Читать книгу Puhtalt lehelt - Робин Карр - Страница 5

Kui ta Fort Lauderdale’i väikelennukite lennujaama sisenes, pöörasid kõik päid. Mitte ainult mehed, vaid ka naised. Jennifer oli sellega harjunud – tema oivaline välimus ei olnud juhuslik. Ta oli heas vormis, päevitunud, blond, pikkade jalgadega, rinnakas ja tema näolapp suutis aega peatada; ta tõmbas endale kõigi tähelepanu, kellest möödus. Jennifer läks leti juurde ja tundis töötaja ära, see oli naine, keda ta oli mitu korda varem näinud. „Tere, Elaine. Jennifer Chaise, pidin siin härra Noble’iga kohtuma, et Las Vegasesse lennata.”

„Ta ei ole veel tulnud, preili Chaise, aga teie võite pardale minna, kui soovite.”

„Tänan, aga ma ootan, kuni ta kohale jõuab.”

„Paneme õige seni teie pagasi ära, et aega kokku hoida?” lausus naine.

Jennifer noogutas ja naeratas, heitis pilgu üle õla pakikandjale, kes oli talle kohvritega järgnenud, ja läks seejärel ooteruumi nahkdiivanile istuma. Sealt nägi ta terminali sissepääsu.

Samal ajal kui ta oma kallimat Nicki lennujaama ootas, tuletas Jennifer endale meelde, et alles üsna hiljuti oli ta olnud tüdruk, kes ei saanud endale bussipiletitki osta. Nüüd oli ta naine, kes ootas eralennukit. Kes oleks võinud arvata?

MGM Casino Resorti saadetud eralennuk pidi neid viima Las Vegasesse, kus nad plaanisid mõne päeva veeta. Nick oli selle valdkonna kõnepruuki kasutades vaal – kõrgete panustega mängija. Jennifer oletas, et ta ka kaotas, mitte ainult ei võitnud, sest MGM saatis vähemalt neli korda aastas oma Gulfstreami talle järele. Aga nende sõnul ei kaota mängurid mitte kunagi. Ja vaatamata tõsiasjale, et mees oli abielus, oli Jennifer naine, kes Nicki neil reisidel saatis.

Jennifer ise oli ka omamoodi mängur, aga ta ei mänginud raha peale. Ta pani lauale iseenda ja vedas kihla, et suudab Nick Noble’i sugust meest oma võlude ja iluga niivõrd lummata, et tollest saab helde kosilane. See nõudis üsna palju oskusi ja enesekindlust. Oskused oli ta ajaga omandanud, kuid enesekindlus ähvardas alati käest lipsata. Mõnikord pidi ta seda teesklema. Kõik inimesed, kes teda vahtisid, olid täiesti teadmatuses, et jõukuse ja glamuuri taga tuksub ebakindla, vaesusest pärit tüdruku süda.

Ta sirutas käe üle põlve, et siluda oma kahe tuhande dollarilisi angerjanahast saapaid säärte ümber – need olid pehmed nagu või ja tema lemmikud. Aastaid tagasi, kui ta oli kaheksa- või üheksa-aastane, oli aeg, kui tema ema sobras prügikastis, kus ta oli näinud ära visatud kingi, mis paistsid enam-vähem Jenniferile sobivas suuruses olevat. See oli nende jaoks eriti halb aeg olnud. Võib-olla sellepärast oligi tal tekkinud kirglik armastus jalanõude vastu. Need saapad olid rohelised ning sobisid täiuslikult kreemikasvalge seeliku ja jaki juurde, mis tal seljas olid; seelik oli lühike ja selle vasakul küljel oli strateegiline lõhik, jakk täpselt rinna alt kinni nööbitud, et dekolteed rõhutada.

Tema ise oleks ehk madalama kontsaga jalanõud valinud, aga Nick eelistas mingil kummalisel põhjusel, et ta näeks välja võimalikult pikk ja pikakoivaline. Jennifer oli kenasti meeter kuuskümmend viis, aga kõik tema kollektsiooni kuuluvad kontsaga jalanõud tegid teda nii palju pikemaks, et ta paistis meeter seitsekümmend kaheksa olevat. Iroonia seisnes selles, et Nick ei olnud pikk. Ta oli lühike mees – võib-olla meeter seitsekümmend – ja talle meeldisid tõeliselt pikad saledad blondiinid. Ei mingit lühikese mehe kompleksi. Nick pidas end tõenäoliselt meeter kaheksakümne kaheksaseks. Vähemalt tema ego oli nii suur.

Oodates möödus pool tundi ja kuigi inimesed tahes-tahtmata tema poole vahtisid, ei hakanud ta nihelema. Nende eralennuki stjuardess tuli kaks korda terminali Elaine’iga rääkima, selgelt selleks, et näha, kas kõik tema reisijad on viimaks ometi kohale jõudnud. Nüüdseks hakkas lennuki meeskond närviliseks muutuma. Nick ei sallinud teiste puhul kunagi hilinemist, aga ise oli ta harva õigel ajal kohal. Ta võis olla nii agressiivne kui ka passiiv-agressiivne, mis ei olnud alati kõige parem kombinatsioon.

Jennifer tõmbas oma pikkade blondide juuste pahmaka üle õla ja silitas seda nagu lemmiklooma. Nick armastas tema juukseid. Samuti paar härrasmeest enne teda. Jennifer hoolitses nende nagu oma ainsa lapse eest.

Elaine tuli leti tagant välja ja lähenes talle. „Preili Chaise, kas olete kindel, et te ei taha lennuki pardale minna?” küsis ta.

Jennifer naeratas noorele naisele kannatlikult. „See ei too teda kiiremini kohale, Elaine. Ma ootan härra Noble’i lihtsalt ära.”

„Ega te temast midagi kuulnud ole?”

„Ei.”

„Kas olete juhtumisi talle mobiiltelefonile või autosse helistanud?”

Jennifer raputas vaid pead, tal polnud mõtet midagi selgitada. Nickile ei meeldinud, kui teda taga aeti, jälitati või tagant kihutati, nii et helistamisel oleks vastupidine mõju. Ta lihtsalt ei kiirustaks, ükskõik, kes on ootamas. Ta lubas kohale tulla ja tulebki. Aga ta laseb kõigil oodata, juhuks kui tekib küsimus, kes on seltskonnas kõige tähtsam inimene.

Lõpuks, peaaegu tund aega pärast määratud väljalennuaega, avanes väikese terminali uks ja Nick jalutas sisse, käärides samal ajal särgivarrukaid üles. Ta oli tugev, laiade õlgade ja jämedate lihaseliste reitega. Tema käsivarred olid päevitunud ja väga jõulised, aga tal olid väikesed õrnad käed. Ta ei olnud just nägus, aga inetu ka mitte. Tal olid puhmaskulmud, kiilas peanupp ja säravad sinised silmad. Naiste meelest oli ta seksikas, aga kas välimuse või mõjuvõimu tõttu, see näis vähetähtis.

Nick oli sedasorti mees, kellele oli väga raske ei öelda – ta oli toretsev, põnev, jõukas ja temas oli ka midagi ohtlikku. Võib-olla see, et tema kõrval oli pidevalt üks, kaks või isegi kolm suurt vaikivat meest, andis talle aura, mida oli raske eirata ja mis samas oli läbitungimatu. Jennifer nimetas neid ülemteenriteks, mis Nicki naerma ajas, kuid talle tuli pähe sobivam sõna – jõmm. Ta püüdis neile mitte väga mõelda. Nickil oli üsna suur hulk mehi, kes tema heaks töötasid, talle järgnesid ja temaga koos reisisid. Jooksupoisid. Jennifer arvas, et Nick tundis end tähtsana, kui nad alati mõni samm temast tagapool käisid, valmis tegema kõike, mida ta palub. Sel reisil olid nendega kaasas Jesse ja Lou.

Lennujaamatöötaja ohkas kergendusest kuuldavalt ja Jennifer tõusis püsti. Nick libistas talle käe ümber piha, suudles teda põsele ja lausus: „Tere, tibu. Kas oleme valmis minema?”

„Ma arvan, et nad kõik on valmis,” sõnas Jennifer. „Mu pagas on lennukis.”

„Tubli tüdruk. Hakkame pihta. Mul on tunne, et mul veab.”

Jennifer oli Nick Noble’iga tutvunud kaks aastat varem. Ta oli äsja vastu võtnud töö ärikinnisvaraga tegelevas firmas, kus tema kohustuste hulka kuulus pisut sekretäritööd ja ka kinnisvara haldamine. Töö oli lihtne ja palk hea. Ta tegeles klientidega, kes vajasid teenuseid, näiteks millegi parandamist, kogus üüriraha ja hoidis üürilepingutel järge. Tema kontoris tegeleti mõne Fort Lauderdale’i ja Boca Ratoni kontorihoonega ning Jennifer uskus, et teda oli tööle võetud pigem välimuse kui oskuste pärast. Ta sobis kindlasti firma esindajaks – ärimehed, kes neilt pindu üürisid, kutsusid teda pidevalt välja.

Ta ei olnud seal kaua töötanud, kui läbi astus nende hallatavate hoonete omanik. Nick. Ta viis samal päeval Jenniferi lõunale ja tegi väga selgeks, et teda ei huvita eriti see, kuidas ta kinnisvara haldaja tööd teeb, pigem oli ta naisest romantilises mõttes huvitatud. Jennifer võis ju oma pruntis huulte, täidlaste kikkis rindade ja võlude rõhutamiseks hoolikalt valitud riietega küll lihtsa sihtmärgi mulje jätta, aga tegelikult oli ta ettevaatlik. Nick pidi teda tükk aega taga ajama ning selle käigus sai ta mehe kohta piisavalt teada, et praktilist otsust langetada. Nick oli kolmandat korda abielus, tal oli palju raha, mitu äri ja raudkindel abielueelne leping. Mees ütles, et Barbara on väga õnnelik oma klubi, ehete ja suure majaga ega tõsta tõenäoliselt lärmi, kui Nick iga nädal tema pangakontot täidab ja krediitkaardiarveid maksab.

Tuli välja, et Nick ei pannud Barbarat analüüsides päris täppi. Naine oli äärmiselt armukade ja tõstis skandaale, mis võisid väga häirivad olla. Aga mitte keegi, absoluutselt mitte keegi ei saanud Nick Noble’ile öelda, mida ta peab tegema. Ja kuigi Barbarale see armusuhe ei meeldinud, ei olnud ta piisavalt rahulolematu, et loobuda jõukusest, mille oli abielludes saanud. Barbara Noble, abikaasa number kolm, oli Nickiga suhtes olnud siis, kui too oli olnud abielus naisega number kaks. Jenniferil ei olnud mitte mingisugust kavatsust saada abikaasaks number neli ning võimalik, et just see tõsiasi oli mehes nii kaua huvi hoidnud.

Nick oli Jenniferi isukalt taga ajama hakanud. Ta helistas, astus läbi, lasi autojuhil ta peale võtta ning ühte või teise restorani viia. Oli lilli ja iganädalasi kingitusi. Ta viis Jenniferi oma jahiga sõitma ja Key Westi villasse. Ta nägi naise võlumiseks väga palju vaeva. Ja Jennifer nägi väga palju vaeva, et ahvatlev olla. Ta mängis kogu jõust raskesti kättesaadavat.

Kahe Nickiga suhtes oldud aasta jooksul ei olnud ta töölt ära tulnud. Tema eneseväärikuse jaoks oli oluline, et tal oleks ka muu tegevus kui armuke olla. Tõsi, ta oli töölt palju puudunud. Kui Nick tahtis, et ta temaga koos reisiks, siis seda ta ka tegi. Ülemus ju ei kaevanud. Nick oli väga hinnaline klient.

Jennifer lõõgastus Gulfstreami luksuslikus salongis, klaas vahuveini lauakesel, raamat süles. Kuid Nick oli õhkutõusmisest saadik telefoni otsas rippunud. Ta tõusis sageli püsti, tammus ringi, tõstis häält või vehkis rusikaga. Jenniferi kõrv tabas vahepeal sõnu – „Vaata, kurat võtaks, selline on kava aastaid olnud!” ja „Kui kaupa õigeks ajaks kohale ei tooda, siis sa maksad ja palju!” Jennifer oli peaaegu täiuslikult omandanud kunsti mitte midagi tähele panna. Nicki asjad ei puutunud temasse. Kui tema mehe ägeduse ajal uudishimulikuks muutuks, läheks Nicki tuju ainult hullemaks. Jennifer mõistis, et igaüks, kellel on nii suur rahaline vastutus kui Nickil, võis aeg-ajalt enesevalitsuse kaotada.

Pärast paari tundi lennukis oli Nickil küllalt saanud. Jesse ja Lou istusid esimeses reas, seljatoed alla lastud, ja magasid, olles seljaga Jenniferi ja Nicki poole. Nick küsis stjuardessilt viski jääga ja läks Jenniferi juurde, kelle jalad olid tumbale tõstetud. Mees istus tema jalgade kõrvale ja pani talle käe põlvele.

„Mida sa loed, tibu?”

Jennifer pani aeglaselt raamatu kinni ja naeratas. „Armastusromaani.”

Nicki käsi liikus aeglaselt üle põlve seeliku alla ja silitas tema reit. „See on hea mõte,” lausus mees naeratades. Ta rüüpas jooki ja keerutas seda klaasis, nii et jääkuubikud vastu kristalli kõlksusid. Ja tema käsi liikus veidi kõrgemale.

Jennifer peatas ta seal. Ta surus raamatut alla, keelates käel teekonda jätkata. Stjuardess oli oma töökohal pisut toimuvat näinud ning teadis ilmselt, et pea tuleb diskreetselt kõrvale keerata ja kambüüsis usinalt tegevust leida, aga Jenniferile see ei sobinud. „Käitu ilusti,” ütles ta mehele rangelt. „Ja püüa kannatlik olla.”

Nick mugistas naerda ja võttis käe ära, kuid kummardas tema poole. Nii et Jennifer suudles teda sügavalt ja paljutõotavalt. Ta tundis viski maitset mehe huultel ja suus.

Kui nad teineteisest eemaldusid, ütles Jennifer: „Ole hea poiss, siis saad õhtul minuga mullivanni tulla.” Kuid ta teadis, et tõenäoliselt sulistab ta seal üksinda, samal ajal kui Nick on pokkerimängust hõivatud.

Mehe peopesa riivas õrnalt tema rinda. „Jah, emme. Vaatame, mis filme näidatakse.” Ta võttis telekapuldi, lülitas pea kohal oleva ekraani sisse ja luges nimekirja, kuni leidis filmi, mis talle meeldis. Seejärel seadis ta end nahkdiivanil sisse ja jagas Jenniferiga tumbat, hoides omanikutundega tal kätt reiel.

Jennifer asus uuesti raamatut lugema. Ta teadis, kuidas oma härrasid ohjata, ja see oli ülioluline. Nii ei kadunud neil huvi. Mõnikord olid nad nagu lapsed, kes ihkasid piiride seadmist. Jenniferil olid väga ranged standardid – teda tuli kohelda austusega ja väärikalt. Kohe, kui mõni mees tegi vea ja kohtles teda kui omandit, oli tema läinud.

Jennifer oli professionaalne kallim. Armuke. Mitte prostituut. Ta oli esmaklassiline kallim. Suurem osa tema elatisest tuli antud hetke härrasmehelt, aga ta ei palunud kunagi midagi. Mitte kunagi. Tegemist oli alati kingitusega, mõnikord ütles tema oma arvamuse sekka, mõnikord oli asi üllatus. Need kaks teemantsõrmust, mida ta kandis, olid üllatused, aga eelmisel aastal oli Nick tahtnud talle autot osta ja nad läksid koos Jaguari välja valima.

Loomulikult, kui Nick ei oleks selliste kingitustega eriti helde olnud, oleks Jennifer juba ammu edasi liikunud.

Kuidas sellise ametini jõutakse? Jenniferi puhul juhtus see täiesti juhuslikult ja süütult. Ta oli üheksateist, kui tema ema suri, ja vanavanemate maja müügist oli talle õige pisut raha jäänud. Täpselt nii palju, et Ohiost Floridasse sõita ning väikese möbleeritud korteri esimese ja viimase kuu üüri ja kindlustuse eest tasuda. Ta igatses päikese järele, mis ta südant soojendaks, sest oli äkitselt ihuüksi jäänud. Tal ei olnud mitte midagi ega mitte kedagi. Ta ei teadnud, mida teha või kuhu pöörduda. Näis, et ta oli selle hetkeni kogu elu oma emal silma peal hoidnud, ning kui ema enam ei olnud, said temas kokku tohutu väsimus ja lein. Ta vajas muutust ja veidi puhkust.

Ta sai tööd ühes Fort Lauderdale’i peenes restoranis ja koristas laudu, kuni teda ettekandjaks koolitati; ta oli kuulnud, et sellega teenis hästi, kui einestajad toidu ja veini eest mõnisada dollarit välja käisid. Kui üks saledatest noortest restorani perenaistest tööle ei ilmunud, andis juhataja Jenniferile selga kitsa musta kleidi – perenaise tööriietuse – ja ta hakkas broneeringuid kirja panema, inimesi lauda juhatama ning üldse sõbralikult klientidega suhtlema. Ta tegi seda hästi, nii et töökoht jäigi talle. Üheksateistkümneaastaselt ei olnud ta kaugeltki silmipimestav kaunitar, aga temas oli mingi sale elegants, reserveeritus, mida rõhutas tõsiasi, et ta näitas naeratades haruharva oma hambaid, sest üks esihammastest oli veidi hallikas ja see tekitas temas piinlikkust.

Mõni nädal hiljem kutsus teda välja üks vanem Roberti-nimeline härra, kes sageli restorani külastas. Jennifer ütles talle ujedalt ära. Miks ta peaks tahtma minna õhtusöögile mehega, kes võinuks talle vanaisa olla? „Sest ta on rikas kui kröösus,” ütles üks teine restorani perenaine. „Ja ta on armas nagu kassipoeg. Ütle talle, et mina olen vaba.”

See pani Jenniferi mõtlema. Ta oli liiga üksinda. Tal ei olnud perekonda, isegi lähedast sõbrannat mitte. Ta tuli oma vähese teenistusega vaevalt ots otsaga kokku. Tema kõige ilusam kleit kuulus restoranile – seesama must kleidike, mida ta perenaisena kandis. Ja see mees oli kena, ta oli Fort Lauderdale’is tuntud. Ta oli maailma kõige ohutum inimene ja tõeliselt härrasmehelik. Juhtumisi talle lihtsalt meeldisid noored naised.

Jennifer läks laenatud kleidis temaga õhtusöögile ja veetis oma täielikuks hämminguks meeldivalt aega. Robert oli lahke, teistega arvestav ja kannatlik ning soovis, et Jenniferil oleks tore. Neist said sõbrad, nii et Robertile pakkus suurt rõõmu, kui ta sai Jenniferi erinevatesse kohtadesse viia. Oli oluline, et ta riietuks sobivalt, nii et nad käisid poodides ja Jennifer sai endale rohkem ja hinnalisemaid riideid, kui tal elu sees olnud oli. Roberti meelest ei olnud see linnaosa, kus ta oma ühetoalist korterit üüris, eriti turvaline, nii et ta lasi tal tasuta elada ühes oma firma ärikorteris. Tal oli neid mitu, tavaliselt kasutasid neid reisil olevad ettevõtete juhid. Üks ees või taga, sellel ei olnud tähtsust.

Ja Robert saatis ta kosmeetilisse hambaravisse. Enda kulul. Ta ütles, et Jenniferi naeratus on rabavalt ilus ja ta peaks rohkem naeratama.

Lõpuks Jenniferile isegi meeldis temaga magada, aga see ei olnud tegelikult Roberti jaoks esmatähtis. Suurema osa energiast suunas ta ärile, vähem oma kaunile noorele armukesele ja veel vähem oma abikaasale. Jennifer oli tema kallim umbes kaks aastat.

Kuna Jennifer ei olnud kunagi saanud uskuda, et keegi tema eest hoolitseb, oli ta täielikult valmis olnud selleks, et nende suhe on ajutine. Kui see läbi saab, kaob suurem osa lisahüvedest. Korter ja liisitud auto tuleb tagasi anda, aga kuna Robert oli rikas ja härrasmees, nõuaks ta, et Jennifer riided ning ehted endale jätaks. Jennifer oli võtnud nõuks selleks valmis olla. Nii et seni, kuni tema härra arveid tasus, pani Jennifer mustadeks päevadeks veidi raha kõrvale. Vaesuses üles kasvades oli ta üsna hästi laristamisest hoiduma ja distsiplineeritult raha säästma õppinud. Jennifer pidi ise Jenniferi eest hoolitsema ja ta mõistis, et oli juhuslikult leidnud väga hea viisi, kuidas seda teha.

Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu. Esimene härra tuli tema ellu, kui ta oli üheksateist, Nick siis, kui ta oli kakskümmend kaheksa. Vahepeal oli neid veel paar tükki olnud. Ta oli Robertisse väga kiindunud olnud ja kurvastas, kui mees oma eluga edasi liikus, ja Nick oli paari viimase aastaga talle omaks saanud, aga teised olid olnud vaid ärisuhted. Ainuke nõue oli see, et nad oleksid rikkad, viisakad ja tunneksid tohutut rõõmu sellest, kui saavad teda hästi kohelda.

Kui Jennifer läbi MGM Grand Hotelli avara fuajee kõndis, eriti lühike seelik trimmis reite ees õõtsumas, kõrgete kontsadega saapad vaikselt luksuslikule ja paksule vaibale astumas, pöördusid mehed tema möödumist vaatama. Hotellikülalised, jooksupoisid ja töömehed. Isegi siin, Las Vegases, kus oli palju suurt ilu, haaras tema nende pilke. Ta kõndis mööda väikesest poisist, kes ema käest kinni hoidis ning üles tema poole vaatas. Ta oli kõige rohkem nelja-aastane ja lummatud. Sellised need mehed juba olid – neile meeldis visuaalne pool. Ta vaatas poisi poole, naeratas ja pilgutas silma.

Jenniferi läikivad plaatinablondid vöökohani ulatuvad juuksed nõtkusid seljal. Tema silmad, mis olid tänu kontaktläätsedele lavendlikarva, särasid tihedate ripsmete all, ja tema kollageenist tuge saanud täidlased pruntis ja läikivad huuled anusid, et neid suudeldaks. Rääkimata siis tema rindadest – mis olid täpselt seal, kus pidi, tänu pidevatele rinnalihaste harjutustele ja väikestele soolaimplantaatidele mõlema rinna all, mille maksis kinni härrasmees number kolm. Kui ta oleks kümme aastat varem nii hea välja näinud, oleks ta praeguse ameti asemel ehk hoopis modellitööd teha proovinud. Aga selline välimus ei olnud odavalt ega lihtsalt saadud.

Tema ja Nick olid Las Vegases olnud kolm päeva ja järgmine pidi viimaseks jääma. Mees oli kõrgete panustega pokkerimängus võidulainel ja iga kord, kui ta oli tahtnud tagasi mängima minna, oli ta naisele kingituse teinud. Üks neist oli uus peenike ehe, mis tal käe ümber oli. Lisaks andis mees talle kena paki benjamine – sajadollarilisi – käsuga oma meelt lahutada. Ta kulutas Jenniferi peale päris palju ning naine kasutas raha selleks, et olla moodne ja ihaldusväärne, kuid pani alati pisut kõrvale mustadeks päevadeks, mis võisid varsti saabuda.

Tal oli väga tore olnud, kuigi Nickiga ei olnud ta eriti koos aega veetnud. Ta oli poodides käinud, privaatsaalis paari filmi vaadanud, erajõusaalis trenni teinud, spaas endale massaaži, maniküüri ja pediküüri teha lasknud ning privaatbasseini ääres varju all raamatut lugenud. Jennifer oli päevitunud, aga mitte päikesest. Seda ta oma nahale ei teinud. Tal oli pihustipäevitus. Ta lasi kord nädalas endale teha näohooldust, massaaži ja pihustipäevitust, mis hakkas nelja päeva pärast maha kuluma. Kui ta basseini äärde või randa läks, lebas ta päevavarju või varikatuse all. Ta võis uhkusega öelda, et tema nahk oli peaaegu täiuslik.

Igal õhtul oli ta loomulikult Nickiga koos. Õigemini varajastel hommikutundidel, pärast tundidepikkust pokkerimängu. Viiekümne nelja aastane Nick oli heas vormis ja energiline, mõnikord nõudlik ja sageli ei andnud ta alla enne, kui sai, mis tahtis. Ja kui ta tahtis Jenniferi kell neli hommikul, pidi naine järele andma. Õnneks oli Jenniferi päevakava selline vaid taolistel reisidel. Floridas elasid nad eraldi ja Nick veetis harva tema juures terve öö.

Mõnikord mõtles Jennifer, et võib-olla on Nick tema jaoks siiski liiast. Kohe kindlasti oli ta kõige võimekam mees, kellega ta kunagi oli olnud. Iga kord, kui ta hakkas suhte lõpetamist kaaluma, kas Nicki nõudmiste või tema abikaasa ebastabiilsuse tõttu, kinkis Nick talle midagi imelist, tuletades meelde, et on väärt iga tundi, mis Jennifer mehele kulutas. Eelmisel aastal oli ta Jenniferile kinkinud rannakorteri ja kuna see naisele nii väga meeldis, oli ta alla andnud. Isegi aina suureneva pangaarve juures ei olnud see Jenniferile kaugeltki taskukohane.

Aga tema elu oli ka üksildane. Kuna ta töötas firmas, mis teenindas Nicki, ja tal oli paindlik graafik, et ta saaks mehe pilli järgi tantsida, ei olnud teised naised töö juures eriti sõbralikud. Samas oli Jennifer alati üksik hunt olnud. Ta teadis, mida nad temast rääkisid, aga ta ei olnud mingi lits. Tema elus oli pärast teismeiga vaid mõni mees olnud ja rohkem kui ühe mehega ei käinud ta samal ajal mitte kunagi. Mitte kunagi.

Sellised mõtted tiirlesid Jenniferi peas, kui ta oma numbrituppa tagasi minnes hotellis rahvasumma vahelt läbi läks. MGM pakkus neile majutust sviidis, mis asus privaattiivas, mida kutsuti häärberiks. Väga mõjukas ümbrus, kokad, toapoisid ja päris ülemteenrid. Ta oli seal koos Nickiga mitu korda käinud – mees arvas, et ta toob õnne – ja tõepoolest, Nick oli võitnud, mis tegi mehe lõbusaks ja vallatuks. Väga lihtne oli sellise luksusliku eluga ära harjuda, aga Jennifer ei võtnud seda iseenesestmõistetavalt. Ta teadis, kui kiiresti võib õnn pöörduda – täpselt nagu tal oli emaga raskeid aegu olnud, olid tal ka mõned helged perioodid olnud. Need ei kestnud kunagi kaua, aga ta meenutas neid heldimusega.

Kui Jennifer nende sviidi juurde jõudis, tegi ta vaikselt ukse lahti ja ehmus otsekohe karjumise peale.

„Ma ei küsi ühekski asjaks sinu luba! Ma tulin siia pokkerit mängima ning kui tahaksin siia sind ja sinu irisemist, oleksin su kaasa võtnud!”

Seda ütles Nick. Jennifer piilus sisse ja vaatas otsa „ülemteenrile” number üks, Loule. Lou oli tõeline mehemürakas. Ta seisis koridoris, seljaga elutoa poole, käed rinnal ristis.

„Sa ei saa lihtsalt oma bimbot Vegasesse tuua ja mind Palm Beachil koertele pureda jätta, samal ajal kui sina siin ringi aeled. Nad pistavad mu elusast peast nahka!”

Oi-oi. Proua Nick.

„Ma tulin siia pokkerit mängima! Ringi aeleda võin ma Floridas!”

„Kõik teavad, et sa jätsid mind koju, samal ajal kui selle hoora Vegasesse kaasa võtsid!”

Jennifer tõmbus nördinult jäigaks. Tal oli vastuväiteid. Vähemalt sõimas antud hetkel pada katelt.

„Miks sa muretsed selle pärast, mida kõik teised arvavad? Sul on su suur maja, suured sõrmused. Sa ei mängi teist viiulit. Sul on su massöör.”

„Oi, kui rikutud mõtlemine sul on! Maurice on gei!” Samal ajal kostis mürtsatus. Naine loopis asju. Oli aeg talle veidi ruumi anda.

Jennifer taganes toast vaikselt välja ja tõmbas ukse tasakesi kinni. Ta läks allkorrusele tühja baari, istus nurgalauda ja tellis vahustatud Margarita. Ta rüüpas seda väga aeglaselt, lüües aega surnuks. Ta kavatses anda Nickile ja tolle abikaasale aega, et nad saaksid tülitsetud. Poleks esimene kord, kui ta lõpetaks oma numbritoa ja esimese klassi lennupiletiga tagasi Fort Lauderdale’i. See oli tühiasi.

„Tere, kullake.” Ta tõstis pilgu ning vaatas üsna nägusa ja hästi riietatud mehe pruunidesse silmadesse. „Tohin sulle joogi osta?”

„Ei, aitäh. Ma ootan kedagi. Ta tuleb varsti.”

Mehe üks suunurk kerkis pilkavaks naeratuseks. „Saada ta kuradile,” tegi ta ettepaneku.

Jennifer asetas mõlemad käed lauale, sõrmed harali, umbkaudu kuuekümne tuhande dollari väärtuses kalliskive sõrmedes ja randme ümber sätendamas. „Oi, vaevalt küll. Tõesti,” lausus ta suisa põrmustavalt kauni naeratuse saatel armsalt. Mees võis minna.

Jennifer oli piisavalt tark, et mitte flirtida või meestele lootust anda. Esiteks ei kannataks Nick sellist asja. Enamgi veel, ta oli näinud palju naisi, kes olid endale jama kaela tõmmanud, kui hammustasid kätt, mis neid toitis. Rääkimata sellest, kui palju ta oli näinud põhjaminemisi, kui oldi piisavalt loll, et lootusetult armuda ja uskuda kõike, mida öeldi.

Jennifer ei olnud kunagi armunud olnud. Vähemalt mitte pärast üheteistkümnendat klassi. Olles näinud pealt, kuidas tema ema sageli murtud südame pärast kannatas, ja kogenud, kuidas üks keskkooli nõme spordijõmm tema südamel tallas, oli ta seda emotsiooni tundma õppinud rohkem, kui tahtis. Ta arvas, et parem on armastus kõrvale lükata ja hästi elada. Ja tema elu oli hea.

Kuid ülakorrusel toimuv tüli oli ärritav. Nicki sõnul olid mesinädalad Barbaraga möödas ja nad olid oma teed läinud. Jenniferile ei meeldinud konfliktid. Ta ei tülitsenud kunagi. Talle meeldis meele järele olla. Nick ei olnud samast puust: ta oli üsna äkiline. Mõnikord veidi hirmutav. Ta kohtles teda õrnalt, aga kuigi Jennifer püüdis mõtteid mujale viia, kuulis ta, kuidas mees inimeste peale telefonis karjus ja neid karmide tagajärgedega ähvardas, kui nad ei tee midagi nii, nagu tema tahab.

Just seetõttu tegeles Jennifer oma asjadega ja püüdis Nicki kõnesid mitte kuulata.

Ta arvas, et kahest tunnist sviidist eemal piisab, nii et ootas veel pool tundi. Kui abikaasa võitnud oli, siis takistab teda üks meestest, näiteks Lou, ja ta saadetakse diskreetselt oma numbrituppa või sviiti. Kui naine on edukalt minema saadetud, leiab ta eest Nicki või kirja, milles seisab, et ta hiljem temaga seal kokku saaks. Tõtt-öelda oli ta kindel, et leiab sealt Nicki.

Ta naasis sviiti, keeras ukse vaikselt lukust lahti, avas selle ja piilus koridori. Vaikus. Ta astus sisse ja kuulatas. Ei midagi. Siis kuulis ta vee jooksmist ja mehe summutatud häält. Ta manas huultele varma naeratuse ning liikus elutoa poole – ja tardus paigale. Seal oli toimunud lahing, verine lahing. Mööbel oli kummuli, põrandal sätendas klaas ning valgel mööblil ja vaibal oli verepritsmeid.

„Vii ta siit lihtsalt minema,” kuulis ta Nicki ütlemas.

„Jah, kuhu?” küsis üks tema tüüpidest.

„Suva pole või? Ära raha pärast muretse, tee seda lihtsalt õigesti. Tähelepanu pole vaja tõmmata. Ja korista tuba ära – ma ei taha, et koristajad siin liiga palju küsimusi esitama hakkaksid.”

Jennifer oli kuuldust ja nähtust vapustatuna liikumatu ja seisis tardunult uksel. Seejärel nägi ta Nicki, varrukad üles keeratud, ilmselt naise verepritsmed särgil, jääkotti silmal hoidmas. Ta kõndis magamistoast baarileti juurde. Jennifer kuulis jääkuubikute kõlksumist klaasis. Mees ei olnud teda näinud.

„Kas te seda bimbot olete näinud?” hüüdis Nick teise tuppa.

„Ta pistis pea ukse vahelt sisse just siis, kui Babs kristallesemeid loopima hakkas.”

„Kurat. Otsige ta üles. Me peame temaga ka midagi ette võtma.”

Jennifer astus vaikselt koridoris olevasse kappi, pilkude eest varju, aga kuuldekaugusesse. Täpselt õigel ajal. Lou ja teine „ülemteener”, Jesse, marssisid temast mööda, et sviidist välja minna. „Meil on vaja midagi suurt, millega on kerge toime tulla.”

„Äkki sobib golfikott.”

„Jah. Või mõni suur ratastel kohver. Tead, nendesse mahub palju ära.”

Ja siis olid nad läinud.

Kogu oma elu jooksul, kuigi see oli periooditi üsna hull olnud, ei olnud ta kunagi ette kujutanud, et satub sellisesse olukorda. Aga nüüd, pimedas kapis seistes, valgustriip veidi paokil ukse vahelt näole langemas, teadis ta, et oleks pidanud seda ette nägema. Nick oli selgelt kergesti ärrituv, isegi kui ta ei olnud tema peale ägestunud. Jennifer tajus, et mehe äritegevus oli kahtlane, kuigi tal polnud aimugi, mil moel. Aga millist sorti mehel on vaja, et tal paar mürakat pidevalt kõrval oleks?

Mõni hetk hiljem lükkas ta ukse lahti. Ta kavatses põgeneda, kuid kuulis, et dušš on lahti keeratud. Nick oli perfektsionist. Ta tahab end puhtaks pesta, kui on räsitud või verega koos.

Jennifer teadis, et ei peaks seda tegema, kuid ta lihtsalt pidi teada saama. Ta läks läbi pahupidi pööratud elutoa ja hiilis magamistoa ukse poole. Duši heli andis talle kindlust. Ta vaatas tuppa sisse ning seal, käed-jalad laiali, lebas näoli voodil proua Nick. Tema käsi rippus elutult üle voodiserva ja juuksed tundusid kuklal märjad olevat. Veri?

Jumal küll, Nick oli seda teinud. Nad olid tülli keeranud ja ükskõik kas meelega või kogemata, mees oli ta raevuhoos tapnud. Ja nüüd kavatsesid Nicki poisid surnukehast vabaneda. Ja siis temaga midagi „ette võtta”.

Ta kuulis midagi ja ajas kaela õieli. Nick laulis duši all! Siis teadis ta, et nüüd on kõik. Ta pidi põgenema. Ta ei saanud riskida. Mees, kes suudab duši all laulda, samal ajal kui tema abikaasa mõne meetri kaugusel surnuna lebab, ei olnud mees, kellega niisama mängida.

Jennifer lahkus sviidist, häärberist ja sammus läbi kasiino. Ta sõitis taksoga lennujaama. Pagasit tal ei olnud. Ainult tilluke Kate Spade’i kott, milles õnneks oli üsna palju raha. Ta ei teadnud, mida teha, kuid teadis, mida mitte teha. Ta ei kavatsenud lennujaamas Florida lendu oodata, nii et ta sealt üles leitaks. Oma korterisse ei saa ta pageda, sest see oleks esimene koht, kust Nick teda otsiks.

Kuid ta ostis krediitkaardiga pileti Floridasse. Seejärel sularahaga päikeseprillid ja räti. Ta kattis oma plaatinablondid juuksed ja lavendlikarva silmad kinni ning võttis teise takso, sõites seekord Las Vegase äärelinna. Ja seal, väikeses võõrastemajas, kus ei olnud võimalust hasartmänge mängida, püüdis ta rahuneda ja ootas uudiseid mõrvatud naisest. Läheduses olid väike kaubamaja ja toidupood, apteek, kohvik, Goodwilli pood ja kasutatud militaartarvete kauplus. Ta läks välja ainult pärast pimeduse saabumist, säravblondid juuksed kaetud. Ta ostis endale dressid ja tennised, puuvillase aluspesu, juuksevärvi ja nokkmütsi. Hiljem hankis ta kasutatud militaartarvete kauplusest meesterõivad ja varjas oma ilusa keha raskete voltide taha.

Ja iga päev võttis ta ajalehe kätte ning oli otsekui televiisori külge liimitud.

Barbara Noble’ist ei olnud ühtegi uudist. Neli päeva oli möödunud, aga sellest ei olnud midagi kuulda. Ta helistas MGMi ja palus end ühendada härra Nick Noble’i sviidiga, kuid talle öeldi, et mees oli end hotellist välja kirjutanud. Jennifer hakkas mõtlema, et äkki oli ta üle reageerinud. Võib-olla ei olnud mees mõelnud, et laibast tuleb lahti saada, vaid lihtsalt seda, et abikaasa tuleb linnast ära saata. Kas ta peaks lihtsalt Floridasse tagasi sõitma, ütlema, et Nicki äkilisus oli teda hirmutanud, paluma vabandust selle eest, et ta nii ebausaldusväärne on, tööle naasma ja oma eluga edasi minema? Aga kõigepealt helistas ta Noble’ite Palm Beachi majja ja küsis Barbarat.

„Mul on kahju, proua Noble’it ei ole kodus.”

„Kas oskate öelda, millal oleks hea teda kätte saada?”

„Proua Noble on välismaal ja ma ei ole kindel, millal ta kavatseb naasta.”

Välismaal? Järgmisel päeval oli ajalehes väike nupuke, aga mitte Barbarast. Hoopis Jenniferist. Pealkirjaks oli „Kadunud”. Selle all oli tema foto. See oli tehtud siis, kui ta Nickiga purjetamas käis. Tema pikad blondid juuksed lendlesid tuules ning tema seksikas naeratus oli enesekindel; kord ka ei olnud ajalehefoto säbruline. Jutt oli järgmine:

„Kolmekümneaastane Fort Lauderdale’ist pärit Jennifer Chaise on viis päeva kadunud olnud. Ta sõitis Las Vegasesse koos sõpradega, kelle sõnul kadus ootamatult oma asju kaasa võtmata. Tema reisikaaslaste väitel on kadunud suur hulk raha ja ehteid ning arvatakse, et preili Chaise on kas röövi tunnistajaks, ohver või kahtlusalune ja politsei soovib teda usutleda.”

Jennifer lasi ajalehel vapustatult sülle langeda. Oh jumal küll, mõtles ta. Ja seejärel, irooniliselt naeratades: hea lüke, Nick. Süüdista mind kuriteos ja kui politsei mu leiab, loobu kõikidest süüdistustest. Aga mina olen sul siis peos.

Üks lause oli veel. „Kõigile, kellelt saadud informatsioon viib preili Chaise’i leidmiseni, on välja pandud helde vaevatasu. Kui teil on mingisugust teavet, helistage palun …”

Jennifer viskas end voodile pikali ja mõtles: just nüüd, kui arvasin, et olen kõiges selgusele jõudnud. Just nüüd, kui arvasin, et tean, mida teen, mida tahan ja kuidas selleni jõuda. Just nüüd, kui ma varakult pensionile jäämist kavandasin.

Ta keeras end kõhuli. Oijah, milline möödapanek.