Читать книгу Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa - Робин Хобб - Страница 2

Veelt puhuv briis oli ainus, mis töö talutavaks muutis. Pilvitus taevas lõõskas suvepäike. Lainetelt peegelduv valgus lausa pimestas, kui Brashen merele vaatas. Ere helk tagus tema laupa valuorasid. Ainus asi, mis ta veel sügavamalt kulmu kortsutama sundis, olid loiult liigutavad töömehed, kes täitsid oma kohust vähimagi energia ja innuta.

Brashen seisis tasakaalu hoides Paragoni längus tekil. Ta surus hetkeks silmad kinni ja avas need siis uuesti, püüdes näha ülesannet uuest vaatenurgast. Laev oli rannale vinnatud üle kahekümne aasta tagasi. Hüljatud ja hoolitsuseta jäetud, tegid loodusjõud sellega, mida tahtsid. Kui laev ei oleks olnud ehitatud võlupuust, ei oleks tast järel enam midagi peale skeleti. Tormide ja loodete koosmõju oli tõuganud Paragoni tõusujoone kõrgeima piirini. Mööduvad aastad olid kuhjanud tema kere ümber liiva. Nüüd lebas laev liivarannal kreenis, kiil mere poole. Temani ulatusid praegu vaid kõige kõrgemad tõusud.

Lahendus oli petlikult lihtne. Liiv tuleb minema kühveldada. Kere alla lükatud palgid toimivad jalastena. Tõmba murdunud masti otsa raske vastukaal, et laev veel rohkem küljele kalduks. Kuulõpu kõrgeima tõusu ajal ankurda rannavette pargas. Tõmba köis Paragonilt ankrupeli külge pargase ahtris. Ja kasutades meeste abi, kes tõukavad laeva kaldal kangide abil mööda palke edasi ja töötavad pargasel ankrupeli peal, libiseb alus külili vee poole. Vastukaal kere küljes hoiab laeva kreenis ning tänu sellele jääb ta madalas vees hõljuma. Sügavamasse vette jõudes ajavad nad ta jälle püsti.

Eks siis näeb, mis edasi saab.

Brashen ohkas. Kogu ettevõtmise võib ju paari hingetõmbega ära kirjeldada. Aga siis terve pika nädala vaeva näha ja lahendusele mitte sammugi lähemale jõuda.

Kõikjal laeva ümber rassisid kärude ja labidatega mehed. Rasked palgid olid eilse tõusu kõrgpunktis randa ujutatud. Kindlalt kokku köidetuna ootasid need kasutamist. Nende lähedal seisis teine riit palke, mis olid mõeldud rullikuteks. Kui kõik läheb hästi, sõidab Paragon nende turjal uuesti vette. Kui kõik läheb hästi. Mõnel päeval tundus see asjatu lootusena.

Uute tööliste meeskond liikus loiult kuumas päikeses. Suveõhus kajasid vasaralöögid. Liiva all oli kivi. Mõnes paigas tuli see kildudeks taguda, et jalased laeva alla mahuksid. Teises paigas üritasid töömehed kange kere alla saada. Siis tuleb teha üüratu pingutus ja tõsta, et järgmised kangid saaks suruda veelgi sügavamale. Iga liigutus põhjustas vanale laevale lisapurustusi.

Pärast kõiki neid küljel lebatud aastaid olid Paragoni palgid ja plangud ilmselt mingil määral paigast nihkunud. Niipalju kui Brashen näha võis, ei olnud kere väga hullusti kõver, aga selles ei saanud enne kindel olla, kui laev oli püsti aetud. Kui ta on püsti ja ujub vabalt – ja Brashen palvetas, et Paragon ujuks vabalt – algab tõeline töö. Kogu laevakere tuleb ära timmida, enne kui selle saab ära tihendada. Uus mast tuleb tõsta … Brashen peatas järsult mõttelõnga. Ta ei tohi nii pikalt ette mõelda või lööb täiesti araks. Üks päev ja üks ülesanne oli kõik, millega ta valutav pea suutis toime tulla.

Mees libistas keelega hajameelselt üle alahuule sisekülje, otsides erkverohutükki, mida seal polnud. Isegi rohusõltuvusest tekkinud sügavad haavandid hakkasid juba paranema. Paistis, et keha unustas uimasti kiiremini kui meel. Ta igatses erkverohtu ägedusega, mis oli sama halastamatu kui janu. Kaks päeva tagasi oli ta oma kõrvarõnga rohurulli vastu vahetanud ning kahetses seda nüüd. Lisaks uimasti järele värske isu tekitamisele oli rohi lisaks olnud veel kehva sorti, rohkem õrritus kui rahuldus. Sellegipoolest – kui tema nimel oleks olnud kas või üksainus hõbetükk, poleks ta suutnud kiusatusele vastu panna. Aga ainuke raha tema taskus pärines kukrust, mille oli talle usaldanud Ronica Vestrit. Eelmisel ööl oli Brashen ärganud üleni külma higiga kaetult, ta pea lõhkus valutada. Ta oli koidikuni üleval istunud, püüdnud mudida krampe kätest ja jalgadest ning põrnitsenud kokkukuivavat kukrut. Ta oli mõelnud, kas oleks suur viga võtta mõned mündid, et end joonde saada. Erkverohi aitab tal kauem ergas püsida ja annab töötegemiseks rohkem energiat. Vastu koitu oli mees rahakoti lahti teinud ja mündid käe peale välja lugenud. Siis oli ta need tagasi pannud ja läinud kambüüsi, et keeta ja juua veel üks kannutäis kummeliteed.

Amber, kes kambüüsis istus ja nikerdas, ei öelnud targu sõnagi. Brashen oli siiani hämmeldunud, kui lihtsalt oli naine tema kohaloluga leppinud. Ta aktsepteeris mehe tulekuid ja minekuid ainsagi märkuseta. Amber elas endiselt kaptenikajutis. Brashenil on piisavalt aega, et see ruum enda omaks teha, kui Paragon kord jälle vee peal ujub. Praegu oli ta seadnud oma võrkkiige vahetekile. Elu küllakil laevas muutus iga päevaga aina suuremaks väljakutseks, kuna teki kaldenurk aina kasvas.

„Paragon, ei!”

Amberi uskumatust tulvil hõige langes ühte puidu kõrvulukustava raksatusega. Kostsid hoiatushüüded. Brashen ronis käpuli edasi ja jõudis vööritekile just täpselt õigeks ajaks, et kuulda, kuidas puit helinal ranna kivist aluspinda tabab. Kõikjal ümber Paragoni taganesid töömehed laevast eemale. Nad hõikusid üksteisele hoiatusi ja osutasid mitte ainult eemalevisatud palgi, vaid ka sügava vao poole, mille see oli maanduses rannale tekitanud. Sõnagi ütlemata, nägu ilmetu, pani Paragon uuesti oma jämedad käsivarred lihaselisel rinnal risti. Ta põrnitses silmituna üle vee.

„Ole sa neetud!” röögatas Brashen tundeid tagasi hoidmata. Ta jõllitas töölisi ümberringi. „Kes lasi tal selle palgi kätte saada?”

Talle vastas näost kaame vanamees. „Me panime seda parajasti paika. Ta sirutas käe ja napsas selle meil käest ära … Kuidas, Sa nimel, ta üldse teadis, et see seal on?” Vanamehe nägu oli tulvil ebausklikku hirmu.

Brashen surus käed rusikasse. Kui see oleks olnud laeva esimene kiusutegu, oleks ta võinud ehk üllatunud olla. Aga tööde algusest saadik oli laev põhjustanud viivitusi iga viimane kui päev. Tema tujukus ja jõudemonstratsioonid oli töömeeste pidamise Brasheni jaoks keeruliseks teinud. Ja selle kõige jooksul polnud laev Brasheniga vahetanud mitte ainsatki viisakat sõna.

Brashen kummardus üle reelingu. Silmanurgast märkas ta Altheat, kes parajasti laeva juurde tööle saabus. Tardunud stseen laeva ümber tundus teda hämmeldavat. „Kõik tagasi tööle,” möirgas Brashen ammulisui vahtivatele ja üksteist nügivatele meestele. Ta osutas eemale visatud palgi poole. „Korjake see üles ja pange tagasi oma kohale.”

„Mina igatahes mitte!” kuulutas üks töölistest. Ta pühkis näolt higi ja viskas vasara liivale. „Ta oleks võinud mulle otsa peale teha, just nüüdsama. Ta ei näe, kuhu asju loobib, isegi kui see teda huvitaks. Ja mina ei usu, et huvitab. Ta on ennegi tapnud, kõik teavad seda. Minu elu on rohkem väärt, kui sa mulle päevatöö eest maksad. Mina olen läinud. Ma tahan oma palka.”

„Mina ka.”

„Mina niisamuti.”

Brashen ronis üle reelingu ja hüppas nõtkelt rannale. Ta ei lasknud näost paista valusähvakat, mis läbi ta kolba pistis. Ta lähenes meestele ähvardavalt, palvetades, et ei peaks tegudeni minema. Järsult lähendas ta oma näo esimesena rääkinud mehe sihverplaadile. „Kui sa tahad raha saada, siis püsid siin ja teed oma päevatöö lõpuni. Kui praegu minema jalutad, ei saa sa vaskegi.” Ta põrnitses altkulmu kogu kambale otsa ja lootis, et bluff toimib. Kui need mehed siit kah minema kõnnivad, et tea ta enam, kust järgmisi leida. Needki olid kõrtside põhjakiht, mehed, kes töötasid vaid niipalju, et teenida ühe õhtu joogi jagu. Et meelitada nad välja selle õnnetust toova laeva juurde, oli ta olnud sunnitud pakkuma paremat palka, kui nad kusagil mujal oleksid saada võinud. Kui mehed ta ümber rahuolematult pomisema hakkasid, haugatas Brashen: „Võtke või jätke. Ma ei palganud teid poole päeva peale ja ma ei maksa poole päeva töö eest. Palkide kallale, kohe.”

„Mina töötan,” pakkus üks meestest. „Aga mitte siin ees, kus ta võib minuni ulatuda või mu palgiga laiaks visata. Seda ma’i tee.”

Brashen sülitas vastikusega. „Tööta siis ahtritüüri juures, lõvisüda.

Meie Amberiga võtame vööri, kui kellelgi teist ei ole julgust seda teha.”

Üle Paragoni näo valgus aeglane õel naeratus. „Mõned eelistavad kiiret surma, teised jälle aeglast. Mõned ei hooli sellest, kui nende pojad sünnivad jalutu ja pimedana nagu see neetud laev. Võtke oma vasarad ja laske käia. Miks peaks teid huvitama, mida homne toob?” Ta lisas madalamal häälel: „Miks peaksite lootma, et üldse nii kaua elate?”

Brashen oli vihurina laeva poole pöördunud. „Kas sa räägid minuga?” nõudis ta. „Kõik need päevad vaikimist ja siis ütled sa mulle midagi sellist?”

Hetkeks Paragoni ilme muutus. Brashen ei osanud öelda, mis tunnet see väljendas, kuid see jäätas tema hinge ja pitsitas südant. Viiv hiljem asendas selle üleolev jõllitus. Käilakuju hingas sisse ja jäi liikumatuks.

Brashen ei suutnud end enam ohjeldada. Päeva eredus lõõskas tema koljus ja õhutas valu talumatult kuumaks. Ta haaras töömeestest laevanina kõrvale jäänud joogiveeämbri. Iga viimast kui jõuraasu appi võttes heitis ta vee Paragonile näkku.

Kogu laev vabises ning Paragon tõi kuuldavale vihase möirge. Vesi tilkus tema habemest ja jooksis mööda rinda alla. Tema all liival lasi Brashen tühjal pangel maha kukkuda. Ta röögatas laevale: „Ja ära teeskle, nagu ei kuuleks sa mind. Ma olen sinu kapten, neetud, ja ma ei kannata allumatust ei sinu ega kellegi teise poolt. Tao see oma puust pähe, Paragon. Sa hakkad seilama. Ühel või teisel moel lohistan ma su jälle vette ja tõmban purjed su kontidele. Nüüd pead sa valima, aga parem tee seda kärmelt, sest minu kannatus on viimseni otsa saanud. Sa võid siit lahkuda kreenis ja loksudes, mossitades nagu lapserajakas, ja kogu paganama laevastik näeb sind niimoodi minemas. Või sa võid tõsta oma pea püsti ja purjetada siit minema, nagu ei huvitaks sind karvavõrragi, mida keegi kunagi kusagil sinu kohta öelnud on. Sul on võimalus näidata neile kõigile, et nad eksivad. Sa võid panna nad alla kugistama iga viimase kui kurja sõna, mis on kunagi sinu kohta öeldud. Sa võid siit minema purjetada nagu Bingtowni eluslaev ja me läheme kütame paaril piraadil persed kuumaks. Või siis võid sa tõestada, et neil kõigil oli kogu aeg õigus ja mina olen loll. Ma räägin sulle seda sellepärast, et see on ainus asi, mida sa valida saad. Sa ei saa valida, kas lähed või mitte, sest mina olen kapten ja ma olen selle juba ära otsustanud. Sa oled laev, mitte lillepott. Sa oled mõeldud seilama ja seda sa ka teed. Kas on selge?”

Käilakuju surus lõuapärad kokku ja ristas käed rinnal. Brashen pöördus kiiresti ja haaras teise ämbri. Pingutusest urahtades läigatas ta selle sisu üles käilakujule näkku. Paragon tõmbus tagasi ja puristas jahmatusest.

„Kas on selge?” möirgas Brashen. „Vasta mulle, neetud!”

Töömehed tema ümber olid aukartusest paigale tardunud. Nad ootasid, et kohe on tal ots peal.

Althea oli haaranud Amberi käsivarrest. Helmenikerdaja silmad leekisid raevust. Ainult see haare takistas tal tormamast Brasheni ja laeva vahele. Althea andis talle käega märku vait püsida. Amber surus käed rusikasse, kuid hoidis keele hammaste taga.

„On küll selge,” vastas Paragon lõpuks. Tema sõnad olid hakitud ja neis polnud leppimist. Aga ta oli vastanud. Brashen klammerdus selle tillukese võidu külge.

„Hästi,” vastas mees üllatavalt rahulikul toonil. „Ma jätan su nüüd nende valikute üle mõtlema. Ma usun, et sa suudad panna mind enda üle uhkust tundma. Ma pean nüüd uuesti tööle asuma. Ma tahan, et sa näeksid teele minnes välja täpselt sama uhke, nagu sa olid esimest korda vette lastes.” Ta vaikis hetkeks. „Ehk suudame ühtlasi sundida neid alla kugistama kogu seda rämpsu, mida ka minu kohta on räägitud.”

Laia naeratusega pöördus ta Amberi ja Althea poole. Kumbki naine ei vastanud sellele. Viivu pärast kadus naeratus Brasheni näolt. Ta hingas sügavalt sisse ja raputas alistunult pead. Ta ütles vaikselt: „Ma teen temaga, mida suudan – ainsal viisil, kuidas oskan. Ma lähen merele. Ma teen mis iganes, et see laev vette saada.” Kulm kortsus, põrnitses ta nende hukkamõistvat vaikimist. „Ehk peaksite teie kaks kah järele mõtlema, kui väga te seda tahate. Aga seni, kuni te mõtlete, oleme meie vööritööde meeskond. Ehk õnnestub mul täna õhtul palgata mõned uued mehed, kes teda ei karda, aga ma ei saa praegu selle peale päevavalgust raisata.” Mees osutas eemale heidetud palgi poole. „Paneme selle kohale tagasi.” Ja lisas kõige vaiksemal häälel, mida ta teha suutis: „Kui ta arvab, et me teda kardame … kui ta arvab, et selline käitumine on talle lubatud … siis oleme kõik kadunud. Paragon ise kaasa arvatud.”

See oli pika, higise päeva algus. Jalasepalgid olid hiiglasuured. Põikpäisushoos ei säästnud Brashen ei kumbagi naist ega iseennast. Ta töötas päikese käes, kuni tal oli tunne, et ta aju keeb. Nad kaevasid kuiva liiva eest ja vedasid minema. Ettejuhtuvad kivid olid alati omavahel kokku kiilunud või just täpselt nii suured, et üks inimene neid liigutada ei suutnud. Ta kannustas oma keha halastamatult takka, karistades seda vaibumatu iha pärast erkvereohu järele. Kui kas Althea või Amber oleksid armu palunud, oleks ta neile puhkust lubanud. Aga Althea oli sama kangekaelne kui ta isegi ning Amber hämmastavalt sitke. Nad pidasid temaga sammu. Enamgi veel – otse käilakuju nina all töötades kaasasid nad laeva ka vestlusesse, jättes märkamata tema jonnaka vaikimise.

Tundus, et naiste jõupingutused ja kartmatus tekitasid palgatud töömeestes piinlikkust. Alguses asus üks, siis teine neile vööri juures appi. Kui Amberi sõber Jek linnast kohale jalutas, et näha, mida nad teevad, laenas ka tema neile paariks tunniks oma tugevat selga. Clef tuli ja läks, jäädes sama sageli jalgu kui temast tolku oli. Brashen lõrises poisi kallal sama palju, kui kiitis, aga elu orjana oli kasvatanud talle paksu naha. Poiss rühmas visalt edasi, piiriks pigem kasv kui oskuste puudumine. Tal olid kõik eeldused saada heaks meremeheks. Südametunnistuse kiuste võtab Brashen ta ilmselt retkele kaasa, kui nad minema purjetavad. See polnud õige, aga tal oli poissi vaja.

Ülejäänud töölised laeva juures silmitsesid neid salamahti. Ehk oli neil häbi, et naised töötasid seal, kuhu nemad olid keeldunud minemast. Ka nende töötempo kiirenes. Brashen poleks osanud kunagi arvata, et sellisel armetul kaikõntsal olid säilinud veel mingid uhkuseräbalad. Ta kasutas juhust, et neid jõulisemalt tagant sundida.

Õhtupoolik hommikutoas oli rammestavalt palav. Akende avamine polnud aidanud – õhk ei liikunud hingeõhu võrragi. Malta sikutas kleidikaelust ja tõmbas niiske kanga nahast eemale.

„Ma mäletan, kuidas me siin vanasti jääteed jõime. Ja teie kokk valmistas neid tillukesi sidrunikooke.” Delo tundus Malta kahanenud võimalustest rohkem torssis kui Malta ise. Tegelikult see lausa ärritas Maltat, et sõbratar osutas nii rõhutatult nende kodu vajakajäämistele.

„Ajad on muutunud,” märkis Malta väsinult. Ta kõndis avatud akna juurde ja kummardus välja, et vaadata hooletusse jäetud roosiaeda. Põõsad õitsesid meelalt ning levisid laiali, rõõmustades korra puudumise üle. „Jää on kallis,” nentis ta.

„Minu paps ostis eile kaks kamakat,” ütles Delo hooletult. Ta lehvitas endale tuult. „Kokk teeb täna õhtul magusroaks jäätist.”

„Oh. Nii tore.” Malta hääles puudus igasugune tunne. Kui palju ta Delo meelest taluda suutis? Kõigepealt oli sõbratar välja ilmunud uues kleidis koos sellega sobiva lehviku ja kübaraga. Lehvik oli valmistatud vürtspaberist ning levitas meeldivat aroomi, kui Delo seda kasutas. See oli Bingtowni uusim mood. Siis polnud Delo isegi küsinud, kuidas laevaga asjad lähevad, või kas nad on saanud juba lunarahanõude. „Läheme istume väljas varjus,” pakkus Malta.

„Ei, mitte kohe.” Delo vaatas toas ringi, nagu kahtlustaks ta, et teenrid nende järele luuravad. Malta oleks äärepealt ohanud. Neil polnud enam teenreid, kes oleksid võinud pealt kuulata. Tehes salatsemisest terve etenduse, tõmbas Delo seeliku vöö vahel välja väikese kukru. Ta pihtis häält vaigistades: „Cerwin saatis selle sulle, abiks neil murelikel aegadel.”

Viivu jooksul suutis Malta peaaegu jagada naudingut, mida Delo sellest dramaatilisest hetkest tundis. Siis kaotas ta tunde käest. Esmakordselt isa röövimisest kuuldes oli see tundunud talle põnev, tulvil tragöödiat. Ta oli asunud täiel rinnal olukorra teatraalseid võimalusi ära kasutama. Nüüd olid päevad üksteise järel mööda läinud, täis ärevust ja muret. Häid uudiseid polnud saabunud. Bingtown polnud tõusnud, et seista nende kõrval. Inimesed oli väljendanud osavõtlikkust, kuid vaid viisakusest. Mõned üksikud olid saatnud lilli, millele oli lisatud kaastundekirjad, nagu oleks tema isa juba surnud. Hoolimata tema palvest, et Reyn tema juurde tuleks, polnud mees seda teinud. Mitte keegi polnud teda toetanud.

Päev päeva järel oli roomanud mööda tapvas, igavas meeleheites. Maltale oli hakanud aeglaselt koitma, et see kõik ongi päriselt ja et see võib olla nende perekonna varanduse matusekell. Ta ei suutnud sellele mõeldes magadagi. Ja kui ta ikkagi uinus, tulid rahutukstegevad unenäod. Miski varitses teda, miski, mis tahtis teda oma tahte alla painutada. Uned, mida ta meenutada suutis, olid kui julmad sõnumid kelleltki, kes oli otsustanud ta lootused purustada. Eile hommikul oli ta ärganud karjatusega õudusunenäost, milles ta isa kärbunud keha oli rannale uhutud. Ta võibki surnud olla, mõistis Malta äkitselt. Ta võibki juba surnud olla ja kõik nende ponnistused on viljatud. Sel päeval oli Malta vaim murdunud ning sellest saadik polnud ta suutnud enam ei lootust ega sihikindlust tagasi saada.

Tüdruk võttis Delo käest tillukese tengelpunga ja istus. Sõbratari rahulolematu näoilme näitas, et too oli lootnud märksa kirglikumat vastukaja. Malta teeskles koti uurimist. See oli väike riidest kukkur, külluslikult tikandiga kaetud ja kuldsete nööridega suletud. Cerwin oli selle ilmselt just selle kingituse tegemiseks ostnud. Aga mõtted Cerwinist polnud enam pooltki nii erutavad kui kunagi varem. Cerwin polnud teda suudelnud.

Sellest pettumusest polnud Malta siiani üle saanud. Aga järgnev oli veel hullem. Ta oli arvanud, et noormehel on võimu. Esimest korda, kui Malta oli palunud tal kasutada seda võimu tema heaks, oli noormees äpardunud. Cerwin Trell oli talle lubanud, et aitab, aga mida oli ta teinud? Kaubaisandate koosolekul oli ta vahtinud Maltat kõige kohatumal kombel. Ilmselt märkasid seda pooled kohalviibijad. Kas ta tõusis püsti ja kõneles, kui Althea kaubaisandate abi palus? Kas ta nügis oma isa, et too kõneleks? Ei. Ta ei teinud muud kui vasikasilmi. Mitte keegi polnud teda aidanud. Keegi ei aita.

Päästa mind vabaks ja ma aitan sind. Ma luban sulle seda. Ootamatult kajasid Malta peas lohe sõnad unenäost, mida nad Reyniga olid jaganud. Tüdruk tundis valupistet, justkui oleks meelekohtade vahele pingule veetud keelt järsku veel enam pingutatud. Ta oleks tahtnud lihtsalt minna ja mõneks ajaks pikali heita. Delo köhatas, meenutades Maltale äkki, et ta istub tardunult paigal, Cerwini kingikotike käes.