Читать книгу Varjude Jack - Роджер Желязны - Страница 5

MINULT KÜSITAKSE VAHEL, kas pealkiri «Varjude Jack^[1.]» peaks vihjama mängukaardile, mida kasutatakse mõnes müstilises mängus, näidates samas mu peategelase nime ja geograafilist asukohta. Vastus on: jah. Olen kaua olnud võlutud veidratest kaardipakkidest ja üksvahe oli mul neist ulatuslik kollektsioon.

«Haa!» vastavad nad tavaliselt seda tunnistust kuuldes. «Siis seob see kaartide värk ja vihje varjudele selle loo mingil sügaval alateadvuslikul tasandil teie Amberi raamatutega, õigus eks?»

Noh, ei ole. Viimane kord, kui alateadvuse katakombides käisin, ei suutnud ma leida mingit ühendust. Mind köitsid lihtsalt kujundid. Aga teisest küljest – keegi pole mult küsinud: «Miks Jack?»

Võiksin sellele vastata: Jack Vance.

Selles raamatus, minu kümnendas, otsustasin proovida midagi niisugust nagu need haruldased ja eksootilised süžeed, mida olen imetlenud nii paljudes Jack Vance’i lugudes. Paistab vaid õiglasena, et kui olin asjad läbi mõelnud, panin pealkirja, milles on «Jack», erilise, avaliku austusavaldusena Vance’ile. Nüüd te kõik teate.

Arvan, neid järeldusi Amberiga seoses võis tekitada fakt, et see raamat ilmus kahe samasse sarja kuuluva raamatu, «Amberi üheksa printsi» ja «Avaloni püsside» vahepeal.

Aga kuigi raamatu atmosfääris võis peituda midagi Jack Vance’ilt, siis mitte tegelaskujus. Võtsin oma avatsitaadi «Veneetsia kaupmehest» vaid seetõttu, et see paistis asjakohasena, kui olin seda kontekstivälisena uurinud. Shakespeare’i näidend, millele ma tegelikult tänu võlgnen, ilmus kaheksa aastat pärast «Kaupmeest». Vihjan «Macbethile». Tõsi, Birnami metsa Jack ei juhtu, ja näidendis pole ühtegi tsitaati, mida ma oleksin tahtnud välja võtta ja siin kasutada. Kuid Jacki iseloom teeb läbi huvitava arengu, mis sarnaneb kuidagi Shakespeare’i portreega verisest šotlasest. Ma ei julge sel teemal rohkem rääkida, sest ma arvan, et tutvustused ei peaks jutustuse kohta midagi välja lobisema. Keegi J. I. M. Stewarti-nimeline peaaegu rikkus minu jaoks aastaid tagasi «Edevuse laada».

See pole üks mu eksperimentaalsetest raamatutest nagu «Valguse ja varju olendid», «Liivauksed», «Tuhasild», «Teemärgid» või «Kassisilm». Neis viies raamatus ma töötasin välja mitmeid meetodeid, mida kasutasin paljudes teistes. See on professionaalsem töö, milles tean täpselt, mida tahan teha ja kuidas selleni jõuda, protagonist nagu alati suunda näitamas. Neist viiest eelnes «Varjude Jackile» vaid «Valguse ja varju olendid». «Jackile» selles valguses tagasi vaadates tunnen, et võisin «Valguse ja varju olendites» omandada teatud oskuse kirjeldada kummalisi asju lühidalt ja impressionistlikult, ja see võis kanduda nii «Üheksasse printsi» kui «Jacki». Ja võib-olla ka mitte. Mulle tundus nii.

Minu jaoks on ka huvitav vaadata sel viisil aastate tagant üht lugu, uurida seda nii eelnevate kui järgnevate teoste valguses. Ma tunnen, et Jacki vari langes «Täna me valime nägusid» protagonistile. Ja Jacki sardoonilises suhtumises, nagu ka tema ettevaatuses, on midagi hilisemast «Neetud Dilvishist» – veel üks ebaõiglaselt karistatud mees, kelle iseloom seda tehes ära rikuti.

Minult on ka mitu korda küsitud, kas Jonathan Shade päevavallast seostub kuidagi samanimelise tegelasega Nabokovi «Kahvatust tulest». Kahjuks ei. Kuigi ma naudin juhuslikke kirjanduslikke mõistatamismänge, kirjutasin ma «Varjude Jacki» enne, kui lugesin «Kahvatut tuld».

Ma kirjutasin kunagi sellele raamatule väikese graafilise eelloo («Varjujacki»), koos kunstnik Gray Morrow’ga, «Illustreeritud Roger Zelazny» jaoks. Ja mitte miski selles eelloos pole vajalik selle raamatu mõistmiseks või nautimiseks. See on üsna lühike ja täiesti omaette jutt. Nii et see romaan siin on lugu, mille ehitas Jack – mida mina veidi aitasin kirja panna. Kujutlege teda, kui soovite, kujutisena mängukaardil. Näiteks taro kaardina. Võib-olla Variseva Tornina...

1 Jack – mängukaart, soldat, ingl k. [ ↵ ]