Читать книгу Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari - Робин Шарма - Страница 8

TEINE PEATÜKK

Salapärane võõras

Erakorralisele koosolekule kutsuti kõik firma inimesed. Endid suurde koosolekuruumi ära mahutanud, nägin, et meil on tegemist tõsise probleemiga. Vana Harding oli esimene, kes kokkutulnutele kõneles.

“Kahjuks on mul teile väga halbu uudiseid. Julian Mantle sai eile Air Atlanticu kohtuasja väideldes ränga infarkti. Ta on praegu intensiivraviosakonnas, kuid arstid ütlesid mulle, et tema seisukord on stabiliseerunud ning ta paraneb. Kuid Julian Mantle on võtnud vastu otsuse, millest te kõik peaksite minu arvates teadma. Ta on otsustanud meie perest lahkuda ja loobuda õiguspraksisest. Ta ei tule firmasse tagasi.”

Olin rabatud. Teadsin, et tal oli muresid, kuid ei arvanud iial, et ta võiks tööst loobuda. Pealegi arvasin, et pärast kõike, mida me koos läbi olime teinud, oleks tal pidanud jätkuma viisakust mulle sellest isiklikult teatada. Ta ei lubanud mul ennast haiglas isegi külastada. Iga kord, kui sealt läbi astusin, oli õdedel kästud mulle öelda, et ta magab ja teda ei tohi häirida. Ta keeldus koguni mu telefonikõnedele vastamast. Võib-olla tuletasin talle meelde elu, mida ta soovis unustada? Kes teab. Aga üht võin öelda: see tegi haiget.

Kogu vahejuhtum leidis aset veidi rohkem kui kolme aasta eest. Viimati kuulsin, et Julian oli suundunud Indiasse mingile ekspeditsioonile. Ta rääkis ühele partneritest, et tahab oma elu lihtsamaks muuta ja “vajab mõningaid vastuseid”, ning lootis neid leida sellel salapärasel maal. Ta oli oma maja, lennuki ja saare maha müünud. Ta oli maha müünud isegi Ferrari. “Julian Mantle on India joogi,” mõtlesin. “Seadus käib õige kummalisi radu.”

Nende kolme aasta jooksul sai minust, ületöötanud noorest juristist, tülpinud, mõnevõrra küüniline vanem jurist. Minul ja mu naisel Jennyl oli nüüd perekond. Lõpuks alustasin ka mina tähenduse otsinguid. Usun, et lastesaamine andis selleks tõuke. Nad muutsid täielikult minu arusaama maailmast ja minu enese kohast selles. Minu isa ütles selle kohta õige hästi: “John, surivoodil ei kahetse sa iial, et liiga vähe aega kontoris veetsid.” Nii et hakkasin natuke rohkem aega kodus veetma. Seadsin ennast päris kenasti, ehkki üsna tavaliselt, sisse. Liitusin Rotary klubiga ning partnerite ja klientide meeleheaks mängisin laupäeviti golfi. Aga pean teile ütlema, et vaiksetel hetkedel mõtlesin sageli Julianile ja püüdsin kujutleda, mis temast on saanud nende aastate jooksul pärast seda, kui ta ootamatult firmast lahkus.

Võib-olla oli ta asunud elama Indiasse, paika, mis oli sedavõrd mitmepalgeline, et isegi temasugune rahutu hing suudaks seal kodu leida. Aga võib-olla rändas ta parajasti hoopiski mööda Nepali. Või sukeldus Kaimanisaartel? Üks oli kindel – õigusalale polnud ta tagasi pöördunud. Sestsaadik kui ta ise oli ennast õigussüsteemist pagendanud, ei olnud keegi temalt postkaartigi saanud.

Umbes kaks kuud tagasi minu uksele kõlanud koputus andis esimest korda vastused mõnele minu küsimusele. Olin just kohtunud tolle pika ja kurnava päeva viimase kliendiga, kui mu nupukas assistent Genevieve pistis pea minu väikesesse elegantselt sisustatud kabinetti.

“John, keegi soovib sinuga kokku saada. Ta ütleb, et tegemist on pakilise asjaga ning ta ei lahku enne, kui on sinuga rääkinud.”

“Ma olen uksest välja astumas, Genevieve,” vastasin kärsitult. “Söön suutäie, enne kui Hamiltoni kokkuvõtte lõpetan. Mul ei ole praegu aega kellegagi kohtuda. Ütle talle, et ta aja kokku lepiks, nagu kõik teised, ning kui ta probleeme tekitab, helista turvameestele.”

“Aga ta ütleb, et tal on tõesti vaja sinuga kohtuda. Ta ei lepi eitava vastusega.”

Hetke jooksul kaalusin ise turvatöötajatele helistamist, kuid taibates, et see võib olla keegi, kes on tõelises hädas, võtsin lahkema hoiaku.

“Hea küll, saada ta sisse,” taganesin. “Uus klient kulub ikka ära.”

Minu kabineti uks läks aeglaselt lahti. Lõpuks avanes see täies laiuses, tuues nähtavale naeratava kolmekümnendates eluaastates mehe. Ta oli pikk, sale ja lihaseline ning temast kiirgas ohtralt elujõudu ja energiat. Ta meenutas mulle neid täiuslikke noormehi, kellega koos õigusteadust õppisin, täiuslikest peredest, täiuslike kodude, täiuslike autode ja täiusliku näonahaga. Kuid minu külalisel oli peale noorusliku välimuse veel midagi. Mingi üldine rahulikkus lisas tema kohalolule peaaegu jumaliku mõõtme. Ja tema silmad. Teravad sinised silmad, mille pilk mind läbistas otsekui habemenuga, mis kohtub värske näoga, oma esimese habemeajamise juures äreva nooruki nõtke lihaga.

“Veel üks kõva juurakäsi, kes minu kohta jahib,” mõtlesin. “Jumaluke, miks ta seal niimoodi seisab ja mind vahib? Loodetavasti ei esindanud ma tema naist sellel eelmise nädala suurel lahutusprotsessil, mille võitsin. Võib-olla polekski turvameestele helistamine olnud rumal mõte?”

Noor mees silmitses mind endiselt, üsna sedamoodi nagu naeratav Buddha oleks lemmikõpilast uurinud. Pärast pikka piinlikuvõitu vaikushetke kõnetas ta mind üllatavalt käskival toonil.

“Kas kohtled niimoodi kõiki külalisi, John, isegi neid, kes õpetasid sulle kõike, mida tead edu saavutamise kohta kohtusaalis? Oleksin pidanud oma saladused enesele hoidma,” sõnas ta, ning ta huuled kumerdusid laiaks naeratuseks.

Kõhus tuksatas imelikult. Selle krigiseva, kergelt kleepja hääle tundsin otsekohe ära. Süda hakkas ehmunult pekslema.

“Julian? Kas see oled sina? Ma ei usu oma silmi! Oled see tõesti sina?”

Külalise vali naer kinnitas minu mõtet. Minu ees seisev noor mees polnud keegi muu kui kadunud India joogi: Julian Mantle. Olin tema uskumatust muutumisest nagu puuga pähe saanud. Endise kolleegi kummituslik näojume, haiglane köha ja elutud silmad olid kadunud. Kadunud olid ka tema isiklikuks kaubamärgiks kujunenud vanaldane välimus ja põdur olek. Selle asemel pakatas minu ees seisev mees tervisest, ta sile nägu õhetas. Tema silmad särasid, peegeldades uskumatut elujõudu. Võib-olla veelgi hämmastavam oli meelerahu, mis Julianist hoovas. Tundsin ennast seal istudes ja teda uudistades ääretult rahulikult. Ta ei olnud enam juhtiva õigusfirma ärev peaosanik. Mees minu ees oli nooruslik, elujõuline – ja naeratav – muutuse võrdkuju.