Читать книгу Naabritüdruk - Ruth Rendell - Страница 5

Paljudel on olemas fantaasiamaailm, teatud unelm, paik, mida ette kujutada enne magamajäämist. See algab seinas olevast uksest. Uks avaneb, kui seda teatud viisil lükata, ja seda, mis seal taga on, teab vaid unistaja. Ta on seal enne olnud. Ta on midagi säärast kusagil näinud, midagi reaalset, aga mitte nii ilusat, nii rohelist, nii sädeleva veega, nii mitmekesiste lehtedega ja täiesti ilma maagiata. Salaaed on alati üks ja seesama: mitte midagi ei jäta soovida, lilled õitsevad, päike paistab, linnud laulavad, kiil lendleb. Unistaja ei lahku kunagi salaaiast. Aiad lahkuvad ise, jättes järele nukra tunde luhtunud lootusest, võib-olla esimesest kaotusest.

Nende aed ei olnud ilus. Seal polnud õitsvaid puid, roose aga lõhnavat rohtu. Nad nimetasid seda esialgu tunneliteks. Daphne Jones leidis enneolematu sõna „qanat”, mille kõik omaks võtsid. Ilmselt tähendas see mingis idamaises keeles maaalust käiku vee juhtimiseks. Neile meeldis see, et sõna algas tähega „q”, millele ei järgnenud tähte „u”. Õpetajad olid neile selgeks teinud, et ükski sõna ei saa alata tähega „q”, ilma et sellele järgneks „u”, mistõttu Daphne ettepanek meeldis neile ja tunnelitest said qanatid. Aja jooksul sai qanattidest nende salaaed. Nendeks olid kõigepealt muidugi Daphne, siis Michael Winwood, Alan Norris, Rosemary Wharton, Lewis Newman, Bill Johnson ja kõik Batchelorid, Robert, George, Stanley, Moira ja Norman ja veel mõned. Nad avastasid qanatid teise maailmasõja viimase aasta juunis, need tunnelid olid salaaiaks vähemalt neile, kes oskasid unistada ja kel oli kujutlusvõimet. Nad ei lausunud vanematele tunnelite kohta sõnagi ja tollal küsisid väga vähesed oma lastelt, kuhu need õhtuti lähevad, ja käskisid koju tulla vaid õhuhäire ajal.

See polnud mingi maakoht, kus qanatid asusid. Enne sõda oli siin alustatud ehitustega, mis jäid pooleli, kui kõlasid esimesed õhuhäired. See ala paiknes Essexi ääremaal, Londoni kauges eeslinnas Epping Foresti lähedal. Rohelised aasad olid tükkideks jagatud kõrgete paksude hekkidega, mida vahel isegi pügati ja mis koosnesid mitmesugustest puuliikidest: paarsada aastat vanad jändrikud tammed, lopsakad jalakad, milleni jalakasurm polnud veel jõudnud, laukapuud ja kevaditi kreemjasvalged viirpuud, roosakate õitega metsõunapuud. Väljal, kus heina enam ei niidetud, kasvas kollane ristirohi, sinine mailane, punane käokann ja mesilasõied. Ohakaliblikad, punased admiralid ja päevapaabusilmad lendasid aasalilledelt minema ja suundusid The Hilli ning Shelley Grove’i aedadesse budleiadele; hämarikus tulid välja puna-paelöölased ja pärnasurud. Lapsed arvasid, et need aasad jäävad sinna alatiseks, nad ei teadnud midagi muutustest. Nad mängisid rohus ja hekkides ning jooksid koju Tycehurst Hilli ja Brook Roadile, kui õhuhäire üürgama hakkas. Pommitati, aga mitte Loughtonit, siia kukkus kogu sõja ajal vaid üks pomm. Ühel päeval, kui õhuhäiret polnud kuulda olnud juba terve nädala, leidsid mõned Batchelorid, Alan ja Lewis koopa, augu maas, mis nägi välja nagu tunneli sissekäik.

Oli 1944. aasta juuni. Suvevaheaeg polnud alanud ja kool pidi kestma veel terve kuu. Tunnid lõppesid kell pool neli ja kõik olid koju tulnud. Robert, George, Stanley ja Moira Batchelor – Norman paranes kodus tuulerõugetest – läksid aasadele ja Stanley võttis Nipperi rihma otsas kaasa. Alan, Lewis ja Bill olid juba seal ja istusid vigase tamme otsas, mille ladva oli keegi sadu aastaid tagasi ära murdnud, nii et tosin oksa moodustas selle asemel kasvades toreda õõnsuse. Suvel, kui vihma sadas, võis seal tiheda lehestiku varjus ilma märjaks saamata istuda. Selle päeva hommikupoolikul oli sadanud, aga nüüd oli kuiv ning Alan ja Lewis tulid alla teiste hulka, et minna mäest üles The Hilli poole. Kas nad olekski üldse leidnud qanatid, kui Moira poleks märganud, et küülik kadus mingisse avausse? Ükski poiss poleks seda tähele pannud, isegi mitte loomaarmastaja Stanley, isegi mitte Nipper, kes oli näinud Joneside koera nende maja ees sillutisel ja hakanud rihma rebides urisema ja haukuma. Stanley pidi jääma välja, kui teised avausest sisse läksid. Keegi pidi ju koera hoidma. Joneside koer tegi sellist lärmi, et Daphne tuli välja ja viis ta ära tuppa.

Avause taga oli savist välja raiutud trepp, mudane ja vihmast märg. Kes selle sinna tegi? Mis asi see üldse oli? Nad ei teadnud seda. Käik viis edasi aasa, rohu ja põllulillede alla ning läbi puujuurte. Oli pime, aga mitte sedavõrd, et nad poleks näinud üksteist ja presendiga kaetud lage. Võis siiski arvata, et öösel on siin vaja küünlavalgust. Seinad olid katmata ja koosnesid ingverikarva savist, sellisest pinnasest, mida nende isad kirusid, kui pidid aias peenraid kaevama. Neid oli seitse, sest Stanley oli öelnud Daphnele, kuhu teised läksid, ja nad jõudsid suurde ümarasse ruumi, kuhu suubusid ka teised käigud. See ei olnud salaaed, aga tal olid teatud salaaia omadused. Siin oli vaikne. Täpsemalt öeldes oleks siin olnud vaikne, kui nemad poleks kära teinud. Kõik oli siin rahulik ja külalislahke. Ja siin oli pime, kui tuld polnud süüdatud.

„Me seame end siia sisse,” ütles George. „Me toome siia toitu ja muid asju. Siin on hea olla, kui väljas sajab.”

„Siin on muidu ka hea olla,” ütles Alan.

„Ma lähen uurin seda asja,” ütles Moira ja teised läksid temaga kaasa uurima, mis käigud need on. Kõik oli täiesti mahajäetud, otsekui oleks keegi need uuristanud, raiunud savisse trepi, mida mööda nad olid alla tulnud, katnud käigud presendiga ja siis minema läinud, jättes kõik selle küülikutele ja oravatele.

„Qanatid,” ütles Daphne Jones ja nii need jäidki qanattideks.

Vanemaks saades unustad sa nimed: kaasõppurid, töökaaslased, naabrid, pulmakülalised, oma arsti, raamatupidaja, koristaja. Nende inimeste nimedest unustad sa ehk pooled või kolmveerandi. Aga mis nimesid sa ei unusta kunagi, sest need on raiutud su mällu? Oma kallimad (kui sul pole just olnud liiga palju juhuslikke suhteid) ja need lapsed, kellega sa kooliteed alustasid. Sul on meeles nende nimed, kuigi aastad teevad oma töö ja püüavad neid su mälust maha kratsida. Alan Norrise endiste kallimate arv polnud nii suur, et ta oleks nende nimed unustanud, ja ta naisel polnud enne teda ühtki. Nad ei rääkinud sellest kunagi. Nad ei mõelnud ka oma algkoolikaaslastele, kuigi mäletasid nende nimesid. Ka olid olnud nad tunnelites, millele nad olid andnud veidra nime, aga neil polnud mingit põhjust sellele mõelda, enne kui kõigest kirjutasid ajalehed.

„Qanatid,” ütles Alan, kes oma viiskümmend aastat tagasi oli abiellunud kui just mitte naabritüdrukuga, siis vähemalt naabertänava tüdrukuga.

Rosemary ütles, et talle polnud see nimi kunagi meeldinud, isegi siis, kui ta oli vaid kümneaastane. „Miks mitte tunnelid? Need olid ju lõppude lõpuks tunnelid.”

Söögilaual oli lahti Daily Telegraph ja Alan luges sealt, mida Poola ehitajad olid leidnud Warlocki-nimelise maja alt The Hillil. Uudise kõrval oli küpsisekarp ja selle sisu.

„Mis imelik nimi,” ütles Rosemary üle tema õla lugedes. „Zbigniew. Kuidas seda hääldatakse?”

„Pole aimugi.”

„See on see mees, kes selle välja kaevas. Siin kirjutatakse, et nad ehitasid keldrikorrust. See on küll viimane asi, mida Loughtonisse vaja on. Kas need asjad on käed? Nüüdseks siiski vaid luud, tänu jumalale. Nüüd nad ei lõpeta seda keldrikorrust kunagi.”

Alan ei öelnud midagi. Ta luges veidrate nimedega ehitajatest, kes olid oma kopaga karbi välja kaevanud, ja politseist, kes kohale ilmus, ja sellest, et kogu ehitus jäeti seisma. Kunagi olid karbis olnud muretaignaküpsised. Kui karp leiti, olid seal sees mehe ja naise käte luud.

„Huvitav, kas nad on selle ala sulgenud,” ütles Rosemary. „Ma arvan, et nad tõmbasid ümber aia traadi ja sellise sinivalge lindi, mida televiisoris näidatakse. Me võiksime minna sinna üles jalutama ja vaatama, mis toimub.”

„Võiksime küll.” Alani häälel oli kerge irooniavarjund, mis ei jäänud Rosemaryl märkamata.

„Kui sa ei taha, kallike, siis me ei tarvitse minna.”

Alan voltis lehe kokku. „Tuleb tunnistada, et siin pole ühtki sõna qanattidest – tunnelitest. Räägitakse ainult nendest asjadest Warlocki all. Me isegi ei tea, kas need asjad leiti qanattidest.”

„Ma väga palun, et sa ei nimetaks neid niimoodi.”

„No siis tunnelid. Me isegi ei tea, mis asjad need olid, rohumaa alla kaevatud ja presendiga kaetud tunnelid. Äkki George teab. Ma arvan, et teab. Kui jalutama läheme, siis võiksime minna ka George’i ja Maureeni poole.”

„Kuidas soovid.”

„Miks me pole kunagi teadnud, mis tunnelid need olid, kullake?”

„Mulle tundub, et me lihtsalt ei küsinud. Meie vanemad oleksid teadnud, aga me ei küsinud nendelt. Me ei rääkinud vanematele ju kunagi tunnelitest.”

„Me teadsime, et nad ei lubaks meil enam sinna minna.”

Rosemary läks tagasi oma õmblustöö juurde, aga Alan jäi qanatte meenutama. Ta mõtles asjadele, mis nad tegid, mängudele, mida nad mängisid, toidule, mis nad kaasa tõid: tihke täisteraleib – oi, kuidas ta oleks tahtnud saada saia – kõrvitsatest ja rabarberist keedetud moosiga; kalapasteediga võileivad; savisse mässitud kartulid, mida nad küpsetasid vanasse veepaaki tehtud tules, ja Daphne Jonesi tulevikuennustustele. Selle nimega seostusid erutavad mälestused. Etendati näidendit „Šotimaa kuninganna Mary ja mõrtsukas Rizzio”. Miks Šotimaa kuninganna Mary? Ja miks printside mõrvamine Toweris? Lady Jane Grey? Ta ei mäletanud, miks. Kuigi need seigad meenusid, olid paljude asjade põhjused mälust kadunud, mattunud kuhugi sügavikku nagu need käed. Tal oli eredalt meeles, kuidas Stanley Batchelor tõi kaasa oma valge, mustade laikudega koera, kes Alanile hirmsasti meeldis; tema ja Rosemary kallistasid ja silitasid peni ning muudkui kordasid: „Tal veab. Miks minul pole koera?” Kui sõda oli läbi, sai Alan endale labradori ja Rosemary spanjeli.

Alan võttis ajalehe kaasa ja läks Rosemary juurde. Naine istus õmblustoas jalaga õmblusmasina taga ja palistas Freyale mõeldud kleidi alläärt. Õmblusmasina soetamine oli esimene asi, mida nad kohe pärast abiellumist tegid. Rosemary oli pikkade aastate jooksul kõik oma kleidid ise õmmelnud. Hiljem, kui kodus hakati vähem õmblema, tegi ta riideid lastele ja nüüd lastelastele ja lastelastelastele. „Sest need on palju ilusamad kui poe omad.”

Alani meelest see ei olnud nii, aga ta ei öelnud midagi. Vahepeal tahtis Rosemary ka temale särke õmmelda, aga sellele tegi Alan kiire lõpu. Kangast masina all hoidev käsi oli nüüd kortsus ja sooniline, aga liigestes polnud põletikku. Rosemary vaatas üles ja katkestas tallamise.

„Me peaksime minema George Batchelori poole ja ajalehe kaasa võtma,” ütles Alan. „Me pole Batchelore ammust ajast näinud.” Ootamatu mõtte ajel lisas ta: „Kui ta on veel elus.”

Rosemary naeris. „On küll elus. Ma nägin Maureeni High Roadil möödunud nädalal. George’il oli olnud puusaoperatsioon ja ta just tuli tagasi St. Margareti haiglast.”

„Kas nad elavad ikka samas kohas?”

„Telefon on teine. Maureen andis mulle oma mobiili numbri. Kas helistan talle, kullake?”

Michael Winwood oli üksi, kuigi ta isa oli elus. Nad ei suhelnud eriti teineteisega. Polnud aset leidnud ühtki tõsisemat tüli. Ka ei olnud kumbki öelnud teisele: „Ma ei räägi sinuga enam kunagi.” Aga Michael ei tahtnud oma isa näha ja oli kindel, et ka isa ei soovi temaga kohtuda. Ta tahtis teada, kas John Winwood on lugenud küpsisekarbist leitud kätest, mehe oma ja naise oma, või ei tähenda seesugune uudis isa vanuses midagi. Vana mees pidi saama peatselt sajaaastaseks ega olnud enam terve mõistuse juures. Võib-olla oleks Michael isast rohkem hoolinud, kui see oleks olnud vaene ja elanud viletsates tingimustes, aga Zoe jutu järgi viibis ta Suffolki kõige luksuslikumas vanadekodus. Tal oli terve korter koos duširuumiga ja kõik, mida eakas inimene vajab. Michaelil oli ükskõik ja ta ei tundnud endal ka mingit süüd.

Mida oleks Vivien öelnud karbis olevate käte kohta? Mida ta oleks öelnud Michaeli isa kohta? Ta läheb üles tema tuppa, sinna tuppa, mis kord oli kuulunud Vivienile, ja küsib temalt. Ütleb talle seda. Ta heidab voodisse, kus Vivien kord oli lebanud, ja arutab seda temaga. Kui ta silmad sulgeb, näeb ta The Hilli maja, mille nimi oli Anderby, ja teisel pool teed, kus tollal maju polnud, näeb ta tunneleid, nende sissepääsu ja seal mängivaid lapsi. Nädal pärast tunnelite avastamist oli neid seal kaks- või kolmkümmend. Ta näeb neid üksteise järel trepist alla pikka käiku minemas, nagu käiks nende ees Hamelini rotipüüdja ilma vilepillita, ja presendi alla pimedusse kadumas. Ta näeb äkki sügavuses valgust süttimas, sest keegi on küünlad põlema pannud.

Kui ta mõtles Anderby peale, mida ta vahel vastu tahtmist tegi, kuulis ta harilikult isa laulmas. Kui seda kellelegi öelda, siis see kõlab ilusasti, eriti seetõttu, et isa laulis kirikulaule. Ta polnud usklik, Michael ja tema vanemad ei käinud kunagi kirikus, aga isa lapsena käis. Ükskord kuulis Michael isa ütlemas, et ta ei sallinud seda, aga kirikulauludest mäletas ta viise ja enamikke sõnu. „Lead Us, Heavenly Father, Lead Us” ja „Summer Suns Are Glowing Over Land and Sea”. Viimane laul päikesest pidi tegema inimesed õnnelikuks, aga kui John Winwood laulis neid sõnu, tähendas see seda, et ta tuleb trepist alla ja käsib porisedes Michaelil silma alt kaduda.

Michael läks üles ja rääkis Vivienile kirikulauludest, ise naerdes, nagu oleks see naljakas.

Alan ja Rosemary läksid teeajaks York Hilli.

„Me ei joo teed,” oli Maureen telefonis öelnud. „George ütleb, et see on vanainimeste jook ja kui ma ütlen, et me olemegi vanad, vastab ta, et ei maksa seda talle nina alla hõõruda. Miks te ei võiks tulla šerrit jooma? Šerrit võib juua igal kellaajal.”

„Ah siis šerri ei ole vanainimeste jook,” ütles Alan. „Vean kihla, et kui sa lähed King’s Headi” – nad just lähenesid sellele hotellile – „ja paluksid šerrit, ei saaks baaridaam üldse aru, millest sa räägid.”

George oli vanim Batcheloride lastest, kes veel elas ja polnud lahkunud paigast, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud, mis Londoni kaugemate eeslinnade puhul oli suhteliselt tavaline. See kehtis ka Alani ja Rosemary kohta, aga samuti George’i venna Stanley, aga mitte Normani kohta. Seega nägid nad üllatusega, kui sisenesid George’i ja Maureeni lösakil puumajja, mille nimi oli Carisbrooke, et Norman istub venna kõrval diivanil, aga George’i jalg on ette välja sirutatud ja toetub taburetile, mida Maureen kutsus „tumbaks”.

„Kuidas läheb, Norman?” küsis Rosemary. „Ammu pole trehvanud.” Seda lauset Alan ei sallinud. Rosemary arvas, et nii räägivad inimesed, keda ta kutsus „asiaatideks”.

„Ma elan nüüd Prantsusmaal. Käin harva siin.” Norman hakkas laulma kiidulaulu prantsuse kultuurile, toidule, jookidele, transpordile, loodusele, tervishoiule ja oma majale. Maureeni näole ilmus hajameelne ilme, nagu oleks ta seda kõike juba kuulnud. Ta väljus toast ja tuli tagasi serveerimislauaga, kus olid klaasid ja pudelid erinevate šerridega, sealhulgas Oloroso, Amontillado ja Manzanilla.

Alan võttis klaasi Amontilladot ja ulatas George’ile Daily Telegraphi. „Kas sa seda oled näinud?”

George ei vaevunud vaatama. „Muidugi. Meil käib sama leht.” Ta noogutas nagu teadjamees. „Mina ehitasin selle.”

„Mille? Warlocki?”

„Meie koos vennaga ehitasime. Vennad Batchelorid. Nii nagu me ehitasime suure hulga maju The Hillile.”

Alan teadis, et George ja Stanley polnud neid maju ehitanud oma kätega, vaid seda oli teinud nende firma, ehitades täis rohumaa, kus nemad ja teised lapsed olid jooksnud, kui õhuhäire sireenid undasid.

„Millal te seda tegite, George,” küsis Rosemary.

„Varastel viiekümnendatel. Viiskümmend kaks või viiskümmend kolm.”

„Hea küll. Nüüd sa ehk oskad öelda, kas meie tunnelid olid Warlocki all.”„Oi ei,” vastas George. „Need olid maja alusmüürid.”

Rosemary kordas tema viimaseid sõnu. „Maja alusmüürid. Ma ei tulnud selle pealegi.”

„Neist polnud midagi järel, kui mina selle maatüki omandasin. Me kaevasime Warlocki jaoks uue vundamendiaugu. Maja laskis ehitada keegi härra Roseleaf. Minu meelest oli see naljakas nimi ja sellepärast jäi see meelde.”

Norman, kes oli aru saanud, et šerri on Hispaaniast, aga mitte Prantsusmaalt, oli uinunud, aga nüüd ärkas norsatades. „Vaata siis, mis nad olid,” ütles ta. „Maja alusmüürid. Ja Warlock on kah naljakas nimi.”

„See tähendab meest, kes on miskit moodi nõid,” ütles Maureen. „Minu meelest väga naljakas.”

„Siin pole nõidadega midagi pistmist,” ütles George. „Ta oli elanud Maida Vale’i tänaval, mille nimi on Warlock Road.”

„Ära sa ütle,” kostis Norman. „Sina olid ju ka seal, Alan, olid ju? Ja Rosemary. Ja Lewis Newman – teda ikka mäletate? Ja kas mäletate Stanley koera Nipperit? Kena peni oli. Meie ema ei kurjustanud meiega kunagi, teistega ka mitte, aga ta läks marru, kui avastas, et Stanley käib õhtuti koeraga väljas ilma luba küsimata.”

Rosemary naeratas, kui seda meelde tuletas. „Nipper oli nii armas. Me kõik tahtsime koera, on ju nii, Alan?”

„George, kas te siis ei leidnud neid käsi, kui maja ehitasite?”

„Ma arvan, et ma oleksin siis öelnud.”

George heastas oma lõikavat tooni sellega, et ajas end püsti ja valas kõigile šerrit. Mitu külalist märkas, et ta valas Amontilladot Manzanilla klaasidesse, aga keegi ei öelnud midagi. Rosemary sai Amontillado asemel Oloroso, aga sellest polnud midagi; tegelikult talle meeldis magus šerri, kuigi ta ise poleks seda küsinud, sest see pidi tegema paksuks.

„Seal tunnelites me kohtusimegi,” ütles ta.

„Mis sa olid siis, kümnene või?” küsis George.

Rosemary noogutas äkilises kohmetuses. Nad käisid seal koos, ei suhelnud enam, kui kellegi isa nad sealt välja ajas, kisades, et mingu nad koju ja ärgu tagasi tulgu, ja kohtusid uuesti aastate möödudes, sedapuhku tantsupõrandal, hakkasid käima (kuigi seda sõna siis ei kasutatud) ja abiellusid. Rosemaryle tundus, et teised vaatavad neid, nagu oleks ta kirjeldanud mingit iidset ja nüüdseks unustatud suguharu rituaali. Peale tema ja Alani olid kõik olnud vähemalt korra abielus, lahutanud, kolinud mujale, isegi välismaale nagu Norman.

Ta jätkas reipalt, otsekui tahtes end mingist häbist puhtaks pesta: „Kes see oli, kes meid tunnelitest välja ajas? Kellegi isa? Michael Woodman? Woodley?”

„See oli Michael Winwoodi isa,” ütles Norman. Nad elasid The Hillil Joneside kõrval. Ja The Hilli järgmises majas elas Bill Johnsoni pere. Winwood sai jälile, et me kõik käime õhtuti tunnelites. Ma arvan, et Michael rääkis talle. Ta tuli üle tee, leidis sissepääsu ja karjus meile sinna alla, et me välja tuleksime ja kunagi enam tagasi ei läheks.”

Sel ajal, kui ta rääkis, tuli tagaukse kaudu tasakesi sisse tema vend Stanley. Norman võpatas, kui tundis tema kätt oma õlal, ja kargas püsti, et venda emmata. Rosemary ütles pärast Alanile, et ta ei teadnud, kuhu silmad peita, et mitte näha, kuidas mehed teineteist kallistavad. Kuhu me jõudnud oleme! Alan arvas, et see on päris kena komme, ent ei öelnud midagi. Kogu abielu jooksul oli ta sageli kodurahu huvides vakka olnud. „Need Batchelorid on alati olnud kummalised,” ütles Rosemary koduteel. „Norman, see kõige noorem, räägib näiteks alati inimestele, et ta on sündinud köögilaua peal.”

George surus hariliku kombe kohaselt venna kätt ja osutas nägu krimpsutades oma puusale. „Me rääkisime Winwoodidest. Kas sa mäletad neid?”

„Nad elasid The Hillil Daphne Jonesi kõrval. Ma mäletan Daphnet väga hästi.”

„Jälle see nimi,” mõtles Alan. Ta oli Daphne unustanud ja nüüd tuli see nimi jutuks juba kolmandat korda. Mida? Viimase paari tunni jooksul? Ta vähemasti ei punastanud. Mida Stanley mõtles, kui ütles, et väga hästi? Alani hääl kõlas veidralt ja ta kartis, et teised panevad seda tähele. Rosemary võis märgata. „Kas ta on ikka elus? Ta oli meist kõige vanem.”

„Ei olnud. Ta lihtsalt nägi välja nagu kuueteistkümnene, kui ta oli alles kaksteist. Tegelikult ta polnud vanem.” Stanley noogutas, andes mõista, et teab seda paremini. „Ma olen temaga suhelnud.” Selle üle näis ta lausa uhke olevat. „Ta on olnud kolm korda abielus ja praegu on ta Daphne Furness. Elab Hampsteadis või St. John’s Woodis või kusagil sealkandis. Mitte kõik ei jää oma juurte juurde.”

Alan tundis kadedust ja imestas, kust see tuleb. Mis tunne oleks, kui teaks Daphne Jonesi elu üksikasju ja oleks suhelnud temaga nende pikkade aastate jooksul? Ta surus selle mõtte maha. Ta oli vana mees, vanavanaisa. Aga George ajas end jälle kõikudes püsti ja seisis, nagu hakkaks mingit olulist avaldust tegema. „Mulle tuli meelde. Mul on üks foto – me kutsusime seda ülesvõtteks – meist tunnelites. No mina ja vennad ja õde Moira sissepääsu juures. Robertit fotol pole, tema pildistas. Maureen, kus see foto on? Kas sa leiad selle üles?”

„Muidugi leian. Pole mõtet küsida.”

Alan lootis näha väikest mustvalget fotot või isegi seepiat. Selle asemel tõi Maureen välja albumi, mis näis nii raske, et väiksem naine ei suuda seda liigutada. Sellel olid pruunid kaaned ja selle paksudele papplehekülgedele oli kleebitud oma sadakond fotot. Maureen tundis albumit hästi, kuigi polnud käinud teiste lastega tunnelites mängimas. Ta avas selle leheküljelt, kuhu oli kirjutatud 1944, ja asetas albumi kohvilauale. George nihutas end diivanil lähemale ja pani vasakut jalga kahe käega tõstes selle hellalt maha. Stanley jäi istuma tema ja Normani vahele.

„Las nüüd Alan ja Rosemary vaatavad ka,” ütles Maureen. „Teie saate neid pilte alati näha.”

Kohe seati album niimoodi, et kõik said vaadata, aga keegi ei näinud eriti hästi. George pani näpu tuhmile pildile, kus viis last seisid ilmselt ühe koopa sissepääsu juures. See oli fookusest väljas ja tundus, nagu oleks Robert Batchelor pildistanud läbi paksu udu. „Mina ja Stanley ja Norman ja vaene Moira,” ütles George. Ta ütles Moira kohta „vaene”, sest nii tema, kes oli olnud noorim, kui ka Robert, kes oli olnud vanim, olid surnud.

„Kes see on?” küsis Rosemary, näidates lokkispäisele poisile.

„Ma ei tea,” vastas George ja võttis välja suurendusklaasi, mis näitas poisi näo asemel ähmast plekki. „Äkki Bill Johnson.”

Teised pildid sellel leheküljel ei huvitanud Alanit ja Rosemaryd, sest kujutasid Batcheloride ruume nende Tycehurst Hilli majas, Stanleyt kriketikepiga, ja Normani elulooga mitte kursis olevatele inimestele arusaamatu pildiga ruudulise linaga kaetud lauast.

„Vaadake,” ütles Norman. „Selle tegin mina. Kui tore, George, et sa selle alles oled hoidnud. Ma sündisin selle laua peal. Sünnitusvaludes ema ootas majas ringi kõndides ämmaemandat, aga meile ei räägitud sellest kunagi. Sellest ei tehtud juttu, kuigi see oli nii. George ja Moira tassisid selle laua aeda, et Robert saaks pilti teha, sest köögis oli liiga pime. Kui tore, et sa selle alles oled hoidnud. Kas sa saad selle lahti rebida, George, ja mulle anda?”

„Ei saa. See rikub albumi ära.” George vaatas ringi. „Kas keegi tahab veel vaadata? Ma küsin sellepärast, et jalg teeb mulle põrguvalu.”

„Anna see siia,” ütles Maureen. „Las Alan ja Rosemary vaatavad.”

Ta võttis albumi ja tõstis selle Alani põlvedele. „Robert tegi tunnelitest veel pilte, need on järgmisel leheküljel,” ütles George.

Alan keeras lehte ja seal ta oligi istumas telliskivihunnikul Stanley ja Michael Winwoodi vahel. Tal oli seljas suvekleit ja ta mustjaspruunid juuksed rippusid kiharatena õlgadele ja poole seljani. Alan võpatas pilti nähes ja teda läbis nii äkiline värin, et Rosemary vaatas talle murelikult otsa. Need juuksed… Vahel olid nad seotud hobusesabasse ja vahel lainelised, kui patsid lahti põimiti.

„Seal ta ongi,” ütles Stanley kaela õieli ajades, et paremini näha. „Praegu ta enam niimoodi välja ei näe, aga temas võib siiski aimata noort Daphnet.”

Alan keeras kiiresti lehe edasi, kus oli kümme või üksteist fotot Stanley koerast.

„Nipper. Mu esimene koer. Minu meelest on mul olnud pärast teda oma kümme koera ja kõik nad elasid kõrge vanuseni.” Stanley ohkas. „Alfie suri möödunud aastal kaheksateistaastasena. Nüüd ma enam koera ei võta. Ta oleks väga kurb, kui mina sureksin enne, mis minu vanuses võib kergesti juhtuda.”

Seltskond oli pärast seda lauset veidi häiritud. Nad olid vanad ega saanud enam kaua elada, kuigi püüdsid sellele mitte mõelda. Alan küsis, kus Stanley nüüd elab, ja talle vastati, et Theydon Boisis, mitte kaugel metsa sees. Ta tahtis rohkem küsida Daphne kohta, aga lõi kõhklema ja küsis selle asemel, kus Michael Winwood elab. Talle öeldi, et Loode-Londonis, mispeale Alan tõusis, et minema hakata.

„Kas me peaksime politseiga ühendust võtma?”

„Ärme vana asja meelde tuletame,” ütles Stanley. „Või tuleks öelda vanu luid?”

„Parem siiski, kui nad teavad.” George liigutas oma viletsamat jalga ja oigas. „Ma teatan neile, kui soovite. Mina ju ehitasin Warlocki ja mul on need pildid. Minu asi on teatada. Loodan, et nad ei vii seda albumit majast välja.”

„Me võiksime proovida leida üles ka teised,” ütles Norman. „Maureen võiks seda teha. Sina, Maureen, oled ju geenius infotehnoloogia alal.”

„Pigem telefoniraamat,” vastas vennanaine.