Читать книгу Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat - Robyn Carr - Страница 5

Shelby oli onu Walti rantšost viieteistkümne kilomeetri kaugusel, kui oli sunnitud tõmbama 36. kiirtee äärde, mis oli tihedaima liiklusega teelõik Neitsijõe ja Fortuna vahel. Tema ees seisis ähmaselt tuttav vana pikap. 36. kiirtee, mis kulges läbi mägede Red Bluffist Fortunasse, oli enamjaolt kaherajaline. Shelby jättis oma kirsipunase Jeepi seisma ja ronis autost välja. Vihm oli järele andnud, selle asemel paistis särav suvepäike, kuid maantee oli märg ja poriloikudega kaetud. Shelby kiikas kaugusesse ja nägi erkoranži vestiga meest hoidmas stoppmärki, mis pani mõlemas suunas pika autorivi seisma. Onu Walti teeots oli järgmise künka taga.

Shelby tippis lompide vahelt eesseisva veoki juurde, et küsida juhilt, kas too teab, milles asi. Juhiakna juurde jõudes venis tema suu naerule. „No terekest, doktor!“

Doktor Mullins vaatas lahtisest aknast välja. „Tere ise ka, plikatirts! Tulid nädalavahetuseks ratsutama?“ uuris arst endale omasel tõredal toonil.

„Seekord mitte, doktor. Müüsin Bodega Bays ema maja maha,“ selgitas Shelby. „Pakkisin hädavajalikud asjad ja kolin mõneks ajaks onu Walti juurde.“

„Jäädavalt?“

„Ei, mõneks kuuks. Ma ei ole veel päriselt toibunud.“

Tohtri ilme leebus õige pisut. „Tunnen sulle kaotuse pärast veel kord kaasa, Shelby,“ ütles ta. „Loodetavasti pead vastu.“

„Mul läheb aina paremaks, tänan. Ema oli niikuinii valmis surema.“ Shelby nookas maantee poole. „On sul aimu, miks tee kinni pandi?“

„Maanteeperv varises kokku,“ sõnas doktor. „Möödusin sellest teel Valley haiglasse. Pool meie sõidurajast varises mäest alla. Praegu parandatakse seda.“

„Siia kuluks kaitsepiirded ära,“ märkis Shelby.

„Ainult järskude kurvide juurde,“ arvas doktor. „Sellisel sirgel lõigul peame ise hakkama saama. Kuradima õnn, et ükski sõiduauto või veok koos teepervega alla ei sadanud. Järgmistel päevadel on siin kehvad liiklusolud.“

„Kui ma onu Walti juurde jõuan, ei plaani ma mõnda aega seda teed kasutada,“ teatas Shelby õlakehitusega.

„Mis sul plaanis on, kui tohib küsida?“ uuris doktor ja kergitas üht kohevat kulmu.

„Noh, kuni ma sugulaste juures elan, hakkan koolidesse avaldusi saatma. Õenduse erialale,“ lisas Shelby naeratades. „Pärast aastatepikkust ema hooldamist on see üpris loogiline valik.“

„Ah, see veel puudus,“ mühatas tohter kulmu kortsutades. „Veel üks meditsiiniõde. Nad ajavad mind jooma.“

Shelby puhkes naerma. „Vähemalt pole sul baari pikk tee.“

„Just seda ma silmas pidasingi. Jälle üks ninatark plika,“ ühmas doktor.

Shelby naeris jälle, sest talle meeldis see pahur vanamees. Shelby pööras ümber, doktor kummardus aknast välja ja mõlemad jälgisid Shelby Jeepi taga peatunud veokist väljunud meest neile lähenemas. Mees kõndis nende juurde. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud nagu sõjaväelasel. Shelby oli selliste soengutega harjunud, sest tema onu oli erukindral. Mehe laia rindkeret ja jõulisi õlgu kattis must liibuv T-särk. Tal olid sale piht, kitsad puusad ja pikad jalad. Shelbyt lummas mehe kaalutletud kõnnak. Väärikas. Enesekindel. Üleolev. Tulija pöidlad olid pükste esitaskutesse torgatud ja ta liikus lonkival sammul. Kui mees jõudis lähemale, märkas Shelby tema põgusat muiet. Mees vaatas teda pealaest jalatallani. Hindas oma hiilgava pilguga. Unista edasi, mõtles Shelby ja naeratas vastu.

Mees möödus Jeepist, heitis pilgu pakitud kastidele ja liikus edasi doktori avatud autoakna juurde, kus seisis ka Shelby. „On see teie oma?“ nookas mees Jeepi poole.

„Jah.“

„Kuhupoole liigute?“ usutles mees.

„Neitsijõele. Ja teie?“

„Samuti.“ Mees naeratas. „On teil aimu, mis eespool toimub?“

„Teeperve varing,“ torises doktor. „Üht sõidurada parandatakse. Mis teid Neitsijõele toob?“

„Mul on jõe ääres mõned vanad puhkemajad.“ Mehe pilk rändas Shelby ja doktori vahet. „Kas olete mõlemad kohalikud?“ uuris ta.

„Minul on siin sugulased,“ vastas Shelby ja sirutas käe. „Mina olen Shelby.“

Mees võttis tema väikese käe vastu. „Luke. Luke Riordan.“ Ta pöördus tohtri poole ja sirutas uuesti käe. „Härra?“

Doktor ei võtnud pakutud kätt vastu, vaid noogutas. Tema käed olid artriidist nii puretud, et ta ei söandanud kellegagi kätelda. „Mullins,“ sõnas ta.

„Doktor Mullins on elanud Neitsijõel terve elu. Ta on selle linna arst,“ selgitas Shelby Luke’ile.

„Meeldiv tutvuda, härra,“ kostis Luke.

„Veel üks merejalaväelane?“ küsis doktor ja kergitas üht valget kulmu.

Luke lõi selja sirgu. „Kuidas palun?“ küsis ta. „Sõjaväelane, härra.“ Seejärel pöördus ta Shelby poole. „Mis tähendab järjekordne?“

„Mõned meie sõpradest, kes selles linnas töötavad, on merejalaväelased. Erru läinud või lahti lastud. Nende sõbrad käivad neil vahel külas – osa neist on aktiivsed, osa reservis,“ rääkis Shelby. „Aga onu, kelle juurde ma mõneks ajaks kolin, oli sõjaväelane. Tema on erus.“ Ta naeratas. „Sellise soenguga te silma ei torka. Ma ei mõista, mis värk teil kõigil siilisoengutega on.“

Luke naeratas kannatlikult. „Me ei ole kunagi föönitamist armastanud.“

„Ah et föönitamist. Nojah.“

Kuni nad suletud sõidurajal aega parajaks tegid, avati vastassuund ja neist möödus suur kollane koolibuss. Kui otsustada pärisuunas ootavate autode arvu järgi, polnud niipea lootust kuhugi pääseda. Järelikult polnud mõtet autodesse tagasi kiirustada. Nad seisid edasi maanteel, aga see osutus Luke’i puhul suureks veaks. Kui koolibuss vastassuunas ukerdas, jäi Luke’ile silma suur porilomp. Ta hüppas kiiresti bussi ja Shelby vahele, surudes naise tohtri lahtise autoakna vastu. Üks käsi Shelby kummalgi küljel, kattis ta naise oma kehaga ja tundis selja vastas pori pritsimist.

Shelby summutas itsituse. Macho, muigas ta endamisi.

Luke kuulis pidurikriginat. „Jessas!“ pomises ta Shelbyst eemaldudes ja bussile järele põrnitsedes.

Samal ajal kummardus bussijuht aknast välja. See oli viiekümnendates eluaastates ümara näo, roosade põskede ja lühikeste tumedate juustega naerusuine naine. Naerusuine! „Vabandust, sõbrake,“ nipsas naine. „Ma ei saanud sinna midagi parata.“

„Oleksite saanud, kui poleks nii arutult kihutanud,“ hõikas Luke vastu.

Tema hämmelduseks puhkes bussijuht naerma. „Äh, ma ei kihutanud. Ma pean ju graafikust kinni pidama, mõistad?“ hüüdis ta. „Tead, mida mina soovitan? Püsi teelt eemal.“

Luke’i peanahk hakkas lühikeste juuste all hõõguma ja ta oleks tahtnud vanduda. Kui ta uuesti Shelby ja doktori poole pöördus, oli naise nägu naerul ja ka tohtri silmad särasid. „Luke, teie selg on natuke porine,“ märkis Shelby muiet tagasi hoides.

Doktori näoilme oli endiselt tõre ja kärsitu, kui välja arvata säravad silmad. „Molly on selle suure kollase toruga juba kolmkümmend aastat mägedes vuranud. Keegi ei tunne neid teid temast paremini. Aga paistab, et seekord jäi tal löökauk kahe silma vahele.“

„Praegu pole veel isegi september!“ protestis Luke.

„Ta sõidab aasta läbi,“ selgitas doktor. „Suvekool, eriprogrammid, spordilaagrid. Kogu aeg toimub midagi. Ta on täielik pühak – mina ei teeks seda tööd ühegi raha eest. Mida see väike porilomp ikka teeb?“ Vana tohter lükkas veoki käigu häälekalt sisse. „Meie kord.“

Shelby sörkis oma Jeepi juurde. Luke tahtis naasta oma veokisse, mille sabas oli haagiselamu, kui kuulis selja tagant tohtri hõiget: „Tere tulemast Neitsijõele, poeg! Tunne end mõnusalt!“ Sellele järgnes naerulagin.

Shelby McIntyre oli mitu kuud oma surnud ema maja kallal kõpitsenud, kuid suve jooksul sõitnud pea igal nädalavahetusel Bodega Bayst Neitsijõele ratsutama. Ja onu Walt oli tal samuti korduvalt külas käinud, et näha, kuidas tema tellitud renoveerimistööd edenevad. Suve lõpuks olid Shelbyl põsed roosad. Ta oli püksisääred üles käärinud ja tema jalad olid päevitunud. Reitele ja tuharatele olid tekkinud pringid ratsutamislihased ning tema silmad särasid tervisest. Ta polnud saanud juba aastaid regulaarselt trenni teha.

Aga kui ta nüüd, augusti keskel Walti maja ette keeras, oli tal hoopis teistsugune tunne. Maja oli müüdud, tema isiklikud asjad olid Jeepi pakiruumis ja kahekümne viie aastasena oli ta elus uut lehekülge pööramas. Ta andis signaali, ronis autost välja ja ringutas. Mõne hetke pärast ilmus onu Walt välisuksele ja seisis, käed puusas ning suur naeratus näol. „Tere tulemast tagasi!“ ütles ta. „Või peaksin ütlema tere tulemast koju?“

„Tere ise ka,“ vastas Shelby ja kõndis onu käte vahele. Walt oli sada kaheksakümmend kolm sentimeetrit pikk, paksude hõbehallide juuste, tumedate paksude kulmude ning maadlejale omaste turskete õlgade ja käsivartega. Kuuekümnenda eluaasta künnise ületanud mehe kohta oli tal võimas kehaehitus.

Walt kallistas Shelbyt kõvasti. „Tahtsin just talli minna ja hobuse saduldada. Kas oled väsinud? Näljane?“

„Ma kibelen väga hobuse selga, aga jätan selle pärast neljatunnist autosõitu vahele,“ arvas Shelby.

Walt naeris. „Tagumik on juba laiaks istutud?“

„Oeh,“ tegi Shelby ja hõõrus istmikku.

„Ma sõidan umbes tund aega piki jõeäärt. Vanni on ehitusplatsil ja tegeleb Pauli asjadega, aga tuleb mõne aja pärast tagasi ja valmistab sulle mõnusa tervitusõhtusöögi.“

Shelby vaatas käekella. Kell oli alles 15.30. „Tead, ma käin linnas ära, kuni sa ratsutad ja Vanni uut maja üle vaatab. Ütlen Mel Sheridanile tere ja uurin, kas ta soovib minu kolimist ühe õllega tähistada. Tulen enne õhtusööki tagasi ja aitan sind hobustega. Kas peaksin asjad kohe Jeepist välja tõstma? Tuppa viima?“ küsis Shelby.

„Kullake, jäta need sinnapaika. Need ei häiri kedagi. Me Pauliga aitame sul enne õhtusööki asjad tuppa viia.“

Shelby naeratas. „Pigem homme hommikul. Lähme ikka koos ratsutama.“

„Hea mõte. Kas maja müügiga probleeme ei tekkinud?“

„Olin emotsionaalsem, kui oskasin oodata. Arvasin, et olen valmis.“

„Kahetsed?“

Shelby vaatas onule suurte pähklikarva silmadega otsa. „Esimesed kaheksakümmend kilomeetrit ma ainult nutsin,“ tunnistas ta. „Aga siis tärkas minus elevus. Hea, et see tehtud sai.“

„Tore,“ kostis Walt ja pigistas õetütart. „Mul on hea meel, et sa siin oled.“

„Ainult mõneks kuuks. Pärast seda reisin veidi ja lähen kooli. Ma pole nii ammu tudeng olnud.“

„Siinne elu on üsna rahulik. Naudi seda.“

„Jah,“ naeris Shelby, „kui teil just parajasti tulistamist või metsatulekahju ei toimu.“

„Kurat võtaks, plika, natuke peab ju põnevust ka olema!“ Walt saatis õetütre tema Jeepi juurde.

„Oota mind ära, siis puhastame latrid ja anname hobustele süüa.“

„Naudi oma sõbratari seltsi,“ ütles Walt. „Sul pole selleks viimastel aastatel mahti olnud. Küll sa jõuad veel kõvasti hobusesõnnikut kühveldada.“

„Aitäh, onu Walt,“ kostis Shelby naerdes. „Ma ei jää väga kauaks.“

Walt suudles teda laubale. „Nagu öeldud, ära kiirusta. Sa hoolitsesid mu õe eest hästi. Oled puhkuse ära teeninud.“

„Kohtume paari tunni pärast,“ lausus Shelby ja suundus linna.

Luke Riordan keeras Neitsijõele, Harley Davidsoni mootorratas veokikasti kinnitatud ja väike haagiselamu sabas. Ta polnud juba seitse aastat sellesse linna sattunud ja vahepeal oli üht-teist muutunud. Kirik oli laudadega kinni löödud, aga vana mahajäetud maja keset linna see-eest korda tehtud. Selle terrassi ees parkisid sõiduautod ja veokid ning aknal oli silt „Avatud“. Tundus, et maja taga toimuvad mingit sorti ehitustööd – laiendamine. Kuna temagi kaalus renoveerimisprojektiga alustamist, tahtis ta sellele paigale hea meelega pilgu peale visata. Ta parkis maja kõrvale, teistest eemale, ja astus välja. Ta läks haagiselamu juurde ja vahetas porise särgi puhta vastu, enne kui majja sisenes.

Oli soe augusti pärastlõuna ja puhus jahe värskendav tuul. Mägedes tõotas tulla külm öö. Ta polnud käinud majas, kus kavatses elama hakata. See oli aasta aega tühjalt seisnud. Kui see pole elamiskõlblik, peab ta haagiselamus hakkama saama. Ta tõmbas kopsud õhku täis. Õhk oli nii pagana puhas, et pani kopsud tulitama. Võrreldes Iraagi ja El Paso kõrbetega oli muutus väga suur. Just seda ta oligi vajanud.

Ta sisenes renoveeritud majja ja leidis end nägusast väikesest maabaarist. Ta jäi ukse juurde seisma ja heakskiitvalt ringi vaatama. Laudpõrandad läikisid, kaminas hõõgusid tulised söed, seintel rippusid jahi- ja kalapüügitrofeed. Baaris oli umbes tosin lauda ja pikk läikiv baarilett, mille tagant paistsid riiulid alkoholi ja klaasidega. Kõige keskel oli ligi paarikümnekilose kuninglõhe topis. Kõrgele nurka paigaldatud televiisorist jooksid üleriigilised uudised, mille heli oli vaikseks keeratud. Baarileti servas tagusid kaks kalameest kaarte – nad olid äratuntavad khakikarva vestide ja mütside järgi. Lähedal asuvas lauas jõid mehed töösärkides ja teksapükstes. Luke vaatas käekella. 16.00. Ta kõndis baarileti juurde.

„Mida ma teile pakun?“ küsis baarmen.

„Külm õlu, palun. Kui ma viimati sellesse linna sattusin, seda baari polnud.“

„Sel juhul olete kaua eemal viibinud. Me oleme juba üle nelja aasta tegutsenud. Ostsin maja ära ja tegin siia baari.“

„Noh, saite kuradima hästi hakkama,“ märkis Luke ja võttis õlle vastu. „Minagi alustan varsti remonditöödega.“ Ta sirutas käe. „Luke Riordan,“ ütles ta.

„Jack Sheridan. Meeldiv tutvuda.“

„Ostsin Neitsijõe kaldale mõned vanad puhkemajad, mis on aastaid tühjalt seisnud ja lagunenud.“

„Vana Chapmani puhkemajad?“ küsis Jack. „Vanamees suri alles eelmisel aastal.“

„Jah, ma tean,“ vastas Luke. „Käisin oma venna ja paari sõbraga siin kandis jahil, kui neid märkasin. Mõtlesime vennaga, et jõeäärne asukoht võib üht-teist väärt olla. Märkasime, et majad pole kasutuses, tahtsime need ära osta, korda teha ja kiiresti edasi müüa, et veidi pappi teenida. Aga vana Chapman ei tahtnud sellest kuuldagi...“

„Ta oleks siis kodutuks jäänud,“ nentis Jack ja pühkis baariletti lapiga. „Tal poleks erilist valikut olnud ja ta oli ihuüksi.“

Luke rüüpas jääkülma õlut. „Justament. Sellepärast ostsime kogu kupatuse ära, kaasa arvatud elumaja, ja ütlesime, et ta võib seal elu lõpuni tasuta sees elada. Sellest kujunes seitse aastat.“

Jack naeratas. „Tema jaoks oli see magus tehing. Teie jaoks nutikas. Siin ei ole kuigi tihti kinnisvara saadaval.“

„Me saime kohe aru, et maalapp on väärt märksa rohkem kui majad, jõe ääres ja puha. Ma ei ole hiljem siia kanti sattunud ja mu vend käis siin ainult korra, pilku peale viskamas – tema sõnul polnud midagi muutunud.“

„Mis teid takistas?“

„Noh,“ vastas Luke lõual kasvavat habemetüügast kratsides. „Afganistan. Iraak. Fort Bliss ja veel mõned kohad.“

„Sõjavägi?“

„Jah. Kakskümmend aastat.“

„Mina veetsin kakskümmend aastat merejalaväes,“ sõnas Jack. „Pärast seda mõtlesin siia tulla, et järgmised kakskümmend aastat jooke serveerida, kala püüda ja jahil käia.“

„Jah? Kõlab nagu hea plaan.“

„Mu plaan jooksis liiva, kui tutvusin nägusa Melinda-nimelise ämmaemandaga.“ Jack naeratas. „Kõik olnuks hästi, aga see naine näeb teksapükstes kriminaalselt hea välja.“

„Või nii?“ imestas Luke.

„Igaüks võib kalal käia,“ lausus Jack rahulolevalt naeratades.

Luke’il polnud midagi mehe vastu, kes eluga rahul oli. Ta naeratas vastu ja küsis: „Kas tegite siin suurema osa töid ise?“

„Enamiku. Mul oli ka abilisi, aga võimalikult palju tegin ise. Baarilett on eritellimusel tehtud. Mina paigaldasin riiulid ja laudpõrandad. Torutöid ma teha ei julgenud ja elektritöödega keerasin midagi vussi, nii et olin sunnitud kellegi palkama, aga puutöödes olen osav – mul õnnestus ehitada maja tagaossa suur ühetoaline korter, kus ma ise elasin. Praegu elab seal minu kokk Jutlustaja, kes teeb samuti laiendustöid – tema pere on kasvamas, aga ta armastab baari lähedal elada. Kas kavatsete oma puhkemajade kallal nokitseda?“

„Kõigepealt heidan pilgu elumajale. Chapman oli väga vana, kui me talt kogu kupatuse ostsime – tõenäoliselt vajab maja remonti. Ja mul pole aimugi, mis seisus on puhkemajad, aga mul pole niikuinii targemat teha. Halvimal juhul võin elumaja korda teha ja seal veidi aega sees elada. Parimal juhul renoveerin nii eluhoone kui ka puhkemajad ja panen need müüki.“

„Kus su vend on?“ tundis Jack huvi.

„Sean on endiselt tegevteenistuses. Ta on praegu Beale’i õhuväebaasis ja lendab U-2-ga. Tulin siia üksi.“

„Ja millega sina sõjaväes lendasid?“ tahtis Jack teada.

„Black Hawki kopteritega.“

„Ossa,“ pomises Jack ja vangutas pead. „Need satuvad karmidesse paikadesse.“

„Tõsijutt. Mina lahkusingi karmil viisil.“

„Tegid avarii?“ küsis Jack.

„Pagana pihta, ei!“ oli Luke nördinud. „Mind tuli alla tulistada.“

Jack puhkes naerma. „Ah sa raisk! Vähemalt said kakskümmend täis.“

„See polnud esimene kord,“ tunnistas Luke. „Kuid ühel geniaalsel hetkel otsustasin, et see jääb viimaseks.“

„Mul on tunne, et oleme viibinud sinuga samades paikades,“ nentis Jack. „Võib-olla isegi ühel ajal.“

„Sattusid kõvasti lahingutesse?“

„Afganistanis, Somaalias, Bosnias, Iraagis. Kaks korda.“

„Mogadišus,“ teadis Luke ja vangutas pead.

„Jah, me jätsime teid jamasse. See oli nõme,“ nentis Jack. „Kaotasite palju mehi. Anna andeks, mees.“

„Olukord oli kehv,“ möönis Luke. See, mis oli saanud alguse ÜRO algatatud vabastusmissioonina, oli lõppenud kohutava ülestõusuga, kui mereväekorpus minema viidi ja sõjavägi maha jäi. Somaalia sõjapealik Aidid alustas kallaletungi, mille tagajärjel hukkus verises konfliktis kaheksateist USA armee sõdurit ja haavatuid oli üle üheksakümne. „Ühel päeval joome end purju, Jack, ja räägime pikemalt lahingujutte.“

Jack haaras Luke’i õlavarrest ja vastas: „Kindel see. Tere tulemast meie kanti, vennas!“

„Aga nüüd soovita, kuhu ma võiksin õhtul välja minna, soovitatavalt naistega tutvuma. Samuti võid öelda, kellele peaksin helistama, kui oma majadega abi vajan ja mis kellaaegadel ma siit õlut saan,“ lausus Luke.

„Ma pole juba ammu naisi lantinud, sõbrake. Rannikulinnades on mõnusaid paiku, proovi näiteks Fortunat või Eurekat. Ferndale’is on Brookstone’i kõrts – mõnus restoran ja baar. Eureka vanalinn on alati hea mõte. Ja meile veidi lähemal Garberville’is on plaadimasinaga baar.“ Jack kehitas õlgu. „Mäletan, et olen seal paari kena neidu kohanud. Ja ma tunnen üht tüüpi, kes saaks sind renoveerimistöödel aidata. Üks mu sõber kolis äsja perekondliku ehitusfirma Oregonist siia ja tegeleb praegu Jutlustaja maja juurdeehitusega. Ta aitas ka minul maja valmis saada. Ta on kuradima hea ehitaja. Toon sulle kohe tema visiitkaardi.“

Jack kadus tagaruumi ja polnud veel minutitki möödas, kui baari sisenes kaks naist, kelle peale Luke pidi äärepealt südamerabanduse saama. Kaks nägusat blondiini, üks neist kolmekümnendates eluaastates, käharate kuldsete juustega, ja teine märksa noorem, unustamatu paksu meekarva patsiga, mis ulatus vööni. Toosama tüdruk, kelle Luke oli maantee ääres porisajust päästnud – Shelby. Mõlemad naised kandsid liibuvaid teksapükse ja saapaid. Kuldkiharal oli seljas lohvakas kampsun, kuid Shelby kandis sama valget triiksärki, mida ennegi. Tema varrukad olid üles keeratud, kaelus avatud ja särk piha juurest kinni seotud. Luke üritas hoiduda jõllitamast, kuid ei suutnud. Naised seevastu ei märganud teda üldse. Luke otsustas, et ei peagi Garberville’i sõitma. Naised ronisid baaripukkidele ja samal hetkel ilmus tagatoast Jack.

„Hei, kullake,“ ütles ta üle leti kummardudes ja vanemat naist suudeldes. Ahaa, mõtles Luke, need ongi need kriminaalsed teksad, mis ei lasknud Jackil kalale minna. Missugune mees ei loobuks kalapüügist, et sellise naisega rohkem aega veeta? „Saage tuttavaks meie uue naabriga. Luke Riordan, see on minu naine Mel. Ja tema on Shelby McIntyre – temal elavad siin sugulased.“

„Väga meeldiv,“ ütles Luke naistele.

„Vana Chapmani jõeäärsed majad kuuluvad nüüd Luke’ile ja ta kaalub nende renoveerimist. Ta on endine sõjaväelane, nii et me lubame tal jääda.“

„Tere tulemast!“ ütles Mel.

Shelby ei lausunud sõnagi, vaid üksnes naeratas ja lõi pilgu maha. Luke oletas, et neiu on umbes kaheksateistkümnene, alles plikatirts. Kui Shelby olnuks vanem, oleks Luke talt juba porisel maanteepervel telefoninumbrit küsinud. Eurekal ja Brookstone’il polnud midagi vastu panna, olgugi et mõlemad naised olid Luke’ile kättesaamatud – Mel oli Jacki naine ja Shelby tundus olevat alles teismeline. Väga seksikas teismeline, mõtles Luke ja tundis, kuidas tal seest soojaks läheb. Kuid naiste välimus oli paljutõotav. Kui isegi tillukeses Neitsijõe baaris käisid nii kaunid naised, võis neid mägede vahel rohkemgi leiduda.

„Ole lahke,“ ütles Jack ja libistas visiitkaardi üle leti. „Minu sõber Paul. Praegu ehitab ta maja ka minu nooremale õele Briele ja tema mehele, kes elavad meie naabruses. Ning endale ja oma naisele.“

„Minu nõole,“ täpsustas Shelby.

Luke kergitas küsivalt kulme.

„Noh, Paul on abielus minu nõo Vanessaga. Nad elavad minu onu Walti juures ja mina elan nende juures.“

„Mel, kas sa õlut soovid?“ pöördus Jack oma naise poole. „Shelby?“

„Ma joon Shelbyga ühe limonaadi ja siis tõttan koju, et Brie lapsevalvest vabastada. Siis ta saab Mike’iga õhtust süüa,“ vastas Mel. „Tahtsin lihtsalt läbi astuda ja öelda, kus ma asun. Annan lastele süüa ja panen nad magama. Kas tooksid meile Jutlustaja tehtud õhtusööki, kui koju jõuad?“

„Meeleldi.“

„Ja mina lähen onule appi hobuseid talitama,“ teatas Shelby. „Aga kõigepealt võtan ühe õlle.“

Noh, ta peab olema vähemalt kakskümmend üks, leidis Luke end arvutamas. Kui just Jack selles külabaaris reegleid ei painutanud. Seegi polnud välistatud.

„Hakkan parem minema...“ teatas Luke.

„Jää siia,“ tegi Jack ettepaneku. „Kui sul kiiret pole, siis tea, et viie paiku saabuvad püsikunded. See on suurepärane võimalus uute naabritega tuttavaks saada.“

Luke heitis pilgu käekellale. „Võin ju veidikeseks jääda.“

Jack naeris. „Semu, see kell kaob su käelt esimese asjana.“ Ta serveeris Shelbyle õlle ja oma naisele kokakoola.

Luke lobises Jackiga veel veidi baari renoveerimisest ning naised jutustasid omavahel. Vähem kui kümne minuti pärast lausus Jack: „Vabanda mind, saadan oma naise välja.“ Pärast seda jäi Luke baari Shelbyga kahekesi.

„Näen, et oled riideid vahetanud,“ märkis Shelby.

„Ee, teisiti poleks välja mänginud. Koolimammi lasi mu korralikult täis.“

Shelby naeris vaikselt. „Ma pole sind tänanudki. Selle eest, et mu pluusi päästsid.“

„Pole tänu väärt,“ kohmas Luke ja rüüpas õlut.

„Olen neid puhkemaju näinud,“ märkis Shelby. „Mulle meeldib jõe ääres ratsutada. Need näevad üsna kohutavad välja.“

Luke kõkutas naerda. „See ei üllata mind põrmugi. Kui mul veab, ei ole need lootusetult lagunenud.“

„Need ehitati väga ammu, kui inimesed kasutasid veel kvaliteetseid ehitusmaterjale,“ selgitas Shelby. „Seda rääkis mulle nõbu. Osa vanadest majadest on väga heas seisus. Ee, nojah. Kas su pere sõidab sulle siia järele?“ uuris ta.

Luke muigas õllekruusi. Kiire ja asjakohane küsimus üllatas teda. Ta tõstis pilgu ja vaatas neiule otsa. „Ei,“ sõnas ta. „Mu ema ja vennad on pilla-palla üle ilma laiali.“

„Naist polegi?“ muigas Shelby ja kergitas üht kaunist kulmu.

„Ei ole,“ kinnitas Luke.

„Oi, kui kahju,“ pomises Shelby.

„Sa ei pea mind haletsema, Shelby. Mulle just nii meeldibki.“

„Oled mingi erak või?“

„Ei, lihtsalt vallaline mees.“ Luke taipas, et on sobiv hetk küsida, kas Shelby on kellegagi seotud, kuid see polnud oluline. Ta ei kavatsenud seda teed minna. Ja olgugi et ta teadis, et pole mõistlik neiuga lähemalt tuttavaks saada, toetas ta küünarnuki letile ja lõua käele, vaatas neiule otsa ja küsis: „Ja sina tulid lihtsalt külla?“

Shelby rüüpas õlut ja noogutas.

„Kui kauaks sa jääd?“

„Ei tea veel,“ vastas neiu. Jack oli leti taha naasnud. Shelby pani pooltäis klaasi käest ja poetas letile paar dollarit. „Pean minema hobustega tegelema. Aitäh, Jack.“

Jack pöördus Shelby poole. „Kuule, miks sa kunagi poolt õlut ei telli?“ tundis ta huvi.

Neiu kehitas õlgu ja naeratas. Ta sirutas Luke’ile käe. „Oli meeldiv taas kohtuda, Luke. Nägudeni!“

„Muidugi,“ kostis Luke ja võttis pakutud käe vastu. Seejärel saatis ta lahkuvat neiut pilguga. Ta ei tahtnud seda teha, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kui Luke uuesti Jacki poole vaatas, oli tolle nägu naerul, misjärel ta jätkas leti taga toimetamist.

Enne kella seitset oli Luke saanud tuttavaks Jutlustajaga, keda tema naine ja noor kasupoeg kutsusid Johniks. Ta tutvus ka Jutlustaja naise Paige’iga ning Jacki noorema õe Brie ja tolle abikaasa Mike’iga. Ta nägi uuesti doktor Mullinsit ja veetis aega uute naabrite seltsis. Ta mekkis elu parimat lõhet, kuulas kohalike külajutte ja tundis end juba kambaliikmena. Tema sealviibimise ajal käis veel rahvast õhtust söömas ja jooke nautimas. Kõik tervitasid Jacki ja Jutlustajat nagu vanad sõbrad.

Mõne aja pärast sisenes veel üks paar ning Luke’ile tutvustati ehitajat Paul Haggertyt ja tema naist Vanessat. „Jack helistas mulle,“ ütles Paul. „Ta ütles, et meil on uus naaber.“

„Väga optimistlik hinnang,“ arvas Luke. „Ma pole veel majjagi jõudnud.“

„On see sinu haagiselamu, mida ma õues nägin?“ uuris Paul.

„Jah, igaks juhuks,“ kostis Luke naerdes. „Kui maja osutub elamiskõlbmatuks, ei pea ma vähemalt autos magama.“

„Uuri järele ja anna teada, kas soovid, et viskan majale pilgu peale.“

„Tänan pakkumast. See tähendab mulle palju.“

Luke jäi baari märksa kauemaks, kui oli plaaninud. Kui Jacki sõbrad jätsid hüvasti, oli Luke endiselt seal ja jõi koos Jackiga kohvi. Kohalikud tundusid olevat väga toredad, kuid Luke oli naistest täiesti rabatud. Ta võis leppida asjaoluga, et Jack oli endale Neitsijõelt noore iluduse leidnud, kuid neid tundus olevat kõikjal. Shelby, Paige, Brie ja Vanessa olid kõik väga kaunid. Luke lootis, et tal õnnestub naaberlinnast endalegi meelelahutust leida.

„Sa tahad kindlasti Pauli äia Waltiga kohtuda,“ arvas Jack. „Ta on erru läinud sõjaväelane.“

„Jah?“ kostis Luke. „Shelby vist isegi mainis seda.“

„Kindral. Tore tüüp.“

Luke oigas endamisi ja lasi pea longu. Jack luges teda nagu avatud raamatut.

„Jah, Shelby onu Walt,“ täpsustas Jack.

„Shelby on too kaheksateistaastane?“

Jack lagistas naerda. „Ta on pisut vanem. Aga möönan, et ta on noor. Kenake, eks?“

Seda oli võimatu mitte märgata. „Kohe, kui ma teda vaatasin, kartsin, et mind võetakse vahi alla,“ tunnistas Luke, mispeale Jack puhkes naerma. „Kas saab olla veel ohtlikum naine? Noor, nägus ja elab kindrali katuse all.“

„Jah,“ möönis Jack. „Aga kurat võtaks, ta on täiskasvanud naine! Ja väga kenaks kasvanud, peab ütlema.“

„Mina talle ligi ei tiku,“ lubas Luke.

„Kuidas arvad,“ kohmas Jack.

Luke tõusis, pani raha letile, sirutas käe ja lausus: „Aitäh, Jack. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu. Mul on hea meel, et enne majja minekut linnale tiiru peale tegin.“

„Anna teada, kui saame sind kuidagi aidata. Tore, et tulid, sõdurpoiss. Sulle hakkab siin meeldima.“