Читать книгу Naised, kes armastavad liiga palju - Робин Норвуд - Страница 6

Armastuse ohver,

ma näen

purustatud südant;

sul on oma lugu jutustada.

Armastuse ohver,

see on nii kerge osa

ja sa tead nii hästi,

kuidas seda mängida.

…Ma usun, et sa tead,

mida ma mõtlen.

Sa kõnnid valu ja iha köiel,

otsides armastust nende vahelt.

— Armastuse ohver

Jill näis oma esimesel seansil ebalev. Väike ja nipsakas, blondide inglilokkidega, istus ta jäigalt mu vastas tooliserval. Kõik temas tundus ümar: nägu, kergelt täidlane kuju ning eelkõige sinised silmad, mis klammerdusid raamitud kutsetunnistustele mu kabineti seinal. Ta esitas paar küsimust mu lõpetatud kooli ja nõustamislitsentsi kohta ning mainis siis silmanähtava uhkusega, et tema õpib juurat.

Tekkis lühike vaikus. Ta langetas pilgu oma süles ristatud kätele.

„Ma arvan, et räägin parem sellest, miks ma siin olen,” ütles ta kiiresti, kasutades oma sõnadevoo hoogu julguse kogumiseks.

„Ma tegin seda – tulin terapeudi juurde –, kuna ma olen tõeliselt õnnetu… Asi on meestes. Ma pean silmas, et minus ja meestes. Ma teen alati midagi, mis nad eemale peletab. Kõik algab kenasti. Nad tõepoolest jahivad mind ning siis, pärast seda, kui nad on mind tundma õppinud, laguneb kõik tükkideks.” Ta tõmbus valusa mõtteavalduse pärast silmanähtavalt krampi. Nüüd vaatas ta mulle otsa, silmis helkimas tagasihoitud pisarad, ning jätkas aeglasemalt.

„Ma tahan teada, mida ma valesti teen, mida ma pean endas muutma – sest ma kavatsen seda teha. Ma teen ükskõik, mis vaja. Ma olen tõesti nõus palju vaeva nägema.” Ta hakkas jälle kiirustama.

„Asi pole selles, nagu ma ei tahaks teisiti käituda. Ma lihtsalt ei tea, miks see minuga alati nii läheb. Ma kardan üldse veel kunagi mingit suhet alustada. Tahan öelda, et see pole midagi muud kui valu, iga kord. Ma hakkan juba tõesti mehi kartma.”

Ta raputas pead, nii et ümarad lokid hüplesid, ja selgitas ägedalt: „Ma ei taha, et see nii läheb, sest ma olen väga üksi. Juurakoolis on mul suur koormus, lisaks ma töötan enese ülalpidamiseks. Need asjad võiksid hoida mind kogu aeg tegevuses. Tegelikult tegin ma eelmisel aastal üsna palju – töötasin, käisin koolis, õppisin ja magasin. Aga ma tundsin puudust mehest oma elus.”

Ta jätkas kiirustades: „Kui ma kaks kuud tagasi San Diegos sõpradel külas käisin, kohtasin Randyt. Ta on advokaat. Me kohtusime ühel õhtul, kui mu sõbrad viisid mind välja tantsima. Noh, me sobisime kohe hästi. Meil oli nii palju rääkida – kui mitte arvestada seda, et ma arvan, et põhiliselt rääkisin mina. Kuid mulle näis, et see meeldis talle. Ja oli nii suurepärane olla mehega, kes oli huvitatud asjadest, mis on ka mulle tähtsad.”

Ta kulmud tõmbusid kokku. „Ta tundus olevat minust tõesti sisse võetud. Teate küll, ta küsis, kas ma olen abielus – ma olen lahutatud, juba kaks aastat –, kas ma elan üksi. Teda huvitasid sellised asjad.”

Kujutasin ette, kuidas Jilli innukus pidi välja paistma, kui ta tol esimesel õhtul Randyga üle pasundava muusika säravalt flirtis. Ja agarus, millega Jill meest nädal hiljem tervitas, kui too oma komandeeringut Los Angelesse veel saja kilomeetri võrra pikendas, et teda külastada. Lõunalauas pakkus ta mehele öömaja, et too võiks oma pika tagasisõidu lükata järgmisele päevale. Randy võttis ta kutse vastu ning nende armulugu algas samal ööl.

„See oli suurepärane. Ta lubas mul endale süüa teha ja ma tõesti nautisin, et mind vajati. Ma triikisin ta särgi ära, enne kui ta hommikul riietus. Mulle meeldib mehe eest hoolitseda. Me saime hästi läbi.” Ta naeratas nukralt. Kuid kui ta oma lugu jätkas, sai selgeks, et Jill oli peaaegu otsekohe jäägitult Randysse klammerdunud.

Kui mees jõudis oma San Diego korterisse, helises juba telefon. Jill informeeris teda soojalt, et ta muretses ta pika sõidu pärast ning et talle on kergendus kuulda, et mees on jõudnud tervelt koju. Kui Jillile tundus, et mees käitus ta helistamise peale pisut juhmistunult, vabandas ta tülitamise pärast ja pani toru hargile. Kuid temas hakkas kasvama näriv ebamugavustunne, toidetuna teadmisest, et jälle hoolis tema hoopis rohkem, kui hoolis mees ta elus.

„Randy ütles kord, et ma ei tohi talle survet avaldada, muidu ta lihtsalt kaob. Ma hakkasin kartma. Kõik sõltus minust. Ma pidin teda armastama ja jätma ta samal ajal rahule. Ma ei suutnud seda teha, nii olin ma vaid üha rohkem ja rohkem hirmul. Mida rohkem ma paanitsesin, seda rohkem ma teda jahtisin.”

Varsti helistas Jill mehele peaaegu igal õhtul. Nad leppisid kokku helistada kordamööda, kuid tihti, kui oli Randy kord, läks aeg hiliseks ja naine muutus liiga rahutuks, et seda välja kannatada. Magamine ei tulnud nagunii kõne allagi, niisiis valis ta Randy numbri. Need vestlused olid pikad ja ebamäärased.

„Ta ütles tavaliselt, et ta unustas, ja mina küsisin: „Kuidas sa said unustada?” Mina ju ei unustanud kunagi. Siis hakkasime rääkima, miks, ja tundus, nagu oleks ta kartnud saada minuga lähedaseks, ning mina tahtsin aidata tal sellest üle saada. Ta rääkis ikka, et ta ei tea, mida ta elus tahab, ning mina püüdsin tavaliselt aidata tal selgitada, mis võimalusi tema jaoks oli.” Seega langes Jill Randyga terapeudi rolli, püüdes aidata tal endale emotsionaalselt lähemal olla. Seda, et mees teda ei tahtnud, ei suutnud ta omaks võtta. Ta oli juba otsustanud, et mees vajab teda.

Kaks korda lendas Jill San Diegosse, et koos nädalalõppu veeta. Teisel külaskäigul veetis Randy nende ühise pühapäeva teda ignoreerides, telekat vaadates ja õlut juues. See oli üks halvimaid päevi Jilli elus.

„Kas ta jõi palju?” küsisin Jillilt. Ta näis jahmunud.

„Noh, ei, mitte päriselt. Ma ei tea tegelikult. Ma õieti ei mõelnud kunagi selle üle. Muidugi jõi ta õhtul, kui me kohtusime, aga see oli loomulik, me olime ju baaris. Vahel, kui me telefonis rääkisime, kuulsin ma jää kõlksumist klaasis ja narrisin teda sellepärast – teate küll, üksi joomine ja muu seesugune. Tegelikult pole ma kunagi temaga koos olnud, kui ta poleks joonud, aga ma lihtsalt oletasin, et talle meeldis juua. See on ju normaalne, kas pole?”

Ta tegi pausi ja jäi mõttesse. „Teate, vahel telefonis rääkis ta naljakalt, eriti kui silmas pidada, et ta on advokaat. Ta oli tõesti ebamäärane ja ebatäpne, unustas palju, polnud järjekindel. Aga ma ei mõelnud kunagi, et see tuli joomisest. Ma ei tea, kuidas ma seda iseendale seletasin. Ma arvan, et ma lihtsalt ei lasknud endal sellest mõelda.”

Ta vaatas mulle kurvalt otsa.

„Võibolla ta tõesti jõi liiga palju, aga see pidi olema sellepärast, et ma tüütasin teda. Ma arvan, et ma ei olnud lihtsalt piisavalt huvitav ja tegelikult ei tahtnud ta minuga olla.” Ta jätkas ängistusega: „Mu abikaasa ei tahtnud kah kunagi minu juures olla – seda oli silmaga näha!” Ta silmad täitusid pisaratega, kui ta sundis end jätkama. „Ja samuti ei tahtnud mu isa… Mis mul viga on? Miks nad kõik tunnevad end minu juuresolekul niiviisi? Mida ma valesti teen?”

Hetkel, kui Jill sai teadlikuks probleemist enda ja kellegi talle tähtsa inimese vahel, oli ta valmis mitte ainult pingutama, et seda lahendada, vaid ka võtma endale vastutuse selle tekitamise eest. Kui Randy, ta abikaasa ja isa ei suutnud teda armastada, tundis ta, et see oli tingitud millestki, mida tema oli teinud või tegemata jätnud.

Jilli suhtumised, tunded, käitumised ja elukogemused on tüüpilised naisele, kelle jaoks armastamine tähendab piinlemist. Temas avaldusid paljud jooned, mis on ühised naistele, kes armastavad liiga palju. Hoolimata nende lugude ja võitluste spetsiifilistest üksikasjadest, hoolimata sellest, kas nad on talunud pikka ja rasket suhet ühe mehega või olnud osalised terves reas õnnetutes suhetes paljude partneritega, on nende elulood sarnased. Liigarmastus ei tähenda liiga paljude meeste armastamist või liiga tihti armumist või tõelise armastuse liigset sügavust teise inimese suhtes. Tegelikult see tähendab kramplikke sundmõtteid mehest ja selle kinnisidee nimetamist armastuseks, lubades sellel kontrollida oma tundeid ja suurt osa käitumisest. Sa saad aru, et see mõjub halvasti su tervisele ja heaolule, ning ometi oled võimetu laskma asjadel minna isevoolu teed. See tähendab, et sa mõõdad oma armastuse astet oma piina sügavusega.

Seda raamatut lugedes võid sa leida, et samastud Jilli või kellegi teisega naistest, kelle lood siin on, ning võibolla küsid endalt, kas ka sina oled naine, kes armastab liiga palju. Isegi kui su probleemid meestega on sarnased nende omadega, võib sul tekkida raskusi iseenda seostamisel „siltidega”, mis kehtivad mõnede nende naiste tausta kohta. Meil kõigil on tugevad emotsionaalsed reaktsioonid sõnadele nagu alkoholism, intsest, vägivald ja narkomaania ning vahel ei suuda me iseenda elu kainelt hinnata, sest me kardame nii väga, et need sildid võiksid sobida meile või nendele, keda me armastame. On väga kurb, et meie suutmatus kasutada neid sõnu, kui nad tõesti on kohased, takistab meid saamast õiget abi. Teisalt võivad need kardetud sildid sinu elu kohta ka mitte sobida. Su lapsepõlves võisid peituda varjatuma loomusega probleemid. Võibolla su isa, ehkki ta võimaldas rahaliselt kindlustatud kodu, tundis sellest hoolimata sügavat vastumeelsust ja usaldamatust naiste suhtes ning tema suutmatus sind armastada hoidis sind iseend armastamast. Ka võis ema suhtuda sinusse kodus armukadedalt ja võistlevalt, isegi kui ta oli avalikkuses sinu üle uhke ning kiitles sinuga, nii et sa jõudsid lõpuks vajaduseni teha kõike hästi, et võita ta heakskiitu, ning ometi kartsid vaenulikkust, mida su edu temas tekitas.

Me ei saa hõlmata ühes raamatus võimaluste müriaadi, kuidas pered võivad olla ebaterved – see nõuaks mitmeid köiteid teistel teemadel. On siiski tähtis mõista, et kõigile ebatervetele peredele on ühine nende suutmatus arutada probleemide juuri. Võib olla probleeme, millest räägitakse, tihti kuni iivelduseni, kuid need varjavad sageli maetud saladusi, mis muudavad pere mittetoimivaks. See on pigem salastatus – suutmatus probleemidest rääkida – kui nende tõsidus, mis määrab nii selle, kui ebaterveks perekond muutub, kui ka selle, kui tõsiselt ta liikmed kahjustuvad.

Toimehäirega perekond on see, mille liikmed mängivad jäiku rolle ja kus suhtlemine on rangelt piiratud avaldustega, mis sobivad nende rollidega. Pereliikmed ei ole vabad väljendama kogemuste, soovide, vajaduste ja tunnete kogu spektrit, vaid peavad end piirama, et mängida seda osa, mis kohandab end teiste pereliikmete poolt esitatute järgi. Rollid on kasutusel kõigis peredes, kuid kui tingimused muutuvad, peavad muutuma ja kohanema ka rolliootused, et pere jääks terveks. Seega: emmetamine, mis on sobiv üheaastasele, on äärmiselt ebasobiv kolmeteistkümnesele ning emmetav roll peab teisenema, et kohanduda tegelikkusega. Mittetoimivates peredes eitatakse tegelikkuse olulisi osi ning rollid püsivad jäikadena.

Kui keegi ei saa arutada seda, mis mõjutab iga pereliiget eraldi ja peret tervikuna – tõepoolest, kui selline arutelu on keelatud kas kaudselt (vahetatakse teemat) või otsesõnu („Me ei räägi sellest!”) –, ei õpi me uskuma iseenda tunnetesse ega tajudesse. Kuna meie perekond eitab tegelikku olukorda, hakkame ka meie seda eitama. Ja see kahjustab tõsiselt nende põhiliste oskuste arengut, mida me vajame oma elu elamiseks ning inimeste ja olukordadega kohanemiseks. See on peamine kahjustus, mis toimib liialt armastavates naistes. Me oleme võimetud märkama, kui keegi või miski ei ole meile hea. Olukorrad ja inimesed, keda teised juba loomu poolest väldiksid kui ohtlikke, ebamugavaid või kahjulikke, ei tekita meis vastumeelsust, sest meil pole võimalust hinnata neid realistlikult ega ennast kaitsvalt. Me ei usalda oma tundeid ega kasuta neid enese juhtimiseks. Selle asemel tõmbab meid just ohtude, intriigide, draamade ja raskuste poole, millest teised, tervema ja tasakaalukama taustaga naised loomulikult eemale hoiaksid. Ja selle külgetõmbe läbi kahjustume veelgi rohkem, sest palju sellest, mis meid tõmbab, kordab seda, millega koos me üles kasvasime. Me saame üha uuesti haiget.

Mitte keegi ei saa juhuslikult naiseks, kes armastab liiga palju. Selle põhjal, millises ühiskonnas, millises peres naine üles kasvas, võib mõndagi ennustada. Järgnevad jooned on tüüpilised sellistele naistele nagu Jill ja võibolla ka nagu sina.

1 Sa oled pärit mittetoimivast kodust, kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.

2 Olles tundnud ise vähe tõelist hoolitsust, püüad sa täitmata vajadust rahuldada asendavalt, saades ise hoolitsejaks – eriti meeste jaoks, kes tunduvad mingil kombel abi vajavat.

3 Kuna sa ei suutnud muuta oma vanema(id)t sooja(de)ks ja armastava(te)ks hoolitseja(te)ks, keda sa igatsesid, vastad sa sügavalt tuttavale, emotsionaalselt ligipääsmatule mehetüübile, keda sa võid jälle püüda oma armastusega muuta.

4 Hülgamist kartes teed sa ükskõik mida, et hoida suhet purunemast.

5 Peaaegu mitte miski pole liiga tülikas, aeganõudev ega kallis, kui see „aitab” meest, kellega sa oled seotud.

6 Harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi rohkem pingutama, et olla meele järele.

7 Sa oled kõigis suhetes valmis kandma hoopis rohkem kui 50 protsenti vastutusest, süüst ja häbist.

8 Su enesehinnang on kriitiliselt madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et väärid õnne. Pigem usud, et sa pead õiguse elu nautida välja teenima.

9 Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, kuna sa kogesid lapsepõlves vähe turvatunnet. Sa maskeerid oma jõupingutusi inimesi ja olukordi oma kontrolli all hoida kui „abivalmidust”.

10 Suhetes oled sa märksa rohkem kontaktis oma unistustega, kuidas kõik võiks olla, kui oma tegeliku olukorraga.

11 Sa oled sõltuv meestest ja hingevalust.

12 Sul võib olla nii biokeemilisi kui ka emotsionaalseid eeldusi uimastite, alkoholi ja/või teatud toitude, tavaliselt magusa, kuritarvitamiseks.

13 Tundes tõmmet inimeste poole, kellel on lahendamist vajavaid probleeme, või olles segatud olukordadesse, mis on kaootilised, ebakindlad või emotsionaalselt valusad, hoidud sa keskendumast iseenda eest vastutamisele.

14 Sul võib esineda depressioonihooge, millest sa püüad üle saada ebastabiilsete suhete pakutava erutuse abil.

15 Sind ei köida mehed, kes on lahked, stabiilsed, usaldusväärsed ja sinust huvitatud. Sulle tunduvad sellised „kenad” mehed igavad.

Jillis avaldusid peaaegu kõik need jooned rohkemal või vähemal määral. Nii seepärast, et ta kehastas sedavõrd paljusid ülalmainitud omadustest, kui ka kõige muu järgi, mida ta mulle jutustas, kahtlustasin ma, et Randyl võis olla alkoholiprobleem. Sellist tüüpi emotsionaalse loomusega naisi tõmbab järjekindlalt meeste poole, kes on ühel või teisel põhjusel emotsionaalselt ligipääsmatud. Olla sõltlane on lihtsaim viis olla emotsionaalselt eemalehoidev.

Kohe algusest peale oli Jill valmis võtma Randyst rohkem vastutust suhte algatamise ja säilitamise eest. Nagu paljud liialt armastavad naised, oli ta silmanähtavalt väga vastutustundlik inimene kõrge saavutusvajadusega, kes oli paljudes valdkondades edukas, kuid kel sellest hoolimata oli madal enesehinnang. Akadeemiliste ja karjäärialaste eesmärkide realiseerimine ei suutnud tasakaalustada isiklikke läbikukkumisi, mida ta koges oma armusuhetes. Iga kõne, mille Randy unustas, lõi tõsise mõra Jilli haprasse enesehinnangusse, mida ta siis kangelasliku tööga lappis, püüdes pigistada mehelt välja märke hoolimisest. Tema valmisolek võtta enda kanda kogu süü läbikukkunud suhte eest oli tüüpiline, nagu ka suutmatus läheneda olukorrale realistlikult ning hoolitseda iseenda eest, tõmbuda tagasi, kui ilmneb, et tunded ei ole vastastikused.

Liialt armastavad naised austavad liiga vähe oma isiklikku terviklikkust armastussuhetes. Nad kulutavad oma energiat, et muuta teise inimese käitumist või tundeid enda suhtes, tehes meeleheitlikke manipulatsioone, nagu Jilli kaugekõned ja lennud San Diegosse (tal oli väga piiratud eelarve). Ta kaugjuhtimisega „teraapiaseansid” olid hoopis rohkem püüd muuta Randy meheks, missugust temal oli vaja, kui aidata mehel avastada, kes ta on. Tegelikult Randy ei tahtnud abi avastamaks, kes ta on. Kui ta oleks olnud huvitatud niisugusest eneseavastamise retkest, oleks ta teinud suurema osa tööst ise ära, mitte istunud passiivselt kõrval, kui Jill püüdis sundida teda eneseanalüüsile. Naine tegi neid jõupingutusi seepärast, et ainus alternatiiv oleks olnud ära tunda ja omaks võtta ta sellisena, nagu ta oli – mees, kes on hoolimatu tema tunnete ja nende suhte vastu.

Pöördugem tagasi Jilli nõustamisseansi juurde, et paremini mõista, mis tõi ta sel päeval mu kabinetti.

Nüüd rääkis ta oma isast.

„Ta oli selline kangekaelne mees. Ma vandusin, et kunagi saan ma temast vaidluses võitu.” Ta mõtiskles hetke.

„Ma ei võitnud siiski kunagi. Sellepärast ma arvatavasti läksingi juurat õppima. Mulle lihtsalt meeldib see mõte – juhtumi üle vaielda ja võita!” Ta naeratas korraks, siis läks ta nägu uuesti pilve.

„Teate, mida ma ükskord tegin? Sundisin teda endale ütlema, et ta armastab mind, ja sundisin teda ennast embama.” Jill püüdis seda rääkida nagu kergemeelset anekdooti oma kasvamisaastatest, aga see ei tulnud välja. Haiget saanud väikese tüdruku vari kumas läbi.

„Seda ei oleks kunagi juhtunud, kui ma poleks teda sundinud. Aga ta armastas mind. Ta lihtsalt ei suutnud seda mulle näidata. Ta ei suutnud seda kunagi öelda. Nii et ma olen tõesti rõõmus, et ma seda tegin. Muidu ma poleks kunagi kuulnud teda seda mulle ütlemas. Ma olin oodanud aastaid ja aastaid. Ma olin 18, kui ütlesin: „Nüüd ütled mulle, et armastad mind” ega liikunud enne paigast, kui ta oli seda öelnud. Siis ma nõudsin, et ta mind kallistaks, ja tegelikult pidin mina teda esimesena embama. Ta pigistas vaid mu selga ja patsutas natuke õlale, aga see on OK. Mul oli tõesti seda temalt vaja.” Ta oli uuesti pisarais, nüüd jooksid need üle ta ümarate põskede.

„Miks oli tal seda nii raske teha? See tundub ju olevat nii elementaarne, et sa suudad oma tütrele öelda, et sa teda armastad.”

Ta uuris jälle oma ristatud käsi.

„Ma püüdsin nii väga. Sellepärast ma vaidlesin ja võitlesingi temaga nii ägedalt. Ma mõtlesin, et kui ma kunagi võidan, siis ta peab olema minu üle uhke. Siis ta peab tunnistama, et ma olen hea. Ma tahtsin ta heakskiitu, mis tähendab, ma arvan, ta armastust rohkem kui miskit muud siin maailmas…”

Edasises vestluses sai selgeks, et Jilli perekond põhjendas isa tõrjuvust tütre suhtes sellega, et ta oli tahtnud poega, aga saanud tütre. Seda lihtsat seletust ta külmusele oma lapse vastu oli neil kõigil, sealhulgas Jillil, hoopis kergem omaks võtta kui tõde. Pärast üsnagi pikka aega teraapias käimist sai Jill aru, et ta isal ei olnud lähedasi emotsionaalseid sidemeid mitte kellegagi ja et ta oli täiesti võimetu väljendama soojust või armastust või heakskiitu kellelegi oma lähikonnas. Alati olid olnud „põhjused” ta emotsionaalsele tagasitõmbumisele – nagu tülid ja vaadete lahkuminekud – või paratamatud tõsiasjad nagu näiteks see, et Jill on tüdruk. Iga pereliige eelistas pigem tunnistada need põhjused tõelisteks kui uurida, miks nende suhted isaga on kogu aeg nii külmad.

Jilli jaoks oli tegelikult raskem omaks võtta, et ta isa oli sisemuses võimetu armastama, kui jätkata oma enesesüüdistusi. Niikaua, kui viga oli temas, oli lootust, et ühel päeval ehk suudab ta end muuta piisavalt, tegemaks teoks muutust ka isas.

See kehtib meie kõigi kohta – kui juhtub midagi emotsionaalselt valusat ja me ütleme endale, et see on meie süü, ütleme tegelikult, et me suudame seda kontrollida: kui meie muutume, siis valu lõpeb. See dünaamika peitub suurema osa liigarmastajate enesesüüdistuste taga. Süüdistades iseend, hoiame kinni lootusest, et me suudame välja mõelda, mida me teeme valesti, ja selle vea ära parandada, kontrollides sel moel olukorda ning lõpetades valu.

Jilli seesugune käitumismall sattus selgesse valgusvihku õige varsti järgnenud seansi ajal, kui ta kirjeldas oma abielu. Halastamatult kütkestatuna kellestki, kellega ta võiks taasluua oma isaga veedetud lapsepõlveaastate emotsionaalselt võõrdunud kliima, oli abielu talle võimalus püüda jälle võita teenimata jäänud armastust.

Kui Jill jutustas, kuidas ta kohtas oma abikaasat, mõtlesin kolleegilt kuuldud aforismile: „Näljane inimene on halb ostja.” Meeleheitlikult näljas armastuse ja heakskiidu järele ning harjunud tõrjumisega, mida ta siiski kunagi selleks ei nimetanud, oli Jill määratud Pauli leidma.

Ta jutustas: „Me kohtusime baaris. Ma pesin pesumajas oma riideid ja läksin mõneks minutiks kõrvalmajja, ühte väikesesse räpasesse söögikohta. Paul mängis piljardit ja küsis, kas ma tahan mängida. Ma ütlesin muidugi, ja nii see algas. Ta kutsus mind välja. Ma ütlesin ei, sest ma ei käi väljas meestega, keda olen baaris kohanud. Noh, ta tuli mulle pesumajja järele ja rääkis minuga ikka edasi. Lõpuks andsin ma talle oma telefoninumbri ja järgmisel õhtul läksime välja. Te kindlasti ei usu nüüd, aga me jõudsime selleni, et kahe nädala pärast elasime koos. Tal ei olnud kuskil elada ja minul oli vaja oma korterist välja kolida, niisiis üürisime koos korteri. Mitte miski ei olnud kuigi suurepärane – ei seks ega koosolemine ega midagi. Aga aasta pärast hakkas mu ema närvitsema, mis edasi saab, ja siis me abiellusime.” Jill raputas jälle oma lokke.

Hoolimata sellest juhuslikust algusest muutus ta varsti sundkäitujaks. Kuna Jill oli üles kasvanud, püüdes heastada kõike, mis oli valesti, tõi ta loomulikult selle mõtlemis- ja käitumismalli oma abiellu kaasa.

„Ma püüdsin nii väga. Ma tahan öelda, et ma tõesti armastasin teda ja olin otsustanud panna ta mind vastu armastama. Ma tahtsin olla täiuslik naine. Ma tegin süüa ja koristasin nagu hull ja ma püüdsin ka koolis käia. Tema ei töötanud kaua aega. Ta lihtsalt oleskles või kadus mitmeks päevaks korraga. See oli põrgu – oodata ja olla teadmatuses. Aga ma õppisin mitte küsima, kus ta oli, sest…” Ta häbenes, niheledes toolil. „Mul on raske seda tunnistada. Ma olin nii kindel, et suudan panna kõik muutuma, kui vaid küllalt pingutan, aga vahel sain vihaseks, kui ta ära kadus, ja siis ta lõi mind. Ma pole kunagi varem kellelegi sellest rääkinud. Mul on alati nii häbi olnud. Ma lihtsalt ei näinud end kunagi niiviisi, saate aru? Ma ei näinud end kellenagi, kes laseb end lüüa.”

Jilli abielu lõppes, kui mees leidis ühel pikemal kodust äraolekul teise naise. Hoolimata sellest, milliseks agooniaks oli abielu muutunud, tundis Jill end hävitatuna, kui Paul lahkus. „Ma teadsin, et ükskõik, kes see naine oli, oli ta kõik, mida mina polnud. Ma sain tegelikult aru, miks Paul mu maha jättis. Ma tundsin, et mul ei ole midagi pakkuda ei talle ega kellelegi teisele. Ma ei süüdistanud teda, et ta ära läks. Ma ju ise ka ei suutnud ennast välja kannatada.”

Mu töö Jilliga pidi aitama tal mõista haigusprotsessi, kuhu ta oli nii kauaks sukeldunud, ta narkootilist sõltuvust nurjumisele määratud suhetest emotsionaalselt ligipääsmatute meestega. Jilli käitumise sõltlaslik aspekt on sarnane uimastite narkootilise kasutamisega. Iga suhte alguses oli esialgne kõrgendatud meeleolu, eufooria ja erutustunne, mil ta uskus, et lõpuks võiksid rahuldatud saada ta sügavaimad vajadused armastuse, tähelepanu ja emotsionaalse turvalisuse järele. Seda uskudes muutus Jill üha rohkem ja rohkem sõltuvaks sellest mehest ja suhtest, et üldse end hästi tunda. Siis, nagu narkomaan, kes peab kasutama uimastit üha rohkem, sest see avaldab vähem mõju, tõmbas teda suhet tarbima üha rohkem, kuna ta leidis selles vähem rahuldust ja soovide täitumist. Püüdes kramplikult kinni hoida sellest, mis kunagi oli tundunud nii imeline, nii paljutõotav, ümmardas Jill orjalikult oma meest, vajades rohkem kontakti, rohkem julgustust, rohkem armastust, saades seda kõike aga vähem ja vähem. Mida halvemaks olukord muutus, seda raskem oli tal lasta asjadel minna. Ta ei suutnud lõpetada.

Esimest korda minu juurde tulles oli Jill 29aastane. Ta isa oli olnud seitse aastat surnud, ent ta oli ikka kõige tähtsam mees Jilli elus. Kõigis suhetes teiste teda kütkestavate meestega suhtles ta tegelikult oma isaga, ikka veel nii väga pingutades, et võita armastust sellelt mehelt, kes iseenda probleemide tõttu ei suutnud seda pakkuda.

Kui meie lapsepõlvekogemused on eriti valusad, kipume tihti ebateadlikult taaslooma samalaadseid olukordi läbi kogu oma elu, lootes kord saavutada meisterlikkust nendega toimetulekul.

Kui me, näiteks nagu Jill, armastasime ja vajasime vanemat, kes meile armastavalt ei vastanud, alustame täiskasvanueas sageli suhteid samasuguse inimesega või paljude sellistega, püüdes „võita” vana võitlust armastuse eest. Jill isikustas seda dünaamikat, tundes külgetõmmet aina järgmise ja järgmise sobimatu mehe poole.

On üks vana nali lühinägelikust mehest, kes on hilisööl oma võtmed ära kaotanud ning otsib neid tänavalaterna valguslaigus. Möödakäija pakub otsimisel abi ja küsib: „Kas olete kindel, et te nad just siin kaotasite?” Mees vastab: „Ei, aga siin on valge.”

Jill, nagu see meeski, otsis seda, mis ta elus puudus, mitte sealt, kus oleks olnud mingit lootust seda leida, vaid sealt, kus temal kui liialt armastaval naisel oli kõige kergem otsida.

Me uurime kogu selle raamatu jooksul, mis on liialt armastamine, miks me seda teeme, kus me seda õppisime ja kuidas muuta meie armastus tervemaks suhtlemisviisiks. Vaadakem veel kord liialt armastavate naiste iseloomulikke jooni, seekord ükshaaval.

1. Sa oled pärit mittetoimivast kodust, kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.

Võibolla parim moodus sellest tunnusest arusaamiseni jõuda on alustada esmalt selle teisest poolest: „…kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.” „Emotsionaalsed vajadused” ei käi ainult su armastuse- ja hellusevajaduse kohta. Kuigi see aspekt on tähtis, on veelgi otsustavam tõsiasi, et su tajusid ja tundeid suuremalt jaolt pigem ignoreeriti ja eitati kui tunnistati ja väärtustati.

Näide. Vanemad tülitsevad. Laps kardab. Laps küsib emalt: „Miks sa isa peale kuri oled?” Ema vastab: „Ma ei ole kuri”, kuigi näeb välja vihane ja mures. Nüüd tunneb laps segadust, kardab veelgi rohkem ja ütleb: „Ma kuulsin, et sa karjusid.” Ema käratab vihaselt: „Ma ütlesin sulle, et ma ei ole kuri, aga ma saan kurjaks, kui sa kohe ei lõpeta!” Laps tunneb nüüd hirmu, segadust, viha ja süütunnet. Ta vanem on talle mõista andnud, et ta sai valesti aru, aga kui see on tõsi, kust siis tuleb see hirm? Laps peab nüüd valima, kas ta usub, et tal oli õigus ning vanem valetas talle ettekavatsetult, või end veenma, et ta eksib selles, mida ta kuuleb, näeb ja tunneb. Tihti jääb ta peatuma segaduse juurde ja lülitab oma tajud välja, et tal poleks vaja tunda ebamugavust, kui need kinnituseta jäävad. See kahjustab lapse suutlikkust iseend ja oma tajusid usaldada nii lapsepõlves kui ka hiljem täiskasvanuna, eriti lähisuhetes.

Ka hellusevajadust võidakse eitada või ebapiisavalt rahuldada. Kui vanemad teineteisega tülitsevad või on hõivatud muud laadi võitlustega, jääb peres vähe aega või tähelepanu lastele. See jätab lapse lembenälga, ta ei tea, kuidas armastust usaldada või vastu võtta, ning tunneb, et ta ei olegi seda väärt.

Nüüd selle tunnuse esimesest osast: pärinemine mittetoimivast kodust. Toimehäirega kodudes esineb üks või rohkem järgnevaist nähtustest:

 alkoholi ja/või teiste uimastite (sh legaalsete ravimite või illegaalsete narkootikumide) kuritarvitamine;

 sundkäitumine – näiteks liigsöömine, liigtöötamine, liigpuhastamine, liigraiskamine, liigdieeditamine, liigsportimine jne – need kõik on sõltlaslikud sundtegevused ja progresseeruvad haigusprotsessid; paljude muude kahjulike mõjude hulgas nad katkestavad ja välistavad tõhusalt ausad suhted ja läheduse perekonnas;

 abikaasa ja/või laste löömine;

 vanema sobimatu seksuaalkäitumine lapse suhtes võrgutamisest intsestini;

 pidev vaidlemine ja pinge;

 pikemad perioodid, mille ajal vanemad keelduvad üksteisega rääkimast;

 vanemad, kelle hoiakud või väärtused on konfliktsed või kes käituvad vastuoluliselt, võideldes laste poolehoiu pärast;

 vanemad, kes võistlevad omavahel või laste pärast;

 üks vanem, kes ei suuda perekonnas teistega suhelda ja väldib neid seetõttu aktiivselt, samas neid selles süüdistades.

Kui üks vanemaist kehastab ükskõik millist neist käitumistest või kinnisideedest, kahjustab see last, sest rõhk on mitte suhtlemisel, vaid reeglite järgimisel. Kui mõlemad vanemad on haaratud mingist ebatervest tegevusest, võivad tulemused olla veelgi väärastavamad.

Tihtipeale harrastavad vanemad üksteist täiendavaid patoloogiaid. Näiteks abielluvad sageli alkohoolik ja neurootiline ülesööja ning siis võitleb kumbki teise narkomaania kontrollimise eest. Tihti tasakaalustavad vanemad üksteist ebatervel viisil: kui hellitav, ülemäära kaitsev ema on abielus vihase ja tõrjuva isaga, võimaldavad teise käitumine ja hoiakud tegelikult mõlemal jätkata lastega suhtlemist hävitaval moel.

Toimehäirega kodudest on palju variatsioone, kuid nad kõik on sarnased mõju poolest, mida nad avaldavad neis üles kasvavatele lastele: nende laste võimed tunda ja suhelda on mingil määral kahjustatud.

2. Olles tundnud ise vähe tõelist hoolitsust, püüad sa täitmata vajadust rahuldada asendavalt, saades ise hoolitsejaks – eriti meeste jaoks, kes tunduvad mingil kombel abi vajavat.

Mõtle, kuidas käituvad lapsed, eriti väikesed tüdrukud, kui nad tunnevad puudust armastusest ja tähelepanust, mida nad tahavad ja vajavad. Kui väike poiss võib saada vihaseks ning väljendada seda destruktiivse käitumise ja kaklemisega, suunab väike tüdruk oma tähelepanu sagedamini lemmiknukule. Nukku kiigutades ja hellitades ning teatud tasandil temaga samastudes on väike tüdruk haaratud pea peale pööratud jõupingutusest tunda hoolitsust, mida ta vajab. Täiskasvanuna teevad liialt armastavad naised sedasama, võibolla ainult natukene varjatumalt. Üleüldiselt saame hoolitsejateks enamikus, kui mitte kõigis eluvaldkondades.

Naised toimehäirega kodudest (ja eriti, olen märganud, alkohoolikute tütred) on üleesindatud aitavates elukutsetes: nad töötavad põetajatena, nõustajatena, terapeutidena ja sotsiaaltöötajatena. Meid tõmbab nende poole, kes vajavad abi, me samastume nende valuga ning püüame seda leevendada, et ravida ka enda valu. Kui me mõistame, et külgetõmme tuleneb meie enese soovist olla armastatud ja toetatud, saame aru, miks meid kütkestavad mehed, kellel on millestki puudus.

Mees, kes meid köidab, ei pea tingimata olema ainsagi pennita või suremas haige. Ehk ei suuda ta teistega hästi suhelda, võibolla ta on külm ja tundetu, kangekaelne või isekas, tusane või kurvameelne. Võibolla on ta natuke metsik ja vastutustundetu, võimetu end kohustustega siduma või truu olema. Võibolla räägib ta meile, et ta ei ole kunagi suutnud kedagi armastada. Sõltuvalt meie enda päritolust ergastume erinevate vajaduste peale. Kuid me vastame kutsele veendumusega, et see mees vajab meie abi, kaastunnet ja tarkust, et parandada oma elu.

3. Kuna sa ei suutnud muuta oma vanema(id)t sooja(de)ks ja armastava(te)ks hoolitseja(te)ks, keda sa igatsesid, vastad sa sügavalt tuttavale, emotsionaalselt ligipääsmatule mehe­ tüübile, keda sa võid jälle püüda oma armastuse läbi muuta.

Võibolla käis sul võitlus ühe vanemaga, võibolla mõlemaga. Kuid ükskõik, mis oli valesti või puudu või valus minevikus, on see just seesama, mida sa püüad muuta olevikus.

Nüüd hakkab ilmnema, et toimub midagi väga ebatervet ja ennasthävitavat. Oleks suurepärane, kui me tooksime kogu oma osavõtlikkuse, kaastunde ja mõistmise kaasa suhetesse tervete meestega, kelle puhul oleks mingit lootust, et meie vajadused saavad rahuldatud. Kuid meid ei köida terved mehed, kes võiksid meile anda seda, mida vajame. Nad tunduvad meile igavad. Meid tõmbavad mehed, kes taaselustavad meie võitluse, mida pidasime oma vanematega, kui püüdsime olla piisavalt head, piisavalt armastavad, piisavalt väärtuslikud, piisavalt abivalmis ja piisavalt terased, et võita armastust, tähelepanu ja heakskiitu neilt, kes ei suutnud pakkuda meile vajalikku omaenda probleemide ja murede tõttu.

4. Hülgamist kartes teed sa ükskõik mida, et hoida suhet purunemast.

Hülgamine on väga ränk sõna. See viitab mahajäetud olemisele, võimalik, et suremisele, sest võibolla pole me suutelised üksi ellu jääma. On olemas hülgamine sõna otseses mõttes ja on ka emotsionaalne hülgamine. Iga naine, kes armastab liiga palju, on kogenud vähemalt sügavat emotsionaalset hülgamist kogu õuduse ja tühjusega, mida see kaasa toob. Täiskasvanuna toob mahajätmine mehe poolt, kes esindab nii mitmel viisil neid inimesi, kes esimest korda meid hülgasid, kogu selle õuduse tagasi. Enesestmõistetavalt oleme valmis tegema ükskõik mida, et hoiduda jälle seda tundmast. See viib järgmise tunnuse juurde.

5. Peaaegu mitte miski pole liiga tülikas, aeganõudev ega kallis, kui see „aitab” meest, kellega sa oled seotud.

Kogu selle aitamise tagamaa on selles, et mehele kasu tuues muudad sa teda selleks, kes pakub sulle kõike, mida sa oled vajanud.

Niisiis, kuigi me oleme sageli kokkuhoidlikud ning isegi ennastsalgavad iseenda vajaduste suhtes, oleme valmis minema ükskõik kui kaugele, et meest aidata. Mõned meie jõupingutused võivad olla näiteks:

 osta talle riideid, et parandada tema enesehinnangut;

 leida talle terapeut ja anuda teda ravile minema;

 finantseerida tema kalleid hobisid, et aidata tal oma aega paremini kasutada;

 võtta ette suhteid katkestavaid geograafilisi kolimisi, sest „ta ei ole siin õnnelik”;

 anda talle pool või kogu oma varandus ja omand, et ta ei tunneks end meist alamana;

 muretseda talle elukoht, et ta võiks end kindlalt tunda;

 lubada tal meid emotsionaalselt ära kasutada, sest „tal ei ole kunagi varem lubatud oma tundeid väljendada”;

 leida talle töö.

See on ainult osaline nimekiri aitamismoodustest. Me küsime harva, kas see, mida me tema heaks teeme, on üldse sobilik. Tegelikult me kulutame palju aega ja energiat, püüdes välja mõelda uusi lähenemisteid, mis võiksid anda parema tulemuse kui need, mida oleme juba proovinud.

6. Harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi rohkem pingutama, et olla meele järele.

Kui mõni teine inimene teistsuguse elulooga leiaks end meie olukorras, oleks ta võimeline ütlema: „See on kohutav. Ma ei kavatse seda rohkem taluda!” Kuid meie oletame, et kui sellest pole kasu ja me pole õnnelikud, siis ilmselt pole me veel küllalt teinud. Me näeme käitumise igas nüansis võimalikku märki, et partner on lõpuks muutumas. Me elame lootuses, et homne on teistsugune. Oodata, et tema muutuks, on tegelikult mugavam, kui muuta iseend ja oma elu.

7. Sa oled kõigis suhetes valmis kandma hoopis rohkem kui 50 protsenti vastutusest, süüst ja häbist.

Tihti olid neil, kes on pärit toimehäirega kodust, vastutustundetud, lapsikud ja nõrgad vanemad. Me kasvasime kiiresti üles ja saime pseudotäiskasvanuteks ammu enne seda, kui olime valmis kandma selle rolli koormat. Kuid meile meeldis see võim, mille perekond ja teised meie kätte andsid. Täiskasvanuna usume, et suhete laabumine oleneb meist, ning valime sageli vastutustundetu, süüdistava partneri, kes omalt poolt süvendab tunnet, et tõesti on kõik meie teha. Me oleme koormakandmise asjatundjad.

8. Su enesehinnang on kriitiliselt madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et vääriksid õnne. Pigem usud, et pead õiguse elu nautida välja teenima.

Kui meie vanemad ei suutnud pidada meid oma armastuse ja tähelepanu vääriliseks, kuidas me võiksime uskuda, et me tõesti oleme toredad, head inimesed? Väga vähesed naised, kes armastavad liiga palju, on oma olemuse sügaval sisimas veendunud, et nad on väärt armastama ja armastatud olema lihtsalt seetõttu, et nad on olemas. Me usume selle asemel, et peidame endas kohutavaid puudusi ja vigu ning et peame nende heastamiseks tegema kõvasti tööd. Me elame süütundes oma puudujääkide pärast ja hirmus, et need tulevad avalikuks. Me teeme väga, väga ränka tööd, et näida headena, sest me ei usu, et seda oleme.

9. Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, kuna sa kogesid lapsepõlves vähe turvatunnet. Sa maskeerid oma jõupingutusi inimesi ja olukordi oma kontrolli all hoida kui „abivalmidust”.

Elades mingis kaootilisemas mittetoimivas kodus, kus esineb näiteks alkoholismi, vägivalda või intsesti, tunneb laps paratamatult paanikat kontrolli kaotuse pärast perekonnas. Inimesed, kellest ta sõltub, pole tema jaoks lähedased, sest nad on liiga haiged, et teda kaitsta. Tegelikult on selline pere tihti rohkem ohu ja kannatuse kui turvalisuse ja kaitse allikas, mida laps vajaks. Kuna sedalaadi kogemus on nii purustav, nii lämmatav, püüavad need, kes on sel moel kannatanud, hüvesid ümber jagada. Tugev olles ja teisi abistades püüame end kaitsta paanika eest, mis tuleneb teiste armust elamisest. Meil on vaja olla inimestega, keda me saame aidata, et tunda end turvaliselt ja olukorda kontrollida.

10. Suhetes oled sa märksa rohkem kontaktis oma unistustega, kuidas kõik võiks olla, kui oma tegeliku olukorraga.

Kui me armastame liiga palju, elame fantaasiamaailmas, kus mees, kellega me oleme nii õnnetud või nii rahulolematud, on muutunud selleks, kelleks ta võib meie veendumuse kohaselt saada ja tõepoolest saabki meie abiga. Kuna me teame väga vähe sellest, kuidas suhtes õnnelik olla, ja me oleme harva kogenud, et keegi, kellest me hoolime, rahuldab meie emotsionaalseid vajadusi, on fantaasiamaailm meile kõige kättesaadavam koht, kus saada seda, mida tahame.

Kui meil oleks juba mees, kes oleks kõik, mida me oleme tahtnud, milleks oleks tal meid vaja? Ja kogu sellel andel (ja sundusel) aidata poleks mitte kuskil tegutseda. Suurem osa meie olemusest oleks rakenduseta. Niisiis valime mehe, kes ei ole selline, nagu me tahaksime – ja unistame edasi.

11. Sa oled sõltuv meestest ja hingevalust.

Stanton Peele’i raamatu „Armastus ja sõltuvus” autori sõnutsi on „sõltuvuskogemus see, mis nihutab inimese teadvust ja leevendab valuvaigistina ängistustunnet ja valu. Tõenäoliselt pole meie teadvuse nihutamiseks miski sama hea kui teatud tüüpi armusuhe. Sõltlaslikku suhet iseloomustab igatsus teise inimese turvalise kohaloleku järele, mis annab eneseusaldust… Teiseks kriteeriumiks on, et see võtab inimeselt võime pöörata tähelepanu oma elu teistele külgedele ja nendega tegeleda”.

Me kasutame oma klammerdumist mehe külge, keda armastame, et vältida valu, tühjust, hirmu ja viha. Me kasutame oma suhteid nagu narkootikume, et vältida vaikselt üksi iseendaga istumist. Mida valulisem on meie suhtlemine oma mehega, seda suuremat irdumist ta meile võimaldab. Tõeliselt kohutav suhe täidab meie jaoks lihtsalt sama funktsiooni, mida väga tugev uimasti. Ilma meheta, kellele keskenduda, satume võõrutussündroomi, sageli paljude samalaadsete füüsiliste ja emotsionaalsete sümptomitega, mis kaasnevad tegeliku narkootikumidest võõrutamisega: iiveldus, higistamine, külmavärinad, vapped, edasi-tagasi sammumine, sundmõtted, depressioon, unetus, paanika- ja ängistushood. Püüdes neid sümptomeid leevendada, pöördume tagasi oma viimase partneri juurde või otsime meeleheitlikult uut.

12. Sul võib olla nii biokeemilisi kui ka emotsionaalseid eeldusi uimastite, alkoholi ja/või teatud toitude, tavaliselt magusa, kuritarvitamiseks.

See kehtib eriti nende liialt armastavate naiste kohta, kes on mingi aine kuritarvitajate tütred. Kõik naised, kes armastavad liiga palju, kannavad selliste kogemuste emotsionaalset koormat, mis võib viia neid uimastavate ainete kuritarvitamiseni, et põgeneda oma tunnete eest. Kuid millestki sõltuvate vanemate lastel on ka kalduvus pärida geneetiline eeldus sõltuvuse väljaarendamiseks.

Võibolla seepärast, et rafineeritud suhkur on oma molekulaarse struktuuri poolest peaaegu identne etüülalkoholiga, kujuneb nii paljudel alkohoolikute tütardel magusasõltuvus ning neist saavad neurootilised ülesööjad. Rafineeritud suhkur pole toit, vaid uimasti. Tal ei ole toiteväärtust, ainult tühjad kalorid. Ta võib muuta saatuslikult ajukeemiat ning on paljude inimeste jaoks äärmiselt sõltuvust tekitav aine.

13. Tundes tõmmet inimeste poole, kellel on lahendamist vajavaid probleeme, või olles segatud olukordadesse, mis on kaootilised, ebakindlad või emotsionaalselt valusad, hoidud sa keskendumast iseenda eest vastutamisele.

Kuigi me oleme väga osavad intuitiivselt mõistma, mida keegi teine tunneb, ning välja mõtlema, mida keegi teine vajab või tegema peaks, ei ole me kontaktis oma tunnetega ega suuda teha tarku otsuseid oma elu tähtsate, muret tekitavate külgede asjus. Tihti me ei tea tegelikult, kes me oleme, ning sukeldume dramaatilistesse probleemidesse, selle asemel et maha rahuneda ja asja uurida.

See ei tähenda, et me oma tundeid välja ei elaks. Me võime nutta ja karjuda, pisaraid valada ja halada. Aga me ei suuda kasutada oma emotsioone, juhtimaks meid tegema oma elus vajalikke ja tähtsaid otsuseid.

14. Sul võib esineda depressioonihooge, millest sa püüad üle saada ebastabiilsete suhete pakutava erutuse abil.

Näide. Üks mu klient, kel oli olnud depressioon ning kes oli abielus alkohoolikuga, võrdles temaga elamist igapäevase liiklusõnnetusega. Kohutavad kõrgendatud ja alanenud meeleolud, üllatused, manöövrid, suhete ettearvamatus ja ebastabiilsus andsid kuhjudes ta närvisüsteemile pideva ja igapäevase šoki. Kui sa oled kunagi sattunud liiklusõnnetusse, kus sa ei saanud raskelt kannatada, võisid sa päev-paar pärast seda kogeda omapärast kõrgendatud meeleolu. Seda seetõttu, et su keha elas üle äärmise šoki ning sai ebatavaliselt suurtes kogustes adrenaliini. Viimane tekitaski elevuse. Kui sa võitled depressiooniga, otsid sa alateadlikult olukordi, mis hoiavad sind erutatuna – nagu liiklusõnnetus (või abielu alkohoolikuga) –, et olla pidevalt liiga ärevil, et tunda masendust.