Читать книгу Onu Albert ja mustad augud - Russell Stannard - Страница 7

„Üliäge!” hüüatas erutusest õhetava näoga Gedanken karusselli Suur Sukelduja väljapääsu juures nähtavale ilmudes. „Sa oleksid tõesti pidanud kaasa tulema.”

„Brr!” norsatas onu Albert. „Minu eas?”

„Argpüks!”

Gedankenil oli pööraselt lõbus. Ta armastas laatasid. Onu oli lisapuhkepäeva puhul teinud talle ettepaneku laadale minna. Tüdruk lootis vaid, et ka onu naudib samamoodi kõike, kuigi ta ei tahtnud ühelegi atraktsioonile minna.

„Kuidas oli?” küsis onu Albert.

„Vahva! Aga mu kõhus oli kohutav tunne.”

„Järelikult sa ei taha suhkruvatti?”

Tüdruku silmad läksid pärani. „Ei, ei,” kiirustas ta kinnitama. „Nüüd on juba kõik korras. Parimas korras.”

Suhkruvatt oli üks ta lemmikmaiustusi. Miks oli küll nii, et seda sai vaid laatadel või siis mere ääres? Ühel päeval teenib ta veel terve varanduse, müües suhkruvatti igal pool.

Tänulikult haaras ta pulgast ja hakkas maiustama. „Tahad proovida?”

Ta tiris tükikese vatti ja ulatas selle kleepuvate sõrmede vahel onu Albertile. Onu võttis selle – umbes nii, nagu võtnuks aiast leitud ussikese – ja pistis ettevaatlikult suhu. Pisut mälumist ja neelatus. „Tühja täis, kui sa minult küsiksid,” uratas ta.

Nad kõndisid piki müügilettide rida edasi. Ampsude vahel edastas Gedanken oma koondmuljeid karussellisõidust.

„Tõeliselt hirmutav oli see, kui olid tippu jõudnud ja hakkasid äkitselt alla liikuma. Tundus, et lendad kohe oma istmelt minema. Ja siis selle suure languse lõpus oli tunne, nagu pudeneksid läbi istmepõhja vastu maad. Kogu mu sisikond langes allapoole. Tundsin end nii raskena, et ei suutnud sirgelt istudagi.”

Onu Albert hakkas itsitama.

„Mis sulle nii nalja teeb?” küsis Gedanken.

„Sinu nina. Seda vatti on nüüd sinu ninal.”

Gedanken püüdis kõõritada oma ninaotsa poole. Seal vilksatas põgusalt midagi roosakat. Ikka veel kõõritades sirutas ta keele välja ja püüdis sellega ninaotsani ulatuda. See ei õnnestunud kuigi hästi.

Onu Albert naeris: „Missugune vaatepilt!” Siis lisas: „Taeva pärast, jäta juba järele! Su nägu jääbki niisuguseks!”

„Ei jää. Rumal jutt! Nägu ei tardu lihtsalt sellepärast, et teed grimasse.”

Nad peatusid, et vaadata elektriautode platsi. Autode omanik karjus vihaselt paari poisi peale, et nood lõpetaksid sihilikud kokkupõrked. Gedanken rääkis onu Albertile, et üks neist poistest, Jeremy, oli tema koolist. Tal oli suisa alati pahandusi.

Tüdruk lobises rõõmsalt edasi, kuni veidi aja pärast taipas, et onu oli päris vait jäänud. Ta vaatas onu poole.

„Kas midagi on korrast ära?”

„Mh?” küsis onu hajameelselt.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis tüdruk.

„Jah, muidugi. Ja mis minuga siis lahti peaks olema?”

„Ei midagi. Sa olid lihtsalt pikka aega vait.”

„Ma mõtlesin.”

„Millest?”

„Sellest, mida sa ennist ütlesid.”

„Kas selle poisi kohta seal autode juures? Või selle kohta, et nägu ei jäägi grimassitades krimpsu ...?”

„Ei, mitte seda. Ma mõtlesin sellest raskustundest, mida tajusid allalangemise haripunktis ja siis, kui uuesti üles hakkasid liikuma, ja kergus- ning õhkutõusmistundest üleval.”

„Ja siis?”

„Ei midagi. Lihtsalt see, kas tunned end raske või kergena, on seotud gravitatsiooniga. Just gravitatsioon tõmbab sind allapoole ja surub vastu põrandat. Sina tahad aga öelda, et kui sa kiirendad – liigud aina kiiremini ülespoole, nagu sa tegid langusest välja tulles –, siis on umbes sama tunne, nagu oleksid saanud lisagravitatsiooni. Ja vastupidises suunas liikudes – kukkumisel – kaoks gravitatsioon nagu täiesti.”

„Üsnagi ilmne, kui sa minu arvamust küsid.”

„Jah. Jah, muidugi, arvatavasti. Ma pole selle üle lihtsalt kunagi tõsiselt mõelnud. Kui ma aga nüüd mõtlen ... ma ei tea ... näib see kuidagi kummaline. Aga,” ütles ta ümber vaadates, „vahest aitab juba laadast?”

„Sugugi mitte. Üks atraktsioon veel, palun,” anus tüdruk.

„Noh, ma ei tea, mu raha on peaaegu otsakorral,” vastas onu sente lugedes. „Üks ehk tuleks veel välja. Hea küll, millist sa tahad?”

Gedanken mõtles hetke ja siis otsustas: „Piitsaplaks.”

„Mis asi?”

„Piitsaplaks. Näe, see seal! See pikk käpp, mille otstes on kabiinid. See üha keerleb ja keerleb ning sind surutakse istme vastu ja sa muudkui kiljud ja teeskled, et kardad, ja loodad, et istud mõne poisi kõrval ...”

Tagasi onu Alberti kodus, otsis Gedanken külmikust kokakoolat, onu tegi endale kohvi. Karastusjooki leidmata pidi tüdruk leppima apelsinimahlaga. Nad viisid joogid kabinetti, kus onu võttis istet oma kulunud nahktugitoolis, Gedanken aga kükitas tema kõrval põrandal.

Mõnda aega valitses vaikus. Gedanken mõtiskles, kas keegi on kunagi Suurelt Sukeldujalt maha lennanud. Onu küünitas ajalehe järele. Tüdruk arvas, et onu sätib end lugema, aga selle asemel rebis too hoopis tüki lehe nurgast ära. Taskust võttis ta võtmekimbu. Ta sirutas käed ühekõrgusele ette, paberitükk ühes ja võtmekimp teises käes. Ta avas mõlemad peod. Võtmed raksatasid maha otse Gedankeni kõrval, kuid paberitükk laperdas langedes küljelt küljele nagu lumehelves.

„Hei! Vaata seda!” hüüatas Gedanken.

Onu vaatas neid mõtlikult. „Naljakas värk see gravitatsioon. Mis sa arvad, miks nii läks?” küsis ta.

„Mis sa arvad, mis sa arvad! Sina lasid neil kukkuda. Ma nägin ju ...”

„Aga miks kukkusid võtmed kiiremini kui paber?”

„Muidugi sellepärast, et nad on raskemad.”

„Jaah,” venitas onu Albert. „Kindlasti on nad raskemad. Aga siin on veel miskit muud mängus. Vaata veel kord! Jälgi just paberitükki!”

Kui see jälle maha laperdas, küsis onu: „Näed! Miks ta nii teeb?”

„Kas sa mõtled laperdamist?”

„Jah.”

„Ei tea.”

„Õhutakistuse tõttu. Paber peab rajama teed läbi õhu.”

„Aga võtmed ju ka,” protestis Gedanken.

„Jah, aga võtmetel on seda kergem teha. Nagu sa ütlesid, on nad raskemad ja neil on kergem õhust läbi tungida. Paber on kerge ega suuda seda nii hõlpsasti. Ta peab suure vaevaga endale teed rajama.” Ta nõjatus tooli seljatoe vastu. „Küsimus: mis siis, kui õhku ei oleks? Mis juhtuks siis? Mis juhtuks, kui oleks ainult gravitatsioon?”

„Mida sa tahad öelda, onu? Milles on su jutu mõte?”

„Mõte? Mõte on selles, et kiirendus võib matkida gravitatsiooni. Just seda sa Suures Sukeldujas tajusidki. Ühtki muud jõudu pole võimalik matkida.” Ta sirutus ettepoole ja surus käe tugevasti vastu tüdruku pead.

„Hei, jäta järele!” karjus Gedanken väga pahaselt.

Ta hüppas püsti ja läks koridoris oleva peegli juurde. „Oh EI!” hüüdis ta kammi võttes. „Mul läheb terve igavik, enne kui kõik korda saan.” Ja ta hakkas hoolikalt oma salke siluma.

„Palun vabandust!” ütles onu Albert, kui tüdruk tagasi tuli. „Püüdsin vaid oma mõtet selgitada.”

„Millist mõtet?” torises tüdruk.

„Seda, et tavalisi jõude – harilikke tõmbeid ja tõukeid – ei saa matkida. Neid ei saa matkida lihtsalt liikumist muutes või muu sellisega. Kui ma sind allapoole tõukasin, teadsid sa kohe, et sulle mõjub mingisugune jõud. Aga gravitatsioonijõu puhul ei saa olla kindel. Suurel Sukeldujal, kui su silmad on kinni ja kõrvades tropid, nii et sa ei näe ega kuule, mis ümberringi toimub, ja sa mõtled ainult sellest, kui raske või kergena sa ennast tunned ja kuidas südame alt õõnsaks läheb, ei oska sa kindlalt öelda, mis toimub. Võis olla, et su liikumine oli järsku muutunud või siis mõjus sulle lisagravitatsioon. Sa ei oska seda öelda. On ju veider? Väga veider. Jõud, mis tekib või kaob olenevalt sinu liikumisest. Mulle tundub, et toimub midagi kummalist. Meil on vaja sellest rohkem teada saada.”

„Kuidas sa kavatsed seda teha?”

„Noh, kõigepealt peame vabanema õhutakistusest: siis näeme täpselt, mida just gravitatsioon teeb.” Ta kummardus ja tõstis võtmekimbu ning paberitüki üles. „Ja see tähendab, et peame need esemed lahti laskma seal, kus õhku ei ole,” lisas ta teadja ilmel, „näiteks nagu Kuul.”

Äkitselt oli Gedanken tähelepanu ise. Solvunud ilme kadus ja juuksed olid hetkega meelest läinud. Ta silmad läksid pärani. „Sa tahad öelda, et ...”

Onu noogutas.

Tüdruk kiunatas rõõmust, hüppas püsti ja kallistas onu. Siis potsatas ta tagasi vastasolevale toolile. „Lähetuse juht! Saada mind mõtte jõul üles!”

Siinkohal on vaja öelda, et Gedankenil ja onul on üks eriline saladus. Onu Albert oli kuulus teadlane. Suurem osa tema tööst seisnes kõvas mõtlemises. Ta oli omandanud selles niisuguse meisterlikkuse, et võis tegelikult tekitada mõttemulli! See oli samasugune mull nagu koomiksites – mull, mis tekib inimese pea kohale, kui tal tuleb äkki mingi mõte – ainult onu Alberti mõttemull oli pisut reaalsem. Juba see mull ise oli tähelepanuväärne. Veel hämmastavam oli aga tema võime kiirata Gedanken üles oma mõttemaailma. Kui ta mõtles näiteks kosmoselaevast, leidiski Gedanken end selle seest! Tüdruk oli selles teinud palju avastusretki – see oli kõige võimsam kosmoselaev, mida kunagi polnud ehitatud ja mida mitte kunagi ei ehitata.

Niisiis sulges onu Albert silmad, toetas lõua käele ja hakkas mõtlema Suurt Mõtet. Õige pea ilmus ta pea kohale ähmane udulaik, mis võttis vähehaaval kindlama kuju. See sarnanes suure väreleva seebimulliga. Mulli jälgiv Gedanken hakkas selles eristama kosmoselaeva piirjooni.

„Seal see on, onu,” teatas ta erutatult. „Ma näen kosmoselaeva. Mina olen valmis, kui sina seda oled.”

„Pea n’d, pea! Sa pead need endaga kaasa võtma!” Onu Albert ulatas talle aeglaselt võtmed ja paberitüki, püüdes samas keskenduda.

Tüdruk võttis võtmed ja paberitüki enda kätte. „Mida ma pean tegema?” küsis ta.

„Täpselt sedasama, mida mina tegin. Hoidma neid samal kõrgusel kosmoselaeva põranda kohal ja laskma nad täpselt ühel ajal käest lahti. Seejärel rääkima mulle, mis juhtus.”

„Ja kõik?”

Onu noogutas.

Mida intensiivsemalt Gedanken mulli põrnitses, seda selgemaks muutus kosmoselaev. Laev oli väga suur, kaardus seinte ja ümarate akendega. Selles oli mõjuva väljanägemisega juhtpult vilkuvate tulede ja TV-monitoridega. Varsti oli see otse tema ees ja paistis nii ligidal, et seda võinuks puudutada. Gedanken sirutas käe. Erutusvõbinaga tundis ta sõrmede all kõva metallpinda. Ta vaatas kiiresti ringi. Mulli välist piiravat pinda polnud näha. Müstilisel kombel oli ta viidud mulli sisse – ja mitte ainult mulli sisse, vaid otse kosmoselaeva. Kui see esimest korda oli juhtunud, oli ta tundnud lausa surmahirmu. Nüüd ei tulnud tal pähegi midagi karta.

„Hei, Tafi!” hüüdis ta rõõmsalt. „See olen mina.”

„Tere tulemast pardale, kapten!” vastas rääkiv arvuti. „Tore, et sa jälle meiega oled! Viimasest korrast on üsna palju aega möödas.”

„Oli tegemist – ühte ja teist, tead ise.”

„Noh, tegelikult ma ei tea, sest olen ainult arvuti. Te inimesed kipute unustama, et need olete teie, kes saavad kogu lõbu. Teie võite ringi käia nendel oma jalaasjandustel, meie peame jääma sinna, kuhu te meid panete. Teil pole aimugi, kui igav on olla arvuti. Eriti minu jaoks, kes peab tegevusetult logelema seni, kuni onu Albert mind jälle olema mõtleb.”

„Nojah, aga kui sind pole pärast meie viimast kohtumist olemas olnud, siis ei saanud sa ka igavust tunda.”

„Igavus tungib kõigesse. Pole midagi igavamat kui mitteolemasolemine.”

Gedanken jäi hetkeks mõttesse. Ta oli üsna kindel, et sel väitel pole mõtet, aga ta polnud valmis vaidlema. Ta vanemad olid teda alati hurjutanud pideva virisemise pärast, et asjad on igavad. Talle meeldis Tafi tegelikult väga, kuid arvutil olid oma tujud.

„Õigus,” sõnas tüdruk otsustavalt. „Asume teele!”

„Kuhu?”

„Kuu peale.”

„Ja see on kõik? See on ju kohe siin ümber nurga. Ei tasu isegi mootoreid käivitada. Lähme parem kuhugi huvitavamasse kohta.”

„Minule meeldib Kuu, kui sa just teada tahad. Me võime minna mõni teine päev kuhugi mujale. Me peame käsku täitma – sa ju tead seda. Kui onu Albert ütleb, et Kuu, siis ongi siht Kuu.”

„Miks sa mõnikord oma peaga ei või mõelda?”

„See kõlab p-r-o-g-r-a-m-m-e-e-r-i-t-u-d arvutilt küll kihvtilt!”

Ta kinnitas turvarihmad. „Võta, Tafi, kurss KUULE!” lisas ta kindlal toonil.

„Oh, hea küll,” vastas arvuti. „Tee seda, tee teist, kogu aeg üks ja sama ...”

Gedanken vajutas suurt punast nuppu enda ees oleval juhtpaneelil. Otsekohe möiratasid raketimootorid ellu, summutades Tafi kaeblemise.

Õige pea laskusidki nad Kuu pinnale. Tafi tuletas talle meelde, et välja minnes peab ta skafandri selga tõmbama, sest Kuul pole atmosfääri. Kosmoseülikond näis küll kogukas, aga oli hästi kavandatud ega teinud kandjat liiga kohmakaks. Gedanken läbis õhulüüsi ja astus trepist alla Kuu tolmusele pinnale. Ta lõbutses veidi aega üles-alla hüpates. Talle meeldis, et ta sai hüpata palju kõrgemale kui Maa peal. „Niimoodi tunnevad end vist olümpiamängudel hüppajad,” mõtles ta.

„Hm,” kuulis ta häält kiivris lausuvat, „kas see on kõik, mida sul teha tuleb?” See oli kosmoselaeva jäänud Tafi, kes kasutas raadiosidet.

„Ei,” vastas Gedanken. „Ma lihtsalt valmistusin. Mul on vaja üks katse teha.” Ta soris taskutes ja tõmbas ühe käega välja võtmed, teisega aga paberitüki. „Ma pean nad käest lahti laskma ja vaatama, mis juhtub. Tegelikult on see puhas ajaraiskamine. Nad lihtsalt hõljuvad. Nagu näiteks need.” Nende sõnadega laskis ta võtmed käest lahti. Võtmed kukkusid maha.

„Oh,” sõnas Gedanken veidi üllatunult.

„Hõljuvad? Miks hõljuvad?“ kostis Tafi hääl.

„Sest me oleme kosmoses ja siin ei ole gravitatsiooni ...” Ta hääl muutus vaikseks ja ebakindlaks.

„Onu Albertile sa seda küll öelda ei tohiks.”

„Miks mitte?”

„Noh, sina ju ei hõlju ära kosmosesse, eks ole? Mis sa arvad, mis sind Kuu pinnal hoiab? Mis sind tagasi alla tõi, kui sa äsja hüppasid? Gravitatsioon. Kuu gravitatsioon ehk külgetõmbejõud. See ei ole nii tugev nagu Maa peal, Maa on raskem. Just seepärast sa hüppasidki kõrgemale. Kuid see on ikkagi gravitatsioon.”

Gedanken oleks tahtnud end lüüa. See oli ju päevselge – kui selle üle veidi järele mõelda. „Kuidas sina seda tead, Tafi?”

„See on mul kuskil mälusopis. Ma pean teadma seda sorti asju, sest muidu ma ei tea, kui tugevasti panna tööle pidurdusraketid, et sa saaksid pehmelt maanduda. Muide, kas oled lõpetanud? Kas kõik on tehtud?”

„Ei-ei. Ma pean võtmetel ja sellel paberitükil ühel ajal kukkuda laskma.” Ta oli võtmed üles tõstnud ja hoidis nüüd käsi laiali, võtmed ühes ja paberitükk teises käes. Ta kontrollis, et mõlemad oleksid ühekõrgusel, ja laskis mõlemad korraga käest lahti. Ta jälgis võtmete kukkumist, märgates, et nad langesid aeglasemalt kui Maa peal. Hetkel, kui võtmed maha jõudsid, hakkas ta paberitükki otsima. Ta eeldas, et see hõljub ikka veel aeglaselt allapoole. Aga võta näpust! See oli juba alla jõudnud. Gedanken oli segaduses. Kas paber oli ta käest varem maha libisenud, nii et ta polnud seda märganud? Kõike seda kinnastega teha oli kohutavalt keerukas. Ta tõstis võtmed ja paberitüki uuesti üles ja hoidis neid otse enda ees, nii et ta sai mõlemat korraga jälgida. Ta laskis nad jälle lahti. Tema üllatuseks langesid mõlemad koos. Mõlemad jõudsid maha täpselt ühel ajal! Paberitükk ei laperdanud ringi, see langes täiesti otse alla. Ta kordas katset mitu korda. Polnud mingit kahtlust: nii võtmed kui ka paber langesid ühtemoodi. Mida see tähendas, ei osanud Gedanken välja mõelda. Kuid ta oli üsna kindel, et onu Alberti meelest on see kõik huvitav.