Читать книгу Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat - Robyn Carr - Страница 6

Sheridanide puhul oli tavaline, et nad sõid koos baaris õhtust, sageli koos sõprade ja sugulastega. Pärast seda pakkis Jack oma väikese pere autosse ja saatis nad koju, et Mel saaks lapsed magama panna. Jack ise jäi kuni sulgemisajani baari. Tol õhtul oli Mel tõtanud koju, et Brie lapsehoidjakohustustest vabastada. Jack hiilis baarist veidi varem minema ja tõi kodustele õhtusööki.

Ta tundis ikka veel imelist rahulolutunnet, kui koju pere juurde läks. Kolm aastat tagasi oli ta vallaline mees, kes elas baari tagaruumis ega ilmutanud pererutiini vastu mingit huvi. Ent praegu ei suutnud ta teistsugust elu ettegi kujutada. Ta oli arvanud, et tema tunded oma naise vastu hakkavad mingil hetkel rahunema, kuid ometi kasvasid kirg ja armastus iga päevaga aina suuremaks. Mel oli talle sügavale südamesse pugenud ning kuulus ihu ja hingega temale. Jack ei teadnud, kuidas oli suutnud nii kaua millegi selliseta elada. Ta ei teadnud, miks paljud mehed säärase asja eest põgenevad, ja mõistis lõpuks ometi oma sõpru, kes olid aastaid pereelu elanud.

See polnud midagi erilist: õhtusöök köögilaua taga, kerge vestlus baari taga toimuvatest ehitustöödest, linna uustulnukast ja Shelby naasmisest pikale külaskäigule, mille vältel neiu plaanis kõrgkoolidesse avaldusi saata. Ent Jacki jaoks oli see kõige tähtsam osa päevast. Siis kuulus Mel üleni temale, sest lapsed olid ammu uinunud.

Kui nõud olid pestud, suundus Mel esimesena duši alla. Jack tõi tuppa puid ja tegi magamistoa kaminasse värske tule – ööd olid juba rõsked. Mägedesse saabus sügis varakult. Kui see oli tehtud, tegi ta tiiru ümber maja ja kogus kokku prügi, mille pidi hommikul linna prügikonteinerisse viima. Tagaukse juures võttis ta saapad jalast ja pesuruumist möödudes kiskus särgi seljast ning sokid jalast, et need pesumasina peale jätta. Selleks ajaks kui ta magamistuppa jõudis, oli dušivesi lakanud voolamast. Ta riputas vöö kappi ja läks vannituppa.

Lävel seistes tabas ta Meli peegli ees seismas ja kiiresti rätikut ümber sidumas. Naine vaatas talle peegli kaudu silma, näol süüdlaslik ilme. „Melinda, mida sa teed?“ küsis Jack ja avas teksapükste luku, et samuti duši alla minna.

„Mitte midagi,“ vastas naine ja pööras pilgu mujale.

Jack kortsutas kulmu ja astus lähemale. Ta kergitas naise lõuga ja vaatas talle otsa. „Kas sa peidad ennast? Minu eest?“ imestas ta.

„Jack, ma olen vormist väljas,“ kostis Mel ja tõmbas rätikuservad koomale.

„Mida?“ küsis Jack naerulsui. „Millest sa räägid?“

Mel tõmbas kopsud õhku täis. „Mu rinnad on lontis, tagumik ripub reite kohal, mul on paks kõht ja nagu sellest oleks veel vähe, olen ma üleni venitusarmidega kaetud. Näen välja nagu tühjaks lastud õhupall.“ Ta puudutas Jacki jõulist rinda. „Sa oled minust kaheksa aastat vanem ja ideaalvormis.“

Jack puhkes naerma. „Arvasin, et üritad mingisugust tätoveeringut peita, Mel. Mina ei ole aastase vahega kaht last sünnitanud. Emma on alles mõnekuune. Anna endale aega, eks?“

„Ma ei saa sinna midagi parata, et tunnen oma vanast kehast puudust.“

„Oi-oi,“ sõnas Jack ja põimis käed naise ümber. „Kui sa nii mõtled, on järelikult minu töö tegemata.“

„Aga see on tõsi,“ ei jätnud Mel järele ja toetas pea abikaasa rinna pehmele karvavaibale.

„Mel, sa muutud iga päevaga kaunimaks. Ma jumaldan su keha.“

„See pole enam endine...“

„Hmm, see on palju parem,“ kiitis Jack. Ta sikutas rätikut, millest Mel kõvasti kinni hoidis. „Anna siia,“ ütles Jack. Mel lasi lahti ja Jack tiris rätiku ära. „Ahaa,“ ütles mees naeratades. „See keha on minu silmis imeline – lihtsalt hämmastav. Sa muutud iga päevaga lopsakamaks ja vastupandamatumaks.“

„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ kostis Mel.

„Mõtlen küll.“ Jack kummardus puudutama huultega naise suud, üks käsi tema rinnal ning teine liikumas õrnalt üle selja ja tuharate. „Su keha on andnud mulle nii palju – ma jumaldan seda.“ Ta kergitas pisut Meli rinda. „Vaata,“ ütles ta.

„Ma ei suuda seda kannatada,“ kurtis Mel.

„Vaata, Mel. Vaata peeglisse. Vahel, kui näen sind sellisena, ihualasti, ei suuda ma hingatagi. Iga väike muutus teeb sind minu silmis aina paremaks ja hõrgutavamaks. Ma ei suudaks tunda midagi muud kui imetlust keha vastu, mis on kinkinud mulle lapsed. Sa pakud mulle nii palju naudingut, et vahel kardan lausa hulluks minna. Kullake, sa oled täiuslik.“

„Ma olen üheksa kilo raskem kui sinuga tutvudes,“ ei jätnud Mel järele.

Jack puhkes naerma. „Mis suurust sa üldse kannad? Kolmkümmend kuus?“

„Sa ei tea tuhkagi. Kannan märksa suuremat suurust, mis algab neljaga...“

„Jumala eest,“ kostis Jack. „Üheksa lisakilo mulle nautimiseks.“

„Aga mis saab juhul, kui ma muutun aina paksemaks?“

„Kas sa jääd inimesena endiseks? Sest ma armastan ju sind. Ma armastan su keha, Mel, sest selle sees oled sina. Mõistad?“

„Aga...“

„Kui ma kaotaksin õnnetuse tagajärjel jalad, kas lakkaksid siis mind armastamast ja ihaldamast?“

„Muidugi mitte! See on hoopis teine asi!“

„Me ei ole kehad. Muidugi on meil kehadega vedanud, aga me oleme midagi märksa enamat.“

„See oli lõppude lõpuks minu tagumik teksapükstes, mis su pilku püüdis.“

„Minu armastus sinu vastu on märksa sügavam ja sa tead seda. Kuid siiski...“ – Jack naeratas – „ajad sa mind teksapükstes pööraseks. Kui oledki üheksa kilo juurde võtnud, ladestus see kõik õigetesse kohtadesse.“

„Ma kaalun praegu kõhurasvade eemaldamise oppi,“ teatas Mel.

„Rumalus,“ arvas Jack ning vajutas naise huultele sügava põhjaliku suudluse. Tema käed liikusid Meli seljal üles ja alla ning mõne hetke pärast oli naine ennastunustavalt tema embuses. „Kui me esimest korda armatsesime, pidasin seda maailma parimaks vahekorraks. Elu parimaks kogemuseks. Ma ei uskunud, et see võiks minna veelgi paremaks, aga läks. Iga kord on mahlasem ja sügavam kui eales varem.“

„Ma kavatsen lõpetada Jutlustaja paksuks tegevate toitude söömise,“ ütles Mel veidi hingeldades. „Nõuan, et ta hakkaks rohkem salateid tegema.“

Jack haaras Meli käe pihku, asetas oma kõhule ja libistas allapoole. „Ma ei jõua sinna duši alla,“ tunnistas ta käheda häälega. Tema huuled rändasid naise kaela juurde. „Kui sa just ei soovi minuga kaasa tulla.“

„Jack...“

„Sa ju tead, kui palju ma sind esimesel ööl ihaldasin?“ sosistas Jack naise põse vastas. „Pärast seda ihaldan sind igal ööl aina rohkem. Lähme,“ ütles ta, kummardus ja kahmas Meli sülle. „Ma näitan sulle, kui ilus sa oled.“ Ta kandis naise voodisse, sättis ta ettevaatlikult teki peale ja põlvitas tema kohale, üks käsi kummalegi tema küljele toetatud. „Kas süütan tule?“ küsis Jack kõkutades.

Mel libistas kätega üle mehe kitsaste puusade ja lükkas tema teksapükse allapoole. „Jack, kas lubad öelda, kui ma hakkan sinu silmis veetlust minetama? Palun? Et jõuaksin midagi selle suhtes ette võtta?“

Jack vaigistas ta sügava suudlusega. „Kui see peaks üldse kunagi juhtuma, Melinda, siis ütlen kindlasti.“ Ta suudles naist veel kord. „Issand, kui hästi sa mekid!“

„Sa pole ise ka kehvem,“ sosistas Mel ja lasi silmadel kinni vajuda.

„On sul erisoove?“ uuris Jack.

„Kõik, mida sa teed, on eriline,“ sosistas Mel.

„Aus vastus,“ möönis Jack. „Sel juhul teeme kõike...“

Kui Luke ööpimeduses elumaja ja kõrvalhoonete juurde keeras, kasutas ta nende valgustamiseks suurt taskulampi. Elekter oli välja lülitatud eelmisel aastal, kui vanahärra Chapman suri. Luke nägi ainult süsimusta elamut, kooruvate katuselaastudega puhkemajakesi ja laudadega kinni löödud aknaid. Lähema uurimisega kavatses ta hommikul algust teha.

Kuid jõekohin oli imeline. Milline suurepärane asukoht! Talle meenus, kui väga see paik oli talle juba esimesel korral meeldinud: helid, mida tekitasid jõgi, öökullid, mändide vahel vilisev tuul, mõne üksiku hane kaagatus või pardi prääksatus. Ehkki väljas oli külm, otsis ta välja lisatekid ja otsustas magada avatud akendega haagiselamus, et kuulda jõe ja eluslooduse hääli.

Esimese koidukiire ilmudes tõmbas ta teksad ja saapad jalga ning läks õue. Hommikuvalgus oli roosa ning õhk karge ja niiske. Kalda all voolas jõgi looduslikest jugadest alla. Sügisel pidid lõhed tulema ülesvoolu kudema. Jõe vastaskaldal jõid neli hirve vett. Kuid majad nägid välja põrgulikult halvad – ja see polnud sugugi üllatav. Millised vistrikud kauni maastiku palgel.

Just seda oligi Luke oodanud. Tööd oli palju, kuid potentsiaali samuti. Nad võisid maa kohe müüki panna või teha hooned korda ja küsida märksa kõrgemat hinda. Ta vajas mingisugust tegevust, kuniks oma järgmise sammu paika paneb. Ta võis otsida tööd helikopterijuhina. Valikus olid uudistekopterid, meditsiinitransport ja eratööstus. Ta tõmbas sügavalt hinge. Igal juhul praegu oli see tükike jõeäärset maad tema jaoks täiuslik.

Ta läks kõigepealt elumaja uurima. Esiterrass oli mõnusalt suur, kuid seda tuli toestada, lihvida ja peitsida või värvida. Uks oli kinni kiilunud ja ta pidi seda jõuga lükkama, mispeale piidast eraldus tükike pehkinud puitu. Maja sisemus oli räpane – vähe sellest, et seda polnud juba härra Chapmani eluajal tükk aega korralikult kasitud, olid viimase aasta jooksul ka mõned loomad sisse kolinud ja seda rüüstanud. Luke kuulis kellegi ringivudimist, märkas tolmusel põrandal jalajälgi ja köögitasapindadel korralikku tohuvabohu. Maja kihas hiirtest, pesukarudest, võib-olla ka opossumitest. Loodetavasti polnud karu sinna pesa teinud. Luke otsustas mõnda aega haagiselamus ööbida.

Majas lehkas halvasti. Kõik oli jäänud täpselt samamoodi nagu härra Chapmani surmapäeval – isegi voodi oli sassis, justkui oleks ta sealt äsja välja roninud. Põrandal olid mustad riided, köögis roiskunud toit ja kogu mööbel seisis oma kohal. Vastik kopitanud ja plekiline mööbel, mis seisis vaevu püsti. Kodumasinad tundusid olevat miljon aastat vanad ja külmkappi polnud enne elektri väljalülitamist tühjendatud. Seal valitses lõhnabukett, mis nõudis väljalaskmist.

Kohe välisukse juures oli korraliku suurusega elutuba, kus troonis ilus kivikamin. Vasakul oli suur tühi söögituba, mida eraldas köögist lääpa vajunud söögilett. Köök oli küllalt suur, mahutamaks lauda ja nelja tooli või pigem köögisaart.

Otse ees oli lühike esik, mille ühel küljel oli suur vannituba küünisjalgadega vanniga ja teisel küljel majapidamistuba. Esiku lõpus oli magamistuba. Sisseehitatud riidekappi polnud – tegemist oli vanamoelise majaga. Vanamehest olid jäänud maha suured kirjutuslauad ja riidekapid. Voodi oli suur, nelja puidust sambaga. Luke’ile mööbel eriti ei meeldinud, aga et see oli tehtud tugevast, raskest ja vastupidavast saarepuidust, oli see arvatavasti suure väärtusega.

Ta pööras ümber ja naasis elutuppa, kust läks trepp teisele korrusele. Ta kõndis ettevaatlikult üles, sest polnud astmete vastupidavuses kindel. Pealegi oli üleval pime. Kui ta õigesti mäletas, oli seal kaks avarat magamistuba, kuid mitte ühtki vannituba. Kostis veel sibamise häält. Luke jooksis trepist alla. Ta võis üles piiluda siis, kui parasiitide tõrjuja on oma töö ära teinud.

Ta seisis keset elutuba ja tegi mõttes inventuuri. Õnneks tundus, et maja ei tulnud elamisväärseks muutmiseks täielikult laiali lammutada ja uuesti üles ehitada. Ent paraku tõotasid vajalikud renoveerimistööd kujuneda kalliks ja aeganõudvaks. Kõik peale saarepuust magamistoamööbli tuli välja visata. Kaugele ära. Vana mööbel ei kõlvanud isegi taaskasutusse viimiseks. Põrandaid tuli lihvida, kapid välja kiskuda ja uutega asendada, uued töötasapinnad paigaldada, vana tapeet eemaldada, aknalauad, uksed, piidad ja põrandaliistud lihvida ning peitsida – või lihtsalt välja vahetada.

Ent esimene suurem nuhtlus oli prügi äravedu ja kahjuritõrje. Vähemalt oli Luke selleks asjatundja abil ise võimeline. Katust otsustas ta kunagi hiljem uurida.

Ta läks elumajast välja ja kangutas lahti esimese puhkemaja ukse. Seal valitses enam-vähem sama seis. Mööbel oli pehkinud ja põrand prügiga kaetud. Kõik majakesed olid ühetoalised ja neid polnud aastaid kasutatud; tillukesed pliidid ja külmkapid olid ajast ja arust ega töötanud arvatavasti. Luke oli puidu ja värviga osav, kuid ei söandanud gaasi- ja elektritöid ette võtta. Krundil oli kuus tühja puhkemaja, mis kõik vajasid uut boilerit, pliiti, külmikut ja mööblit. Ta pidi majade katustele ronima, et välja selgitada, kuidas need on ajahambale vastu pidanud, kuid juba eemalt tundus, et suur osa katuselaaste oli puudu või pehkinud. Ning majakeste puidust seinad kisendasid kraapimise, lihvimise ja värvimise järele. Samuti tuli välja vahetada kõik aknad.

Luke tegi mõttes arvutuse. Oli peaaegu september. Jaanuarist juunini, enne kui suvitajad tulid matkama ja puhkama, oli elu selles piirkonnas uimane ja märg. Kui ta jõuaks elamu ja puhkemajad kevadeks korda teha, võiks ta need müüki panna või suvitajatele välja üürida. Kui ta on selleks ajaks mägedest tüdinud, võib ta äri kinni panna ja suunduda San Diegosse, kus viibis ka tema vend Aiden ning kus oli ohtralt randu ja bikiine, või Phoenixisse, kus elas tema lesestunud ema, kes olnuks tema saabumise üle ääretult tänulik. Soovi korral võis Luke endale lennunduse alal tööd otsida.

Ta ühendas haagiselamu veoki küljest lahti, tõstis Harley Davidsoni kastist maha ja parkis maja ette. Ta haaras autokastist töökindad, harja ja kühvli, tõi haagiselamust tööriistakasti ja asus maja tühjendama. Ta võis vähemalt veoki kasti prügiga täita ja teel Eurekasse lasta kommunaalteenused sisse lülitada, palgata kahjuritõrjuja ning rentida suure prügikonteineri. Ühe laadungi prügi võis ta ka prügimäele viia.

Keskpäevaks oli ta terrassi ette suure hunniku prügi ladustanud. Ta hakkas seda pikapi kasti laadima. Et särav päike oli õhu soojaks kütnud ja ta higistas nagu farmitööline, võttis ta särgi seljast. Ta tõstis parajasti suurt kolme jalaga tugitooli autokasti, kui märkas naist. Luke tardus, tool pea kohal.

Naine istus lagendikul suure Ameerika Painti tõugu hobuse seljas ja naeratas talle. Sulnilt, süütult ja mesimagusalt. Luke ei suutnud liigutadagi. Hobune oli ilus, vähemalt poolteist meetrit kõrge. Naise päevitunud reisi katsid üleskeeratud khakikarva lühikesed püksid, tal olid jalas paeltega matkasaapad ja valged sokid, seljas valge lühikeste käistega T-särk ning khakikarva kalurivest. Pikk heleblond pats seljal rippumas ja kaabu peas, nägi ta välja nagu tilluke, ent vintske viieteistaastane. Luke’il oli tunne, nagu ahistaks ta alaealist, ja ta tundis turjal kõiki oma kolmekümmend kaheksat eluaastat.

Hobune tantsiskles, kaapis maad, norsatas ja ajas pead selga, kuid väike tüdruk tema seljas ei paistnud seda märkavatki, vaid sai ratsuga vabalt ja sundimatult hakkama.

„Ma lihtsalt pidin seda isiklikult nägema,“ tunnistas Shelby. „Sa teedki seda. Jändad selle sodihunnikuga. Oh sa poiss!“ naeris ta. „Paistab, et sul ei hakka niipea igav.“

Luke viskas tooli veoki kasti, võttis taskust kaltsu ja kuivatas oma higist leemendavat nägu. „Võib-olla sina ei näe siin potentsiaali,“ lausus ta, „aga sel juhul avaldab lõpptulemus sulle kindlasti muljet.“

„See avaldab mulle juba praegu muljet,“ kostis neiu. „Oled üüratu töö käsile võtnud. Seal, kus mina üles kasvasin, olid rannas samasugused vanad puhkemajad. Olin siis teismeline. Neid ei kasutatud peaaegu kunagi ja kohalikud lapsed hiilisid sinna sisse, et kanepit suitsetada ja... muid asju teha. Ühel päeval olid need kadunud. Maatasa lammutatud.“

„Siis, kui sina olid teismeline,“ pomises Luke ja torkas kaltsu tagasi taskusse. „Kas eelmisel nädalal?“

„No kuule,“ naeris Shelby. „See juhtus kümme aastat tagasi.“

„Sel juhul sa ei paista vananevat.“

„Miks sa otse ei küsi?“ esitas Shelby väljakutse.

„Hea küll, kui vana sa täpselt oled?“

„Kakskümmend viis. Ja sina?“

„Sada kümme.“

Shelby naeris jälle. Seejuures heitis ta pea seljale, nii et pats laperdas kaasa. „Jah, ma arvasingi, et oled muldvana. Aga kui vana ikkagi?“

„Kolmkümmend kaheksa. Sinu haardeulatusest väljas.“

„Oleneb,“ kostis neiu õlgu kehitades.

„Millest?“

„Sellest, kas mul on mingisugust haardeulatust.“

Oh jumal, mõtles Luke jõuetult. Ta meeldis sellele neiule. See polnud enam õrritamine, vaid nelja silma all flirtimine. Luke polnud eriline süümepiinade tundja ja veel vähem suutis ta end ohjeldada. Shelbyl polnud hea mõte temaga flirtida. Neiu käitus liiga peibutavalt. „Oled selle hobuse seljas üpris osav. Ilus ratsu.“

„Chico,“ ütles Shelby. „Käitub nagu poisike. Onu Walt sai ta juba varsaeas – võiks arvata, et ta käitub nüüdseks paremini. Aga noh, hobune on hobune.“

„Ma olen sageli kõrbes jooksvatest hobustest üle lennanud. Imelised olevused.“

„Sa ratsutad?“ tundis Shelby huvi.

„Ma pole aastaid hobuse selga saanud.“

„Kas püüad kala?“ uuris neiu.

„Kui mul selleks võimalus tekib. Kas sina käid jahil?“

„Ei,“ raputas Shelby pead. „Ma ei suudaks kedagi tulistada. Aga ma lasen kaarrajal märki ja olen selles osav. Viimasel ajal olen tegelnud aianduse ja lapsehoidmisega. Ja loen palju.“

„Mida sa siin teed?“ küsis Luke ja astus lähemale.

„Neitsijõel? Tulin perega aega veetma, enne kui uuesti kooli lähen. Onu Walt, Vanessa ja Paul, nõbu Tom – ta on praegu baasõppes ja saab varsti vabaks. Nemad ongi mu perekond.“

„Ei,“ muigas Luke. „Ma mõtlen siin. Miks sa mind piiluma tulid?“

„Saa üle. Ma tulin maju vaatama,“ nipsas Shelby naeratades. „Eelmisel suvel sattusin mõnel korral siia ratsutama. Uskusin tõepoolest, et ühel päeval on need majakesed siit kadunud. Kas poleks lihtsam uusi ehitada?“

„Lihtsam ehk oleks, kuid mitte odavam. Ja pealegi on mul tegevust tarvis.“

„Miks? Kas sind lasti töölt lahti?“

„Ma läksin sõjaväest erru.“

Shelby kulmud kerkisid. „Nagu minu onugi!“

„Ei, mitte nagu sinu onu, vaid nagu veebel, helikopteripiloot. Jacki sõnul on sinu onu erukindral. See on hoopis teine asi, lapsuke.“

Shelby naeratas ja punastas veidi. „Ära unusta, et ta on erus. Ta ei vastuta enam millegi eest.“

Luke silmitses neiu roosasid põski. Oli näha, et Shelby kibeles flirtima, kuid see ei olnud talle loomulik. Luke võis olukorda lihtsustada. Ta oskas naisi rahustada. Tõtt-öelda ta koguni nautis seda.

Ta tundis suurt ihasööstu, ent pidi selle eos summutama. Shelby oli öelnud, et on kahekümne viie aastane, kuid Luke oli kindel, et kõigis teistes baarides peale Jacki oma kästaks neiul isikut tõendavat dokumenti näidata. Ta kahmas terrassipiirdelt särgi, et see selga tõmmata.

„Sa ei pea seda tegema,“ ütles Shelby. „Vähemalt mitte minu pärast. Ma ei jää siia. Tulin lihtsalt su projektile pilku peale viskama, muud midagi. Olin lihtsalt läheduses.“

Luke kõkutas naerda ja tõmbas särgi selga, kuid jättis nööbid eest lahti. „Jah, me oleme naabrid,“ muheles ta. „Peaksin töötamist jätkama, kui sa just midagi ei vaja.“

„Ei,“ kostis neiu. „Kindlasti kohtume veel Jacki juures.“

„Kuna see on ainuke koht linnas, kust õlut saab, siis olen samal arvamusel.“

„Nojah, edu sulle!“ ütles Shelby ja kergitas ohje. Chico ajas end tagajalgadele, lootes vabadusse pääseda. „Nägudeni!“ hõikas neiu, tüüris ruuna minema ja lahkus lagendikult jõe kaldale. Luke saatis tema lahkumist pika pilguga. Kui neiu oli puude vahele jõudnud, ajas ta hobuse traavima. Ta tegi end sadulas madalaks ja kihutas, nii et pats laperdas tuules. Nüüd olen omadega sees, mõtles Luke.

Ta vaatas, kuidas tilluke noor istmik liikus hobusega ühes taktis, enesekindlalt sadulas. Püha taevas, millest ma ometi mõtlen? küsis ta endalt. Mida ma tunnen? Sel väikesel trimmis kaunitaril polnud aimugi, kuidas ta Luke’ile mõjus! Võimalik, et see oli Luke’i senise elu suurim eesootav viga. Aga ta ei saanud eitada, et sooviks seda neidu oma käte vahele. Ta palvetas mõttes, et mõlemal jätkuks mõistust ja tahtejõudu end ohjeldada. Igal juhul oli see midagi uut.

Shelby ratsutas tagasi onu Walti juurde ja mõtles terve tee, et oli kindlasti jätnud Luke’ile mulje, et flirdib temaga, olgugi et mees polnud üldse tema tüüp.

Shelby oli täielikult oma plaanile pühendunud. Kuni ta kooli vastuvõtmise otsust ootas, kavatses ta reisida. Üksi. Ta meenutas elevust, mida oli tundnud idarannikule või Euroopasse lennates, et koos nõbudega suvel paar kuud veeta. Aga ta polnud kunagi näinud Kariibi mere saari, Mehhikot, Itaaliat, Prantsusmaad ega Jaapanit. Talle meeldis mõte laevareisile minekust ja seejärel puhkusest, näiteks Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal või Cabo San Lucases. Pärast seda, kui ta on jõudnud end mõnusasti laadida, hakkab ta kooliks valmistuma, leiab osalise ajaga töökoha ja käib mõnel kursusel, enne kui kool sügisel ametlikult pihta hakkab. Lihtsalt selleks, et õppimislainele häälestuda.

Aga võib-olla ootab teda kusagil väike seiklus. Näiteks laeva- või mõnel muul reisil.

Muidugi mitte sellise mehega. Luke oli esiteks liiga küps. Piisas ainsast pilgust teadmaks, et Luke teadis meestest ja naistest kõike, samal ajal kui Shelby ei teadnud suurt midagi. Luke nägi välja pisut ohtlik ja väga, väga silmapaistva füüsisega. Hirmuäratav. Ta mõjus oma tätoveeringutega nagu sõdalane.

Mehe nägemine palja ülakehaga oli Shelby rivist välja löönud, kuid õnneks oli hobune tema enesekindlust turgutanud. Luke’i õlad olid väga laiad, tugevad ja lihaselised ning tema pungitaval vasakul biitsepsil oli okastraadikujutisega tätoveering. Mehe kõht oli lame ja rinnakarvade triip suubus teksapükste värvli vahele. Lõual olev habemetüügas muutis Luke’i naeratuse pisut nurjatuks ja üleannetuks; see oli Shelby lausa värisema pannud. Peale selle mõjus mees hoolimatult. Nagu keegi, kes võtaks Shelbyst ampsu, ajaks ta minema ja oleks ta hommikuks unustanud.

Ent samal ajal kui Shelby meest uudistas, oli tal seest soojaks läinud. Midagi keelatut selles mehes mõjus üdini hõrgutavalt. Isegi see pagana mustus tema peal. Shelby summutas kaine mõistuse ja arutles endamisi, kas see poleks põnev seiklus. Ja vastas endale kohe: ei, ei, ei, mitte temaga! Minu seiklus kannab polosärki, tema põsed on siidised nagu beebi pepu, juuksed soengus, tätoveeringuid pole ja tal on loodetavasti kõrgharidus. Igal juhul pole ta Black Hawki piloot, kel on kõrgharidus üheöösuhete erialal!

Mel tormas baari kööki. Jutlustaja oli kättpidi kraanikausis, seljaga tema poole. „Hei, Jutlustaja!“ ütles Mel, ent mees ei pööranud ümber. „Jutlustaja?“ ütles Mel uuesti. Ikka mitte midagi. „John!“ röögatas Mel.

Kõnetatu võpatas ehmunult, pöördus tulija poole ja võttis klapid kõrvadest välja. „Tohoh, Mel,“ pomises ta. „Sa hiilisid nii vaikselt ligi.“

„Mitte eriti,“ nipsas Mel. „Ma lausa karjusin.“

„Nojah, kogu see lärm siin paneb mu pea valutama. Läheksin kalale, aga mul on siin tegemist.“

„Kuule,“ jätkas Mel ja istus köögisaare juurde pukile. „Ma pean sinuga rääkima.“

„Hästi.“

Mel tõmbas kopsud õhku täis. „Ma olen pärast siiatulekut üheksa kilo juurde võtnud. Mõlemal aastal neli ja pool kilo. Kui ma samas vaimus jätkan, kaalun neljakümnendaks eluaastaks üheksakümmend kilo.“

Jutlustaja kortsutas kulmu. Ta ei teadnud, mida vastata. Viimaks ta muigas mokaotsast ja lausus: „Noh, väga tore.“

„See ei ole tore!“

Jutlustaja peaaegu võpatas Meli vihase tooni peale. Seejärel kortsutas ta kulmu.

„Kuule,“ jätkas Mel, „sa pead hakkama valmistama toite, mis ei tee inimesi paksuks. Mõistad?“

„Keegi pole varem mu söögitegemisoskuse üle nurisenud, Mel. Mu toidud maitsevad hästi...“

„Tean-tean, aga sa vaaritad meestele, kes teevad füüsilist tööd. Kõik peale sinu – sa lihtsalt seisad päev läbi köögis ja mekid roogasid. Ma ei tea, kuidas sina pole paksuks läinud.“

„Ma koristan palju,“ vastas Jutlustaja. „Ja tõstan raskusi – kahe lapse kõrvalt muidugi enam mitte nii palju.“

„Nojah, sul on palju lihasmassi, mis hävitab kaloreid. Naistel ei ole selliseid lihaseid, John. Sa pead hakkama koore, või ja muude sääraste asjade koguseid vähendama. Need on niikuinii ebatervislikud: mõjuvad halvasti kehakaalule, vere kolesteroolisisaldusele, vererõhule, südamele. Tee rohkem salateid ja köögivilju, mis ei uju rasvas. Ma ei ole ometi ainuke inimene meie linnas, kes sinu söökidest paksuks on läinud.“

„Salateid?“ kordas Jutlustaja. „Ma ei tee eriti salateid.“

„Ma tean,“ kohmas Mel väsinult. „Aga üht-teist peab muutuma. Õige pisut. Osta võileibade jaoks vähese rasvasisaldusega täisteraleiba. Ära paku igaks söögikorraks pastat, leiba ja kartuleid. Tee rohkem salateid ja varu värskeid puuvilju.“

„Mul on ohtralt puuvilju,“ kinnitas Jutlustaja.

„Jah, aga ainult pirukate koostises.“

„Sa sööd peaaegu iga päev pirukat,“ märkis Jutlustaja. „Sa jumaldad mu pirukaid. Rohkem kui keegi muu, mulle tundub.“

Mel kortsutas kulmu ja krimpsutas nägu. „See lõpeb nüüd. Kuule, kas saaksid pakkuda ka kalorivaesemaid roogi, palun? Muidu ei saa ma nii tihti sinu juures süüa. Pean lõunasöögi tööle kaasa pakkima ja kodus ise õhtusööki valmistama. See hullus peab lõppema. Ma ei tohi rohkem kaalus juurde võtta. Ma ei taha paksuks minna!“

Jutlustaja keeras pea viltu. „Kas Jack nurises su välimuse üle?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Muidugi mitte,“ vastas Mel löödult. „Tema arvates olen ma täiuslik.“

„Näed nüüd.“

„John, sa ei kuula mind üldse. Ma pean dieeti alustama. Kas kirjutad üles, mida ma vajan?“

„Ei,“ vastas Jutlustaja õnnetult. „Sain vist juba aru.“

„Tänan. Rohkem ma ei tahagi. Vajan lihtsalt abi, muud midagi.“

„Kõik me soovime, et oleksid õnnelik,“ sõnas Jutlustaja ettevaatlikult.

„See teeks mind tõepoolest õnnelikuks.“ Mel libistas end pukilt maha. „Aitäh, sellest ma tahtsingi rääkida.“

Pärast naise lahkumist seisis Jutlustaja tükk aega paigal ja mõtles. Seejärel läks ta tagaruumides töötavate meeste juurde. Jack seisis tema endises magamistoas ja vestles Pauliga. Mõlemad mehed kandsid kiivrit, kuid Jutlustaja pea oli paljas. Ta ootas. Viimaks pöördusid Paul ja Jack tema poole, Paul ohkas ja vangutas pahaselt pead. Ta tegi kaks hiiglaslikku sammu, haaras kiivri ja ulatas selle Jutlustajale.

„Ma ei kavatse rohkem korrata,“ riidles Paul. „Siia ei tulda peakaitsmeta.“

„Jajah,“ kohmas Jutlustaja ja pani kiivri pähe. See oli talle väike ja jäi pealaele kõrguma.

„Sul on selle kandi suurim pea,“ märkis Paul. „Me ehitame teise korruse karkassi. Sa lausa kutsud endale õnnetust kaela.“

„Jah, saan aru. Kuule,“ ütles Jutlustaja ja pöördus Jacki poole. „Mel käis äsja siin. Ta kurtis toidu üle.“

„Ah?“ tegi Jack. „Mel?“

„Jah. Ta väitis, et minu söögid teevad ta paksuks.“

Jack kõkutas naerda. „Ah selles on asi. Jah, ta on viimasel ajal sel teemal häält tõstnud. Ära pabista.“

„Tema meelest peaksin ma küll pabistama. Ta oli härga täis.“

„Ta on sünnitanud neljateistkümne kuu jooksul kaks last ja läbinud emaka eemaldamise lõikuse. Ja olgugi et talle ei meeldi, kui seda meelde tuletatakse – ta on jäänud vanemaks. Naised muutuvad ikka priskemaks. Tead küll.“

„Kust sina seda tead?“

„Mul on neli õde,“ vastas Jack. „Naised muretsevad ainult oma pepu ja tisside suuruse pärast. Ja reied – need tulevad ka sageli jutuks.“

„Ta karjus minu peale,“ jätkas Jutlustaja pisut ehmunult. Paul naeris ja Jack lihtsalt vangutas pead. „Kas sa oled talle öelnud?“ uuris Jutlustaja. „Et naised lähevad vananedes paksemaks?“

„Kas sulle tundub, et ma tahan surma saada? Pealegi pole ta minu arvates sugugi paks – aga minu arvamus muidugi ei loe.“

„Ta tahab salateid. Ja värskeid puuvilju.“

„Kui raske see ikka saab olla?“ küsis Jack.

„See polegi raske,“ kehitas Jutlustaja õlgu. „Aga see pole mina, kes talle iga päev pirukat näost sisse topib.“

Paul tõi kuuldavale naerupahvaka ja Jack manitses: „Jälgi oma sõnu, Jutlustaja.“

„Ta tahab, et kasutaksin vähem koort ja võid, vähendaksin toitude kalorisisaldust. Jack, siis ei maitseks mu toidud enam sugugi nii hästi. Kastmeid ei saa teha ilma koore, või, rasva ja jahuta. Inimesed jumaldavad selliseid asju: lõhet tillikastmes, pastat juustu ja võiga, täidetud forelli, rinnaliha ja küüslaugu-kartuliputru. Paksu leemega hautisi. Minu toite tullakse väga kaugelt nautima.“

„Jah, ma tean, Jutlustaja. Sa ei pea kõike muutma, aga paku Melile ka midagi, eks? Salatit, grillitud kanarinda, kala ilma koorekastmeta ja muud säärast. Sa tead, mida teha. On ju nii?“

„Muidugi. Sa ei arvagi, et ta tahab kogu linnarahvast dieedile panna? Sest tema sõnul pole mu söögid tervislikud.“

„Ei, usun, et see tuhin läheb tal üle. Aga kui sa ei taha sellest rohkem kuulda, siis paku talle lehtsalatit.“ Jack muigas. „Ja piruka asemel lihtsalt õuna.“

Jutlustaja vangutas pead. „Tead, ma kahtlustan, et see ajaks teda närvi, olgugi et ta seda ise nõudis.“

„Ta ju ütles, et tahab seda, eks?“

„Jah.“

„Edu sulle selle asjaga!“ soovis Jack naerulsui.