Читать книгу Onu Albert ja mustad augud - Russell Stannard - Страница 6

Ablas must auk oli valmis oma ohvri alla neelama. Enam ei olnud tagasiteed. Gedanken teadis, et ta poleks tohtinud seda teha. „MITTE MINGIL JUHUL ei tohi sa sellele liiga lähedale minna!” oli onu Albert hoiatanud.

Gedankeni keha oli tugevate gravitatsioonijõudude haardes. Ta oli välja venitatud nagu piinapingil: ta tundis, nagu rebitaks jalalabad keha küljest ära. Rinnale vajutas rõhuv raskus, ta suutis vaevu hingata. Kosmoselaeva kere oli pinge all ja ragises. Metalse kriiksuva heli saatel hakkasid seinad sissepoole kaarduma. Kogu kosmoselaeva raketisektsioon rebenes küljest.

Aga isegi nüüd ei kaotanud Gedanken veel lootust. Pisaratega võideldes pomises ta trotslikult läbi hammaste: „Proovi veel, onu! Ma tean, et sa suudad seda teha.”

Nii julgustas ta end lõpuhetke oodates. Ees oli oivalise avastusteekonna lõpp, lõpp seiklusele, mis oli alanud nii süütult sel pärastlõunal, kui tema ja onu Albert olid läinud laadaplatsile ...