Читать книгу Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa - Робин Хобб - Страница 3

„Berandolil oli kombeks mulle kloostris öelda, et üks võimalus hirmust vabanemiseks ja otsusele jõudmiseks on vaagida kõige hullemaid tagajärgi, mida su teod võivad kaasa tuua.” Wintrow lisas viivu pärast: „Berandol ütles, et kui sa mõtled kõige hullematele tagajärgedele ja plaanid juba ette, kuidas nendega toime tulla, suudad sa õigel hetkel otsuse teha.”

Vivacia heitis üle õla pilgu Wintrowle enda selja taga. Poiss oli suurema osa hommikust vöörireelingule naaldunud ja silmitsenud ainiti väina vahutavaid laineharju. Tuul oli ta mustad juuksed patsist lahti sikutanud. Pruuni rüü räbaldunud riismed sarnanesid pigem kerjuse kui preestri rõivastega. Käilakuju oli poisi kohalolu tajunud, kuid eelistanud jagada tema vaikimist ja meeleolu. Neil polnud teineteisele öelda suurt midagi, mida nad mõlemad poleks juba teadnud. Isegi praegu kõneles poiss vaid selleks, et omaenda mõtteid korrastada, mitte et tema nõu kuulda. Laev teadis seda, kuid õhutas teda sellegipoolest tagant. „Ja kõige hullem hirm on?”

Wintrow ohkas raskelt. „Piraati vaevab palavik, mis tuleb ja läheb. Iga kord, kui see tema üle võimust võtab, väljub Kennit sellest nõrgemana. Põhjuseks on ilmselgelt nakkus jalaköndis. Iga loomahammustus oleks räpane haav, aga meremao oma tundub ebatavaliselt mürgine. Mädanev osa tuleb maha lõigata – ja mida varem, seda parem. Ta on sellise lõikuse jaoks liiga nõrk, aga tema kosumise suhtes pole mul erilist lootust. Nii et ma kinnitan endale, et pean tegutsema kiiresti. Ma tean ka seda, et väga tõenäoliselt ei ela ta lõikust üle. Kui ta sureb, peame surema ka mina ja mu isa. Selline on meie sõlmitud kokkulepe.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis: „Ma sureksin. Aga mitte see pole tegelikult kõige hullem tagajärg. Kõige hullem on see, et sina oled sunnitud jätkama üksi, nende piraatide orjana.”

Ta ei vaadanud Vivacia poole, vaid üle lakkamatult voogavate lainete, kui lisas: „Nii et küllap sa mõistad, miks ma sinu juurde tulin. Sinul on selles asjas rohkem sõnaõigust kui minul. Ma ei mõelnud seda lõpuni läbi, kui Kennitiga tehingu sõlmisin. Panin kaalukausile iseenda ja isa elu. Ja seda tehes lisasin sinna tahtmatult ka sinu oma. Mul polnud selleks õigust. Sinul – ma olen selles kindel – on palju enam kaotada kui minul.”

Vivacia noogutas, kuid tema mõte libises Wintrow omast üle ja hoopis oma teed. „Ta pole selline, nagu ma arvasin piraate olevat. Ma pean silmas kapten Kennitit.” Ta lisas mõtlikult: „Ori, ütlesid sa just praegu. Aga ma ei usu, et ta peab mind oma orjaks.”

„Ka minu arvates pole Kennit selline, nagu ma arvasin piraate olevat. Kuid tema sarmist ja arukusest hoolimata ei tohi me unustada, et ta siiski on piraat. Enamgi veel – ära unusta, et kui lõikus ei õnnestu, ei ole see tema, kes sind käsutama hakkab. Tema on siis surnud. Ja seda, kes siis su enda valdusesse võtab, pole võimalik arvata. See võib olla Sorcor, tema esimene tüürimees. See võib olla Etta, tema naine. Või siis üritab Sa’Adar uuesti sind enda ja vabastatud orjade käsutusse nõuda.” Wintrow vangutas pead. „Minul pole võita võimalik. Kui operatsioon läheb hästi, pean ma nägema, kuidas Kennit su minult ära võtab. Juba praegu meelitab ja võrgutab ta sind sõnadega ning tekkidel töötavad tema mehed. Minul pole sinu pardal toimuvas enam sõnagi kaasa rääkida. Ükskõik kas Kennit elab või sureb, varsti pole mul väge, et sind kaitsta.”

Vivacia kehitas üht võlupuust õlga. „Ja enne oli?” küsis ta veidi külmalt.

„Ega vist mitte.” Poisi hääl oli vabandav. „Aga mul oli sellegipoolest aimu, mida oodata. Meie mõlemaga on juhtunud liiga palju ja liiga kiiresti. On olnud liiga palju surma ja liiga palju muutusi. Mul pole olnud aega ei leinata ega mediteerida. Ma vaevu tean, kes või mis ma üldse enam olen.”

Nad mõlemad jäid mõtlikult vait.

*

Wintrow tundis end ajas pidetuna. Tema elu – tema tõeline elu – oli kusagil kaugel, viljapuuaedu ja põlde tulvil soojas orus asuvas rahumeelses kloostris. Ta oli kindel, et kui ta vaid saaks astuda üle neid lahutavate päevade ja kauguse, kui ta vaid saaks jälle ärgata oma jahedas kongis kitsal naril, võiks ta selle eluga uuesti otsast alata. Ma pole muutunud, kinnitas Wintrow endale. Tegelikult mitte. Hea küll, üks sõrm oli puudu. Ta oli õppinud selleta toime tulema. Ja tätoveeritud orjamärk laubal ei ulatunud nahast sügavamale. Ta polnud kunagi päriselt ori olnud – tätoveering oli olnud ainult isa julm kättemaks põgenemiskatse eest. Ta oli endiselt Wintrow. Paar vaiksemat päeva ja ta leiab rahumeelse preestri enda seest uuesti üles.

Aga mitte siin. Viimasel ajal tema elus toimunud kiirelt vahelduvad sündmused olid täitnud Wintrow säärase hulga jõuliste emotsioonidega, et ta suutis vaevu üldse midagi tunda. Vivacia tunded olid sama puntras kui ta enda omad, sest ka laeva hiljutised üleelamised olid olnud sama julmad. Kyle Haven oli sundinud noore eluslaeva teenima orjavedajana, nii et laev langes oma masendava laadungi kõigi süngete tunnete ohvriks. Wintrow, kes pärines tema asutajaperekonna vereliinist, polnud suutnud laevale lohutust pakkuda. Tema enda sunniviisiline teenistus pardal oli mürgitanud sideme, mis oleks muidu nende vahel loomulikult tekkinud. Poisi võõrdumine oli Vivacia ahastuse veel hullemaks muutnud. Ometi komberdasid nad endiselt kahekesi edasi nagu kokkuaheldatud orjad.

Ühel tormisel, verisel ööl olid mässavad orjad laeva Kyle’i kaptenikäsu alt ja orjavedaja kohustusest vabastanud. Wintrow ja tema isa olid ainsad, kes algsest meeskonnast ellu jäid. Kui taevast valgustas koidukuma, hõivasid abitu laeva mereröövlid. Kapten Kennit ja tema meeskond kuulutasid Vivacia enda omaks ainsatki hoopi andmata. Just siis oligi Wintrow sõlminud Kennitiga oma kokkuleppe – ta üritab piraadi elu päästa, kui Kennit vastutasuks tema ja ta isa ellu jätab. Kuid Sa’Adaril, orjade hulgas olnud preestril ja mässu juhil, olid teised plaanid. Ta ei tahtnud mitte ainult otsustada ise Wintrow isa Kyle’i elu üle, vaid nõudis Kennitilt, et too annaks Vivacia kui nende õiglaselt kättevõidetud saagi orjade käsutusse. Polnud tähtis, kes peale jääb, tume oli nii Wintrow kui laeva tulevik. Ometi tundus Vivacia juba nüüd eelistavat piraati.

Nende ees lõikas Marietta jõudsalt läbi pitsiliste laineharjade. Vivacia järgnes innukalt tema kiiluvees. Nad olid teel mingisse mereröövlite tugipunkti, rohkem Wintrow ei teadnud. Läänes sulas silmapiir ühte Neetud Kallaste uduse rannaga. Selle piirkonna käredad ja auravad jõed kandsid oma soojad ja savised veed väina, mille tulemuseks oli pea lakkamatu udu ja hämu, mis varjas aina muutuvat leetseljakuid ja madalikke täis kaldaäärt. Äkilised raevukad tormid olid talvekuudel tavalised ning polnud tundmatud ka malbematel suvepäevadel. Piraatide saared olid kaardistamata. Mis mõtet oli kaardistada rannikut, mis muutus sama hästi kui igapäevaselt? Reeglina oli neist saartest kombeks suure kaarega ja kiiresti mööda purjetada. Ometi tuiskas Marietta enesekindlalt edasi ja Vivacia järgnes. Ilmselgelt tundsid piraadid end nende väinade ja saarte vahel vägagi koduselt.

Wintrow pööras pead ja heitis pilgu selja taha, üle Vivacia. Brigi valjuhäälseid käske täitev piraatidest meeskond mastidel nende peade kohal liikus kärmelt ja oskuslikult. Wintrow pidi tunnistama, et ta polnud kunagi näinud Vivaciat nii oskuslikes kätes. Nad võisid küll olla piraadid, kuid ühtlasi olid nad oivalised meremehed, kes tegutsesid ühtselt ja kooskõlastatult säärase sujuvusega, nagu kuuluksid nad virgunud laevaga lahutamatult ühte.

Kuid tekil oli teisi, kes selle pildi rikkusid. Suurem osa orjadest oli mässu üle elanud. Ahelatest küll vabad, polnud nende inimlikkus siiski veel täielikult taastunud. Raudade jäljed olid endiselt nende ihul ja tätoveeringud näol. Nende rõivad olid räbalais ning rebenditest paistvad kehad kahvatud ja kondised. Neid oli Vivacia suuruse kohta kaugelt liiga palju. Kuigi nüüd olid nende valduses nii avatud tekid kui lastiruumid nende all, jätsid nad endiselt vaid veo tarbeks kokku aetud karja mulje. Nad seisid tegevusetult väikeste salkadena toimetamist täis tekil, liikudes vaid siis, kui keegi meeskonnast andis märku teed teha. Mõned tervematest olid innutult ametis kaltsude ja ämbritega ning pesid Vivacia tekke ja lastiruume. Paljudelt nägudelt paistis rahulolematust. Rahutult mõtles Wintrow, kas see võib nad ehk tegutsema sundida.

Ta püüdis mõista, mida ta orjade vastu tunneb. Enne mässu oli Wintrow trümmides nende eest hoolitsenud. Tema südames oli helisenud nende vastu kaastunne. Tõsi, ta oli võinud neile pakkuda vaid viletsat lohutust – soolase vee ja pesulapi kaheldav leevendus tundus nüüd võltsi osavõtlikkusena. Ta oli püüdnud täita nende juures preestri kohust, kuid selleks oli neid olnud lihtsalt liiga palju. Aga kui ta nüüd millal tahes neid vaatas, ei meenunud talle mitte see kahjutunne, vaid hoopis karjed ja veri, kui orjad ta laevakaaslasi tapsid. Poiss ei osanud anda nime tundele, mis nüüd temast läbi uhkas, kui ta endisi orje hindas. Segu vihast ja hirmust, vastikusest ja kaastundest, väänas see ta hinge häbiga sellepärast, et ta niimoodi tundis. Säärane tunne polnud Sa preestri vääriline. Niisiis valis Wintrow teise võimaluse. Ta ei tundnud midagi.

Osa madrustest olid ehk oma vägivaldset surma väärt, nagu inimesed tavatsesid sääraste asjade üle otsustada. Aga kuidas oli lugu Mildiga, kes oli Wintrowga sõbraks saanud, viiuldaja Findow, naljahamba Comfrey ja teiste tublide meestega? Päris kindlasti olid nad teeninud ära meeldivama lõpu. Vivacia polnud orjalaev, kui nemad olid pardale munsterdatud. Nad olid paigale jäänud, kui Kyle oli otsustanud laeva sel viisil kasutada. Sa’Adar, mässus vabaks saanud oripreester, uskus, et kõik, kes surid, olid selle ära teeninud. Tema manitsuste kohaselt piisas ainuüksi orjalaeval töötamisest, et muutuda kõigi õiglaste inimeste vaenlaseks. Wintrow tundis end selles osas sügavalt lõhestatuna. Ta klammerdus lohutava mõtte külge, et Sa ei oodanud temalt teiste üle kohtumõistmist. Ta kinnitas endale, et Sa jättis kogu kohtumõistmise enda hooleks, sest vaid loojal oli selleks piisavalt tarkust.

Teised orjad laeva pardal ei jaganud Wintrow arvamust. Mõned piidlesid teda ja tundusid mäletavat tasast häält pimeduses ning käsi, milles oli jahe niiske kalts. Teised nägid temas petist, kapteni poega, kes vaid mängis kaastunnet ega teinud nende vabastamiseks midagi enne, kuni nad asja ise teoks tegid. Kuid nad kõik vältisid teda. Ta ei saanud seda neile süüks panna. Ka tema vältis neid ja eelistas veeta suurema osa ajast vööritekil Vivacia lähedal. Mereröövlitest meeskonnaliikmed tulid sinna ainult siis, kui laeva töökohustused seda nõudsid. Muul ajal vältisid nad vööritekki sama ebausklikult kui orjadki. Elav ja kõnelev käilakuju hirmutas neid. Kui see eemalehoidmine Vivaciat ka häiris, siis välja ta seda ei näidanud. Ja mis Wintrowsse puutus, siis temal oli hea meel, et laeva pardal oli veel vähemalt üks koht, kus ta sai enam-vähem üksi olla. Ta nõjatus vastu laevareelingut ja püüdis leida mõtet, mis poleks haiget teinud.

Kodus oleks praegu juba peaaegu kevad. Pungad kloostri viljapuuaedades paisuvad. Ta mõtles, kuidas Berandolil oma õpingutega läheb ja kas juhendaja vahel temast ka puudust tunneb. Sügava kahetsustundega vaagis poiss, mida ta praegu võiks ise õppida, kui ta seal oleks. Ta langetas pilgu kätele. Kord olid need kirjutanud ümber käsikirju ja pannud kokku vitraažaknaid. Need olid olnud poisi käed, ärksad, kuid siiski õrnad. Nüüd katsid tema pihke mõhnad ning ühelt käelt oli sõrm puudu. Need olid meremehe karedad käed. Tema sõrm ei kanna iial preestri sõrmust.

Siin oli hoopis teist sorti kevad. Purjed laksusid erksas karges tuules. Üle nende peade möödusid oma kummituslike hüüetega rändlindude parved. Saared mõlemal pool väina olid muutunud veel lopsakamaks, rohelisemaks ja elustunud rannikulindudest, kes pesitsuspaikade pärast tülitsesid.

Miski sikutas teda.

„Isa kutsub sind,” ütles Vivacia vaikselt.

Muidugi. Seda ta oligi läbi laeva tundnud. Teekond läbi tormi oli kinnitanud ja tugevdanud meele ja vaimu sidet laeva ja poisi vahel. See polnud Wintrowle enam vastumeelne nagu kunagi varem, aga ta tajus, et Vivacia ei pidanud seda nii kalliks, nagu see enne oli olnud. Selles osas said ehk nende ootused lõpuks keskel kokku. Tormist saadik oli laev tema vastu kena olnud, aga see oli ka kõik. Nagu hõivatud lapsevanem nõudliku lapsega, mõtles ta endamisi.

„Teatud mõttes oleme sinu reisi algusega võrreldes rollid vahetanud,” märkis laev.

Poiss noogutas, tal polnud ei tahtmist ega jõudu tõde eitada. Siis ajas ta selja sirgu, libistas käega läbi juuste ja pingutas lõualihaseid. Ta ei lase isal näha, kui ebakindlalt ta tegelikult end tunneb.

Orjasalkade ja töötavate meeskonnaliikmete vahelt üle teki kõndides hoidis poiss pea püsti. Kellegi pilk ei kohtunud tema omaga, keegi ei tõkestanud tema teed. Totrus on uskuda, ütles ta endale, et nad kõik jälgivad ta möödumist. Nemad olid võitnud. Miks peaks neid huvitama üheainsa ellujäänud meeskonnaliikme tegemised? Vähemalt oli ta kõigest sellest kehaliselt vigastamata välja tulnud.

Vivacia kandis orjade mässust saadud arme. Vereplekid olid endiselt tema tekil. Need märgid polnud alistunud – ega alistu ka tulevikus – liivatamiskividele, mida mehed nende peal kasutasid. Laev lehkas endiselt nagu orjaalus, hoolimata Brigi käsul toimuvast pea lakkamatust küürimisest. Torm oli ka laeva purjedest lõivu nõudnud ja piraatide poolt kiiruga paigatud kohad paistsid selgelt silma. Pupiuksed olid maha lõhutud, kui orjad laevaohvitsere jahtisid. Läikiv tisleritöö oli purustatud ja kiivas. Vivacia polnud enam seesama väike puhas alus, kes oli Bingtownist teele asunud. Järsku tundis Wintrow oma perekonna laeva sellisena nähes häbi, nagu oleks ta näinud oma õde kõrtsis hooramas. Ta süda tilkus laeva pärast verd ning poiss pidas endamisi aru, mis tunne oleks võinud olla, kui ta oleks tulnud pardale vabatahtlikult, ehk jungana, teenima vanaisa käsu all.

Siis tõrjus ta kõik säärased mõtted kõrvale. Ta oli jõudnud vattisaanud ukseni, mida valvasid kaks morni arminägu. Wintrow astus endistest orjadest mööda, nagu poleks ta neid märganudki, ja koputas Gantry kajuti uksele. Või vähemalt oli see olnud tüürimehe kajut, kui too veel elus oli. Nüüd oli paljaksröövitud ja tühi ruum tema isa vangikong. Ta ei oodanud vastust, vaid sisenes.

Isa istus oma katmata koiku serval. Pilk, mille ta Wintrowle tõstis, oli tasakaalust väljas. Üks silmavalge paistes ja lapilises näos oli verd täis valgunud. Kyle Haveni kehahoiust paistis valu ja ahastus, kuid tema tervitusest kostis vaid mürgist sarkasmi. „Kui tore, et ma sulle lõpuks meelde tulin. Arvasin, et oled oma uute isandate ees lömitamisega liialt hõivatud.”

Wintrow surus maha ohke. „Käisin sind enne vaatamas, aga sa magasid. Ma teadsin, et puhkus kosutab sind rohkem kui miski, mida mina sinu heaks teha saan. Kuidas ribid tunduvad?”

„Nagu tules. Mu pea tuikab iga südamelöögiga kaasa. Ning ma olen näljane ja mul on janu.” Ta nookas lõuaga kergelt ukse suunas. „Need kaks ei lasknud mind isegi välja värsket õhku hingama.”

„Ma jätsin siia enne toitu ja vett. Kas sa ei …”

„Jah, ma leidsin selle. Veerand pinti vett ja kaks kuivanud leivatükki.” Isa hääles kõlas allasurutud raev.

„Rohkem polnud mul võimalik tuua. Pardal napib toitu ja vett. Tormis sai suur osa toiduvarudest mereveest kahjustada …”

„Sa tahad öelda, et orjad kugistasid selle alla.” Kyle raputas vastikustundega pead ja võpatas. „Neil pole niigi palju taipu, et kulutada toitu jaopärast. Nad tapavad ainsad mehed, kes suudaksid laeva tormist läbi tuua, ning pistavad siis nahka või hävitavad pooled laeva toiduvarud. Neil on iseenda eest hoolitsemiseks samavõrra mõistust kui kanakarjal. Ma loodan, et oled rahul selle vabadusega, mille neile andsid. See võib nad sama hästi surma kui pääsemisele viia.”

„Nad vabastasid end ise, isa,” vastas Wintrow kangekaelselt.

„Aga sina ei teinud midagi, et neid peatada.”

„Nagu ma ei teinud midagi ka siis, kui sina nad ahelates pardale tõid.” Wintrow hingas sisse, et jätkata, kuid sundis end siis vait. Ükskõik kuidas ta püüaks oma tegusid õigustada, isa ei kuula teda niikuinii. Kyle’i sõnad riivasid valusalt Wintrow vermeis südametunnistust. Kas meeskonna surm oli tema süü, kuna ta polnud midagi teinud? Ja kui see oli nii, kas sel juhul vastutas ta ka orjade surmade eest enne mässu? Mõte oli vaagimiseks liiga valus.

Ta jätkas muutunud toonil: „Kas sa tahaksid, et ma hoolitsen su haavade eest või lähen ja püüan toitu leida?”

„Kas leidsid rohuvarud üles?”

Wintrow raputas pead. „Need on endiselt kadunud. Keegi pole võtmist üles tunnistanud. Võimalik, et need läksid tormi ajal üle parda.”

„Noh, ilma rohtudeta ei saa sa minu heaks suurt midagi teha,” märkis isa küüniliselt. „Aga toit oleks täitsa tore.”

Wintrow ei lasknud end ärritada. „Ma vaatan, mida ma teha saan,” ütles ta vaikselt.

„Selge see,” vastas isa põlglikult. Ta alandas järsult häält, kui küsis: „Ja mida sa piraadiga kavatsed teha?”

„Ma ei tea,” tunnistas Wintrow ausalt. Ta vaatas isale otse silma ja lisas: „Ma kardan. Ma tean, et pean üritama ta terveks ravida. Aga ma ei tea, kumb on hullem – kas väljavaade, et ta saab terveks ja meie jääme tema vangideks, või et ta sureb, meie sureme koos temaga ja laev peab jätkama üksinda.”

Isa sülitas maha – see tegu oli tema loomusega säärases vastuolus, et mõjus jahmatavalt nagu kõrvakiil. Ta silmad kiiskasid nagu külmad kivid. „Ma jälestan sind,” urises Kyle. „Sinusuguse sigitamiseks pidi su ema maoga ühte heitma. Mul on häbi, et inimesed nimetavad sind minu pojaks. Vaata ennast. Mereröövlid võtavad su perekonna laeva, su ema, õe ja väikevenna ainsa elatusallika. Nende ellujäämine sõltub sellest, et sa laeva tagasi võtad! Aga sa isegi ei mõtle sellele. Ei. Sind huvitab vaid see, kas sa tapad või ravid terveks piraadi, kes oma jalga su kõril hoiab. Sa pole mitte ainsatki korda isegi mõelnud sellele, et muretseda meile relvad või et veenda laeva piraati samamoodi trotsima, nagu ta mind trotsis. Kõik see aeg, mille sa raiskasid orjade nunnutamise peale, kui nad ahelais olid! Oled sa nüüd proovinud veenda mõnda neist ennast aitama? Ei. Sa hiilid mööda seinaääri ja aitad hoida selle neetud piraadi käppa laeval, mille ta meilt varastas!”

Wintrow raputas pead, ühtaegu nii imestusest kui kurbusest. „Sa ei mõtle kainelt. Mida sa minult ootad, isa? Et ma ihuüksi laeva Kenniti ja tema meeste käest tagasi vallutaksin, orjad uuesti lastiruumi sulgeksin ja seejärel Khaleetiasse purjetaksin?”

„Sina ja see põrgulaev suutsite alla heita minu ja mu meeskonna! Miks ei ässita sa laeva tema vastu, nagu sa ässitasid ta minu vastu? Miks ei võiks sa ometi kas või üksainus kord teha midagi oma perekonna heaks?” Isa tõusis püsti, käed rusikas, nagu tahaks ta Wintrowd rünnata. Siis järsku haaras ta ribidest ja ägas valust. Mehe nägu kahvatus vihapunasest valuvalgeks ja ta lõi vaaruma. Wintrow tegi liigutuse, et isa toetada.

„Ära puuduta mind!” lõrises Kyle ähvardavalt ja vankus koikuni. Ta laskus selle servale. Seal ta istus ja põrnitses mornilt poega.

Mida ta küll mind vaadates näeb? mõtles Wintrow endamisi. Ta oletas, et küllap on ta pikale blondile mehele pettumuseks. Väike, tume ja peene kondiga nagu emagi, ei kasva Wintrow kunagi sama pikaks ega tugevaks kui isa. Neljateistaastaselt oli ta füüsilises mõttes ikka veel pigem poiss kui mees. Kuid ta polnud isale pettumuseks ainuüksi füüsiliselt. Tema vaim ei vasta iial ta sigitaja ootustele.

Wintrow hakkas vaikselt rääkima. „Ma ei ässitanud laeva teie vastu, söör. Seda tegi teie oma kohtlemine. Hetkel pole vähimatki võimalust, et ma võiksin ta uuesti täielikult enda valdusesse saada. Parim, mida ma võin loota, on meid elus hoida.”

Kyle Haven pööras pilgu seinale ja põrnitses seda tardunult. „Mine ja too mulle midagi süüa.” Ta haugatas käsu, nagu kuuluks laev endiselt talle.

„Ma püüan,” vastas Wintrow külmalt. Ta pöördus ja lahkus kajutist.

Kui ta uksejäänuseid kohale tagasi lohistas, hakkas üks arminägudest temaga rääkima. Paljude isandate tätoveeritud märgid turske mehe näol liikusid, kui too nõudis: „Miks sa seda kannatad?”

„Mida?” küsis Wintrow üllatunult.

„Ta kohtleb sind nagu koera.”

„Ta on minu isa.” Wintrow püüdis varjata jahmatust, et valvurid olid nende vestlust pealt kuulanud. Kui palju olid nad kuulnud?

„Ta on tõbras,” märkis teine mees külmalt. Ta vaatas Wintrowle väljakutsuvalt otsa. „Mis tähendab, et sina oled tõprapoeg.”

„Pea lõuad!” urises esimene vaht. „Poisil pole häda midagi. Kui sina ei mäleta, kes su vastu hea oli, kui sa veel ahelates istusid, siis mina igatahes mäletan.”” Tema tumedate silmade pilk pöördus uuesti poisile. Mees nookas peaga suletud ukse poole. „Ütle ainult. Ma panen ta sinu ees roomama.”

„Ei,” ütles Wintrow selgelt. „Ma ei taha seda. Ma ei taha, et keegi minu ees roomaks.” Tal oli tunne, et ta peab selle meestele puust ja punaseks tegema. „Palun. Ärge tehke mu isale liiga.”

Arminägu kehitas õlgu. „Ise tead. Ma räägin kogemustest, semu. See on temasugustega ainuke võimalus. Kas tema roomab sinu ees või sina tema ees. Muud ta ei oska.”

„Ehk tõesti,” pidi Wintrow vastutahtsi nõustuma. Ta hakkas juba eemalduma, aga jäi siis seisma. „Ma ei tea su nime.”

„Villia. Ja sina oled Wintrow, eks ole?”

„Jah. Mina olen Wintrow. Tore sinu nime teada, Villia.” Wintrow vaatas ootavalt teise vahi otsa.

Too kortsutas kulmu ja paistis ebamugavust tundvat. „Deccan,” ütles ta viimaks.

„Deccan,” kordas Wintrow seda meelde jättes. Ta vaatas mehele sihilikult silma ja noogutas, enne kui minekule pöördus. Ta tajus Villia poolt korraga lõbustatust ja heakskiitu. Nii pisike võte enese kehtestamiseks ja ometi oli tal hea meel, et oli seda teinud. Kui Wintrow tekile ereda kevadpäikese kätte jõudis, astus tema teele ette Sa’Adar. Suurekasvuline preester tundus vangistusest ikka veel otsajäänud. Ahelate punane suudlus oli marrastanud ta randmed ja pahkluud.

„Ma otsisin sind,” kuulutas mees. Kummalgi pool tema kõrval seisid kaks arminägu nagu kettipandud bullterjerid.

„Või nii?” Wintrow otsustas alustatud joont jätkata. Poiss ajas selja sirgu ja vastas vanema mehe pilgule. „Kas sina paigutasid need kaks meest mu isa ukse taha?” nõudis ta.

Rändpreester ei lasknud end häirida. „Jah. Seda meest tuleb hoida vangistuses, kuni tema üle on kohut mõistetud ja õiglus jalule seatud.” Mees vaatas oma kasvu ja aastate kõrguselt Wintrow peale alla. „Kas sa vaidled vastu?”

„Mina?” Wintrow tegi, nagu mõtleks ta küsimuse üle järele. „Ja miks peaks sind huvitama, kui vaidlengi? Mina sinu asemel ei muretseks, mida mõtleb Wintrow Vestrit. Mina muretseksin hoopis sellepärast, mida võiks arvata kapten Kennit, kui ma endale säärast asja lubaksin.”

„Kennit on suremas,” ütles Sa’Adar ülbelt. „Siin käsutab Brig. Ja temal ei tundu olevat midagi selle vastu, et mina orje kantseldan. Ta jagab oma käske minu kaudu. Tema ei ole seadnud kahtluse alla minu käsku kapten Haveni ukse taha valvurid panna.”

„Orje? Aga nad on nüüd ju kõik vabad inimesed.” Wintrow naeratas seda öeldes ja teeskles mitte märkavat, kui hoolikalt arminäod nende kõnelust jälgisid. Teised tekil luusivad orjad kuulasid samuti pealt. Mõned nihkusid lähemale.

„Sa saad aru küll, mida ma öelda tahan!” hüüatas Sa’Adar pahaselt.

„Üldiselt mees ütleb, mida ta mõtleb …” Wintrow lasi tähelepanekul hetkeks õhku püsima jääda ja lisas siis libedalt: „Sa ütlesid enne, et otsisid mind?”

„Jah. Kas sa oled täna Kenniti juures käinud?”

„Miks sa küsid?” pareeris Wintrow vaikselt.

„Sest ma tahan lõpuks selgelt teada, mis tal plaanis on.” Preestril oli koolitatud hääl ja nüüd andis ta sellele kandva kõla. Kui ta kõnelema hakkas, pöördus nende poole rohkem kui üks tätoveeritud nägu. „Jamaillialinnas räägiti, et kui kapten Kennit tabab orjalaeva, notib ta meeskonna maha ja annab laeva pardal olnud orjadele, et ka neist saaksid piraadid, ja et ka nemad saaksid jätkata ristiretke orjuse vastu. Nõnda me uskusime, kui võtsime vastu tema abi laeva mehitamisel, mille olime ise vallutanud. Me lootsime selle endale saada. Me arvasime, et sellest saab meie kõigi jaoks uue alguse tööriist. Nüüd aga on kapten Kennit mõista andnud, et kavatseb laeva endale hoida. Arvestades kõike, mida me temast kuulnud oleme, ei usu me, et ta oleks selline mees, kes võtaks meilt selle ainsa väärtusliku asja, mis meil on. Seepärast tahaksime temalt seda küsida, otse ja keerutamata. Kelle oma see laev tema arvates on?”

Wintrow silmitses meest rahulikult. „Mina sind tagasi hoidma ei hakka, kui sa seda kapten Kennitilt küsida tahad. Selles asjas saab ainult tema ise oma arvamust avaldada. Kui sa küsid seda minult, ei kuule sa mitte minu arvamust, vaid tõde.” Ta oli sihilikult kõnelenud veidi vaiksemalt kui Sa’Adar, et need, kes kuulda tahtsid, lähemale tuleksid. Seda olid teinud paljud, kaasa arvatud mõned piraatidest meeskonnaliikmed. Neil oli päris ähvardav ilme.

Sa’Adar naeratas sardooniliselt. „Ja sinu tõde on ilmselt, et see laev kuulub sulle?”

Wintrow raputas pead ja naeratas talle vastu. „Laev kuulub iseendale.

Vivacia on vaba olend, kellel on õigus ise oma elu määrata. Või arvad sina, kes sa oled kandnud orjapõlve raskeid ahelaid, olevat endal õigus teha kellegi teisega seda, mida nii julmalt pidid ise kannatama?”

Pealtnäha pöördus ta Sa’Adari poole. Wintrow ei vaadanud ringi, et näha, kuidas küsimus teistele mõjus. Selle asemel ta vaikis nagu oodates vastust. Veidi aja pärast tõi Sa’Adar kuuldavale põlgliku naeruturtsatuse. „Ta ei mõtle seda tõsiselt,” ütles ta kokkutulnud inimhulgale. „Mingi nõiajõu läbi suudab käilakuju rääkida. Päris põnev Bingtowni vigurtükk. Aga laev on laev – asi, mitte isik. Ja õiguse järgi kuulub see laev meile!”

Ainult paar orja pomisesid nõusolevalt ning vaevu oli küsimus kõlanud, kui üks piraat talle vastu astus. „Kas jutt käib mässust?” nõudis hallinev merekaru. „Kui jah, siis leiad end enne üle parda, kui veel korra hinge jõuad tõmmata.” Mees naeratas nii otsustava vaenulikkusega, et lüngad tema hammastereas välkusid. Temast vasakul hakkas teine pikk piraat kurguhäälselt naerma. Ta liigutas otsekui end sirutades õlalihaseid – väike jõudemonstratsioon Sa’Adari arminägude tarvis. Mõlemad tätoveeritud ajasid end rohkem sirgu ja nende silmad ahenesid.

Sa’Adar tundus jahmunud. Ilmselgelt polnud ta midagi sellist oodanud. Ta ajas end sirgu ja nõudis nördinult: „Ja mis see teie asi peaks olema?”

Turskem piraat suskas pikale preestrile näpuga rindu. Tema torkiv sõrm jäi sinna paigale, kui mees selgitas: „Kennit on meie kapten. Nagu tema ütleb, nii on. Selge?” Kui preester ei vastanud, meremees naeratas. Sa’Adar astus vastu rinda suruva sõrme surve eest sammu tagasi. Kui ta pöördus, et lahkuda, märkis madrus: „Parem ära pruugi selle vastu sõnu, mida Kennit teeb. Kui sulle miski ei meeldi, siis ütle seda kaptenile otse näkku. Ta on karm, aga õiglane mees. Ära lõksuta selja taga lõugu. Kui hakkad siin tolmu üles keerutama, sajab see kõik sulle endale kaela.”

Ja pilkugi selja taha heitmata läksid piraadid töö juurde tagasi. Tähelepanu nihkus Sa’Adarile. Too ei püüdnudki varjata vihast helki silmis, kuid ta hääl tundus habras ja lapsik, kui preester ütles: „Olge päris kindlad, et ma kapten Kennitiga sellest räägin. Olge päris kindlad!”

Wintrow langetas pilgu tekile. Ehk oli ta isal õigus. Ehk suutis ta tõesti perekonna laeva nii piraatide kui orjade käest uuesti tagasi saada. Iga vastasseis on kellegi jaoks võimalus. Poisi süda hakkas imelikult kiiremini lööma, kui ta eemale kõndis ja imestas, kust säärane mõte talle küll pähe tuli.

Vivacia oli hõivatud. Kuigi tema pilk vaatas otse ette üle vee Marietta ahtri poole, oli ta tegelik tähelepanu suunatud sissepoole. Rooli taga seisev mees oli kindla käega, taglases toimetavad madrused kõik viimseni tõelised meremehed. Meeskond küüris räppa tema tekkidelt ja lastiruumidest, parandas puitosi ning poleeris metalli. Esimest korda pika aja jooksul ei olnud Vivacial oma kapteni võimekuse suhtes mingeid kahtlusi. Ta sai lasta oma mõtetel vabalt tegelda omaenda muredega, teades, et need, kes teda mehitavad, tunnevad oma tööd.

Virgunud eluslaev võis oma võlupuust luude kaudu tunnetada kõike pardal toimuvat. Enamik sellest oli igapäevane ja polnud tähelepanu väärt. Soodi parandamine või kambüüsis sibula hakkimine ei puutunud temasse. Need asjad ei saanud muuta tema elu kurssi. Kennit sai. Mõistatusliku mehe uni kaptenikajutis oli rahutu. Vivacia ei näinud teda, kuid tajus meest viisil, mille kirjeldamiseks inimestel sõnad puuduvad. Kenniti palavik hakkas jälle tõusma. Naine, kes tema eest hoolitses, oli mures. Ta tegi midagi külma vee ja riidelapiga. Vivacia küünitus üksikasjade järele, kuid nende vahel polnud sidet. Ta ei tundnud neid veel piisavalt hästi.

Kennitile pääses ta lihtsamalt ligi kui Ettale. Palavikuulmad voolasid mehest pidurdamatult välja Vivaciasse nagu veri, mida oli valatud laeva tekkidel. Laev imas need endasse, kuid ei suutnud neid mõista. Väike piinatud poiss, lõhestatud ustavusest isale, kes teda armastas, kuid kellel polnud aimugi, kuidas teda kaitsta, ja mehele, kes kaitses teda küll teiste eest, kuid kelle südames puudus armastus. Ikka ja jälle kerkis tema unede sügavikust madu ja hammustas tal jala otsast. Selles hammustuses oli jää ja hape. Oma hingesügavusest küünitus mees Vivacia poole, selle sügava ühisustunde poole, mida ta kandis oma meeles vaid vormitu mälestusena varasest lapsepõlvest.

„Halloo-halloo, mis see on? Või õigemini kes, peaksin ma ehk küsima?”

Hääl – Kenniti hääl – kostis kui vaikne sosin ta meeles. Vivacia raputas pead, nii et lokid tuules lehvisid. See polnud piraat, kes temaga rääkis. Isegi kõige tugevamate sidemete puhul nagu Althea ja Wintrowga ei kostnud nende mõtted tema meeles nii selgelt. „See pole Kennit,” pomises laev endamisi. Selles oli ta kindel. Ometi kuulus hääl päris kindlasti mehele. Piraadikapten oma kajutis hingas sügavalt sisse ja jälle välja, pomisedes samal ajal eitusi ja keeldumisi. Ta oigas järsku.

„Ei. See pole Kennit,” kinnitas vaikne hääl lõbustatult. „Ja samamoodi pole sina Vestrit, kelleks sa end pead. Kes sa oled?”

Kellegi meel kobas häirivalt tema reageeringu järele. Vaistlikult tõmbus Vivacia kontakti eest tagasi. Ta oli kaugelt tugevam kui see teine. Kui ta eemale tõmbus, ei suutnud too järgneda. Aga seda tehes lõhkus Vivacia ühtlasi ebakindla sideme Kennitiga. Temast uhkasid läbi ärritus ja rahutus. Ta surus käed külgedel rusikasse ning võttis järgmise laine kehvasti, põrgates pigem selle vastu kui lõigates läbi. Roolimees kirus end ja parandas kriipsuvõrra kurssi. Vivacia lakkus huultelt soolapritsmed ja heitis juuksed näolt tagasi. Kes ja mis see võõras oli? Ta sundis oma mõtted vaikseks ning püüdis aru saada, kas ta on pigem hirmul või põnevil. Ta tundis olendiga, kes oli rääkinud, kummalist hõimlust. Ta oli tolle pealetükkiva nuhkimise kergelt tõrjunud, kuid talle ei meeldinud, et keegi oli üldse üritanud tema meelde tungida.

Vivacia otsustas, et ei luba seda. Olgu sissetungija siis kes tahes, laev paljastab ta ja astub talle vastu. Kaitsevalmilt küünitus ta uuesti kajuti poole, kus Kennit unes vähkres. Piraadi leidmine oli lihtne. Too vaevles endiselt palavikuulmades, istudes kapis peidus mingi uneeluka eest, kes teda otsis ja petlikult leebel häälel kutsus. Naine asetas mehe laubale jaheda rätiku ning kattis teise samasugusega paistes jalaköndi. Vivacia sama hästi kui tajus järsku kergendust, mida mees sellest tundis. Laev sirutus uuesti tema poole, nüüd juba julgemalt, kuid ei leidnud enam kedagi eest.

„Kus sa oled?” nõudis ta järsult ja vihaselt. Kennit võpatas ja karjatas, kui varitseja unenäos laeva sõnu kordas, ja Etta kummardus lohutavaid sõnu pomisedes mehe kohale.

Vivacia küsimusele ei vastatud.

*

Kennit kerkis pinnale ja ahmis teadvusele tulles õhku. Kulus hetk, enne kui talle meenus, kus ta on. Mehe palavikukuivadele huultele kerkis rahulolev naeratus. Tema eluslaev. Ta oli oma eluslaeva pardal, kapteni hästisisustatud ruumides. Tema higist keha kattis peenest linasest lina. Läikimahõõrutud messing ja puit kajutis läikisid ühtaegu hubaselt ja elegantselt. Ta kuulis möödavulisevat vett, kui Vivacia läbi väina lainete lõikas. Ta peaaegu tajus oma laeva teadlikkust enese ümber, teda kaitsmas. Laev oli teine nahk, mis teda maailma eest varjas. Kennit ohkas rahulolevalt ja läkastas siis kurku kogunenud kuivast rögast.

„Etta!” kraaksatas ta hoorale. „Vett.”

„Siinsamas,” vastas naine rahustavalt.

See oli tõsi. Nii üllatav, kui see ka oli, Etta seisis sealsamas tema kõrval, veekruus käes valmis. Ta pikad sõrmed mehe kuklal tundusid jahedad, kui naine Kennitil joomiseks tõusta aitas. Pärast keeras Etta enne, kui ta pea uuesti voodile langetas, osavalt padjad ümber. Ta tupsutas higipiisad Kenniti näolt ja pühkis seejärel niiske rätikuga tema käsi. Kennit lebas ta puudutuse all vaikse ja liikumatuna, lõdvalt tänulikuna leevenduse eest, mida naine pakkus. Hetkeks tundis ta täielikku rahu.

Aga see ei jäänud kestma. Paistes jalg tuletas end talle kiiresti valuga meelde. Kennit üritas sellest mitte välja teha. Valust sai tukslev kuumus, mille jõud kasvas iga hingetõmbega. Hoor istus voodi kõrval tugitoolis ja õmbles midagi. Mehe pilk libises loiult üle naise. Too tundus vanem, kui ta mäletas. Jooned suu ümber ja laubal olid sügavamad. Nägu lühikese musta juukseharja all tundus kõhnem. See muutis ta tumedad silmad veel hiiglaslikumaks.

„Sa näed kohutav välja,” noomis Kennit naist.

Too pani õmblustöö otsekohe käest ja naeratas, nagu oleks mees talle komplimendi teinud. „Mul on raske sind sellisena näha. Kui sa oled haige … ma ei leia und, mul ei ole isu …”

Isekas naine. Ise söötis tema jala maole ja üritab nüüd muljet jätta, nagu oleks see Kenniti mure. Kas Kennit oleks pidanud talle kaasa tundma või? Mees heitis selle mõtte kõrvale. „Kus see poiss on? Wintrow?”

Etta tõusis otsekohe. „Sa tahad teda?”

Tobe küsimus. „Muidugi ma tahan teda. Ta pidi mu jala terveks tegema. Miks ta seda juba teinud ei ole?”

Naine kummardus voodi kohale ja naeratas õrnalt tema poole alla. Kennit oleks tahtnud ta eemale tõugata, aga tal polnud selleks jaksu. „Ma usun, et ta tahab sellega oodata, kuni me Pullioja sadamasse jõuame. On terve hulk asju, mida ta käeulatusse tahab, enne kui su … terveks teeb.” Järsult pöördus naine haigevoodist eemale, aga mitte enne, kui Kennit jõudis märgata tema silmis läikivaid pisaraid. Etta laiad õlad olid longus ning ta ei seisnud enam sirgelt ja uhkelt. Ta ei uskunud, et Kennit jääb elama. See teadmine korraga hirmutas ja vihastas meest. Nagu oleks naine talle surma soovinud.

„Mine otsi poiss üles!” käratas ta jämedalt – peamiselt sellepärast, et naine silmist kaoks. „Tuleta talle meelde. Tuleta talle meelde, et kui ma suren, siis surevad ka tema ja ta isa. Ütle talle seda.”

„Ma saadan talle kellegi järele,” ütles naine väriseval häälel ja hakkas ukse poole minema.

„Ei. Sa lähed ise, nüüd kohe, ja tood ta siia. Otsemaid.”

Etta pöördus ümber ja ajas ta vihale, puudutades kergelt tema nägu. „Kui sa nii soovid,” sõnas ta rahustavalt. „Ma lähen otsemaid.”

Kennit ei jälginud tema minekut, vaid kuulas selle asemel ta saabaste samme tekil. Etta läks kähku ja sulges väljudes ukse enda selja taga vaikselt, aga täielikult. Kennit kuulis, kuidas ta pahaselt kellegi peale häält tõstis. „Ei. Mine minema. Ma ei luba teda praegu sääraste asjadega häirida.” Ja siis, madalamal ähvardaval toonil: „Ainult puutu seda ust ja ma tapan su siinsamas.” Kes iganes seal oli, kuuletus, sest koputust ei järgnenud.

Kennit sulges poolenisti silmad ja lasi valu tõusulainel end kaasa kanda. Palavik andis maailmale nugateravad servad ja erksad värvid. Õdus ruum tundus tema ümber koomale tõmbuvat, ähvardades ta peale alla langeda. Ta lükkas lina pealt ja püüdis leida sõõmu jahedamat õhku.

„No nii, Kennit. Mida me sinu „lootustandva marakratiga” siis peale hakkame, kui ta kohale jõuab?”

Piraat pigistas silmad kõvasti kinni. Ta püüdis hääle tahte jõul vaikima sundida.

„Nii tore. Kas sa arvad, et ma ei näe sind, kui su silmad on kinni?” ei jätnud talisman järele.

„Jää vait. Jäta mind rahule. Ma soovin, et poleks kunagi lasknud sind teha.”

„Oh, nüüd sa küll haavasid mu tundeid! Loopida selliseid sõnu pärast kõike seda, mis me koos oleme üle elanud.”

Kennit avas silmad. Ta tõstis randme ja põrnitses käevõru. Tilluke võlupuust talisman, mis oli nikerdatud tema enda sarkastilise näo sarnaseks, vaatas sõbraliku naeratusega tema poole üles. Nahkpael kinnitas ta tugevalt otse vastu piraadi pulssi. Läbi palaviku tundus nägu lähemal. Kennit sulges silmad.

„Kas sa tõepoolest usud, et poiss suudab su terveks teha? Ei. Nii rumal sa ei ole. Sa oled muidugi piisavalt meeleheitel, et talt vähemalt proovimist nõuda. Tead, mis mind hämmastab? Sa kardad surma nii väga, et see teeb su lausa nii julgeks, et sa söandad kirurgi noa alla minna. Mõtle selle pundunud ihu peale, mis on nii õrn, et talub vaevu isegi lina puudutust. Sa lased ta noaga selle kallale, särava terava noaga, mis hiilgab hõbedaselt, enne kui veri selle punaseks määrib …”

„Talisman.” Kennit avas silmad paokile. „Miks sa mind piinad?”

Nägu prunditas tema poole huuli. „Sest ma saan. Tõenäoliselt olen ma ainuke kogu maailmas, kes saab vägevat kapten Kennitit piinata. Vabastajat. Tulevast Piraadisaarte kuningat.” Väike nägu itsitas ja lisas õelalt: „Vaprat Siseväila Maosööta. Räägi mulle. Mida sa sellest poisspreestrist tahad? Kas sa ihaldad teda? Palavikuunede mälestustes seguneb ta sinuga, nagu sa olid. Kas sa teed temaga sama, mida tehti sinuga?”

„Ei. Ja mind kunagi ei …”

„Mida? Mitte kunagi?” Võlupuust talisman itsitas kalgilt. „Kas sa tõepoolest usud, et saad mulle valetada, seotud, nagu me oleme? Ma tean sinust kõike. Kõike.”

„Ma tegin su enda aitamiseks, mitte piinamiseks! Miks sa oled minu vastu pöördunud?”

„Sest ma vihkan seda, mida sa endast kujutad,” vastas talisman raevukalt. „Ma vihkan seda, et minust saab osa sinust ja et ma aitan sind sinu tegudes.”

Kennit tõmbas värinal hinge. „Mida sa minust tahad?” nõudis ta. See oli alistumishüüd, palve halastada või kaasa tunda.

„Vaat see on küsimus, millele sa poleks enne seda kordagi mõelnud. Mida ma sinust tahan?” Talisman venitas küsimust, nautides seda. „Võibolla ma tahan, et sa kannataksid. Võib-olla naudin ma sinu piinamist. Võib-olla …”

Ukse tagant kostsid sammud. Etta saapad ja paljaste jalgade kerge sahin.

„Ole Etta vastu lahke,” nõudis talisman kiirustades. „Ja ma ehk …”

Ta vaikis, kui uks lahti läks. Nägu oli jälle liikumatu ja vaga, puidust helmes haige mehe randmele seotud käevõrul. Wintrow astus sisse, hoor tema kannul. „Kennit, ma tõin ta kohale,” kuulutas Etta ust nende järel kinni pannes.

„Hüva. Jäta meid omavahele.” Kui see neetud jubin arvab, et võib teda millekski sundida, siis ta eksib.

Etta tundus kui puuga pähe saanud. „Kennit … kas see on sinu arvates tark?”

„Ei. See on minu arvates rumal. Sellepärast ma käskisingi sul seda teha, sest ma naudin rumalust.” Vaikse häälega sülgas piraat need sõnad naise pihta. Ta silmitses nägu randmel, et märgata mingit reageeringut. See jäi liikumatuks, kuid pisikesed silmad sädelesid. Küllap kavandas kättemaksu. Teda ei huvita. Kuni tal hing on sees, ei lömita ta mingi puutüki ees.

„Kao välja,” kordas ta. „Jäta poiss siia.”

Naise selg oli väga sirge, kui ta välja marssis. Ta sulges ukse enda järel kõvasti, aga mitte päris pauguga. Samal hetkel, kui ta oli läinud, lohistas Kennit end istuvasse asendisse. „Tule siia,” käskis ta Wintrowd. Kui poiss voodile lähemale astus, võttis Kennit linaservast ja lennutas selle kõrvale. Nähtavale ilmus tema lühendatud jalg kogu oma roiskunud ilus. „Siin see on,” ütles Kennit vastikusega. „Mida sa minu heaks teha saad?”

Poiss kahvatas vaatepildi peale. Kennit teadis, et ta pidi voodile lähemale tulemiseks ja köndi uurimiseks end kokku võtma. Poiss krimpsutas lehka tundes nina. Siis kergitas ta oma tumedate silmade pilgu piraadile ning ütles lihtsalt ja ausalt: „Ma ei tea. Sellega on väga kehvasti.” Tema pilk kargas tagasi jalale ja siis uuesti talle otsa vaatama. „Võtame asja sellest vaatenurgast – kui me ei ürita seda maha võtta, surete te ära. Nii et mida on meil üritades kaotada?”

Kennit sundis näole jäiga naeratuse. „Minul? Tundub, et väga vähe. Aga sinul on kaalul ka sinu enda ja su isa elu.”

Wintrow tõi kuuldavale lühida rõõmutu naeru. „Ma tean suurepäraselt, et minu elu on pandiks, kui te minu pingutustest hoolimata surete.” Ta nõksatas peaga vaevumärgatavalt ukse poole. „Tema ei taluks, et ma teist kauem elan.”

„Sa kardad seda naist, eks ole?” Kennit lubas naeratusel laiemaks venida. „Ja õige ka. Nõnda. Mida sa välja pakud?” Ta püüdis nagu muuseas öeldud sõnadega bravuuri ülal hoida.

Poiss vaatas uuesti jalga. Ta tõmbas kulmu kortsu ja pidas aru. Intensiivne keskendumine muutis tema nooruse veel ilmsemaks.

Kennit heitis korraks pilgu oma mädanevale jalaköndile. Pärast seda eelistas ta vaadata Wintrow nägu. Piraat võpatas tahtmatult, kui poiss käed jala poole sirutas. „Ma ei puuduta seda,” lubas Wintrow. Tema hääl oli peaaegu sosin. „Aga ma pean aru saama, kus lõpeb terve ihu ja algab raiskuläinu.” Ta pani pihud kokku, nagu oleks nende all miski peidus. Ta alustas vigastusest ning liikus aeglaselt kätega üles Kenniti reie poole. Poisi silmad olid peaaegu kinni ja pea kaldu, nagu kuulataks ta midagi väga hoolega. Kennit silmitses tema liikuvaid käsi. Mida ta tundis? Soojust või midagi peenekoelisemat, nagu näiteks mürgi aeglane töö? Poisi käed olid raskest tööst parkunud, kuid neis oli säilinud kunstniku rauge graatsia.

„Sul on ainult üheksa sõrme,” märkas Kennit. „Mis ühega juhtus?”

„Õnnetus,” vastas Wintrow hajameelselt ja palus siis: „Kuss.”

Kennit kortsutas kulmu, kuid tegi, nagu palutud. Ta hakkas tajuma kokkupandud pihke, mis liikusid ta ihu kohal. Nende kehatu surve äratas temas tuksleva valutuike. Piraat surus hambad kokku, neelatas ja suutis selle uuesti mõtteist tõrjuda.

Umbes reie keskkohal Wintrow käed peatusid ja jäid paigale. Kortsud poisi laubal süvenesid. Tema hingamine muutus sügavamaks, ühtlustus ja silmad sulgusid täielikult. Tundus, nagu magaks ta püstijalu. Kennit uuris ta nägu. Põskede taustal kaardusid pikad mustad ripsmed. Nii põsed kui lõug olid kaotanud suurema osa lapselikust ümarusest, kuid neil polnud endiselt näha õrnematki habemeudet. Tema nina kõrval oli väike roheline märk, mis tähendas, et kunagi oli ta kuulunud satraabile. Selle kõrval oli suurem tätoveering, rohmakas kujund, milles Kennit tundis ära Vivacia käilakuju. Mehe esimeseks reaktsiooniks oli pahameel, et keegi oli niimoodi poisi ilu rikkunud. Siis mõistis ta, et Wintrow süütus kerkis esile just kontrastina tätoveeringule. Etta oli olnud samasugune, kui Kennit ta esmakordselt leidis, tüdrukuvarss hooramaja külalistetoas …

„Kapten Kennit? Söör?”

Ta avas silmad. Millal ta oli need kinni pannud?

Wintrow noogutas kergelt endamisi pead. „Siit,” ütles ta kohe, kui piraat tema poole vaatas. „Kui me lõikame siit, siis ma usun, et leiame terve ihu.”

Poisi käsi osutas kohale, mis asus reiel hirmutavalt kõrgel. Kennit hingas sügavalt sisse. „Terve ihu, sa ütled? Kas me ei peaks lõikama selle alt, mis on terve?”

„Ei. Me peame lõikama veidi sealtpoolt, kus ihu on veel terve, sest see paraneb kiiremini kui mürgitatu.” Wintrow vaikis ja lükkas mõlema käega lahtised juuksesalgud näolt. „Ma ei saa kindlalt öelda, et mingi osa jalast üldse mürgita on, aga ma arvan, et siit lõigates on meil kõige paremad väljavaated.” Poisi ilme muutus mõtlikuks. „Kõigepealt tahaksin ma jalast altpoolt verd lasta, et osa paistetust ja mäda välja saada. Mõned kloostri ravitsejad kasutasid selleks aadrilaskmist, teised kaane. Nende kummagi jaoks on muidugi oma aeg ja koht, aga ma usun, et nakatunud paksu vere saaksid kaanid kõige paremini kätte.”

Kennit pidi pingutama, et säilitada rahulik ilme. Poisi nägu oli pingul. Ta meenutas Kennitile Sorcorit, kes püüdis plaani välja mõelda.

„Siis paneme siia soonesulguri – laia, et vere voolu aeglustada. Ma pean ihu kõvasti kinni tõmbama, aga nii, et see viga ei saaks. Selle alt siis lõikangi. Ma püüan jätta pikema nahaserva, millega saaks pärast haava sulgeda. Mul on vaja teravat nuga, mis peab olema piisavat pikk, et saaks teha puhta lõike, ilma saagimiseta.” Poiss näitas sõrmedega pikkust. „Õmblemiseks kasutavad mõned peenikest kalasoolt, aga minu kloostris öeldi, et parima õmbluse saab inimese enda peast võetud juustega, sest keha tunneb oma ära. Teil, härra, on ilusad pikad juuksed. Ja lokid on piisavalt pehmed, et need saaks sirgeks tõmmata. See sobib oivaliselt.”

Kennit mõtles endamisi, kas poiss üritab teda hirmutada või on ta tõesti täiesti unustanud, et räägib Kenniti lihast ja luust. „Ja valu vastu?” küsis ta võltsi söakusega.

„Teie vaprus, härra, peab olema teile suurimaks toeks.” Poisi tumedad silmad vaatasid talle keerutamata otsa. „Ma ei tööta kiiresti, aga ma töötan hoolikalt. Brändi või rumm, enne kui me alustame. Kui see poleks nii harvaesinev ja kallis, siis ütleksin ma, et peaksime püüdma muretseda kvaasivilja koort. See tuimestab suurepäraselt haava. Aga see mõjub muidugi ainult värske vere puhul. Sellest oleks kasu alles pärast lõikamist.” Wintrow vangutas mõtlikult pead. „Te peaksite ehk mõtlema, keda meeskonnaliikmetest te tahate end kinni hoidma. Nad peaks olema suured ja tugevad mehed ning julgema teid mitte kuulata, kui käsite end lahti lasta või neid ähvardate.”

Vastumeelsus mattis Kenniti lainena enda alla. Ta keeldus vaatamast näkku alandusele ja häbile, mis seisis ees. Ta tõrjus eemale mõtte, et see on vältimatu. Pidi olema mingi teine võimalus, mingi teine väljapääs peale kohutava valu ja abituse. Kuidas võiks ta sellega leppida, teades, et isegi kui ta selle kõik välja kannatab, võib ta ikkagi surra? Kui lolli mulje ta siis veel endast jätab!

„… ja iga neist tuleb veidike välja tõmmata ning piste või paariga kinnitada.” Wintrow jäi vait, nagu ootaks ta Kenniti nõusolekut. „Ma pole seda kunagi varem teinud,” tunnistas ta ootamatult. „Ma tahan, et te teaksite. Ma olen paar korda näinud, kuidas seda tehakse. Ükskord eemaldati nakatunud jalg. Teine kord oli tegu lootuselt purunenud jalalaba ja pahkluuga. Mõlemal korral olin ma ravitsejale abiks, andsin riistu kätte ja hoidsin ämbrit …” Tema hääl vaibus. Ta lakkus huuli, silmitses ainiti Kennitit ning ta silmad läksid aina rohkem pärani.

„Mis on?” nõudis Kennit.

„Teie elu saab olema minu kätes,” imestas poiss valjusti.

„Ja sinu oma minu kätes,” märkis piraat. „Ja ka su isa oma.”

„Ma ei pidanud seda silmas,” vastas Wintrow. Tema hääl kõlas unistavalt. „Teie olete säärase võimuga kahtlemata harjunud. Mina pole seda kunagi isegi soovinud mitte.”