Читать книгу Neitsijõgi. Esimene raamat - Robyn Carr - Страница 5

MEL kissitas vastu vihma ja pimedust vaadates silmi, liikudes aeglaselt mööda kitsast, käänulist ja puudega ääristatud porist teed, ja mõtles juba sajandat korda: „Kas ma olen arust ära?“ Ning siis kuulis ja tundis ta mütsu, kui BMW parem tagaratas libises teepervele ja vajus mutta. Auto jäi õõtsudes seisma. Mel andis gaasi ja kuulis ratast keerlemas, aga auto ei liikunud.

Ma olen kadunud, oli tema järgmine mõte.

Ta pani laevalgusti põlema ja vaatas mobiiltelefoni. See oli levist väljas juba tunni aja eest, kui ta oli kiirteelt ära keeranud ja üles mägedesse suundunud. Tegelikult oli tal olnud üsna elav vestlus oma õe Joeyga, kui järsud mäenõlvad ja uskumatult kõrged puud levi takistasid ja nende kõne katkestasid.

„Ma ei suuda uskuda, et sa tõesti teed seda,“ ütles Joey. „Ma arvasin, et sa võtad aru pähe. See pole sina, Mel! Sa pole väikelinna tüdruk!“

„Jah? Paistab igatahes, et just see minust saab – ma võtsin töö vastu ja müüsin kõik maha, et ma ei tunneks ahvatlust tagasi minna.“

„Kas sa poleks võinud lihtsalt puhkust võtta? Ehk mõnda väikesesse erahaiglasse minna? Proovida see korralikult läbi mõelda?“

„Ma tahan, et kõik muutuks,“ ütles Mel. „Ma ei taha enam haigla sõjatsoonis olla. Ma küll ei tea seda kindlalt, aga arvan, et mind ei kutsuta siin metsade vahel just tihti narkarite sünnitusi vastu võtma. See naine ütles, et see koht, Neitsijõgi, on rahulik ja vaikne ja turvaline.“

„Ja kaugel metsade vahel, miljon miili Starbucksist, ning seal makstakse sulle munades ja seajalgades ja…“

„Ja ühtegi patsienti ei tooda kohale käeraudades ega vangivalvurite valvsa pilgu all.“ Seejärel hingas Mel sügavalt sisse ja ütles ootamatult naerma hakates: „Seajalad? Ohoo, Joey – ma sõidan jälle üles puude vahele, kõne võib katkeda…“

„Oota ainult. Sa veel kahetsed. Sa hakkad seda kahetsema. See on hullumeelne ja tormakas ja…“

Seejärel kadus levi, tänu taevale. Ja Joeyl oli õigus – iga järgneva miiliga hakkas Mel üha enam kahtlema endas ja oma otsuses maale pageda.

Iga kurviga olid teed muutunud kitsamaks ja vihm tugevamaks. Kell oli alles kuus õhtul, aga juba oli kottpime; puud kasvasid nii tihedalt ja olid nii kõrged, et isegi viimane killuke pärastlõunasest päikesest jäi nende varju. Loomulikult polnud selle lookleva kitsa tee ääres ühtegi valgustit. Teeviidad näitasid, et ta pidi olema selle maja lähedal, kus teda ootas kohtumine oma uue tööandjaga, aga ta ei julgenud oma mutta vajunud autost välja tulla ega kõndima hakata. Ta võib nende metsade vahel ära eksida ja teda ei leitaks iial.

Selle asemel õngitses ta kohvrist mõned pildid ja püüdis meenutada põhjuseid, miks ta selle töö vastu oli võtnud. Tal olid pildid iganenud külakesest, kus olid verandade ja ärkliakendega puitmajad, vanamoodne koolimaja, torniga kirik, tokkroosid, rododendronid ja õitsvad õunapuud oma täies ilus, rääkimata rohelistest karjamaadest, kus loomad sõid. Seal oli kohvik, nurgapood ja tilluke ühetoaline omaette majas asuv raamatukogu, lisaks armas väike metsamajake, mis pidi talle saama, üürivabalt, terveks aastaks, kuni tema lepingu lõppemiseni.

Väikelinn ulatus hämmastavate sekvoiade ja riigimetsadeni, mis laiusid sadadel miilidel metsiku loodusena üle Trinity ja Shasta mäeahelike. Neitsijõgi, mille järgi oli linn nimetatud, oli sügav, lai, pikk, koduks suurtele lõhedele, tuuridele ja forellidele. Mel oli selle paiga kohta internetist pilte vaadanud ja oli hetkega veendunud, et ilusamat kohta pole olemas. Praegu ei näinud ta muidugi midagi peale vihma, muda ja pimeduse.

Kui ta oli otsustanud Los Angelesest lahkuda, oli ta oma CV meditsiiniõdede registrisse üles pannud ja üks värbajatest oli ta tähelepanu Neitsijõele juhtinud. Tema sõnul hakkas linna arst vanaks jääma ja vajas abi. Üks naine linnast, Hope McCrea, annetas majakese ja esimese aasta palga. Maakond maksis vastutuskindlustuse eest, et sellesse kaugesse maakohta arst ja ämmaemand leida. „Ma faksisin proua McCreale sinu CV ja soovituskirjad,“ oli värbaja öelnud, „ja ta tahab sind. Ehk sa võiksid sinna minna ja koha üle vaadata?“

Mel võttis proua McCrea telefoninumbri ja helistas talle tol õhtul. Neitsijõgi oli kaugelt väiksem, kui talle meeldinud oleks, aga proua McCreaga tund aega vestelnud, hakkas ta Los Angelesest välja kolimisega juba järgmisel päeval tegelema. See oli vaevalt kahe nädala eest.

Registris ega ka Neitsijõel ei teatud aga seda, et Mel soovis meeleheitlikult minema pääseda. Kaugele. Ta oli juba mitu kuud unistanud uuest algusest, rahust ja vaikusest. Ta ei mäletanud, millal viimati rahulikult öö läbi magas. Ohud, mis valitsesid suures linnas, kus kuritegevus paistis kõikjal varitsevat, olid hakanud teda endasse neelama. Ainuüksi poodi ja panka minek tekitas temas ärevust; oht paistis kõikjal luuravat. Töö kolme tuhande voodikohaga maakonnahaiglas ja traumapunktis tõi tema hoole alla liiga paljude kuritegude ohvrid, rääkimata tagaajamise või vahistamise käigus viga saanud kurjategijatest – rihmaga haiglavooditesse kinnitatud nii palatites kui traumapunktis, politseinikud valvamas. See, mis Meli hingest alles oli jäänud, oli haavatud ja valutas. Ja see polnud midagi võrreldes üksildusega tema tühjas voodis.

Sõbrad olid teda anunud, et ta viivitaks selle uitmõttega põgeneda kuhugi tundmatusse väikelinna, aga ta oli osalenud leinarühmas, käinud individuaalsel nõustamisel ja näinud kirikut seestpoolt viimasel üheksal kuul rohkem kordi kui viimase kümne aasta jooksul, sellest kõigest polnud abi. Ainus, mis talle hingerahu tõi, oli unistamine põgenemisest mõnda tillukesse kohta maal, kus inimestel ei olnud vaja uksi lukustada ja sa pidid kartma vaid köögiviljaaeda sattunud hirvi. See tundus puhta õndsusena.

Ent nüüd, kui ta autos istus ja laevalgusti all pilte vaatas, taipas ta, kui naeruväärne ta oli olnud. Proua McCrea oli tal käskinud kaasa pakkida ainult vastupidavad riided – teksad ja matkasaapad –, et maal meditsiinialal töötada. Mis ta siis pakkinud oli? Saapad olid Stuart Weitzmansi, Cole Haansi ja Fryesi omad – ja tal polnud olnud midagi selle vastu, et maksta iga paari eest üle kenakese neljasaja viiekümne dollari. Teksad, mis ta oli kaasa pakkinud selleks, et kõmpida kaugetesse rantšodesse ja farmidesse, olid firmadelt Rock & Republics, Joe’s, Luckys, 7 For All Mankind – nende hind jäi saja viiekümne ja kahesaja viiekümne vahele. Ta oli maksnud kolmsada taala korra eest, et lasta juukseid lõigata ja triibutada. Olles aastaid kolledžis käimise ja kraadiõppe ajal koonerdanud, oli ta lõpuks väga hea palgaga meditsiiniõena tööle asudes avastanud, et talle meeldivad kenad asjad. Ta võis küll suurema osa tööpäevast kitlis veeta, aga kui ta selle seljast heitis, tahtis ta hea välja näha.

Ta oli kindel, et avaldab kaladele ja hirvedele sügavalt muljet.

Viimase poole tunni jooksul oli ta teel näinud vaid ühte vana veoautot. Proua McCrea polnud teda hoiatanud, kui ohtlikud ja järsud need teed olid, täis järske kurve ja teravaid nõlvu, kohati nii kitsad, et kahel autol oleks tõeliselt raske teineteisest mööduda. Ta tundis peaaegu kergendust, kui pimedus ta enda alla mattis, sest nii ta vähemalt nägi lähenevaid esitulesid iga kitsa kurvi taga. Auto oli vajunud sellele teepervele, mis oli mäeseina vastas, mitte kaljuäärele, kus polnud kaitsepiirdeid. Siin ta istus, metsas eksinud ja hukule määratud. Ta keeras ohates ringi ja tõmbas tagaistmelt ühe kasti pealt paksu jope. Ta lootis, et proua McCrea sõidab siit mööda, kas teel majja, kus nad kohtuma pidid, või sealt tagasi tulles. Muidu tuleb tal ilmselt öö autos veeta. Tal oli veel paar õuna, mõned küpsised ja kaks juusturõngast. Aga neetud dieetkoka oli otsas – tal on hommikuks kofeiinivõõrutusest värinad ja peavalu.

Ei mingit Starbucksi. Ta oleks pidanud hoolikamalt varusid koguma.

Ta pani mootori seisma, ent jättis esituled põlema juhuks, kui mõni auto mööda kitsast teed peaks tulema. Kui keegi teda ei päästa, on aku hommikuks tühi. Ta sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad. Väga tuttav nägu kerkis ta vaimusilma ette: Mark. Mõnikord oli igatsus teda veel kord näha, temaga vaid pisut rääkida, talumatu. Asi polnud leinas – ta lihtsalt igatses Marki – igatses seda, et tal oli kaaslane, kellele loota, keda oodata, kelle kõrval ärgata. Vaidlus mehe pikkade tööpäevade üle tundus isegi meeldivana. Mark oli talle kord öelnud: „See – sina ja mina –, see on igavene.“

Igavesti kestis neli aastat. Mel oli alles kolmkümmend kaks ja nüüdsest on ta üksi. Mark oli surnud. Ja tema oli seesmiselt surnud.

Terav koputus autoaknale püüdis ta tähelepanu ja tal polnud aimugi, kas ta oli lausa maganud või lihtsalt mõtisklenud. Lärmi oli teinud taskulambi tagumine ots ja seda hoidis vana mees. Kulmukortsutus mehe näol oli nii hirmutav, et Mel arvas kardetud lõpu kätte jõudvat.

„Preili,“ ütles mees. „Preili, sa oled mudas kinni.“

Mel avas akna ja udu kastis ta näo märjaks. „Ma… ma tean. Ma tabasin pehmet serva.“

„Sellest risuhunnikust siin küll palju kasu ei ole,“ ütles mees.

Risuhunnik tõesti! See oli uus BMW kabriolett, üks tema paljudest katsetest üksildust leevendada. „Nojah, keegi ei öelnud mulle seda! Aga suur tänu valgustamise eest.“

Mehe õhukesed valged juuksed liibusid pealaele ja puhmjad valged kulmud olid ogadena ülespoole püsti; vihm helkis ta jakil ja tilkus mööda suurt nina alla. „Istu paigal, ma panen su põrkeraua ümber keti ja tõmban sind välja. Kas sa lähed McCrea juurde?“

Nojah, seda ta oligi tahtnud – kohta, kus kõik tunnevad kõiki. Ta tahtis meest hoiatada, et see põrkerauda ei kriimustaks, ent suutis vaid kogeleda: „J-jah.“

„See pole kaugel. Sa võid minu järel sõita, kui su välja olen tõmmanud.“

„Aitäh,“ vastas Mel.

Ta saab siiski voodisse. Ja kui proua McCreal on süda sees, saab ta ka midagi süüa ja juua. Ta hakkas kujutlema hõõguvat tuld majakeses, taustal katusel trummeldav vihm, kui tema on kägaras suures pehmes voodis kenade linade vahel, tekid ümber mähitud. Ohutus kohas. Turvaliselt. Lõpuks ometi.

Meli auto oigas ja kõikus ning vaarus lõpuks mudast välja teele. Vana mees tõmbas teda veel mitu jalga edasi, kuni ta oli kindlal pinnal, ning peatus siis, et ketti eemaldada. Ta viskas selle veoauto kasti ja andis Melile märku, et too talle järgneks. Siin polnud midagi mõelda – kui Mel peaks uuesti kinni jääma, saab mees ta kohe välja tõmmata. Seega sõitis ta otse mehe järel ja kasutas hulgaliselt aknapuhastusvahendit ühes kojameestega, et mehe rataste alt paiskuv muda ta vaatevälja täielikult ei varjaks.

Vähem kui viie minuti pärast hakkas veoauto suunatuli vilkuma ja Mel järgnes sellele, kui ta postkasti juurest paremale pööras. Sõit oli lühike ja konarlik, tee täis auke, aga nad jõudsid ruttu lagendikule. Veoauto tegi seal laia ringi, et saaks uuesti minema sõita, ja Melil ei jäänud muud üle kui peatuda… sara ees!

See polnud mingi armas majake. See oli küll A-kujuline puumaja verandaga, aga paistis, nagu oleks veranda vaid ühest otsast maja külge kinnitatud, samas kui teine ots oli lahti murdunud ja allapoole vajunud. Katusesindlid olid vihmast ja ajast mustad ning ühe akna ette oli naelutatud laud. Maja polnud valgustatud ei seest ega väljast; korstnast ei kerkinud sõbralikku suitsusammast.

Pildid lebasid Meli kõrval istmel. Ta andis signaali ja hüppas kähku autost välja, pildid pihku surutud, ja tõmbas villase jaki kapuutsi pähe. Ta jooksis veoauto juurde. Mees keris akna alla ja vaatas teda, nagu oleks tal mõni kruvi logisema hakanud. „Kas sa oled kindel, et see on McCrea majake?“

„Jep.“

Mel näitas talle pilti armsast väikesest A-kujulisest majakesest, mille verandal olid puidust aiatoolid ja majaesist kaunistasid värviliste lilledega rippamplid. Pildil peesitas maja päikese käes.

„Hmm,“ ütles mees. „See pole juba ammu selline välja näinud.“

„Mulle ei öelnud seda keegi. Ta ütles, et ma võin majas aasta aega tasuta elada, pluss palk. Ma peaksin selle linna arsti juurde tööle minema. Aga see…?“

„Ma ei teadnudki, et tohtril abi vaja on. Tema ju ei palganud sind, või mis?“ küsis mees.

„Ei. Mulle räägiti, et ta hakkab juba liiga vanaks jääma, et linna nõudmistele vastata, ja et neil on teist arsti vaja, aga et minust piisaks umbeks aastaks või nii.“

„Mida tegema?“

Mel tõstis häält, et teda üle vihma kuulda oleks. „Ma olen meditsiiniõde. Ja koolitatud ämmaemand.“

See paistis mehele lõbu valmistavat. „Kas tõesti?“

„Kas sa tunned arsti?“ küsis Mel.

„Kõik tunnevad kõiki. Paistab, et sa oleksid pidanud siin ära käima ja koha üle vaatama ning arstiga kohtuma, enne kui sa otsustasid.“

„Jah, tundub küll,“ ütles Mel end pisut süüdistades. „Las ma toon oma koti – maksan sulle selle eest, et sa mind mudast välja…“ Aga mees juba viipas tõrjuvalt.

„Ma ei taha su raha. Siitkandirahval pole raha, et seda heanaaberliku abi eest lehvitada. Niisiis,“ ütles ta kergelt naljatades ja kergitas üht puhmas valget kulmu, „paistab, et proua McCrea tõmbas sulle koti pähe. See maja on nüüdseks juba aastaid tühjana seisnud.“ Mees itsitas. „Üürivabalt! Hahaa!“

Lagendikule ilmusid hüplevad esituled, kui vana Suburban sissesõiduteele keeras. Kui see kohal oli, ütles vana mees: „Siin ta ongi. Õnn kaasa!“ Ja siis ta naeris. Tegelikult, ta itsitas, kui ta lagendikult minema sõitis.

Mel toppis pildi hõlma alla ja seisis oma auto kõrval vihma käes, kuni Suburban parkis. Ta oleks võinud minna verandale vihma ja tuule eest varju, aga see ei näinud piisavalt ohutu välja.

Suburbani raam oli kõrgemaks tõstetud ja rehvid olid tohutud – see asi juba mutta kinni ei jäänud. Auto oli üsna porine, ent oli siiski ilmselge, et tegu oli vanema mudeliga. Juht suunas tuled majakesele ja jättis need põlema, kui uks avanes. Maasturist ronis välja pisike vanemapoolne naine paksude vetruvate valgete juustega ja mustade prilliraamidega, mis olid tema näo jaoks liiga suured. Ta kandis kummikuid ja oli üleni kaetud vihmakeebiga, aga ta oli kindlasti lühem kui viis jalga. Ta viskas sigareti mutta ning lähenes Melile, näol tohutu hambaid paljastav naeratus. „Tere tulemast!“ ütles ta lustlikult, samasuguse sügava kurguhäälega, mida Mel nende telefonivestlusest mäletas.

„Tere tulemast?“ kordas Mel. „Tere tulemast?“ Ta tõmbas jaki alt pildi välja ja lehvitas sellega naise näo ees. „See pole see!“

Proua McCrea ei lasknud end sugugi häirida ja ütles: „Jah, siin oleks tõesti vaja pisut kõpitseda. Ma kavatsesin eile siia tulla, aga päev libises käest.“

„Kõpitseda? Proua McCrea, see on kokku kukkumas! Te ütlesite, et see on imearmas! Hinnaline, ütlesite!“

„Võtan omaks,“ ütles proua McCrea. „Mulle ei öeldud registrist, et te nii melodramaatiline olete.“

„Ja mulle ei öeldud, et teil luulud on!“

„Pidage, pidage, selline jutt ei vii meid kuhugi. Kas tahate vihma käes seista või sisse minna ja üle vaadata, mis meil siin on?“

„Ausalt öeldes sooviksin ma otsa ringi keerata ja siit otse minema sõita, aga ma kardan, et nelikveota ei jõuaks ma eriti kaugele. Veel üks pisiasi, mida oleksite võinud mainida.“

Väike valgejuukseline metsavaim trampis sõnagi lausumata kolmest trepiastmest üles, majakese verandale. Ta ei kasutanud ukse avamiseks võtit, vaid surus lihtsalt õlaga tugevalt vastu ust. „See on vihmast paisunud,“ ütles ta kriipiva häälega ja kadus majja.

Mel järgnes talle, ent ei trampinud verandal, nagu proua McCrea seda teinud oli. Ta läks sinna pigem üsna ettevaatlikult. See oli küll ohtlikult kaldus, ent paistis ukse ees tugev olevat. Majas pandi tuli põlema, kui ta ukse juurde jõudis. Hämarale tulele järgnes kohe lämmatav tolmupilv, kui proua McCrea laudlina raputas. See paiskas Meli, keda tabas köhahoog, tagasi verandale. Kui ta sellest üle sai, hingas ta sügava sõõmu külma niisket õhku ja läks tagasi sisse.

Paistis, et Proua McCrea oli hõivatud asjade korrastamisega, hoolimata koha räpasusest. Ta lükkas toole laua juurde, puhus lambivarjudelt tolmu, sättis raamatuid raamatutugedega riiulile. Mel vaatas ringi, aga vaid selleks et rahuldada oma uudishimu ja näha, kui hirmus siin oli, sest ta ei kavatsenud mingil juhul siia jääda. Siin oli tuhmunud lilleline diivan, sellega sobituvad tool ja otoman, vana kirst, mis oli kasutuses diivanilauana, ning tellistest ja viimistlemata laudadest raamaturiiul. Vaid mõne sammu kaugusel oli elutoast lauakesega eraldatud väike köök. Siin polnud koristatud selles ajast, kui viimane inimene siin süüa valmistas – mis juhtus arvatavasti aastate eest. Külmkapi ja ahju uksed seisid avatuna nagu ka enamik kapiuksi. Kraanikauss oli täis potte ja nõusid; kappides oli virnade viisi tolmuseid taldrikuid ja küllaldaselt kruuse ja klaase, kõik kasutamiseks liiga räpased.

„Mul on kahju, aga see on vastuvõetamatu,“ ütles Mel kõva häälega.

„Siin on kõigest pisut tolmune.“

„Ahjus on linnupesa!“ hüüdis Mel, kes oli täiesti endast väljas.

Proua McCrea astus poriste kummikutega kobistades kööki, sirutas käe avatud ahju ja tõmbas linnupesa välja. Ta läks ukse juurde ja viskas selle õue. Ta lükkas prillid kõrgemale ja pöördus Meli poole. „Linnupesa pole enam,“ ütles ta häälega, mis andis mõista, et Mel oli ta kannatuse proovile pannud.

„Ma pole kindel, et siin hakkama saaksin. See vana mees pidi mind tee kõrval mudast oma pikapiga välja tõmbama. Ma ei saa siia jääda, proua McCrea – ei tule kõne allagi. Lisaks, ma olen näljane ja mul pole toitu kaasas.“ Ta naeris õõnsalt. „Mulle öeldi, et mind ootab sobiv majutus, ja ma eeldasin, et see tähendab puhast elamist ja piisavalt toitu paariks päevaks, kuni jõuan ise poodi minna. Aga see…“

„Sul on leping,“ tuletas proua McCrea meelde.

„Sinul ka,“ ütles Mel. „Ma arvan, et mitte keegi ei nõustuks sellega, et see siin on piisav või kasutamiseks valmis.“

Hope vaatas üles. „Katus ei leki, see on hea märk.“

„Mitte piisavalt hea, ma kardan.“

„See pagana Cheryl Creighton pidi siia tulema ja põhjalikult koristama, aga ta leidis kolm päeva järjest vabandusi. Ma pakun, et ta jõi jälle. Mul on autos voodipesu ja ma viin sind õhtusööki ostma. Hommikul paistab kõik parem.“

„Kas siin pole mõnda teist kohta, kuhu ma saaksin ööseks jääda? Külalismaja? Motelli kiirtee ääres?“

„Külalismaja?“ küsis proua McCrea naerdes. „Kas see koht näeb teie arvates välja nagu turistilõks? Kiirtee on tunniajase sõidu kaugusel ja praegu pole tegu tavalise vihmasajuga. Mul on suur maja, kus pole ruumi – see on maast laeni rämpsu täis. Nad panevad selle põlema, kui ma suren. Diivani puhtaks tegemiseks kuluks terve öö.“

„Midagi peab ju olema…“

„Lähim koht on Jo Elleni juures – tal on garaaži kohal kena vaba tuba, mida ta mõnikord välja üürib. Aga te ei tahaks sinna jääda. Tema abikaasa võib olla paras tülin. Ta on Neitsijõel rohkem kui ühe naise käest korvi saanud – ja see poleks sugugi hea, kui sa oled öösärgis, Jo Ellen magab sügavalt ja temal tekivad siivutud mõtted. See mees on käperdaja, vaat mis.“

Oh jumal, mõtles Mel. See koht paistis iga hetkega üha hullem ja hullem.

„Tead tüdruk, mis me teeme. Ma teen sooja vee saamiseks tule, panen külmkapi ja radiaatori tööle ja siis me läheme välja sooja õhtusöögi järele.“

„Kohvikusse?“

„See koht suleti juba kolm aastat tagasi,“ ütles proua McCrea.

„Aga mulle saadeti selle kohta foto – nagu oleks see koht, kus ma järgmise aasta vältel saan lõuna- ja õhtusööki söömas käia!“

„Pisiasjad. Taevas, küll sa kütad ennast alles üles.“

„Kütan üles?“

„Mine hüppa autosse ja ma tulen kohe järele,“ kamandas proua McCrea. Seejärel läks ta Meli eirates külmkapi juurde ja kükitas, et selle pistikut pistikupessa torgata. Tuli läks hetkega põlema ja proua McCrea pistis käe sisse, et temperatuuri seadistada, ning sulges seejärel ukse. Külmkapi mootor tegi tööle minnes kahtlast krigisevat häält.

Mel läks Suburbani juurde, nagu kästud, ent see oli nii kõrge, et ta leidis end avatud ukse siseküljest kinni krabamast ja peaaegu roomamast, et autosse saada. Ta tundis end seal palju turvalisemalt kui majas, kus võõrustaja tema heaks gaasiboilerit süütas. Ta mõtles viivuks, et kui see peaks plahvatama ja majakese hävitama, võivad nad siin ja kohe kogu loole joone alla tõmmata.

Ta vaatas kõrvalistmelt üle õla ja nägi, et Suburban oli täis patju, tekke ja kaste. Varud kokkukukkuva maja jaoks, oletas ta. Nojah, kui ta siit ka täna õhtul minema ei pääse, võib ta vajaduse korral oma autos magada. Kõigi nende tekkidega ei külmu ta vähemalt surnuks. Aga kohe koidikul…

Möödus mõni minut ja proua McCrea tuli majast välja ning tõmbas ukse kinni. Ei mingit lukustamist. Melile avaldas muljet nobedus, millega vana naine Suburbanisse ronis. Ta pani jala astmelauale, haaras ühe käega ukse kohal olevast käepidemest, teisega istme käetoest ja potsatas hooga istmele. Tal oli istumise alla üsna suur padi pandud ja iste oli lükatud nii ette kui võimalik, et ta pedaalideni ulataks. Ta lükkas sõnagi lausumata käigu sisse ja tagurdas oskuslikult mööda kitsast sissesõiduteed välja.

„Kui me paar nädalat tagasi rääkisime, siis sa ütlesid, et oled üsna vastupidav,“ tuletas proua McCrea talle meelde.

„Ma olengi. Olen viimased kaks aastat vastutanud kolme tuhande voodikohaga naistetiiva eest maakonnahaiglas. Meieni jõudsid kõik kõige raskemad juhud ja lootusetumad patsiendid ja ma sain kuradi hästi hakkama, kui ma seda ka ise ütlen. Enne seda veetsin aastaid Los Angelese kesklinna traumapunktis, väga karm koht ükskõik kelle standardite järgi. Ma arvasin, et sa pidasid silmas vastupidavust meditsiini vallas. Ma ei teadnud, et sinu arvates peaksin olema kogenud ääremaalane.“

„Jumal, sina ka jõuad. Sa tunned end paremini, kui oled süüa saanud.“

„Ma loodan küll,“ vastas Mel. Ent sisimas ütles ta: „Ma ei saa siia jääda. See on hullumeelne, ma tunnistan seda ja kaon siit kus kurat.“ Ainus asi, mida ta tõeliselt kartis, oli selle tunnistamine Joeyle.

Nad ei rääkinud terve autosõidu vältel. Meli arvates polnud eriti midagi öelda. Pealegi köitis teda kergus, kiirus ja osavus, millega proua McCrea suurt Suburbani valitses, rappudes mööda puudega ääristatud teed ja võttes kallavas vihmas kitsaid kurve.

Mel oli arvanud, et ta saab siin valust ja üksindusest ja hirmust hinge tõmmata. Et tunneb kergendust, et ei pea tegelema murettekitavate patsientidega, kes olid kas kurjategijad või kuritööde ohvrid, või siis laastavalt vaesed, väljapääsu ja lootuseta. Kui ta nägi pilte väikesest armsast linnast, oli tal lihtne ette kujutada kodust paika, kus inimesed teda vajasid. Ta nägi end õitsele puhkemas punapõsiste maapatsientide tänu paistel. Tähenduslik töö oli see üks asi, mis oli alati ületanud igasugused vaevavad isiklikud mured. Rääkimata rõõmust võimaluse üle pageda sudu ja liikluse eest ning jõuda tagasi looduse juurde, nautides metsa rikkumatut ilu. Ta polnud lihtsalt kordagi arvanud, et naaseb nii sügavale loodusesse.

Otsustavaks oli saanud väljavaade aidata ilmale tuua peamiselt kindlustamata naiste lapsi maakohas. Meditsiiniõena töötamine pakkus küll rahuldust, ent ämmaemandus oli tema tõeline kutsumus.

Joey oli nüüd tema ainus perekond; ta tahtis, et Mel läheks Colorado Springsi ja elaks tema juures koos Joey abikaasa Billi ja nende kolme lapsega. Aga Mel polnud tahtnud vahetada üht linna teise vastu, kuigi Colorado Springs oli märkimisväärselt väiksem. Nüüd, kui tal ühtegi paremat mõtet polnud, oli ta sunnitud seal tööd otsima.

Kui nad möödusid sellest, mis paistis olevat linn, tegi ta uuesti nägusid. „Kas see on linn? Sest ka seda polnud sinu saadetud piltidel.“

„Neitsijõgi,“ ütles proua McCrea. „Selline, nagu ta on. Päevavalguses näeb siin palju parem välja, seda kindlasti. Pagan, sadu on nii tugev. Märtsis on meil alati selline vastik ilm. See seal on tohtri maja, kus ta patsiente vastu võtab. Ta teeb ka palju kodukülastusi. Raamatukogu,“ osutas ta. „Avatud teisipäeviti.“

Nad möödusid meeldiva välimusega torniga kirikust, mille aknad paistsid küll olevat laudadega kaetud, ent vähemalt tundis ta selle ära. Seal oli ka pood, palju vanem ja räsitum, omanik lukustas just ööseks välisust. Tänavat ääristas tosin maja – väikesed ja vanad. „Kus koolimaja on?“ küsis Mel.

„Mis koolimaja?“ küsis proua McCrea.

„See, mis oli värbajale saadetud pildil.“

„Hmm. Ei kujutagi ette, kust ma selle sain. Meil pole kooli. Veel.“

„Jumal,“ oigas Mel.

Tänav oli lai, kuid pime ja tühi – siin polnud tänavavalgustust. Vana naine oli ilmselt pildid oma vanadest fotoalbumitest välja otsinud. Või näppas ta need ehk mõnelt teiselt linnalt.

Proua McCrea sõitis arsti maja vastas üle tee oleva pealtnäha suure maamaja ette, millel oli lai veranda ja suur aed, kui aknal seisev neoonsilt, mis ütles „Avatud“, andis Melile teada, et tegemist oli kõrtsi või kohvikuga. „Tule,“ ütles proua McCrea. „Soojendame su kõhu ja tuju üles.“

„Aitäh;“ ütles Mel, püüdes viisakas olla. Ta oli näljast nõrkemas ega tahtnud, et ta suhtumine talle õhtusöögi maksma läheks, kuigi ta ei uskunud, et miski peale kõhu siin sooja saab. Ta vaatas kella. Seitse.

Proua McCrea raputas verandal oma keepi, enne kui sisse astus, ent Mel ei kandnud vihmamantlit. Tal polnud ka vihmavarju. Ta jakk oli nüüd läbimärg ja ta lõhnas märgade lammaste järele.

Sisse astudes oli ta meeldivalt üllatunud. Siin oli hämar ja puidune ning tuli leegitses suures kivikoldes. Poleeritud puitpõrandad olid säravpuhtad ja midagi lõhnas hästi, söödavalt. Pika baarileti taga, alkoholipudeleid täis riiulite kohal, oli seinale kinnitatud tohutu kala; teisel seinal oli karunahk, nii suur, et kattis pool seina. Ukse kohal seisis hirvepea. Huhh. Jahimajake? Siin oli umbes tosin ilma laudlinadeta lauda ning vaid üks klient baaris: vana mees, kes oli ta mudast välja tõmmanud, istus joogi kohal kössis.

Baarileti taga seisis pikk mees ruudulises särgis, käised üles keeratud, ja hõõrus rätikuga klaasi. Ta paistis olevat hilistes kolmekümnendates ja ta pruunid juuksed olid lühikeseks pügatud. Ta kergitas tervituseks väljendusrikkaid kulme ja lõuga, kui nad sisenesid. Seejärel kaardusid ta huuled naeratuseks.

„Istu siia,“ ütles Hope McCrea ja osutas lauale kamina lähedal. „Ma toon sulle midagi.“

Mel võttis mantli seljast ja riputas selle tooli seljatoele tule paistele kuivama. Ta soojendas ennast, hõõrudes leekide kohal jäiseid käsi ägedalt kokku. See oli rohkem see, mida ta oodanud oli: hubane, puhas majake, leegitsev tuli, eine pliidil ootamas. Talle sobiks küll surnud loomadeta, ent see kuulus jahimaade juurde.

„Võta,“ ütles vana naine ja surus talle pihku väikese klaasi merevaigukollase vedelikuga. „See soojendab su üles. Jackil on hautis pliidil ja leib soojendajas. Me ajame kõik joonde.“

„Mis see on?“ küsis Mel.

„Brändi. Kas sa saad selle joodud?“

„Võid kindel olla,“ ütles Mel ja võttis tänulikult lonksu, tundes, kuidas see kõrvetades ta tühja kõhu poole liikus. Ta lasi hetkeks silmadel kinni vajuda, hinnates ootamatult head kvaliteeti. Ta vaatas tagasi baarileti poole, ent baarmen oli kadunud. „See mees,“ ütles ta lõpuks ainsale kliendile osutades, „ta tõmbas mind kraavist välja.“

„Doktor Mullins,“ selgitas proua McCrea. „Sa võid temaga sama hästi ka kohe kohtuda, kui oled nõus tule juurest lahkuma.“

„Milleks?“ küsis Mel. „Ma ju ütlesin – ma ei jää siia.“

„Hästi,“ ütles vana naine väsinult. „Siis sa võid korraga nii tere kui head aega öelda. Tule.“ Ta pöördus ja hakkas vana tohtri poole liikuma ning Mel järgnes talle väsinud ohkega. „Doktor, see on Melinda Monroe, juhul kui sa enne tema nime ei kuulnud. Preili Monroe, see on doktor Mullins.“

Mees tõstis oma vesiste silmadega pilgu joogi kohalt ja vaatas talle otsa, ent ta artriitilised käed ei lahkunud hetkekski klaasilt. Ta noogutas korra.

„Aitäh veel kord,“ ütles Mel. „Kraavist välja tõmbamise eest.“

Vana tohter noogutas veel korra ja pööras pilgu tagasi oma joogile.

Nii palju siis väikelinna sõbralikust õhkkonnast, mõtles Mel. Proua McCrea läks tagasi kamina juurde. Ta sättis end laua taha istuma.

„Vabandage,“ ütles Mel arstile. Mees vaatas tema poole, kuid ta puhmas valged kulmud olid põrnitsevalt kokku surutud ning ta silmitses Meli üle prilliraamide. Valged juuksed olid tedretähnilise peanaha kohal nii õhukesed, et paistis, nagu oleks tal kulmudes isegi rohkem karvu kui peas. „Meeldiv kohtuda. Teil oli siin üleval siis abi vaja?“ Mees paistis teda vaid põrnitsevat. „Teil polnud abi vaja? Kumb õige on?“

„Mul pole eriti abi vaja,“ ütles mees talle pahuralt. „Aga see vana naine on juba aastaid püüdnud mulle asendajat leida. See on talle nagu kinnisidee.“

„Ja miks see nii on?“ küsis Mel.

„Pole aimugi.“ Mees vaatas uuesti klaasi. „Ehk ma lihtsalt ei meeldi talle. Kuna ta mulle ka eriti ei meeldi, siis pole eriti vahet.“

Baarmen, kes oli ilmselt ühtlasi omanik, tõi tagaruumist välja aurava kausi, ent jäi baarileti otsa seisma ja vaatas, kuidas Mel vana tohtriga vestles.

„Nojah, ära muretse,“ vastas Mel. „Ma ei jää siia. Seda olukorda kirjeldati mulle hoopis teistsugusena. Ma lahkun hommikul, kohe, kui vihm järele jääb.“

„Raiskasid aega, kas pole?“ küsis doktor Mullins talle otsa vaatamata.

„Ilmselt küll. Nagu sellest veel vähe oleks, et see koht pole sugugi selline, nagu mulle kirjeldati, siis kuidas oleks probleemiga, et teil pole meditsiiniõde ega ämmaemandat vajagi?“

„Näed siis,“ ütles mees.

Mel ohkas. Ta lootis, et leiab Colorados korraliku töökoha.

Noormees, teismeline, tõi köögist baari kandikutäie klaase. Tema välimus sarnanes baarmeni omaga, lühikeseks lõigatud paksud pruunid juuksed, flanellsärk ja teksad. Nägus laps, mõtles Mel ta tugevat lõuga, sirget nina ja tihedaid kulme vaadeldes. Kui poiss oli kandikut baarileti alla maha panemas, jäi ta äkki seisma ja vaatas üllatunult Meli poole. Ta silmad läksid pärani; suu vajus hetkeks lahti. Mel kallutas pisut pead ja kinkis poisile naeratuse. Noormees sulges aeglaselt suu, ent seisis kangestununa, kandik käes.

Mel keeras pilgu kõrvale nii poisilt kui arstilt. Ta suundus proua McCrea laua poole. Baarmen asetas lauale kausi koos salvrätiku ja söögiriistadega ning jäi siis teda oodates seisma. Ta hoidis Meli jaoks tooli. Nii lähedalt nägi Mel, kui suure mehega oli tegu – üle kuue jala pikk ja laiaõlgne. „Närune ilm esimeseks õhtuks Neitsijõel,“ ütles ta meeldivalt.

„Preili Melinda Monroe, see on Jack Sheridan. Jack, preili Monroe.“

Mel tundis kihku neid parandada – öelda neile, et ta on proua. Aga ta ei teinud seda, sest ei tahtnud selgitada, et härra Monroed pole enam, doktor Monroed tegelikult. Seega ütles ta: „Meeldiv kohtuda.“ Ja lisas hautist vastu võttes: „Aitäh.“

„See on ilus kant, kui ilm koostööd teeb,“ ütles mees.

„Ma olen selles kindel,“ pomises Mel talle otsa vaatamata.

„Sa peaksid sellele päeva või kaks andma,“ soovitas mees.

Mel pistis lusika hautisesse ja proovis. Baarmen jäi hetkeks laua juurde. Seejärel vaatas Mel talle otsa ja ütles pisut üllatunult: „See on oivaline.“

„Orav,“ ütles mees.

Mel hakkas köhima.

„Ma tegin nalja,“ ütles baarmen talle muiates. „Loomaliha. Maisiga söödetud veis.“

„Andestage, kui mu huumorimeel on pisut kesine,“ ütles Mel ärritunult. „Mul on selja taga pikk ja vaevarikas päev.“

„Kas tõesti?“ küsis baarmen. „Siis on küll hästi, et ma Remylt korgi pealt võtsin.“ Ta läks tagasi baarileti taha ja Mel vaatas üle õla talle järele. Baarmen paistis kiiresti ja vaikselt pidavat nõu noormehega, kes ikka veel Meli üksisilmi vahtis. Tema poeg, otsustas Mel.

„Ma ei arva, et sa peaksid päris nii vihane olema,“ ütles proua McCrea. „Ma ei tajunud sellist suhtumist, kui me telefoni teel vestlesime.“ Ta sobras kotis ja tõmbas välja paki sigarette. Ta raputas ühe pakist välja ja läitis selle – see selgitas karedat häält.

„Kas sa pead suitsetama?“ küsis Mel.

„Kahjuks küll,“ vastas proua McCrea ja tõmbas pika mahvi.

Mel raputas vaid ärritunult pead. Ta hoidis keelt hammaste taga. Asi oli kindel, ta lahkub hommikul ja peab autos magama, seega milleks asju jätkuva kurtmisega veel hullemaks teha? Hope McCrea oli nüüdseks juba kindlasti asjast aru saanud. Mel sõi maitsvat hautist, rüüpas brändit ja tundis end pisut kindlamalt nüüd, kui ta kõht oli täis ja pea pisut kergem. Vaat nii, mõtles ta. Nii on parem. Ma saan siin kolkas öö veedetud. Jumal teab, et ma olen hullematki üle elanud.

Sellest oli möödas üheksa kuud, kui tema abikaasa Mark oli pärast pikka vahetust traumapunktis poest läbi astunud. Ta oli tahtnud helvestele piima osta. Selle asemel sai ta aga otse rindu kolm kuuli, mis tapsid ta hetkega. Poes, kus nad Meliga vähemalt kolm korda nädalas käisid, oli parasjagu rööv toimumas. See oli teinud lõpu elule, mida Mel armastas.

Öö veetmine autos, vihma käes, polnud sellega ligilähedaseltki võrreldav.

Jack tõi preili Monroe jaoks lauda teise Remy Martini, ent Mel oli teisest portsust hautisest keeldunud. Jack jäi baarileti taha, kuni ta sõi, jõi ja paistis Hope’i jõllitavat, kui too suitsetas. See pani Jacki endamisi itsitama. Sel tüdrukul oli südikust. Tal oli ka välimust. Väikest kasvu, blond, välkuvad sinised silmad, väike südamekujuline suu ja tagumik, mis oli teksades lihtsalt muljet avaldav. Kui naised lahkusid, ütles ta doktor Mullinsile: „Suur tänu. Sa oleks võinud selle tüdrukuga leebem olla. Meil pole siin vaatamiseks midagi ilusat olnud sellest ajast, kui Bradley vana kuldne retriiver eelmisel sügisel suri.“

„Mhmh,“ ütles tohter.

Ricky tuli baarileti taha ja seisis Jacki kõrvale. „Jah,“ nõustus ta innukalt. „Püha taevas, tohter. Mis sul viga on? Kas sa ei võiks mõnikord ka teiste peale mõelda?“

„Rahu, poiss.“ Jack naeris ja pani talle käe õla ümber. „Ta pole sinu klassist.“

„Jah? Sinu omast ka mitte,“ ütles Rick muiates.

„Sa võid minema hakata. Täna õhtul ei tule keegi välja,“ ütles Jack Rickyle. „Vii pisut hautist koju vanaemale ka.“

„Jah, aitäh,“ ütles poiss. „Näeme homme.“

Kui Rick oli läinud, kummardas Jack arstile lähemale ja ütles: „Kui sul oleks pisut abi, saaksid rohkem kalal käia.“

„Mul pole abi vaja, tänan,“ ütles tohter.

„Oh, jälle see,“ ütles Jack naeratades. Iga Hope’i ettepanek tohtrile abilist otsida tõrjuti kangekaelselt tagasi. See arst võis olla linna kõige jonnakam ja põikpäisem inimene. Ta oli ka vana, kannatas artriidi käes ja paistis iga aastaga aeglasemaks jäävat.

„Anna mulle veel üks,“ ütles tohter.

„Ma arvasin, et meil oli kokkulepe,“ ütles Jack.

„Pool siis. See pagana vihm tapab mu. Mu kondid on külmad.“ Ta vaatas Jackile otsa. „Ma tõmbasin selle väikese libu jääkülmas vihmas kraavist välja.“

„Ta pole ilmselt libu,“ ütles Jack. „Mul juba nii ei veaks.“ Jack kallutas viskipudelit vana mehe klaasi kohal ja valas selle täis. Kuid seejärel pani ta pudeli riiulile. Tal oli harjumuseks arstil silma peal hoida ja kui tohter hetkeks üksi jäi, võis ta pisut liiga palju juua. Jack ei tahtnud vihmaga välja minna ja kontrollida, kas arst ikka kenasti üle tee sai. Tal polnud kodus varusid ja ta jõi ainult Jacki juures, mis hoidis asja kontrolli all.

Vanale poisile ei saanud seda pahaks panna – ta oli üle töötanud ja üksik. Lisaks turris.

„Sa oleksid võinud tüdrukule pakkuda magamiseks sooja kohta,“ ütles Jack. „On üsna selge, et Hope ei teinud seda vana maja tema jaoks korda.“

„Ma ei tunne, et täna seltsi tahaksin,“ ütles tohter. Seejärel vaatas ta Jackile otsa. „Pealegi paistab, et sina oled temast rohkem huvitatud kui mina.“

„Ei paistnud, nagu ta oleks valmis kohe siin kedagi usaldama,“ ütles Jack. „Ta oli siiski armsake, mis?“

„Ei saa öelda, et ma märganud oleksin,“ ütles doktor Mullins. Ta võttis lonksu ja sõnas siis: „Ta ei näinud selle töö jaoks nagunii piisavalt sitke välja.“

Jack naeris. „Ma arvasin, et sa ei märganud?“ Aga tema oli märganud. Mel oli ehk meeter kuuskümmend pikk. Viiskümmend kilogrammi. Pehmed lokkis blondid juuksed, mis niiskena veelgi rohkem krussi tõmbasid. Silmad, mis võisid hetkega kurvameelsetest ägedateks muutuda. Jack oli nautinud seda väikest sädet, kui Mel oli talle nähvanud, et tal pole eriti naljatuju. Ja kui naine arstiga oli rääkinud, oli tema toonis olnud midagi sellist, mis andis märku, et ta tuleks igasuguste olukordadega kenasti toime. Ent parim osa oli tema suu – see väike roosa südamekujuline suu. Või oli seda ehk hoopis ta taguots.

„Jah,“ ütles Jack. „Sa oleksid võinud leebem ja pisut sõbralikum olla. Siinse maastikupildi kenamaks muuta.“