Читать книгу Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa - Робин Хобб - Страница 1

Madude all voogasid vetikate vaalud kergelt muutuva loodega kaasa. Vesi oli siin soe, sama soe kui lõunas, enne kui nad rändama läksid. Hoolimata Maulkini kuulutusest, et nad hõbedasele toitjale enam ei järgne, hõljus tolle õrritav lõhn soolases vees. Ta polnud kaugel − nad järgnesid talle endiselt, ainult kaugemalt. Shreever pidas aru, kas Maulkinilt selle kohta küsida, kuid otsustas siis, et parem mitte. Ta silmitses juhti murelikult. Maulkin paranes valge maoga peetud lühikese lahingu käigus saadud vigastustest aeglaselt. Tema soomusemustrit rikkusid rebendid. Maulkini keha täies selle pikkuses kaunistavad kuldsed valesilmad, mis tunnistasid ta prohvetiks, olid luitunud ja tuhmid.

Ka Shreever tundis end luitunu ja tuhmina.

Nad olid tulnud kaugele, otsides Teda, Kes Mäletab. Retke alguses oli Maulkin olnud nii kindel. Nüüd tundus ta olevat sama suures segaduses kui tema ja Sessurea. Nemad kolmekesi olid ainsad, kes olid järele jäänud rändele asunud vägevast meremadude parmast. Teised parma liikmed olid otsingusse usu kaotanud ja Maulkini hüljanud. Viimane kord, kui Shreever neid nägi, olid nad läinud suure tumeda toitja kannul, õgides arutult tolle pakutud tõrkumatut liha. See oli olnud palju loodeid tagasi.

„Vahel kaotan ma oma koha ajas,” pihtis Maulkin Shreeverile vaikselt, kui nad puhkasid. „Mul on tunne, nagu oleksime seda teed juba käinud, kõike seda varem teinud, ehk isegi vahetanud neidsamu sõnu juba varemgi. Vahel usun ma seda nii tugevalt, et mulle tundub, et tänane päev on tegelikult mälestus või uni. Ja sellistel puhkudel ma mõtlen, et ehk ei peagi me midagi tegema, sest kõik, mis meiega on juhtunud, juhtub uuesti. Või siis on ehk juba juhtunud.” Tema hääles polnud ei jõudu ega veendumust.

Shreever ujus tema kõrvale. Nad voogasid kergelt hoovuses, liigutades uimi vaid niipalju kui paigalpüsimiseks vaja. Sessurea nende all raputas järsku lakka ja päästis hoiatuseks valla hajusa mürgipilve. „Vaadake! Toit!” huikas ta.

Nende poole liugles läiklev ja hõbedane kalaparv nagu õnnistus. Kalade kannul, nende varjus ja parveservas toitudes tuli veel üks parmas. Kolm erkpunast, roheline ja kaks sinist. Küttide salk polnud suur, kuid nad tundusid reipad ja hea tervise juures. Nende kiiskavad nahad ja ümarad kehad olid Maulkini parma pudenevate soomuste ja sisselangenud külgedega teravas kontrastis.

„Tulge,” kutsus Maulkin ja viis nad endaga kaasa, et teiste söömaajaga ühineda. Shreever ohkas vaikselt kergendusest. Vähemalt saavad nad kõhud täis. Ehk ühinevad teised koguni Maulkini parmaga, kui kord aru saavad, et tegemist on prohvetiga.

Nende sihiks polnud mitte üksik kala, vaid terve parv, hõbedane, läiklev ja silmale petlik. See liikus nagu üksainus olend, ometi võis see olend kohmaka küti ümber lahku lüüa ja mööda vilksata. Maulkini parma maod polnud kohmakad kütid ning kõik kolm siuglesid graatsiliselt kaladele järele. Teine parmas pasundas nende poole hoiatusi, kuid Shreever ei märganud mingit ohtu. Sabalöögiga paiskus ta parve sekka ning tema ammuli lõuad haarasid vähemalt kolm kala. Ta paisutas kõri, et saak alla neelata.

Kaks erepunast madu pöördusid äkitselt ja ründasid Maulkinit, vemmeldades teda oma koonudega, nagu oleks too hai või mõni teine ühine vaenlane. Sinine sööstis Shreeveri suunas, lõuad ammuli. Kiire pöördega põikas Shreever kõrvale ja muutis suunda, et eemale söösta. Ta nägi, et teine erkpunastest üritas end põimida Sessurea ümber. Punase lakk oli turris ja pritsis mürki, samal ajal kui madu solvanguid ja ähvardusi pröökas. Tema needustes puudus igasugune mõte ja loogika, neis oli vaid raev.

Shreever põgenes hirmust ja jahmatusest kriisates. Maulkin ei järgnenud. Ta raputas vägevat lakka ja paiskas laiali mürgipilve, mis erepunased peaaegu uimastas. Nood taganesid, võngutasid oma pärani lõugu ja uhtusid lõpustest vett läbi, püüdes Maukini mürgist vabaneda.

„Mis teil viga on?” nõudis Maulkin kummaliselt parmalt. Kurjustamise ajal keerutas madu end spiraalina, lakk ähvardavalt turris. Ta sundis oma valesilmad nõrgalt hiilgama. „Miks te ründate meid nagu toidu pärast kisklevad arutud elajaloomad? See pole meiesuguste viis. Isegi kui kalu oleks vähe, kuuluksid need vaid sellele, kes nad kinni püüab, mitte neile, kes neid esimesena märkavad. Kas te olete unustanud, kes te olete ja mis te olete? Olete täiesti aru kaotanud?”

Viivu hõljus võõras parmas liikumatult, välja arvatud kerged uimeliigutused asendi säilitamiseks. Unustatud kalaparv pages. Ja siis, otsekui oleks just mõistuse hääl Maulkini sõnades neid vihastanud, pöördusid nad tema vastu. Kõik kuus lähenesid, lõuad hambaid näidates irevil, lakad turris ja mürki nõrguvad, sabad pekslemas. Shreever jälgis õudusega, kuidas nad Maulkini endasse mähkisid ja vastupanust hoolimata alla mutta vedasid.

„Tule appi!” pasundas Sessurea. „Nad lämmatavad ta!”

Kaaslase sõnad murdsid Shreeveri tardumusest välja. Külg külje kõrval vonklesid nad alla, et vemmeldada ja piitsutada parmast, mis nende juhti kinni hoidis. Teised maod ründasid Maulkinit kihvadega metsikult nagu oleks ta saakloom. Maulkini veri ja mürgid segunesid võitluse käigus lämmatavaks pilveks. Tema valesilmad helkisid läbi aina süveneva hämaruse. Rünnaku loomalikku julmust nähes kriiskas Shreever õudusest. Sellegipoolest leidis ta end hammastega võõraid rebimas, samal ajal kui Sessurea kasutas oma pikemat keha nende vemmeldamiseks.

Tabanud soodsa hetke, mähkis Sessurea Maulkini purukskistud keha oma keerdude vahele ja napsas ta raevunud parma keskelt ära. Ta põgenes, Maulkin haardes, ja Shreever lõpetas rõõmuga rünnaku ning järgnes. Teised ei jälitanud neid. Nad pöördusid oma mürgitatud meeletuses üksteise vastu, möirates solvanguid ja väljakutseid. Kiskluse ja visklemise ajal röökisid nad arutult, tuues kuuldavale mõtteta helisid. Shreever ei vaadanud tagasi.

Mõnda aega hiljem, kui Shreever ravilima oma kehalt Maulkini puruksrebitud ihule silus, hakkas juht temaga rääkima. „Nad on unustanud. Nad on täielikult unustanud, kes ja mis nad on. Liiga palju aega on möödas, Shreever. Nad on kaotanud iga viimase kui mälestuse ja eesmärgikübeme.” Ta võpatas, kui Shreever lahtirebitud nahatüki selle õigele kohale lükkas ja limakihiga kinnitas. „Nemad on meie tulevik.”

„Kuss,” keelas Shreever teda leebelt. „Kuss. Puhka.” Ta keeras oma pika keha turvalisemalt Maulkini ümber ning ankurdas saba kivi taha, et hoovuses paigal püsida. Nendega ühte põimunud Sessurea juba magas. Või siis oli ta lihtsalt vaikne ja osavõtmatu, langenud sama julgusetuse ohvriks, mis näris ka Shreeverit. Madu lootis, et see pole nii. Talle alles jäänud vaprusest piisas vaevu omaenda otsustavuse ülalhoidmiseks. Sessurea peab end ise koguma.

Maulkin tegi talle kõige enam muret. Nende kohtumine hõbedase toitjaga oli juhti muutnud. Kõik teised korraga Tühjuses ja Külluses kulgevad toitjad olid vaid lihtsa toidu allikad. Hõbedane oli olnud teistsugune. Tema hõng oli äratanud neis kõigis mälestusi ja nad olid talle järgnenud kindlana, et lõhn juhatab neid Temani, Kes Mäletab. Kuid hõbedane polnud isegi mitte üks nende seast. Endiselt lootes olid nad teda kõnetanud, aga hõbedane ei vastanud. Ta andis liha valgele maole, kes temalt seda palus. Maulkin oli hõbedasest ära pööranud, väites, et too ei saa olla Tema, Kes Mäletab, ja et nad ei järgne talle enam. Ometi oli toitja hõng sellest ajast saati hoovustes. Ta ei pruukinud olla küll pilguulatuses, aga Shreever teadis, et ta pole ka väga kaugel. Maulkin järgnes talle endiselt ja nemad järgnesid Maulkinile.

Maulkin tõi kuuldavale tuhmi oige ja liigutas end tema kaisus. „Ma kardan, et see on viimane kord, kui keegi meist asub sellele retkele millegi enama kui vaid loomana.”

„Mida sa öelda tahad?” nõudis Sessurea järsult. Ta keeras end kohmakalt, kuni tema pilk kohtus nende omaga. Ka temal oli palju vigastusi, kuigi ükski neist polnud tõsine. Sügav kriimustus ühe mürginäärme kõrval kohe lõualuude ühinemiskohas oli neist kõige hullem. Kui see oleks olnud veel sügavam, oleksid tema enda mürgid ta tapnud. Puhas õnn, et nende parmas oli puutumata jäänud.

„Uuri oma mälestusi,” käskis Maulkin õõnsalt. „Uuri mitte ainult loodeid ja päevi, vaid ka aastaaegu ja aastaid, aastakümnete ja aastakümnete kaupa tagasi. Me oleme siin varemgi olnud, Sessurea. Kõik parmad on kihanud ja liikunud siin vetes ja mitte ainult üks, vaid palju kordi. Me oleme tulnud siia otsima neid, kes mäletavad, neid väheseid, kellele on usaldatud kogu meie liigi mälestused. Lubadus oli selge. Me pidime kokku saama. Meie ajalugu pidi meile tagasi antama ja meid pidi juhitama muutuseks turvalisse paika. Seal pidime uuesti sündima. Kuid palju kordi me oleme saanud pettumuse osaliseks. Ikka ja jälle oleme parvedena tulnud ja oodanud. Iga kord oleme lõpuks lootuse kaotanud ja lõunapoolsetesse soojadesse vetesse tagasi pöördunud. Iga kord ütlesid need vähesed meie hulgast, kellel oli säilinud käputäis mälestusi: „Ehk me eksisime. Ehk ei olnudki see meie uuenemiseks õige hetk, aastaaeg või aasta.” Aga oli küll. Me ei eksinud. Viga oli neis, kellega me kohtuma pidime. Nad ei tulnud. Tollal mitte. Ja võimalik, et ka nüüd mitte.”

Maulkin jäi vait. Shreever hoidis teda endiselt hoovuses paigal. See nõudis pingutust. Ja isegi kui hoovust poleks olnud, ei leidunud siin pehmet muda, millesse vajuda, ainult kare mererohi, rahnude ja kivimürakate segadik. Nad peaksid puhkamiseks parema paiga leidma. Kuid ta ei tahtnud liikuda enne, kui Maulkin on paranenud. Pealegi − kuhu oli neil minna? Nad olid liikunud selles kummalisi sooli tulvil hoovuses üles- ja allavoolu ja ta oli kaotanud usu, et Maulkin teab, kuhu ta neid juhib. Kuhu ta üksi jäädes läheks? See küsimus tundus järsku Shreeveri meeles liialt raske. Ta ei tahtnud mõelda.

Madu puhastas lauge pilgutades silmaläätsed ja vaatas siis alla, oma teistega ühtepõimunud kehale. Soomuste sarlakpuna oli erk ja jõuline, kuid ehk tundus see nii vaid kontrastina Maulkini tuhmi nahaga. Maulkini kuldsed valesilmad olid luitunud tuhmpruunideks. Neid rikkusid vigastuste mädanevad haavad. Tal oli tarvis süüa ja kasvada ning seejärel nahka heita. See parandaks ta enesetunnet. Shreever söandas oma mõtte valjusti välja öelda. „Me peame sööma. Me kõik oleme näljased ja nõrgad. Minu mürgikotid on peaaegu tühjad. Ehk peaksime minema lõunasse, kus toitu on ohtralt ja vesi on soe.”

Maulkin väänas end tema haardes, et talle otsa vaadata. Ta suured silmad pöörlesid murest vasksetena. „Sa kulutad liiga suure osa oma jõust minu peale, Shreever,” noomis ta. Shreever tajus, kui suurt pingutust laka lahtiraputamine ja püstiajamine ta kaaslaselt nõudis. Teine raputus vabastas nõrga mürgiudu. See kõrvetas ja virgutas ning taastas tema teadlikkuse. Sessurea naaldus lähemale ja mähkis nad mõlemad oma pikkadesse loogetesse. Ta sai osa Maulkini mürgist, pumbates seda neelamiseks läbi lõpuste.

„Kõik saab korda,” püüdis ta Shreeverit lohutada. „Sa oled lihtsalt väsinud. Ja näljane. Me kõik oleme.”

„Surmväsinud,” nõustus Maulkin kurnatult. „Ja näljased lausa mõistusekaotuseni. Keha nõudmised võtavad meelte üle võimust. Aga kuulake mind, teie mõlemad. Kuulake, jätke meelde ja hoidke sellest kinni. Kui ka kõik muu on ununenud, kandke seda oma südames. Me ei saa enam lõunasse minna. Kui siit vetest lahkume, on lõpp. Kuni me veel suudame mõelda, peame siia jääma ja otsima Teda, Kes Mäletab. Ma tunnen seda sisimas. Kui me ei saa uueks nüüd, ei saa me uueks enam kunagi. Meie ja kogu meie sugu kaob ning meid ei tunta enam iial ei meres, taevas ega maa peal.” Ta ütles need veidrad sõnad aeglaselt välja ja hetkeks Shreever peaaegu mäletas, mida need tähendasid. Mitte ainult Küllus ja Tühjus. Maa, taevas ja meri, nende ülemvõimu kolm valda, mis olid kord kolm osa … millestki.

Maulkin raputas uuesti lakka. Seekord avasid nii Shreever kui Sessurea mõlemad lõpused mürkidele pärani ja põletasid tema mälestused endasse. Shreever vaatas alla − segipaisatud kivirahne, mis risustasid merepõhja, merekarpide ja mererohu kihte, mis varjasid kardinana Vallutaja triumfikaart. Hõbedaga viirutatud must kivi vilksatas vaid väikeste lappidena. Maapind oli selle maha lammutanud ja meri alla neelanud. Kord − eluaegu tagasi − oli ta laskunud sellele kaarele – alguses laperdades, siis aga voltis oma hiiglaslikud tiivad õlgadele kokku. Huigates oli ta kutsunud oma kaaslase värskes hommikuvihmas oma rõõmu jagama ning kiiskavsinine lohe oli tema kutsele vastuseks hüüdnud. Kord olid elderlingid nende saabumist tervitanud lillesaju ja tervitushüüetega. Kord selles linnas eresinise taeva all …

Visioon kahvatus. See tundus mõttetu. Pildid hõljusid minema nagu uneriismed pärast ärkamist.

„Olge tugevad,” manitses neid Maulkin. „Kui ellujäämine pole meie saatus, siis võitleme selle vastu vähemalt lõpuni. Las see olla saatus, mis meid minema pühib, mitte meie enda argus. Meie soo nimel, jäägem truuks sellele, kes me oleme.” Ogad tema kõri ümber olid täiesti püsti ja mürki täis. Jälle kord nägi ta välja nende kaemusliku juhina, kes oli võitnud Shreeveri truuduse nii kaua aega tagasi. Mao süda paisus armastusest Maulkini vastu.

Maailm hämardus ja Shreever tõstis pilgu suurele varjule, mis libises üle nende peade. „Ei, Maulkin,” huikas ta vaikselt. „Me pole määratud surema ega unustusse vajuma. Vaata!”

Tume toitja nende kohal liugles laisalt edasi. Üle parma peade pühkides heitis see neile toitu. Hoovuses allapoole hõljudes vajus liha aegamisi nende suunas. Kaks surnud kahejalgset, ühel ahelad ikka veel küljes. Selle liha pärast pole vaja võidelda. See tuli vaid vastu võtta.

„Tule,” kannustas Shreever Maulkinit, samal ajal kui Sessurea end juba neist lahti keris ja innukalt liha poole tõttas. Hellalt tõmbas Shreever Maulkini endaga ülepoole kaasa, tõustes toitja pakutud andi vastu võtma.