Читать книгу Varjude Jack - Роджер Желязны - Страница 6
1
ОглавлениеSEE JUHTUS SIIS, kui Jack, kes kuuleb, kui tema nime lausutakse varjudes, läks Hämarikumaadel asuvasse Iglesi, et külastada Põrgumänge. Just seal teda märgatigi, kui ta parajasti uuris, kuidas Põrguleeki valvatakse.
Põrguleek oli sale hõbedasest tulest kaunilt sepistatud urn ja selle leegikujulistes sõrmeotstes paiknes rusikasuurune rubiin. Need sõrmed hoidsid kalliskivi purunematus haardes, millest hoolimata see külmalt sädeles.
Nojah, muidugi oli Põrguleek välja pandud kõigile vaatamiseks, kuid muret tekitas fakt, et Jacki oli nähtud seda uurimas. Kõigepealt märgati teda laternate vahel teiste pealtvaatajate seas, ilma seinteta paviljonis Põrguleegi eest möödumas. Jacki tundsid ära Smage ja Quazer, kes olid lahkunud oma maagiaväe asupaikadest ja tulnud trofee pärast võistlema. Nad läksid otsekohe temast Mängude Isandale ette kandma.
Smage tammus jalalt jalale ja sikutas vuntsi, kuni pisarad tema kandilistesse silmadesse tõusid ja ta neid kiiresti pilgutama hakkas. Ta jõllitas üles oma hiiglasliku kaaslase Quazeri poole – kelle karv, silmad ja ihu olid ühtlaselt hallid –, et mitte vaadata Mängude Isanda Benoni värvikat kogu, kelle sõna oli selles paigas seaduseks.
«Mida teie kaks tahate?» nõudis too.
Smage jätkas jõllitamist ja pilgutamist, kuni Quazer viimaks oma flöödihäälel rääkima hakkas.
«Meil on sinu jaoks informatsiooni,» ütles ta.
«Kuulen sind. Räägi,» vastas Benoni.
«Me tundsime ära ühe isiku, kelle siinviibimine peaks muretsemiseks põhjust andma.»
«Kelle?»
«Peame valgemasse kohta minema, enne kui saan teile öelda.»
Mängude Isanda pea toeka kaela otsas pöördus ja tema merevaigukollased silmad hiilgasid, kui ta algul ühe, siis teise otsa vaatas.
«Kui see on mingi nali…» alustas ta.
«Ei ole,» vastas Quazer silmagi pilgutamata.
«Hea küll siis. Järgnege mulle.» Ta ohkas, pöördus oma oranži-rohelise kirju keebi lenneldes ja suundus heledalt valgustatud telgi poole.
Sees pööras ta jälle nende poole. «Kas siin on teie jaoks küllalt valge?»
Quazer vaatas ringi. «Jah,» ütles ta. «Siin ta ei saa meid pealt kuulata.»
«Kellest sa räägid?» küsis Mängude Isand.
«Kas teate seda, keda kutsutakse Jackiks ja kes alati kuuleb oma nime, kui seda lausutakse varjudes?»
«Varjude Jack? See varas?... Jah, olen lugusid kuulnud.»
«Sellepärast soovisimegi teiega rääkida heledalt valgustatud kohas. Ta on siin. Smage ja mina nägime teda kõigest mõne minuti eest. Ta uuris Põrguleeki.»
«Oh taevake!» Mängude Isanda silmad läksid suureks ja suu jäigi hüüatuse järel lahti. «Ta varastab selle ära!» kurtis ta.
Smage katkestas oma vuntsi sikutamise piisavalt kauaks, et mitu korda noogutada. «… Ja meie oleme siin, et selle pärast võistelda,» pahvatas ta. «Me ju ei saa, kui see on ära varastatud.»
«Ta tuleb peatada,» lausus Mängude Isand. «Mida ma teie arvates peaksin tegema?»
«Teie tahe on siin seaduseks,» ütles Quazer.
«Tõsi… Arvatavasti peaksin ta Mängude ajaks kuskile luku taha panema.»
«Sellisel juhul,» sõnas Quazer, «vaadake kindlasti, et selles kohas, kus ta kinni võetakse, ja kohas, kus teda vangis peetakse, poleks varjusid. Räägitakse, et teda olevat erakordselt raske kinni hoida – eriti seal, kus on varjud.»
«Aga varjud on ju igal pool!»
«Jah. See ongi tema vangis hoidmisel kõige raskem.»
«Siis paistab lahenduseks olevat kas väga ere valgus või täielik pimedus.»
«Aga ainult sellisel juhul, kui valgusallikad on seatud täiusliku nurga alla ja on talle kättesaamatud,» ütles Quazer, «ei suuda ta tekitada varje, mille abil tegutseda. Ja kui ta pimeduses tabab kas või väikseima valguskiire, tekivad seal varjud.»
«Mis väge saab ta varjudest ammutada?»
«Ma ei tunne kedagi, kes seda kindlalt teaks.»
«Ta on siis pimeduseolend? Mitte inimene?»
«Mõned ütlevad, et hämaruseolend, kuid lähemal pimedusele – kus alati on varjud.»
«Sel juhul peame ta ehk saatma Glyve’i Sõnnikuaukudesse.»
«Julm,» märkis Smage ja itsitas.
«Tulge, näidake teda mulle,» sõnas Mängude Isand.
Nad lahkusid telgist. Taevas pea kohal oli hall, muutudes idas hõbedaseks ja läänes mustaks. Stalagmiidisarnaste mägede rea kohal täpistasid pimedust tähed. Pilvi ei olnud.
Nad kõndisid mööda tõrvikutest valgustatud teed, mis viis läbi piirdega ümbritsetud maa-ala, ja suundusid Põrguleegi paviljoni poole. Läänes sähvatas korraks välk, paistis, et piiril asuva koha läheduses, kus seisid abitute jumalate pühamud.
Kui nad lähenesid paviljoni avatud küljele, puudutas Quazer Benoni käsivart ja noogutas. Mängude Isand vaatas tema viibatud suunas sinna, kus telgi kandeposti vastu nõjatudes seisis üks pikk kõhn mees. Tema juuksed olid mustad, jume tõmmu, näojooned kuidagi kotkalikud. Ta kandis halle rõivaid ja tema paremalt õlalt rippus alla must keep. Ta suitsetas mingit sigariks rullitud pimeduserohtu, mille suits oli tõrvikuvalguses sinine.
Benoni uuris teda hetke, tajudes seda tunnet, mis tekib inimestel, kui nad satuvad vastamisi olevusega, kes on sündinud mitte naisest, vaid tundmatust pimeduseolendist, ja kohas, mida inimesed väldivad.
Ta neelatas korra ja ütles siis: «Hea küll. Võite nüüd minna.»
«Tahaksime aidata…» alustas Quazer.
«Võite nüüd minna!»
Ta jälgis nende lahkumist ja pomises siis: «Kas peaks usaldama seda, kes teise reedab?»
Ta läks, et kokku koguda oma vahimehed ja tuua mitu tosinat heledat laternat.
Jack tuli arreteerimisrühmaga kaasa vastupanu ja vaidluseta. Ümbritsetud relvastatud meestest ja tabatud keset valgussõõri, noogutas ta aeglaselt ja täitis nende korraldused, lausumata kogu selle aja jooksul sõnagi.
Nad viisid ta Mängude Isanda heledasti valgustatud telki. Ta tõugati laua ette, mille taga istus Benoni. Vahimehed rivistusid jälle, et ümbritseda teda oma laternate ja varjusid hävitavate peeglitega.
«Sinu nimi on Jack,» lausus Mängude Isand.
«Seda ma ei eita.»
Benoni jõllitas mehe tumedatesse silmadesse. Need ei liikunud. Ta ei pilgutanud neid üldse.
«… Ja mõnikord kutsutakse sind Varjude Jackiks.»
Vaikus.
«Noh?»
«Meest võib kutsuda mitut moodi,» vastas Jack.
Benoni vaatas kõrvale. «Tooge nad sisse,» ütles ta ühele vahimeestest.
Vaht lahkus ja tuli mõne hetke pärast tagasi, kaasas Smage ja Quazer. Jack heitis neile pilgu, kuid tema ilme ei muutunud.
«Kas te tunnete seda meest?» nõudis Benoni.
«Jah,» vastasid nad kooris.
«Kuid pole õige kutsuda teda meheks,» jätkas Quazer, «sest ta on pimeduseolend.»
«Öelge tema nimi.»
«Tema nimi on Varjude Jack.»
Mängude Isand muheles.
«On tõsi, et meest võib kutsuda mitut moodi,» sõnas ta, «kuid sinu puhul oleme märkimisväärselt üksmeelsed – mina olen Benoni, Mängude Isand, sina oled Varjude Jack, varas. Vean kihla, et tulid siia Põrguleeki varastama.»
Jälle vaikus.
«… Sul pole tarvis seda eitada ega kinnitada,» jätkas Benoni. «Sinu kohalviibimine näitab su kavatsusi piisavalt.»
«Ma võisin ju tulla võistlustel osalema,» pakkus Jack.
Benoni naeris.
«Muidugi! Muidugi!» nõustus ta, varrukaga pisaraid pühkides. «Ainult et siin pole varastamisvõistlus, nii et meil puudub kategooria, milles saaksid kaasa lüüa.»
«Te suhtute minusse eelarvamusega ja see pole aus,» ütles Jack. «Kui ma olengi see, kelleks te mind peate, pole ma teinud midagi halba.»
«Veel mitte,» ütles Benoni. «Põrguleek on tõepoolest kena asjake, eks?»
Jacki silmad paistsid hetkeks särama löövat ja suu tõmbus tahtmatult naerule.
«Enamik nõustuks sellega,» sõnas ta kähku.
«Ja sa tulid siia selleks, et see võita – su omal viisil. Sul on kõige osavama varga kuulsus, pimeduseolend.»
«Kas see välistab, et oleksin avalikul üritusel aus pealtvaataja?
«Kui mängus on Põrguleek, siis jah. See on hindamatu ning nii valguse- kui ka pimeduseolendid ihaldavad seda. Mängude Isandana ei saa ma lubada, et viibiksid kusagil selle läheduses.»
«See on see häda halva mainega,» märkis Jack. «Pole tähtis, mida sa teed, ikka oled kahtlusalune.»
«Aitab! Kas tulid seda varastama?»
«Ainult loll võiks vastata jah.»
«Siis on ju võimatu sinult ausat vastust saada.»
«Kui «aus vastus» tähendab seda, et ütlen, mida tahate minult kuulda, on see siis tõde või mitte, siis võiksin öelda, et teil on õigus.»
«Siduge ta käed selja taha,» käskis Benoni.
See sai tehtud.
«Mitu elu sul on, pimeduseolend?» küsis Mängude Isand.
Jack ei vastanud.
«No lase tulla! Kõik ju teavad, et pimeduseolenditel on rohkem kui üks elu. Mitu sinul on?»
«Mulle ei meeldi, kuidas see kõlab,» sõnas Jack.
«Sa ei jää ju igavesti surnuks.»
«Glyve’i Sõnnikuaukudest maailma Läänepooluselt on pikk tagasitee ja seda tuleb jala käia. Mõnikord võtab uue keha hankimine aastaid.»
«Sa oled seal siis varem käinud?»
«Jah,» vastas Jack, oma köidikuid proovides, «ja ma parem ei teeks seda jälle.»
«Sa siis tunnistad, et sul on vähemalt üks elu veel. Väga hea! Sel juhul ei tunne ma süümepiinu, käskides sind viivitamatult hukata…»
«Oota!» hüüatas Jack, pead kuklasse heites ja hambaid näidates. «See on naeruväärne, sest ma pole midagi teinud. Aga unustage ära. Kas ma tulin siia Põrguleeki varastama või mitte, igatahes olen nüüd ilmselt olukorras, kus ma seda teha ei saa. Laske mind vabaks ja ma lähen Põrgumängude ajaks vabatahtlikult pagendusse. Ma ei tule üldse isegi Hämarikku, vaid jään kogu ajaks Pimedusse.»
«Mis tagatis mul selleks on?»
«Minu sõna.»
Benoni naeris jälle.
«Sellise pimeduseolendi sõna, kes kuulub kuritegeliku folkloori hulka?» lausus ta viimaks. «Ei, Jack. Ma ei näe trofee kaitsmiseks muud moodust peale su surma. Kuna minu võimuses on seda käskida, siis teengi nii. – Kirjutaja! Saagu üles märgitud, et käesoleval tunnil olen ma kohut mõistnud ja selleks käsu andnud.»
Sõõrhabemega kühmselg, kelle silmade kissitamine muutis tema näojooned sama rabedaks kui pärgamendi, mille ta kätte võttis, haaras sule ja asus kirjutama.
Jack ajas ennast täies pikkuses sirgu ja kinnitas oma poolsuletud silmade pilgu Mängude Isandale.
«Surelik mees,» alustas ta, «sa kardad mind sellepärast, et ei mõista mind. Sa oled päevaolend, kellel on ainult üks elu, ja kui see on läinud, siis rohkem sul pole. Räägitakse, et meil, pimeduseolenditel, pole sellist hinge, nagu teil väidetakse olevat. Siiski elame meie palju kordi selliste vahendite abil, mida teie kasutada ei saa. Ütleksin, et sa oled sellepärast kade, kuna kavatsed mu elust ilma jätta. Tea siis, et suremine on meiesuguste jaoks sama raske kui teilegi.»
Mängude Isand langetas silmad.
«See ei ole…» alustas ta.
«Võta vastu mu pakkumine, et lahkun su mängudelt,» katkestas teda Jack. «Või lase oma käsk täita ja siis oled sina lõpuks kaotaja.»
Kühmselg katkestas kirjutamise ja pöördus Benoni poole.
«Jack,» lausus Mängude Isand, «sa tulid ju seda varastama, eks?»
«Muidugi tulin.»
«Miks? Sellest oleks raske lahti saada. See on nii äratuntav…»
«See oleks sõbra jaoks, kellele jäin teene võlgu. Ta soovis seda nipsasjakest. Lase mind lahti ja ma ütlen talle, et ma ei saanud hakkama, mis on vähemalt tõde.»
«Ma ei soovi sinu viha tunda pärast su tagasipöördumist…»
«Sinu soovid ei tähenda suurt midagi, võrreldes sellega, mida sa saad, kui muudad selle rännaku vajalikuks.»
«… Siiski ei saa minu positsiooniga inimene sundida end nii lihtsalt usaldama meest, keda tuntakse ka Valetaja Jackina.»
«Siis ei tähenda mu sõna sulle midagi?»
«Kardan, et mitte.» Ja kirjutajale lisas ta: «Jätka oma tööd.»
«… Ja mu ähvardused ei tähenda ka midagi?»
«Need teevad mulle natuke muret. Kuid ma pean kaaluma nii su kättemaksu – mitme aasta pärast – kui ka viivitamatut karistust, mis mulle määratakse siis, kui Põrguleek varastatakse. Proovi mu olukorda mõista, Jack.»
«Muidugi proovin,» sõnas Jack Smage’i ja Quazeri poole pöördudes. «Sina, eeslikõrvadega, ja sina, günandromorf – ka teid ei unustata.»
Smage vaatas Quazeri poole ning Quazer plaksutas ripsmeid ja naeratas. «Võid seda öelda meie patroonile, Nahkhiirte Isandale,» tähendas ta.
Jacki nägu moondus, nagu oleks lausutud tema iidse vaenlase nime.
Kuna maagia on Hämarikus aeglasem, sest seal algab juba teadus, möödus arvatavasti pool minutit, enne kui nahkhiir telki sisenes ja nende vahelt läbi lendas. Selle aja jooksul oli Quazer jõudnud öelda: «Me võistleme Nahkhiire lipu all.»
Eluka möödumine katkestas Jacki naeru. Kui Jack teda nägi, langetas ta pea ja tema lõualihased tõmbusid pingule.
Järgnenud vaikust häiris üksnes sule kriipimine.
Siis ütles Jack: «Olgu nii.»
Nad viisid Jacki tarastatud piirkonna keskele, kus seisis Blite’i-nimeline mees oma tohutu kirvega. Jack vaatas ruttu kõrvale ja niisutas huuli. Siis tõmbas kirvetera hele serv tema pilgu vastupandamatu jõuga endale.
Enne, kui tal oleks palutud paku ette põlvitada, lõi õhk tema ümber kihama nahksete tiibadega mürskudest, kelle ta teadis olevat tantsivate nahkhiirte hordi. Läänest tuli neid veelgi juurde, kuid nad liikusid liiga kiiresti, et talle arvestatavat varju heita.
Ta vandus siis teadmisega, et vaenlane on saatnud oma alamad teda lahkumisel mõnitama.
Mis puutus varastamisse, siis enamasti see tal õnnestus. Teda ärritas mõte raisata üks oma eludest untsuläinud tööle. Lõpuks oli ta ju see, kes oli…
Ta põlvitas ja langetas pea.
Oodates juurdles ta, kas võiks tõsi olla, et sekundiks või paariks pärast seda, kui pea on juba kehast eraldatud, jääb teadvus pähe alles. Ta püüdis seda mõtet minema ajada, aga see tuli muudkui tagasi.
Aga kas see oli ikka kõigest untsuläinud töö? mõtles ta. Kui Nahkhiirte Isand oli talle lõksu seadnud, võib see tähendada ainult üht.
