Читать книгу Kõigest ema - Roy Jacobsen - Страница 7

Ingrid istus Pingil, Mariann Vollheimi kiri käes. Oli ainult üks põhjus, miks ta polnud seda veel puruks rebinud ega läbi lugemata ahju visanud – nimelt kohutav lootus, et see võib sisaldada midagi mehe kohta, keda nii tema kui ka Mariann olid viimasel sõja-aastal armastama õppinud, noore venelasest sõjavangi Aleksander Nižnikovi kohta, Rigeli katastroofi üleelanu kohta, kes pidi nad mõlemad maha jätma, et oma elu päästa, ja kes oli loodetavasti koju Nõukogude Liitu jõudnud.

Kas Mariannil on õnnestunud tema kohta midagi välja uurida?

Mariann on ju suurtalu pärija, tal on raha, põhjalik haridus ja ta töötab Trondheimi katedraalikoolis õpetajana, eneseteadlik inimene, kes saab kõigega hakkama, nii et nüüd tuleb teha ainult ühte, kiri lahti teha ja lugeda.

Ingrid avas kirja ja luges: „Kallis Ingrid,“ – justkui oleksid nad sõbrad – „Loodan, et sul pole midagi selle vastu, et luban endale isiklikku tooni, asi on selles, et ma ei ole kellegagi nii suurt lähedust tundnud kui sinuga tol kummalisel suvel neli aastat tagasi, kõigepealt Vollheimil ja siis järgmise aasta sügisel sinu juures Barrøyl. Ma ei suuda sind unustada ja ma ei tea, miks.“

On see vast algus, tundis Ingrid ärritust.

Mariann seletas oma usalduslikkust sellega, et Ingrid oli aidanud tal üle saada kahe lapse surmast, kes olid Tunnsjøeni järvel läbi jää vajunud. Ingrid mäletas ka nende nimesid, mida Mariann ei suutnud nende esimesel kohtumisel väljagi öelda, ent mida ta nüüd kirjas rahutukstegeva kergusega mainib, otsekui oleks laste kaotusest võimalik üle saada, mõtiskles Ingrid, kes keeldus tunnistamast, et aeg ravib kõik haavad, just nii kohutav on aeg, aga Mariann on seda vist isegi kogenud.

Järgnes ilmselt ka seletus: lisaks „huvitavale tööle katedraalikoolis“ oli ta kohanud uut meest, inseneri, kelle nimi on Olav.

Olavit kirjeldati üksikasjaliselt – pikk ja sale, siniste silmade ja heledate juustega. Ta on tähelepanelik ja tark, oli sõja ajal õigel poolel sõdur, ta on Marianniga ühevanune ja mõne aja eest sai ta Trondheimi lähedal kõrgendikul päranduseks soliidse maja, kus paar nüüd jõukalt elab, nii oli täht-tähelt kirjas.

Mariann kirjeldas teed tööle, kuhu ta läheb jalgsi üle silla, üle Nidelva jõe, kuulsat katedraali ümbritsevaid puid, mida Ingrid ei olnud seal märganud. Ta kirjutas midagi söömisharjumustest ning viljapuu- ja marjaaiast, linnas mahla ja moosi tegemisest, mida ta nimetas hobiks. Oli ilmselge, et see kõik pidi mõjuma rahulikult ja õnnelikult ja olema kõigele sõjaga seonduvale võimalikult sügavaks kontrastiks.

Ingrid lasi õlad alla, ent võpatas jälle, kui sai teada, et Mariann käib tihti oma kodutalus Tunnsjøeni järve ääres isal külas, mitte selleks, et leina ja süütundesse uppuda, vaid et näha põlde ja aasu ja järve, mille ääres ta üles kasvas, iseenda lapsepõlve, mitte oma laste oma.

Viimaks jõudis ta ka asja tuumani: Mariann kirjutab peaasjalikult (Ingrid mõtles, mida peaasjalikult tähendab) selleks, et teda informeerida (informeerida?), et ta on kolmekümne üheksa aasta vanuselt nägusa tütrekesega maha saanud ja tahaks Ingridi ristsetele kutsuda – see toimub sellessamas kuulsas katedraalis septembrikuu kolmandal pühapäeval.

Mariann maksaks tema edasi-tagasi sõidu eest, ta on juba välja uurinud, kui palju see maksab ja palub ja loodab kogu südamest (heldene aeg), et Ingrid tuleb, sest nad on otsustanud, et lapsukese nimeks saab Ingrid – Ingrid Marie Barrøy järgi (kust ta mu keskmist nime teab?).

Lühidalt kokku võttes: mitte sõnagi mehest, kes nad omal ajal kokku tõi, venelasest nimega Aleksander, teda polnud olemas, ta oli niisama unustatud nagu Marianni lapsed.

Ingrid pidi üsna kaua istuma ja ringi vaatama. Ta luges kirja uuesti läbi ja tunnistas endale, et paljas mõte Aleksandrist võib ta ikka veel tasakaalust välja lüüa, jah, päris pikali kohe.

Ta tõusis puutüvelt püsti ja läks tagasi põhja poole, ent tundis, et tema samm on liiga ärev, nii et ta talitses end, kohendas sammu mõõdukamaks ja jõudis uuele kaile otsusega, mida ta ei olnud suutnud hommikul vastu võtta, mis oli aga end nüüd ise vastu võtnud.

Johannes ja Ingridi tädipoeg Lars istusid kai peal ja ajasid juttu. Lars tõstis pilgu, noogutas ja pööras tagasi Johannese poole, kes ütles, et ei, eks ta hakka nüüd edasi liikuma kah, piim läheb hapuks.

„Kus poiss on?“ küsis Ingrid.

„Vaene laps,“ ütles Lars ümber pööramata, ta oli poisi kuivale maale kupatanud.

Johannes pomises sedasama, ajas end püsti ja vaatas ringi.

„Las ta jääb aga siia,“ ütles Ingrid, hakkas üles majade poole minema ja otsis pilguga lapsi, kes olid kõik kaheksakesi all rannal paadikuuri juures. Laste naer ja Oskari sõnadeta huilged. Peagi viieseks saav Kaja seletas midagi Mattisele ja too vähemasti noogutas vastu. Kaksikud tüdrukud pritsisid teineteist. Hans ja Fredrik olid liivaaugus millegagi tõsiselt ametis, Martin aga jooksis nagu ikka nende kõikide vahet ega teadnud, mida peale hakata. Issand jumal, mõtles Ingrid, mis mul ometi arus on.

„Mis sa sellega mõtled?“ kuulis ta piimamehe häält selja taga.

Ta hõikas vastu, et mees võib poisi tagasiteel peale võtta, nüüd läheb ta süüa tegema.

Johannes pomises midagi, mida Ingrid ei kuulnud. Kui ta üleval maja juures ümber pööras, nägi ta, kuidas mees ronis pardale ja pani mootori käima. Lars seisis kai peal ja ulatas talle ühe köieotsa, millest oli ilusa ilmaga paadi kinnitamiseks küllalt. See oli viimane kord, kui nad Johannes Hartvigseni nägid.