Читать книгу Kupee nr 6 - Rosa Liksom - Страница 7

KUI TÜDRUK ettevaatlikult silmad avas, nägi ta kõigepealt kahe voodi vahel kätekõverdusi tegevat meest. Päikese rohekas kuma väreles kupee lakitud seintel, mees pühkis käterätiga otsmikult higi. Enne kui tüdruk jõudis istuli tõusta, koputati uksele ja end musta vormijakki pigistanud Arissa asetas lauale kaks auravat teeklaasi, nätsked vahvlid ja neli suurt tükki Kuuba suhkrut. Mees otsis kopikaid rahakotist, mida kaunistas sissepressitud pilt kosmonaudiskafandris Valentina Tereškovast.

Kui Arissa oli lahkunud, tõmbas mees madratsi alt välja oma kitsa teraga noa, võttis suhkrutüki vasemasse kätte, kopsas selle noatera nüri servaga pooleks ja ulatas tüdrukule aurava teeklaasi koos pooliku suhkrutükiga.

Mees naeratas ujedalt ja nukralt, võttis kotist viinapudeli, avas selle ja täitis kaks kotisopist lagedale ilmunud sinist pitsi.

„Kui meie ühine teekond saab olema pikk, siis võib jutt olla lühike. Meie kohtumise terviseks! Maailma ainsa õige riigi, Nõukogude Liidu terviseks! Nõukogude Liit ei sure kunagi!”

Mees kummutas pitsitäie kõrist alla ja haukas peale mahlast sibulat. Tüdruk tõstis klaasi huultele, aga ei joonud.

Mees kuivatas laudlina servaga suud ja naeratas nagu poisike. Tüdruk maitses teed. See oli kaua tõmmanud, aromaatne ja kange. Alles nüüd märkas mees, et tüdruk ei ole oma pitsi tühjaks joonud.

„Kurb on üksi juua.”

Tüdruk jättis klaasi puutumata. Mees põrnitses teda pettunult.

„Raske mõista. Aga olgu. Ma ei sunni, kuigi tahtmine oleks.”

Mees jäi tüdrukut altkulmu silmitsema. Mehe ilme ei meeldinud tüdrukule ja seepärast võttis ta väikese käteräti ja hambaharja ning läks tualettruumi hambaid pesema.

Sinna oli poolde koridori ulatuv järjekord. Reisijad olid riietunud hommikumantlitesse, pidžaamadesse, dressidesse, paar meest olid ainult valgete sõjaväe aluspükste väel.

Üle tunni aja hiljem jõudis järjekord tüdrukuni. Oli tema kord haarata märjast kleepuvast ukselingist. Tualettruum oli koristamata ja hais lõi hinge kinni. Põrandat kaunistasid seebised uriiniloigud ja kokkukägardatud ajalehenutsakud, kraanist ei tulnud tilkagi vett. Kangi otsast lõigatud, täpselt ruudukujulist helepruuni naatriumi järele lõhnavat pesuseepi oli tervelt kaks tükki. Ühe tüki peal oli roostepruuni löga. Tüdruk astus pika sammuga vetsupotile, et mitte märjaks teha Leningradist ostetud susse ning võttis ette näo ja hammaste kuivpesu. Tualettruumi tilluke aken oli praokil. Akna tagant vilksas mööda unustatud ja hüljatud jaam.

Mees ladus kotist lauale musta leiva, purgi peedikonservi, sibula- ja tomatirattaid, majoneesi, konservkala ja keedetud kanamune, mis ta hoolikalt ära kooris ja pooleks lõikas.

„Söönud inimest Jumal ei unusta ja vastupidi. Nii et olge lahked.”

Nad sõid kaua ja alles siis, kui mees oli hommikusöögi tagasi moonakotti pakkinud ja leivapuru käeseljaga laualt põrandale pühkinud, hakkasid nad jooma parajalt jahtuda jõudnud teed.

„Ma nägi täna öösel unes Petjat. Sündisime samal aastal ja käisime koolis samas klassis. Viis ja pool aastakest tuli meil kokku. Tuupimine meile ei istunud, tuli tööle minna. Mina ootasin poetrepil koormat ja kui see tuli, tassisin kauba kastist lattu. Petja laadis ehitusplatsil laudu. Elasime katlamajas. Sel oli üks aken, aknast nägi tänavat ja möödakäijate jalgu. Seal me elasime, aga ühel õhtul ei tulnud Petja töölt koju. Sõitsin järgmisel päeval trolliga Petja töö juurde uurima ja nad ütlesid, et Petja jäi auto alla ja sai surma. Et auto oli ta tapnud. Ma küsisin, et milline auto. Üks vanapapi näitas väikest ja hädist ekskavaatorit. Et see on süüdi. Ma võtsin kuvalda ja tagusin masina puruks, nii et parandada ka enam ei saanud. Pärast seda olen omapäi läbi ajanud.”

Tüdruk vaatas silmanurgast mõtteisse jäänud meest ning mõtles Mitkale ja augustikuisele varahommikule. Nad olid istunud Puškini väljaku ääres betoonpingil ja savu teinud, oodanud päikesetõusu, kui kohale lärmas purjus noortekamp, hakkas neid togima ja ähvardama. Nad rabelesid lahti, ruttasid minema, aga üks kiilaks aetud paksmagu jooksis neile järele ja ähvardas prillipapal ajud segi peksta. Nad hakkasid kartma. Nad jooksid edasi mööda tühja tänavat, tänava lõppu ilmus auto ja tüdruk oli kindel, et ka seal on kantpead. Nad jooksid mööda kõrvaltänavat, lõikasid läbi sisehoovide, tormasid higisena koduuksele.

„Esimest korda sattusin Lõuna-Siberisse kuuekümnendate alguses. See oli rahareformi ajal. Rublal polnud mingit väärtust, toidukraami ei saanud isegi raha eest mitte ja kannutäis õlut läks vaadist viiekümne kopikaga. Sel ajal istusin mina töölissööklas ja larpisin Borissi, Saša ja koer Muhha seltsis supilaket. Kord juhtus sinna ehitusametnik. Too maavillane tegelane ütles, et kuule seltsimees kodanik, mine Krimmi Sevastoopolisse, Lõuna-Siberisse, seal vajatakse lööktöölisi. Torkas mulle paberilipaka pihku ja kadus, nagu oleks maa ta neelanud. Läksin siis ütlema Vimmale, armsale laia persega litsile, et tänud tussu eest ja nägemist, sättisin sammud jaama ja loksusin rongiga läbi suure laia Nõukogudemaa. Jõudsin siis omal ajal Sevastoopoli asemel Jaltasse. Ka seal ehitati kõiksugu osmikuid ja kui ma ütlesin, et olen stahhaanovlik lihamasin ja betoonikangelane, sain kohe tööd. See oli minu elu kõige parem suvi. Ega ma muud suurt teinudki, kui vedelesin, jalad seinal või käisin litsides. Kui neilt küsida, et kas läheb märjaks, siis kahe minuti pärast juba läkski. Mõnikord käisime totsidega Ehitustöölise kinos seiklusfilme vaatamas. „Kolm meest lumes”, „Jäässe kadunud” ja üks oli veel hea ... „Kolm sõpra avamerel”. Sellele suvele mõeldes hakkab alati suu vett jooksma. Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv auklik ja pime rada.”

Idatuul pillutas valgete lagendike kohal üksikuid lumehelbeid, metsatuka kohal süttis hetkeks kahvatu kuma. Mees sülgas vihaselt üle vasema õla kupeenurka.

„Ma räägin praegu samast Katinkast, kes eile mind jaamas saatmas oli. Nägu oli tal minu kaunistatud. Läksin täis peaga koju ja sealt see algas. Sama jama iga kord, Katinka hakkas ikka ühtmoodi riidu kiskuma. Ja järele jätta ei osanud. Virutasin siis korra ja teisegi. Kui Katinka peaks oma suu kenasti kinni, aitaks väsinud hulkuri riidest lahti ja tooks õhtuks midagi suupärast lauale, aga ta ei õpi ka kunagi. Ma katsun küll seletada ja isegi kiidan teda. Aga kus tema, ei kuula, ajab ikka oma joru, karjub, et mehed on selle neetud maailma ainult enda jaoks loonud. Siinkohal tõmbub jalge alla trambitud abielumehe viha rusikasse ja ma virutan ta vakka. Kui ühe korraga vait ei jää, lajatan korraliku täie otse vastu vahtimist. Ega see minu jaoks kerge ole, ma ei taha lüüa, aga nii see alati läheb. Ka minul on õigus rääkida ja oma kodus inimese moodi olla, kuigi ma sealt harva läbi astun.”

Mees kaalus oma sõnu hoolega, poetas neid vähehaaval. Tüdruk üritas mitte kuulata.

„Perekonnatüli keset ööd on masendav. See võtab elust kogu rõõmu. Möödunud ööl tuli tema terav hais mulle unenäos peale nagu tank. Ainuüksi mõte tema põhjakõrbenud vitust ajab mu seina najale oksele.”

Vagun jõnksatas, mehe käsi nõksatas, silmanurka valgus pisar. Mees pühkis selle kämblaservaga ja sulges silmad, köhatas ja sirutas selga, tõmbas kopsud õhku täis ja puhistas tühjaks.

„Aga igal asjal on piir. Ma ei löö Katinkat kunagi kommunalka koridoris ega tänaval ega ametiasutuses. Löön ainult meie oma toas, sest muidu tuleb kojamees või miilits kohale ja mulle ei meeldi kumbki, eriti miilits. Põhireegel on see, et poiss ei tohi näha, Katinka on ikkagi tema ema. Nüüd on poiss juba nii suur, et klohmib ise oma neiukest. See mulle ei meeldi ... Kui naist haamriga taod, teed tast kulla, andsid taadid mulle nõu, kui ma veel noor mees olin. Selle nõuande järgi olen elanud. Ehk liigagi täpselt.”

Tüdruk vaatas kord põrandale, kord taevaserval paigale tardunud pilve. Sellist vene meest ei olnud ta kunagi kohanud. Või siis oli, aga ei tahtnud mäletada. Ükski vene mees ei olnud temaga nii rääkinud. Ometi oli selles mehes midagi tuttavlikku, tema pealetükkivuses, selles, kuidas ta sõnu venitas, tema naeratuses, tema halvustavalt õrnas pilgus.

„Katinka on vene naine, julm ja õiglane, ta käib tööl, hoolitseb kodu ja laste eest ja kannatab kõik välja. Mina lihtsalt mõtlen teistmoodi kui tema. Võtame kasvõi mu vana ema. Me kõik elame kõrvuti samas kommunalkas ja minu arvates on see väga hea, Katinka saab korraga süüa teha nii talle kui endale ja poisile ning silma peal hoida, et eidekesel oleks kõik hästi. Aga asi pole niisama lihtne. Kogu meie kahekümne kolme aastase abielu jooksul on see lipakas nõudnud, et ma ema minema saadaksin.”

Tüdruk tõusis, et koridori minna, aga mees haaras tal järsult käest ja viipas voodi poole.

„Neiuke kuulab ilusti lõpuni.”

Tüdruk tõmbas end lahti. Mees kargas talle järele ja võttis randmest, kõvasti, aga ühtlasi isalikult. Tüdruk vajus voodijalutsisse istuma.

Mees läks tagasi oma kohale, tõstis sõrme suule, puhus õrnalt ja naeratas nilbelt.

„Ma olen alati imeks pannud, et kuidas kõik peigmehed oma pruute armastavad, aga abielumehed oma eitesid vihkavad. Kohe, kui abielutunnistusele alla kirjutatud, muutub mees vanameheks ja naine eideks, ja mõlemaid hakkab närima rahulolematus. Moor mõtleb, et kui muretsetakse kõik mugavused, siis loksub muu ise paika. Et asi on oma pliidis, uues hommikumantlis, põrandavaasis, mõlkideta potis või portselanist teeserviisis. Vanamees jälle mõtleb, et kui naistes käin, siis kannatan oma eide paremini välja. Aga kõigest hoolimata ... Kui Katinkat õige hoolega vaatan, tuleb mõnikord tahtmine öelda, et Katjuša, sa narrike, sa mu väike tobuke.”

Mees ohkas raskelt, küünitas kurgikoti poole, sai ühe kurgi kätte, hammustas ja neelas kogemata tüki tervelt alla.

„Meie, mehed, ei kõlba millekski. Eitedel on ilma meieta parem. Meid pole kellelgi vaja. Peale teise mehe. Just nüüd oleks tahtmine juua vene naise tarmu, visaduse, kannatlikkuse, vapruse, huumorimeele, kavaluse, reetlikkuse ja ilu terviseks. Eided hoiavad seda riiki püsti.”

Mees torkas käe madratsi alla ja tõmbas sealt välja tahvli Tšaikovski šokolaadi. Ta käristas selle noaotsaga lahti ja pakkus tüdrukule. Ise ei võtnud ta tükikestki, vaid pani tahvli keset lauda. Šokolaad oli tume ja nafta maitsega. Tüdruk mõtles Irinale: kuidas too sageli õhtuti istus oma lemmiktugitoolis lambi all ja raamatut luges, kuidas lugemislambi kollakas valgus langes raamatu lehekülgedele, kuidas Irina käed hoidsid raamatut, kuidas tema nägu ja kuidas ...

„Vanasti oskasid naised vait olla, tänapäeva eitedel jahvatab suu nagu tatraveski. Üks libu latras ja tõmbas suitsu, samal ajal kui ma teda panin. Oli tahtmine ta ära kägistada.”

Kauguses terendas kõvadest külmadest ja tigedatest tuultest kurnatud kasemets. Raagus puud joonistasid lumele graafilisi varje. Rong kihutas edasi, lumi tuiskas ja veikles puhta ja säravana. Kord täitis akna jäine valge mets, kord kerge sinine ja pilvitu taevas. Tüdruk kuulas mehe sõnade kõla ja rütmi. Varsti kadus neist äsjane ind ja asemele tuli kübeke sügavat muret.

Mees mõtles kaua. Niisked huuled liikusid kord kiiresti, kord väga aeglaselt. Mehe rühikus oli kadunud, ta istus, õlad kumaras. Tüdruk otsis kotist joonistustarbed ja hakkas joonistama.

Mees heitis tüdrukule pilgu, ohkas kergelt, kehitas loiult õlgu.

„Katinka ... mu kulla Katinkake.”

Kupees võttis maad vaikus. Mees vajutas otsmiku vastu külma aknaruutu. Tüdruk tõusis ja läks koridori.

Koridoris seisis paar reisijat. Vastutulev kaubarong tuhises mööda, lõi rongi õõtsuma, teivasjaama väike hoone vilksatas türkiissinise täpina kauguses. Möödunud öö oli visanud koridori aknale poripritsmeid, mille vahelt tungis sisse kahvatut valgust. Kaasik hõrenes, rong aeglustas käiku, kõrvalrööbastel vedeles roostetanud rauakola, ja varsti tuiskas rong Kirovi jaama. Silt raudtee kõrval teatas, et Moskvasse on tuhatkond kilomeetrit.

Vaguni uks oli lahti, tüdruk seisis ukseavas. Paar väikest lumehelvest keerles vaikses kuivas pakasepäevas. Kõrvalrööbastel värises nääpsuke kohalik rong rahutult nagu haigushoo küüsis. Selle sisemusest tulvas inimesi, kes ahnelt värsket õhku ahmisid. Jaamakell lõi korra ja teise. Tüdruk jõudis vilksamisi näha tükikest vedurijuhi nokamütsi mustast sirmist, enne kui Arissa tuli ust sulgema.

„Mis te siin seisate? Kas tahate Kirovisse jääda? Selle eest saaksite alles pähe. Teil pole ju kodaniku passi ega sissekirjutust. Rumal väljamaalane, ei taipa midagi ja on oma nina siia toppinud! On teised õnnetukese minu kaela lükanud. Kas te üldse teate, kes oli Kirov?”

Tüdruk kõikus piki aeglaselt liikuva rongi koridori ja vaatas akna taga õõtsuvat linna. Barokkstiilis administratiivhoone ees pureles kari hulkuvaid koeri, keda noor mees murdunud luuavarrega peksis. Tüdruk läks vagunisaatja kupeesse teed ostma. Arissa istus kõikvõimsana voodil ja vaatas tüdrukut haletsevalt. Väikeses transistorraadios laulis Georg Ots vene keeles.

„Kõigil inimestel peab elu olema ühte moodi,” ütles Arissa. „Kas ühtemoodi hea või ühtemoodi halb.”

Ta ulatas tüdrukule kaks klaasi kuuma teed ja kolm küpsisepakki kahe asemel.

„Inimene on kõigeks suuteline, kui sunnitakse. Ja nüüd marss oma kupeesse!”

Mees istus voodil. Ta oli valge triiksärgi peale tõmmanud lahtiste hõlmadega ruudulise pluusi. Triiksärgi voltide vahelt vilksatas higine lihaseline kõht. Mees kahmas laualt väikese apelsini ja hakkas selle koort räpakalt lahti kiskuma. Kui puuvili söödud, otsis ta voodi alt narmendama lehitsetud ajalehe ja poetas lehe tagant ärritunud toonil: „Noorena on inimene rahutu. Mitte mingit kannatlikkust. Aina üks sahmerdamine. Küll kõik paika loksub, aeg on kõigest aeg.”

Mees kortsutas otsaesist ja ohkas.

„No vaata nüüd siia. Sa näed vana meest, kelle nukrat hinge täidab tuim rahu. Südagi ei tuksu enam tunnetest, vaid pelgast harjumusest. Ei mingeid hulle tempe enam, isegi mitte valu. Ainult igatsus.”

Tüdruk meenutas viimast õhtut Moskvas: kuidas ta oli tõtanud ühest kohast teise, tormanud pikast trepist alla metroosse ja sõitnud punase liiniga Lenini raamatukoguni, jooksnud seal üle kahhelpõranda läbi suure, muuseumi meenutava fuajee ja pronkskujudega ääristatud koridoride ning tõusnud mitmete järskude eskalaatorite kaudu sinise liinini, sõitnud mööda Arbatist, väljunud mosaiikidega kaunistatud kirikut meenutavas jaamas, mille nimi talle praegu meelde ei tulnud, ja kuidas ta oli betoonist võlvkaare all märganud, et on kuhugi unustanud oma käekoti, kus olid rongipiletid ja kupongid, läinud siis tagasi, hüpanud ühest metroorongist teise, käinud läbi need peatused, kus ta oli liini vahetanud ja leidnud koti oma suureks imestuseks Lenini raamatukogu peatusest: see ootas teda jaamavalvuri putka aknal.

Rong pidurdas ja peatus. Varsti vedur nõksatas ja rong läks uuesti liikvele. Uus pidurdus. Ja peatus. Vedur jäi korraks imestama, vilistas lustakalt ja liigatas otsustavalt. Rattad kilksatasid korra nagu vabandust paludes, aga varsti müdistas rong otsustavalt edasi. Päike vupsas välja lumelagendiku teises servas, valgustas korraks maad ja taevast ning kadus ääretu soise maastiku taha. Mees uuris tüdrukut teraselt.

„Su hing on puha unistusi täis? Noh, unistada ikka võib. Ka Loll-Ivan vedeleb ahju peal ja unistab lendavast ahjust ja end ise katvast lauast, aga elu, mida minust targemad nimetavad vahevanglaks, on siin ja praegu. Surm võib tulla juba homme ja sul munad pihku haarata.”

Mehe kitsas nägu säras rahulolust. Tal oli ilus suu, kitsad huuled ja lõual samasugune väike arm nagu Trotskil.

„Surm ei saa olla hullem kui elu.”

Mees sulges silmad ja pigistas huuled kõvasti kokku. Siis ta ümises: „Sa, plikuška, ära karda surma nii kaua kui elad, sest siis seda veel ei ole. Ja kui oled surnud, siis seda enam ei ole.”

„Parem surra kui karta. Ja kui üldse peab midagi kartma, siis mongoleid. Neil ei ole isegi nimesid. Nad ei tee midagi muud kui söövad, kepivad, magavad ja surevad. Neil puudub igasugune moraal ja inimelu ei loe neile midagi. Hävitada nad muidugi oskavad. Kui annad mongolile transistorraadio, saad viie minuti pärast tagasi kuhja kruvisid, juhtmeid ja tühja kesta. Kuigi mongolid kohtlesid meid, venelasi väga halvasti ja murdsid meie moraalse selgroo, katsume neid ikkagi aidata. Me viime sinna tänapäeva. Aga nad ei mõika mõhkugi, kepivad omaenda lapsi ja naeravad meile jultunult näkku ... Kas jõuab kohale? Vot, Nõukogude Liit on tohutu maa ja siin elab vana, suur ja väga kirju rahvas. Me oleme üle elanud ja läbi teinud pärisorjuse, tsaariaja ja revolutsiooni. Me oleme ehitanud sotsialismi ja lennanud kuule. Mis teie olete teinud? Mitte tuhkagi! Mis on teil paremini? Mitte miski!”

Mees laksas pihud põlvedele ja avas suu, et midagi öelda, aga vaikis.

Rongi kõrval, kaugel metsamüüri kohal laugles kotkas, kitsetall küüniste vahel. Kupee uks loksatas iseenesest lahti. Koridori põrandat ääristavad väikesed kollakalt vilkuvad lambid surisesid, koridor meenutas lennukite maandumisrada. Keskküttetoru puhus kitsasse ruumi kõrvetavat õhku. Tüdruk läks koridori. Seal oli noor paarike, kellel oli kaasas kondine, vaevu lapsesuurune memmeke ja patsidega tüdruk. Tüdrukul oli kaenlas pruun pioneerirätiga karu ja süles kõrge mütsiga mängukloun, kes nägi välja nagu pilve tõmmanud skisofreenik. Ujeda metsalagendiku kohal libises violetne päike lumepaakas okaspuumetsa taha. Metsa sügavais padrikuis magasid väikesed linnud oma õõnsustes, visad valgekarvalised jänesed pesades ja koopasügavuses norskavad karud.

Arissa käis kupeest kupeesse ja noorem vagunisaatja Sonetška oma liiga suurtes vormirõivastes tema kannul. Tüdruk proovis Sonetškat kõnetada, aga too oli nii häbelik, et keeras pea kohe kõrvale. Ta kadus Arissa järel vaguni esimesse kupeesse. See oli vagunisaatjate eravaldus, kust kerkis ööl ja päeval vihaselt keeva, seinasuuruse samovari ühtlasi aurupahvakaid. Samovari mahtus ämbritäis keeva vett.