Читать книгу Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari - Робин Шарма - Страница 7

ESIMENE PEATÜKK

Äratus

Ta varises kokku keset inimestest tulvil kohtusaali. Ta oli üks oma riigi nimekaimaid advokaate. Ta oli ka mees, kelle hästitoidetud keha katvad kolmetuhandedollarilised Itaalia ülikonnad olid sama tuntud kui tema muljetavaldav kohtuvõitude jada. Seisin seal, paigale tardunud otse silme ees toimunud jahmatavast vahejuhtumist. Vägev Julian Mantle oli langenud ohvriseisusse ning tõmbles põrandal nagu abitu imik, vappudes, värisedes ja higistades nagu nõdrameelne.

Sellest hetkest edasi tundus kõik toimuvat otsekui aegluubis. “Jumal küll, Julianiga on halvasti!” karjatas tema assistent, andes meile kõigile emotsionaalselt teada sellest, mis oli niigi ilmselge. Kohtunik tundus olevat paanikas ning pomises midagi kiiresti eratelefoni, mille ta oli hädaolukordadeks lasknud paigaldada. Mis minusse puutub, siis suutsin vaid seista, juhm ja segaduses. Palun ära sure, vana tobu. Sul on veel vara lusikat nurka visata! Sa ei ole sellist surma ära teeninud.

Kohtutäitur, kes algul oli nagu seisvasse asendisse mumifitseeritud, ei kaotanud hetkegi ja asus langenud kangelast elustama. Assistent oli tema kõrval, pikad blondid juukselokid üle Juliani tumepunase näo rippumas, sosistamas talle lohutussõnu, mida mees ilmselt ei kuulnud.

Olin Julianiga tuttav olnud seitseteist aastat. Esimest korda kohtusime, kui üks tema partneritest mind noore juuratudengina suveks internina tööle võttis. Tollal oli tal kõik olemas. Ta oli säravalt andekas, hea välimusega ja kartmatu advokaat, kes unistas suurest tulevikust. Julian oli firma noor täht, tulevane kliendimagnet. Mäletan siiani, kuidas ühel hilisõhtul tööl olles möödusin tema majesteetlikust nurgakabinetist ja heitsin vargsi pilgu raamitud tsitaadile Juliani massiivsel tammepuust kirjutuslaual. See pärines Winston Churchillilt ning käis täpselt Juliani-suguse mehe kohta:

“Olen kindel, et tänasel päeval oleme oma saatuse peremehed, meie ees seisev ülesanne on meile jõukohane; suudame taluda sellega kaasas käivat tööd ja vaeva. Seni, kuni meis püsib usk meie üritusse ja murdumatu võidutahe, ei ole ka võit meie jaoks kättesaamatu.”

Julian üksnes ei rääkinud, vaid ka tegutses. Ta oli sitke, edasipüüdlik ja valmis tegema kaheksateisttunniseid tööpäevi edu nimel, mis talle tema arvates oli määratud. Kuulsin kusagilt, et tema vanaisa oli olnud väljapaistev senaator ning isa föderaalkohtu vägagi lugupeetud kohtunik. Oli selge, et ta oli pärit rahakast keskkonnast ning tema Armaniga kaetud õlul lasus raske lootuste ja ootuste koorem. Pean siiski möönma, et ta ajas oma asja. Ta oli täis otsustavust teha asju nii, nagu tema seda õigeks pidas, ning talle meeldis esineda.

Juliani skandaalsed kohtusaalidraamad kajastusid korrapäraselt ajalehtede esikülgedel. Rikkad ja kuulsad parvlesid tema ümber, kui neil oli vaja suurepärast agressiivse stiiliga õigustaktikut. Tema tööväline tegevus oli tõenäoliselt sama tuntud-teatud. Firmas said omamoodi legendiks hilisõhtused külastused linna parimatesse restoranidesse, kaaslaseks noored seksikad modellid, või kõigele käegalöövad joomatuurid koos börsimaaklerite lärmaka kambaga, keda ta kutsus oma hävitusmeeskonnaks.

Ma ei tea siiani, miks ta just minu välja valis, et töötada koos temaga kõmulise mõrvaloo kallal, kus ta pidi tol esimesel suvel kaitsjana esinema. Olin küll lõpetanud Harvard Law Schooli, ka tema alma mater’i, kuid ei olnud kaugeltki firma andekaim praktikant ning minu sugupuus ei leidunud siniverelisi. Minu isa veetis pärast lühiajalist teenimist merejalaväes kogu elu kohaliku panga turvamehena. Ema kasvas proosaliselt Bronxis.

Siiski valis ta mind kõigi teiste seast, kes olid teinud vaikset lobitööd tema jooksupoisi privilegeeritud seisuse saavutamiseks kohtuasja juures, mis sai kuulsaks kui “kõikide mõrvaprotsesside ema”: ta ütles, et talle meeldib minu kihk. Me loomulikult võitsime, ning tippjuht, keda oli süüdistatud oma naise elajalikus tapmises, sai vabaks – ehk siis just nii vabaks, kui tema must südametunnistus seda lubas.

Mina õppisin tol suvel palju. Kaugelt rohkem kui ainult seda, kuidas vastuvõetavalt kahtlusi äratada, kui kõik tundub ilmselge olevat – iga omal alal pädev advokaat saaks sellega hakkama. See oli õppetund võitmise psühholoogiast ning harukordne võimalus näha meistrit tegutsemas. Imesin seda kõike enesesse nagu käsn.

Juliani kutsel jäin firmasse osanikuna edasi ning meie vahel arenes kiiresti püsiv sõprus. Pean tunnistama, et tema kui juristiga ei olnud kuigi lihtne koostööd teha. Tema alluvana töötamine oli sageli äärmiselt frustreeriv ning tõi kaasa palju hilisõhtuseid valjuhäälseid vaidlusi. Asju tuli teha nii, nagu tema ütles või leida endale mõni muu koht. See mees ei eksinud kunagi. Sellegipoolest oli tema kõva koore varjus inimene, kes teistest tõepoolest hoolis.

Kui hõivatud ta ka polnud, alati päris ta, kuidas elab Jenny – naine, keda siiani kutsun oma pruudiks, ehkki abiellusime enne minu õigusteaduste õpingute algust. Kuuldes teiselt suviselt praktikandilt minu rahalistest raskustest, korraldas Julian asja nii, et sain kopsaka stipendiumi. Kindel see, et ta oskas inimestega karmilt ümber käia, ning kindel see, et ta armastas lõbusalt aega veeta, kuid sõpru ta hätta ei jätnud. Tegelik häda seisnes selles, et Juliani peamine kinnismõte oli töö.

Esimestel aastatel õigustas ta oma ületunde, öeldes, et teeb seda “firma huvides” ning “järgmisel talvel kindlasti” kavatseb ennast kuuks ajaks vabaks võtta ja Kaimanisaartele sõita. Aja möödudes aga levis kuuldus Juliani talendist ning tema töökoormus üha kasvas. Kohtuasjad muutusid üha suuremaks ja tulusamaks ning Julian, kes kunagi ei löönud kõhklema haarava väljakutse ees, töötas üha rängemini. Harvadel rahulikel hetkedel tunnistas ta, et ei saa magada üle paari tunni seejärel ärkamata, tundes end süüdi, et ta ei töötagi toimiku kallal. Peagi sai mulle selgeks, et teda vaevas ihk üha enama järele: suurema prestiiži, suurema hulga raha ja aupaiste järele.

Nagu oligi oodata, saavutas Julian tohutut edu. Ta omandas peaaegu kõik, millest enamik inimesi unistavad: hiilgava professionaalse maine sellega kaasaskäiva seitsmekohalise palganumbriga, uhke maja kuulsuste hinnatud elurajoonis, isikliku reaktiivlennuki, suvekodu troopikasaarel ning oma hindamatu aarde – säravpunase Ferrari, mis tema sissesõiduteed kaunistas.

Ometigi teadsime, et asjalood ei ole nii idüllilised, kui pealt näida võivad. Panin tähele ähvardava õnnetuse märke mitte üksnes seepärast, et olin teistest meie firma inimestest teravama pilguga, vaid sel lihtsal põhjusel, et veetsin kõige rohkem aega Juliani seltsis. Me olime alati koos, sest olime alati tööl. Rutt ei paistnud iial vaibuvat. Alati terendas silmapiiril järgmine menukas, eelmisest veelgi vägevam kaasus. Ettevalmistus ei olnud Juliani meelest kunagi piisav. Mis siis saab, kui kohtunik küsib sellise küsimuse, või siis sellise, jumal hoidku? Mis saab, kui meie uurimine on olnud vähem kui sajaprotsendiliselt täiuslik? Mis saab siis, kui teda suudetakse keset rahvast täis kohtusaali üllatada ning tema silmis nähakse autotuledest heitunud metslooma klaasistunud pilku? Niisiis piitsutasime endid takka viimse piirini, ning leidsin ka ennast kistuna tema väikesesse töökesksesse maailma. Seal me siis olime, kaks tähtaegade orja, rügades ühe terasja klaasmonoliidi kuuekümne neljandal korrusel, samal ajal kui kõik normaalsed inimesed olid kodus perede juures; uskusime, et maailm on meie kontrolli all, pimestatuna näilisest edust.

Julianiga rohkem ja rohkem aega koos veetes nägin, et ta kaevas end üha sügavamale. See oli otsekui mingit liiki soov surra. Mitte miski ei rahuldanud teda. Lõpuks jooksis ka tema abielu karile, ta ei rääkinud enam isaga; ning ehkki tal oli materiaalselt kõik olemas, mida soovida võib, ei suutnud ta siiski leida seda midagi, mida ta meeleheitlikult otsis. Seda oli näha nii emotsionaalselt, füüsiliselt – kui ka vaimselt.

Viiekümne kolme aastaselt nägi Julian välja nagu ligi kaheksakümneaastane. Tema nägu oli üks suur kortsurägastik; mitte just vaimustav märk armutust ellusuhtumisest üldiselt ning tasakaalustamata elustiilist tingitud tohutust stressist eelkõige. Hilisõhtused söömaajad kallites prantsuse restoranides, jämedate Kuuba sigarite suitsetamine ja suur hulk konjakit olid muutnud ta häbiväärselt ülekaaluliseks. Ta kaebas pidevalt, et on surmani väsinud olemast surmani väsinud. Ta oli kaotanud huumorimeele ning tundus, et ta ei naernudki enam. Juliani varem nii innukas loomus oli asendunud tapva süngusega. Minu arvamus on, et tema elu oli kaotanud igasuguse sihi.

Võib-olla kõige kurvem oli sealjuures tõsiasi, et ta oli kaotanud sihi ka kohtusaalis. Kui varem oli ta kohalviibijaid pimestanud hiilgava ja läbini vettpidava lõppsõnaga, siis nüüd jorutas ta tundide kaupa, rääkides plaanipäratult segastest juhtumitest, millel oli käsiloleva kohtuasjaga vähe, kui üldse mingit, pistmist. Kui varem oli ta vastaspoole argumentidele nõtkelt reageerinud, siis nüüd demonstreeris ta lõikavat sarkasmi, pannes proovile kohtunike kannatuse, kes varem olid teda pidanud geeniuseks õiguse alal. Lühidalt, Juliani elusäde oli hakanud hubisema.

Ning see ei olnud vaid tema meeletu elutempo, mis talle varast lõppu kuulutas. Tajusin, et asi on tunduvalt sügavam. Tegemist tundus olevat millegi vaimsega. Ta rääkis mulle peaaegu iga päev, et ei tunne oma tegemiste vastu mingisugust kirge ning teda on haaranud tühjusetunne. Julian rääkis, et noore juristina oli ta õigusteadust tõeliselt armastanud, ehkki algselt tõukas teda selle poole perekonna sotsiaalne reeglistik. Õiguse keerukus ja intellektuaalsed väljakutsed hoidsid teda lummatuna ja täis energiat. Selle võime ühiskondlikke muutusi kaasa tuua tiivustas ja motiveeris teda. Tollal oli ta midagi enamat kui ainult Connecticuti jõukas nooruk. Ta nägi ennast tõepoolest hea eest võitlejana, ühiskonna parandamise tööriistana, kes võiks oma ilmselget annet kasutada teiste aitamiseks. See suhtumine andis tema elule mõtte. See andis talle sihi ja toitis tema lootusi.

Peale Juliani ja tema töö roostetamakippuva ühenduse oli veel midagi, mis tema hukatusele kaasa aitas. Enne kui mina firmaga ühinesin, oli ta üle elanud mingi tõsise tragöödia. Ühe vanema partneri sõnul oli temaga juhtunud midagi tõeliselt kirjeldamatut, kuid ma ei suutnud kedagi sellest rääkima panna. Isegi vana Harding, üldtuntud lobamokast peaosanik, kes veetis rohkem aega Ritz-Carltoni baaris kui oma piinlikkust tekitavalt suures kabinetis, ütles, et ta on andnud vaikimisvande. Mis see sügav ja hämar saladus ka polnud, kahtlustasin, et mingil moel on sellel oma osa Juliani allakäiguspiraalis. Muidugi olin uudishimulik, kuid eelkõige soovisin teda aidata. Julian ei olnud üksnes minu mentor, ta oli mu parim sõber.

Ja siis see juhtus. See raske südameatakk, mis tõi särava Julian Mantle’i tagasi maa peale ning lõi taas tema ühenduse surelikkusega. See juhtus esmaspäeva hommikul keset kohtusaali number seitse, sedasama kohtusaali, kus võitsime kõikide mõrvaprotsesside ema.