Читать книгу Neitsijõgi. Esimene raamat - Robyn Carr - Страница 6

KUI Mel ja proua McCrea majakesse naasid, oli seal juba soojemaks läinud. Muidugi polnud seal sugugi puhtam. Mel väristas end, kui mustust nägi, ja proua McCrea ütles: „Mul polnud sinuga rääkides aimugi, et sa nii pirtsakas oled.“

„Ega ma polegi. Sellise suure haigla sünnitusosakond, kust mina tulen, on üsna ebaglamuurne.“ Ning Mel taipas äkki üllatusega, et ta oli end selles kaootilises, mõnikord hirmutavas keskkonnas tundnud kindlamalt kui selles palju lihtsamas. Ta leidis, et see oli ilmne pettus, mis teda sel moel segadusse viis. See, ja tõsiasi, et kui karmiks asjad ka haiglas ei läinud, oli tal alati olnud mugav ja puhas kodu, kuhu pärast tööd minna.

Hope lahkus, jättes talle patju, tekke, pleede ja rätikuid, ning Mel otsustas, et mõistlikum on astuda vastu mustusele kui külmale. Ta võttis autost vaid ühe kohvri ning pani selga dressid, jalga paksud sokid ja tegi endale vanale tolmusele diivanile voodi. Madrats, plekiline ja lohku vajunud, nägi liiga hirmutav välja.

Ta keris pleedid endale ümber nagu burritole ja tõmbus pehmetele kopitanud patjadele kägarasse. Ta jättis vannitoa tule põlema ja ukse kergelt praokile, juhuks kui tal on vaja öösel püsti tulla. Ning tänu kahele brändile, pikale sõidule ja luhtunud ootustest tingitud stressile vajus ta sügavasse unne, mida ei häirinud kordagi ärevus ega õudusunenäod. Katusel vaikselt trummeldav vihm oli justkui hällilaul, mis teda unele suigutas. Kui hämar koiduvalgus ta näole paistma hakkas, ärkas ta ja taipas, et polnud end öö jooksul liigutanudki, lamades kerra tõmbunult ja tardunult. Puhanult. Pea tühi.

See oli haruldane juhus.

Ta ei suutnud seda uskuda ja lebas seal mõnda aega. Jah, mõtles ta. Kuigi see tundub sellistes oludes võimatu, tunnen ma end hästi. Seejärel ujus ta silme ette Marki nägu ja ta lisas endamisi: „Mida sa siis ootad? Ise sa seda tahtsid!“

Ta mõtles veel: „Pole olemas kohta, kuhu leina eest põgeneda. Milleks üritada?“

Kunagi oli aeg, mil ta oli olnud nii rahulolev, eriti hommikuti ärgates. Tal oli kummaline ja naljakas anne – muusika tema peas. Ta kuulis oma mõtetes igal hommikul esimese asjana laulu, mis oli nii selge, nagu mängiks raadio. Alati erinev. Kuigi Mel ei osanud pilli mängida ega pidanud viisi, ärkas ta igal hommikul viisijuppi ümisedes. Ärganud tema viisist mööda ümisemise peale, oli Markil olnud kombeks end küünarnukile ajada, muiates ta kohale kummarduda ja oodata, kuni Mel silmad lahti lõi. Ta oli küsinud: „Mis laul täna on?“

„Begin the Beguine,“ oli Mel vastanud. Või: „Deep Purple.“ Ja Mark oli naernud ja naernud.

Muusika Meli peas kadus koos Marki surmaga.

Ta tõusis istukile, pleedid ümber mähitud, ning hommikuvalgus rõhutas teda ümbritsevat räpast majakest. Linnulaul ajas ta jalule ja majakese uksele. Ta avas selle ja tervitas hommikut, mis oli ere ja selge. Ta astus verandale, ikka veel pleedidesse mässituna, ja vaatas üles – männid, kuused ja kollased männid olid päevavalges nii kõrged, sirgudes majakese kohal viiekümne kuni kuuekümne jala kõrgusele, mõned märkimisväärselt pikemadki. Puud tilkusid ikka veel vihmast, mis oli need puhtaks pesnud. Rohelised männikäbid rippusid okstel – käbid, mis olid nii suured, et kui mõni roheline oleks pähe kukkunud, põhjustaks see peapõrutuse. Nende all oli tihe ja lopsakas roheline sõnajalg – Mel luges kokku neli erinevat, laiaharulistest lotendavatest lehvikutest sellisteni, mis olid õrnad kui pits. Kõik nägi välja värske ja tervislik. Linnud laulsid ja tantsisid oksalt oksale ja Mel vaatas nii sinisesse taevasse, millist ta polnud Los Angeleses kümne aasta jooksul näinud. Kohev valge pilv heljus sihitult ülal ja kotkas, tiivad laiali sirutatud, sööstis üle ta pea ja kadus puude taha.

Mel hingas sügavalt sisse karget kevadhommiku lõhna. Ah, mõtles ta. Tõesti kahju, et majast, linnast ja vana arsti aitamisest midagi välja ei tulnud, sest maa oli siin imeline. Rikkumatu. Virgutav.

Ta kuulis raksatust ja tõmbas kulmu kortsu. Veranda vajunud ots kukkus hoiatamata kokku, moodustades suure kalde, paisates Meli pikali ja plärts! Otse sügavasse, märga, mudasesse auku. Seal ta lamas, räpane, märg, jääkülm burrito pleedi sees. „Pask,“ ütles ta ja rullis end tekkide seest välja, et roomata tagasi verandale, mis ühest otsast ikka veel oma kohal oli. Ja majja.

Ta pakkis kohvri. See oli läbi.

Vähemalt olid teed nüüd läbitavad ning päevavalguses polnud ohtu, et ta tabab pehmet teeserva ja vajub mutta. Ta jõudis järeldusele, et ei jõua kohvi joomata siiski kaugele, ja suundus tagasi linna poole, kuigi vaist käskis tal elu eest põgeneda ja kohvi kusagilt tee pealt osta. Ta ei arvanud, et baar nii vara hommikul lahti on, ent tal polnud palju valikuid. Ta oli ilmselt piisavalt meeleheitel, et taguda vana tohtri uksele ja anuda tassi kohvi, kuigi mehe grimassi nägemine polnud just kutsuv mõte. Ent arsti maja paistis olevat tihedamalt kinni kui puuk. Jacki pool ega üle tee asuvas poes ei paistnud mingit elumärki, aga totaalse kofeiinisõltlasena katsus ta baariust ja see paiskus lahti.

Kaminas põles tuli. Ruum, kuigi valgem kui eelmisel õhtul, oli täpselt sama kutsuv. See oli suur ja mugav – isegi seintel olevaid loomatrofeesid arvestades. Seejärel ehmatas teda aga tohutu suur kiilakas mees, kõrvarõngas ühes kõrvas sätendamas, kes tuli tagant, et baarileti taha seista. Tal oli seljas must T-särk, mis oli massiivse rindkere ümber pingul, ühe liibuva varruka ääre alt piilus suure sinise tätoveeringu alumine ots. Kui Mel poleks ahminud õhku tema suuruse tõttu, oleks ta võinud seda teha mehe ebameeldiva näoilme pärast. Mehe tumedad puhmas kulmud olid kokku kasvanud ja ta toetus mõlema käega letile. „Kas saan aidata?“ küsis ta.

„Ee… kohvi?“ küsis Mel.

Mees keeras end ringi, et kruus haarata. Ta pani selle letile ja valas kannust. Mel kaalus, kas haarata kruus ja pageda lauda, ent talle ei meeldinud mehe ilme, ta ei tahtnud teda solvata ja läks seega baarileti juurde ning istus toolile, kus kohvi ootas. „Tänan,“ ütles ta vaikselt.

Mees vaid noogutas ja taganes pisut, toetudes oma selja taga olevale kapile, hiiglaslikud käed rinnale ristatud. Mees meenutas Melile ööklubi väljaviskajat või ihukaitsjat. Jesse Ventura hoiakuga.

Mel võttis lonksu täidlast, kuuma jooki. Tema lugupidamine plahvatusliku kohvitassi vastu ületas kõik mugavused elus ja ta sõnas: „Ah. Suurepärane.“ Suurelt mehelt ei tulnud ainsatki kommentaari. Pole viga, mõtles Mel. Tal polnud nagunii jututuju.

Möödus veel mõni minut kummalises seltsivas vaikuses, kui baari kõrvaluks avanes ja sisse astus Jack, küttepuud käsivarrel kuhjas. Kui Jack Meli nägi, naeratas ta, näidates kena komplekti ühtlaseid valgeid hambaid. Puude raskuse tõttu oli ta biitseps sinise teksasärgi all pingul, õlgade laius rõhutas kitsast vööjoont. Avatud kaelusest paistis pisut helepruune rinnakarvu ja äsja raseeritud nägu pani Meli taipama, et eelmisel õhtul oli Jacki põski ja lõuga varjutanud päevane habemetüügas.

„Kas sa näe,“ ütles ta. „Tere hommikust!“ Ta viis küttepuud kolde juurde ja kui ta nende maha panemiseks kummardas, märkas Mel paratamatult laia lihaselist selga ja täiuslikku mehetagumikku. Siitkandimehed saavad ilmselt üsna head trenni ainuüksi maaelu karmide päevadega.

Suur kiilakas mees tõstis kannu, et Meli kruus täis valada, kui Jack ütles: „Ma teen ise, Jutlustaja.“

Jack astus baarileti taha ja Jutlustaja läks kööki. Jack täitis Meli kruusi.

„Jutlustaja?“ küsis Mel peaaegu sosinal.

„Tema nimi on tegelikult John Middleton, aga selle hüüdnime sai ta juba ammu. Kui sa hõikaksid Johni, siis ta ei keeraks end isegi ringi.“

„Miks teda nii kutsutakse?“ küsis Mel.

„Ah, ta on üsna korralik. Ei vannu peaaegu kunagi, pole teda iial purjuspäi näinud ja ta ei tülita naisi.“

„Ta näeb pisut hirmutav välja,“ ütles Mel ikka veel tasase häälega.

„Ei. Ta on kiisuke,“ sõnas Jack. „Kuidas su öö möödus?“

„Talutavalt,“ vastas Mel õlgu kehitades. „Ma ei uskunud, et oleksin olnud suuteline tassi kohvita teele asuma.“

„Sa oled ilmselt valmis Hope’i maha lööma. Ta polnud sulle isegi kohvi muretsenud?“

„Ma kardan, et mitte.“

„Seda on kahju kuulda, preili Monroe. Sa oleksid pidanud parema vastuvõtu osaliseks saama. Ma ei pane sulle pahaks, et sa sellest kohast halvimat mõtled. Kuidas oleks munadega?“ Ta osutas üle õla. „Ta on hea kokk.“

„Ma ei ütle neist ära,“ vastas Mel. Ta tajus seda kummalist tunnet, mida tekitas naeratus huulil. „Ja ütle mulle Mel.“

„Lühend Melindast,“ ütles Jack.

Jack hõikas läbi ukse kööki. „Jutlustaja. Kuidas oleks hommikusöögiga daamile?“ Tagasi baari juurde tulles ütles ta: „Vähim, mida me teha saame, on saata sind minema korraliku einega – kui sind pole võimalik veenda paariks päevaks jääma.“

„Andesta,“ ütles Mel. „See maja. See on elamiskõlbmatu. Proua McCrea rääkis midagi kellegi kohta, kes oli pidanud seda koristama – aga ta joob? Sellest sain vist õigesti aru.“

„See on Cheryl. Tal on kahjuks sedalaadi väike probleem. Hope oleks pidanud kellegi teise kutsuma. Paljud naised siin kandis oleksid nõus pisut tööd tegema.“

„Nojah, nüüd pole sel enam tähtsust,“ ütles Mel uuesti kohvi rüübates. „Jack, see on parim kohv, mida ma kunagi saanud olen. See on tõsi või siis on mul paar kehva päeva olnud ja mulle avaldavad vaevata muljet ihulikud mugavused.“

„Ei, see on tõesti nii hea.“ Jack tõmbas kulmu kortsu ja sirutas käe välja, tõstes lokkis juuksesalgu Meli õlalt. „Kas sul on juustes muda?“

„Ilmselt,“ ütles Mel. „Ma seisin verandal ja imetlesin selle kena kevadhommiku ilu, kui veranda üks ots lahti murdus ja mind otse suurde vastikusse mudalompi paiskas. Ja ma polnud piisavalt vapper, et dušši katsetada – see on midagi palju hullemat kui räpane. Aga ma arvasin, et mul õnnestus see kõik maha saada.“

„Oh, ei,“ ütles Jack, üllatades Meli valju naeruga. „Kas sul oleks saanud veel hullem päev olla? Kui sa soovid, siis mul on oma eluruumides dušš – puhas kui prillikivi.“ Ta muigas uuesti. „Rätikud lõhnavad isegi Lenori järele.“

„Aitäh, aga ma arvan, et liigun lihtsalt edasi. Kui rannikule lähemale jõuan, võtan hotellitoa ja korraldan endale vaikse, sooja ja puhta õhtu. Ehk laenutan mõne filmi.“

„Kõlab hästi,“ ütles Jack. „Seejärel tagasi Los Angelesse?“

Mel kehitas õlgu. „Ei,“ ütles ta. Ta ei saanud seda teha. Kõik haiglast koduni tuletaks meelde armsaid mälestusi ja tõstaks leina pinnale. Ta ei saaks eluga edasi minna, kui Los Angelesse jääks. Pealegi, nüüd polnud seal tema jaoks enam midagi. „On aeg muutusteks. Aga tuleb välja, et see oli liiga suur muutus. Kas sa oled siin kogu elu elanud?“

„Mina? Ei. Kõigest mõnda aega. Ma kasvasin üles Sacramentos. Ma otsisin kalastamiseks head kohta ja jäin paigale. Muutsin selle maja baariks ja toidukohaks ning tegin juurdeehituse elamiseks. Väike, aga mugav. Jutlustajal on tuba ülakorrusel, köögi kohal.“

„Mille pagana päralt sa küll siia jäid? Ma ei püüa olla ninakas – siin ei paista erilist linna olevat.“

„Kui sul aega oleks, siis ma näitaksin sulle. See on imeline koht. Linnas ja selle ümber elab üle kuuesaja inimese. Paljudel suurlinnade elanikel on Neitsijõe ääres maamajad – siin on rahulik ja kalapüük on suurepärane. Linnas ei liigu küll palju turiste, aga kalamehed käivad siin üsna regulaarselt ja mõned jahimehed astuvad hooaja jooksul läbi. Jutlustajat tuntakse tema kokakunsti tõttu ja see on linnas ainus koht, kus õlut saab. Me asume otse sekvoiade jalamil – võimas. Majesteetlik. Kogu suve on riigimetsades palju matkajaid ja laagrilisi. Taevas ja õhk siin väljas – midagi sellist lihtsalt linnast ei leia.“

„Ja sinu poeg töötab siin koos sinuga?“

„Poeg? Oh,“ ta naeris. „Ricky? Ta on üks selle linna poistest. Ta töötab suurem osa päevi pärast kooli baaris. Tubli laps.“

„Kas sul perekond on?“ küsis Mel.

„Õed ja sugulased Sacramentos. Minu isa on ikka veel seal, aga ema kaotasin mõne aasta eest.“

Jutlustaja tuli köögist välja, hoides käes auravat taldrikut ja salvrätikut. Kui ta selle Meli ette asetas, sirutas Jack käe leti alla ja tõi sealt lagedale lauahõbeda ja salvrätiku. Taldrikul oli koheva välimusega juustuomlett paprika, vorstipirukate, puuviljade, koduste friikartulite ja röstsaiaga. Kusagilt ilmus välja jäävesi; kohvikruus täideti taas.

Mel asus omleti kallale ja pani selle suhu. See sulas seal, rikkaliku ja maitsvana. „Mmm,“ ütles naine ja lasi silmadel kinni vajuda. Olles selle alla neelanud, lausus ta: „Ma olen siin kaks korda söönud ja pean ütlema, et siinne toit on üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen.“

„Mina ja Jutlustaja – me võime mõnikord head toitu valmistada. Jutlustajal on tõeline anne. Ja ta polnud kokk, enne kui siia üles tuli.“

Mel võttis veel ühe ampsu. Jack kavatses nähtavasti terve ta söömaaja seal seista ja vaadata, kuidas ta iga ampsu naudib. „Räägi siis,“ ütles ta, „mis teema selle arsti ja proua McCreaga on?“

„Vaatame siis,“ vastas Jack ja toetus seljaga kapi najale, käsivarred laiad, suured käed kummalegi poole toetatud. „Neil on kombeks näägelda. Kaks vankumatu arvamusega, kangekaelset vana peeru, kes ei suuda milleski ühele meelele jõuda. Tegelikult kuluks arstile minu arvates abi ära – aga sa said ilmselt aru, et ta on sellele pisut vastu.“

Mel häälitses nõustuvalt, suu täis kõige imelisemat munarooga, mida ta kunagi söönud oli.

„Selle väikese linnaga on nii, et mõnikord möödub päevi, ilma et keegi arstiabi vajaks. Aga on ka nädalaid, kui kõigil on vaja arsti näha – gripipuhang samal ajal, kui kolm naist on kohe sünnitamas, ja just siis kukub keegi hobuselt või katuselt. Nii ta läheb. Ja kuigi talle ei meeldi seda tunnistada, on ta seitsekümmend.“ Jack kehitas õlgu. „Järgmise linna arst jääb vähemalt poole tunni kaugusele ja inimeste jaoks, kes linnast väljas farmides ja rantšodes elavad, rohkem kui tunni kaugusele. Haigla on veelgi kaugemal. Me peame ka mõtlema sellele, mis saab siis, kui tohter sureb, mis aga loodetavasti niipea ei juhtu.“

Mel neelas ja võttis lonksu vett. „Miks proua McCrea selle enda peale on võtnud?“ küsis ta. „Kas ta püüab tõesti arsti asendada, nagu too väidab?“

„Ei. Aga tohtrihärra vanuse tõttu on viimane aeg mingit laadi järeltulija peale mõelda, arvan ma. Hope’i abikaasa jättis talle piisavalt, et hästi ära elada – ta on minu teada juba kaua lesk olnud. Ja paistab, et ta teeb kõik, mis võimalik, et linna koos hoida. Ta otsib ka kirikuõpetajat, politseinikku ja õpetajat, esimesest kaheksanda klassini, et väikesed ei peaks bussiga kaks linna kaugemale sõitma. Ta pole suurt edu saavutanud.“

„Nähtavasti ei hinda doktor Mullins tema pingutusi,“ ütles Mel salvrätikuga huuli tupsutades.

„Ta kaitseb oma territooriumi. Ta pole mingil juhul valmis pensionile minema. Võib-olla ta kardab, et keegi ilmub välja ja võtab ta töö üle, jättes ta tegevusetult istuma. Selline mees nagu meie arst, kes pole kunagi abielus olnud ja on terve elu linna teenistuses olnud, oleks sellele vastu. Aga… tead… Mõne aasta eest oli üks vahejuhtum, just enne seda, kui mina siia tulin. Kaks hädaolukorda korraga. Veoauto sõitis teelt välja ja juht oli kriitilises seisus ning samal ajal oli ühel lapsel raske gripp, mis osutus kopsupõletikuks, mis takistas hingamist. Tohter sai veoautojuhil verejooksu pidama, aga selleks ajaks, kui ta üle jõe lapse juurde jõudis, oli juba liiga hilja.“

„Jumal küll,“ ütles Mel. „See tekitas kindlasti vimma.“

„Ma ei usu, et keegi teda tegelikult süüdistab. Ta on siin nii mõnegi elu päästnud. Aga mõte, et talle võiks abi ära kuluda, leiab üha rohkem toetuspinda.“ Jack naeratas. „Sa oled esimene, kes kohale on ilmunud.“

„Hmm,“ ütles Mel ja võttis viimase lonksu kohvi. Ta kuulis, kuidas selja taga uks avanes ja paar meest sisse astus.

„Harv. Ron,“ ütles Jack. Mehed teretasid ja istusid akna alla lauda. Jack vaatas uuesti Melile otsa. „Mis pani sind siia üles tulema?“ küsis ta.

„Läbipõlemine,“ ütles Mel. „Mul sai kõrini sellest, et olin politseinike ja mõrvauurijatega sina peal.“

„Issand, millist tööd sa siis täpsemalt tegid?“

„Kas sa oled kunagi sõjas käinud?“ küsis Mel.

„Tegelikult küll,“ vastas Jack noogutades.

„Nojah, suurlinna haiglad ja traumapunktid võivad selliseks muutuda. Kui ma pereõeks õppisin, veetsin aastaid Los Angelese kesklinna erakorralise meditsiini osakonnas, ja oli päevi, mil see tundus lahinguväljana. Kurjategijad, kes toodi kiirabisse pärast arreteerimisel saadud vigastusi – inimesed, kes olid ikka veel nii metsikud ja allumatud, et kolm-neli politseinikku pidid neid kinni hoidma sel ajal, kui keegi õdedest proovis neile kanüüli panna. Sõltlased, kes olid nii pilves, et isegi kolm lasku politseiniku elektrišokirelvast ei võtnud neil hoogu maha, ammugi siis Narcani doos. Üleannustamine, vägivaldsete kuritegude ohvrid ning arvestades, et see oli Los Angelese suurim traumapunkt, siis mõned kõige kohutavamad liiklusõnnetused ja kuulihaavad… Ja hullud inimesed, keda keegi ei valva, kellel pole kuhugi minna ja kes ei võta oma ravimeid ja… Ära saa minust valesti aru, me tegime head tööd. Suurepärast tööd. Ma olen väga uhke selle üle, mida me teinud oleme. Parim meeskond, võib-olla, Ameerikas.“

Ta keeras hetkeks pilgu kõrvale, mõeldes. Keskkond oli metsik ja kaootiline, ometi ajal, mil ta töötas koos abikaasaga ja armus temasse, oli see olnud põnev ja pakkus rahuldust. Ta raputas hetkeks pead ja jätkas.

„Ma suundusin erakorralise meditsiini osakonnast naiste tervise juurde, mis, nagu ma avastasin, oligi see, mida ma olin otsinud. Sünnitus. Ma asusin ämmaemanda kutset taotlema. Sellest kujunes minu tõeline kutsumus, aga see polnud alati toredaim kogemus.“ Ta naeris kurvalt ja raputas pead. „Minu esimene patsient toodi kohale politseiga ja ma pidin nendega võitlema nagu buldog, et käerauad ära võetaks. Nad tahtsid, et ma võtaksin sünnituse vastu nii, et naine on käeraudadega voodi külge aheldatud.“

Jack naeratas. „Noh, sul veab. Ma ei usu, et siin linnas ainsatki paari käeraudu leidub.“

„See polnud iga päev nii, aga siiski sageli. Ma olin paar aastat sünnitusosakonnas ülemõde. Põnevus ja ootamatused hoidsid mind kaua elevil, aga lõpuks tuli sein ette. Ma armastan naiste tervisega tegelda, aga ma ei saanud enam olla suurlinnameditsiini vallas. Issand, ma pean hoogu maha võtma. Olen omadega läbi.“

„Sul on vaja jätta meeletu hulk adrenaliini seljataha,“ ütles Jack.

„Jah, mind on adrenaliinisõltlaseks peetud. Kiirabiõed on seda sageli.“ Mel naeratas. „Ma püüan oma sõltuvusest loobuda.“

„Oled sa kunagi väikelinnas elanud?“ küsis Jack ja valas Meli tassi täis.

Mel raputas pead. „Väikseim linn, kus ma elanud olen, oli vähemalt miljoni elanikuga. Ma kasvasin Seattle’is ja läksin Lõuna-California kolledžisse.“

„Väikelinnad võivad toredad olla. Ja seal võib omamoodi draamat olla. Ja ohtu.“

„Nagu näiteks?“ küsis Mel kohvi rüübates.

„Üleujutus. Tulekahju. Metsik loodus. Jahimehed, kes ei järgi reegleid. Mõni juhuslik kriminaal. Siin on palju kanepikasvatajaid, kuigi mitte Neitsijõel, nii palju kui mina tean. Humboldti omakasvatatud – siin nimetatakse seda nii. See on kokkuhoidev seltskond, kes tavaliselt omaette hoiab – ei taha tähelepanu tõmmata. Aeg-ajalt on siiski mõni narkootikumidega seostatud kuritegu.“ Jack muigas. „Aga midagi sellist pole sa ju linnas kogenud, mis?“

„Kui ma vaheldust otsisin, siis ma poleks pidanud nii drastilist sammu astuma. See on nagu külm kalkun. Ma oleks pidanud järk-järgult tagasi tõmbuma. Proovima ehk linna, kus on paarsada tuhat elanikku ja Starbucks.“

„Sa ei taha ometi öelda, et Starbucksist saab paremat kohvi kui see, mida sa praegu jood,“ ütles Jack Meli tassi suunas noogutades.

Mel naeris järsult. „Kohv on suurepärane.“ Ta kinkis Jackile heakskiitva naeratuse ja otsustas, et sel tüübil pole viga. „Ma oleksin pidanud teede peale mõtlema. Mõelda vaid, et ma jätsin Los Angelese kiirteede õuduse nende mägede vapustavate kurvide ja kaljude pärast… Huh.“ Teda läbis värin. „Kui ma sellisesse kohta jääksingi, siis teie toidu pärast.“

Jack kummardus talle lähemale, toetades käed letile. Sügavpruunid silmad helkisid tõsiste kulmude all soojalt. „Ma laseksin selle majakese sinu jaoks ruttu korda teha,“ ütles ta.

„Jah, seda ma olen ennegi kuulnud.“ Mel sirutas käe välja ja Jack võttis selle vastu. Mel tundis mõhnu, kui mees õrnalt ta kätt pigistas; see oli mees, kes tegi rasket füüsilist tööd. „Aitäh, Jack. Sinu baar oli selle eksperimendi ainus osa, mida ma nautisin.“ Ta tõusis püsti ja hakkas käekotist rahakotti otsima. „Kui palju ma sulle võlgnen?“

„See on maja kulul. Vähim, mida ma teha saan.“

„Ole nüüd, Jack – see polnud ju sinu süü.“

„Hästi. Ma saadan Hope’ile arve.“

Sel hetkel astus köögist välja Jutlustaja, käes rätikusse mähitud nõu. Ta ulatas selle Jackile.

„Arsti hommikusöök. Ma saadan sind välja.“

„Hea küll,“ ütles Mel.

Auto juurde jõudes ütles Jack: „Ilma naljata. Sa võiksid selle peale mõelda.“

„Andesta Jack. See pole minu jaoks.“

„Neetud siis. Siin kandis on noortest ilusatest naistest tõeline nappus. Ohutut sõitu.“ Ta pigistas kergelt Meli õlga, hoides teise käega toidunõu tasakaalus. Ja Mel suutis mõelda vaid sellest, kui veetlev mees see oli. Ääretu seksapiil tumedates silmades, tugev lõug väikese lohuga ja lahke, muretu olekuga, mis andis mõista, et ta polnud oma heast välimusest teadlik. Keegi peaks ta ära napsama, enne kui ta sellest ka ise aru saab. Ilmselt oligi keegi seda juba teinud.

Mel vaatas, kuidas mees üle tee arsti maja juurde läks, ja istus siis autosse. Ta tegi tühjal tänaval tagasipöörde ja suundus tuldud teed mööda tagasi. Arsti maja juurde jõudes aeglustas ta sõitu. Jack oli verandal kükkis ja vaatas midagi. Ta hoidis kaetud nõud ikka veel ühe käega ja tõstis teise, andes Melile peatumiseks märku. Kui Jack auto poole vaatas, oli ta näol šokeeritud ilme. Uskumatus.

Mel peatas auto ja tuli välja. „Kas kõik on korras?“ küsis ta.

Jack tõusis püsti. „Ei,“ ütles ta. „Kas sa saaksid korraks siia tulla?“

Mel jättis autoukse lahti ja läks joostes veranda juurde. Tohtri ukse ees maas oli kast ja Jacki ilme oli endiselt rabatud. Mel kükitas, vaatas sisse ja nägi, kuidas seal vingerdas ja siples beebi. „Jeesus,“ ütles ta.

„Eih,“ vastas Jack. „Ma ei usu, et see on Jeesus.“

„Seda beebit polnud siin, kui ma enne mööda sõitsin.“

Mel tõstis kasti üles ja palus Jackil auto parkida ja seisma panna. Ta helistas arsti uksekella ja pärast mõnda pingelist hetke avas too ukse, seljas ruuduline flanellist hommikumantel, mis oli lõdvalt ümber ta suure kõhu seotud ja kattis vaevalt öösärki, kõhnad jalad alt välja paistmas.