Читать книгу Lehmade salajane elu - Rosamund Young - Страница 7

Kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad mängivad, üksteise eest hoolitsevad või kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue nurga alt, kui teate, et need on õed-vennad, nõod, sõbrad või vihavaenlased. Kui mõistate, et loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad üksteise seltskonda ning millised pered tulevad õhtuks alati kokku, et koos magada, ja millised pered ei tee seda kunagi.

Nii nagu inimesedki, on ka lehmad erinevad. Nad võivad olla väga nutikad või hoopis aeglase taibuga; sõbralikud, hoolivad, agressiivsed, sõnakuulelikud, leidlikud, igavad, uhked või häbelikud. Kõik need iseloomuomadused tulevad esile piisavalt suures karjas ning juba pikki aastaid oleme püüdnud järjekindlalt kohelda oma loomi kui isiksusi.

Mu vanemad alustasid talupidamist 1953. aastal. Mu vend Richard oli siis peaaegu kolmeaastane ja mina ise kaksteist päeva vana. Stardikapitaliks oli neil viis lehma ja vana traktor; elektrit ega telefoni ei olnud.

Tasapisi rajasid nad tõupuhta Ayrshire’i lehmakarja ning pidasid ka Wessex Saddlebacki tõugu sigu. Talu maadel elas hiigelhulgal küülikuid, mis muutis taimekasvatuse võimatuks.

Rahalised toetused sõltusid tollal intensiivpõllumajanduse printsiipidest. Valitsused ei vaevunud varjama, et talunikelt eeldati kõikvõimalike moodsate abivahendite kasutamist. Minu vanemate sisetunne pidas paremaks mahepõllumajanduse põhimõtteid, kuigi nad ei olnud seda sõna kunagi kuulnud, ja järk-järgult tugevnes nende vastuseis ametlikule suunale. Kohe talu rajamisest saadik olid nad ühel meelel, et nende hoolealustele loomadele tuleb tagada väärikus ja mugavus.

Mõned minu kõige varasematest mälestustest on üht- või teistpidi seotud mu vanemate „lugudega“ lehmadest või sigadest, kanadest või metslindudest. Loodan, et minu kirjutised jätkavad seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.

Lehmad on isiksused, niisamuti ka lambad, sead ja kanad, ning ma julgen öelda, kõik elusolendid meie koduplaneedil, olgu nad kui tahes märkamatud, vähe uuritud või alahinnatud. Vähesed söandaksid selle väite vaidlustada kasside, koerte või hobuste puhul. Kui meil on olnud võimalus mõnda pudulojust lemmikloomana kohelda, näiteks haiguse, õnnetusjuhtumi või leina tõttu, on too ilmutanud teravat taipu, tohutut kiindumust ja kohanemisvõimet ebahariliku olukorraga. Võib-olla taandub kõik loomaga koos veedetud ajale – ning võib-olla peab see paika ka inimeste puhul.

Kõik, kes peavad mitut looma, eristavad neid üksteisest vaieldamatult kui isiksusi ja jutustavad tõenäoliselt nende parematest külgedest või isikupärast, mõistes neid väga hästi. Suurfarmides peetakse loomi tavaliselt suurtes karjades, kuid see ei tähenda omapära kadumist. Kariloomade arukuse tase on täpselt sama erinev nagu inimestelgi.

Mitte ükski õpetaja ei oota ega nõua, et kõik õpilased klassis oleksid üksteise täpsed koopiad. Mitte keegi ei soovi rajada ühiskonda, kus kõik kannaksid ühesuguseid riideid või tegeleksid ühesuguste huvialadega. Pelgalt see, et me ei ole piisavalt targad märkamaks erinevusi ämblike või liblikate, talitsiitsitajate või lehmade vahel, ei tähenda veel nende puudumist.

Paistab, et nii loomad kui ka inimesed kaotavad oma identiteedi või tõmbuvad endasse, kui neid sunnitakse elama ebaloomulikus, ülerahvastatud, isikupäratus ja igavas keskkonnas või distsipliinile allutatuna. Kui nii juhtub, ei tõenda see, et indiviidid on kõik ühesugused ja ootavad vastavat kohtlemist.

Paljud inimesed hindavad loomaliikide taibukust inimstandardite järgi. Ent kuidas seostuvad inimeste kriteeriumid teiste liikidega? Tuleks hoopis eeldada, et igal loomal on piiritud võimalused kogeda kõikvõimalikke emotsioone, mida tuleb hinnata temast lähtudes. Kui lehm on piisavalt nutikas, et olla edukas lehm, siis mida veel tahta?

Kui vasikas tahab heina süüa ning suuremad ja tugevamad veised ta eest ära tõukavad, ning kui ta siis avastab, et ema lõua alla pugedes on võimalik rahus süüa, on see minu meelest praktilise taibukuse ehe näide. Mida me saavutaksime, kui õpetaksime samale vasikale, kuidas ninaga nupule vajutades väravat avada? Mitte midagi.

Olles kogu elu kariloomi jälginud, olen olnud tunnistajaks nii imetlusväärsetele näidetele loogilisest ja praktilisest taiplikkusest kui ka täielikule rumalusele – ning olen mõlemat täheldanud ka inimeste puhul. Kariloomade tähelepanu kuulub vaid nende argielule, ja nad lahendavad – või siis mitte – tekkivaid probleeme jooksvalt. Oluline on meeles pidada, et neile tuleks luua võimalused olla tublid loomad, mitte inimolendite puuduliku taibuga teenrid.

Ükskord märkasin ajakirjas Star and Furrow uudist, kus konstateeriti, et kui piirata lehmade vaba liikumist, siis paar põlvkonda hiljem on nende aju maht vähenenud 30%. Huvitav, sest sedasama on tõestanud meie endi vaatlused. 1970. aastatel märkasid mu vanemad, et nende lehmade laubad muutusid laiemaks, lehmad nägid välja palju arukamad ja ka käitusid vastavalt. Umbes kümme-viisteist aastat hiljem sattus meile üsna juhuslikult külla teadlane, kes töötas ühes riigi suurematest loomaaedadest. Ta tegeles – ja oli seda teinud juba viimased kakskümmend aastat enne esimest teadolevat hullulehmatõve juhtumit – surnud loomade koljude uurimise ja mõõtmisega. Ta oli hoolikalt dokumenteerinud aju mõõtmete vähenemise sel perioodil ja jõudnud järeldusele, et seda põhjustas võigas ning tõenäoliselt hullulehmatõve tekitajatega nakatunud sööt, millega loomi toideti. Praegu arvan, et täpselt sama palju, kui mitte rohkemgi, on süüdi loomade kitsad elutingimused.

Liha kvaliteeti mõjutavad ka söödaratsioon ja vabadus. Loomulikku toitu söönud loomade lihas on rohkem oomega-3 polüküllastumata rasvhappeid ning selle rasva-valgu suhe on madalam kui intensiivpõllumajanduse põhimõtteid järgides kasvatatud loomade lihal.

Keegi ei oota, et inimlaps areneks normaalselt, kui teda hoitakse kitsastes ja ebasõbralikes tingimustes, eemal vanematest ja õdedest-vendadest, kui tal ei ole piisavalt liikumisvõimalusi ning teda toidetakse iga päev ühe ja sama toiduga – kuid paljud talunikud ja valitsusasutused näivad olevat arvamusel, et koduloomadele on selline elu igati normaalne.

Oleme juba aastaid täheldanud, et kui anda lehmadele piisavalt võimalusi ja aega valida mitme variandi vahel – näiteks kas olla õues või tulla varju alla või kas kõndida murul, õlgedel või betoonil, või pakkuda toidu suhtes valikuvõimalusi –, valivad nad just endale sobivaima variandi ning kõik ei vali ühtemoodi.

Kanad armastavad joosta ja uurida kõike, mis liigub, päikese käes tiibu sirutada ja sulgi soputada ning tolmuvanne võtta. Kanu ei tohiks kunagi pidada väga kitsastes puurides või täistuubitud kanalas. Väide, et mõned „vabapidamisel” kanad ei soovi õue minna isegi siis, kui luugid on lahti, kaotab paikapidavuse üsna ruttu, kui saab selgeks, et õues ei kasva alati piisavalt rohtu, mille nimel sinna minna, ning et suurtes kanakarjades on hierarhia madalamatele astmetele sattunud kanad nii hirmul, et kardavad õue minna.

Kariloomade köndistamise juured on propagandas, tavades ja traditsioonide pimesi järgimises, ning sellel puudub õigustus. Rutiinne põrsaste sabade maharaiumine ja hammaste lõikamine, kanade nokkade kärpimine ning lammaste sabade maharaiumine on vägivald kaitsetute olendite kallal.

Kui sead üksteist hammustavad või kanad nokaga togivad, teevad nad seda sellepärast, et pole oma eluga rahul, ja kui lammaste sabad saavad räpaseks – olen seda väga lähedalt näinud ning tean, milline peavalu on vakladest kubisevate lammaste ravi – siis tuleb tegeleda tegeliku põhjusega. Sabade maharaiumine ei ole lahendus.

Kui hoolitseda selle eest, et loomad oleksid rõõmsad ja anda neile võimalus oma loomulikke instinkte väljendada, ei ole see ainult moraalselt ja eetiliselt oluline, vaid on mõistlik ka rahalises mõttes. Rõõmsad loomad kasvavad kiiremini.

Stressis laste söögiisu ja uni on viletsamad võrreldes lastega, kes on rõõmsad ja rahul. Õnnetutel lastel kujunevad tõelised ja psühhosomaatilised haiguslikud seisundid, nagu näiteks peavalu, ekseemid ning probleemid kehakaaluga. Stressi saab vähendada või kõrvaldada olemasolevaid tingimusi parandades. Keskkonna või menüü muutmine ja rohkem mõistmist või armastust mängivad kõik tähtsat rolli, nii nagu laste, nõnda ka loomade puhul.

Oleks vale arvata, et ükskõik missugune inimese rajatud keskkond on loodusliku keskkonnaga samaväärne või sellest parem. Põrsad võõrutatakse sageli liiga väikestena ning viiakse näiliselt sooja ja turvalisse sigalasse. Mitte mingisugused tehistingimused ei saa vastu kindlustundele, stabiilsusele, tähelepanule, seltskonnale ja sobivale toidule, mida pakub loodus. Just seepärast jäävadki liiga vara võõrutatud põrsad sageli haigeks ja saavad oma elu esimese antibiootikumikuuri.

Talumajapidamise edukust mõõdetakse üha sagedamini väljundi järgi. Toodangu maht arvutatakse kokku ja tootmist hinnatakse edukaks siis, kui emasloom saab lühikese aja jooksul suure hulga järglasi. Kuid paraku ei võeta arvesse tõsiasja, et peaaegu pidevalt tiine emaslooma eluiga on tõenäoliselt lühem ning tal puudub võimalus anda järglaskonnale edasi oma elutarkust, sest võõrutusprotsess on sunniviisiline ja ebaloomulik. See suurendab tõenäosust, et järgmised põlvkonnad on rumalamad ega suuda iseenda emadusega toime tulla. Sellised karjakasvatuse põhimõtted sobivad lühiajalises perspektiivis.

Einstein on öelnud, et ainus, mis on tõeliselt väärtuslik, on intuitsioon. Instinktid ja intuitsioon on kõige kasulikumad väärtused, mis on elusolenditele antud. Ent peaaegu kõigis intensiivpõllumajanduse ettevõtetes on need alla surutud ning nende arenguvõimalused pärsitud. Kui kasvatus surub laste ja loomade instinktid alla, kujutab see endast suurt riski kogu ühiskonnale.

Kõikjal, kus maksimaalse kasumi nimel valitseb intensiivpõllumajandus, on alati loomad need, kes kõige rohkem kannatavad. Kariloomade haigused on sageli põhjustatud liiga kitsastest elutingimustest, ebasobivast eluasemest ja viletsast või tervist kahjustavast söödast, või ägenevad nende tõttu. Elutingimused, mis sellistes süsteemides luuakse, põhjustavad stressi, ning tõsiasi, et stressihormoonide tootmine organismis pärsib immuunsüsteemi tõhusat funktsioneerimist, on üldteada.

Immuunsus kopsu- ja kõhuusside vastu saab välja kujuneda seal, kus kariloomadel on piisavalt ruumi, kus nad ei pea toidu pärast võitlema, kus neil on lubatud vabalt ringi liikuda ning kus eelkõige võimaldatakse neil elada koos perekondadena, milles domineerivad täiskasvanud loomad. See hoiab ära vajaduse kasutada ussiajatit, mis ohustab loomulikku vastupanuvõimet sedasorti parasiitinfektsioonidele, ning mille jäägid jäävad nii liha kui ka piima sisse.

Farmides, kus loomad on grupeeritud vanuse või kaalu järgi, jäävad nad ilma mitte ainult heast tervisest, vaid ka vanemate loomade seltskonnast, kellelt nad loomulikumas keskkonnas tarkusi omandaksid. Paljud lehmad elavad äärmiselt ebaloomulikes tingimustes, eriti kehtib see piimakarjade kohta. Sageli nähakse neis ainult piimaandjaid ja nende söödaratsioon koostatakse suuremat toodangut silmas pidades. Selline menüü on enamasti väga valgurikas ega arvesta lehmade eelistusi, füüsilisi ega toidu normeerimise vajadusi, mugavust ega tervist pikemas perspektiivis. Kohe sündides võetakse vasikad tavaliselt vägisi emade juurest ära ja kasvatatakse mitmel ebaloomulikul viisil. Või lastakse lihtsalt maha. Tihti toidetakse neid piimaasendajate, mitte lehmapiimaga, mis on nende sünnijärgne õigus. Nad pannakse elama ebasobivalt väikestesse üksiklatritesse või kuutidesse, kus neil puudub kontakt liigikaaslastega. Mõned latrid on pidevalt kinni kaetud, nii et vasikatel ei ole ei värsket õhku, päikest ega liikumisvõimalust. Toitmisrežiimid ei võimalda vasikatel süüa-juua siis, kui nad seda soovivad või vajavad.

Lonkamine, mis on sageli krooniline, mõjutab enamikku piimakarjast ning suure osa oma elust veedavad piimalehmad seistes ja kõndides ebasobival ja ebamugaval pinnal. Kui lehmadel kusagilt valutab, väheneb nende söögiisu või kaob see hoopis ning sageli muutuvad nad viljatuks, mille tagajärjel praagitakse nad karjast välja.

Paljusid lehmi sunnitakse veetma kogu elu siseruumides, sageli ülisuurte karjadena niinimetatud piima-megafarmides. Niisugustes tingimustes ei saa piimalehmad kunagi värsket rohtu süüa, karjamaad näha ega isegi oma latrist välja. Selliste kitsenduste tulemuseks on küsitava kvaliteediga piim, lehmade elu on aga parimal juhul vilets ja halvimal juhul väljakannatamatu.

Meie juures Kite’s Nesti talus jäävad vasikad emade juurde nii kauaks, kui nad soovivad. Piima imevad nad vähemalt üheksa kuud ning võõrutavad end ise, kui lehmal piim otsa saab, ligikaudu üks kuni kolm kuud enne järgmise vasika sündimise tähtaega. 1953. aastal lüpsime Ayrshire’i piimatõukarja, ent 1974. aastaks sai selgeks, et piimatootmine oli mitte ainult majanduslikult ebatulus (ja liiga töömahukas), vaid me – mu vanemad, vend ja ma ise – kahtlesime siiralt, kas sedasorti süsteem on ikka see, millega me rahul oleksime. Otsustasime minna üle ühe toitja süsteemile, kus iga lehm kasvatab oma vasikad ise üles.

Äärmiselt tähenduslik murdepunkt saabus 1980. aastate alguses, kui meie eriti nutikas ja meeldiva iseloomuga kohihärg Lochinvar^[1.] pidi kohalikul kariloomaturul lihaloomaks müüdama, et keegi teine ta parajasse kaalu nuumaks. Teadsime kõik, kui väga me temast puudust tundma hakkame ega saanud peast mõtet, milline on tema tulevane kodu: kas sinna on nii pikk tee, et tal läheb kõht tühjaks või tuleb janu peale, ja kas teda ikka koheldakse sõbralikult. Sel päeval otsustasime, et hakkame oma talu toodangut ise oma väikeses poes müüma, et saaksime osaleda tootmise kõigis etappides ja tagada oma klientidele, et teame täpselt, millega meie loomi on kogu nende elu toidetud. 2012. aastal alustasime lambakasvatusega ning müüme nüüd ka talle- ja lambaliha.