Читать книгу Naised, kes armastavad liiga palju - Робин Норвуд - Страница 5

Kui armunud olla tähendab südant valutada, siis me armastame liiga palju.

Kui enamik meie vestlustest lähimate sõpradega on temast, tema probleemidest, tema mõtetest, tema tunnetest – ja peaaegu kõik meie laused algavad: „Ta…” – siis me armastame liiga palju.

Kui me vabandame ta tujukust, halba meeleolu, ükskõiksust või vihahoogusid – olgu või mõtteski – välja kui „õnnetu lapsepõlve tekitatud probleeme” ning püüame saada tema terapeudiks, siis me armastame liiga palju.

Kui me loeme eneseabiraamatut ning joonime alla kõik mõttekäigud, mis meie arvates võiksid aidata teda, siis me armastame liiga palju.

Kui meile ei meeldi paljud ta iseloomujooned, väärtused ja käitumised, aga me lepime nendega, mõeldes, et kui me oleme vaid ise küllalt köitvad ja armastavad, siis hakkab ta soovima end muuta meie pärast, siis me armastame liiga palju.

Kui meie suhe ohustab meie emotsionaalset heaolu ning võibolla isegi meie füüsilist tervist ja turvalisust, siis me armastame kindlasti liiga palju.

Kogu valust ja rahulolematusest hoolimata on liialt armastamine meie kultuuris nii paljudele naistele sedavõrd tavaline kogemus, et me peaaegu usume, et intiimsuhted peavadki sellised olema. Enamik meist on vähemalt korra liialt armastanud ning meist paljude elus kordub see teema ikka ja jälle. Mõned meist on nii painavais kinnisideedes oma partnerist ja suhtest, et me oleme vaevu veel suutelised funktsioneerima.

Siin raamatus heidame karmi pilgu põhjustele, miks nii paljud naised, otsides kedagi, kes neid armastaks, näivad selle asemel vältimatult leidvat ebaterveid, mittearmastavaid partnereid.

Ja me uurime, miks siis, kui me juba teame, et see suhe ei rahulda meie vajadusi, on meil seda sellest hoolimata nii raske lõpetada.

Me näeme, et armastus muutub sundarmastuseks, kui partner on sobimatu, hoolimatu või kättesaamatu, ning ometigi ei suuda me temast loobuda – õigupoolest me tahame teda, me vajame teda veelgi rohkem.

Me hakkame mõistma, kuidas meie tahtmine armastada, meie igatsus armastuse järele, meie armastamine ise muutub sõltuvushäireks.

Narkomaania on hirmuäratav sõna. See manab silme ette pildi nõelu kätesse torkivatest ja ilmselgelt enesehävituslikku elu elavatest heroiiniorjadest. Meile ei meeldi see sõna ja me ei taha kasutada seda selle viisi kohta, kuidas meie ise suhtleme meestega. Kuid paljud, paljud meist on olnud „mehenarkomaanid” ning nagu igal teisel sõltuvusorjal, tuleb meilgi enne oma probleemi lahendama hakkamist tunnistada selle tõsidust.

Kui sa oled iial tundnud end mehe pärast peast segi olevat, siis võibolla kahtlustasid sa juba isegi, et selle kramplikkuse juur polnud mitte armastus, vaid hirm.

Meie, kes me armastame liiga palju, oleme täis hirmu – hirmu üksinduse ees, hirmu, et meid ei armastata, hirmu olla väärtusetu, hirmu, et meid ignoreeritakse või hüljatakse või hävitatakse.

Me jagame oma armastust meeleheitlikus lootuses, et mees, kes meie meeltes kummitab, võtab meie hirmud ära.

Selle asemel aga hirmud – ja meie sundmõtted – süvenevad, kuni armastuse jagamine selleks, et seda tagasi saada, muutub meie elu juhtivaks jõuks. Ja kuna meie strateegiast pole kasu, pingutame ja armastame veelgi ägedamalt. Me armastame liiga palju.

***

Esimest korda märkasin ma „liiga palju armastamise” fenomeni kui mõtete, tunnete ja käitumiste sündroomi pärast mitut aastat alkoholi- ja uimastikuritarvitajate nõustamist.

Olles läbi viinud sadu intervjuusid sõltlaste ja nende perekondadega, tegin ma üllatava avastuse.

Patsiendid, keda ma intervjueerisin, olid vahel üles kasvanud toimehäirega perekondades ja vahel mitte, kuid nende partnerid pärinesid peaaegu alati tõsiste ebakõladega peredest, kus nad olid kogenud normaalsest märgatavalt suuremat stressi ja valu.

Võitluses oma sõltlastest abikaasade toimetuleku eest taaslõid ja elasid need naised (alkoholismiravis tuntud kui kaassõltlased) ebateadlikult uuesti läbi oma lapsepõlve olulisi aspekte.

Peamiselt keemilistest sõltlastest meeste naiste ja sõbrataride kaudu hakkasin ma mõistma sundarmastuse olemust. Nende elulood tõid ilmsiks nende vajaduse nii üleoleku kui ka kannatuse järele, mida nad kogesid oma „päästja” rollis, ning aitasid mul aru saada, kui sügavalt nad ise sõltusid mehest, kes omakorda oli sõltuv ainest. Oli selge, et neis paarides vajasid võrdselt hädasti abi mõlemad partnerid. Mõlemad olid sõna otseses mõttes suremas oma sõltuvushäiresse – mees keemilise kuritarvituse tagajärjel, naine äärmusliku stressi tõttu.

Need kaassõltlastest naised tegid mulle selgeks, kui uskumatu võim ja mõju oli lapsepõlvekogemustel nende täisea suhtlemismallidele meestega.

Neil on midagi öelda meile kõigile, kes me oleme liiga palju armastanud – selle kohta, miks meis on kujunenud eelsoodumus häiritud suheteks, kuidas me põlistame oma probleemid, ning kõige tähtsama asjana – kuidas me võiksime muutuda ja terveneda.

Ma ei kavatse väita, et ainult naised armastavad liiga palju. Mõned mehed harrastavad sellist suhtekinnisideed samasuguse kirglikkusega nagu ükskõik milline naine ning nende tunded ja käitumised pärinevad samasuguse lapsepõlve kogemustest ja jõudude mängust. Ometigi – enamik mehi, kes on lapsepõlves kahjustada saanud, ei satu sõltuvusse suhetest. Tänu kultuuriliste ja bioloogiliste mõjurite vastastikusele toimele püüavad nad tavaliselt end kaitsta ja oma valu vältida pigem väliste kui sisemiste, pigem ebaisikuliste kui isikuliste tegevustega. Meestel on kalduvus sundkäitujaks saada töös, spordis või hobides, samal ajal kui tingituna kultuuriliste ja bioloogiliste jõudude tööst tema kallal on naisel kalduvus sundkäitumine suunata suhetesse – võibolla just sellise kahjustatud ja eemale hoidva mehega.

Loodetavasti on see raamat abiks igaühele, kes armastab liiga palju, kuid esmajoones on see kirjutatud naistele, sest liialt armastamine on eelkõige naiselik fenomen. Selle raamatu eesmärk on väga eriline: aidata meeste suhtes destruktiivsete käitumismudelitega naistel seda tõsiasja iseenda juures ära tunda, mõista nende skeemide päritolu ning leida vahendid oma elu muutmiseks.

Kuid – kui sa oled naine, kes armastab liiga palju, siis tundub mulle ainult aus sind hoiatada, et seda raamatut ei ole kerge lugeda. Tõesti, kui see määratlus sobib ja sa siiski vaid libistad silmad üle teksti, olemata liigutatud ja mõjutatud, või sa tunned tüdimust või viha või ei suuda siin esitatud materjali lugedes keskenduda või mõtled ainult, kuidas see võiks aidata kedagi teist, siis soovitan sul püüda seda raamatut uuesti lugeda kunagi hiljem. Meil kõigil on vajadus eitada asju, mis on liialt valulised või hirmutavad nende enesele tunnistamiseks. Eitamine on enesekaitse loomulik vahend, mis töötab automaatselt ja palumata. Võibolla hilisemal lugemisel suudad oma kogemustele ja sügavamatele tunnetele näkku vaadata.

Loe aeglaselt, lubades endal suhelda nende naiste ja nende lugudega nii mõistuses kui ka tunnetes. Juhtumite kirjeldused selles raamatus võivad näida sulle äärmuslikena. Kinnitan sulle, et tegelikult on asi vastupidi. Isiksusetüübid, iseloomujooned ja elulood, mida ma olen kohanud sadade naiste seas, keda ma isiklikult ja ametialaselt olen tundnud ning kes sobivad liigarmastajate kategooriasse, pole siin mingil juhul liialdatud. Nende tegelikud lood on kaugelt veelgi keerulisemad ja valulisemad. Kui nende probleemid näivad hoopis tõsisemad ja masendavamad kui sinu omad, luba mainida, et su esmareaktsioon on tüüpiline enamikule mu klientidest. Igaüks usub, et tema probleem „ei ole nii hull” – isegi kui ta suhtub kaastundlikult teistesse naistesse, kellel tema arvates on „tõelised” hädad.

Elu üks irooniatest on, et meie, naised, võime vastata sellise osavõtlikkuse ja mõistmisega valule üksteise eludes, jäädes samas nii pimedaks valu suhtes omaenda elus. Tean seda liigagi hästi, olles ise olnud naine, kes armastab liiga palju, enamiku oma elust, kuni sundarmastuse lõiv mu füüsilisest ja emotsionaalsest tervisest oli nii ränk, et ma olin sunnitud heitma oma suhtlemisskeemidele meestega karmi pilgu. Olen viimastel aastatel teinud tõsist tööd nende skeemide muutmiseks. Need on olnud kõige tänuväärsemad aastad mu elus.

Ma loodan, et teie kõigi jaoks, kes te armastate liiga palju, on sellest raamatust abi – ta mitte ainult ei aita teil paremini teadvustada oma tegelikku olukorda, vaid julgustab teid ka hakkama seda muutma. Et teiegi suunate oma armastava tähelepanu mehe-kinnismõttelt ära, toibumisele ja iseenda elule.

Siin on kohane teine hoiatus. Selles raamatus (nagu paljudes eneseabiraamatutes) on nimekiri sammudest, mida tuleb teha, et muutuda. Kui sa otsustad, et tõesti tahad neid samme järgida, nõuab see – nagu igasugune terapeutiline muutus – aastaid tööd ja ei midagi vähem kui täielikku pühendumist. Sundarmastuse skeemist, kuhu sa oled sattunud, pole olemas lühikest otseteed välja. See on varakult õpitud ja hästi harjutatud käitumismuster, sellest loobuda on hirmutav, ähvardav ja pidevaid nõudmisi esitav. See hoiatus ei ole mõeldud sinult julguse ära võtmiseks. Pealegi – kõik eelolevad aastad, kui sa oma suhtlemisviisi ei muuda, seisad sa nagunii silmitsi võitlusega. Aga sel juhul käib su võitlus mitte kasvu eest, vaid ellujäämise eest. Valik on sinu. Kui sa otsustad alustada tervenemisteed, muutud sa naisest, kes armastab kedagi teist nii palju, et see teeb haiget, naiseks, kes armastab iseend piisavalt, et valule lõpp teha.