Ja … las ma arvan … te kõik olite mõeldud sellele Sep mis-iganesta-nimi-oligi … väga rikkale mehele, kellel on palju teenreid?” Kenniti joviaalne toon äratas Etta silmis vastuseks sädeluse. Nagu muuseas surus ta tugevamalt terale, et nügida esimene naine tagasi teistega ühte ritta. Teised kaks noogutasid.

„No ise näed.” Kennit pöördus neist ära, heites naised käeviipega kõrvale. „Just seda orjus teebki, Wintrow. Rikas mees ostab nende ande, et oma kuulsust suurendada. Ta ostab nad raha eest ja nad isegi ei tea, et on hoorad. Ühelgi neist pole niigi palju uhkust, et oma nime öelda. Nad on juba saanud oma isanda osaks.”

„Mis ma nendega peale hakkan?” hõikas Etta talle järele, kui mees minema luukas.

Kennit ohkas kergelt. „Nad tahavad olla orjad. Pane nad teiste väljaostmiseks mõeldute juurde. Sep Kordor korra juba ostis nad – ta võib nad sama hästi ka uuesti osta.” Kennitit tabas inspiratsioonivälgatus. „Ükskõik, mida nende eest makstakse, jagame raha nende vahel, kes valisid vabaduse. See annab neile uueks alguseks parema võimaluse.” Rängalt jahmunud Etta noogutas aegamisi, enne kui oma hoolealused minema viis. Kennit pöördus Wintrow poole enda kõrval: „Näed nüüd, ma ei sunni inimesi vägisi minu moodi mõtlema. Ma ei sunni ei sind ega ka Vivaciat. Ma usun, et hakkad juba mõistma, et ma pole see kurjust täis piraat, kelleks sa mind pidasid.”

Luugates tagasi nööristme poole, mis pidi Kenniti jälle Vivacia paati toimetama, küsis ta Wintrowlt: „Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne võib olla kapten omaenda laeval? Näiteks mõnel sellisel kenal laeval nagu see siin?”

Wintrow vaatas enne vastamist enda ümber ringi. „See on tore laev. Aga ei, minu süda ei kisu selles suunas. Oleksin ma vaba, pöörduksin endiselt tagasi kloostrisse.”

„Vaba? Wintrow! Tätoveering sinu näol ei tähenda minu jaoks midagi. Kas sa pead end endiselt orjaks?” Kennit teeskles jahmatust.

„Ei. Tätoveering ei tee minust orja,” nõustus Wintrow. Ta surus hetkeks silmad kõvasti kinni. „See on minu veri, mis seob mu Vivacia külge peaaegu niisama kindlalt kui ahelad. Side meie vahel tugevneb iga mööduva päevaga. Ma arvan, et ehk praegu suudaksin ma veel ta maha jätta ja leida end lõplikult Sale pühendatud elus. Aga see oleks isekas tegu, mis jätaks temasse igaveseks minu puudumisest tekkinud tühjuse. Ma ei usu, et võiksin leida rahu teades, et olen ta hüljanud.”

Kennit kallutas pead. „Ja sa ei usu, et ta võiks kunagi sinu asemel minu omaks võtta? Sest ma tahaksin vaid, et te mõlemad olete õnnelikud. Et sina saaksid oma kloostri, kui seda on võimalik saavutada laeva vaimu murdmata.”

Wintrow vangutas aeglaselt pead. „See peab olema keegi minu verest. Keegi, kes jagab perekonna sidet laevaga. Ainult see suudab ära hoida, et laev hüljatusest mõistust ei kaota.”

„Ma mõistan,” lausus Kennit mõtlikult. „Nõnda. Nii et oleme omadega pigis, mis?” Ta patsutas poissi õlale. „Ehk suudan ma midagi välja mõelda, nii et me kõik jääksime rahule.”

Vastu laevakeret loksuv vesi tegi mõnusat häält. Vivacia oli jälle teel, Marietta ühel ja tema teisel pool Crosspatchi. Kennit tahtis kõik kolm laeva varitsuspaigast tükk maad eemale viia. Kennit oli Ettale öelnud, et lunaraha makstakse palju kiiremini ära, kui sellele eelneb teadmatus. Mõneks ajaks Crosspatch lihtsalt kaob. Ta viib laeva alguses Divvytowni, et seal oma saagi ja pantvangidega uhkustada. Nii kuu või kahe pärast laseb ta Khaleetiasse sõna saata, et laeva ja ellujääjad võib välja osta. Laadungiga tegeleb ta ise. Etta oli teda selles juba veidi aidanud. Naine silus süles lebavat kangast, pannes jälle kord imeks selle kudet, enne kui taas niidi nõela taha ajas.

Öö laevade ümber oli nüüd pilkane. Kennit oli ise roolis. Etta püüdis mitte lasta sellel end ärritada. Tundus, et pärast kogu seda aega, mille mees oli täna juba varem laevaga rääkimisele kulutanud, saab ta lõpuks puhata. See oli nende kõigi jaoks olnud pikk päev. Etta oli ise Sorcori käehaava kinni õmmelnud. Suur mees oli istunud vaikselt paigal, hambad valuirves kokku surutud, kui naine pika lõhe tema käsivarrel sulges. Ta ei nautinud seda tööd, aga vähemalt mees ei karjunud nagu vaene Opal.

Nad olid Opali Vivaciale toonud, et ta terveks teha. Poiss oli vastu hakanud, kui nad ta vööritekile maha surusid, nagu oleks neil piitsutamine plaanis. Mõõgahaav oli ta põse ja nina luuni lõhki lõiganud. Kui ta veel kunagi elus normaalselt süüa tahtis, tuli reig kokku õmmelda. Õhtu oli kätte jõudmas – nad riputasid üles laterna, nii et tekile langes valgusring. Crosspatchi orjade seas oli leidunud kirurg. Wintrow siira palve peale oli Kennit ka tema järele saatnud. Opal ei lasknud kellelgi haava puutuda. Kui Wintrow oli püüdnud ihu koos hoida, et arst saaks õmmelda, oli poiss kisendanud ja hakanud nii meeletult pead loopima, et nad olid alla andnud. Kirurg oli otsustanud, et valu jõu nõrgestamiseks tuleb tal aadrit lasta ja seda olid nad ka teinud, kuni Opal lõpuks vaikseks jäi. Etta oli mõnda aega pealt vaadanud, samal ajal kui Kennit toimuvat laevale selgitas. Valu, mida haavatu pidi üle elama, oli hädavajalik, ilma selleta ei saaks ta paraneda. Kennit võrdles seda tarvilike tapmistega, milleks ta ise oli sunnitud, et veed orjalaevadest puhtaks teha. Wintrow oli tema sõnade peale kulmu kortsutanud, kuid Opali vere kogumine ei jätnud talle muuks mahti. Ta oli olnud selles osas äärmiselt hoolikas ja nõudnud, et vigastatu alla laotataks tihe kiht purjeriiet, et eluslaeva tekile ei satuks tilgakestki verd. Lõpuks vaibusid Opali kähedad valukarjed vaikseks summutatud ägamiseks ja nad võtsid nõelad, et nägu jälle kokku õmmelda. Ta ei ole enam kunagi nii kena nagu varem, aga saab vähemalt süüa. See oli olnud Opali esimene kord pardajate hulgas. Tal polnud õnne, muud ei midagi.

Etta lõpetas seelikupalistuse viimased silmuspisted. Ta hammustas niidi läbi, tõusis ja tegi seelikuhaagi lahti. See langes sarlakpunase loiguna tema jalge ümber maha. Ta astus oma uude loomingusse, tõstis riidetüki üles ja kinnitas piha ümber. Ta ei teadnud selle kanga õiget nime. Sel oli krobe tekstuur ja materjal kurdus ahvatlevalt käte all, kui Etta seelikut silus. Kangas oli seedriroheline, aga kui ta liigutas, püüdsid vesimärgid lambivalgust ja panid värvi õrnalt värelema. Aga kõige rohkem meeldis naisele see, kuidas riie katsudes tundus. Ta libistas sellest uuesti kätega üle, siludes riide puusade vastu. Seelik krabises vaikselt. See meeldib Kennitile. Mees oskab seda tunnet hinnata – neil hetkedel, kui lubab endal säärastele asjadele keskenduda.

Mitte et neid hetki oleks viimasel ajal nii sagedasti olnud, kui Etta oleks lootnud. Ta vaatas peeglisse mehe kajutis ja vangutas endale pead. Tänamatu naine. See polnud kuigi ammu, kui mees lebas selili maas ja hõõgus palavikust. Ta peaks olema tänulik, et Kennit on üldse oma mehelikud ihad tagasi saanud. Etta oli kuulnud paarist sellisest, kellega pärast sandistamist seda ei juhtunudki. Ta võttis harja ja tõmbas läbi oma tihedate juuste, siludes need ligi pead. Ta oli lasknud juustel pikemaks kasvada. Varsti ulatuvad need õlgadeni. Etta mõtles mehe kätele oma juustes ja tema raskusele enda peal ning tundis, kuidas ta veri hakkas kiiremini liikuma. Hoor olles polnud ta kunagi arvanud, et temaga võib midagi sellist juhtuda. Et ta hakkab ihkama mehe puudutust, selle asemel, et soovida, et nad juba asjaga peale hakkaks ja lõpetaks. Aga noh, ta polnud osanud ka iial ette kujutada, et võib laeva peale armukade olla.

See oli tõesti rumalus. Etta tõstis lõua, et kaelale lõhna panna. Ta nuusutas aroomi kriitiliselt. Ka see oli uus, täna Crosspatchilt võetud. Vürtsikas ja magus. Käib küll. Ta otsustas Kennitisse rohkem uskuda. Mees pidi nii paljude asjade peale mõtlema ka ilma selleta, et Etta oma kiivusele järele annaks. Rumalale kiivusele veel pealegi. Laeva, mitte naise peale.

Naine kõndis kajutis ringi ja koristas Kenniti järelt. Mees joonistas või kirjutas alati midagi. Vahel Etta jälgis teda, kui Kennit lubas. See oskus lummas teda. Mehe sulg jooksis nii kärmelt ja kribas paberile täpseid märke. Etta seisatas ja silmitses hetke mingeid pabereid, enne kui need rulli keeras ja kaardilauale tõstis. Kuidas tal küll meeles püsis, mida kõik need tillukesed märgid tähendavad? Küllap see oli üks meeste oskus. Väljast tekilt kuulis ta Brigi käsuks kõrgendatud häält. Varsti pärast seda oli kosta, kuidas ankur alla lasti. Nii et nad jäävad ööseks paigale. Hästi.

Etta lahkus kajutist ja läks Kennitit otsima. Ta kõndis vööritekile. Seal istus Opali kõrval ristijalu Wintrow ja valvas. Naine langetas pilgu vigastatud laevapoisile. Õmblus oli haavaservad kinni tõmmanud. See oli ainus, mida nende töö kohta öelda sai. Ta kükitas, et Opali laupa katsuda. Seda tehes kahises seelik tema ümber meeldivalt. „Mulle tundub, et tal on külm,” märkis Etta.

Wintrow vaatas tema poole üles. Ta oli veel kaamem kui Opal. „Ma tean.” Ta toppis teki tihedamalt patsiendi ümber ja lisas rohkem endale kui Ettale: „Ta tundub nii nõrk. Olen kindel, et kirurg tegi, mida suutis. Kahju, et öö soojem ei ole.”

„Miks sa teda ööjaheduse eest ära alla ei vii?”

„Ma usun, et ta saab siinolemisest rohkem tulu, kui ta seal all saaks.”

Etta kallutas teda vaadates pead. „Arvad, et su laeval on ravivõime?”

„Mitte kehaliselt. Aga ta pakub vaimule tuge ja aitab sellel keha terveks teha.”

Naine ajas end aeglaselt sirgu, kuid tema pilk püsis endiselt poisil. „Ma arvasin, et see on midagi, mida sinu Sa teeb,” märkis ta.

„Ongi,” nõustus Wintrow.

Etta oleks võinud poissi mõnitada, küsida temalt, kas tal on siis üldse jumalat vaja, kui tal on laev. Aga selle asemel soovitas ta: „Mine maga veidi. Sa paistad rampväsinud.”

„Olengi. Aga ma istun tänase öö temaga. Mulle tundub, et oleks vale ta üksi jätta.”

„Kuhu arst läks?”

„Tagasi Mariettale. Teised vigastatud on seal. Ta tegi siin, mis suutis. Nüüd on asi Opali teha.”

„Ja sinu laeva,” ei suutnud Etta lisamata jätta. Ta vaatas vööritekil ringi. „Kas sa Kennitit oled näinud?”

Wintrow heitis pilgu käilakuju poole. Ettal kulus viivuke, enne kui ta suutis Vivacia varjus mehe siluetti näha. „Oh,” sõnas naine vaikselt. Tavaliselt ei läinud ta meest otsima, kui too laevaga rääkis. Kuid nüüd, olles valjusti tema järele küsinud, ei võinud ta enam minema jalutada. Just nagu juhuslikult astus ta mehe kõrvale vöörireelingu äärde. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Kennit oli ankrupaigaks valinud ühe väiksema saare tillukese abaja. Crosspatch kiikus sealsamas kõrval ja Marietta kohe selle taga. Neilt paistsid üksikud tuled, kuid needki siksakitasid veepeegeldustena minema. Tuul oli vaibunud pealetükkivaks briisiks, mis tegi taglases vaikset muusikat. Maale nii lähedal oli puude ja taimede lõhn niisama tugev kui soolase vee oma. Mõne hetke pärast mainis Etta: „Tänane rünnak läks hästi.”

„Kas sa ütled mulle seda seepärast, et arvad mind mitte teadvat?” Kennit pani häälde kübekese sarkasmi.

„Teed sa seda uuesti? Kasutad väina samal moel?”

„Võimalik.” Napp vastus külmutas naise vestluspüüde.

Õnneks püsis laev vait, kuid Etta tajus sellegipoolest tema kohalolu kui sekkumist. Ta soovis, et nad oleksid olnud Marietta pardal. Seal oleks ta leidnud võimaluse mehele lähemale liikuda, ta ennast märkama sundida. Siin oli laev nagu saatjadaam. Etta tundis tema kohalolu isegi nende kajuti eraldatuses. Ta silus käega seelikut, nautides kanga kurdumist ja kahinat.

„Enne kui meid katkestati,” sõnas Vivacia järsku, ”arutasime homseid plaane.”

„Nii see oli,” kinnitas Kennit. „Esimese päevavalgusega seilame Divvytowni poole. Mul on vaja Crosspatchi varjamiseks head kohta, kuni ta välja lunastatakse. Ja ma tahan orjad pardalt maha saada nii kiiresti kui võimalik. Nii et me läheme tagasi Divvytowni.”

Nad ei teinud temast väljagi. Etta armukadedus lõi pulbitsema, kuid ta keeldus minema hiilimast.

„Ja kui me kohtame teisi laevu?” jätkas Vivacia.

„Siis tuleb sinu kord,” vastas Kennit vaikselt.

„Ma pole kindel, kas ma olen selleks valmis. Ma ei tea endiselt … kogu see veri. Kannatused. Inimesed tunnevad säärast valu.”

Kennit ohkas. „Ma vist poleks pidanud Opalit sinu pardale tooma.

Aga ma olin tema pärast mures ja tahtsin, et ta oleks minu lähedal. Ma ei arvanud, et sa oled selle vastu.”

„Ma ei ole, tõesti,” kinnitas Vivacia rutakalt.

Kennit jätkas, nagu poleks ta laeva kuulnudki. „Ka mina ei naudi valu nägemist. Aga mis mees ma selline oleksin, kui sellest ära pöörduksin? Kas ma peaksin pöörduma ära inimesest, kes minu pärast viga sai? Neli aastat on minu laev olnud ainus kodu, mida Opal on tundnud. Ta tahtis täna pardajate salgaga kaasa minna … Oh, kuidas ma soovin, et Sorcor oleks ta peatanud! Ma tean, et ta tegi seda mulle mulje avaldamiseks.” Kenniti hääle lämmatasid tunded. „Vaene poiss. Noor, nagu ta on, oli ta sellegipoolest valmis riskima kõigega selle nimel, millesse ta oli uskuma hakanud.” Tema sõnad kõlasid veel rohkem pingutatult, kui ta ütles: „Ma kardan, et olen talle surma toonud. Kui ma poleks seda ristiretke ette võtnud …”

Etta ei suutnud end tagasi hoida. Ta polnud kunagi kuulnud Kennitit niimoodi kõnelemas. Ta ei osanud iial arvata, et mees kannab endas nii sügavat valu. Ta astus mehe ligi ja võttis tema käe. „Oh, Kennit,” ütles Etta vaikselt. „Oh, kallis, sa ei tohi seda kõike enda kanda võtta. Ei tohi.”

Kennit tõmbus hetkeks kangeks, nagu oleks teda solvatud. Käilakuju jõllitas Ettat. Siis aga Kennit pöördus ja langetas Etta jahmatuseks pea naise õlale. „Aga kui ma seda ei tee?” küsis ta väsinult. „Oh, Etta, kui mina seda enda kanda ei võta, kes siis?”

Etta süda oli murdumas õrnusest selle suure tugeva mehe vastu, kes äkitselt temalt toetust otsis. Ta tõstis käe Kenniti kuklale. Mehe juuksed ta silitava käe all olid siidised. „Küll kõik saab korda. Küll sa näed. Paljud armastavad sind ja järgnevad sulle. Sa ei pea kogu koormat enda kanda võtma.”

„Mida ma küll ilma nendeta teeksin? Ma ei suudaks jätkata.” Mehe õlad vappusid hetkeks, nagu oleks ta nuukse alla surunud. Selle asemel ta köhis.

„Kapten Kennit,” ütles Vivacia kohkunult. „Ma ei tahtnud öelda, et ei jaga sinu ideaale. Ütlesin vaid, et ma pole kindel, kas olen päris valmis …”

„Sellest pole midagi. Ei, tõesti, sellest pole midagi.” Kenniti vastus lõikas laeva jutu läbi ning toon taandas öeldu tühipaljaks viisakuseks. „Me oleme teineteist tundnud alles lühikest aega. On kaugelt liiga vara paluda, et sa oma saatuse minu omaga seoksid. Head ööd, Vivacia.” Kennit hingas sügavalt sisse ja ohkas välja hingates. „Etta, mu kullake. Ma kardan, et jalg teeb mulle täna valu. Kas sa aitaksid mind meie voodisse?”

„Muidugi.” See liigutas Ettat. „Voodisseminek on kõige targem. Crosspatchil leidus lõhnastatud õli. Ma võtsin sellest veidi – ma tean, kuidas kark su selja ja õla valutama paneb. Las ma soojendan õli ja hõõrun neid.”

Kennit naaldus Ettale ja too aitas tal reelingust eemalduda. „Sinu usk annab mulle nii palju jõudu, Etta,” tunnistas mees. Ta peatus ootamatult ja naine seisatas arusaamatuses tema kõrval. Veidra sihikindlusega võttis Kennit käega Ettal lõuast ja pööras ta näo ülespoole, endale vastu. Siis ta kummardus ja suudles naist aeglaselt. Tunne uhkas Ettast üle – mitte ainult mehe huulte soojast survest tema suul või kätest tema ümber, vaid kiindumusavalduse avalikkusest. Kennit libistas kätega üle naise keha ja seelikukangas kahises puudutusest, kui ta end talle lähemale pressis. Suudeldes oli ta tõstnud Etta tornitippu, et kõik näeksid tema tundeid. Etta tundis end ülistatuna. Lõpuks katkestas Kennit suudluse, kuid ei lasknud teda lahti. Naine värises nagu neitsi.

„Wintrow,” ütles Kennit vaikselt. Etta pööras pead ja leidis noormehe neid päranisilmi vahtimas. „Kui Opaliga midagi peaks juhtuma, öösel. Sa tuled kohe minu juurde?”

„Jah, söör,” sosistas Wintrow. Tema pilk libises neist mõlemast üle. Ta silmist paistis aukartus nagu nälg.

„Tule, Etta. Lähme voodisse. Ma vajan su lohutavat lähedust. Mul on vaja tunda sinu usku minusse.”

Kuulda Kennitit selliseid sõnu valjusti välja ütlemas oli uimastav. „Ma olen alati sinu kõrval,” kinnitas talle Etta. Ta võttis mehelt kargu, et ta alla peatekile aidata.

„Kennit,” hõikas Vivacia kaptenile järele. „Ma usun sinusse. Aja jooksul olen ma valmis.”

„Muidugi oled,” vastas mees viisakalt. „Head ööd, laev.”

Teki ületamiseks kulus terve aasta ja veel teine enne, kui ta sai kajutiukse nende selja taga kinni panna. „Lase ma teen õli soojaks,” pakkus Etta. Aga kui ta seda lambi kohal hoidis, luukas mees tema juurde. Ta võttis naise käest poolsooja õli ja pani selle kõrvale. Korraks põrnitses ta Ettat, kulm kortsus, nagu kujutaks naine endast probleemi. Etta vaatas küsivalt vastu. Mees surus kargu kaenla alla ja tõstis käed ta kõri juurde. Ta surus hambad alahuulde, samal ajal kui suured käed nägid vaeva peenikese paela kallal, mis Etta särki koos hoidis. Etta tõstis käed, et see tema eest lahti teha, kuid hämmastava õrnusega tõrjus mees need kõrvale. „Luba mul,” ütles ta vaikselt.

Etta vabises, kui Kennit läbis vaevaliselt kõik tema rõivaste seatud paeltest ja nööpidest takistused. Mees tõmbas iga üksiku rõivatüki tal seljast ja lasi selle nende kõrvale maha langeda. Iial varem polnud ta midagi sellist teinud. Kui Etta seisis alasti tema ees, võttis Kennit õliastja. Ta pistis sõrmed sinna sisse. „Niimoodi?” küsis ta kõhklevalt. Tema aeglaselt liikuvad sõrmed jätsid naise rindadele ja kõhule läikivad jäljed. Etta ahmis puudutuse kerguse peale õhku, kui mees teda võidis. Kennit kallutas pead ja suudles teda kaelale. Ta lükkas naist õrnalt voodi poole. Etta läks meeleldi, kuigi mehe kummaline käitumine tekitas hämmeldust.

Kennit heitis tema kõrvale voodisse ja hakkas teda silitama. Ta jälgis pidevalt naise nägu, pannes tähele iga tundevirvet. Ta naaldus Ettale lähemale ja sosistas talle kõrva: „Ütle mulle, mida teha, et sul hea oleks.” See ülestunnistus vapustas naist. Kennit polnud seda kunagi varem teinud – Etta oli esimene naine, kellele ta oli kunagi üritanud naudingut valmistada. See võttis naisel hinge kinni. Järsku oli piraadi poisilik kogenematus jalustrabavalt erootiline. Kennit ei puigelnud vastu, kui Etta võttis tema käe ja seda ise juhtis. Mitte iial polnud mees lasknud temal juhtida – see pani pea pööritama.

Kennit polnud taibukas õpilane. Tema puudutus oli kõhklev ja magus nagu kuslapuumesi. Etta ei suutnud pikalt tema ainitisse näkku vaadata – ta kartis, et kui ta seda teeb, puhkeb ta nutma ja mees ei mõista seda. Selle asemel allutas ta end mehele. Ta nägi, kuidas too õpib, juhituna äkilisest hingetõmbest või teistest vaiksetest helidest, mida Etta kontrollida ei suutnud. Mehe suu ümber hakkas tekkima rahulolev naeratus ning tema pilk muutus säravamaks. Etta peaaegu et nägi, kuidas mees hakkas mõistma, et talle säärase naudingu valmistamine on omaette meistritöö. Kui see taipamine temas kinnistus, muutus ta puudutus kindlamaks, kuid mitte kunagi rohmakaks. Kui ta lõpuks oma keha Etta omaga ühendas, tuli naise vabanemine otsekohe. Siis tulid pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida. Mees suudles need ära ja alustas algusest.

Etta kaotas ajataju. Kui kogu tema keha oli nii küllastunud ja tundlik, et iga mehe puudutus mõjus peaaegu valuna, ütles ta vaikselt: „Palun, Kennit. Aitab.”

Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus. Ta nihkus eemale, lastes jahedamal õhul neid mõlemat puutuda. Ootamatult naaldus ta aga uuesti naise ligi ja nipsas vastu tillukest pealuukujulist amuletti nabal. Etta võpatas puudutusest. Läbi ta naba torgatud tilluke võlupuust rõngas kaitses teda ühtaegu nii haiguste kui raseduse eest.

„Kas selle saab ära ka võtta?” küsis mees järsult.

„Saab küll,” tunnistas Etta. „Aga ma olen ettevaatlik. See pole kunagi …”

„Ja siis võid sa rasedaks jääda.”

Ettal jäi hing rinnus kinni. „Võin,” möönis ta valvsalt.

„Hästi.” Kennit laskus rahuloleva ohkega tema kõrvale pikali. „Ma võin tahta, et sa lapse saad. Kui ma tahaksin, et sa lapse saad, sa ju teeksid seda minu heaks, eks ole?”

Etta kurgus pigistas, nii et ta suutis vaevu rääkida. Ta sosistas: „Oo jaa. Jaa.”

Oli sügav öö, kui Kennit ärkas kraapimise peale ukse taga. „Mis on?” hõikas ta kähedalt. Naine tema kõrval magas sügavalt.

„Wintrow siin. Kapten Kennit … söör. Opal on surnud. Ta lihtsalt … suri.”

See ei tähendanud head. Kogu asja mõte oli olnud selles, et Opal küll kannatab valu, aga elab selle üle. Ta oli mõeldud Vivaciale õppetunniks.

Kennit vangutas pimeduses pead. Mida nüüd? Kas asja õnnestub veel päästa?

„Kapten Kennit?” Wintrow hääles kõlas ahastus.

Kennit madaldas häält. „Ära mõtle sellele, Wintrow. Lepi sellega. Rohkem pole meie võimuses. Lõpuks oleme ju ainult inimesed.” Ta ohkas valjult ja pani siis häälde murenoodi. „Mine puhka natuke, poiss. Homne hommik on leina alustamiseks piisavalt varane aeg.” Ta vaikis hetke. „Ma tean, et sa püüdsid, Wintrow. Pole vaja tunda, nagu oleksid sa mind alt vedanud.”

„Söör.” Hetke pärast kuulis ta poisi eemalduvate jalgade pehmet tatsumist. Kennit heitis uuesti pikali. Nõnda. Mida ta homme laevale ütleb? Midagi ohverdamise kohta, midagi, mis näitab Opalit ülla ja innustavana, mitte lihtsalt surnuna. Küll sõnad tulevad ta juurde, kui ta end vaid lõdvaks laseb ja oma õnne usub. Piraat tõstis käed üle pea ja sirutus jälle patjadele. Selg valutas vastikult. Tal polnud olnud vähimatki aimu, et naised on nii vastupidavad.

„Vivacia keeb armukadedusest. Aga seda sa just tahtsidki, kas pole?”

Kennit pöördus veidi amuleti poole randmel. „Kui sa nii palju tead, miks sa siis nii palju küsid?”

„Et kuulda sind möönmas, milline kaabakas sa oled. Kas sa Etta vastu üldse midagi tunned? Kas sul selle pärast häbi ei ole, mida sa temaga teed?”

Kennit solvus. „Häbi? Ta pole minu käe läbi kannatama pidanud. Lausa vastupidi – täna õhtul andsin ma talle midagi, mida ta iial ei unusta.” Ta sirutas end ja püüdis valutavaid lihaseid lõdvestada. „Ja see ei läinud mulle endale just vähe maksma,” lisas ta pahuralt.

„Mäherdune etteaste,” pomises väike võlupuust nägu sarkastiliselt. „Kas kartsid, et laev ei tea sellest muidu, kui Etta naudingust ei karju? Ma kinnitan sulle, et Vivacia on sinust pidevalt ülimalt teadlik. Need olid sinu ponnistused Etta hüvanguks, mis teda kõrvetasid, mitte nauding, mis Ettale osaks sai.”

Kennit veeretas end teistpidi ja kõneles vaiksemalt. „Nõnda. Ja kui teadlik on laev sinust?”

„Ta kaitseb end minu eest,” tunnistas talisman vastumeelselt. „Aga ma suudan sellegipoolest paljut näha. Ta on kaugelt liiga suur ja kõikjal minu ümber. Ta ei saa oma teadvust minu eest täielikult sulgeda.”

„Ja Wintrow? Kas sa tajud läbi laeva ka teda? Kuidas ta end täna tunneb?”

„Mida? On sul vaja teada veel enamat kui seda, mis kostis tema häälest, kui ta sulle uudiseid tooma tuli? Ta on Opali surmast täielikus ahastuses.”

„Mitte Opali surmast,” vastas Kennit kannatamatult. „Ma nägin, et ta vaatas meid, kui ma Vivacia ees Ettat suudlesin. See üllatas mind. Kas tal on hoora vastu tunded?”

„Ära kutsu teda nii!” hoiatas talisman meest madala urinaga. „Kui sa tema kohta veel kord niimoodi ütled, ei räägi ma sulle midagi.”

„Kas Etta on tema arvates veetlev?” käis Kennit jonnakalt peale.

Talisman andis järele. „Poiss on naiivne. Ta imetleb naist. Pole vähimatki kahtlust, et ta peab Ettat veetlevaks.” Vaikne hääl katkes. „Sinu väike etendus täna õhtul pani ta mõneks ajaks mõtlema. Ta vastandab seda Opali surmale.”

„Õnnetu kokkusattumus,” pomises Kennit. Ta jäi vait ja pidas aru, kuidas Wintrow rohkem Ettat märkama panna. Ta peaks andma naisele kandmiseks rohkem ehteid, jõudis mees otsusele. Poistele on alati meeldinud säravad asjad. Ta näitab Ettat kui kütkestavat asja, mida endale tahta.

„Miks sa temalt täna lapse kohta küsisid?” nõudis talisman järsku.

„Juhuslik mõte. Lapsest võib kasu olla. Palju sõltub sellest, kuidas Wintrow areneb.”

Talisman oli segaduses. „Ma ei taipa, millele sa vihjad. Ja ma kahtlustan, et kui taipaksin, oleks see minu arvates eemaletõukav.”

„Miks küll, ma ei mõista,” vastas Kennit muretult. Ta seadis end magama.

„Mis kasu võib sul lapsest olla?” nõudis talisman mõni hetk hiljem.

„Ma ei jää enne vait, kui sa mulle vastad,” lisas ta, kui vaikus oli veidi aega kestnud.

Kennit hingas väsinult sisse ja ohates välja. „Laps hoiaks laeva rahul.

Kui Wintrow peaks muutuma liiga tõrksaks, kui ta hakkab vahele segama minu püüdele veenda laeva vabatahtlikult alluma, noh, siis saaks ta välja vahetada.”

„Sinu ja Etta lapsega?” küsis talisman uskumatult.

Kennit kõhistas uniselt naerda. „Ei, muidugi mitte. Ära ole naeruväärne.” Piraat sirutas ennast ja pööras Ettale selja. Ta tõmbas end kerra ja sulges silmad. „Wintrowst saaks lapse isa. Nii et ta oleks laeva perekonnast.” Kennit tõi kuuldavale sügava rahuldusohke ja kortsutas siis endamisi kulmu. „Ma kujutan ette, et laps laeva pardal on tõeline tüütus. Oleks palju lihtsam, kui Wintrow lepiks oma saatusega. Sel poisil on kõvasti potentsiaali. Ta mõtleb. Ma pean lihtsalt õpetama ta mõtlema nagu mina. Peaksin ta ehk Teiste oraakli juurde viima. Võib-olla suudavad nemad teda ta saatuses veenda.”

„Las ma parem ise räägin temaga,” pakkus talisman välja. „Ma ehk suudan veenda ta sind tapma.”

Kennit kõhistas heakskiitvalt naerda ja lubas endal unne vajuda.