Читать книгу Kõigest ema - Roy Jacobsen - Страница 5

Saarel, kus ei ela peaaegu kedagi, on iga randumine eluliselt tähtis, isegi tühipalja piimalaeva saabumine. Täna küünitas endise kalalaeva kipper end üle reelingu ja ulatas Ingridile ajalehe – otsekui oleks see kviitung piimanõude eest, mida ta asus aeglaselt ja hoolikalt pardale vinnama. Just need liigutused jäävad temast meelde, Johannes Hartvigsenist, aeglasest ja hoolikast inimesest.

Aga sel päeval kukkus ajalehe vahelt välja kiri – Trondheimist, niisuguste markidega, mida Ingrid ei olnud varem näinud. Ümbriku tagaküljel oli saatja allkiri ja aadress. Ingrid punastas, lasi ajalehel kai peale kukkuda ja seadis sammud saare teise otsa, lõunatippu.

Elevil ja paljajalu, möödus ta rootslastemajast ja Lunde skääride poolse kalju nõlva löödud poldist, läks üle ümarate kivide ja soojade silekaljude, läbi kuiva kanarbiku ja kolletava rohu, kirjaga, mida pidi lugema üksi olles, selles polnud kahtlustki. Kiri Mariann Vollheimilt, kellest Ingrid ei olnud enam aastaid kuulnud ja keda ta oli igal võimalikul viisil püüdnud unustada, ent asjatult, tundis ta nüüd raputava selgusega.

Ta möödus Armastusesalust ja läks üle küngaste Põueaia poole, silma võrkkestal millegipärast ikka veel piimalaeva kipri pilt, Johannese pruuniks parkunud ja tööga ära trööbatud käsi, mis ulatas talle ajalehe, täna oli selle vahel ka kiri, imeasi, sest Barrøyle ei saadetud kirju muidu kui ainult Lofootide hooajal, ka siis tuli neid haruharva ja need kirjad olid õhukesed, oma saare meestelt, kes kinnitasid, et on elus.

Kipri selja taga helkis päikeses õline laevatekk, pakpoordi reeling, mille külge olid kinnitatud lõikurid, luisud ja köievihud, selle taga tüüne meri, skäärid ja väikesaared, täis liikumatuid kajakaid, kes häälitsesid iga päevaga üha vähem – sedamööda, kuidas maa sügisesse libises.

Ent eelkõige märkas ta kipri nelja-viieaastast poega Mattist, kes istus ka täna trümmiluugil, ila tilkumas, vaeseke, seljas räbaldunud ja liiga kitsad riided, okse rinnaesisel, kolm sõrme suus, kohmetu paljasjalgne poisike, kellele Ingridil oli alati varuks mõni sõbralik sõna:

„Kuidas sul läheb, Mattis? Kas merehaigus teeb liiga?“

Lootuses apaatsesse keresse natuke elu sisse puhuda, sellesse poisinääpsu, kes oli olnud laeva külge naelutatud inventar sestsaadik, kui tema ema ühel varasuvisel päeval haihtus, põhjusel, mida keegi täpselt ei teadnud. Sõjast oli möödas liiga vähe aega, et sellel poleks juhtunuga vähimatki pistmist. Igatahes ei leidunud kedagi, kes oleks kaotsi jäänud naise kaeblemist tõsiselt võtnud. Seda hala, et Johannes Hartvigseni majas valitseb puudus ja igavus, sest puudus polnud kunagi väiksem olnud ja igavus on kõigest moodne väljend tuimuse kohta. Igatahes ei olnud see vastuvõetav põhjus oma mehele ja lapsele selg keerata ning lasta end suurlinna inimmerel alla neelata, hiljem endast elumärkigi saatmata, muud võimalust ei saanud siin olla, loomulikult oli sel midagi pistmist sõjaga.

Mattise ema nimi oli Olavia Hartvigsen, neiupõlvenimega Storm, ta oli pärit peasaarelt Hovedøyalt, imekaunis tüdruk, kes oli end graatsiliselt ja iseteadlikult läbi lapse- ja neiuaastate manööverdanud, enne kui ta sõja lõpupoole äkitselt kõik ettemääratuse eelised jalge alla tallas ja läks Johannes Hartvigsenile, mehele, kes oli temast poole vanem ja kellele ükski naine polnud seni pilkugi kinkinud. Küsimus oli selles, kas ta tegi seda vabatahtlikult. Vaevalt küll. Armastusest? Mitte ilma pealgi. Kaheldes ja kaalutledes? Päris kindlasti.

See tähendab, et vähemasti tema põgenemine oli vabatahtlik?

Igatahes oli tagajärjeks see, et sestpeale ei hoolitsenud saarestiku rutiinse elunärvi eest mitte ainult tema mahajäetud abikaasa, vaid ka tema veelgi mahajäetum poeg, kes istus päevast päeva rappuval laevatekil, kolm sõrme suus ja ootas, et nad mõne kai ääres randuksid, näiteks Barrøyl, et tema sisikond saaks natukeseks rahu ja et mõni saareelanik tema peale halastaks ja ütleks talle mõne sõbraliku sõna, mille peale ta küll kunagi ei vastanud, aga mida ta siiski tähele pani. Nii tundus Ingridile, kelle silme ette kerkis taas vaevu aimatav võpatus lapsekehas, kui ta rühkis edasi saare lõunaossa – oma segadusse ajava kirjaga, millel ei olnud vaese poisikesega vähimatki pistmist.

Mõnikord juhtub kaks asja korraga ja neist saab mälus ühine haav, ainult et inimene ei tea seda, enne kui on liiga hilja. Niisiis, miks ei võtnud Ingrid aru pähe ega teinud ümbrikku lahti ega lugenud, mis Mariannil südamel, ega saanud sellega juba ühele poole?

Ingrid ei olnud veel valmis, ta läks edasi Barrøy lõunatippu, Pingi juurde, nagu nad nimetasid hiigelsuurt lehist, mille torm oli kunagi tema lapsepõlves siia randa heitnud ja kus ta käis ikka oma kõige isiklikumaid mõtteid mõtlemas, kuhu ta istus siis, kui saar ähvardas liiga väikeseks jääda, kui elu ähvardas seiskuda, ja täna tuli ta siia Mariann Vollheimi kirjaga, Ingridil oli surmahirm.