Читать книгу Ohtlik kokkulepe - Robyn Donald - Страница 5

Peta pea nõksatas järsult. Sammud tulid mäest üles? Kes pagan see olla võiks? Mitte Ian, sest tema sõidaks oma pikapiga. Naise suu muutus sirgeks kriipsuks. See pidi olema Curt Blackwell McIntosh – Tanekaha farmi omanik, naistemees, ärihai ja Gillian Mathesoni jumaldatud vend.

Kramplik jõnksatus ta käte all lülitas ta tähelepanu tagasi vasikale.

„Lihtsalt ole vaikselt,” ütles ta rahustaval toonil, kui sättis loomale köit ümber, „ja me saame su siit mudast imekiiresti kätte – oh kurat!” hüüatas ta, kui koer tõi kuuldavale raevuka haugatuste jada.

„Jää vait, Laddie,” möirgas Peta, aga oli juba hilja; korralikult ära hirmutatud vasikas leidis endas piisavalt jõudu, et meeletult ringi rahmeldada, pritsides neiu üle veel rohkema haisva muda ja veega ning vajus ise sellest aina sügavamale mülkasse.

Pominal kirudes tõstis Peta vasika pead ülespoole, et see hingata saaks ja nähvas siis selleks ajaks juba taltunud koerale napisõnalise käsu tahapoole hoida.

Kui Curt McIntosh oli nii suur mees, nagu ta fotodelt paistis, oli just teda vaja, et seda vasikat välja tirida!

Ta suu kõverdus põlglikuks naeratuseks. „See pole eriti usutav stsenaarium,” ütles ta vasikale, kes seisis nüüd liikumatult ühe koha peal, kuigi tema silmad käisid rahutult ringi. „See on liiga räpakas tegevus rahvusvahelise magnaadi jaoks. Samas võib ta siiski saata mõne jooksupoisi appi.”

Ja see oleks ka väga tore, tingimusel, et selleks jooksu­poisiks pole Ian.

Peta kissitas päikse poole silmi. Nagu tuulispask tõusid Curt McIntosh ja tema hobune mäeharjale ja tormasid tema suunas, nad moodustasid ühtse jõulise terviku, mõlemad ilusad ja ähvardavad.

Mingi kummaline kartlik värin tekitas Peta kõhus õõnsa tunde. Et seda summutada, ühmas ta: „Vaata nüüd hästi, Laddie, mida tähendab sadulas sündida!”

Aga Curt McIntosh ei olnud sündinud sadulas. Ta oli Aucklandist ja raha, mis finantseeris tema pastoraalimpeeriumi, oli pärit saladuslikult ja mõistetamatult alalt nimega infotehnoloogia; tema firma oli sellel alal maailmaliider. Ta võis ju ratsutada nagu kõrbe­sõdalane, aga tema põllumajanduslikud huvid olid vaid hobi eest.

Hobune ja ratsanik muutsid suunda ja aeglustasid väikesele mudamülkale lähenedes käiku. Mingi primitiivne eelaimus võbeles üle Peta närvilõpmete; peale selle, et ta oli vaimustav ratsutaja, oli Curt McIntosh ka suur. Surunud maha hullumeelse soovi jätta vasikas sinnapaika ja põgeneda sealt kus kurat, vaatas Peta, kuidas hobune aeglustas sujuvalt sammu. Vähemalt Curt McIntosh ja tema hobune ei kapanud uhkeldades sinnani, mis oleks vasika järjekordsete enesetapjalike püüdlusteni ära ehmatanud.

„Muidugi on see musta värvi,” sosistas ta selja taha koerale, kellel olid karvad uudishimust turris. „Röövlid valivad alati mustad hobused – need on head inimeste hirmutamiseks. Mitte et ta siin mingit sõjasaaki leiaks, aga ma vean sinuga koeraküpsise peale kihla, et see hobune on täkk.”

Ta oli Curt McIntoshist piisavalt kuulnud, et ettevaatlik olla; tema kui halastamatu inimese kuulsus oli kasvanud koos tema varandusega, aga ta oli olnud halas­tamatu algusest peale. Vaevalt ülikooli lõpetanud, ­manööverdas ta oma isa perefirma juhtimisest eemale ja võttis selle üle, tiris firma raskustest välja ja viis kasumit tootma, ning kasutas siis sealt tulnud ressursse, et maailma vallutada.

„Domineeriva isase kehastus,” nentis Peta mõminal. Mutta põlvitama jäämine käis tema uhkuse pihta, nagu ta ootaks seal, et suur tugev mees tuleks ja tema ning vasika ära päästaks, aga ta ei julgenud lõdvendada oma haaret libedal köiel.

„Oota seal, ma seon hobuse kinni.” Madal hääl, rahulik, autoriteetne, täpselt mõisahärrale kohane.

See oleks pidanud Petale närvidele käima, aga selle asemel puges see tema sisemusse ja keeras seal kõik segamini. Üles vaatamata ütles ta: „Olgu.”

Rahulikult; tal tuli käituda rahulikult. Tal ei olnud mingit põhjust end süüdi tunda; kogu McIntoshi tugevuse ja tarkuse juures ei saanud ta teada, et ta õemees oli Peta põske puudutanud ja vaadanud teda silmadega, mis olid tulised ihast ja ootamatust vajadusest.

Tänu sellele tuvile seal puu otsas! Selle tormiline vahelesegamine oli takistanud Ianit tegemast midagi, mida nad mõlemad oleksid hiljem kahetsenud.

Selle hetkeni ei olnud Petal aimugi, et Ian oli astunud üle selle nähtamatu joone, mis eraldab sõprust ja sügavamat kiindumust. Šokeeritud ja ärevuses, oli ta pärast seda ikka täiesti kindlaks teinud, et Ian ei olnud talle peale sattunud, kui ta parajasti üksinda oli.

Vasikas nagu oleks tajunud tema hüplevaid mõtteid, sest ta hakkas äkitselt kisama ja vajus veelgi sügavamatesse mudakihtidesse.

Haarates loomast kinni, ütles Peta: „Rahune, rahune, ma üritan sind aidata. Ja, Laddie, kui sa veel haugud, ei saa sa kuu aega mitte ühtegi koeraküpsist!”

Laddie, kes oli vaevalt kutsikaeast väljas ja ei olnud päris korralikult treenitud, püüdis end tagasi hoida, samas kui Peta heitles hullunud vasikaga. Silmanurgast nägi ta pikka ratsanikku enda poole tulemas; Laddie loobus vaikimisest ja kuulekusest ning tõi kuuldavale järjekordse väljakutsuva haugatustevalangu. Vasikas rabeles ja haisev ning veniv mudakamakas lendas täpselt Peta lõualuu pihta.

Maruvihane kõige ja kõigi, põhiliselt iseenda peale, karjus too: „Vait!” koerale, pühkis suurema osa mudast oma õlaga maha ja kummardus uuesti vasika poole.

Endiselt sosistades ei pööranud Peta tähelepanu jäisele tühjusele oma ribide all. See on täiesti tüüpiline, et tema maaomanik, keda ta mitte kunagi ei ole kohanud, leiab ta mudaga kaetuna ja tegelemas millegagi, mida ükski endast lugupidav farmer poleks iial juhtuda lasknud.

See pidi olema mingi McIntoshide värk. Kogu oma võluvuse juures suutis ka tema õde Petat alati end täiesti väärtusetuna tundma panna.

Vaikus kajas ta ümber, samas kui nahk tema kaelal ja õlakontide vahel primitiivse hoiatusena pingule tõmbus. Laddie tõi kuuldavale vaikse uriseva kurguhääle.

„Ma teen seda ise,” ütles madal hääl.

Olgugi et Petale hakkas teravalt vastu see kompromissitu toon, lõi nagu nool mööda tema selgroogu alla mingi teadmine, mis pani igas tema keha punktis tööle hoiatussireenid. Samamoodi nagu sellest vastuvaidlemist mitte kanna­tavast käsust, õhkus ka mehe häälest jõudu ja seksuaalset enesekindlust. See pani eelarvamused Petas kihelema.

Aeglaselt ja kaalutletult pööras ta pead ja heitis oma seljataga seisvale mehele rahuliku tõrjuva pilgu.

Vähemalt see pilt oli täpselt selline, nagu olema pidi. Hulluks ajavalt püüdsid külmad sinised silmad Peta omad kinni enne, kui ta jõudis kaugemale kaunist näost, kust kiirgas ohtu.

Pagan võtaks, mõtles Peta abitult, ta näeb vaimustav välja! Ta kurk tõmbus kuivaks. Ja lähedalt vaadates oli ta veel suurem, kui Peta oli kahtlustanud, pikkade jalgadega ja sale ning tema õlad oleksid igale ragbimängijale au teinud. Karm ja halastamatu, pilk turvaliselt kindlameelne.

Curt McIntoshi hirmuäratav tugevus toonitas teravalt Peta äärmist haavatavust. Oh, mida kõike ta ei oleks andnud, et ta saaks jalgadele tõusta ja mehele silma vaadata!

„Aitäh,” ütles ta. „Ma sain ta peaaegu välja, aga siis koer haukus ja...” Šokeerituna lõpetas ta vabanduse enne, kui see oleks talle häbi võinud teha.

„Lihtsalt hoia ta pead mudast väljas.” Mees korjas üles köie, mida Peta oli püüdnud vasika kõhu alla saada.

Süda rinnus tagumas, lasi Peta kiire pilgu käia üle mehe riiete. Ruuduline särk ja kulunud teksad võisid ju olla kulunud, aga need olid tehtud tema saleda keha ja pikkade tugevalt lihases jalgade jaoks. Muidugi, sest tema õde spondeeris parimaid moeloojaid.