Читать книгу Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi" - Robyn Carr - Страница 6

Nädal aega hiljem naasid Mel ja Jack Neitsijõele, et igapäevaeluga jätkata. Mel läks igal hommikul tohtri juurde, laps päevaks kaasas. Kui midagi pakilist esile kerkis, sai ta lapse alati baari Jacki juurde viia, või kui Jacki polnud, siis hoidis Paige või Jutlustaja või Mike suurima hea meelega last. Kui Melil oli kaasas lamamistool ja poisil oli kõht täis ja mähe puhas, võis enamjaolt kindel olla, et pisike David püsib rahulikuna umbes pool tundi, mis Melil kulus selleks, et patsient vastu võtta. David tegi ikka veel päeva jooksul kaks pikka uinakut: ühe hommikul ja teise pärastlõunal.

Mel oli Sacramentost tagasi olnud vähem kui kaks nädalat, kui tohtri juurde tuli teismeline tüdruk Neitsijõelt ja palus talt vastuvõttu. Carra Jean Winslow oli viisteist ja Mel polnud teda varem näinud. Tegelikult, kuigi Mel oli Neitsijõel üle aasta elanud ja töötanud, ei tundnud ta selle tüdruku vanemaid. Arvestades neiu vanust ja silmanähtavat ärevust, viis Mel ta läbivaatustuppa, enne kui küsis, mis mure tal on. Kui viieteistaastane tüdruk, kes ei köhinud ega kähisenud, tuli ilma vanemateta ämmaemanda vastuvõtule, siis paistsid selle põhjused olevat üsna piiratud ja ilmselged.

„Ma kuulsin, et on olemas tablett, mis ei lase rasedaks jääda, kui sa, tead küll, oled seksinud,“ ütles ta. Ta ütles seda väga vaikselt, vaadates samal ajal oma jalgu.

„Hädaabi kontratseptiiv. Aga see mõjub ainult siis, kui vahekorrast on vähe aega möödas.“

„Kaks õhtut,“ ütles tüdruk nõrgalt.

„Sellest piisab,“ sõnas Mel ja proovis tüdrukut naeratusega rahustada. „Probleeme? Valu? Veritsust? Midagi muud?“

„Veritsus. Natuke oli veritsust.“

„Esimene kord?“ küsis Mel lahkelt naeratades. Tüdruk noogutas. „Kas sulle on kunagi günekoloogilist läbivaatust tehtud?“

Tüdruk raputas pead ja vaatas uuesti maha.

„Ma tahaksin sind läbi vaadata, veenduda, et kõik on korras. See pole nii hirmus, kui sa arvad,“ ütles Mel õrnalt neiu käsivart puudutades. „Kui palju veritsust?“

„Mitte liiga palju. Pisut… Läheb paremaks…“

„Kuidas sa ennast tunned? Sealt?“

Tüdruk kehitas õlgu ja ütles: „Ikka veel natuke valus. Pole hullu.“

„Siis on hästi. Ma eeldan, et sa oled SOS-pillist huvitatud seetõttu, et te ei kasutanud kondoomi…“

„Ei,“ vastas Carra.

„Hea küll, me tuleme sellega toime. Kas sa võtaksid palun riidest lahti ja paneksid kitli selga?“

„Minu ema… Keegi ei tea, et ma siin olen.“

„Kõik on korras, Carra. See jääb meie vahele. Ma olen ainult sinu tervisest huvitatud. Sobib?“

„Sobib,“ vastas tüdruk.

„Ma tulen mõne minuti pärast tagasi. Võta kõik riided ära ja pane kittel selga.“

Vaeseke, mõtles Mel. Ta süda valutas noorte neidude pärast, kes olid ette kavatsemata, kindel olemata, millegi sellise otsa komistanud. Ja see käis pea kõikide noorte tüdrukute kohta. Aga vähemalt oli ta siin, vältimas uut katastroofi. Ta jättis Carrale küllalt aega, et lahti riietuda, aga ei lasknud tal nii kaua oodata, et tüdruku närvid krussi oleksid läinud, ja läks siis tagasi läbivaatustuppa.

„Mõõdame esmalt vererõhku ja kuulame su südant,“ ütles ta erksalt.

„Ma pean ise maksma,“ ütles Carra. „Ma ei taha, et vanemad sellest teada saaksid.“

„Carra, konfidentsiaalsus on siin kabinetis tähtis – sa võid selles kindel olla,“ ütles Mel. „Kõik saab korda.“ Ta pani vererõhu mõõtmiseks manseti paika, märgates tüdruku õlavarrel väikeseid sinikaid. „Sul on siin paar sinikat,“ sõnas ta.

„See pole midagi. See oli… võrkpall. See võib mõnikord karmiks minna.“

„Paistab, nagu keegi oleks sinust kinni haaranud,“ pakkus Mel.

Neiu kehitas õlgu. „Juhtub.“

Mel mõõtis vererõhku, mis oli normaalne. Ta kuulas Carra südant, vaatas silmi, kontrollis pupille. Kui südame närviline põksumine välja arvata, paistis tüdruk hea tervise juures olevat. Ta näitas Carrale peeglit, selgitas protseduuri ja sättis ta ettevaatlikult vaginaalseks läbivaatuseks vajalikku asendisse. „Kenasti ja aeglaselt, jalad siia, libista end allapoole. Just nii. Püüa lõdvestuda, põlved laiali, kullake. Aitäh. See pole sugugi hull, nii et hinga sügavalt sisse ja püüa lõdvestuda.“

„Hea küll,“ vastas tüdruk ja hakkas vaikselt nutma.

„Ära nuta,“ lohutas Mel õrnalt. „Kõik saab korda, sest sa tulid kohe minu juurde.“ Ta lükkas õrnalt tüdruku põlvi rohkem laiali ja kangestus. Carra häbe oli sinikaid täis ja paistes; sinikad olid ka ta reite sisekülgedel ja need olid rabavalt sarnased sinikatega õlavarrel. Ilmne pöidlajälg ja sõrmejäljed. Oh, pagan võtaks! Mel tõusis toolilt püsti ja vaatas üle kardina Carrale otsa. „Carra, ma näen, et sul on väga valus. Sinikad ja paistetus ja marrastus. Ma tahaksin jätkata, veenduda, et kõik on hästi. Aga ainult siis, kui see sulle sobib. Kas kõik on korras?“

Tüdruk pigistas silmad kinni, kuid noogutas.

„Ma olen nii õrn kui võimalik,“ ütles Mel. Ta tõmbas kindad kätte, ent pani peegli kõrvale. „Ma vaatan ainult su vagiina ja emaka üle, Carra – ma ei kasuta peeglit, sest sul on valus. Hinga palun sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja. Vaat nii,“ ütles ta. „See võtab vaid hetke. Ära pinguta. Lõdvesta lihased, Carra. Vaat nii, väga hea. Ütle, kas selline surve teeb valu?“

„Mitte eriti,“ vastas tüdruk.

Miks need asjad alati korraga juhtuvad? mõtles Mel. Ma pole veel Briest üle saanud! Carra tupesein oli marraskil, rebenenud. Katki. Neitsinahk oli lahti rebitud ja nägi välja nagu hulk pisikesi sõrmi. Ta lõpetas kähku läbivaatuse ja kuigi tal polnud vägistamiskomplekti käepärast, oli tal siiski steriilne tampoon, millega ta vaginaalse proovi võttis, kuigi DNA leidmise jaoks võis juba liiga hilja olla.

„Hea küll, Carra, luba ma aitan sind istuma.“ Mel tõmbas kindad käest ja aitas Carral end üles ajada, jalad laualt alla rippumas. „Ma olen mures selle pärast, mis sinuga juhtus, Carra. Paistab, et sa oled viga saanud. Kas tahad mulle sellest rääkida?“

Tüdruk raputas pead ja paar suurt pisarat veeres mööda tema põske alla. Carra oli lihtne tüdruk, pikliku näo, tihedate kujundamata kulmude ja kerge akneprobleemiga. Ja hetkel oli ta tõeline kahetsuse ja hirmu ja närvide kehastus.

„See jääb meie vahele,“ sõnas Mel õrnalt. „Asi pole ainult sinikates, Carra. Sinu vagiina paistab marraskil. Rebitud. Kahju pole pöördumatu. See paraneb. Aga arvestades kõike, mida ma näen…“

„See olin mina. See oli minu süü.“

„Selline asi pole mitte kunagi naise süü,“ ütles Mel ja ta kasutas teadlikult sõna naine, kuigi tegu oli pelgalt tüdrukuga. „Ehk räägid mulle, mis juhtus, ja siis vaatame edasi.“

„Aga sa annad mulle selle tableti?“ küsis Carra meeleheitlikult.

„Muidugi. Me ei lase sul rasedaks jääda. Ega haigeks.“

Carra hingas sügavalt sisse, aga pisaraid tuli selle võrra rohkem. „Ma lihtsalt mõtlesin liiga hilja ümber, muud midagi. Nii et see on minu süü.“

Mel puudutas ta põlve. „Alusta algusest. Rahulikult.“

„Ma ei saa,“ ütles tüdruk.

„Muidugi saad, kullake. Mina lihtsalt kuulan.“

„Me otsustasime, et teeme seda. Ta oli nii elevil – ta vabandas hiljem. Me olime juba alustanud… Ta ei suutnud lõpetada.“

„Suutis küll,“ ütles Mel. „Tema sõrmedest jäänud sinikad ütlevad mulle, et ta hoidis sind maas, hoidis su jalgu laiali. Ma näen jälgi, rebendeid. Luba ma aitan sind.“

„Aga ma ikkagi tahtsin.“

„Ma tean, Carra. Kuni sa enam ei tahtnud. Ja sa ütlesid talle ei, kas pole nii?“

Tüdruk raputas pead. „Ei. Ma tahtsin.“

„Kui sa talle ei ütlesid, siis oli tegu vägistamisega, Carra. Kohtinguvägistamisega.“

Carra kummardus anuvalt ettepoole. „Aga ma olen temaga igasuguseid asju teinud. Palju asju. Ja ma tahtsin.“

„Kas sa oled varem vahekorras olnud?“ Tüdruk raputas pead. Ei. „Sa võid öelda ei kuni viimase hetkeni, Carra. Seadus on selline. Ja see pole oluline, mida sa temaga varem oled teinud. Räägi mulle – kas see on kallim? Või keegi, keda sa oled alles vähe aega tundnud?“

„Ma olen teda koolist juba kaua aega tundnud, aga minu poiss on ta olnud paar nädalat.“

Aga nad on juba palju teinud? küsis Mel endalt. „Carra, ta tegutses üsna kiiresti. Ma tahan, et sa selle üle järele mõtleksid. See on üks sihikindel noormees. Kui vana ta on?“

„Ei,“ ütles Carra pead raputades. „Ei, ma ei räägi sulle rohkem midagi. Ma ei taha talle pahandusi. See polnud tema süü. See oli minu viga, aga tal on kahju.“

„Hea küll, kuula – ära ärritu. Kui sa ümber mõtled ja sellest rääkida tahad, siis lihtsalt helista mulle. Või tule siia. Pole tähtis, millal. Vaatame sulle mõistliku rasestumisvastase vahendi ja…“

„Ei. Ma ei tee seda uuesti,“ ütles Carra, huuled tugeva kriipsuna kokku surutud, pisarad põski niisutamas.

Oh, teda oli vägistatud. Paistab, et tal polnud isegi suurem asi kohting, mõtles Mel. „Carra, kui sa selle poisi, selle mehega, edasi kohtud, siis see juhtub uuesti.“

„Ma ei tee seda uuesti,“ ütles tüdruk kindlalt. „Ma vajan seda hädaabipilli. Muud midagi.“

„Siis on praegu kõik,“ ütles Mel. „Ma tahan, et sa tuleksid nädala või kahe pärast tagasi, et me saaksime suguhaiguste analüüsi teha ja veenduda, et sa paraned. Täna on veel liiga vara midagi kindlaks teha, liiga vähe aega on möödas. Aga see on väga tähtis. Kas sa teed seda?“

Lõpuks Carra nõustus, ent ei soovinud rasestumisvastast vahendit. Ta küsis Melilt väga asise tooniga: „Kui palju?“

„Unusta see, Carra. See on tasuta. Helista, kui sul mind vaja on. Ma mõtlen seda tõsiselt – iga kell. Öösel või päeval. Ma kirjutan sulle üles siinse numbri ja minu kodunumbri. Sobib?“

„Aitäh,“ sõnas tüdruk nõrgalt.

Pärast kõike seda oli Melil kõige valusam vaadata, kuidas ta patsient jalgrattaga minema sõitis. Tüdruk polnud isegi nii vana, et autot juhtida. Ja ta pedaalis püsti seistes – tema valusa tagumiku jaoks oli iste liiast.

Mike Valenzuela helistas Briele. Ta ei suutnud sellele vastu panna. Sellest, kui ta viimati naise häält kuulis, oli möödas kaks nädalat. Jack hoidis rõõmuga teda kursis Brie taastumisega, sellega, millises seisus ta tundus olevat, ent Mike vajas enamat. „Kuidas sa end tunned?“ küsis ta.

„Üsna räsituna. Pisut äkilise ja närvilisena,“ vastas Brie. „Aga samas, sellest pole eriti kaua aega möödas.“

„Füüsiliselt?“ küsis Mike edasi.

„Ma… Ah… Ma arvan, et kõige hullem on möödas. Sinikad hakkavad aegamisi kaduma. Aga on hämmastav, kui kaua aega kulub paari ribi paranemiseks.“

„Jack ütles, et sa pikendasid puhkust,“ ütles Mike.

„Kas ta rääkis sulle, miks?“ küsis Brie.

„Ei. Ja sa ei pea mulle ütlema. Ma ei taha sulle ebamugavust valmistada.“

„Vahet pole,“ ütles Brie külmalt. „Sest ma ei saa nii töötada – kui ma süüdistan kahtlusalust vägistamises ja ta vägistab uuesti.“ Ta naeris kibestunult. „Mind!“

„Oh, Brie,“ ütles Mike kaastundlikult. „Issand, mul on nii kahju.“

„Kui ma võimaluse saan, kui nad ta leiavad, siis ma matan ta maha. Ma panen ta kogu eluks kinni. Ma vannun jumala nimel.“

Mike hingas sügavalt sisse. „Sa oled üks vapramaid naisi, keda ma kunagi tundnud olen. Olen sinu üle uhke. Kui ma sind kuidagi aidata saan…“

„Sinust oli kena helistada,“ ütles Brie leebemalt. „Suurem osa inimesi väljaspool minu perekonda pole piisavalt julged – nad kardavad vist seda, mida kuulda võivad. Kas Jack teab, et sa helistasid?“

Ei lähe kaua, enne kui Jack teada saab, mõtles Mike. Sam oli telefonile vastanud, küsinud, kes helistab, enne kui toru Briele andis. „Ma ei helistanud sulle selle pärast, et sa oled Jacki õde, vaid selle pärast, et sa oled mu sõber ja ma tahtsin teada, kuidas sul läheb. Ma ei hooli tegelikult, kas see Jackile sobib, mind huvitab ainult sinu arvamus.“

„Mulle sobib. Jacki kaitsev loomus valmistab mulle tavaliselt lihtsalt lõbu. Või tüütab mind. Aga mitte praegu,“ ütles ta. „See tundub natuke nagu kilbina, teadmine, milline ta on.“

„Ka mina oleksin kaitsev, kui sa oleksid minu õde,“ ütles Mike. „Ma tunnen isegi end kaitsvana, kuigi ma ei saa teha suurt midagi peale helistamise ja rääkimise. See juhtub ilmselt kõigiga, kes kuritööga kokku puutuvad, Brie. Kõik reageerivad mingil moel – ohvrist tema sõprade ja pereni. See kuulub paranemise juurde. Ka mina nägin, kuidas mu perekond ja sõbrad selle läbi tegid. See on üks põhjustest, miks ma siia üles tulin – see muutus rõhuvaks. Nende vajadus minu paranemise järele, et nad saaksid end paremini tunda.“

„Mul läheb see pidevalt meelest,“ ütles Brie. „Ma olen nii enesekeskseks muutunud. Ka sina oled kuritöö ohver.“

„Sa peadki praegu enesekeskne olema. Ennast kaitsev. Keskendunud.“

„Ja sina olid selline?“ küsis Brie.

„Ohhhh.“ Mike naeris. „Ma soovin, et sa oleksid mu rutiini näinud. Ma alustasin päeva voodist välja roomamisega, vigasena, kohutavates valudes. Võtsin valuvaigistit, jahutasin jääga õlga ja kubet, jõin Meli proteiinijooke, mis ajaksid tõugudki öökima, ja hakkasin siis poolekiloste raskustega harjutusi tegema – nii kerge, peaaegu mitte midagi. Ja see pani mind äärepealt nutma. Seejärel pidin pikali heitma. Mul kulus kaks kuud, enne kui suutsin istessetõusu teha – ja Mel aitas mul iga päev õlale füsioteraapiat teha, aga seda mitte enne kui pärastlõunal, mitte enne, kui olin joonud ühe õlle, et valu pisut tuimestada. Ta on väike, kas tead, aga sa ei tohi lasta end sellest pimestada – ta oskab tõmmata ja lükata ja hõõruda vigastatud lihast, kuni sa anud teda nagu lapsuke. Kogu mu elu seisnes oma keha tagasi saamises.“

„Ma soovin, et asi oleks ainult mu kehas,“ ütles Brie tasaselt.

„Mul olid ka hirmuunenäod,“ ütles Mike vaikselt, peaaegu vastumeelselt. „Ma tahan, et sa teaksid – mul pole neid enam.“ Ja ta mõtles: sa lihtsalt ei taipa veel, kui suur osa sellest on lõpuks su kehas. Tal oli vähemalt põgus arusaam sellest, mida vägistamis- ja rünnakuohvrid läbi elasid. Kulub kaua aega, enne kui Brie jälle tervislikku seksuaalelu elama hakkab.

Hiljem oli Mike üsna hämmeldunud, et Jack midagi tema kõne kohta ei maininud. See sai tähendada vaid üht: ei Brie ega Sam polnud seda maininud ja ta polnud kindel, miks. Ta kaalus hetkeks ise sellest Jackile rääkida. Ta oleks lihtsasti saanud oma muret selgitada – tal oli praegu Briega nii mõndagi ühist ja ta saab ehk naisele toetust pakkuda. Aga lõpuks ei öelnud ta midagi. Ta ei tundnud, et peaks oma tunnetest Brie vastu Jackile teada andma. Midagi polnud muutunud selles suhtes, mida ta naise vastu tundis, kui välja arvata see, et hetkel olid nad mõlemad vigased.

Juuli keskpaik oli kuum ja niiske ning Mike helistas Briele iga paari päeva tagant ja Jack ei öelnud ikka veel midagi. Mike’ile tundus, et Brie isegi ootas pisut tema kõnesid. Nad rääkisid harva kuritööst ja Brie taastumisest, pigem vestlesid nad igapäevastel teemadel. Mike’i kalalkäigust, sellest, mida Brie luges või telerist vaatas, ilmast, Samist ja Brie õdedest ja õetütardest, kirjadest, mis Ricky – linna nooruk, kes oli olnud Jacki ja Jutlustaja noor kaitsealune ja abiline baaris – kirjutas koju Ameerika Ühendriikide merejalaväekorpuse baasõppest.

Brie rääkis talle oma uutest foobiatest: pimedus, avalikud kohad, ööhääled, mida ta varem ilmselt kunagi kuulnudki polnud. Ta pani maja müüki – tal polnud enam mingit kavatsust seal üksi elada. Brie arvas, et saab ehk ühel päeval taas piisavalt tugevaks, et omapead elada, aga mitte seal, kus see kõik juhtus.

„Kas sa üldse väljas käid?“ küsis Mike.

„Nõustamises, rühmateraapias. Mõnikord käin isaga poes,“ vastas Brie. „Ma ei taha tegelikult majast lahkuda. Pean varsti leidma viisi, kuidas seda muuta, aga praegu tahan ma end lihtsalt turvaliselt tunda. See on isegi raske ülesanne.“

Mike kuulis Brie hääles uutest hirmudest hoolimata üha kasvavat jõudu; ta naeris regulaarselt ja tema häälekõla rahustas Mike’i. Mike narritas teda, rääkis talle nalju, mängis Briele telefoni teel isegi kitarri, et naine saaks teda edenemise eest kiita.

Jack oli aga liiga vaikne. Mike uuris temalt selle kohta, küsis, kuidas tal läheb. „Ma tahan teda lihtsalt tagasi, semu,“ ütles Jack mornilt. „Brie – tal oli alati selline pagana elujõud.“

Mike haaras Jacki õlavarrest. „Ta tuleb tagasi. Tal on selleks kõik vajalik olemas.“

„Jah, ma loodan, et sul on õigus.“

„Mul on õigus,“ ütles Mike. „On sul mind homme millekski vaja? Ma mõtlesin rannikule sõita, ringi vaadata.“

„Ei ole, lõbutse,“ vastas Jack.

Tavapäraselt poleks Mike mõelnudki Jacki teavitamata Sacramentosse minna, ent praegune olukord oli teistsugune ja Mike polnud idioot – Jack tahaks teada. Ta ei öelnud siiski midagi ja lausa varjas jälgi, käitudes nii, nagu läheks ta lihtsalt päevaks ringi uudistama. Ta tõusis enne, kui Jack varahommikul baari taga puid lõhkuma hakkas – tema rituaal isegi suvel, kui polnud mingit vajadust tuld teha. Ta asus koidikueelsel tunnil läbi Ukiah’ lõuna poole teele, jõudes linna kella kümneks hommikul. Kui ta oli uksekella lasknud, nägi ta uksesilma taga varju, seejärel klõpsusid lukud ja uks avati. „Mike?“ küsis Sam. „Ma ei osanud sind oodata.“

„Ma otsustasin mitte ette helistada, söör,“ ütles ta. „Ma mõtlesin…“

Brie ilmus nurga tagant välja ja seisis isa selja taha. „Mike?“ küsis ta sama üllatunult.

Mike naeratas. „Sa näed hea välja,“ ütles ta kergendust tundes. „Suurepärane. Sa näed oivaline välja. Ma rääkisin, et ma ei helistanud ette, sest mõtlesin, et kui lihtsalt kohale tulen, siis õnnestub mul sind ehk mõneks ajaks majast välja meelitada. Kui ma oleksin helistanud, oleksid sa miljon vabandust välja mõelnud.“

Brie astus sammu tagasi. „Ma ei tea…“

„Kuidas oleks Folsomiga,“ ütles Mike. „Naudime mägesid, käime poodides, sööme lõunat, ehk astume isegi läbi viinapuuaiast või kahest. Kõigest mõni tund, et sa saaksid veidi värsket õhku ja harjutaksid end tasapisi avalike kohtadega silmitsi seisma. Sa pead lõpuks tagasi maailma astuma.“

„Võib-olla mitte nii vara…“

„See on vara ainult seetõttu, et sa pole seda teinud. Sa oled kaitstud, Brie.“

„Muidugi, aga…“

„Brie,“ sõnas Sam. „Sa peaksid selle võimaluse ära kasutama. Mike on treenitud vaatleja, aastatepikkuse kogemusega politseinik. Sa ei saaks olla paremates kätes.

Mike kummardas lugupidavalt Sami suunas peaga. „Tänan, söör. Sa võiksid samuti meiega tulla.“

Sam naeris. „Ei, ma arvan, et seekord mitte. Aga see on hea mõte. Brie,“ ütles ta, võttis tütre käe ja hõõrus seda justkui soojendades oma pihkude vahel, „sa peaksid vähemalt tunniks või isegi kaheks välja minema. Mike tuli nii kaugele…“

Brie vaatas teda teravalt. Ta silmis võis välgatada kaval helk. „Sa ei öelnud Jackile, et sa seda teed, või mis.“ See polnud küsimus.

„Muidugi mitte. Ta oleks püüdnud mind ümber veenda. Kui sul on vaja, et keegi su majast välja meelitab, siis oleks ta ise tahtnud seda teha.“ Mike muigas. „Ma ei saanud sellega riskida.“

Brie paistis hetkeks järele mõtlevat. Lõpuks ütles ta: „Ma vahetan parem riided ära.“

„Ei, sul pole viga midagi. Folsom pole sugugi uhkem kui su lühikesed püksid. Teeme selle lihtsalt ära. Sa jääd välja seni, kui sa end mugavalt tunned.“

„Isa…?“

„See on hea mõte, Brie. Mine veidikeseks välja. Söö lõunat, joo klaas veini. Ma olen siin, kui sa koju jõuad.“

Mike aitas Brie autosse ja hakkas sõitma. Brie oli vaikne, mida ta oligi oodanud. „Sa võid mõnda aega mures olla, aga ma arvan, et läheb kergemaks,“ ütles Mike. Autos valitses veel mõni minut vaikust. „Me tõmbume pärast traumat endasse. Muutume väga vaikseks, hoiame tunded endale.“ Taas ei mingit vestlust. Brie vaatas otse ette, pingsalt, hoides ühe käega õlarihmast, teine kaitsvalt kõhul.

„Mina olin kaheksast lapsest neljas ja mul oli kolm vanemat venda,“ ütles Mike, kui nad Sierra mäestiku jalamile sõitma hakkasid. „Selleks ajaks, kui ma lasteaeda läksin, oli mul ka kolm nooremat õde, nii et minu emal olid käed tööd täis. Minu kodus oli palju Vana Maailma traditsioone ja väärtusi – isal oli raskusi meie kõigi toitmisega, ometi arvas ta, et ta valitses kõigi nende poegadega maailma, ja ma olen kindel, et ta oleks neid juurde tahtnud. Aga see oli lärmakas ja segane maja ning kui ma esimest korda kooli läksin, polnud mu inglise keel eriti hea – minu kodus, minu naabruskonnas, räägiti vaid hispaania keelt. Ja kuigi minu isa on nüüd edukas, siis tollal peeti meid vaeseks.“ Ta heitis Briele põgusa pilgu. „Esimesel koolinädalal peksid mõned suuremad lapsed mu läbi. Mul olid sinikad näol ja teistes kohtades, aga ma polnud nõus kellelegi juhtunust rääkima.“ Ta keskendus teele. „Isegi mitte vendadele, kes ähvardasid sinikaid juurde tekitada, kui ma ei räägi neile, kes seda tegi ja miks. Ma ei rääkinud paar kuud üldse.“

Brie keeras pea tema poole ja jäi vaatama. Mike vaatas talle silma. „Töötades kuritöö ohvriks langenud lastega, olen ma õppinud, et see on tavaline. Niiviisi vaikida. Ma õppisin ka seda, et pole midagi, kui sa asjad enda jaoks selgeks mõtled, enne kui rääkima hakkad.“

„Mis sind rääkima pani?“ küsis Brie.

Mike itsitas endamisi. „Ma ei tea, kas mäletan seda õigesti, aga arvan, et ema pani mind üksi köögilaua taha istuma ja ütles: „Me peame rääkima sellest, mis sinuga juhtunud on, Miguel. Ma ei saa lasta sul sinna kooli tagasi minna, enne kui ma tean.“ Midagi sellist. Mind pani rohkem häbenema see, et need poisid mind argpüksiks peavad, kui see, et mind ei lasta tagasi, kuigi ma kartsin uuesti peksa saada. Olin juba siis tuulepeast ürgmees.“ Ta naeris.

„Kas su ema teatas sellest võimudele?“ küsis Brie.

„Ei.“ Mike naeris jälle. „Ta rääkis mu vendadele. Ta ütles: „Kui ta veel üheainsagi sinikaga koju tuleb, siis ma annan teile tappa ja seejärel annab isa teile tappa.“

„No see on üsna hirmus,“ ütles Brie.

„Vana Maailm. Traditsioon.“ Mike muigas. „Ära muretse, Brie. Ähvardusi oli palju rohkem kui peksmisi. Ma ei mäleta peksmisi. Isa tõmbas meil rihmaga üle tagumiku, aga ei vigastanud kunagi kedagi. Ema kasutas puulusikat. Mitte teie õrnakest ameerikalikku puulusikat, vaid käsivarrepikkust lusikat. Issand, kui rihm lahti tõmmati või lusikas riiulilt napsati, siis me jooksime elu eest. Järgmine Valenzuelade põlvkond on seda laadi kasvatusmeetoditest loobunud. Muide, see pole otseselt mehhiklastele omane, vaid sellele põlvkonnale. Seadus ei keelanud tollal halvasti käituvat last lüüa.“

Brie vaikis hetke. Siis ta küsis: „Kas sa abiellusid hispaanlannadega?“

Mike vaatas teda uudishimulikult. „Jah,“ ütles ta. „Mõlemad korrad. Noh, segatuna mehhiklastega.“

„See kultuur tõmbab sind… Tõmbab väga tugevalt…“

„Ma armastan oma perekonna traditsioone, aga ma ei usu, et see kuidagi minu abieludesse puutus. Ma käisin kohtamas ka paljude naistega, kel polnud Hispaania juuri. Minu abielud olid põgusad noorpõlve ebaõnnestumised.“

„Mis juhtus?“

„Nojah, esimesel korral olin liiga noor ja tema ka. Mina olin merejalaväes ja tema töötas minu isa heaks. Ma kirjutasin talle, abiellusin temaga puhkusel olles, naasin kohustuste täitmiselt selleks, et teada saada, et tema oli ühest teisest noormehest huvitatud. Ma oleksin võinud vihast segi minna, aga tegelikult – ka mina polnud truu. Selleks ajaks, kui ma kakskümmend üks sain, olin abielus olnud ja lahutatud. Ema häbenes silmad peast.“

„Ja teine naine?“

„Kõigest mõni aasta hiljem. Los Angelese politseijaoskonna töötaja. Dispetšer.“ Ta itsitas. „Põline traditsioon – politseinikud ja dispetšerid. See kestis kuus kuud. Ema on minu suhtes igasuguse lootuse kaotanud.“