Читать книгу Kupee nr 6 - Rosa Liksom - Страница 6

MOSKVA TÕMBUS märtsikuu kuivas pakaseõhtus kössi, peitis end jäise, punasena loojuva päikese puudutuse eest. Tüdruk astus viimasesse magamisvagunisse rongi sabaotsas, otsis oma kupeed, kupeed number kuus, ja hingas sügavalt sisse. Kupees oli neli voodit, ülemised vastu seina tõstetud. Voodite vahel oli väike laud, laual valge lina ja plastmassist vaas, vaasis pleekinud roosa pabernelk, riiul voodiotste kohal oli täis suuri, lohakalt kokkuseotud pampe. Tüdruk surus oma silmatorkamatu vana reisikoti, mille oli andnud Zahhar, kõva ja kitsa voodi alla ehitatud metallist pagasisahtlisse ja viskas väikese seljakoti voodile. Kui jaamakell esimest korda lõi, läks tüdruk koridori ja jäi akna alla seisma. Ta hingas sisse rongi lõhna, rauast, kivisöetolmust, kümnetest linnadest ja tuhandetest inimestest jäänud lõhna. Reisijad ja nende saatjad trügisid temast mööda, müksisid teda oma kottide ja kompsudega. Tüdruk puudutas käega külma akent ja vaatas perroonile. See rong pidi viima ta läbi asumisele saadetud inimestega täidetud külade, Siberi avatud ja suletud linnade Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse.

Kui jaamakell teist korda lõi, nägi tüdruk jässakat, kapsalehtedena suurte kõrvadega meest, kellel oli seljas töölise must vatijopp ja peas valge kärbinahast müts, tema kõrval ilusat tumedapäist naist ja ema ligidusse hoidvat teismelist poissi. Naine ja poiss jätsid mehega hüvasti ja hakkasid üksteisel käe alt kinni hoides jaamahoone poole astuma.

Mees vahtis maha, pööras selja vastu jäist tuult, pigistas Belomorka otsa kokku, torkas suhu ja pani põlema, tõmbas hetke, suitsetas ahnelt, kustutas sigareti kingatalla vastu ja jäi lõdisedes jalalt-jalale tammuma. Kui jaamakell kolmandat korda lõi, hüppas mees rongile. Tüdruk vaatas koridoris kõikuval sammul kõndivale mehele järele ja lootis, et too ei lähe tema kupeesse. Lootus oli asjatu.

Tüdruk oli hetkeks kahevahel, aga astus siis kupeesse ja istus oma voodile pakasest õhetava mehe vastu. Mõlemad vaikisid. Mees põrnitses mornilt tüdrukut, tüdruk ebakindlalt pabernelki. Kui rong liikvele nõksatas, pahvatas kupee ja koridori valjuhääldites mängima Šostakovitši kaheksas keelpillikvartett.

Ja nii jääb maha talvine Moskva, terassinine linn, mida soojendab õhtune päike. Maha jääb Moskva, linna tuled ja lärmakas liiklus, kirikute ringmäng, teismeline poiss ja ilus tumedapäine naine, kellel on pool nägu paistes. Maha jäävad pigimusta pahura taeva taustal säravad üksikud neoonreklaamid, rubiintähed Kremli tornides, hea Lenini ja halva Stalini vahatatud surnukehad ja Mitka, maha jääb Punane väljak ja Lenini mausoleum, Gumi kaubamaja keerdtreppide raudpitsist käsipuud, rahvusvaheline Inturisti hotell oma valuutabaaridega, hotelli harjakappidest salaja numbritube valitsevad, lääne kosmeetikast, lõhnaõlidest ja pardlitest huvitatud sünged šveitserid. Maha jääb Moskva, Irina, Puškini ausammas, ringteed ja ristmikud, Stalini hiigeltänavad, läänelik mitmerealine Novõi Arbat, Jaroslavi maantee ja puunikerdustega daatšade read; väsinud, segipööratud, lige maapind. Akna tagant vuhiseb mööda sada meetrit pikk tühi kaubarong. See on veel Moskva: kobar üheksateistkümnekorruselisi paneelmaju keset mudast platsi, nende jäätunud akendes värelev tuhm pelglik valgus, ehitusplatsid, pooleliolevad paneelmajad, haigutavad tühemikud seintes. Varsti muutuvad needki siluetiks kauguses. See ei ole enam Moskva: lume all kokku vajunud maja, vabana kohisev pakases jäätunud männimets, hange tuisanud lagendik, lumekuhjade alla jäätunud sulaaur, pimedus, üksik väike palkmaja keset valget avarust, õuel metsistunud õunapuu, paakunud lumega kaetud segamets, suvilate plankaiad, lagunenud kuurialune. Ees lage ja tundmatu, pakases tardunud Venemaa, rong kihutab, väsinud taevas süttivad eredalt säravad tähed, sukeldumine loodusesse, pilves, tähtedeta taevast valgustatud rõhuvasse pimedusse. Kõik on liikumises: lumi, vesi, õhk, puud, pilved, tuul, linnad, külad, inimesed ja mõtted. Rong logistab läbi lumme mattunud maa.

Tüdruk kuulas mehe rasket ja rahulikku hingamist. Mees vaatas oma käsi – need olid suured ja tugevad. All maapinnal kihutasid mööda pöörmete tuled. Vahetevahel varjasid vaate liipritel seisvad vagunid, aeg-ajalt laius akna taga Venemaa öine pimedus, siin-seal vilksatas mõni tuhmilt valgustatud maja. Mees tõstis pilgu, uuris tüdrukut pikalt ja läbitungivalt ja nentis kergendusega:

„Oleme siis kahekesi. Helkivad rööpad viivad meid Jumala külmkappi.”

Kupee uksele ilmus vana, ühtlaselt täidlane vormirõivais vagunisaatja, kes ulatas kummalegi reisijale puhtad linad ja käterätiku.

„Meil põrandale ei sülitata. Koridori põrandat pestakse kaks korda päevas. Ja teie passid palun!”

Passid käes, lahkus vagunisaatja pilkavalt naeratades. Mees nooksas peaga tema suunas.

„Tol Arissa-mutil on samad õigused mis miilitsal. Hoiab joodikud ja litsid ohjes. Temaga ei tasu ilmaasjata tülli minna. Arissa on rongi küttejumal. Pidage seda meeles.”

Mees võttis taskust musta peaga noa, vabastas kaitseriivist ja vajutas nuppu. Kostis metalne heli, noatera vupsas napi plõksatusega pidemest välja. Mees asetas noa õrnalt lauale ja otsis kotist suure käntsaka Rossiiskaja juustu, terve musta leiva, kefiiripudeli ja hapukoorepurgi. Lõpuks tõstis ta küljetaskust välja soolvett nõrguva kurgikoti ja hakkas ühe käega suhu toppima musta leiba, teisega kurki. Söömise lõpetanud, otsis mees moonakotist villase soki, mille sees oli klaaspudel ja pudelis soe tee. Mees vaatas tüdrukut kaua. Tema pilgus oli alguses vastumeelsus, siis ahne uudishimu ja lõpuks mingisugune leppimine.

„Mina olen Teras Raudovitš,” ütles mees, „Metallimees ja majaehituse segatööline vürstide Moskvast, Vadim Nikolajevitš Ivanov on mu nimi. Teie jaoks lihtsalt Vadim. Kas teed soovite? Tees on vitamiine, nii et tassike või kaks tuleks kasuks. Ma hakkasin juba mõtlema, et nüüd on mehele täie rauaga lajatatud ja torgatud ühte puuri eestlasega. Finljandskaja respublika ja Sovetskaja Estonskaja respublika vahel on vahe. Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad. Finlandija on tühine kübemeke kaugel ja kõrgel põhjas. Teist pole tüli. Kõik maailma põhjarahvad on ühes mestis, neid ühendab põhjala uhkus. Neiuke on muide esimene soomlane, keda ma kunagi näinud olen. Aga kuulnud olen teist palju. Teil seal on ju keeluseadus.”

Mees kallas tüdruku klaasi tumedat teed. Tüdruk maitses seda ettevaatlikult. Mees jõi oma teed väikeste sõõmudega, tõusis ja tegi voodi valmis. Ta võttis häbelikult seljast pealmised rõivad, mustad paksust kangast püksid, millel oli kitsas nahkrihm, jämedakoelisest riidest õmmeldud pintsaku ja valge särgi ning lappas need korralikult voodiotsale. Ta tõmbas selga taevasinise triibulise pidžaama ja vupsas tärgeldatud linade vahele. Peagi piilusid teki alt vähesest hoolitsusest ja viletsatest kingadest rikutud kronksus varbad ja karedad lõhenenud kannad.

„Head ööd,” ütles mees peaaegu sosinal, roidunud ilme näol, ja uinus silmapilkselt.

Tüdruk ei saanud kaua und. Hämaras kupees liikusid teeklaasid ja nende varjud kusagil pikemalt peatumata. Ta oli tahtnud Moskvast ära, et vaadata oma elu natuke kaugemalt, aga nüüd igatses ta juba sinna tagasi. Ta mõtles Mitkale, Mitka emale Irinale, Irina isale Zahharile ja iseendale – mis neist kõigist saab. Ta mõtles nende senini ühisele kodule, mis oli nüüd tühi. Seal ei olnud isegi kasse, Räpakiisut ja Prügikõutsi. Vedur vilistas, rööpad kriiskasid, rattad lõgisesid metalselt, mees norskas bassihäälel terve öö. Heli meenutas tüdrukule isa ja ta tundis end kaitstult. Lõpuks, vastu hommikut, kui varjud hakkasid kahanema, vajus tüdruk valgesse vahulisse unne.