Читать книгу Naabritüdruk - Ruth Rendell - Страница 4

Ta oli ilus mees. Ema kutsus teda ikka veel kenaks poisiks, nagu ta oli seda teinud sellest ajast saadik, mil poeg oli viieaastane. Enne seda öeldi tema kohta kiidusõnu, mida laste kohta alati öeldakse: „Ilus laps!” ja „Oi, kui armas!” Isast ei teadnud ta midagi. Ta jättis kooli pooleli, kui oli neljateistaastane – siis oli see lubatud – ja läks tööle aiandisse, tapamajja ja lõpuks kosmeetikatehasesse. Ülemuse tütar armus temasse. Siis oli ta kahekümnene ja nad abiellusid. Anita isa ütles, et ei lase tütrel enam kasutada raha, mille vanaema talle oli jätnud, aga tegelikult oli tal liiga hea süda ja ta ei viinud oma ähvardust täide. Tegemist polnud väga suure summaga, aga sellest piisas, et osta maja Londonist kaheteistkümne miili kaugusel asuvas Loughtonis, The Hillil, seega peaaegu maal. Woody, nagu ema ja naine teda kutsusid, sest koolis oli keegi talle selle nime pannud, jälestas töötegemist ja tõotas kogu ülejäänud elu jooksul mitte lillegi liigutada. Elamiseks oli veel küllalt raha, aga ta ei teadnud, kas sellest piisab kogu eluks. Ta oli ainult kahekümne kolme aastane.

Tollal oli abiellumine kohustuslik. Teisiti polnud võimalik. Lihtsalt koos elamine oli peaaegu kuritegu. Paar aastat olid nad üsna õnnelikud. Woody ema suri ja jättis talle päranduseks maja ning väikese rahasumma. Siis suri Anita isa. 1930. aastatel surid inimesed suhteliselt noorelt. Anita oli pere ainus laps ja nüüd oli tema kord vastu võtta vanemate pärandus, mis oli palju suurem kui Woody oma. Et Woody ei töötanud, oli ta alalõpmata kodus. Ta arvas, et peab naisel silma peal hoidma. Anita käis tihti Londonis riideid ostmas ja juuksuris ning veetis nädalalõpud endiste kooliõdede juures, kes nüüd olid abielus. Woodyt kaasa ei võetud.

Neil käis koristaja. Woody arvas, et maja võiks korras hoida naine ja ta ütles seda, aga kõik jäi endiseks. Koristajale maksis Anita. Woody meelest ei hoolinud Anita ka lapsest ega tegelnud temaga. Ta oli kusagilt lugenud, et kuuskümmend või seitsekümmend aastat tagasi oli parlament välja andnud seaduse, et abielus naine on oma pärandi omanik. Enne seda pidi naine kogu raha andma mehele. Woody vihkas seda seadust. Elu oleks parem, kui raha oleks mehe käes.

Kui sõda algas, oli ta kolmekümnene. Silmapiiril oli kohutav võimalus, et ta mobiliseeritakse. Aga ta pääses õnneliku juhuse läbi. Arst kontrollis ta tervist. Woody ütles, et tahab minna mereväkke. Tal polnud midagi viga ja ta tundis end hästi – kahjuks. Aga arst leidis südames mingi kahina, mille ütles olevat lapsepõlves põetud kopsupõletiku tagajärg. Woody mäletas seda haigust, peamiselt aga ema muret ja hirmu. Nüüd oli ta ülimalt rõõmus ja nii tänulik, et ei vaevunud palju mõtlema oma südamele. Ta manas arsti jaoks ette kurva näo ja ütles, et tunneb end hästi ja elab kahtlemata sajaaastaseks.

Majas olid alalõpmata mingid naise sõbrad. Üks neist kandis mundrit. Ta polnud nii nägus nagu Woody, aga munder köitis kahtlemata paljude tähelepanu. Keegi teine noormees, kes elas naabruses, keetis sageli Woody köögis teed või jõi seda Woody elutoas koos Woody naisega. Tema välimus oli mittemidagiütlev.

„Sa otsustad kõigi üle välimuse järgi,” ütles naine. „Sulle loeb ainult see, kuidas keegi välja näeb.”

„Ma valisin ka sinu välimuse järgi. Mida muud ma võisin sinus leida?”

Kui naine tahtis talle truudust murda, ei saanud ta seda kusagil endale lubada. Aga armastus või miski sellesarnane leiab võimaluse. Kas Woody ikka teadis, kus naine tegelikult viibis, kui ütles, et on kooliõdede juures? Ta naisel olid punased juuksed ja tumesinised silmad, tema mundriga sõbral olid samasugused silmad ja helepruunid juuksed. Ühel õhtupoolikul läks Woody kööki, et võtta küpsisekarbist raha ja maksta proua Moppile – tegelikult oli proua nimi Moss, aga proua Moss ei olnud üldse nii naljakas nimi kui proua Mopp. See tuli tema järel kööki, sest tahtis Woody arvates olla veendunud, et ikka oma raha kätte saab. Woody naine istus köögilaua taga ja hoidis mundriga mehel käest kinni. Tema käsi lebas vakstust laudlinal ja mehe käsi oli tema oma peal. Kui Woody sisse tuli, tõmbasid nad oma käed kiiresti ära, aga jäid sellega veidi hiljaks. Woody andis proua Moppile raha ja kõndis minema, ütlemata ühtki sõna paarikesele, kes mõlemad oma sülle vahtisid.

Woody ei olnud keevaline. Tema viha kerkis aeglaselt, aga visalt. Tasapisi jõudis ta seisundini, kus ei saanud enam millestki muust mõelda. Ta teadis siiski algusest peale, et ei saa edasi elada, kuni need kaks pole surnud. Magamise asemel lebas ta pimeduses ja nägi enda ees neid käsi: Anita valge kitsas käeke pikkade roosaks lakitud küüntega ja mehe pruun kena kujuga kämmal, sõrmed veidi harali. Woody jaoks oli peres veel kolmas liige. Ta kahtles, kas Anita seda üldse teab. Naine ei teinud lapsest üldse välja. Ükskord Woody nägi, kuidas ta jooksis väikest poissi nägemata paraadukse poole. Ta tormas päise päeva ajal lapsele otsa, nii et see kukkus ega saanud küll haiget, aga tõusis püsti ja hakkas nutma, millest ema välja ei teinud. Ka poisil polnud emast ilmselt sooja ega külma ja tal oli hea meel, et ei pidanud emaga tegemist tegema.

Enne kui Woody oma kavatsuse täide viis, võttis ta raha küpsisekarbist välja ja pani selle väiksemasse toosi, kus oli hoitud kakaod. Küpsisekarbi peal oli erineva kujuga muretaignaküpsiste pilt ja karp ise oli küllalt suur, umbes kaksteist tolli pikk, kaheksa lai ja kolm sügav. Sellest piisas, sest nende käed olid väikesed. Anita käis ringi kaitsevärvi rõivastes mehega ja võib-olla ka selle teise seltsis, kes kandis tsiviilriietust. Viimase pärast Woody ei muretsenud. Kui Anita ära kaob, kaob temagi ega tule nende poole Anitat otsima. Proua Mopp tuli maja koristama. Nad ei rääkinud suurt omavahel. Neil polnud midagi teineteisele öelda. Poiss käis koolis ja Woody teadis, et ta tuleb ise toime, et ta peab ise hakkama saama ja selle üle polnud põhjust pead murda. Poisile paistis proua Mopp meeldivat ja ta rääkis temaga, aga Woodyt see ei huvitanud. Ta mõtles üha Anita rahale – see mõtlemine võttis kõvasti aega ja lükkas edasi seda, mis ta tegema pidi. Peab olema mingi moodus, kuidas viia naine nii kaugele, et ta oma tuhanded, mida oli päris mitu, tema pangaarvele kannaks, aga Anita oli umbusklik.

„Woody, ma ei taha, et meil oleks ühine konto,” ütles ta. „Miks sul seda vaja on? Ei, pole vaja vastata. Sa keerad kokku mingi jama, midagi närust. Ei, see ei tule kõne alla.”

Kahju küll, aga Woody ei saanud alla anda. Mitte mingil juhul. Tal õnnestus kätte saada naise tšekiraamat ja kirjutada enda nimele tšekk sajale naelale. Suurem summa oleks äratanud kahtlust. Nagu selgus, oli tšeki eest sularaha saamine imelihtne ja tal oli kahju, et ta polnud kirjutanud endale poole suuremat summat. Nüüd tuli tegu ära teha enne, kui naine saab pangast väljavõtte.

Woody ei mõelnud nende suhte alguspäevadele. Ta ei mõelnud sellele, mida ta omal ajal nimetas nende „romaaniks”. Ta ei meenutanud kunagi isegi lähiminevikku, öeldes igaühele, kes kuulata viitsis: „See on möödas, see ei tule tagasi. Mis siin pikalt pead vaevata?” Aga nüüd ta kaalus olukorda ja jõudis otsusele, et verd ei tohi olla. Ta ütles Anitale, et läheb Norwich’isse tädi Midge’i juurde. Tädi oli haige ja võis kergesti pärandada talle raha – seda ettekäänet pidi naine kindlasti uskuma. Ta aimas, et kui ta ära on, magab kaitsevärvi mees Anitaga, suure tõenäosusega tema voodis. Varahommikul kavatses ta tagasi tulla.

Muidugi oli tal õigus. Nad olid voodis ja magasid sügavasti. Ta lukustas enda järel ukse ja kägistas kõigepealt ära mehe, sest Anita oli väike naine ega suutnud talle vastupanu osutada. Siis ajas ta naist mööda tuba taga, kuni lõi ta põrandale pikali ja kasutas tema kägistamiseks sedasama nahkrihma. Peagi oli kõik ühel pool. Ümberringi oli ainult tema veri, sest nad mõlemad olid teda kriimustanud, aga verd oli üldse vähe. Tema tapamajas töötamise kogemused olid suureks abiks, kui ta lõikas ära ühe parema ja ühe vasaku käe. Enne kui ta käed küpsisekarpi pani, võttis ta ära Anita laulatus- ja kihlasõrmused. See oli talle lisatasuks. Ta oli sõrmused unustanud, kui arvestas saadavat raha. Muidugi mõista saab ta need ära müüa. Ta võib minna kusagile kaugele Devonisse või Šotimaale ja leida juveliiri, kes annab talle selle teemantsõrmuse eest suure summa. Anita oli selle ise ostnud. Ta tahtis teemandiga sõrmust, aga Woody ei suutnud seda kinni maksta.

Oli oktoober, mis sobis talle paremini kui suvi, sest ta ei pidanud laipade peitmisega kiirustama. Nüüd, kui ta oli eemaldanud need kaks kätt, mis teda olid solvanud, käed, mis olid teineteist hoidnud, ei teadnud ta ise, miks ta seda tegi. Et neid vaadata? Et talle seda kättemaksuakti meenutada? Aga kätehoidmine oli minevik ja praegu oli olevik. Ta teadis, et ei taha paari päeva pärast enam neid käsi vahtida. Ta võis nad maha matta; talle piisas, kui teadis, kelle omad need on ja kuhu peidetud. Ta mässis laibad voodilinadesse ja sidus need nööriga kokku.

Laps magas kogu selle aja. Ta oli parasjagu üheksane ja küllalt vana, et toimuvat tähele panna, kuigi ei saanud kõigest päris hästi aru. Woody teadis, et peab temast vabanema. Ta ei kavatsenud seda teha samamoodi, nagu oli toiminud Anita ja selle armukesega. Michael oli ta poeg, ta teadis seda samahästi kui kõik teised, sest laps oli õnneks täiesti tema nägu. Ei saa öelda, et ta oleks teda armastanud, pigem tunnetas ta poisi ja enda vahel mingisuguseid veresidemeid. Michael oli tema oma ja nüüd, kui lapse ema polnud enam elavate kirjas, oli poiss tema kõige lähedasem olevus maailmas. Ta pidi korraldama asjad nii, et ta ei kohtuks pojaga enam üldse (või näeks teda hästi harva), aga tema vere valamine, nagu ta ise seda väljendas, ei tulnud kõne alla.

Voodilinadesse mässitud laibad peitis ta suvemajja ja kattis kinni küttepuudega. Küpsisekarbi kaas oli kõvasti kinni ja sealt ei tulnud mingit haisu. Ta hoidis karpi Anita riidekapis nende kleitide all, mida naine alalõpmata ostmas käis, aga ta teadis, et peab leidma karbile mingi alalise peidiku. Ta magas toas, kus oli mõrvad sooritanud, ja silmitses aeg-ajalt karpi, ent ei püüdnud kunagi kaant avada. Lagunemisprotsess oli ilmselt alanud ja ta kartis, et näeb midagi hirmsat ja tunneb halba lehka, kui kaane lahti kangutab.

Ta teadis juba paar kuud, kus Michael käib mängimas Johnsoni poisiga ja Norrise poisiga ja nonde Tycehurst Hilli Batcheloridega ja kena Daphne Jonesiga ja väikese Rosemaryga, kelle perekonnanime ta ei teadnud. Ta teadis, et nad mängivad kusagil maa all. Ta vaatas, kuidas Michael läheb läbi The Hilli, ootas pool tundi ja läks üle tee mäkke tunnelite sissepääsu juurde. Lapsed olid seal sees, aga ta ei näinud neid sealt, kus seisis. Ta hüüdis: „Ma tean, kus te olete. Tulge kohe välja. Mäng on läbi. Aeg on koju minna. Ja ärge tagasi tulge. Kas kuulete?”

Nad kuulsid teda ja tulid ükshaaval välja. Daphne jäi küünlaid ära puhuma. Ta tuli välja viimasena, ja seistes künka tipul märja rohu sees, vaatas Woodyle oma salapärase naeratuse saatel otsa ja pööras pea kõrvale.

Järgmisel päeval tuli politseinik. Ta tahtis rääkida proua Winwoodiga. Woody rääkis talle varem väljamõeldud jutu. Ta naine oli olnud haige ja läinud maale sugulase juurde kosuma. Politseinik ei selgitanud, miks ta tahtis Anitaga rääkida, ega rääkinud midagi ka kahtlustustest. Ta läks minema.

Poisi saatmine tädi Midge’i juurde ei tulnud kõne alla – naine oli liiga vana ja haige. Aga kuidas oleks tema enda sugulase Zoega? Sellel polnud lapsi ja jumal ise teab, miks ta rääkis alati, et tahab neid saada. Ta mõtles lapsendamise peale, aga polnud kedagi välja valinud; ta oli Michaelit paar korda näinud ja nunnutas teda, nagu mõnel naisel on kombeks. Lapsendamine oli kerge: vaja oli vaid vanemate nõusolekut ja laps anti üle. Zoe oli just abiellunud, küll veidi hilja, aga siiski, ja neil oli küllalt raha. Tema soov last saada oli nii suur, et ta ei tahtnud teada, kus Anita on või mis temast on saanud. Varsti oli kõik kombes.

Kui õige päev kätte jõudis, tahtis Woody maja nii kähku endale saada, et viis lapse metroojaama hästi vara hommikul ja peaaegu lükkas ta Lewesi rongi. Ta oli lapsele kaasa teinud võileivad, aga need olid ununud koju köögilauale. Aga ega poiss peagi keskhommikul võileibu sööma. Woody kahetses ainult hetkeks, et näeb oma poega viimast korda. Nii hea väljanägemisega last ei tohiks silmist lasta. Ta astus bussi peale ja väljus, kui see pööras Knightsbridge’i poole. Juveelipoes, mis oli maast laeni täis sõrmuseid ja pärlikeesid, osteti Anita laulatus- ja kihlasõrmused ära tuhande naela eest. Selle rahaga oleks saanud soetada kena maja, aga ta ei tahtnud maja. Tal üks juba oli ja ta müüb selle ära niipea, kui sõda on läbi. Juveliir ei esitanud mingeid küsimusi.

Woody oli vaba. Aga kas ikka oli? Mitte seni, kuni laibad lebavad suvemajas küttepuude all. Ta oli just silmitsemas neid suvemaja ukseavast, kui proua Mopp tuli aeda ütlema, et politsei tahab temaga rääkida. Woody sulges ukse ja keeras selle lukku. Sedapuhku polnud tegu ühe politseiniku, vaid kahega. Ta ütles, et ta naine on raskesti haige ja ta läheb pärast lõunat ka ise Yorkshire’sse tema juurde. Politseinikud näisid sellega rahul olevat, ent ei vastanud midagi, kui Woody küsis sisemiselt värisedes, miks neile tema naist on vaja.

Ta polnud vaba, kuni tal oli küpsisekarp valge ja pruuni käega. Sellest oli lihtne lahti saada, paigutades ta kindlasse kohta, kust ainult tema selle üles leiab, kui saabub aeg, mil ta tahab neid käsi uuesti vaadata ja seda kõike meelde tuletada. Sellest ajast alates, mil ta lastekarja tunnelitest välja ajas, polnud seal keegi käinud ja nüüd oli talv, mil käikude külastamiseks oli liiga külm ja märg. Ühel kõledal ja niiskel novembriõhtul, kui väljas oli kottpime, võttis ta küpsisekarbi, süütas laterna, valgustas sellega tunnelisse viivat treppi ja hakkas alla minema. Vaatamata sellele, et lagi olid kaetud presendiga, olid kõik kohad vett täis ja ainuke heli, mis kostis, oli vee tilkumine vette. Ta pidi olema ettevaatlik. Oleks tore küll, kui ta libiseks ja kukuks ja peaks appi hüüdma, endal need käed käes. Ja kas keegi üldse kuuleks teda?

Woody seisis paigal ja silmitses mõtiskledes sügavat auku, kust kollakas savisegune vesi näis ära voolavat. Ta ei näinud selle põhja, aga teadis, et kusagil seal pidi vedelik leidma väljapääsu. Ta asetas laterna augu servale, kükitas maha ja libistas karbi alla auku. Laternavalguses nägi ta, kuidas see kukkus mudasesse vette, lükkas oma raskusega mingid takistused kõrvale ja kadus silmist. Ta tõusis püsti, libastus ja pillas laterna alla auku. Nüüd oli ümberringi pilkane pimedus. Ta pööras ringi, sisendas endale, et tuleb olla rahulik ja mitte sattuda paanikasse, ning püüdis ettevaatlikult jalga jala ette asetades ja siin-seal seintel kasvavatest rohututtidest kinni haarates august eemalduda. Ees paistis veidike valgust, mis pidi olema kuupaiste, sest siinkandis polnud tänavalampe. Ta ronis trepi ebaturvalistest astmetest üles, libises korraks tagasi, siis veel korra, kuni lõpuks – selleks ajaks nägi ta enda ees valgusallikana ilusat täiskuud – jõudis välja rohuga kaetud alale.

Kuuvalgel nägi ta, et on üleni kollase mudaga koos, käed ja käsivarred, jalad ja püksid kuni poole reieni. Ümberringi polnud kedagi näha. Neil sõjaaja õhtutel oli üldse väljas vähe inimesi. Valitses täielik vaikus, ei paistnud ühtegi tuld, ei kostnud ühtegi muusikaheli, ühtegi sõna ega lapse nuttu. Oma aiaväravat avades heitis ta pilgu naabruses olevale Joneside majale ja heledale valgusribale, mis paistis kardina alt. Tema arvates oli see Daphne tuba. Kena Daphne… Kui ta oleks veidi vanem ja kui tal oleks raha, võiks temast saada tema järgmine naine.

Ta läks majja tagaukse kaudu, heites lävelt pilgu suvemajale. Sellest ummikust oleks lihtne välja pääseda, kui saaks need laibad, mehe ja naise omad, tarida kuidagi üle tänava ja lükata samasse auku, kuhu ta oli visanud nende käed. Aga see oli võimatu. Seda pandaks tähele. Tal polnud autot ja ta ei osanud sellega sõita. Järelikult nii ei saanud toimida ja ainuke võimalus oli laibad ära põletada, enne kui politsei tuleb maja läbi otsima.

Alles siis, kui tuli oli hävitanud laibad ja rikkunud aia, taipas ta, et ei saa iialgi pärida Anita raha, sest kõik teadsid, et naine on elus. Ametlikult ei sure ta kunagi politsei, kohtunike ega sugulaste jaoks. Polnud mingit tunnistust, matuseid, testamenti ega surmateadet. Ta vaatas peeglisse ja mõtles: „Ära unusta, et su nägu on su varandus.” Suur pealkiri ajalehes teatas, et Woodfordi politseijaoskond, mis asus Loughtonist vaid mõne miili kaugusel, on saanud otsetabamuse ja hävinud. Suur hulk politseinikke oli surma saanud ja Woody arvates oli see põhjuseks, miks nad polnud jälle sinna tulnud. Nad olid ta unustanud ja rahule jätnud. Keegi ei nimetanud teda enam kunagi Woodyks.