Читать книгу Ei. Tohi. Magama. Jääda - S. Watson - Страница 3

TÄNA

Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan.

Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale – esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella – ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud.

Mu silmad harjuvad ja ma vaatan peaaegu pimedas ruumis ringi. Kapiukse küljes ripub hommikumantel, mis sobib naisele, kuid minust palju vanemale naisele, ning tualettlaua ees on toolileenil kenasti kokku volditud tumesinised püksid, aga muud ma eriti ei näe. Äratuskell paistab keerukas, aga ma leian nupu, mis selle kõige tõenäolisemalt kinni paneb. Panebki.

Siis kuulen enda kõrval värisevat hingetõmmet ja saan aru, et ma pole üksi. Keeran ringi. Näen nahka ja tumedaid halliseguseid karvu. Mees. Vasak käsi on linade vahelt väljas ning neljandas sõrmes on kuldsõrmus. Surun alla oige. Nii et ta pole mitte üksnes vana ja hall, mõtlen ma, vaid ka abielus. Ma keppisin abielumeest, ja ilmselt tema enda kodus, voodis, mida ta tavaliselt jagab oma naisega. Heidan tagasi selili, et end koguda. Mul peaks häbi olema.

Mõtlen, kus tema naine võiks olla. Kas ma peaksin muretsema, et ta võib iga hetk tulla? Kujutlen, kuidas ta seisab toa teises otsas, kriiskab ja mind litsiks sõimab. Medusa. Peatäis madusid. Mõtlen, kuidas end kaitsta, kui ta peaks ilmuma, kas ma üldse saan end kaitsta. Aga mees voodis ei paista muretsevat. Ta on külge keeranud ja norskab edasi.

Leban nii vaikselt, kui saan. Tavaliselt ma mäletan, kuidas sellistesse olukordadesse olen sattunud, aga täna mitte. Ilmselt oli mingi pidu, või siis käisime baaris või klubis. Ma pidin ikka päris täis olema. Nii täis, et ma ei mäleta mitte kui midagi. Nii täis, et läksin koju mehega, kellel on abielusõrmus ja karvane selg.

Lükkan linad vaikselt kõrvale ning istun voodi servale. Esmalt tuleb tualetis käia. Ma ei pane jalga maas olevaid susse – meest võib ju keppida, aga teise naise kingi ma küll jalga ei pane! – ja hiilin paljajalu koridori. Ma põen oma alastust, kardan valida vale ukse, sattuda mõne majalise, näiteks teismelise poja peale. Näen kergendusega, et vannitoa uks on praokil, lähen sisse ja panen ukse enda järel lukku.

Istun potile, pärast tõmban vett ja keeran end, et käsi pesta. Sirutan käe seebi järele, aga miski on valesti. Esmalt ei saa ma aru, milles viga on, aga siis näen. Seepi hoidev käsi ei ole minu käsi. Nahk on kortsus ja sõrmed jämedad. Küüned on viilimata ja näritud, ja nagu voodisse jäänud mehel, on neljandas sõrmes lihtne kuldne abielusõrmus.

Põrnitsen hetke, siis liigutan sõrmi. Ka seepi hoidev käsi liigub. Ahmin õhku ja seep kukub kraanikaussi. Ma vaatan peeglisse.

Nägu, mida ma seal näen, ei ole minu nägu. Juuksed on pead ligi ning palju lühemad kui minul, nahk põskedel ja lõua all on kottis, huuled kitsad, suunurgad allapoole. Ma hüüatan, sellest võiks saada ehmatuskarje, kui ma vaid laseksin – ja märkan siis silmi. Nende ümber on kortsud, aga kõigest hoolimata on need minu silmad. Peeglis olev inimene olen mina, aga kakskümmend aastat vanem. Kakskümmend viis. Veel rohkem.

See ei ole võimalik. Hakkan värisema ja haaran kraanikausi servast. Mu seest hakkab kerkima uus karje ning see jõuab pinnale kui lämmatatud aietus. Astun sammu tahapoole, eemale sellest peeglist, ja siis näengi neid. Fotosid. Need on kinnitatud seinale ja peeglile endale. Pildid vaheldumisi kollaste märkmepaberitega, vildikaga kirjutatud märkmed, niiskusest kaardus.

Valin huupi ühe. Christine, seisab seal, ja nool näitab minu foto poole – selle uue, vana mina poole –, kus ma istun mere ääres pingil ühe mehe kõrval. Nimi tundub tuttav, aga üksnes osalt, mul oleks nagu raske uskuda, et see on minu nimi. Inimesed fotol naeratavad ja hoiavad käest kinni. See on kena mees ja lähemalt vaadates ma näen, et ta on sama, kelle kõrval ma magasin ja kes minust voodisse jäi. Selle kõrvale on kirjutatud Ben, ja selle kõrvale Sinu mees.

Ahmin õhku ja tõmban foto seinalt maha. Ei! mõtlen ma. Ei! Ei saa olla… Vaatan teisi fotosid. Kõik need kujutavad mind ja teda. Ühel fotol on mul seljas inetu kleit ja ma pakin lahti kingitust, teisel on meil seljas ühesugused tuulejoped ning me seisame kose ees, kus väike koer nuusutab meie jalgu. Edasi tuleb pilt sellest, kuidas ma istun tema kõrval ja joon klaasist apelsinimahla, seljas toosama hommikumantel, mida ma magamistoas nägin.

Astun veel ühe sammu tagasi, kuni tunnen selja taga külmi kahhelkive. Siis hakkab minus värelema midagi mälulaadset. Mu mõistus püüab seda haarata, ent see hubiseb minema nagu tuhk tuules, ja ma saan aru, et minu praegune elu on minevik, möödunu, ehkki ma ei oska öelda, enne mida see oli, ja see siin on olevik, ja nende kahe vahel pole midagi peale pika ja vaikse tühjuse, mis on mind siia toonud, enda ja selle mehe juurde, sellesse majja.

***

Lähen tagasi magamistuppa. Mul on ikka veel foto käes – see, mis kujutab mind ja seda meest, kelle kõrval ma ärkasin – ja ma hoian seda enda ees.

„Mis toimub?“ küsin ma. Ma kisendan, pisarad jooksevad mööda nägu. Mees istub voodi peal, silmad poolkinni. „Kes sa oled?“

„Mina olen sinu mees,“ vastab ta. Nägu on unine, puudub ärritus. Ta ei vaata mu alasti keha. „Me oleme aastaid abielus olnud.“

„Mis mõttes?“ küsin mina. Ma tahaksin joosta, aga pole kuhugi minna. „Aastaid abielus olnud? Mis mõttes?“

Ta tõuseb püsti. „Võta,“ ütleb ta, ulatab mulle hommikumantli ja ootab, kuni ma selle selga panen. Tal on jalas pidžaamapüksid, mis on talle liiga suured, ja seljas valge varrukateta särk. Ta meenutab mulle mu isa.

„Me abiellusime 1985. aastal,“ ütleb ta. „Kakskümmend kaks aastat tagasi. Sa…“

„Mis asja?“ katkestan ma teda ja tunnen, kuidas veri näost ära valgub ja tuba hakkab keerlema. Kusagil majas tiksub kell ja see kõlab valjult nagu haamrilöögid. „Aga…“ Ta astub sammu minu poole. „Kuidas…?“

„Christine, sa oled nelikümmend seitse aastat vana,“ ütleb ta. Ma vaatan teda, seda võõrast, kes mulle naeratab. Ma ei taha teda uskuda, ma ei taha isegi kuulda, mida ta ütleb, aga ta jätkab. „Sul juhtus õnnetus,“ ütleb ta. „Ränk õnnetus. Sa said peavigastuse. Sul on raskusi asjade mäletamisega.“

„Mis asjade mäletamisega?“ küsin ma. Ega ometi viimase kahekümne viie aasta mäletamisega? „Mis asjade mäletamisega?“

Ta astub uuesti minu poole, otsekui oleksin ma ehmunud loom. „Kõigega,“ vastab ta. „Mõnikord alates kahekümnendate eluaastate algusest. Mõnikord isegi varasemast.“

Mu pea käib ringi, seal keerlevad kuupäevad ja vanused. Ma ei taha küsida, aga tean, et pean küsima. „Millal… Millal see õnnetus oli?“

Ta vaatab mind, näol kaastunne ja hirm.

„Kui sa olid 29…“

Panen silmad kinni. Mu mõistus püüab küll seda infot ära tõugata, aga sisimas tean, et see on tõsi. Kuulen, et hakkan uuesti nutma, ja seepeale tuleb see mees, see Ben, minu juurde lävele. Ma tunnen tema lähedust ega liiguta, kui ta käed mulle ümber piha paneb, ei hakka vastu, kui ta mind enda ligi tõmbab. Ta embab mind. Me kõigume koos kergelt ja see liikumine tundub kuidagi tuttavlik. Mul hakkab sellest parem.

„Ma armastan sind, Christine,“ ütleb ta, ja ehkki ma tean, et peaksin sama ütlema, ei tee ma seda. Ma ei ütle midagi. Kuidas ma saaksin teda armastada? Ta on võõras. Miski pole õige. Ma tahan nii palju asju teada. Kuidas ma siia sain, kuidas ma ellu jäin. Ma ei tea, kuidas küsida.

„Ma kardan,“ ütlen ma.

„Ma tean,“ vastab ta. „Ma tean. Aga ära muretse, Chris. Ma hoolitsen sinu eest. Ma hoolitsen alati sinu eest. Kõik saab korda. Usu mind.“

***

Ta ütleb, et näitab mulle maja. Olen nüüdseks rahunenud. Ma panin jalga aluspüksid ja selga ühe vana T-särgi, mis ta mulle andis, seejärel tõmbasin hommikumantli peale. Ma läheme koridori. „Vannituba sa juba nägid,“ ütleb ta ja teeb lahti selle kõrval oleva ukse. „Siin on kabinet.“

Seal on klaaslaud ja asi, mis peab olema arvuti, ehkki see on naeruväärselt väike, peaaegu nagu mänguasi. Selle kõrval on hallist metallist kartoteegikapp, mille kohal on päevaplaan. Kõik on puhas ja korras. „Ma töötan mõnikord siin,“ ütleb ta ja paneb ukse kinni. Me läheme üle koridori ja ta teeb järgmise ukse lahti. Voodi, tualettlaud, veel kappe. See on peaaegu samasugune kui see tuba, kus ma ärkasin. „Mõnikord sa magad siin,“ ütleb ta, „kui sa tahad. Aga tavaliselt sulle ei meeldi üksi ärgata. Sa lähed paanikasse, kui sa ei saa aru, kus sa oled.“ Ma noogutan. Tunnen end nagu tulevane üürnik, kellele uut korterit näidatakse. Nagu võimalik korterikaaslane. „Lähme alla.“

Lähen tema järel alla. Ta näitab mulle elutuba: pruun diivan ja sellega sobivad toolid, seinale kinnitatud lame ekraan, mille ta ütleb olevat televiisori, söögituba ja köök. Miski ei tule tuttav ette. Ma ei tunne midagi, isegi siis mitte, kui näen puhvetkapil raamitud fotot meist kahest. „Taga on aed,“ ütleb ta ja ma vaatan läbi köögi klaasukse välja. Väljas hakkab valgeks minema, öötaevas on muutumas heledamaks, ja ma näen suure puu siluetti ning väikese aia tagaosas kuuri, kuid muud mitte. Saan aru, et ma ei tea isegi seda, kus maailma otsas me oleme.

„Kus me oleme?“ küsin ma.

Ta seisab mu selja taga. Näen meie mõlema peegeldust klaasil. Mina. Minu abikaasa. Keskealised.

„Põhja-Londonis,“ vastab ta. „Crouch Endis.“

Astun sammu tagasi. Hakkan paanikasse minema. „Jeerum,“ ütlen ma. „Ma ei tea sedagi, kus kurat ma elan…“

Ta võtab mul käest kinni. „Ära muretse. Sinuga saab kõik korda.“ Keeran ringi, ootan, et ta ütleks, kuidas, kuidas minuga kõik korda saab, aga ta ei ütle. „Kas ma teen sulle kohvi?“

Hetkeks ma panen seda pahaks, kuid ütlen siis: „Jah. Jah, palun.“ Ta täidab kannu veega. „Mustalt, palun,“ ütlen ma. „Ilma suhkruta.“

„Ma tean,“ ütleb ta ja naeratab. „Kas sa röstsaia tahad?“

Vastan jaatavalt. Ta teab minust ilmselt nii palju, aga mul on ikka tunne, nagu oleks see üheöösuhtele järgnenud hommik: hommikusöök koos võõraga tema majas, plaanitsemine, kui ruttu oleks viisakas põgeneda, koju tagasi minna.

Aga selles ongi erinevus. Väidetavalt on see minu kodu.

„Ma pean istuma,“ ütlen ma. Ta vaatab mulle otsa.

„Mine istu elutuppa,“ ütleb ta. „Ma toon kohe.“

Lähen köögist ära.

Mõne hetke pärast tuleb Ben mulle järele. Ta annab mulle albumi. „Siin on mõned mälestused,“ ütleb ta. „Äkki aitab.“ Võtan selle tema käest vastu. Albumil on plastkaaned, mis peaksid meenutama kulunud nahka, aga ei meenuta, ja selle ümber on lohakalt seotud punane lehv. „Ma tulen kohe tagasi,“ ütleb ta ja lahkub toast.

Istun diivanile. Album mu süles on raske. Seda vaadata tundub nagu kellegi ellu piiluda. Meenutan endale, et kõik seal sees käib minu kohta, et selle andis mulle mu abikaasa.

Seon lehvi lahti ja avan albumi huupi. Foto minust ja Benist, me näeme palju nooremad välja.

Löön albumi kinni. Silun kätega albumiselga, sirvin lehti. Ma teen seda ilmselt iga päev.

Ma ei suuda seda ette kujutada. Olen kindel, et juhtunud on kohutav viga, aga ometi ei saa see nii olla. Tõendid on siin: ülakorruse peegel, kortsud kätel, mis mu süles olevat albumit silitavad. Ma ei ole see inimene, kelleks end hommikul ärgates pidasin.

Aga kes see oli? mõtlen ma. Millal ma olin see inimene, kes ärkas võõras voodis ja mõtles vaid põgenemisele? Panen silmad kinni. Mul on hõljumise tunne. Piirituse tunne. Mul on oht kaotsi minna.

Ma pean end kuhugi ankurdama. Panen silmad kinni ja püüan millelegi keskenduda – ükskõik millele kindlale. Ma ei leia midagi. Nii palju aastaid minu elust, mõtlen ma. Puudu.

See album ütleks mulle, kes ma olen, aga ma ei taha seda lahti lüüa. Veel mitte. Ma tahan siin natuke aega istuda, kogu minevik tühi. Kahevahel – võimaluste ja faktide vahel. Ma kardan oma minevikku avastada. Mida ma olen ja mida ma ei ole saavutanud.

Ben tuleb tagasi ja asetab kandiku minu ette. Röstsai, kaks tassi kohvi, piimakann. „Kas kõik on korras?“ küsib ta. Ma noogutan.

Ta istub minu kõrvale. Tal on habe aetud, jalas püksid, seljas särk ja ees lips. Ta ei näe enam välja nagu mu isa. Nüüd näeb ta välja, nagu töötaks pangas või mõnes kontoris. Pole paha, mõtlen ma ja heidan siis selle mõtte peast.

„Kas kõik päevad on sellised?“ küsin ma. Ben paneb röstsaiatüki taldrikule ja määrib sellele võid.

„Üsnagi,“ vastab ta. „Tahad ka?“ Ma raputan pead ja ta hammustab saia. „Kuni sa ärkvel oled, oled sa suuteline infot säilitama,“ ütleb ta. „Aga magades läheb suurem osa meelest. Kas kohv kõlbab?“

Vastan, et see on hea, ning ta võtab mul albumi käest. „See on nagu mälestusteraamat,“ ütleb ta ja avab selle. „Meil oli paari aasta eest tulekahju, jäime paljudest vanadest fotodest ja asjadest ilma, aga paar asja siin ikka on.“ Ta osutab esilehele. „See on sinu diplom,“ ütleb ta. „Ja siin on pilt sinust lõpuaktusel.“ Ma vaatan, kuhu ta näitab. Ma naeratan, kissitan päikese käes silmi, mul on seljas must rüü ning kuldse tutiga viltkübar. Minu selja taga on ülikonna ja lipsuga mees, kelle pea on fotoaparaadist ära pööratud.

„Oled see sina?“ küsin ma.

Ta naeratab. „Ei. Mina ei lõpetanud sinuga ühel ajal. Mina alles õppisin siis. Keemiat.“

Vaatan talle otsa. „Millal me abiellusime?“ küsin ma.

Ta pöörab pilgu minu poole ja võtab mul käest kinni. Mind üllatab tema naha karedus, ilmselt olen ma nooruse pehmusega harjunud. „Aasta pärast seda, kui sa doktorikraadi said. Me olime paar aastat käinud, aga sina – meie – me mõlemad tahtsime oodata, kuni su õpingud läbi saavad.“

See on loogiline, mõtlen ma, ehkki see on minust kuidagi väga mõistlik. Ma mõtlen, kas ma üldse tahtsin temaga abielluda.

Ta nagu loeks mu mõtteid ja ütleb: „Me olime väga armunud,“ ja lisab: „Oleme siiamaani.“

Mul ei tule pähe midagi, mida öelda. Ma naeratan. Ta rüüpab kohvi ja vaatab siis uuesti süles lebavat albumit. Ta keerab paar lehte edasi.

„Sa õppisid inglise keelt,“ ütleb ta. „Siis käisid sa pärast lõpetamist paaris kohas tööl. Niisama juhuslikud asjad. Sekretäritöö. Müügitöö. Ma ei tea, kas sa ikka teadsid, mida teha tahtsid. Mina lõpetasin bakalaureusekraadiga ja võtsin pedagoogikaõppe. See oli paar aastat raske, aga siis sain ülendust ning noh, siin me nüüd oleme.“

Ma vaatan toas ringi. See on kena ja mugav. Selgelt keskklassi kodu. Kamina kohal seinal on pilt metsamaastikuga, simsil kella kõrval portselankujukesed. Arutlen, kas mina aitasin sisustust valida.

Ben jätkab. „Ma õpetan lähedal asuvas keskkoolis. Ma olen nüüd õppealajuhataja.“ Ta ütleb seda uhkeldamata.

„Ja mina?“ küsin ma, ehkki tegelikult ma tean, mis on ainuke võimalik vastus. Ta pigistab mu kätt.

„Sina pidid töölt ära tulema. Pärast õnnetust. Sina ei tee midagi.“ Ta vist tunnetab mu pettumust. „Sul pole vajagi midagi teha. Ma teenin üsna hästi. Me saame hakkama. Meil on kõik hästi.“

Panen silmad kinni ja tõstan käe otsmikule. Seda kõike on liiga palju ja ma tahan, et ta vait jääks. Mul on tunne, et olen jõudnud taluvuspiirini – kui ta veel infot lisab, siis ma plahvatan.

Mida ma siis päevad läbi teen, tahan ma küsida, aga kardan vastust ega lausu midagi.

Ben sööb saia lõpuni ja viib kandiku kööki. Tagasi tulles on tal mantel seljas.

„Ma pean tööle minema,“ ütleb ta. Ma tõmbun pingule.

„Ära muretse,“ ütleb ta. „Sinuga ei juhtu midagi. Ma helistan sulle. Ausõna. Ära unusta, et täna on samasugune päev nagu iga teinegi. Sinuga ei juhtu midagi.“

„Aga…“ alustan ma.

„Ma pean minema,“ ütleb ta. „Anna andeks. Ma näitan enne sulle paari asja, mida sul võib vaja minna.“

Ta näitab mulle köögis, mis asjad on mis kapis, osutab eilsetele ülejääkidele külmkapis, mida ma saan lõunaks süüa, ja seina külge kruvitud pühitavat tahvlit, mille küljes on nööri otsas rippuv must marker. „Ma jätan sulle siia mõnikord sõnumeid,“ ütleb ta. Ma näen, et ta on kenade ühtlaste trükitähtedega kirjutanud REEDE ning selle alla sõnad Pesupesemine? Jalutuskäik? (Vasta telefonile!) Telekas? Sõna Lõunasöök alla on märgitud, et külmkapis on lõhet, ning lisatud on Salat? Lõpuks on ta kirjutanud, et ta peaks kell kuus koju jõudma. „Sul on ka märkmik,“ ütleb ta. „Sinu kotis. Selle tagaküljel on tähtsad telefoninumbrid ning meie aadress, juhuks kui sa peaksid eksima. Ja seal on mobiiltelefon…“

„Mis asi?“ küsin ma.

„Telefon,“ ütleb ta. „Juhtmeta. Seda saab igal pool kasutada. Väljaspool maja, igal pool. Ma toon su käekoti. Vaata, et sa välja minnes selle kaasa võtad.“

„Võtan,“ vastan mina.

„Nõndaks,“ ütleb ta. Me läheme esikusse ning ta võtab ukse kõrvalt kulunud nahkportfelli. „Ma siis lähen.“

„Hästi,“ ütlen mina. Ma ei tea, mida muud öelda. Mul on tunne nagu lapsel, kes koolist koju jäetakse, üksi koju, kui vanemad tööle lähevad. Ära puutu midagi, kujutlen ma teda ütlemas. Ära unusta rohtu võtta.

Ta tuleb minu juurde. Ta suudleb mind põsele. Ma ei takista teda, aga ma ei suudle teda ka vastu. Ta keerab välisukse poole ning on seda just avamas, kui korraga peatub.

„Oih!“ ütleb ta ja vaatab minu poole. „Peaaegu unustasin!“ Hääl on äkitselt tehtud, innukus teeseldud. Ta püüab liigselt, et see näiks loomulik; on ilmne, et ta on seda mulle juba mõnda aega öelda tahtnud.

Aga see mis tuleb, ei olegi nii halb. „Me sõidame täna õhtul ära,“ ütleb ta. „Ainult nädalavahetuseks. Meil on aastapäev, nii et ma panin kohad kinni. Sobib see sulle?”

Ma noogutan. „Kõlab hästi,“ ütlen ma.

Ta naeratab kergendatult. „On, mida oodata, eks? Natuke mereõhku! See teeb meile head.“ Ta keerab uuesti ukse poole ja teeb selle lahti. „Ma helistan sulle pärast,“ ütleb ta. „Küsin, kuidas sul läheb.“

„Jah,“ vastan ma. „Helista, palun.“

„Ma armastan sind, Christine,“ ütleb ta. „Ära seda kunagi unusta.“

Ta paneb ukse enda järel kinni ja ma keeran ringi. Lähen tagasi tuppa.

***

Hiljem, keskhommikul, istun ma tugitoolis. Nõud on pestud ja kenasti restile asetatud, pesu on masinas. Ma otsisin endale tegevust.

Aga nüüd on mul tühi tunne. See ongi nii, nagu Ben ütles. Mul ei ole mälu. Mitte midagi. Selles majas pole midagi, mida ma varasemast mäletaksin. Pole ühtki fotot, ei peegli ümber ega mu süles olevas albumis, mis meenutaks aega, mil see tehti, ma ei suuda meenutada ühtki hetke koos Beniga peale tänahommikuse kohtumise. Mu mõistus on täiesti tühi.

Ma panen silmad kinni ja püüan millelegi keskenduda. Ükskõik millele. Eilsele. Viimastele jõuludele. Ükskõik millistele jõuludele. Oma pulmadele. Midagi ei tule.

Tõusen püsti. Käin läbi maja, ühest toast teise. Aeglaselt. Hiilin nagu kummitus ja silitan käega seinu, laudu, mööbliesemete selgi, aga ei puutu tegelikult midagi. Kuidas minuga nii juhtus? mõtlen ma. Ma vaatan vaipu, mustrilisi pleede, portselankujukesi simsil ning söögitoas vaatamiseks välja pandud dekoratiivtaldrikuid. Püüan endale öelda, et see kõik on minu. Kõik on minu. Minu kodu, minu mees, minu elu. Aga need asjad ei kuulu minule. Need ei ole osa minust. Teen magamistoas kapiukse lahti ja näen rõivaid, mida ma ära ei tunne ja mis ripuvad kenasti reas nagu tühjad versioonid naisest, keda ma pole kunagi kohanud. Naisest, kelle kodus ma ringi hulgun, kelle seepi ja šampooni ma olen kasutanud, kelle hommikumantli ma olen seljast visanud ja kelle sussid mul jalas on. Ta on minu eest peidetud, tema kohalolu on tontlik, kauge ja puutumatu. Hommikul olin ma süüdlaslikult aluspesu valinud, sorides sukkpükste ja sukkadega segiläbi olevates püksikutes, nagu kardaksin vahele jääda. Hoidsin hinge kinni, kui leidsin sahtli tagaotsast siidist ja pitsist aluspüksid, sellised, mis olid ostetud nii näitamiseks kui ka kandmiseks. Sättisin kasutamata esemed samamoodi tagasi, nagu olin nad eest leidnud, ja valisin helesinised püksid, millega paistis sobivat üks rinnahoidja. Panin need selga, tõmbasin peale paksud sukkpüksid, püksid ja pluusi.

Ma istusin tualettlaua taha, et oma nägu peeglist uurida, oma peegelpildile ettevaatlikult läheneda. Silusin otsmikukortse, silmadealuseid nahavolte. Ma naeratasin, vaatasin oma hambaid ning suu ümber kogunevaid kortse, näkku ilmunud kanavarbaid. Märkasin pigmendilaike nahal ja värvusemuutust laubal, mis paistis nagu mitte veel päriselt paranenud sinikas. Leidsin kosmeetikat ja meikisin end pisut. Natuke puudrit, natuke põsepuna. Kujutlesin üht naist – nüüd saan aru, et oma ema – tegemas sedasama, nimetamas seda oma „sõjamaalinguks“, ja sel hommikul, kui ma huulepulka salvrätti pühkisin ning ripsmetušile korgi tagasi panin, näis see sõna täiesti sobiv. Ma oli tunne, et hakkan mingisse lahingusse minema või et mingi lahing on teel minu poole.

Kuidas ta mind kooli saatis. Kuidas end meikis. Püüdsin mõelda, kuidas mu ema midagi muud tegi. Ükskõik mida. Miski ei tulnud meelde. Nägin üksnes olematust, hiiglaslikke tühikuid tillukeste mälusaarte vahel, aastatepikkust olematust.

Nüüd olen köögis ja avan kapiuksi: pastakotid, pakid arborio-nimelise riisiga, purgid ubadega. See on mulle võõras toit. Mina mäletan, et sõin juustu röstsaial, keedukala, lihakonservivõileibu. Tõmban välja purgi sildiga „Kikerherned“, paki millegagi, mis kannab nime kuskuss. Ma ei tea, mis need on, rääkimata sellest, kuidas neid valmistada. Kuidas ma abikaasana hakkama saan?

Ma vaatan puhtaks pühitud tahvlit, mida Ben mulle enne lahkumist näitas. See on hallikat värvi, sõnu on sellele kirjutatud ja maha nühitud, välja vahetatud, parandatud, igaühest on midagi maha jäänud. Mõtlen, mida ma küll leiaksin, kui saaksin tagasi minna ja kihte dešifreerida, kas oleks võimalik oma minevikku niimoodi tagasi minna, aga saan siis aru, et isegi kui see oleks võimalik, oleks see kasutu.

Olen kindel, et leiaksin vaid teateid ja nimekirju, ostuloendeid, tegemist vajavaid ülesandeid.

Kas see on tõesti minu elu, mõtlen ma. Kas see on kõik, kes ma olen? Ma võtan markeri ja lisan tahvlile teate. Õhtuks kott pakkida? ütleb see. Pole just eriline meelespea, aga minu enda oma.

Ma kuulen mingit heli. Viisikest, mis tuleb minu kotist. Teen koti lahti ja tühjendan selle sisu diivanile. Rahakott, salvrätid, pliiatsid, huulepulk. Puudritoos, tšekk kahele kohvile. Märkmik. Vaid paari tolli laiune, lillemustriga, pliiats selja küljes.

Leian midagi, mis on ilmselt see telefon, mida Ben kirjeldas – see on väike, kerge, sellel on klaviatuur, mis teeb ta mänguasja sarnaseks. See helistab, ekraan vilgub. Ma vajutan nuppu, mida loodan õige olevat.

„Halloo?“ ütlen ma. Kostab hääl, mis ei ole Beni hääl.

„Tere,“ ütleb see hääl. „Christine? Kas see on Christine Lucas?“

Ma ei taha vastata. Mu perekonnanimi näib niisama veider kui eesnimigi. Mul on tunne, et kogu see kandev pind, mis ma olin suutnud leida, on uuesti kadunud ja asendunud vesiliivaga.

„Christine? Kas sa kuuled mind?“

Kes see saab olla? Kes teab, kus ma olen ja kes ma olen? Saan aru, et see võib olla kes iganes. Tunnen tekkimas paanikat. Mu sõrm liigub nupu kohale, mis kõne lõpetab.

„Christine? See olen mina. Doktor Nash. Palun vasta.“

See nimi ei tähenda mulle midagi, aga ma vastan siiski: „Kes?“

Hääl omandab uue tooni. Kergendus? „Doktor Nash,“ ütleb ta. „Sinu arst?“

Uus paanikahoog. „Minu arst?“ kordan ma. Ma ei ole ju haige, tahan ma lisada, aga ma ei tea ju isegi seda. Pea hakkab ringi käima.

„Jah,“ vastab tema. „Aga ära muretse. Me töötasime ainult sinu mälu kallal. Lahti pole midagi.“

Täheldan, et ta kasutas minevikku. Töötasime. Nii et veel keegi, keda ma ei mäleta.

„Mismoodi töötasime?“ küsin ma.

„Ma püüdsin sind aidata,“ ütleb ta. „Püüdsin välja uurida, mis täpselt mälukaotust põhjustas ning kas me saame midagi ette võtta.“

See kõlab loogiliselt, ehkki mul turgatab uus asi pähe. Miks Ben hommikul enne lahkumist seda arsti ei maininud?

„Kuidas?“ küsin ma. „Mida me tegime?“

„Me oleme paar kuud kokku saanud. Umbes paar korda nädalas.“

See on ju võimatu. Veel üks inimene, keda ma regulaarselt näen ja kes pole mulle mingit jälge jätnud.

Aga ma ei ole teid kunagi näinud, tahan ma öelda. Te võite olla ükskõik kes.

Ma ei ütle midagi. Sama võis öelda mehe kohta, kelle kõrval ma hommikul ärkasin, ja tema osutus minu meheks.

„Ma ei mäleta,“ ütlen ma selle asemel.

Hääl maheneb. „Ära muretse. Ma tean.“ Kui ta tõtt räägib, siis saab ta ilmselt kõigist kõige paremini aru. Ta selgitab, et meie järgmine kohtumine on täna.

„Täna?“ kordan ma. Meenutan kõike, mida Ben mulle hommikul ütles, kuni tahvlile kirjutatud ülesanneteni välja. „Aga mu mees ei öelnud mulle midagi.“ Täheldan, et nimetan meest, kelle kõrval ma ärkasin, esimest korda nii.

Tekib paus ning siis ütleb doktor Nash: „Ma ei tea, kas Ben ikka teab, et me kohtume.“

Märkan, et ta teab mu mehe nime, aga ütlen: „See on ju naeruväärne! Kuidas ta saab mitte teada? Ta oleks mulle öelnud!“

Ta ohkab. „Sa pead mind usaldama,“ ütleb ta. „Ma selgitan kõik, kui me kokku saame. Me teeme edusamme.“

Kui me kokku saame. Kuidas me kokku saame? Mõte sellest, et ma lähen ilma Benita välja, ilma et ta isegi teaks, kus ma olen või kellega ma koos olen, ajab mulle hirmu peale.

„Andke andeks,“ ütlen ma, „ma ei saa.“

„Christine,“ ütleb ta, „see on oluline. Kui sa vaatad oma märkmikusse, siis näed, et ma räägin tõtt. Kas see on sul käepärast? See peaks olema sinu kotis.“

Ma võtan lillelise raamatukese sealt, kuhu see diivanile kukkus, ning märkan ehmatusega selle kaanele kuldtähtedega trükitud aastaarvu. 2007. Kakskümmend aastat rohkem kui peaks.

„Jah.“

„Vaata tänast kuupäeva,“ ütleb ta. „30. november. Sa ilmselt näed seal kirjas meie kohtumist.“

Ma ei saa aru, kuidas täna saab olla november, kuidas homme saab olla detsember, aga ma lehitsen imeõhukesi lehti kuni tänase kuupäevani. Seal lehtede vahel on tükk paberit ning sellele on tundmatu käekirjaga kirjutatud „30. november – kohtumine dr Nashiga“. Nende all on „Ära Benile räägi“. Mõtlen, kas Ben on seda näinud, kas ta sorib mu asjades.

Otsustan, et tal pole selleks põhjust. Teised päevad on tühjad. Pole sünnipäevi, kohtumisi ega pidusid. Kas see tõesti kirjeldab minu elu?

„Hästi,“ ütlen ma. Ta seletab, et tuleb mulle järele, et ta teab, kus ma elan, et ta on tunni aja pärast kohal.

„Aga mu mees…“ alustan ma.

„Pole midagi. Me oleme tagasi ammu enne seda, kui ta töölt tagasi jõuab. Ausõna. Usalda mind.“

Kell kaminasimsil hakkab lööma ja ma pööran pead. See on vanamoodne kell, suur numbrilaud puust kastis, servas Rooma numbrid. Kell on pool kaksteist. Selle kõrval on hõbevõti kella üleskeeramiseks – asi, mida Ben ilmselt iga õhtu meeles peab. See näib peaaegu nii vana, et olla antiikne, ja ma imestan, kust me sellise kella saime. Võimalik, et sel polegi erilist ajalugu, vähemalt mitte koos meiega, vaid me lihtsalt nägime seda kusagil poes või turul ja see hakkas ühele meist meeldima. Ilmselt Benile, mõtlen ma. Mulle see ei meeldi.

Ma saan temaga ainult see üks kord kokku, mõtlen ma. Ja kui Ben õhtul koju tuleb, siis ma räägin talle. Ma ei suuda uskuda, et tema eest sellist asja varjan. Ometi sõltun ma temast täielikult.

Kuid doktor Nashi hääl oli veidralt tuttavlik. Erinevalt Benist ei tundu ta mulle täiesti võõras. Saan aru, et varasemat kohtumist temaga on peaaegu et lihtsam uskuda kui kohtumist oma abikaasaga.

Me teeme edusamme, oli ta öelnud. Mul on vaja teada, mis edusamme ta silmas peab.

„Hästi,“ ütlen ma. „Tulge.“

***

Doktor Nash saabub ja teeb ettepaneku, et läheksime kohvi jooma. „On sul janu?“ küsib ta. „Meil pole vist mõtet mu vastuvõtukabinetti sõita. Ma tahtsin sinuga täna nagunii niisama rääkida.“

Ma noogutan ja vastan jaatavalt. Ma olin magamistoas, kui ta saabus, ma vaatasin, kuidas ta auto parkis ja lukustas, kuidas ta juukseid sättis, jopet silus ja portfelli kätte võttis. Tema küll mitte, mõtlesin ma ja nägin, kuidas ta noogutas töölistele, kes kaubikust tööriistu maha tõstsid, aga siis tuli ta mööda teed meie maja juurde. Ta näis liiga noor, et arst olla, ja ehkki ma ei teadnud, mis tal seljas võiks olla, siis igatahes ei osanud ma oodata sportlikku jopet ja halle velvetpükse.

„Tänava lõpus on park,“ ütleb ta. „Minu meeles on seal kohvik. Kas läheme sinna?“

Me kõnnime koos. On lõikavalt külm ning ma tõmban salli tihedamalt kaela ümber. Mul on hea meel, et mul on kotis Beni antud mobiiltelefon. Ja mul on hea meel, et doktor Nash ei tahtnud minuga kuhugi sõita. Osa minust usaldab seda meest, aga teine, suurem osa ütleb, et see võib olla ükskõik kes. Võõras.

Ma olen täiskasvanud inimene, aga katkine. Sellel mehel oleks lihtne mind ükskõik kuhu viia, ehkki ma ei tea, mida ta peaks minust tahtma. Ma olen haavatav nagu laps.

Me jõuame suure teeni, mis lahutab tänavanurka üle tee olevast pargist, ja ootame, et üle minna. Meievaheline vaikus on rõhuv. Ma olin mõelnud oodata, kuni me maha istume, enne kui teda küsitlema hakkan, aga kuulen end küsimas. „Mis laadi arst te olete?“ nõuan ma. „Mida te teete? Kuidas te mind leidsite?“

Ta vaatab minu poole. „Ma olen neuropsühholoog,“ vastab ta. Ta naeratab. Mõtlen, et kas ma küsin temalt sedasama iga kord, kui me kohtume. „Ma olen spetsialiseerunud patsientidele, kellel on ajuhäired, ja eriti huvitavad mind mõningad uued funktsionaalsed neuropildindustehnikad. Mind on pikka aega huvitanud mäluprotsesside ja mälufunktsioonide uurimine. Lugesin sinu kohta vastavast kirjandusest ning otsisin sind üles. See ei olnud eriti raske.“

Üks auto keerab eemal ümber nurga ja sõidab meie poole. „Kirjandusest?“

„Jah. Sinust on tehtud paar uuringut. Ma võtsin ühendust kohaga, kus sind enne kojusaatmist raviti.“

„Miks? Miks te tahtsite mind üles leida?“

Ta naeratab. „Sest ma arvasin, et saan sind aidata. Ma olen juba mõnda aega töötanud patsientidega, kellel on sellised hädad. Mina usun, et neid saab aidata, ehkki nad vajavad intensiivsemat töötlemist kui tavaline üks tund nädalas. Mul oli paar mõtet selle kohta, kuidas esile kutsuda tõelisi edusamme, ja ma tahtsin neid proovida.“ Ta teeb pausi. „Lisaks kirjutan ma sinust uurimust. Määrava tähtsusega töö, võiks öelda.“ Ta hakkab naerma, kuid vakatab, kui ma ei liitu. Ta köhatab. „Sinu juhtum on ebatavaline. Ma usun, et meil on võimalik mälu töö kohta avastada palju enam, kui me praegu teame.“

Auto läheb mööda ja me ületame tee. Mind valdavad äng ja pinge. Ajuhäired. Uuringud. Otsisin sind üles. Püüan hingata ja lõdvestuda, aga ei suuda. Mind on ühes kehas kaks tükki: üks on neljakümne seitsme aastane naine, rahulik, viisakas ja teadlik, mis sorti käitumine on soovitatav ja milline mitte, ja teine on kahekümnendates eluaastates ning kisendab. Ma ei suuda otsustada, kumb olen mina, aga ainuke heli, mida ma kuulen, on kauge liiklusmüra ning pargist kostvad laste kilked, seega pean ma olema see esimene,

Teisel pool teed jään ma seisma ja küsin: „Kuulge, mis toimub? Ma ärkasin täna hommikul kohas, mida ma pole kunagi näinud, aga kus ma ilmselt elan, mehe kõrval, keda ma pole kunagi kohanud, aga kes ütleb, et olen temaga juba aastaid abielus olnud. Ja teie paistate minust rohkem teadvat kui ma ise.“

Ta noogutab aeglaselt. „Sul on amneesia,“ ütleb ta ja paneb oma käe mu käsivarrele. „Sul on juba kaua aega olnud amneesia. Sa ei suuda uusi mälestusi säilitada, seepärast oled unustanud suure osa sellest, mis sinuga täiskasvanuelu jooksul on toimunud. Sa ärkad iga päev üles nagu noor naine. Mõni päev nagu laps.“

Tema suust kõlab see kuidagi hullemini. Arsti sõnad. „Nii et see on tõsi?“

„Ma kardan küll. Jah. See mees on sinu abikaasa Ben. Sa oled temaga juba aastaid abielus olnud. Ammu enne seda, kui amneesia alguse sai.“ Ma noogutan. „Kas läheme edasi?“

Ma nõustun ja me jalutame parki. Teerada liigub mööda selle serva ning lähedal on laste mänguväljak, selle kõrval aga majake, kust inimesed suupistekandikutega välja tulevad. Me suundume sinna, mina võtan ühe täksitud laminaatlaua taga istet ning doktor Nash tellib meie joogid.

Tagasi tulles on tal käes kaks plasttopsi, mis on täidetud kange kohviga: mulle must, talle koorega. Ta paneb endale laual olevast kausist suhkrut, aga mulle ei paku, ja eeskätt just see veenab mind, et me oleme varem kohtunud. Ta tõstab pilgu ja küsib, mis mu otsaesisega juhtunud on.

„Mida?“ küsin esmalt, aga siis meenub mulle sinikas, mida hommikul nägin. Meik ei ole seda ilmselt varjata suutnud. „See?“ küsin ma. „Ma ei tea. Aga ei midagi hullu. Valus ei ole.“

Ta ei vasta. Ta segab kohvi.

„Te ütlesite, et Ben hooldab mind kodus?“ küsin ma.

Ta tõstab pilgu. „Jah. Esmalt oli sinu olukord nii tõsine, et vajasid ööpäevaringset hooldust. Alles siis, kui sul paremaks läks, sai Ben hakata sinu eest üksi hoolitsema, ehkki see oli isegi siis üsna täiskohaga töö.“

Nii et see praegune olek on juba paranemine. Mul on hea meel, et ma ei mäleta hullemaid aegu.

„Ta armastab mind siis väga,“ ütlen ma, pigem endale kui Nashile.

Ta noogutab. Tekib paus. Me mõlemad rüüpame kohvi. „Jah, ilmselt on see nii.“

Ma naeratan ja vaatan oma käsi, mis kuuma jooki hoiavad, vaatan kuldset abielusõrmust, lühikesi küüsi, vaatan oma viisakalt risti pandud jalgu. Ma ei tunne oma keha ära.

„Miks mu mees ei tea, et ma teiega kohtun?“ küsin ma.

Ta ohkab ja paneb silmad kinni. „Ma ütlen ausalt,“ vastab ta, paneb käed kokku ja toetub seljatoele. „Ma palusin alguses, et sa meie kohtumistest Benile ei räägiks.“

Mind tabab hirmusööst või pigem selle kaja. Ent ta näib usaldusväärne.

„Jätkake,“ ütlen ma. Ma tahan uskuda, et ta saab mind aidata.

„Mitmed inimesed – arstid, psühhiaatrid, psühholoogid ja nii edasi – on varem sinu ja Beniga ühendust võtnud, et sinuga töötada. Aga talle on alati olnud väga vastumeelt lasta sind asjatundjatega kokku. Ta on selgeks teinud, et sa oled saanud intensiivset ravi ning tema seisukohast pole saavutatud mitte midagi peale selle, et sind on endast välja aetud. Loomulikult tahtis ta sind – ja iseennast – uutest ärritustest säästa.“

Muidugi, ta ei taha minus asjatut lootust äratada. „Nii et te meelitasite mind endaga kohtuma ilma tema teadmata?“

„Jah. Ma võtsin alguses Beniga ühendust. Me rääkisime telefoni teel. Ma palusin temalt kohtumist, et saaksin selgitada, mis mul pakkuda on, aga ta keeldus. Siis ma võtsin otse sinuga ühendust.“

Uus hirmusööst, otsekui eikusagilt. „Kuidas?“ küsin ma.

Ta langetab pilgu oma topsile. „Ma tulin sinu juurde. Ma ootasin, kuni sa majast välja tulid, ja tutvustasin ennast.“

„Ja mina olin nõus? Niisama lihtsalt?“

„Mitte kohe. Ei. Ma pidin sind veenma, et sa võid mind usaldada. Tegin ettepaneku, et peaksime korra kokku saama, ainult üheks seansiks. Kas või ilma Beni teadmata. Ma lubasin selgitada, miks ma sul kohtuma tulla palun ja mida ma oma arust suudan sulle pakkuda.“

„Ja mina jäin nõusse…“

Ta tõstab pilgu. „Jah,“ ütleb ta. „Ma ütlesin sulle, et pärast esimest visiiti on sinu enda teha, kas sa ütled Benile või mitte, aga kui sa otsustad seda mitte teha, siis ma hakkan sulle helistama, et sa meie kohtumisi ikka mäletaksid.“

„Ja mina otsustasin talle mitte rääkida.“

„Jah. Just nii. Sa tahtsid oodata, kuni me saavutame edusamme, enne kui talle räägid. Sinu arust oli nii parem.“

„Ja kas me oleme?“

„Mida?“

„Edusamme teinud.“

Ta rüüpab veel veidi kohvi ja paneb siis topsi lauale. „Mina usun küll, jah. Ehkki edusamme on pisut keerukas hinnata. Aga viimase paari nädalaga paistad sa olevat tagasi saanud mitmeid mälestusi – mitmed neist esmakordselt, niipalju kui meie teame. Ning on teatud tõsiasjad, millest sa oled rohkem teadlik kui veel mõne aja eest. Näiteks oled sa nüüd mõnikord ärgates teadlik, et sa oled abielus. Ja…“ Ta vakatab. „Ja?“ kordan mina.

„Noh, minu meelest oled sa muutunud iseseisvamaks.“

„Iseseisvamaks?“

„Jah. Sa ei sõltu enam kõiges nii väga Benist. Ega minust.“

Ja ongi kõik, mõtlen ma. Neist edusammudest ta räägibki. Iseseisvus. Äkki ta peab silmas, et ma saan ilma hoidjata poes või raamatukogus käidud, ehkki hetkel pole ma kindel, kas seegi tõele vastab. Igal juhul pole ma veel teinud edusamme, millega tasuks oma abikaasa ees uhkeldada. Ma ei suuda isegi iga kord ärgates meenutada, et mul abikaasa on.

„Aga kas see on kõik?“

„See on oluline,“ vastab tema. „Ära alahinda seda, Christine.“

Ma ei ütle midagi. Rüüpan kohvi ja vaatan kohvikus ringi. See on peaaegu tühi. Tagant väikesest köögist kostab hääli, kohati sahinat, kui vesi keema tõuseb, eemal mängivad lapsed. Raske uskuda, et see koht on minu kodule nii lähedal, aga ometi ei mäleta ma, et oleksin siin kunagi käinud.

„Te ütlete, et me oleme mitu nädalat kohtunud,“ ütlen ma doktor Nashile. „Mida me siis teinud oleme?“

„Kas sa mäletad midagi meie eelmistest seanssidest? Ükskõik mida?“

„Ei,“ vastan mina. „Ei midagi. Niipalju kui mina tean, näen ma teid täna esimest korda.“

„Vabanda mu küsimist,“ ütleb ta. „Nagu ma ütlesin, on sul mõnikord mälestusevälgatusi. Mõnikord paistab, et sa tead rohkem kui teistel päevadel.“

„Ma ei saa aru,“ ütlen ma. „Mul pole mingeid mälestusi teiega kohtumisest ega sellest, mis juhtus eile või üleeile või eelmisel aastal. Samas mäletan ma mõnda asja aastatetagusest ajast. Oma lapsepõlve. Oma ema. Ma mäletan hädavaevu, et õppisin ülikoolis. Ma ei saa aru, kuidas need vanad mälestused said alles jääda, kui kõik muu on kui puhtaks pühitud.“

Ta noogutab kogu mu jutu vältel. Ma ei kahtlegi, et ta on seda varem kuulnud. Võimalik, et ma küsin iga nädal samu asju. Võimalik, et meil on alati sama vestlus.

„Mälu on keerukas asi,“ ütleb ta. „Inimolenditel on lühiajaline mälu, mis suudab fakte ja infot säilitada umbes ühe minuti, aga ka pikaajaline mälu. Seal me saame hoida tohututes kogustes infot pealtnäha lõputult pikka aega. Me teame nüüd, et neid kaht funktsiooni juhivad erinevad ajuosad ja et nende vahel on närviühendused. Lisaks on ajus üks osa, mis näib võtvat lühiajalised, mööduvad mälestused, ja kodeerivat need pikaajalisteks mälestusteks, et neid saaks palju hiljem meelde tuletada.“

Ta räägib lihtsalt ja kiirelt, see on talle tuttav teema. Ilmselt olin ka mina kunagi selline – endas kindel.

„Amneesiat on kaht tüüpi,“ ütleb ta. „Harilikult ei suuda see inimene meenutada möödunud sündmusi, kusjuures rängemini on mõjutatud värskemad mälestused. Nii et kui näiteks ohvril on autoõnnetus, ei pruugi ta mäletada ei õnnetust ega sellele eelnevaid päevi või nädalaid, kuid mäletab selgelt kõike, mis juhtus kuni pool aastat enne õnnetust.“

Ma noogutan. „Ja teine tüüp?“

„Teine on haruldasem,“ ütleb ta. „Mõnikord tekib suutmatus viia mälestusi lühiajalisest mälust üle pikaajalisse. Selle hädaga inimesed elavad hetkes, nad suudavad meenutada üksnes vahetult olnut, ja sedagi vaid lühikest aega.“

Ta peatub, otsekui ootaks, et ma midagi ütlen. Mul on tunne, et meil on mõlemal omad kindlad repliigid, et me oleme seda vestlust tihti harjutanud.

„Mul on mõlemad?“ küsin ma. „Olemasolevate mälestuste kaotus pluss suutmatus moodustada uusi?“

Ta köhatab. „Kahjuks küll. Seda ei esine sageli, aga see on täiesti võimalik. Sinu puhul on aga ebatavaline sinu amneesia muster. Üldiselt pole sul siduvaid mälestusi millestki pärast varast lapsepõlve, aga uusi mälestusi paistad sa töötlevat viisil, millesarnast ma pole kunagi kohanud. Kui ma praegu siit lahkuksin ja kahe minuti pärast tagasi tuleksin, ei mäletaks anterograadse amneesiaga inimene, et ta on minuga kohtunud, vähemalt mitte täna. Aga sina paistad mäletavat terveid ajaperioode, kuni kahtkümmend nelja tundi, mille sa aga seejärel kaotad. See pole tüüpiline. Ausalt öeldes ei ole see loogiline, arvestades seda, kuidas mälu meie teada töötab. See näitab, et sa oled täiesti võimeline viima mälestusi lühiajalisest mälust pikaajalisse üle. Ma ei saa aru, miks nad sul alles ei jää.“

Mu elu võib olla purustatud, aga vähemalt on see purustatud piisavalt suurteks tükkideks, et mulle on alles jäänud iseseisvuse illusioon. Ilmselt näitab see, et mul on vedanud.

„Miks?“ küsin ma. „Mis selle põhjustas?“

Ta ei ütle midagi. Ruumis jääb vaikseks. Õhk tundub paigal seisvat ja kleepuvat. Kui ta suu lahti teeb, näivad sõnad seintelt tagasi kajavat. „Mälu võivad kahjustada paljud asjad,“ ütleb ta. „Nii pikaajalist kui ka lühiajalist. Haigused, traumad, narkomaania. Kahjustuste loomus paistab erinevat, sõltuvalt sellest, milline aju osa sai mõjutusi.“

„Jah,“ vastan ma. „Aga mis minul selle põhjustas?“

Ta vaatab mulle hetke otsa. „Mida Ben sulle ütles?“

Ma meenutan meie vestlust magamistoas. Õnnetus, oli ta öelnud. Ränk õnnetus.

„Ta ei öelnud õieti midagi,“ ütlen mina. „Ei midagi täpset. Ta ütles lihtsalt, et mul oli õnnetus.“

„Jah,“ vastab tema ja sirutab käe portfelli järele, mis on laua all. „Sinu amneesia põhjustas trauma. See on tõsi, vähemalt osaliselt.“ Ta teeb portfelli lahti ja võtab välja kaustiku. Esmalt on mul tunne, et ta tahab oma märkmeid vaadata, aga selle asemel annab ta kaustiku üle laua minu kätte. „Näe. Ma tahan selle sulle anda,“ ütleb ta. „See selgitab kõik. Paremini, kui mina seda oskaksin. Iseäranis seda, mis sinu olukorra põhjustas. Aga ka teisi asju.“

Ma võtan selle tema käest. See on pruun, nahkköites, lehti hoiab koos kummipael. Võtan kummi ära ja teen kaustiku huupi lahti. Paber on paks ja õrnalt jooneline, servas on punane joon ning leheküljed on täidetud tiheda käekirjaga. „Mis see on?“ küsin ma.

„See on päevik,“ ütleb ta. „Päevik, mida sa viimased nädalad pidasid.“

Jahmun. „Päevik?“ Huvitav, miks see tema käes on.

„Jah. Seal on kirjas, mida me oleme viimasel ajal teinud. Ma palusin sul seda pidada. Me oleme teinud kõvasti tööd, püüdes välja uurida, kuidas su mälu täpselt töötab. Ma mõtlesin, et sulle tuleks kasuks arvet pidada, mida me teinud oleme.“

Vaatan enda ees olevat kaustikut. „Nii et see on minu kirjutatud?“

„Jah. Ma ütlesin, et sa kirjutaksid, mis aga meeldib. Paljud amneetikud on samalaadset asja proovinud, aga üldiselt pole sellest erilist kasu, sest neil on mälu nii lühike. Aga kuna sina mäletad teatud asju terve päeva, siis ma ei näinud põhjust, miks sa ei võiks iga päeva lõpus mõningaid märkmeid kirja panna. Ma arvasin, et sulle tuleb kasuks, kui viid ühe mälulõnga ühest päevast teise edasi. Lisaks mõtlesin ma, et mälu võib olla nagu lihas, et seda saab treenimisega tugevdada.“

„Ja teie lugesite seda kogu aeg?“

„Ei,“ vastab tema. „Sa kirjutasid seda omaette.“

„Aga kuidas…“ alustan ma ja küsin siis: „Kas Ben tuletas mulle meelde, et ma seda kirjutaksin?“

Ta raputab pead. „Ma soovitasin sul seda saladuses hoida,“ ütleb ta. „See oli sul kodus peidus. Mina helistasin sulle ja ütlesin, kus see peidus on.“

„Iga päev?“

„Jah, enam-vähem.“

Ta vakatab ja lausub siis: „Ei. Ben ei ole seda lugenud.“

Ma imestan, miks mitte, mis seal sellist on, mida mu mees näha ei tohi. Mis saladusi võib minul olla? Saladusi ei tea ma ju ise ka.

„Aga teie olete seda lugenud?“

„Sa jätsid selle paari päeva eest minu kätte,“ ütleb ta. „Sa ütlesid, et ma pean seda lugema. Et on aeg.“

Ma vaatan kaustikut. Olen põnevil. Päevik. Side kaotatud minevikuga, olgugi see vaid hiljutine.

„Kas te lugesite selle tervenisti läbi?“

„Jah,“ vastab ta. „Suurema osa. Vähemalt kõik, mis oluline oli.“ Ta vakatab ja pöörab pilgu kõrvale, kratsides kukalt. Tal on piinlik, mõtlen ma. Huvitav, kas ta räägib mulle kaustiku kohta tõtt. Ta joob oma viimase kohvitilga ära ning lausub: „Ma ei sundinud sind seda mulle näitama. Seda ma tahan rõhutada.“

Ma noogutan, lõpetan oma kohvi vaikides ning lehitsen samal ajal kaustikut. Esikaane siseküljel on rida kuupäevi. „Mis need on?“ küsin ma.

„Need on kuupäevad, mil me kohtusime,“ ütleb ta. „Samuti need, mis me kohtumisteks planeerisime. Me korraldasime neid jooksvalt. Mina helistasin sulle, et neid meelde tuletada, ütlesin sulle, et sa päevikusse vaataksid.“

Ma mõtlen kollasele sedelile märkmiku vahel. „Aga tänane?“

„Täna oli päevik minu käes,“ ütleb tema. „Seepärast me kirjutasime sedeli.“

Ma noogutan ja vaatan ülejäänud kaustiku läbi. See on täidetud tiheda käekirjaga, mida ma ei tunne. Lehekülg lehekülje järel. Paljude päevade töö.

Mõtlen, et kuidas ma selleks küll aega leian, aga siis meenub mulle köögi tahvel ning vastus on ilmselge; mul pole midagi muud teha.

Panen selle lauale tagasi. Noor teksade ja T-särgiga mees tuleb sisse ja kiikab meie poole, tellib siis joogi ja istub ajalehe seltsis lauda. Ta ei vaata rohkem minu poole ning 20-aastane mina on pahane. Mul on tunne, nagu oleksin ma nähtamatu.

„Kas hakkame minema?“ küsin ma.

Me läheme sama teed tagasi. Taevas on pilve läinud ning on kerge udu. Maapind jalge all tundub pehme, nagu me kõnniksime vesiliival. Näen mänguväljakul karusselli, mis aeglaselt keerleb, ehkki keegi sellega ei sõida.

„Kas me tavaliselt ei saa siin kokku?“ küsin ma, kui tee äärde jõuame. „Kohvikus, ma mõtlen?“

„Ei. Tavaliselt kohtume me minu töö juures. Teeme harjutusi. Teste ja muud sellist.“

„Miks siis täna siin?“

„Ma tõesti tahtsin sulle ainult kaustiku tagasi anda,“ ütleb ta. „Ma olin mures, kuna sul seda polnud.“

„Kas ma olen sellest sõltuvaks muutunud?“ küsin ma.

„Omamoodi jah.“

Me läheme üle tee tagasi maja juurde, kus ma koos Beniga elan. Ma näen doktor Nashi autot, mis on endiselt samas kohas, näen tillukest aeda meie akna all, lühikest teerada ja keni lillepeenraid. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et elan selles kohas.

„Kas soovite sisse tulla?“ küsin ma. „Veel üks tass kohvi?“

Ta raputab pead. „Ei. Ei, aitäh. Ma pean minema hakkama. Meil, minul ja Julie’l, on õhtuks plaanid.“

Ta seisatab hetkeks ja vaatab mind. Ma märkan, et ta juuksed on lühikeseks lõigatud ja korralikult lahku soetud ja et tema särgi vertikaalsed triibud põrkuvad sviitri horisontaalsete triipudega. „Kas Julie on teie naine?“

Ta naeratab ja raputab pead. „Ei, mu sõbratar. Tegelikult mu mõrsja. Me kihlusime. Ma kipun seda unustama.“

Ma naeratan vastu. Neid detaile ma peaksin ilmselt mäletama. Väikesi asju. Äkki neid triviaalsusi ma olengi sinna kladesse kirjutanud, neid väikesi konkse, mille küljes ripub kogu elu.

„Palju õnne,“ ütlen mina ja tema tänab.

Mul on tunne, et ma peaksin veel küsimusi esitama, rohkem huvi üles näitama, aga sellel pole eriti mõtet. Kõik, mis ta mulle praegu räägib, olen ma homme ärgates unustanud. Tänane päev on kõik, mis mul on. „Ma peaksingi tagasi minema,“ ütlen ma. „Me sõidame nädalavahetuseks ära. Mere äärde. Ma pean pärast pakkima…“

Ta naeratab. „Head aega, Christine,“ ütleb ta. Ta pöördub lahkuma, ent vaatab siis minu poole tagasi. „Sinu märkmikusse on kirjutatud minu numbrid,“ ütleb ta. „Ette. Helista mulle, kui soovid mind uuesti näha. Kui tahad ravi jätkata, ma mõtlen. Sobib?“

„Kui?“ Mulle meenub märkmik ja kohtumised, mis olid märgitud praegusest hetkest kuni aasta lõpuni. „Ma mõtlesin, et meil oli veel seansse kokku lepitud?“

„Sa saad aru, kui päevikut loed,“ vastab tema. „Siis saad aru. Ma luban.“

„Hästi,“ ütlen mina. Saan aru, et usaldan teda, ja see teeb mulle heameelt. Mul on hea meel, et mu mees pole ainuke, kellele ma toetuda võin.

„Kõik oleneb sinust, Christine. Helista mulle, millal aga soovid.“

„Ma helistan,“ ütlen mina, seejärel ta lehvitab, istub autosse, tagurdab üle õla vaadates tee peale ja ongi läinud.

Ma teen tassi kohvi ja lähen sellega elutuppa. Kuulen väljast vilistamist ja selle vahele valju puurimist ning aeg-ajalt ka hüplikku naeru, aga kõik see hajub taustamüraks, kui ma tugitooli istun. Päike paistab nõrgalt läbi pitskardinate ning ma tunnen selle kerget soojust oma kätel ja reitel. Võtan päeviku kotist välja.

Ma olen närvis. Ma ei tea, mida see klade sisaldab. Milliseid šokke ja üllatusi. Milliseid saladusi. Ma vaatan kohvilaual lebavat albumit. Selles on üks versioon minu minevikust, see, mis on valitud Beni poolt. Kas see kaustik sisaldab mõnd teist? Ma teen selle lahti.

Esimene leht on joonimata. Olen selle keskele musta tindiga kirjutanud Christine Lucas. Ime, et ma pole selle alla Isiklik! kirjutanud. Või Käed eemale!

Sellele on midagi lisatud. Midagi ootamatut ja hirmsat. Hirmsamat kui miski, mis ma olen täna näinud. Minu nime alla on sinise tindi ja suurte tähtedega kirjutatud kolm sõna.

ÄRA USALDA BENI.

Aga midagi muud mul teha pole, ma keeran lehte.

Ma hakkan oma lugu lugema.