Читать книгу Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi" - Robyn Carr - Страница 5

Mike Valenzuela oli tõusnud ja oma asjad Jeepi sportmaasturisse juba enne päikesetõusu kokku pakkinud. Tal seisis ees pikk sõit Los Angelesse ja ta tahtis varakult minema hakata. Olenevalt sellest, kui tihe on liiklus Bay Areas, kulub sõidule Neitsijõelt kaheksa kuni kümme tundi. Ta pani oma koduks oleva matkabussi lukku. See seisis Jacki grillbaari maa peal; Jack ja Jutlustaja hoiavad sellel silma peal, mitte et Mike oleks pahandusi oodanud. See oli üks paljudest põhjustest, miks ta oli otsustanud siia elama tulla – siin oli vaikne. Väike, rahulik, ilus ja miski ei häirinud siin kellegi rahu. Mike’il oli sellest häirimisest varasemas elus küllalt saanud.

Enne kui Mike püsivalt Neitsijõele elama tuli, oli ta palju kordi siin Humboldti maakonna mägilinnas jahil ja kalal käinud, saades kokku vana merejalaväesalgaga, mille liikmed endiselt lähedased olid. Ta oli töötanud Los Angelese politseis seersandina tänavajõukudega tegelevas osakonnas. See kõik oli lõppenud siis, kui ta tööpostil haavata sai – teda tabas kolm kuuli ja ta pidi kõvasti vaeva nägema, et oma keha taas liikuma saada. Ta oli vajanud Jutlustaja toekat toitu ja Jacki naise Meli abi õla füsioteraapias. Kuus kuud hiljem oli Mike täielikule paranemisele nii lähedal kui võimalik.

Pärast Neitsijõele kolimist oli ta kodus vanemate, õdede-vendade ja nende perede juures käinud vaid korra. Ta kavatses nädalaks minna – üks päev kummagi otsa sõitmiseks ja viis päeva naervate ja tantsivate mehhiklaste seltskonnas. Tundes oma perekonna traditsioone, saab see olema lakkamatu tähistamine. Tema ema ja õed valmistavad hommikust õhtuni süüa, vennad varuvad külmkappi õlut, peretuttavad ja politseinikest sõbrad astuvad majast läbi. See on kindlasti tore – suurejooneline kojutulek pärast pikka taastumist.

Ta oli kolm tundi sõitnud, kui tema mobiil helises. See heli ehmatas teda. Neitsijõel polnud mobiililevi, seega telefonikõne oli viimane asi, mida ta ootas.

„Halloo?“ vastas ta.

„Ma vajan teenet,“ ütles Jack pikema sissejuhatuseta. Ta hääl kõlas kriipivalt, nagu oleks ta vaevu ärkvel. Tal polnud ilmselt meeles, et Mike on teel lõunasse.

Mike heitis pilgu kellale armatuurlaual. See polnud veel seitsegi. Ta naeris. „Nojah, muidugi, aga ma olen peaaegu Santa Rosas, seega oleks ehk pisut ebamugav sõita Garberville’i, et sulle baari jaoks jääd tuua, aga nad…“

„Mike, asi on Bries,“ ütles Jack. Brie oli Jacki noorim õde, tema lemmik, tema kullake. Ja ta oli ka Mike’ile väga eriline. „Ta on haiglas.“

Mike tegi maanteel autoga lausa jõnksu. „Oota,“ ütles ta. „Püsi liinil.“ Ta keeras tee äärde, ohutu väljanägemisega teepervele. Seejärel hingas ta sügavalt sisse. „Räägi,“ ütles ta.

„Teda rünnati millalgi eile õhtul,“ ütles Jack. „Peksti. Vägistati.“

„Ei!“ ütles Mike. „Mida?“

Jack ei korranud ennast. „Isa helistas just natukese aja eest. Mel ja mina pakime asju – me asume teele kohe, kui saame. Kuula, mul on vaja kedagi, kes tunneb õiguskaitset, kriminoloogiat, kes räägiks mulle üksikasjalikult, mis temaga toimub. Nad pole kätte saanud meest, kes seda tegi – juurdlus peab ju tulema. Kas pole?“

„Kui hull asi on?“ küsis Mike.

„Isa ei teadnud kõiki üksikasju, aga Brie on traumapunktist palatisse viidud, rahustite mõju all ja poolteadvusel, operatsiooni ei tehta. Kas sa saaksid paar telefoninumbrit kirja panna? Kas võiksid mobiili sees hoida, et ma saaksin sulle helistada? Küsimuste pärast? Sellised asjad?“

„Muidugi. Jah,“ ütles Mike. „Anna numbrid.“

Jack luges ette haigla, enda isa Sami telefoninumbrid, lisaks Meli vana mobiili numbri, nad pidid selle teel Sacramentosse täis laadima, et endaga kaasas kanda.

„Kas neil on kahtlusalune? Kas ta tundis seda meest?“

„Ma ei tea midagi peale tema seisundi. Kui oleme teel, telefoni täis laadinud ja mägedest ja sekvoiametsast läbi sõitnud, helistan isale ja vaatan, mis ta mulle räägib. Ma pean praegu minema. Pean sinna kohale sõitma.“

„Muidugi,“ ütles Mike. „Hea küll. Mul on telefon kogu aeg taskus. Ma helistan haiglasse, vaatan, mida teada saan.“

„Aitäh. See on mulle tähtis,“ ütles Jack ja katkestas kõne.

Mike seisis teepervel ja silmitses pika hetke vältel abitult telefoni. Mitte Brie, mõtles ta. Oh issand, mitte Brie!

Ta meeltes välgatasid pildid aegadest, mil nad olid koos olnud. Brie oli paar kuud tagasi käinud Neitsijõel oma uut vennapoega, Jacki ja Meli last vaatamas. Mike oli ta jõe äärde piknikule viinud – erilisse kohta, kus jõgi oli lai, ent kalameeste jaoks liiga madal. Nad olid koos suurel rahnul lõunat söönud, piisavalt lähestikku, et kuulda vee sosinat, kui see kaljudest mööda voolas. Seal käisid sageli noored armastajad ja teismelised ja see suur vana rahn oli jõekaldal imelisi asju näinud; see kaitses palju saladusi. Ka Mike’i enda omasid tegelikult. Ta oli sel päeval kaua aega Brie kätt hoidnud ja naine polnud seda ära tõmmanud. See oli esimene kord, mil Mike taipas, et on Briest sisse võetud. Kiindumus. Kolmekümne seitsme aasta vanuselt tundis ta, et see on vana mehe kiindumus, aga pagan, see tundus kohutavalt kuueteistaastase oma moodi.

Mike oli Bried esimest korda kohanud mõni aasta tagasi, kui ta oli läinud Brie venda Jacki puhkuse ajal vaatama, külastades Sacramentos Jacki perekonda vahetult enne viimast missiooni Iraagis. Mike ei teadnud, et tema reservüksus aktiveeritakse ja ta saab lõpuks seal Jackiga kokku, teenides tema juhtimise all juba teist korda. Brie oli muidugi seal, ta oli äsja Sacramento politseinikuga abiellunud. Kena mees, oli Mike mõelnud. Brie oli Sacramento maakonna prokurör, osariigi pealinnas. Ta oli väike, umbes meeter kuuskümmend pikk, pikkade pehmete juustega, mis ulatusid pea vöökohani, andes talle tütarlapseliku välimuse. Aga ta polnud pelk tüdruk. Ta teenis elatist sellega, et saatis trellide taha kalestunud kriminaale; teda peeti maakonna üheks karmimaks prokuröriks. Mike oli kohe imetlenud ta ajusid, annet, rääkimata ilust. Oma eelmises elus, enne tulistamist, polnud kõigest abikaasa olemasolu teda eriti heidutanud, ent nad olid äsja abiellunud, ja Brie oli armunud. Tema jaoks ei eksisteerinud ühtegi teist meest.

Kui Mike Bried pärast Jacki poja sündi Neitsijõel nägi, püüdis Brie taastuda valusast lahutusest – abikaasa oli ta tema enda parima sõbranna pärast maha jätnud ja Brie oli vapustatud. Ta oli üksi. Nii haavunud. Mike tahtis ta kohe oma käte vahele võtta ja teda lohutada, sest ka tal oli valus. Ent Brie, kes oli abikaasa truudusetusest muserdatud, ei kavatsenud oma südant enam tulejoonele panna ja ta ei tahtnud ühestki mehest midagi teada, eriti sellisest, kel oli juba rohkem kui omajagu naisi olnud. Asja muutis veelgi keerulisemaks see, et tegu oli Jacki väikese õega, kelle suhtes Jack oli nii kaitsev, et see oli peaaegu naeruväärne. Ja Mike polnud enam innukas, hooletu latiinost armastaja. Ta oli vigane. Tema keha lihtsalt ei töötanud enam õigesti.

Sellest, mil ta Bried viimati nägi, oli möödas vaid paar nädalat. Brie oli tulnud Neitsijõele selleks, et aidata püsti panna Jacki uue maja sõrestik. Jutlustaja ja tema pruut Paige pandi kohe järgmisel päeval selle sõrestiku keskel paari. Mehe kohta, kes kuus kuud tagasi vaevalt kõndida suutis, oli Mike Bried selles pulmas päris kenasti tantsitanud. See oli fantastiline pidu – täis kosutavat head maatoitu, grillid leegitsemas, toolid eest lükatud ja bänd Jacki pooleli oleva maja vundamendile mängima pandud, sõrestik lillevanikuid täis riputatud. Mike oli haaranud Brie naerdes oma käte vahele ja keerutanud teda andunult ringi, ning iga kord, kui tempo seda lubas, oli ta põse Brie oma vastu surunud, sosistades talle vandeseltslaslikult muiates: „Sinu vend põrnitseb meid.“

„Huvitav, miks küll.“ Brie naeris.

„Ma arvan, et ta ei taha sinu lähedale meest, kes nii tema enda moodi on,“ arvas Mike.

See paistis Briele kõvasti lõbu pakkuvat. Ta kallutas pea taha ja naeris pisut metsikult. „Ära meelita ennast,“ ütles ta. „Sel pole midagi pistmist sinu suure eduga naiste seas. Sa oled mees, kes on tema väikese õe lähedal. Sellest piisab.“

„Sa pole mingi lapsuke,“ ütles Mike teda lähemale tõmmates. „Ja ma arvan, et see valmistab sulle liiga palju lõbu, Jacki ärritamine. Kas sa ei taipa, et tal on äkiline iseloom?“

Brie hoidis temast kõvemini kinni, selles polnud võimalik eksida. „Mitte minu vastu,“ sosistas ta.

„Sinus on peidus saatan,“ ütles Mike ja vaatas Brie kaela suudeldes surmale silma.

„Sinus on peidus narr,“ sõnas Brie ja kallutas õige pisut pead, et Mike’ile suudlemiseks rohkem ruumi jätta.

Aastate eest oleks Mike leidnud viisi, kuidas Briega omavahele jääda, oleks ta võrgutanud, armatsenud temaga viisidel, millest naine hiljem unistanud oleks. Ent kolm kuuli olid nii mõnegi asja paika pannud. Isegi kui Mike’il õnnestuks Brie venna kaitsva pilgu eest eemale viia, ei tuleks ta sooritusega toime. Seega ta ütles: „Sa üritad mind uuesti kuuli ette tõugata.“

„Oh, ma kahtlen, et ta sind tulistaks. Aga ma pole terve igaviku korraliku vanamoelise pulmakakluse keskele sattunud.“

Kui nad hüvasti olid jätnud, oli Mike teda põgusalt emmanud, Brie magus lõhn kui vöö ta meelte ümber, ta tundis naise põske enda oma vastas, käed Brie piha ümber, tõmmates teda lähemale. See oli pisut enam kui vaid sõbralik žest – täis vihjeid, ja Brie vastas sellele. Mike eeldas, et Briele pakkus flirtimine lõbu, naine keerutas pisut tolmu üles, kuid talle tähendas see palju enamat. Brie kammitses ta mõtteid häirival moel, mis vihjas, et kui Mike oleks võimeline talle armastust pakkuma, vallutaks Brie ta südame ja meeled nii jõuliselt, et see pühiks kõik teised naised ta minevikust minema. Tal polnud tõesti enam seda pakkuda. Kuigi see ei takistanud teda Briele mõtlemast, teda tahtmast.

Ta ei talunud mõtet sellest, et kogu see kelmikus ja ninakus nüüd katkise ja vägistatuna haiglas lebas. Ta süda oli kildudeks, valutades Brie pärast. Ta tahtis kohutavalt teada saada, kas Briega saab kõik korda.

Ta pani käigu sisse, vaatas üle õla ja keeras tagasi maanteele. Ta vajutas gaasi ja sõitis keset tihedat liiklust üle kahe sõiduraja, et Sacramentosse suunduda.

Kui Mike paar tundi hiljem maakonnahaiglasse jõudis, helistas ta Sami mobiilile ja jättis teate, et ta on kohal ja soovib teada, kus nad on. Prokuröri, kuritöö ohvrit, ei pandaks ülejäänud inimestega kokku – talle tagatakse kahtlemata turvalisus.

Sam tuli haigla sissepääsu juurde ja sirutas käe välja. „Mike. Tore, et sa tulid. Ma tean, et see on Jackile tähtis.“

„Ma olin teel lõunasse ja nagunii peaaegu siin. Brie on kallis sõber. Ma teen kõik, mis võimalik.“

Sam keeras end ringi ja suundus liftide juurde. „Kahjuks ma ei tea, mida sa saaksid teha. Temaga saab kõik korda. Füüsiliselt. Mul pole aimugi, mida naine pärast midagi sellist läbi elab…“

„Räägi mulle, mida sa seni tead,“ ütles Mike. „Kas ta tundis ründajat?“

„Oh jaa. Kas mäletad seda kohutavat kohtuasja, mis tal oli umbes samal ajal, kui Jacki poeg sündis? Sarivägistaja? Meediatsirkus? See oli tema. Ta tuvastas mehe politsei jaoks.“

Mike jäi seisma ja tõmbas kulmu kortsu. „Kas ta on kindel?“ küsis ta. See oli nii haige, julge liigutus kelleltki, kes oli äsja vabaks pääsenud. Brie oli selle juhtumi kaotanud ja see oli raske kaotus, eriti kohe pärast lahutust. Nagu taevas oleks Briele kaela vajunud. Lisaks, sellised mehed ei käitunud tavaliselt nii. Tavaliselt nad põgenesid. Jooksid kõigi eest, kel oli julgust neid taga ajada, nagu Brie oli teinud.

„Ta on kindel,“ ütles Sam.

Mike pidi paratamatult mõtlema, kas Brie oli saanud löögi pähe. Kas tal olid hallutsinatsioonid? Kas ta kaotas aeg-ajalt trauma tõttu reaalsustaju? „Tema vigastused?“ küsis ta.

„Ta nägu on pekstud, kaks murtud ribi ja lisaks tavapärased…“ Ta tõmbas hinge. „Tavapärased vigastused, mis vägistamisega kaasnevad. Tead küll.“

„Ma tean,“ ütles Mike. Rebendid, veritsus, sinikad. „Kas naistearst ja politsei on temaga juba kohtunud?“

„Jah, aga ta tahab Meli. Mõistetavalt.“

„Muidugi,“ ütles Mike. Jacki naine Mel oli Neitsijõel meditsiiniõde ja ämmaemand ning tal oli aastatepikkune kogemus suures Los Angelese traumakeskuses. Ta oli peksmiste ja seksuaalrünnakute alal ekspert ja kui tema saab siin meditsiinilise poole pealt silmadeks ja kõrvadeks olla, võib Mike ehk politsei vaatenurga enda kanda võtta. „Ma kuulsin neist kell seitse hommikul. Nad peaksid kahe või kolme tunni põrast jõudma, olenevalt sellest, kui kiiresti nad linnast välja said.“

Mike märkas vormirõivastuses Sacramento politseinikku ühe palatiukse ees seismas; Brie oli kahtlemata seal. „Nojah, luba ma räägin mõnede inimestega, vaatan, kas mul õnnestub midagi teada saada. Aga enne lähen ja ütlen perele tere.“ Ta liikus suure seltskonna juurde koridori ootealal. Jacki ülejäänud kolm õde, nende abikaasad, mõned lapsed. Mike’i emmati ja tänati. Seejärel asus ta õdedega rääkima ja sai palatit valvava politseiniku käest uurija telefoninumbri. Uurija sai talle praegu öelda vaid seda, et kahtlusalune oli ikka jooksus. Arst räägib Brie vigastustest, see oli kõik. Aga paistis, et kui koletu rünnak välja arvata, siis füüsiliselt Brie paraneb.

Jack, Mel ja pisike David saabusid pea kolm tundi hiljem. Jack embas isa ja vaatas üllatunult Mike’i. „Sina siin?“

„Ma olin juba lähedal,“ ütles Mike. „Ma mõtlesin läbi tulla. Kui aidata saan, siis on mul parem kohapeal olla.“

„Oh semu, ma ei eeldanud seda,“ ütles Jack.

„Pagan, sa oled minu heaks rohkem teinud,“ ütles Mike. „Ja sa tead, et ma armastan Bried. Mel,“ ütles ta käsi väikese Davidi järele sirutades, „ta ütles, et tahab sind näha kohe, kui sa siia jõuad.“

„Muidugi,“ vastas Mel ja andis lapse käest.

„Ma arvan, et ta tahab kuulda Meli arvamust selle kohta, kuidas vägistamise asitõendeid koguti,“ ütles Mike Jackile. „Mine kallista oma õdesid. Pärast seda saad teda näha.“

„Kas sa oled teda juba näinud?“ küsis Jack.

„Ei. Sinna lubatakse ainult perekonda. Aga ma olen mõnede inimestega rääkinud, proovinud kokku koguda kõik võimalikud faktid.“

„Issand,“ ütles Jack Mike’i õlavarrest kinni haarates. „Aitäh! Mike, ma ei oodanud sinult seda.“

„Oleksid pidanud.“ Mike naeris, hüpitades pisut väikest Davidit. „Nii see meiega on. Kas pole?“

Jack istus maakonnahaiglas õe voodi kõrval peaaegu kaksteist tundi jutti. Ta oli saabunud kell üksteist hommikul ja nüüd oli kell üksteist õhtul. Palati ukse taga koridoris oli perekond pea terve päeva vältel kogunenud, ent õhtu saabudes olid kõik kodudesse läinud, sest Brie oli väljaspool ohtu ja rahustite mõju all. Mike oli viinud Meli ja lapse Sami juurde, aga Jack polnud tahtnud Brie kõrvalt lahkuda. Brie oli kogu oma perekonnaga lähedane, aga Jackiga oli tal kõige sügavam side.

Jack oli tükkideks rebitud, kui ta oma väikest õde vaatas. Ta nägu oli õudne; sinikad ja paistetus olid kohutavad. Asi nägi välja palju hullem, kui oli, lubas arst. Jäävaid kahjustusi polnud; Brie saab oma varasema ilu tagasi. Iga mõne minuti tagant sirutas Jack käe välja, et õrnalt Brie helepruune juukseid silitada, tema kätt puudutada. Aeg-ajalt Brie rabeles unes, kuigi ta oli rahusteid saanud. Kui poleks olnud murtud ribisid, oleks Jack ta nende hoogude ajal saanud oma tugevate käte vahele võtta. Selle asemel kummardas ta voodi kohale, puudutas Brie nägu sealt, kus paistetust polnud, suudles teda õrnalt laubale ja sosistas: „Ma olen siin, Brie. Sa oled kaitstud, kullake.“

Enne keskööd tundis ta oma õlal kätt ja ta keeras end, et üles Mike’i mustadesse silmadesse vaadata.

„Mine koju, Jack,“ ütles ta. „Puhka pisut. Ma istun ta juures.“

„Ma ei saa teda jätta,“ sõnas Jack.

„Ma tean, et sa ei taha. Aga ma tukastasin,“ valetas Mike. „Sam andis mulle enda juures toa. Ma istun siin juhuks, kui ta peaks ärkama, mida aga ilmselt ei juhtu ja koridoris on politseinik. Mine. Puhka veidi, et sa jaksaksid homme siin olla.“

„Kui ta ärkab ja mind pole siin…“

„Nad manustavad tugevat rahustit otse veeni, et ta suudaks öö mööda saata,“ rääkis Mike vaikselt. „Kõik on korras.“

Jack naeris vaikselt. „Ma istusin sinu voodi kõrval nädala jagu öid, kui sind tulistati.“

„Jah,“ ütles Mike. „Tasumise aeg. Mine koju naise juurde. Näeme homme hommikul vara.“

Mike üllatus, et Jack nõustuski lahkuma. Ta oli mees, kes pidas vastu päevi pärast kurnatust, et olla olemas kellegi jaoks, kellest ta hoolis. Mike istus Brie voodi kõrval olevale toolile ja asus valvesse. Brie pekstud nägu ei šokeerinud teda – ta oli hullematki näinud. Aga sisimas oli tal valus. Ta ei suutnud ette kujutada koletist, kes midagi sellist teha võiks.

Terve öö õed tulid ja läksid, kontrollisid Brie kanüüli, mõõtsid vererõhku, tõid mõnikord puhketoast Mike’ile kohvi – ja see maitses kõvasti paremini kui see, mis masinatest tuli. Kui ta seda palus, siis istus õde Brie juures, kuni ta kähku koridori lõpus ära käis – kohvi joomise tulemus. Ent Brie ei liigutanud end, kui välja arvata mõned üksikud rahutud hetked, mis panid teda hooti rabelema.

Mike oli kandnud langenud sõdureid ohupiirkonnast välja; ta oli istunud surevate meeste kõrval, samal ajal kui täpsuslaskurite tuli ta pea kohal vihises. Aga miski ei olnud võrreldav sellega, mida ta tundis, kui vaatas Bried, keda oli niimoodi pekstud. Kui ta mõtles vägivallale, mis Briele osaks oli saanud, tekkis temas selline raev, mida ta kunagi varem tundnud polnud. Kuigi Brie oli ilus naine ja tugev, eksles Mike’i kujutluspilti haavatav naine, kelle ta mõne kuu eest piknikule oli viinud. Kaunis noor naine, kelle abikaasa oli just maha jätnud ja kes oli reetmisest murtud. Ja milline narr küll Briest loobuks? mõtles Mike. See oli täiesti arusaamatu.

Vägistamiskaasus oli olnud üks Brie karjääri raskemaid. Tal oli kulunud mitu kuud, et panna kokku süüdistus sarivägistaja vastu. Tõendid olid olnud tugevad, ent lõpuks oli tema ainus allesjäänud tunnistaja halva taustaga prostituut ja mees oli pääsenud. Brie oli teadvusele tulles ta politseile identifitseerinud kui enda vägistaja.

Varahommikul keeras ta oma paistes näo Mike’i poole ja avas silmad – või proovis seda teha. Üks silm oli paistetuse tõttu eriti kõvasti kinni. Mike nihkus lähemale. „Brie,“ sosistas ta. „See olen mina, Brie. Ma olen siin.“

Brie pani käed näo ette ja karjatas. „Ei! Ei!“

„Mike võttis õrnalt ta randmetest kinni. „Brie! See olen mina. Mike. Kõik on korras.“

Aga ta ei saanud Brie käsi näo eest tõmmata. „Palun,“ nuuksus Brie haledalt. „Ma ei taha, et sa seda näed…“

„Kullake, ma juba nägin sind,“ ütles Mike. „Ma olen siin mitu tundi istunud. Lase lahti,“ ütles ta. „Kõik on korras.“

Brie lasi tal aeglaselt käed läbipekstud näo eest ära tõmmata. „Miks? Miks sa siin oled? Sa ei peaks siin olema!“

„Jack soovis, et ma aitaksin tal uurimisega kursis olla. Aga ma tahtsin siin olla. Brie, ma tahtsin sulle toeks olla.“ Ta silitas õrnalt Brie kulmu. „Sinuga saab kõik korda.“

„Ta… Ta võttis mu relva…“

„Politsei teab, kallis. Sa ei teinud midagi valesti.“

„Ta on nii ohtlik. Ma proovisin teda kätte saada – selle pärast ta seda tegigi. Ma tahtsin ta elu lõpuni trellide taha saata.“

Mike’i lõug jõnksatas, aga ta hoidis hääle vaiksena. „Kõik on korras, Brie. See on nüüd läbi.“

„Kas nad leidsid ta?“ uuris Brie. „Kas nad võtsid ta kinni?“

Oh, kuidas Mike soovis, et Brie poleks seda küsinud. „Veel mitte.“

„Kas tead, miks ta mind ei tapnud?“ küsis Brie, pisar paistes silmast voolamas mööda lillat ninajuurt alla. Mike pühkis selle õrnalt ära. „Ta ütles, et ei taha, et ma sureksin. Ta tahtis, et ma prooviksin teda uuesti kinni panna ja peaksin jälle vaatama, kuidas ta vabana minema kõnnib. Ta kasutas kondoomi.“

„Ah, kallike…“

„Ma saan ta kätte, Mike.“

„Palun… Ära sellest praegu räägi. Ma kutsun õe. Ta annab sulle rahustit juurde.“ Ta pani tule põlema ja õde tuli kohe. „Briel on vaja midagi, mis aitaks tal uuesti magama jääda.“

„Muidugi,“ ütles õde.

„Ma ärkan nagunii jälle üles,“ ütles Brie. „Ja mõtlen ikka samu asju.“

„Püüa puhata,“ ütles Mike ja kummardus lähemale, et teda kulmudele suudelda. „Ma olen siinsamas. Ukse taga on politseinik. Sa oled täiesti kaitstud.“

„Mike,“ sosistas Brie. Ta hoidis kaua aega Mike’i kätt. „Kas Jack palus sul tulla?“

„Ei,“ vastas Mike ja puudutas õrnalt Brie otsmikku. „Aga kui ma kuulsin, mis juhtus, siis ma lihtsalt pidin tulema,“ sosistas ta. „Ma pidin.“

Pärast seda, kui Brie oli kanüüli kaudu rahustit saanud, sulges ta uuesti õrnalt silmad. Ta käsi libises Mike’i pihust välja ja Mike istus tagasi toolile. Seejärel, küünarnukid põlvedele toetatud ja nägu pihkudesse peidetud, nuttis ta hääletult.

Jack oli tagasi haiglas enne koidikut, ta ei paistnud kuigi puhanuna, ent ta oli duši all käinud ja habet ajanud. Tema silmade all olid tumedad rõngad, mida valgustas väga hirmutav sisemine eredus. Mike’il olid õed, keda ta jumaldas; ta kujutas endale hästi ette, milline raev Jacki sees põles.

Mike astus Brie palati ukse taha koridori, et Jackiga vaikselt rääkida, selgitades, et öö oli olnud vaikne ja et tema arvates oli Brie puhanud. Kuni nad seal seisid, astus ringkäigul olev arst palatisse, õde tema kannul. Mike kasutas seda võimalust, et tualetis ära käia. Ta vaatas peeglisse; ta nägi välja palju hullem kui Jack. Ta pidi duši all käima ja habet ajama, aga ta ei tahtnud Brie juurest lahkuda. Pereliikmed tulevad varsti, kuid Mike ei uskunud, et Bried kaua haiglas hoitakse.

Tagasiteel Brie palati juurde nägi ta, kuidas Jack ukse juures ühe mehega rääkis. Tegelikult Jack kõrgus vihaselt ta kohal. Turvalisuse eest vastutav politseinik astus neile lähemale, osutades käega, et nad peaksid teineteisest eemale astuma. Mike taipas siis, et see oli Brie endine abikaasa Brad ja et lähimate sekundite jooksul tapab Jack ta ilmselt põhimõtte pärast ära.

Mike liigutas end kiiremini. „Hei,“ ütles ta neid esmalt käe abil lahutades ja siis ise nende vahele astudes. „Hei,“ ütles ta uuesti. „Seda pole vaja. Olge nüüd.“

Jack küsis Mike’i selja tagant nõudliku häälega: „Mida kuradit sina siin teed?“

Brad silmitses teda tigedalt. „Tore sindki näha, Jack,“ vastas ta.

„Sa ei kuulu siia,“ ütles Jack liiga valjult. „Sa jätsid ta maha. Sa oled temaga lõpetanud.“

„Hei,“ vastas Brad ärritunult. „Ma pole lakanud Briest hoolimast. Seda ei juhtu iial. Ma lähen teda vaatama.“

„Ma ei arva nii,“ ütles Jack. „Ta pole praegu vormis, et sinuga maid jagada.“

„Sina ei ütle, kes teda külastada võib, Jack. See on Brie asi.“

„Lõpetage,“ sõnas Mike rangelt. „Ärme tee seda siin.“

„Küsi talt, kas ta tahab seda õues arutada,“ nähvas Jack vastu.

„Jah, ma…“

„Hei,“ ütles Mike uuesti ja lükkas mehed teineteisest veelgi kaugemale. „Mitte siin!“

Brad astus lähemale, surudes end Mike’i vastu, ent tasandas ettevaatlikult häält. „Ma tean, et sa oled vihane, Jack. Üleüldiselt kõige ja minu peale. Ma ei süüdista sind. Aga kui sa minuga norid, teeb see Brie jaoks asja hullemaks. Ja see politseinik paneb su lihtsalt kinni.“

Jack krigistas hambaid ja surus end teiselt poolt Mike’i vastu. Mike’il oli pisut raskusi nende lahus hoidmisega. „Ma tahan väga kedagi lüüa,“ ütles Jack läbi kokkusurutud hammaste. „Praegu kõlbad sina sama hästi nagu iga teine. Sa jätsid oma abikaasa maha. Sa hülgasid ta siis, kui ta valmistus selle litapoja vastu kohtusse minema. On sul aimugi, kuidas see talle mõjus?“

Oh sa poiss, mõtles Mike. Need kaks lähevad kohe käsipidi kokku, siinsamas haiglakoridoris. Mike oli üle meeter kaheksakümne pikk ja üsna tugev, aga Brad ja Jack olid mõlemad pikemad, laiaõlgsemad, vihasemad ja neil polnud õlavigastust. Mike klobitakse läbi kohe, kui nad kannatuse kaotavad ja teineteist kolkima hakkavad.

„Jah,“ ütles Brad. „Jah, on küll! Ja ma tahan, et ta teaks, et mulle läheb ikka veel korda, mis temaga toimub. Me oleme lahutatud, aga meil on ühine minevik. Palju häid mälestusi. Kui ma saan praegu kuidagi aidata…“

„Hei!“ ütles Mike politseinikule. „Hei! Tule siia!“

Politseinik astus lõpuks ometi vahele ja sättis end Mike’i kõrvale, Bradi ja Jacki vahele. „Hea küll, härrased,“ ütles ta. „Mul on käsk. Ei mingit rüselemist preili Sheridani ukse taga. Kui te soovite seda rahulikult arutada, siis tehke seda palun koridori teises otsas.“

Oh, see polnud hea soovitus, mõtles Mike. Kui nad koridori lõppu lähevad, siis mitte rääkima. Mike lükkas Jacki ettevaatlikult mõne sammu võrra tagasi. „Hinga sisse,“ ütles ta vaikselt. „Sa ei taha seda teha.“

Jack põrnitses Mike’i. „Oled sa selles kindel?“

„Tõmba tagasi,“ ütles Mike nii autoriteetselt, kui oskas.

Just sel hetkel astus Brie palatist välja õde ja Brad ütles talle kiiresti, ilma et Jack oleks jõudnud sekkuda. „Proua, mina olen preili Sheridani endine abikaasa Brad. Ma olen ka politseiuurija,“ ütles ta naist takistades. „Ma pole tööl. Kas te küsiksite, kas ta on nõus mind vastu võtma? Palun?“

Õde keeras end ringi ja astus tagasi palatisse.

„Mida tema siin teeb?“ küsis Brad, osutades Mike’ile pilgu ja lõuanõksuga.

Oh, viga, mõtles Mike kohe ja ajas end sirgeks. Kas Brad oli hull? Vihastades meest, kes takistas Jacki teda maha löömast? Ta tundis, kuidas tema enda peopesad rusikasse tõmbusid. Endine abikaasa tahab teada, miks teine mees siin on? Ta jätab oma naise teise pärast maha, aga ükski mees ei või jätkata sealt, kus tema pooleli jättis? Mike lausa naeratas, kuigi külmalt. Sitta kah, mõtles ta. Ma peaksin lihtsalt laskma Jackil ta läbi peksta.

„Ta on politseinik,“ ütles Jack, väänates pisut tõtt. „Ma palusin tal tulla. Appi.“

„Ta võib ära minna,“ ütles Brad. „Me ei vaja ta abi.“

Sellest piisas. Mike astus ühe kiire sammu Bradi suunas, ent teda takistas tugev käsi, mis teda haigest õlast tagasi tõmbas. Sellest piisas ta tähelepanu püüdmiseks; ta ei sunni Bried seda läbi elama. Aga kui nad peaksid Bradiga kusagil mujal juhuslikult kohtuma, näiteks parklas, siis ei saanud ta midagi lubada. Praegu tahtis ta Bradiga arveid klaarida sama palju kui Jack.

Õde astus taas palatist välja ja rääkis Bradiga. „Kui arst on lõpetanud, võite sisse minna.“

Bradil oli oidu mitte üleolekut välja näidata. Ta ei vältinud siiski teiste meestega silmsidet.

„Las ma esitan sulle ühe küsimuse,“ ütles Jack Bradile, üritades samal ajal oma häält valitseda, et vormi kandev mees teda kõrvale ei lükkaks. „Kas sa olid tol õhtul tööl, kui see juhtus?“

„Ei.“

Jack krigistas hambaid. „Seega, kui sa poleks teda teise naise pärast maha jätnud, siis oleksid sel õhtul kodus olnud. Ehk oleksid sa ärkvel olnud ja teda koju oodanud. Ehk oleksid kuulnud tema karjumist. Nii palju siis teie toredast ühisest minevikust.“

„Hei,“ alustas Brad, kes tahtis ilmselgelt vastu vaielda. Kuid Jack keeras talle selja ja astus mitu sammu mööda koridori edasi. Samal hetkel tuli arst erksal sammul palatist välja ning jalutas oma märkmeid vaadates kõigist kolmest mehest mööda. Brad kergitas lõuga, heitis teistele meestele kiire pilgu ja astus Brie palatisse.

Mike hingas pahinal välja. „See oleks inetuks kiskunud,“ ütles ta. Ta läks Brie palati ukse kõrval oleva tooli juurde ja istus. Jack sammus närviliselt edasi-tagasi. Ta astus mitu sammu mööda koridori edasi, uksest kaugemale.

Mike toetas küünarnukid põlvedele. Ta märkas, et politseinik seisis ta kõrval.

„See on kindlasti raske,“ ütles politseinik Mike’ile, viidates mõne jala kaugusel olevale Jackile, kelle lõug tuksles ja käed olid külgedel rusikatesse surutud.

Mike keeras pead ja vaatas noorele politseinikule otsa. Ta heitis pilgu oma parimale sõbrale; Jack oli piinatud, abitu. „Miski ei valmista sind ette selleks, kui midagi sellist juhtub naisega, keda sa armastad,“ ütles ta vaikselt. „Mitte miski.“

Brie lasti sel pärastlõunal haiglast välja ja ta läks vanematekoju. Sam ja Jack sõidutasid teda ning Mike järgnes neile oma autoga, jälgides neid murelikult. Ta polnud politseikarjääri kestel seksuaalrünnakute ohvritega eriti kokku puutunud, kuid mõnega siiski. Ta ei olnud kunagi näinud naist, kes on nii stoiline, nii eemalolev. Kui nad Sami juurde jõudsid, läks Brie otseteed tuppa, mis oli olnud tema oma, kui ta noorem oli. Ta kutsus Jacki enda juurde, et too peegli kinni kataks.

Brie lasi sel õhtul söögi kandikuga oma tuppa tuua. Õed astusid ükshaaval läbi, külastasid teda tema toas, kuid ei jäänud kauaks. Sheridani lapsi oli viis, kõik peale Brie abielus. Kaks õde olid Jackist vanemad, üks õde paar aastat noorem, ja siis oli Brie, pesamuna, üksteist aastat noorem kui Jack. Tema kolm vanemat õde olid perekonda toonud kaheksa tütart ning Jack ja Mel olid lisanud ainsa poisi väikese Davidi näol. Seega, kui perekond kokku tuli, oli tegemist peaaegu taltsutamatu rahvahulgaga. Tunglev mass täis lärmi ja naeru – Mike oli seda varasematel külaskäikudel isegi näinud. See polnud Valenzuela majast erinev. Praegu aga oli teisiti. Maja oli vaikne nagu mausoleum.

Mike sõi vaikselt koos Sami, Jacki ja Meliga õhtust.

„Sa pead ilmselt Los Angelesse edasi sõitma,“ ütles Jack Mike’ile, kui laud oli koristatud.

„Mida iganes.“ Mike kehitas õlgu. „Ma võin jääda päevaks või paariks, vaadata, kas midagi hakkab selginema.“

„Ma ei taha sind kinni hoida,“ ütles Jack. Seejärel läks ta välja verandale ja Mike järgnes talle. „Ma võin sulle helistada, kui midagi juhtub.“

Sam tuli välja, kaasas kandik kolme klaasiga. Igas klaasis oli merevaigukarva naps ja ta asetas kandiku aialauale. Vaikides võtsid kõik mehed klaasi ja rüüpasid. Juunikuu õhk oli Sacramento orus lämbe, niiske ja peaaegu suruv. Mõne minuti pärast tõusis Sam püsti ja soovis head ööd. Seejärel lõpetas Jack oma napsu ja läks majja. Ükshaaval hakkasid tuled majas kustuma, põlema jäi vaid köögituli Mike’i jaoks. Kuigi ta oli kurnatud, ei tahtnud ta magada. Ta võttis endale veel ühe napsu ja läks tagasi aeda, süüdates laual oleva küünla.

Kogu perekond on šokis, mõtles ta. Nad liiguvad hääletult; nad leinavad Brie kaotatud süütust. Kõik selle katuse all on kohutavas valus; nad tunnevad iga füüsilist lööki, mille jälge Brie kannab.

„Sa peaksid nüüd ilmselt minema.“

Ta tõstis pea ja nägi Bried avatud rõduuksel seismas, seljas samad riided, millega ta oli haiglast koju tulnud. „Brie,“ ütles ta püsti tõustes.

„Ma olen mitu korda uurijatega rääkinud. Jerome Powelli, vägistaja jäljed viivad New Mexiconi ja kaovad seal,“ ütles ta väga asiselt. „Ma võin sulle oma kogemuse põhjal kinnitada, et vähemalt üheksakümne viie protsendise tõenäosusega on ta läinud – teisel territooriumil. Ma alustan kohe nõustamise ja rühmateraapiaga – ja ma olen otsustanud mõneks ajaks töölt koju jääda. Jack ja Mel tahavad nädala lõpuni jääda, aga sina peaksid minema. Külasta oma perekonda.“

„Kas tahaksid tulla ja minuga istuda?“ küsis Mike.

Brie raputas pead. „Ma räägin iga päev ringkonnaprokuröriga, uurin, mida ta teada on saanud. Muidugi jään ma siia. Kui mul on politseilt abi vaja, siis mul on olemas endine abikaasa, kes tunneb end väga süüdi. Ja on äärmiselt abivalmis.“ Ta hingas sisse. „Ma tahtsin hüvasti jätta. Ja sind tänada, et sa aidata püüdsid.“

„Brie,“ ütles Mike talle lähemale astudes, käed avatud.

Brie tõstis käe ja pilk ta silmis peatas Mike’i joonelt. Brie raputas pead, hoidis kätt tõstetuna Mike’i ees. „Sa mõistad,“ ütles ta, hoiatades Mike’i lähemale astumise, puudutamise eest.

„Muidugi,“ ütles Mike.

„Sõida ettevaatlikult,“ ütles Brie ja kadus majja.