Читать книгу Puhtalt lehelt - Робин Карр - Страница 6

Olles oma fotot ajalehes näinud, otsustas Jennifer, et parem on Las Vegase äärelinnast veidi kaugemale minna, ja istus bussi. Ta ei olnud kindel, kuhu see teel oli, nii et ta sõitis lihtsalt pool tundi läbi kõrbe ja läks maha esimeses väikeses linnas, mis ette tuli. Ta jalutas umbes kakskümmend minutit ning, olles mitmest korralikust kohast möödunud, leidis motelli, mis oli selgelt paremaid päevi näinud. See oli kahtlase moega koht romula ja raudtee vahel, seal oli vaid kaksteist tuba. Nick Noble ei leia seda iialgi üles. Ja isegi kui leiab, ei oskaks ta oodata, et Jennifer seal on.

Ta vaatas kaheksandas numbritoas telefoniraamatut ja nägi, et viibib Boulder Citys. Sobib, mõtles ta. Jennifer ei olnud sellest kohast kunagi isegi kuulnud. Kindlasti ei tõmba ta siin endale eriti tähelepanu. Ta oleks võinud peatuda mõnes kasiinos – buss oli mitmest möödunud, aga need olid suured ja parklad olid täis. Seal oli liiga palju inimesi, mis suurendas tõenäosust, et temas tuntakse ära ajalehes otsitud kadunud neiu.

Ta vaatas telefoniraamatus olevat linnakaarti. Boulder City, väike linn, mis asus Las Vegasest vaid neljakümne kilomeetri kaugusel Meadi järve ääres Hooveri tammi juurde viiva tee peal. See oli viimane koht, kust Nick oskaks stiilset, kalliskividega kaetud Jennifer Chaise’i leida.

Jennifer seisis mõnda aega peegli ees, tundmata ära naist, kes talle vastu vaatas. Kasutatud militaartarvete kauplusest pärit riided – hoopis teistsugused kui need, mis ta oli maha jätnud. Tema meigist puhtaks pestud nägu oli väga ilmetu ja kahvatu. Tema kallis kunstpäevitus oli kiirelt kadumas. Šokk jooksus olemisest aitas tõenäoliselt tema kuhtunud välimusele kaasa. Ta lasi värvilised kontaktläätsed klosetipotist alla ning tema seksikalt lavendlikarva silmad muutusid tavalisteks pruunideks. Õnneks nägi ta täiuslikult. Ta lõikas oma pikad akrüülküüned lühikeseks ja tundis end hetkeks sandistatuna.

Jennifer oli püüdnud oma vöökohani ulatuvaid blonde juukseid pruuniks värvida, aga tulemuseks oli olnud üsna jube hall – selge märk selle kohta, et ta oli püüdnud juukseid poevärviga värvida. Ta kavatses, käärid käes, olukorda paremaks muuta, kuid tema silmi kogunesid pisarad. Kui palju aastaid ta oli seda seksikat juuksepahmakat hellitanud? Nick jumaldas ta juukseid, talle meeldis neid pihku võtta ja oma nägu nende sisse matta. Noh, seda ei juhtu enam iialgi. „Ja kui juhtub,” lausus Jennifer valjusti, „siis tõenäoliselt veel viimast korda, enne kui ta mul pea lömastab.” Aga käsi, milles käärid olid, värises. „Ah, võta end kokku,” ütles ta oma peegelpildile. „Me hoiame nii terve varanduse kokku. Ja see on ajutine – kuni mõtleme välja, mida teha ja kuhu minna.” Ta vaatas endale ainiti silma ning taibates, et räägib peegelpildiga, sõnas: „Oh issand, see on pärilik. Me oleme emalt hulluse pärinud.”

Ja siis nüsis ta juuksed peanaha lähedalt maha. Ta jätkas seda drastilist lõikamist, pisarad mööda põski alla voolamas, kuni alles olid jäänud vaid lühikesed turris ja väga kummalist värvi juuksed. Tundus, nagu oleks keegi tema juukseid kehvasti värvinud ja siis kehvasti lõiganud. Kas ta sai veel teistsugusem olla? Ja mida ta sai teha selleks, et muutuda nähtamatuks ja täiesti äratundmatuks?

Jennifer mõtles hetkeks järele ja ajas siis pea kiilaks. Pärast põgusat kaalumist kadusid ka kulmud, mille värvimisele ja vahatamise abil kauniteks kaarteks kujundamisele ta oli terve varanduse kulutanud. Kui ta õigesti mäletas, olid tema kulmud päriselt musta värvi, puhmas, vormitud ja said ninajuurel kokku.

Seejärel, vaatamata kindlale otsusele olukorrast üle olla, nuttis ta muhkliku madratsi ja õhukese linaga voodil. Mis tal küll mõttes oli, kui sidus end Nicki-suguse mehega? Ükskõik millise rikka vanema mehega, keda ta oli ligi tõmmanud? See vaid isoleeris teda ülejäänud maailmast. Kas ta oli tõesti arvanud, et on nii tark ja südamevalu suhtes immuunne? See tõestas, et südame murdumiseks ei pidanud armunud olema. Jennifer oli näruses motellis Las Vegase lähedal tillukeses kõrbelinnas ja tal ei olnud mitte midagi. Mitte kedagi. Hullemgi veel, nüüd oli ta päriselt ohus. Vaat see plaan oli küll viltu kiskunud.

Käes oli märts ning järgmisel hommikul ärgates tervitasid Jenniferi jahe õhk, tinahall taevas ja vihma heli. Radiaator ei töötanud ning kõik tundus troostitu.

Hommikutaevas oli tumedaid pilvi just halliks võõpama hakanud, kui Jennifer ei suutnud külma ja rõsket numbrituba rohkem välja kannatada. Ta pani selga khakirohelise tuulejope, mähkis salli ümber kaela ja kattis kiila pea nokkmütsiga. Kogu tema maine vara oli purjeriidest seljakotti topitud. Motelli kontoripool oli veel kinni, seal ei olnud mitte kedagi, kes tema toas radiaatori tööle pannuks. Nii ta asuski teele, et näha, kas linnas oli peale romula ja raudtee veel midagi.

Pärast paari kvartalit tee hargnes – maantee keeras vasakule ja tema läks paremale. Veel veidi edasi minnes ilmus nähtavale väike linn, tänav, mis oli ääristatud veel avamata kohvikute ja poodidega. Ta luges kokku kolm restorani, mis kõik paistsid olevat sellised, kus ei kasutatud laudlinu. Tänav oli vana, kõnniteed kulunud, aga vanemate seas oli trendikamaid poode ja söögikohti, võib-olla olid need hiljuti tekkinud, et napsata endale Hoover Dami külastajaid ja Suurde kanjonisse suundujaid, kes linnast läbi sõitsid. Starbucksi juhataja tegi just ust lahti. Suveniiripoe aknal olev kell näitas poolt seitset. Seal oli väike nurgapood, mis ei olnud suurem esmatarbekaupade ärist, kuid mille aknal oli suur valik värskeid puu- ja köögivilju ning silt, mis teatas, et hakkliha pakutakse soodushinnaga.

Pisut eemal seisis suur valge hotell, millel oli reklaam, et veidi eespool asub koht nimega Underground Dancing ja Hooveri tammi muuseum. Teisel pool parklat oli väike roosaks võõbatud telliskivihoone – tantsustuudio.

Jennifer pööras vasakule, peatänavalt ära, ja mõni kvartal hiljem leidis pargi, raamatukogu, teatri ja vana rajooni täis pisikesi värvilisi maju kõrgete iidsete puude varjus. Need meenutasid mängumaju, tänav tänava järel. Maailma selles osas ei kehtinud nähtavasti reeglid, et hooned peavad olemas sarnased, sest hoolitsetud majade ja pügatud murude vahel olid traataiaga ümbritsetud räsitud moega kodud, mille ümber oli muld ja umbrohi. Aga majad olid peaaegu kõik ühe kujuga. Välja arvatud üks tänava lõpus, mis oli kandiline ja kahekorruseline, mille ees oli kõrgele kännule rahumärk maalitud ja kus aknaid katsid lillelised kardinad. See oli otsekui kuuekümnendatest välja karanud.

Nurga taga nägi Jennifer postkontorit ja mõtles, et tegemist on ehk linna keskusega. Boulder City ei meenutanud kuidagi kõrbe – lehestik oli lopsakas ja enamik puudest oli talveks lehed külge jätnud, samas kui teiste raagus okstel võis uusi pungi aimata. Põõsad olid tihedad, rohi roheline.

Jennifer möödus lõngapoest, kasutatud raamatute kauplusest ja tervisetoidu ärist. Eespool paistis silma silt, millel seisis „Küünesalong”. Paar noort naist jooksis pargis ja kaugemal jalutas vanem meesterahvas oma koeraga. Jennifer pööras kõrvaltänavasse ning otse keemilise puhastuse ja koertesalongi vahel oli einela, kus tuled põlesid ja uksel seisis silt „Avatud”. Ukse kohal oli luitunud punase värviga kirjas söögikoha nimi – Tin Can.

Siin ei olnud keegi ammu remonti teinud, kuid ruum oli siiski puhas ja hoolitsetud. Kuna peatänaval oli Starbucks, arvas Jennifer, et selles einelas ei kee enam elu nii nagu varem – seal oli vaid üks klient. Leti juures olid baaripukid, seinte ääres asuvad pingid olid kaetud kunstnahaga ja lauad olid laminaadist, nii et Tin Can nägi välja nagu viiekümnendate aastate kiirsöögikoht. Aga see oli kena ja soe paik. See meenutas Jenniferile einelat, kus ta väiksena koos vanaisaga käis.

Kelluke helises, kui ta sisse astus. „Hommikust!” hõikas mees leti tagant.

Jennifer valis täiesti tühja leti ääres keskmise puki. Einela tagumises otsas laua taga istuval mehel oli ajaleht ette laotatud.

„Hommikust,” vastas Jennifer. „Kohvi.”

Mõni sekund hiljem oli mees talle tassi ette pannud. „Väljas on külm ja märg, mis?”

„Kohutavalt,” lausus Jennifer jopet enda ümber koomale tõmmates.

„Praeguseks peaks juba palju soojem olema. Puudel on pungad ja muru on rohelisemaks läinud. Kevad on kohe kohal. Lasen sul veidi üles soojeneda, siis räägime hommikusöögist,” sõnas mees. Jennifer vaatas talle otsa. Mees kissitas silmi, kui mütsinoka alt välja paistvat nägu nägi. Hetkeks oli Jennifer segaduses, kuid siis meenus talle, et tal ei ole kulme. Ta naeris ujedalt, võttis mütsi peast ning paljastas oma kiila pea ja kulmudeta näo. Mees põrkas üllatusest tagasi. „Tohoh. See on küll midagi uut, mis?”

„Šokeeriv,” ütles naine omalt poolt ja pani mütsi uuesti pähe.

„Pakun, et nii on külm.”

„Seda küll.”

Too oli umbes kuuekümneaastane suurt kasvu mees. Ülekaaluline, paksude sagris kollakasvalgete õlgi meenutavate juuste, kandilise näo ja õhetavate põskedega – nagu kuuekümneaastane suurte kõrvadega poisike. Jennifer nägi nägu, mida ta võis kirjeldada vaid kui ligipääsetavat. Avalat. Mehel olid sõbralikud sinised silmad vanadusega kaasnevate kortsude vahel, lõualott ja nakkav naeratus, paremal pool oli üks tagumistest hammastest puudu. „Mul on kakku ja kastet,” ütles ta uhkelt.

„Ma ei ole eriti näljane,” sõnas Jennifer. „Mul on ainult külm.”

„Kas olid kaua õues?”

Oi. Mees kahtlustas, et ta on kodutu. Kasutatud sõjaväeriided, seljakott, nokkmüts. „Ei. Noh, võib-olla veidi küll. Mul on tuba umbes kuue kvartali kaugusel selles teeääres ööbimiskohas ja ma ärkasin külma peale üles. Kütet ei olnud. Ja motelli kontor ei olnud veel lahti.”

„Seal prügimäe ja romula vahel?”

„Just.”

„Charlie ei ole oma külaliste vastu helde,” ütles laua taga istuv mees tugeva hispaania aktsendiga. „Sa ütle, et ta peaks sulle öö tasuta andma.”

„Peaks jah,” lausus mees leti tagant. „Aga ta ei tee seda. Charliest kitsim ei ole võimalik olla.”

Laua taga istuv mees pani ajalehe kokku, tõusis püsti ja sirutas end. Seejärel võttis ta konksu otsast põlle ja pani selle ette. Aa, kokk, mõistis Jennifer. „Ee… kas sul on ajaleht loetud?” küsis ta.

„Võta aga, mija¹.” Mees läks leti taha grilli juurde ning hakkas seda kuumutama ja puhtaks kaapima. Einelat täitsid valmiva hommikusöögi helid, millele varsti järgnesid lõhnad. Jennifer seadis end sama laua taha sisse, et saaks ajalehe enda ees laiali laotada.

Möödus veidi aega, siis tõi omanik talle kohvikannu. „Oled sa nüüd hommikusöögist huvitatud?” küsis ta.

„Päriselt, mul ei ole kõht eriti tühi.”

„Kui tohib – sa tundud pisut kõhn olevat.”

„Mul on selles mõttes lihtsalt vedanud.”

„Kui küsimus on rahas…”

Jennifer oli jahmunud. „Ma suudan maksta,” lausus ta ehk veidi liiga uhkelt. Tõesõna, kui mehel oleks aimu, kui palju raha seljakotti topitud Kate Spade’i ridikülis oli, oleks ta rabatud. Rääkimata ehetest. Ta hakkas tasapisi aru saama. Ära ülemäära vastu punni, ütles ta endale. Sellest polnud midagi, kui inimesed arvavad, et tal on pisut viltu vedanud. Ja ta ju tundis seda rolli – oli sellega isiklikult tuttav. „Võib-olla mõne aja pärast ma võtan midagi. Tahan end lihtsalt üles soojendada. Ja ajalehele pilgu peale visata.”

„Hea küll. Ütle vaid, kui oled valmis. Adolfo hakkas hommikusööki tegema.”

Jennifer jõi ajalehte lapates veel kaks tassi kohvi ära, kuid ei leidnud midagi Noble’ite ega iseenda kohta. Kui kaua saab Nick teeselda, et tema abikaasa on välismaal? Keegi hakkab ju ometi Barbarast puudust tundma! Näiteks tema massöör.

Aga kes sinust puudust hakkab tundma, Jennifer? küsis ta endalt. Kas ülemus tõstab lärmi? Ah, ülemus ju tutvustaski teda Nickile, kellele ta ilmselt helistabki. „Nick,” ütleb ta. „Jennifer ei tulnud tööle tagasi. On sul aimu…” „Oi, Artie, minu süü,” vastab Nick. „Oleksin pidanud sulle helistama. Ta lasi Las Vegasest jalga suurema osa sularahaga, mis mul rahakotis oli. Ilmselt kohtus kellegagi, kellel on suurem jaht. Tead küll neid bimbosid.”

Ja naised kontorist, kellele ta ei meeldi, on lihtsalt rõõmsad, et teda pole. Ta oli ära põlanud naiste sõpruse, vältimaks paratamatut kadedust. Ja et olla vaba sõprusega kaasnevatest kohustustest, et olla kättesaadav, kui antud hetke kallim mingile mõttele tuli. Nagu ka teistele enne teda, ei meeldinud Nickile midagi ette planeerida; ta ootas, et Jennifer oleks valmis väga väikese etteteatamisajaga. Jennifer ei olnud endale põhimõtteliselt ühtegi sõpra otsinud. Esimest korda kümne aasta jooksul ta kahetses seda.

Oh, miks ma kohe politseisse ei pöördunud? Liiga suur hirm. Hirm, et kui midagi ei saa tõestada, siis nad ei usu teda. Ei kaitse teda ja üsna pea juhtub temaga mingi õnnetus. Või lahkub ta riigist nagu Barbara Noble…

Ajalehele langev vari pani ta võpatama ja seal oli mees taas, kohvikann käes. „Ah, ma peaksin vist vabandust paluma. Ma ei tahtnud su – tead küll – juuste üle nalja visata. Kas need on nii keemiaravi pärast? Midagi sinnapoole?”

Hetkeks tundis Jennifer ahvatlust teeselda, et tal on vähk, kuid niimoodi ei julgenud ta saatust õrritada. Oma kiila pea ja nutmisest punaste silmadega nägi ta vana mehe silmis ilmselt kohutav välja. Mida talle öelda? Aga samas, kas ta pidi üldse midagi pihtima? See oli ju einela, jumal hoidku. Mitte psühholoogi kabinet ega politsei ülekuulamisruum.

Pilk mehe silmis oli nii armas. „Sa muretsed kogu aeg inimeste pärast, eks ole?”

„Ei, ma…” Mees vaikis ja paistis end koguvat. „Ma muretsen inimeste pärast,” tunnistas ta.

„Minu pärast ära muretse. Ma ei ole haige ja ma ei ole kodutu.” Olen lihtsalt üks ajudeta bimbo, kes põgeneb mõrtsuka eest, tahtis ta lisada.

„Tore,” lausus mees. Ta kallas talle sooja kohvi jälle juurde, enne kui minekule asus.

Vihmasabin õues muutus äkitselt lakkamatuks trummeldamiseks vastu akent. Jennifer läks einelast välja vaatama ning nägi ehmatusega, kuidas üks vanem käimisraamiga naine ja koer vaevaliselt mööda kõnniteed edasi astusid. Tuul ja vihm piitsutasid naist nii tugevasti, et ta kaotas peaaegu jalgealuse. Jennifer sööstis teda aitama. Ta ei olnud koerale mõelnud ja võib-olla see oligi hea, sest ta oleks ehk kõhklema löönud. Koer urises, aga mitte veenvalt. Jennifer haaras naisel küünarnukist, et teda toetada, ja käskis koeral tasa olla.

Teine asi, millele ta ei olnud mõelnud, oli koera einelasse laskmine, mida ta samuti tegi. Noh, koer oli vanal naisel kaasas ja nad mõlemad olid läbi vettinud. Adolfo tuli joostes paari köögirätikuga ning tulistas suust hispaaniakeelseid sõnu, aga ta ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Koer, vana ja ülekaaluline kollane labrador, raputas end kohe tarmukalt.

„Aiii, Alicia,” ütles mees. „Ma pean nüüd terve hommiku põrandat pesema.”

„Oh, Alice, nüüd visatakse meid siit kindlasti välja. Hommikust, Buzz.”

„Louise,” sõnas mees. „Kas sul pole kübetki aru peas? Sa ei tohiks sellise ilmaga väljas olla.”

„See ei ole ju orkaan, jumal hoidku,” porises naine.

„Arvasin, et ehk jääd täna koju. Õues on kohutav ilm. Ma toon su tee.”

Naine vaatas Jenniferile silma ja lausus: „See oli sinust kena. Ja vapper – kust sa teadsid, et Alice sul kätt otsast ei rebi?”

Jennifer juhatas naise einelas edasi ning tõmbas tooli välja laua tagant, mis oli üks vähestest. „Ma ei ole vapper, aga võib-olla loll küll. Ma isegi ei mõelnud koera peale, enne kui ta urises.” Ta patsutas looma. „Alice, jah? Kuidas sul läheb?”

„Noh, õnneks on ta väga leebe…”

„Ja muldvana,” lisas Buzz, tuues tassi koos alustassiga lauale. Ta nuhutas õhku. „Märja koera haisust jubedamat pole olemas, ega?”

Einelas paistis kõik järgivat rutiini, millega teised peale Jenniferi olid harjunud. Koer lamas laua all perenaise jalge ees, Louise võttis mantli alla peidetud suurest kotist välja oma ajalehe, Adolfo pobises midagi hispaania keeles, pühkides ukse ees põrandat, ja Buzz pani üksteise järel kohvitasse letile. Kui põrand oli pestud, läks Adolfo tagasi grilli taha, tegi sellel süüa ja vilistas. Louise paistis kaasa ümisevat, kuigi vale viisiga.

Jennifer asus uuesti ajalehe ja kohvi kallale. Ei kulunud palju aega, kui ta oli tagasi. Buzz. Seekord oli tal kaasas taldrik. Suutmata panna vastu soovile teda toita, tõi mees munaputru, röstsaia ja vorsti. Ta pani need keset Jennifer ajalehte. „Kas sa oled taimetoitlane?” küsis ta.

Jennifer raputas pead. Ta kinkis mehele naeratuse. „Sa oled väga tüütu, kas tead?”

„Toon sulle pisut mahla. Sa peaksid mahla jooma.”

Jennifer mõtles viimasele korrale, kui ta oli mune söönud. Koos Nickiga sviidis. Tal oli olnud seljas Vera Wangi disainitud siidhommikukleit. Pošeeritud munad, mida serveeriti hõbedase kupli all koos Mimosa kokteilide ja hautatud kartulitega. Brantšiks oli üles saadetud ka kaunis vaagnatäis saiakesi, kuid Jennifer ei puudutanud kunagi maiuseid. Tal ei olnud selline figuur juhuslikult.

„Siin on sinu mahl.”

„Ee, kas tohiks… Kas ma võiksin palun ühe moosiga sõõriku saada? Suure.”

Mehe näole ilmus siiralt õnnelik naeratus. Buzzile meeldis inimesi söömas näha. Ta tõi sõõriku kiiresti Jenniferi ette. „Kõigepealt söö muna ära,” lausus ta.

„Jah, härra.”

See oli enda varjamise juures ainuke hea asi, mõtles Jennifer. Ma ei pea pidevalt dieeti pidama. Ja pagan mind võtku, kui ma veel kunagi mõne mehe pärast välimusega vaeva hakkan nägema!

Ta tegi lahti menüü, mis seisis salvrätihoidja taga, ja vaatas, kui palju maksavad asjad, mida ta sõi ja jõi. Toit oli nii odav, et ta oleks peaaegu valjusti õhku ahminud. Kuidas Buzz elatist teenib, kui ta niimoodi toitu ära annab?

Jenniferi mõtted liikusid oma stiilsele väiksele korterile Fort Lauderdale’i rannas. Ta sõi sageli hommikust või vähemalt jõi hommikukohvi verandal, kust avanes erakordne vaade ookeanile. Korter oli väike, kuid elegantne, mööbel oli Henredoni oma, sisekujunduse tegi Nelson Little New Yorgist. Tema vaip, diivanid, toolid ja tumbad olid valged, millele andsid värvi helepruunid ning erinevat lillat tooni padjad ja pleedid.

Nick paneb korteri ilmselt nädalaga müüki. Kuu aja pärast kannavad Fort Lauderdale’i kodutud kindlasti tema disainerrõivaid.

Buzzi munapuder oli imemaitsev. Suus sulavalt hea. Ta kasutas ilmselt hulgaliselt võid.

Mõned inimesed astusid sisse sel ajal, kui Jennifer sõi, ning nad kõik tundsid Buzzi ja Louise’i. Adolfo piilus aeg-ajalt leti tagant välja ja ütles: „Buenos días.”² Sinna tuli üks viiekümnendates eluaastates mees, kes jõi kiiresti ära tassitäie kohvi, olles teel oma äri avama, needsamad noored koduperenaised, keda ta oli veidi varem pargis sörkjooksu tegemas näinud ja kes olid äkitselt vihmast läbi ligunenud, astusid läbi ning üks naine peatas auto otse ukse ees ja jooksis sisse, et lasta termost täita. Vestlusest sai Jennifer aru, et naine oli kinnisvaraagent, kes ei olnud just vaimustuses, et peab sellise ilmaga inimestele maju näitama.