Читать книгу Pimedad nurgatagused - Ruth Rendell - Страница 8

Neli päeva enne seda, kui Carl luges lehest Stacey surmast, sisenes Stacey korterisse Lizzie Milsom. Väga mõtlematu oli jätta võtmeid oma kodu ukse taha ja eriti mõtlematu oli seda teha, kui selleks koduks oli korter. Siiski oli see midagi, mida Stacey tegi, ja paljud tema sõbrad teadsid sellest.

Pinetree Courtis oli neli korterit, kõik erinevat värvi eesustega. Põhikorruse korteriuks oli sinine, samal ajal kui esimese ja teise korruse korteriuks olid vastavad kollane ja roheline. Trepp viis alla soklikorterisse, mille eesuks oli punane, nagu Stacey Lizziele oli rääkinud. Stacey elas esimesel korrusel; ta peitis oma kaks ühel rõngal olevat võtit seinakappi eesukseni viiva trepijärgu all. Seinakapis, millel polnud lukku, hoiti nelja üürniku sorteeritava prügi nõusid ja selle põrandas oli lahtine telliskivi. Lahtise kivi all õõnsuses olid Stacey varuvõtmed.

Kuna Stacey oli Lizziele öelnud, et ta on sel hommikul väljas, tõstis Lizzie Milsom lahtise kivi kõrvale ja võttis sealt võtmed. Seejärel läks ta eeshalli, noogutas uksehoidjale ja suundus trepist üles esimesele korrusele. Stacey korteri ukse ees seisis ta vaikselt ja kuulatas. Vaikus. Kõik elanikud olid tööl. Mida ta kavatses teha, oli leida mingi väike mitte eriti hinnaline ese, näiteks keraamiline asjake või kirjaklamber või täitesulepea – seda laadi asi, mida sõber võib sulle jõuludeks kinkida – ja see kaasa võtta, olles selle asendanud ühe teise väärtusetu esemega. Viimase oli ta kaasa võtnud: mustvalgest plastist salvrätirõngas. Selle tegemine – ja ta tegi seda tihti – andis talle võimutunde. Inimesed arvasid, et nende elu on privaatne ja ohutu, ent ei olnud.

Ta pistis võtme Stacey kollase eesukse lukuauku ja läks sisse.

Lizzie ei olnud ilus, aga ta oli seda laadi tüdruk, keda inimesed nimetavad kütkestavaks, täpsustamata, kellele nad on kütkestavad. Tal olid ilusad heledad juuksed, paksud ja pikad, suured süütud pruunid silmad ja kaunid käed küüntega, mida ta hoidis ilusatena erinevat värvi lakkidega, millel kunagi ei lubatud maha kooruda. Tema figuur oli hea. Talle oleks meeldinud hästi rõivastuda, aga ta ei saanud seda endale lubada.

Tema ja Stacey olid teineteist tundnud juba aastaid. Nende vanemate kodud olid teineteisele nii lähedal olnud, et nad olid koos jalutanud nende Brondesbury kooli, mis oli veidi maad mööda teed edasi. See polnud esimene kord, kui Lizzie oli Stacey korteris olnud, ent see oli esimene seadusevastane käik. Ta otsis elutoa läbi, et leida mingit nipsasja või kasutut eset, ning otsustas veidi aja pärast väikese kalendermärkmiku kasuks, mis oli kasutamata ja juba kolm aastat aegunud, ent selle esilehel oli Stacey nimi. Salvrätirõngas pandi asemele ja kalendermärkmik läks Lizzie käekotti.

Toad Stacey korteris olid suured. See tähendab, elutuba oli suur ja Lizzie eeldas, et ka magamistuba on suur. Ta pühendas pool tundi seinakappide ja sahtlite uurimisele ja läbiotsimisele. Tal polnud kavatsust midagi muud võtta ja selle, mille ta oli võtnud, toob ta tagasi. Kuid ta oli uudishimulikum kui enamik inimesi ja kui ta juba võõras korteris oli, õgis teda uudishimu. Samuti oli ta täiuslik valetaja. Ebatõenäoliseks juhuseks, et keegi siseneb kohta, mida ta parajasti uurib, oli tal alati valmis ettekääne – ta nimetas seda põhjuseks –, et omanik on palunud tal kontrollida, kas ta on gaasi kinni keeranud või triikraua välja tõmmanud.

Ta veetis huvitavad kakskümmend minutit, uurides Stacey kirjutuslaua sahtleid, kust leidis pataka kahekümnenaelaseid rahatähti, pundi reklaamlehti, mis reklaamisid kaalu langetamise vahendeid, maksmata elektriarve ja ümbriku, mis sisaldas fotosid alasti Staceyst, pildistatud päevadel enne tema paksuksminekut. Lizzie kinnitas endale, et ta ei ole varas, ja võttis ainult kaks kahekümnenaelast rahatähte, samal ajal kui keegi printsiipideta isik oleks võtnud palju. Ta läks edasi kööki, leidis külmikust, mis oli toidust ja joogist muidu tühi, pooliku pudeli Camparit ning võttis sellest lonksu. See pani ta läkastama ja ta imestas, millega see võis olla lahjendatud. Staceyl oli ilus suur vannituba, piisavalt suur, et mahutada elliptilist trenažööri ja sõudepinki. „Ta ei ole neist suurt kasu saanud,” ütles Lizzie valjusti.

Ta oleks magamistoa peaaegu vahele jätnud. Ta ei olnud huvitatud Stacey aluspesu sorimisest või tema nahaniisutaja kasutamisest. Aga Campari oli talle pähe hakanud ja ta mõtles, et pikaliheitmine võiks hea mõte olla. Ta avas magamistoa ukse ja jäi seisma nagu post. Siidist öösärgis ja sametist hommikumantlis Stacey lamas selili põrandal oma imperaatorlikus suuruses voodi kõrval. Väike kilekott, tühi millest iganes, mida see oli sisaldanud, oli ta kõrval, samuti klaas tõenäoliselt veega. Helekollased kapslid olid pillatud üle helekollase vaiba.

Lizzie teadis, et Stacey on surnud, kuigi ta ei osanud öelda, kuidas ta teadis. Ta ei hakanud karjuma. Ta uskus sisimas, et naised, kes hakkasid karjuma, kui nad nägid laipa või leidsid selle, tegid seda ainult efekti pärast. Nad oleksid kergesti suutnud end valitseda. Lizzie ei teinud üldse mingit häält.

Ta põlvitas põrandale ja katsus Stacey pulssi. Kuid ta ei pidanudki seda tegema; ta pidi tundma ainult Stacey näonaha külmust ja tema käte jäist niiskust, teadmaks, et Stacey on seal olnud kaua aega, võibolla eelmisest õhtust peale. Samuti ta teadis, et peab helistama politseisse või ehk kiirabisse ja et nüüd, kui Stacey on surnud, ei vajanud ta tegelikult mingit ettekäänet selles korteris olemiseks. See oleks ainult veidi piinlik. Ta lõi oma mobiilil hädaabinumbri ja kiirus, millega talle vastati, hämmastas teda.

„Politsei,” ütles ta, kui talle esitati valikud. „Leidsin just praegu oma parima sõbra surnult.”

Stacey ei olnud tema parim sõber, aga väike vale oli hädavajalik. Ta oleks võinud tunduda petisena, kui ta oleks öelnud midagi tõe vaimus. Ütlemine, et ta tuli korterisse oma võtmekomplektiga, mille Stacey talle oli andnud, oli ainus viis toetada seda parima sõbra väidet. Ta ei tohi sellega liialdada.

Operaator küsis, kas ta jääks korterisse, kuni politsei saabub, ja ta vastas, muidugi. Ta istus, sest oma bravuurist hoolimata tundis ta end päris vapustatult ja kartis, et võib kukkuda, kui jääb seisma. Kuni ta politseinike ja võibolla ka teiste tulekut ootas, pani ta kalendermärkmiku jälle elutuppa ja võttis oma salvrätirõnga tagasi. Kõige parem seda teha – mis siis, kui nad sellelt tema DNA leiavad?

Üksi oma mõtetega ja tundes end tugevamana, istus Lizzie elutoas tugitoolis ja mõtles, mis saab korterist. See oli kuulunud Staceyle, vaba hüpoteegist, ostetud tema vanematelt saadud pärandi eest. Stacey oli olnud uhke oma finantsilise sõltumatuse üle ja kindel, et ta saab jätkata oma näitlemise ja suurte osadega teleseriaalides, kui ta on kaalust maha võtnud. Tema vanemad olid hukkunud autoõnnetuses M25-l, kui Stacey käis ülikoolis. Ta oli elanud oma tädi Yvonne Weatherspooni ja tädilaste juures, kui see õnnetus juhtus, ning oli jäänud nendega kogu ülikooliajaks. Lizzie mõtles, kas ta peaks Yvonne’ile helistama ja talle Stacey surmast rääkima, kuid jättis selle tegemata. Las politsei teeb seda. Tal ei olnud Yvonne’i telefoninumbrit ja kuigi ta Stacey tädi põgusalt tundis, polnud ta temaga kunagi läbi saanud.

Kontrastina Staceyle elas Lizzie Iverson Roadil Kilburnis üüritud ühetoalises, kus polnud muud kui voodi, laud, toolid ja keetmisvõimalus. Üür oli väga kõrge korteri eest, mida see endast kujutas, ning koht oli väike, rõske ja vajas hädasti remonti. Ta mõtles sellest, istudes Stacey korteris, ja sellest, kui vähe tahtis ta sinna tagasi minna. Tema töö eest abiõpetajana ühes erakoolis maksti väga viletsalt, kuigi sel olid oma eelised. Võimalus jalgsi tööle minna oli üks neist ja prii lõuna teine. Ta ei pidanud saama koolis prii lõunat või tegelikult üldse mingit lõunat, kuid kedagi polnud märkamas, kui ta tühjendas ühe või rohkem paljudest puudutamata taldrikutest, mille ta lastekohvikust ära tõi. Samuti sõi ta kord nädalas õhtusöögi oma vanemate juures mitte sellepärast, et ta tahtis, vaid pidades meeles – kunagi hetkekski unustamata –, et isa maksis poole tema üürist. Nojah, isa ja ema, nagu ema nõudis, et ta peaks ütlema, kuigi Lizzie ei mõistnud, miks, kuna ta ema ei töötanud või ei olnud palgateenija, nagu ema eelistas seda öelda. Toitja, ütles ta isa, kes oli olnud kuni pensionileminekuni päris heal järjel.

Lizzie mõtles üsna igatsevalt karjasepirukale ja pudingute kuningannale, mida ta ema täna õhtul serveerib, kui uksekell helises.

Politsei oli saabunud.