Читать книгу Ohtlik kokkulepe - Robyn Donald - Страница 4

Curt¹ McIntosh jälgis pilukil karmide sinisilmadega oma õde. „Nii, sa oled juba piisavalt peitust mänginud. Ütle mulle otse, kas Ianil on selle Peta Greyga suhe?”

Gillian punastas. „Ära vaata minu peale sedasi ülevalt alla! Sa meenutad mulle isa, kui keegi talle vastu üritab hakata – võimukas, sallimatu ja diktaatorlik!”

Curti madal hääl kõlas autoriteetselt, kui ta ütles: „Mitte miski sinu jutus ei kõla veenvalt. On sul tõendeid, et Ian magab selle naisega, või käitub ta lihtsalt kui hea naaber?”

Kõnekas pilk peatas Gilliani tormaka vastulause. Curti vaimustavas näos, mis oli oma uhkes, kiskjalikus ilus täiesti vastupandamatu, ei olnud liikunud ükski lihas, kuid ta õde valis väga hoolikalt sõnu. „Ma ei oleks pidanud seda ütlema – isa kohta.”

„Pole hullu.” Ta naelutas õe oma lõikava pilguga paigale. „Ja sa väldid endiselt peamist teemat.”

Gillian pööras end järsult ringi, et põrnitseda oma venna kabineti aknast avanevat vaadet. Suvel oli Auckland paksult täis jakarandapuid ja sellel neist, mis seisis lähedase tiheda liiklusega tänava ääres, oli õhuline violetjas kuppel. Selle ilu ei vaigistanud mitte mingil määral naise sisemuses valitsevat iiveldusttekitavat pöörist.

Väljakutsuva trotsiga hüüatas ta: „Peta! Milline naeruväärne nimi ühele tüdrukule! Ma vean kihla, et ta isa tahtis poega.” Ta näris oma huult ja lisas: „Ma tean, et Ian ei käitu lihtsalt nagu hea naaber. Nende vahel on midagi muud.”

Ta venna sirge must kulm jõnksatas ülespoole. „Mis?”

„Teadlikkus,” nähvas Gillian vastu, näidates vilksamisi oma keevalist iseloomu.

„Kas selle aluseks on intuitsioon, mille poolest naised nii kuulsad on,” küsis Curt kuivalt, „või on sinu hirmul mingi konkreetne põhjus?”

Gillian hoidis oma raevu tagasi. See ei olnus aus; ta oli neli aastat vanem kui kolmekümne kahene Curt, aga need lisa-aastad ei lugenud midagi alates ajast, mil Curt sai viieteistkümneaastaseks ja viskas kõvasti üle kuue jala pikkust. Need lisatollid olid andnud talle eelise, mille tema intelligentsus ja karm halastamatus olid lihvinud imeliseks relvaks. Kuigi enamasti oli ta armastav vend, võttis Gillian heidutamisrežiimile üle minnes selle teadmiseks ja käitus vastavalt.

Ta ütles ebakindlalt: „Sa ei pruugi teada eriti palju armastuse kohta, Curt, aga ära ürita mind veenda, et sa ei saa aru inimestevahelisest särinast! Sa olid alles kuusteist, kui sa võrgutasid mu parima sõbranna ära ja sa pole sellest ajast peale just eriti aega raisanud...”

Õlgu kehitades katkestas ta vend selle jutu. „Kas see on kõik, millele sa toetud? Teadlikkus nendevahelisest särinast?”

Ta õde punastas satiirilise hääletooni peale ja raputas pead.

Pettunult ütles Curt: „Seda juhtub ikka, Gillian. Mehed lihtsalt ongi sellised; me näeme ilusat naist ja hormoonid hakkavad möllama. Väärikas mees ei tee midagi enamat, kui ta on end juba kellegagi sidunud. Mulle on Ian alati väärikas tundunud.”

„Oo, kuidas teie, testosteroonibrigaad, ikka kokku hoiate!” Ta sundis end rahulikuks, sest Curtile ei meeldinud emotsionaalsed pursked. Lõpuks ütles ta mõõdukamal toonil: „Curt, ma olen tema abikaasa. Ma armastan teda ja ma tunnen teda väga hästi. Usu mind, mida Ian Peta Grey suhtes ka ei tunne, see on midagi enamat kui lühiajaline, kiiresti ununev ihavälgatus. Ma saaksin sellest aru, kui see naine oleks imekaunis, aga ta ei ole isegi ilus.”

„Mille pärast sa siis muretsed?” uuris Curt. „On väga ebatõenäoline, et Ian jätaks kogu oma elu sinnapaika mõne lihtlabase naise pärast. Milline Peta Grey välja näeb?”

„Rabav,” tunnistas Gillian pahaselt, „kui sulle meeldivad pikad, laiaõlgsed, tugevad naised. Ja ta ei ole absoluutselt Iani tüüp. Ma olen vaid neil kordadel seda naist näinud kandmas midagi kenamat kui T-särk, teksad ja kummikud, kui me oleme ümberkaudsed naabrid väiksele joogile või grillimisele kutsunud. Siis seab ta ennast üpriski korda, aga ta on nii... nii maakas. Ainus, millest ta rääkida suudab, on tema veised ja see vilets paar hektarit maad, mida ta farmiks kutsub.”

Ta vaikis hetkeks ja lisas siis tõsiselt: „Minul ja Ianil pole praegu niigi palju rääkida.”

Curt uuris teda hoolikalt. Tema õest, kes oli väike ja kleenuke, lausa õhkas linlikku peenust; oma loomulikus keskkonnas oleks temal olnud kõik eelised. „Ja mida Ian siis temas näeb?”

Silmad läikimas nördimuspisaratest, nähvas Gillian: „Ta on pikk ja ma kujutan ette, et tema suu ja rohelised silmad teevad ta mingil maalähedasel moel seksikaks. Peale selle on tal suurepärane nahk, pruunid juuksed, mis on tavaliselt näo eest ära tõmmatud ja paelaga hobusesadasse kinnitatud ja küllaltki hea figuur.”

Curt vaatas oma õe üle, alates professionaalselt lõigatud juustest kuni õrnade Itaalia kingadeni tema saledate jalgade otsas. „Ta ei tundu olevat vääriline võistleja. Miks peaks Ian temasse ära armuma?”

„Oh, sa ju tead Ianit – tal on alati olnud nõrkus inimeste suhtes, kes kõvasti tööd teevad. Küllap selle­pärast, et tema pidi ennast ise üles töötama.” Pärast lühikest kõhklushetke lisas ta vastumeelselt: „Ja see naine on võitleja – tal on ainult mõni aaker maad peale selle, mis Ian talle rendile andis, aga ta suudab ennast sellega elatada.”

Curt ei olnud pööranud erilist tähelepanu oma õemehe otsusele rentida väike ala tema farmist ühele naabrile. Ülejäänud aladest suure kuristikuga eraldatud maatükki ei olnud niikuinii eriti kasutatud. Nüüd juurdles ta, miks ei olnud talle pähe tulnud, et selle ala võiks puid täis istutada...

Ta ütles kohtumõistja toonil: „Sa oled piisavalt mõistlik naisterahvas, et teada, et mehed ei armu ära kõigisse naistesse, keda nad imetlevad. Siin peab midagi enamat peidus olema.”

Silmanähtava meeleheitega torkas Gillian vastu: „Ta on vähemalt kümme aastat noorem kui mina – ta ei saa olla eriti vanem kui kahekümne kolme või nelja aastane. Ja mõni kuu tagasi märkasin ma, et iga kord, kui Ian temast räägib – mida ta enam ei tee ja see on ka halb märk! –, oli tema hääles midagi vägagi häirivat.” Ta vaatas oma vennale otse silma. „Sa ei ole ainus inimene perekonnas, kellel hea vaist on. Ma tean, kui mu abielu ohus on, ja usu mind, Peta Grey on ohtlik.”

Curti kulmud tõmbusid ninajuurel kokku, aga ta hoidis oma hääle rahuliku. „Kui sa tahad, et ma selles osas midagi ette võtaksin, pead sa mulle tõendeid esitama, Gilly. Praeguseni ei ole sa seda teinud.”

Tema õde laiutas anuvas meeleheites käsi. Need käed olid elegantsed ja hoolitsetud, märkas Curt, ja ühe sõrme ümber särasid Iani kihlasõrmus ja abielusõrmus.

„Ma ei usu, et neil juba suhe on,” tunnistas Gillian, „aga see on ainult aja küsimus ja ma tahan, et me oleksime Northlandist läinud enne, kui see juhtub. Mõni kuu tagasi rääkis Ian mingist töökohast sinu riisiistanduse juures Vanuatus. See tundus teda huvitavat...”

Tema hääl vaibus, kui Curt vaikselt ütles: „Ole mõistlik, Gilly. Ma ei saa teda lihtsalt teise kohta üle viia ilma igasuguse tõenduseta selle vajalikkusest. Ta on Tanekahal head tööd teinud, ta sai farmi eelarvest madalamate kuludega kasumit ja ta on osav meeskonnatöö organiseerija.”

Naise silmades kogunesid pisarad, aga kuigi ta vend otsis välja taskurätiku, surus ta need vihahooga tagasi. „Ah, vaata ise! Ma vihkan seda, et ma neid sulle näitama pean – mul on neid endalgi häbi vaadata –, aga kui sa tõendeid tahad, siis siin need on.”

Ta sobras oma käekotis, tiris välja mõned fotod ning viskas ühe neist suurele kirjutuslauale. „Ja ütle mulle nüüd, et mul ei ole vaja millegi pärast muretseda!”

Curt tõstis foto laualt üles. Tema õemees seisis näoga ühe naisterahva poole, käsi tolle näo juurde tõstetud.

„Ja vaata seda ka,” ütles Gillian tigedalt teist pilti lauale heites.

Kui Curtis oli veel mingeid kahtlusi, siis teine foto kummutas need lõplikult. Sel korral olid mõlemad kujud pöördunud mingi uduse kogu poole, mis võis olla madalalt lendav lind, ja Iani näole kirjutatud süütunne oleks igaühe ära veennud.

Curt uuris kulmu kortsutades naisterahva näojooni. Kindlasti ei olnud tegemist mingi klassikalise iludusega, aga miski sügaval tema sisimas keerdus sõlme, mingi algeline iha muutis ta hääle karmimaks, kui ta küsis: „Kes need pildid tegi?”

„Hannah Sillitoe – Mandy tütar. Ta sai jõuludeks digi­taalkaamera. Mandy tuli meilt pärast puhkust tagasi Aucklandi sõites läbi ja Hannah veetis muidugi iga viimse kui hetke õues, tehes pilte kõigest, mis piisavalt kaua ühe koha peal püsis.”

Curt viskas läikivad fotod lauale. „Kuidas ta need teha sai?”

„Ta arvas, et nägi metstuvi aitade juures kasvava suure puu võrasse lendamas. Ta on seiklushimuline tüdruk, nii et ta ronis puu otsa, aga ei näinud seal jälgegi linnust. Ta ronis parajasti allapoole, kui Ian ja Peta vanast aidast välja tulid ja rääkima jäid.” Gilliani käed tõmbusid rusikasse. „Hannale tundus huvitav see, kuidas päike Peta juustelt peegeldas ja nii tegi ta neist pildi. Välk vist ehmatas tuvi, sest see lendas puult otse nende poole.”

Curt noogutas. „Jätka.”

Tema õde osutas teisele fotole ja lõpetas alandatusest kareda häälega: „Nad mõlemad keerasid end ringi. Hannah püüdis linnust pilti saada, aga peale jäi hoopis see. Kui Mandy neid pilte nägi, arvas ta, et ma peaksin teada saama, mis toimub.”

Curt küsis järsult: „Mis edasi sai?”

„Hannah ütles, et nad läksid erinevatesse suundadesse.”

Tema vend uuris veel kord fotosid ja tunnistas vastumeelselt, et need olid üpris süüdimõistvad tõendid. Kõigest nende kahe kuju juures õhkus lähedust – nende asend, kuidas nad õrnalt üksteise poole küünitasid, nende sarnane hoiak.

Ja olles ise samuti meesterahvas, sai ta aru, mida Ian võis Peta Greys näha. Luitunud T-särk varjas rindasid, mis olid nii vormikad, et oleks ka eunuhhi vere keema ajanud ja luitunud teksade alla peitunud jalad olid pikad ja sihvakad. Tema jahedalt mõistatuslik nägu esitas kaamerale väljakutse ja tema suu oli nii lopsakas, et oleks ka pühakule kiusatuse peale ajanud. Mida oleks küll tarvis selleks, et vabastada peidus olevat kirglikkust?

Samas võib sealt muidugi vaid enesekesksuse eest leida.

Tema sisemuses ärkas viha. „Kas Ian teab, et sul need fotod on?”

„Ei, ja ma ei kavatse talle ka öelda,” vastas Gillian hoogsalt. „Ma ei ole nii loll.”

Curt vaatas, kuidas päike Peta Grey juustel säras. Ürgne tuli tema sisemuses süttis ja muutus millekski keerulisemaks kui lihtne viha. Kui Gillian rääkima hakkas, pidi ta oma pilgu jõuga fotolt lahti rebima, et temale keskenduda.

„Miks sa ei võiks ise meile tulla ja seda üle vaadata, Curt? Usu mind, kui mul ei ole õigus, olen ma äärmiselt õnnelik.”

Viimaste sõnade juures tema hääl murdus ja naeratus, mille ta oli üritanud näole manada, lõi vankuma, kui ta püüdis pisaraid maha suruda. „Anna andeks, et ma selle sedasi sinu kukile veeretan, aga ma ei usalda mitte kedagi teist piisavalt. Ma ei saa kellegi teisega sellest rääkida.”

Ja see oli mehe süü; Gilly oli tema kõrval olnud, kui ta õde vajas ja tema usk oma venda ning armastus olid karistuse ära teeninud. Mitte kumbki neist ei olnud viimase kümne aasta jooksul oma vanematega rääkinud.

Curt pani käe ümber õe õlgade ja tõmbas ta oma rinnale. Too andis lõpuks alla võitluses karmide raskete nuuksatustega, pigistas mõlema käega venna särgiesist ja lõpetas püüded oma tundeid kontrolli all hoida. Nagu Curtki oli ta pidanud alati oma tundeid varjama ja nüüd oli ta sellest ähvardusest oma abielule surmani hirmunud.

„Olgu,” ütles Curt vaikselt, kui Gilliani pisaratevool lõpuks lakkama hakkas. „Ma saan tulla järgmisel nädalavahetusel.”

Ta oli plaaninud minna koos oma praeguse armsamaga Tahitile, aga see asi oli olulisem.

Värisevate huultega andis Gillian venna põsele musi. „Aitäh,” ütles ta viisakalt. Ta astus eemale ja krimpsutas Curti särki vaadates nägu. „Ma tegin su üleni märjaks – ja huulepulgajälgi täis. On sul siin varusärk?”

„Sellest pole midagi, aga jah, on küll.” Ta tõstis õe lõua ülespoole ja vaatas talle silma. „Kui ma arvan, et sul ei ole selles osas õigus, mida sa siis teed?”

„Otsin abielunõustaja, ma arvan,” ütles Gillian süngelt. „Mul on seda vaja, sest... ah, sest asjad läksid juba varem halvasti, juba enne seda, kui Ian Peta Greyd tähele hakkas panema.”

„Millised asjad?”

Gillian vaikis hetkeks. „Ah, sa võid juba sama hästi ka kõike teada. Alates sellest ajast, kui me saime teada, et põhjus, miks ma lapsi ei saa, on üks viirus, mille ma oma metsikute noorusaastate jooksul külge sain. Ma ei proovinud kunagi teeselda, nagu oleksin meie kohtumise ajal süütu olnud, aga nii kaua, kui ma seda Ianile nina alla ei hõõrunud, ei tundunud tal selle vastu midagi olevat. See avastus hõõrub kogu seda värki ikka vihaga tema nina alla.”

„Ma ei arva, et ka tema oleks abielludes süütu olnud,” ütles Curt jõuliselt.

„Ei, aga ta ei olnud ka nii hooletu, et oleks lasknud end steriilseks teha. Ian tahab lapsi ja kui me testide tulemused teada saime, hakkas ta vaikselt eemale tõmbuma.” Ta hingas sügavalt sisse. „Ta süüdistab mind muidugi. Ja nagu kõik meesterahvad, on ka tema tugeva omanikutundega.”

„Ma ei arva, et mul oleks eriline omanikutunne,” ütles Curt järsult. „Ma ei jaga midagi, aga see ei ole omanikustaatuse näitamine.”

„Sa ei ole kunagi kedagi nii palju armastanud, et see omadus välja võiks lüüa.” Tema õde naeratas talle väriseva suuga. „Ian võib mind isegi endiselt armastada, aga ta tahab perekonda ja võib sel eesmärgil ringi vaadata.” Ta tõmbus eemale ja lõpetas kindla häälega: „Keegi, kes ei ole viljatu, kuna ta ringi aeles.”

Hämmastunud Curt küsis: „Kas sa tahad mulle seda öelda, et see Peta Grey on süütu? Kust sina seda tead?”

„Ma ei teagi. On olnud kuulujutte, aga tundub, et tema isa hoidis kõike tugeva kontrolli all – ta ei lasknud tal poistega väljas käia. Tema emal oli nõrk tervis, nii et Peta tuli koolist ära selsamal päeval, kui ta kuueteistkümneaastaseks sai ja tegutses meditsiiniõe, majahoidja ja talutöölisena, kuni tema vanemad mõni aasta hiljem autoõnnetuses surma said.”

„Sa tundud olevat eesmärgipäraselt klatši kuulanud.” Curti vastumeelsus sellise asja suhtes muutis tema hääle teravamaks.

Gillian kehitas õlgu. „Ma kuulsin sind kunagi ütlemas: Tunne oma vaenlast. Mingis mõttes on mul sellest tüdrukust kahjugi. Ta on veetnud kogu oma elu selles väikeses talus ja töötanud päevad ja ööd läbi, et ellu jääda.” Ta vaatas üles, palve näole kirjutatud. „Ma ei taha talle halba; ma lihtsalt ei taha, et ta mu abielu ära lõhuks.”

„Kas sulle on pähe tulnud, et kui Ian teda tahab, siis on sul ilma temata paremgi?” Curt teadis, et selle peab kord välja ütlema, isegi kui tema otsekohesus viis iga­suguse värvi tema õe näolt. „Ta andis vande. Kui ta seda murrab, kas sa oled siis võimeline teda kunagi enam usaldama?”

Kui on vaja reeta oma suurim hirm, võib Curti peale kindel olla. Gillian pidi jõupingutusega lõpetama oma käte hirmunud muljumise. „Mul on vaja aega,” ütles ta tungivalt. „Ma armastan teda ja kui on mingigi võimalus, et ta mind endiselt armastab, võitlen ma selle eest. Ian on väljapeetud küps meesterahvas ja Peta... Peta pole mitte keegi.

„Kui Ian arvab, et ta on temasse armunud, võib igasugune sinupoolne sekkumine teda veenda sind maha jätma.”

„Sa oled mind alati pannud tagajärgedele silma vaatama,” ütles Gillian vaikselt, „ja ma saan sellest aru. Kui ta tõesti läheb ära, siis – siis ma ei tea, mida ma teeksin, aga ma saan sellega hakkama. Hoopis see teadmatus, ootamine ja ebakindlus ajavad mind hulluks.”

„Ma ei ole mõni imetegija,” hoiatas Curt teda.

„Sa ajad selle joonde,” ütles ta õde innukalt. „Sul on alati õnnestunud kõik, mille sa sihiks oled võtnud. Ma usaldan sind täiega!”

Seda Curt teadis. Gilliani usk oli talle kalliks maksma läinud. „Mida sa täpsemalt silmas pidasid?”

Gillian kiirustas edasi: „Kas sa ei võiks tema pead segi ajada? Kui ta kuulub nii umbes üheksakümne kaheksa protsendi naissoo sekka, langeb ta jumaldava rõõmuga sinu jalge ette.”

„Sa ülehindad rängalt minu mõju oma sookaaslastele,” ütles Curt kuivalt. „Kas sa tahaksid tõesti, et ma seda teeksin?”

Gilliani murelikud silmad ekslesid venna näol. „Tegelikult vist mitte. Mitte keegi, eriti mitte Ian, ei usuks, et sa leiaksid sellise tüdruku ligitõmbava olevat.” Ta naeratas pilklikult. „Sinu eelistus ilusate naise osas on liiga hästi teada. Aga sellest olukorrast peab olema mingi väljapääs, sest ma olen kindel, et Peta ei ole Ianisse armunud.”

„Kust sina tead?” küsis Curt irooniliselt. „Ja ära tule mulle ütlema, et see on naiselik vaist.”

„Häh! Sina oled nüüd küll õige inimene seda ütlema!” Nüüd, kus Curt oli nõustunud aitama, oli Gillian jälle enesekindel, tema silmad helendasid ja ta naeratas hoolimatult. „Kõik arvavad, et sa tirisid isa firma mudast välja ja saatsid selle stratosfäärile tiirlema puhtalt oma intelligentsuse ja tugeva tahtejõu abil, aga sa ütlesid mulle kord, et põhiosa ajast järgisid sa lihtsalt oma sisetunnet.”

„Ja mõnikord ma ignoreerisin seda,” ütles Curt pilklikult.

„Aga intuitsioonil ei ole sellega midagi pistmist. Sina jõudsid tippu, sest peale selle, et sa oled brutaalselt tark, oskad sa ka hästi inimeste kehakeelt lugeda,” ütles õde otsustavalt. „Mina oskan seda samuti hästi. Ja Peta Grey kehakeel ütleb mulle, et ta ei ole Ianisse armunud. Ta tahab minema saada sellest väikesest talust, mis on miilide kaugusel lähimast külast, kus tal ei ole raha, muid väljavaateid peale raske töö ega võimalust kohata viisakaid meesterahvaid. Välja arvatud juba abielus meesterahvaid!”

Curt heitis pilgu laual lebavatele fotodele ja tema pilk jäi pidama Peta Grey’ väljakutsuval näol ja tema lopsakatel kindlalt kokku surutud huultel. Tema kiindumus Gilliani vastu hakkas segunema mingi tumedama, peenema tundmusega, mis hoiatas teda, et ta end sellest asjast eemal hoiaks.

Aga oma õe eest hoolitsemine oli temasse liiga tugevasti sisse harjunud, et ta seda niisama lihtsalt muuta saaks. Ta kummardus ja kirjutas midagi oma lauamärkmikku. „Olgu, nii et näeme järgmisel nädalal.”

Gillian ohkas sügavalt. „Aitäh,” ütles ta väriseval häälel. „Ma olen sulle igavesti tänulik.”

„Ma ei luba mitte midagi,” ütles Curt järsult. „Kas ma võin su lõunale viia?”

„Ma tahaksin väga sinuga lõunat sööma tulla, aga ma juba leppisin paari kooliaegse sõbraga kokkusaamise kokku. Pealegi võin ma kihla vedada, et sul on ees mingi eriti tähtis kohtumine oluliste inimestega.”

„Tõsi,” nõustus Curt ja saatis tema poole teele ühe oma harvadest naeratustest, mis ajas isegi tema enda õel pea segi. „Aga ma oleksin lühidalt teinud, kui sul mind vaja oleks olnud.”

Ta õde astus hooga tema juurde, tõmbas ta pea alla, et teda põsele suudelda ja pani siis hetkeks pea tema rinnale. „Ma teadsin, et ma võin sinule loota,” ütles ta, naeratas talle säravalt ja lahkus.

Kulmu kortsutades vaatas Curt, kuidas ta minema kõndis ja helistas siis oma sekretärile. „Võta nii kiiresti kui saad ühendust John Stevensiga,” ütles ta, samal ajal jälgisid tema karmid silmad hoolega liiklus­keerist, mis sammastega muuseumi poole liikus. Päikese käes templina särav Aucklandi mälestusmärk sõjas langenutele kroonis mäge, mis kõrgus linna ja sadama kohal.

Igal teisel ajahetkel oleks ta rõõmuga oodanud võimalust nädal aega Tanekahal viibida, aga isegi kui ta jättis kõrvale selle, et ta ei saa Anna Leega aega veeta, ei eeldanud ta, et ta seekordset sealviibimist võiks nautida. Ta pööras end ringi, tõstis uuesti fotod laualt üles ning ei vaadanud mitte oma õemeest, vaid hoopis naist, kes peaaegu Iani käte vahel seisis. Päike sädeles laisa kuldse tulena tema juustel ja tema jalge ees lebas kübar, nagu oleks mõni hooletu käsi selle peast maha tõuganud.

Kas selleks, et oleks parem seda sensuaalset suud suudelda?

Tõenäoliselt ei olnud üldse mingit suudlust, aga see ei tähenda, et seda plaanis ei olnud.

Huuled kokku surutud, pillas ta fotod käest, nagu oleksid need tema sõrmeotsi kõrvetanud. Mõtle, et tegemist on võimaliku kullaotsijaga, sisendas ta endale, ja otsi tema kohta välja kõik mis võimalik, et sa teaksid, milliseid nööre tõmmata.

Kui tal ei jääks muud üle, ta isegi ostaks Peta sellest asjast välja, kuigi see oleks tema põhimõtete vastane. Ta oleks kõigeks võimeline, kui see Gilliani abielu võiks päästa; peale tema loomuliku kiindumuse oma õesse võlgnes ta tollele rohkem, kui ta kunagi tagasi suudaks maksta.

1 Curt – ingl k napisõnaline, tõre, järsk