Читать книгу Ei. Tohi. Magama. Jääda - S. Watson - Страница 4

CHRISTINE LUCASE PÄEVIK

REEDE, 9. NOVEMBER

Minu nimi on Christine Lucas. Ma olen 47 aastat vana. Amneetik. Ma istun siin võõra voodi peal ja kirjutan oma lugu, seljas siidist öösärk, mille mulle väidetavalt kinkis 46. sünnipäevaks allkorrusel olev mees, kes väidab, et ta on mu abikaasa ja et tema nimi on Ben. Toas on vaikus ja ainus valgus tuleb öölaual seisvast lambist, see on pehme oranž kuma. Mul on tunne, et ma hõljun, ripun valguslaigus.

Magamistoa uks on kinni. Ma kirjutan päevikut omaette. Salaja. Ma kuulen oma meest elutoas: diivani naksatust, kui ta ettepoole kummardub või püsti tõuseb, juhuslikku köhatust, mis on viisakalt summutatud, aga ma peidan päeviku ära, kui ta üles tuleb. Ma panen selle voodi või padja alla. Ma ei taha, et ta näeb mind kirjutamas. Ma ei taha talle öelda, kust ma päeviku sain.

Ma vaatan voodi kõrval olevat kella. Kell on peaaegu üksteist, ma pean kiiresti kirjutama. Ilmselt kuulen ma peatselt, kuidas ta televiisori kinni paneb, põrandalaua kriiksatust, kui Ben toast välja läheb, lüliti klõpsatust. Kas ta läheb kööki ja teeb võileiva või kallab endale klaasi vett? Või tuleb ta otse voodisse? Ma ei tea. Ma ei tea tema kombeid. Ma ei tea endagi omi.

Sest mul ei ole mälu. Beni sõnul, selle arsti sõnul, kellega ma pärast lõunat kokku sain, kustutab mu aju täna öösel magades kõik, mida ma täna tean. Kõik, mis ma täna tegin. Ma ärkan homme hommikul samamoodi nagu täna hommikul. Ma arvan, et olen alles laps. Mõtlen, et mul ikka veel ees terve elu täis valikuid.

Ja siis avastan ma taas, et eksin. Minu valikud on juba tehtud. Pool mu elust on seljataga.

Arsti nimi oli Nash. Ta helistas mulle täna hommikul, võttis mu auto peale, sõidutas mu oma kabinetti. Ta küsis ja ma vastasin, et pole temaga kunagi varem kohtunud; ta naeratas, ehkki südamlikult, ja tegi oma laual oleva arvuti kaane lahti.

Ta näitas mulle filmi. Videoklippi. See kujutas mind ja teda, teistes riietes, aga samades toolides ja samas kabinetis. Filmis andis ta mulle pliiatsi ning palus paberile kujundeid joonistada, aga ainult peeglisse vaadates, nii et kõik näis tagurpidi. Ma nägin, et mulle oli see keeruline, aga samas ei märganud ma eriti muud peale oma kortsuliste sõrmede ja abielusõrmuse vasakus käes. Kui ma lõpetasin, paistis tal hea meel olevat. „Sa lähed kiiremaks,“ ütles ta videos ning lisas, et kusagil sügaval sisimas jääb mulle nädalatepikkuse harjutamise mõju meelde, isegi kui ma harjutamist ennast ei mäleta. „See tähendab, et mingil tasandil su pikaajaline mälu töötab,“ ütles ta. Ma naeratasin, aga ei olnud rõõmsa näoga. Film lõppes.

Doktor Nash pani arvuti kinni. Ta ütles, et me oleme mitu nädalat kohtunud, et mul on tõsine episoodilise mälu kahjustus, mis see ka poleks. Ta selgitas, et ma ei suuda sündmusi ega isiklikke üksikasju meelde jätta, ja lisas, et tavaliselt tuleb see mingist neuroloogilisest kahjustusest. Strukturaalsest või keemilisest, ütles ta. Või hormonaalsest tasakaalutusest. See on väga haruldane ja mina paistan olevat eriti raske juhtum. Kui ma küsisin, kui raske, siis ta ütles, et mõni päev ei suuda ma meenutada midagi peale varase lapsepõlve. Ma mõtlesin tänase hommiku peale, kui ma ärkasin ilma igasuguste täiskasvanu mälestusteta.

„Mõni päev?“ küsisin mina. Ta ei vastanud ning tema vaikimine näitas mulle, mida ta tegelikult mõtles:

Enamjaolt.

Püsiva amneesia jaoks on ravivõtteid, ütles ta – ravimid, hüpnoos–, kuid suuremat osa on juba proovitud. „Aga sul on ainulaadne võimalus end ise aidata, Christine,“ ütles ta, ja kui ma küsisin, kuidas nii, siis ta ütles, et ma olen teistest amneetikutest erinev. „Sinu sümptomite muster näitab, et sinu mälestused ei ole igaveseks kadunud,“ ütles ta. „Sa suudad midagi meelde jätta tundideks. Kuni sa magama lähed. Sa võid isegi tukastada ja ikkagi ärgates kõike mäletada, seni kuni sa pole süvaunne vajunud. See on väga haruldane. Suurem osa amneetikuid kaotavad uued mälestused sekunditega…“

„Ja…?“ küsisin mina.

Ta lükkas üle laua minu poole pruuni kaustiku. „Minu meelest tasuks sul üles tähendada oma ravi, oma tunded, kõik muljed ja mälestused, mis sul pähe tulevad. Siia sisse.“

Ma sirutasin käe välja ja võtsin tema käest kaustiku. See oli tühi.

Nii et see ongi minu ravi, mõtlesin ma. Päeviku pidamine? Ma tahan asju meelde tuletada, mitte ainult üles tähendada.

Ta ilmselt tunnetas mu pettumust. „Ma loodan lisaks, et oma mälestuste üleskirjutamine võib sind ajendada rohkem mäletama,“ ütles ta. „Toime võib olla kumulatiivne.“

Ma olin hetke vait. Mis valikut mul tegelikult oli? Pea päevikut või ole samasugune, nagu oled, igavesti.

„Hästi,“ ütlesin ma. „Ma hakkan päevikut pidama.“

„Tore,“ vastas tema. „Ma kirjutasin oma telefoninumbrid kaustiku sisekaanele. Helista, kui segadusse satud.“

Ma võtsin kaustiku tema käest ja ütlesin, et helistan. Tekkis pikk paus ja tema ütles: „Me oleme kõvasti uurinud sinu varast lapsepõlve. Me vaatasime fotosid. Ja muid selliseid asju.“ Ma ei öelnud midagi, ta võttis enda ees olevast kaustast ühe foto. „Täna ma tahan, et sa vaataksid seda,“ ütles ta. „Kas tunned ära?“

Fotol oli maja. Alguses tundus see mulle täiesti võõras, aga siis nägin kulunud astet, mis viis ukse juurde, ja äkitselt ma teadsin. See oli maja, kus ma üles kasvasin, see, kus ma täna hommikul ärgates arvasin end olevat. See oli kuidagi teistmoodi, vähem tõeline, aga eksimatult sama. Ma neelatasin. „Ma elasin seal lapsena,“ ütlesin ma.

Ta noogutas ja ütles, et suur osa mu varastest mälestustest on alles. Ta palus mul kirjeldada maja sisemust.

Ma rääkisin talle, mida ma mäletasin: et uks viis otse elutuppa, et tagapool oli väike söögituba, et külalistel soovitati kasutada meie maja ja naabrite maja eraldavat kõrvaltänavat ning tulla tagauksest kööki.

„Veel midagi?“ küsis ta. „Mis ülemisel korrusel oli?“

„Kaks magamistuba,“ ütlesin mina. „Üks eespool, teine tagapool. Vannituppa ja tualetti sai köögist, need olid päris taga. Need olid olnud omaette majas, kuni need kahe tellisseina ja laineplastist katuse abil majaga kokku ehitati.“

„Veel midagi?“

Ma ei teadnud, mida ta ootab. „Ma ei tea…“ ütlesin ma.

Ta küsis, kas ma mäletan väikesi detaile.

Siis tuli mul meelde. „Emal oli sahvris purk, millel oli kiri „Suhkur“,“ ütlesin ma. „Ta hoidis seal raha. Ta peitis purgi ülemisele riiulile. Seal üleval olid ka moosid. Ta tegi neid ise. Marju me korjasime ise metsast, kuhu me sõitsime. Ma ei mäleta, kus see oli. Me läksime kolmekesi sügavale metsa ja korjasime mustikaid. Hästi palju. Ja siis keetis ema need moosiks.“

„Hästi,“ ütles ta ja noogutas. „Suurepärane!“ Ta kirjutas enda ees olevasse kausta. „Aga need?“

Ta näitas mulle veel paari fotot. Ühel oli naine, kelle ma paari hetkega ära tundsin kui oma ema. Ühel olin mina. Ma rääkisin talle, mida oskasin. Kui lõpetasin, pani ta fotod ära. „Väga hea. Sa mäletasid oma lapsepõlvest palju enam kui tavaliselt. Vist tänu neile fotodele.“ Ta vakatas. „Järgmine kord ma tahaksin sulle veel paari fotot näidata.“

Ma olin nõus. Imestasin, kust ta need fotod sai ja kui palju ta teadis minu elust, mida ma ise ei teadnud.

„Kas ma tohin selle endale jätta?“ küsisin ma. „Selle foto, kus on minu vana kodu?“

Ta naeratas. „Muidugi!“ Ta ulatas pildi mulle ja ma panin selle oma kaustiku vahele.

Ta sõidutas mu koju. Ta oli juba selgitanud, et Ben meie kohtumistest ei tea, aga nüüd ütles ta, et ma pean hoolikalt järele mõtlema, kas ma tahan talle rääkida sellest päevikust, mida ma pidama hakkan. „Siis sul võib tekkida tõrge,“ ütles ta. „Siis sa äkki ei taha teatud asjadest kirjutada. See on väga oluline, et sa tunneksid, et võid kirjutada, mida aga tahad. Pealegi võib Ben pahandada, kui teada saab, et sa otsustasid uuesti raviga proovida.“ Ta jäi vait. „Sa pead selle võib-olla ära peitma.“

„Aga kust ma tean, et sinna kirjutada?“ küsisin mina. Ta ei öelnud midagi. Mulle tuli mõte. „Kas te tuletaksite mulle meelde?“

Ta ütles, et tuletab. „Aga sa pead ütlema, kuhu sa selle peidad,“ ütles ta. Me peatusime maja ees. Hetk pärast seda, kui ta autost välja astus, sain ma aru, et see ongi minu maja.

„Kappi,“ ütlesin mina. „Ma panen selle kapi taganurka kingakarpi.“

„Hea mõte,“ ütles ta. „Aga sa pead sinna juba täna kirjutama. Enne kui sa magama lähed. Muidu on see homme lihtsalt üks tühi kaustik. Sa ei tea, mis see on.“

Ma ütlesin, et kirjutan, et ma saan aru. Ma astusin autost välja.

„Ole tubli, Christine,“ ütles ta.

Nüüd ma istun voodi peal. Ootan oma meest. Ma vaatan fotot majast, kus ma üles kasvasin. See tundub nii normaalne, nii tavaline. Ja nii tuttav.

Kuidas ma sealt siia sain? mõtlen ma. Mis juhtus? Milline on minu minevik?

Kuulen elutoa kella löömas. Kesköö. Ben tuleb trepist üles. Ma pean peitma kaustiku sellesse kingakarpi, mis ma leidsin. Ma panen selle kappi, nagu ma doktor Nashile lubasin. Homme, kui ta helistab, kirjutan ma veel.

LAUPÄEV, 10. NOVEMBER

Ma kirjutan seda keset päeva. Ben on all ja loeb. Ta arvab, et ma puhkan, aga ehkki ma olen väsinud, ma siiski ei puhka. Mul pole aega. Ma pean selle üles kirjutama, enne kui kõik kaob. Ma pean päevikut pidama.

Ma vaatan kella. Ben pakkus, et võiksime pärast lõunat jalutama minna. Mul on pisut üle tunni aega.

Täna ärgates ei teadnud ma, kes ma olen. Kui silmad lahti lõin, ootasin nägevat öölaua serva ja kollast lampi. Suurt kappi toanurgas ning kerge sõnajalamustriga tapeeti. Ootasin, et kuulen, kuidas ema allkorrusel peekonit praeb või kuidas isa aias vilistades hekki pügab. Ma ootasin, et olen üheinimesevoodis ning seal pole midagi peale rebitud kõrvaga mängujänese.

Ma eksisin. Ma olen vanemate toas, mõtlesin ma esmalt, aga sain siis aru, et ei tundnud ühtki asja ära. Magamistuba oli täiesti võõras. Heitsin tagasi pikali. Miski on valesti, mõtlesin ma. Väga-väga valesti.

Kui alla läksin, olin juba peegli ümber olevaid fotosid näinud ja nende juures olevaid märkmepabereid lugenud. Ma teadsin, et ma pole laps, isegi mitte noor, ma olin aru saanud, et see mees, keda ma kuulen hommikusööki tegemas ning raadiot kuulates vilistamas, ei ole mu isa, mu korterinaaber ega peigmees, vaid tema nimi on Ben ja ta on mu abikaasa.

Köögi ukse taga ma kõhklesin. Ma kartsin. Ma pidin temaga kohtuma otsekui esimest korda. Milline ta on? Kas samasugune kui fotode peal? Või olid ka need ebatäpsed? Kas ta on vanem, paksem, kiilakam? Milline tema hääl on? Kuidas ta liigutab? Kui hea partii ma olin teinud?

Kusagilt tuli üks nägemus. Üks naine – mu ema? – käsib mul ettevaatlik olla. Ülepeakaela abiellumine…

Ma lükkasin ukse lahti. Ben oli minu poole seljaga, ta keeras pannilabidaga pannil särisevat peekonit. Ta ei kuulnud, kui ma sisse tulin.

„Ben?“ küsisin mina. Ta keeras kiiresti ringi.

„Christine? On sinuga kõik korras?“

Ma ei teadnud, kuidas vastata, nii et ma ütlesin: „Jah. Vist küll.“

Ta naeratas kergendatult ning mina naeratasin ka. Ta nägi vanem välja kui ülakorruse fotode peal: näos oli rohkem kortse, juuksed hakkasid halliks minema ning oimukohtadelt tagasi tõmbuma, aga see tegi ta pigem kenamaks, mitte vastupidi. Lõug oli jõuline, mis vanemale mehele sobis, silmad särasid kelmikalt. Märkasin, et ta meenutab mu isa veidi vanemat versiooni. Mul oleks võinud ka halvemini minna, mõtlesin ma. Palju halvemini.

„Kas sa vaatasid fotosid?“ küsis ta. Ma noogutasin. „Ära muretse, ma seletan kõik ära. Mine õige sinna ja istu.“ Ta osutas koridori poole. „Söögituba on seal. Ma tulen kohe. Näe, võta.“

Ta ulatas mulle pipraveski ja ma läksin söögituppa. Paari minuti pärast tuli ta mulle järele, käes kaks taldrikut. Hele peekoniviilakas ujus rasvas, ta oli praadinud selle kõrvale muna ja leiba. Me sõime ja tema selgitas, kuidas ma elan.

Täna on laupäev, ütles ta. Nädala sees ta töötab, ta on õpetaja. Ta seletas, kuidas töötab minu kotis olev telefon, et köögis seina peal on tahvel. Ta näitas, kus me hoiame oma avarii-rahavaru: kaks kahekümnenaelalist, mis on kokku rullitud ja simsil kella taha peidetud, ja albumit, kust ma näen hetki oma elust. Ta ütles, et koos me saame hakkama. Ma ei olnud kindel, kas ma usun teda, aga teisiti ei saanud.

Me lõpetasime söömise ja ma aitasin tal hommikusöögi jäägid ära koristada. „Lähme pärast jalutama,“ ütles ta. „Tahad?“ Ma ütlesin, et tahan, ja tal paistis hea meel olevat. „Ma hakkan nüüd ajalehte lugema,“ ütles ta. „Sobib?“

Mina tulin üles. Kui üksi jäin, hakkas mul pea ringi käima, see oli ühtaegu täis ja tühi. Ma ei suutnud enam millestki aru saada. Miski ei tundunud päris. Ma vaatasin maja – maja, mis pidi nüüd minu kodu olema – pilguga, mis polnud seda iial varem näinud. Hetkeks oli mul tunne, et jookseks või ära. Ma pidin maha rahunema.

Ma istusin selle voodi servale, kus ma olin maganud. Ma peaksin hakkama saama, mõtlesin ma. Koristama. Endale tegevust otsima. Võtsin padja kätte, et seda soputada, aga siis hakkas miski pinisema.

Ma ei teadnud, mis see on. See pinin oli madal ja pidev. Vaikne viisike. Mu kott oli jalge ees, ja kui selle kätte võtsin, siis tundus, et helin tuleb selle seest. Mulle meenus, et Ben oli mulle rääkinud telefonist.

Telefon helendas, kui selle kätte võtsin. Ma vaatasin seda pikalt. Mingi osa minust, mingi sügavale või siis mälu servale peidetud osa minust teadis täpselt, mis kõne see on. Ma võtsin vastu.

„Halloo?“ Mehe hääl. „Christine? Christine, oled sa seal?“

Ütlesin, et olen.

„Siin sinu arst. On sinuga kõik korras? Kas Ben on läheduses?“

„Ei,“ ütlesin mina. „Ta… Milles asi on?“

Ta ütles mulle oma nime ja et me oleme mitu nädalat koos töötanud. „Sinu mälu kallal,“ ütles ta, aga kui ma ei vastanud, siis lisas: „Palun usalda mind. Palun vaata oma magamistoa kappi. Seal on kingakarp. Vaata sinna sisse. Sa leiad sealt kaustiku.“

Ma vaatasin toa nurka kapi poole.

„Kust te seda kõike teate?“

„Sa ütlesid mulle,“ vastas ta. „Me kohtusime eile. Me otsustasime, et sa peaksid päevikut pidama. Sa ütlesid, et peidad selle sinna.“

Ma ei usu teid, oleksin ma tahtnud öelda, aga see tundus ebaviisakas ja polnud päris tõsi kah.

„Kas sa vaataksid sinna?“ küsis ta. Ma ütlesin, et vaatan, ja ta lisas: „Vaata kohe. Ära ütle Benile midagi. Tee kohe ära.“

Ma ei lõpetanud kõnet, vaid läksin kapi juurde. Tal oli õigus. Kapipõhjas oli kingakarp, sinine karp, mille halvasti kinni käival kaanel oli kiri Scholl, ja selle sees WC-paberisse mässitud kaustik.

„Kas leidsid selle?“ küsis doktor Nash.

Ma tõstsin selle välja ja harutasin lahti. See oli pruunist nahast ja paistis kallis.

„Christine?“

„Jah, see on mul käes.“

„Tore. Kas sa oled sinna sisse kirjutanud?“

Avasin kaustiku esimeselt lehelt. Nägin, et olen kirjutanud. Minunimi on Christine Lucas, algas see. Me olen 47-aastane. Amneetik. Läksin närvi, erutusin. See oli nagu salaja pealtvaatamine, aga enda pealtvaatamine.

„Olen küll,“ vastasin ma.

„Suurepärane!“ ütles ta. Ta lisas, et helistab homme uuesti, ja me lõpetasime kõne.

Ma ei liigutanud. Hakkasin sealsamas põrandal kükitades lugema, voodi endiselt tegemata.

Esmalt valdas mind pettumus. Ma ei mäletanud midagi, mis ma olin kirjutanud. Ma ei mäletanud doktor Nashi ega kabinetti, kuhu ta minu väitel mind viis, neid mõistatusi, mida me minu väitel lahendasime. Kuigi olin äsja tema häält kuulnud, ei suutnud ma silme ette manada ei teda ega ennast koos temaga. Kaustik tundus väljamõeldis. Aga siis leidsin ma selle lõpust lehtede vahelt ühe foto. See oli maja, kus ma olin üles kasvanud, seesama, kus ma arvasin viibivat, kui täna hommikul ärkasin. See oli päris, see oligi vajaminev tõend. Ma olin doktor Nashiga kohtunud ja ta oli mulle andnud selle foto, selle killukese minu minevikust.

Panin silmad kinni. Eile olin ma kirjeldanud oma vana maja, sahvri suhkrupurki, marjakorjamist metsas. Kas need mälestused olid alles? Kas ma suutsin enamat esile kutsuda? Mõtlesin oma emale, oma isale, otsisin kedagi teist. Vaikselt vormusid kujutluspildid. Tuhm oranž vaip, oliiviroheline vaas. Kare vaip. Kollane kombinesoon, mille rinnale oli õmmeldud roosa part ja keskel olid trukid. Tumesinine plastmassist autoiste ja roosa kulunud pissipott.

Värvid ja vormid, aga mitte midagi, mis kirjeldanuks elu. Mitte midagi. Ma tahan oma vanemaid näha, mõtlesin ma, ja siis sain ma esimest korda kuidagipidi aru, et nad on surnud.

Ma ohkasin ja istusin tegemata voodi servale. Päevikulehtede vahele oli torgatud pastakas ning midagi mõtlemata võtsin ma selle välja, kavatsusega edasi kirjutada. Hoidsin seda paberilehe kohal ning panin keskendumiseks silmad kinni.

Ja siis see juhtus. Ma ei tea, kas arusaam, et mu vanemad on surnud, käivitas teisi, aga mul oli tunne, nagu oleks mu mõistus virgunud pikast ja sügavast unest. See ärkas üles. Aga mitte järk-järgult, vaid ühe ropsuga. Elektrilöögiga. Äkitselt ei istunud ma enam magamistoas, tühi paber ees, vaid kusagil mujal. Tagasi minevikus, mille olin omateada kaotanud, ja ma sain kõike puudutada, tunda ja maitsta. Ma sain aru, et ma mäletan.

Ma nägin, kuidas ma tulin koju, sellesse majja, kus ma üles kasvasin. Ma olen kolmteist või neliteist aastat vana ning tahan edasi kirjutada pooleliolevat lookest, kuid leian köögilaualt sedeli. Me pidime välja minema, seisab seal. Onu Ted tuleb sulle kell kuus järele. Ma teen endale juua ja võileiva ning istun oma vihikuga maha. Õpetaja Royce ütles, et minu lood on tugevad ja liigutavad, tema arust võiksin ma selle ametiga kunagi leiba teenida. Aga mul ei tule pähe, mida kirjutada, ma ei suuda keskenduda. Ma keen vaikses vihas. See on nende süü. Kus nad on? Mida nad teevad? Miks mind kaasa ei kutsutud? Ma kortsutan vihikulehe kokku ja viskan minema.

Kujutluspilt kadus, aga kohe tuleb uus. Tugevam. Tõelisem. Mu isa toob meid autoga koju. Mina istun tagaistmel ja põrnitsen tuuleklaasil üht punkti. Surnud kärbest. Sodi. Ma ei tea. Ma teen suu lahti, teadmata täpselt, mida öelda.

„Millal te mõtlesite mulle rääkida?“

Keegi ei vasta.

„Ema?“

„Christine,“ ütleb ema, „Ära hakka.“

„Isa? Millal te mõtlesite mulle rääkida?“ Vaikus. „Kas sa sured ära?“ küsin ma, silmad endiselt aknapunktile suunatud. „Isa? Kas sa sured ära?“

Ta heidab pilgu üle õla ja naeratab mulle. „Muidugi mitte, kullake. Muidugi mitte. Mitte enne, kui ma olen vana-vana mees ja mul on hiigla palju lapselapsi.“

Ma tean, et ta valetab.

„Me võitleme sellega,“ ütleb ta. „Ma luban.“

Ahhetus. Ma tegin silmad lahti. Nägemus on lõppenud, läinud. Ma istusin magamistoas, sellessamas, kus ma hommikul ärkasin, ent hetkeks tundus kõik teistmoodi. Täiesti lage. Värvideta. Jõuetu, otsekui vaataksin ma fotot, mis on päikese käes koltunud. Otsekui oleks mineviku elujõud olevikust kogu elu välja imenud.

Ma vaatasin kaustikut oma käes. Pastakas oli mu sõrmede vahelt maha libisenud ning põrandale kukkudes paberile peenikese sinise kriipsu tõmmanud. Süda kloppis rinnus. Mulle oli midagi meelde tulnud. Midagi suurt ja tähtsat. See polnud kadunud. Ma võtsin pastaka maast ja hakkasin kirjutama.

Ma lõpetan siin. Kui ma silmad kinni panen ja püüan pilti tagasi manada, siis ma suudan seda. Mina. Mu vanemad. Sõidame koju. See on alles. Vähem värvikas, otsekui ajas kolletunud, aga siiski alles. Ja ikkagi on mul hea meel, et ma selle üles kirjutasin. Ma tean, et lõpuks see kaob. Vähemalt ei ole see praegu täiesti kadunud.

Ben oli vist ajalehe lõpuni lugenud. Ta hõikas, et kas ma olen valmis välja minema. Ma ütlesin, et olen. Ma peidan selle päeviku kappi, otsin jope ja saapad. Ma kirjutan hiljem edasi. Kui meeles on.

***

See sai kirjutatud mitu tundi tagasi. Olime terve pärastlõuna väljas, aga nüüd jõudsime koju tagasi. Ben on köögis ja küpsetab õhtuks kala. Raadio mängib ning džässiviis jõuab ka magamistuppa, kus ma seda kirjutades istun. Ma ei pakkunud end süüa tegema, tahtsin üles tulla ja kõike pärastlõunal nähtut üles kirjutada, ja tal ei paistnud selle vastu midagi olevat.

„Sina tukasta,“ ütles ta. „Süüa saab umbes kolmveerand tunni pärast.“ Ma noogutasin. „Ma hüüan, kui valmis on.“

Ma vaatan kella. Kui ma kiiresti kirjutan, siis peaks jõudma.

Me läksime välja natuke pärast kella üht. Me ei sõitnud kaugele ja parkisime auto madala hoone juurde. See paistis mahajäetud; igal kinnilöödud aknal istus üksik hall tuvi, uks oli peidetud lainepleki taha. „See on ujula,“ ütles Ben, kui me autost välja tulime. „Suviti on see vist lahti. Kas jalutame?“

Künkanõlva poole läks betoneeritud rada. Me kõndisime vaikides ning aeg-ajalt oli kuulda vaid tühjal jalgpalliväljakul istuvate vareste kraaksatusi, kauge koera mõtlikke haugatusi, laste hääli, linnamüha. Mõtlesin oma isast, tema surmast ja sellest, et mulle oli sellest vähemalt natukenegi meelde tulnud. Üksildane tervisejooksja sörkis mööda jooksurada ning ma vaatasin teda mõnda aega, enne kui jõudsime mööda rada kõrge heki taha ning läksime üles künkatipu poole. Seal nägin ma elu: väike poiss lennutas lohet ja isa seisis tema taga ning üks tüdruk jalutas pika rihma otsas väikest koera.

„See on Parliament Hill,“ ütles Ben. „Me käime siin tihti.“

Ma ei öelnud midagi. Linn meie ees ulatus madala pilve all kaugele. Kõik näis rahulik. Ja väiksem, kui olin kujutlenud, ma nägin kõike kuni kaugusest paistvate madalate küngasteni. Ma nägin kõrget teletorni, Püha Pauluse kiriku kuplit, Battersea elektrijaama – vorme, mis olid mulle tuttavad, ehkki ähmaselt ja teadmata, miks. Oli ka teisi ja vähem tuttavaid orientiire: paksu sigari kujuline klaashoone ja kauguses kõrguv hiigelratas. Nagu mu oma nägugi, paistis vaade ühtaegu võõras ja teatud määral tuttav.

„Mul on tunne, et ma tunnen selle koha ära,“ ütlesin mina.

„Jah,“ vastas Ben. „Jah. Me oleme siin ammusest ajast käinud, ehkki vaade muutub pidevalt.“

Me läksime edasi. Suurem jagu pinke olid võetud, seal istusid inimesed kas üksi või paarikaupa. Me suundusime ühe pingi poole, mis oli pisut künkatipust allpool, ja võtsime istet. Tundsin ketšupi lõhna; pingi all pappkarbis oli pooleldi söödud hamburger.

Ben võttis selle ettevaatlikult kätte ja viskas prügikasti ning tuli siis minu kõrvale istuma tagasi. Ta näitas mulle paari asja. „See on Canary Wharf,“ ütles ta ja osutas ühe hoone poole, mis isegi nii kaugelt tundus mõõtmatult kõrge. „See ehitati vist üheksakümnendate alguses. Seal on puha bürood ja sellised asjad.“

Üheksakümnendad. Veider oli kuulda mainitamas kümnendit, milles elamist ma ei mäletanud, ühes nimes kokku võetud. Ma olen nii paljust ilma jäänud. Nii palju muusikat, nii palju filme ja raamatuid, nii palju uudiseid. Katastroofe, tragöödiaid, sõdu. Terved riigid võivad olla tükkideks lagunenud, sel ajal kui mina teadmatuses ühest päevast teise kulgesin.

Ja nii suurest osast oma elust samuti. Mulle on tundmata nii paljud vaated, ehkki ma olen neid iga päev näinud.

„Ben,“ ütlesin ma, „räägi mulle meist.“

„Meist?“ küsis ta. „Mis mõttes?“

Keerasin tema poole. Külm tuul tuli künkast üles ja paitas mu nägu. Kusagil haukus koer. Ma ei teadnud, kui palju öelda; ta ju teab, et ma ei mäleta temast midagi.

„Anna andeks,“ ütlesin ma. „ma ei tea sinust ja minust midagi. Ma ei tea isegi seda, kuidas me kohtusime, millal me abiellusime, ma ei tea midagi.“

Ta naeratas ja nihutas end mööda pinki minu vastu. Ta pani käe mulle ümber õlgade. Hakkasin tagasi tõmbuma, ent mulle meenus, et ta pole võõras, vaid mees, kellega ma abiellusin. „Mida sa teada tahad?“

„Ma ei tea,“ ütlesin ma. „Kuidas me kohtusime?“

„Noh, me olime mõlemad ülikoolis,“ ütles ta. „Sina olid just doktorantuuri astunud. Kas sa seda mäletad?“

Ma raputasin pead. „Ei. Mida ma õppisin?“

„Sa lõpetasid inglise filoloogia,“ ütles ta ning mu ette tõusis pilt, kiirelt ja teravalt. Ma nägin ennast raamatukogus ja mäletasin ähmaselt ideed kirjutada väitekiri feministlikust teooriast ja 20. sajandi algupoole kirjandusest, ehkki tegelikult võis see olla vaid midagi, mida ma teen raamatute kirjutamise kõrvalt – asi, mida mu ema ei mõista, aga mida ta peaks vähemalt lubatavaks. Stseen jäi hetkeks alles ja väreles, nii reaalne, et võisin seda peaaegu puudutada, aga siis hakkas Ben rääkima ja pilt kadus.

„Mina tegin oma kraadi,“ ütles ta, „keemias. Ma nägin sind tihti. Raamatukogus, baaris, kus iganes. Mind hämmastas alati, kui ilus sa oled, aga ma ei julgenud kunagi sinuga rääkima tulla.“

Ma naersin. „Päriselt?“ Ma ei suutnud kujutleda, et mina kellelegi hirmu nahka ajasin.

„Sa olid alati nii enesekindel. Nii jõuline. Sa istusid tundide viisi raamatute taga, lugesid ja tegid märkmeid, jõid topsist kohvi. Sa olid nii ilus. Ma ei kujutanud ettegi, et sa võiksid minust huvitatud olla. Aga ühel päeval sattusin ma raamatukogus sinu kõrvale istuma, sina lõid oma topsi kogemata ümber ning sinu kohv voolas minu raamatute peale. Sa vabandasid hirmsasti, ehkki sellest polnud suurt midagi, me kuivatasime kohvi ära ja ma pakkusin, et ostan sulle uue. Sa ütlesid, et tegelikult peaksid sina vabanduse märgiks hoopis mulle kohvi ostma, mina olin nõus ja siis me läksimegi kohvile. Ja nii see läks.“

Ma püüdsin seda stseeni ette kujutada, mäletada meid kaht noortena raamatukogus märgade paberite keskel naermas. Ma ei suutnud ning mind tabas kurbus. Mõtlesin sellele, kuidas kõik paarid oma kohtumise lugu kalliks peavad – kes esmalt keda kõnetas, mida keegi ütles –, mina aga meie kohtumist ei mäleta. Tuul raputas väikese poisi tuulelohe saba; see kõlas nagu viimne hingetõmme.

„Mis edasi sai?“ küsisin mina.

„Noh, me kurameerisime. Nagu ikka, noh. Mina tegin oma kursused ära, sina said doktorikraadi ja siis me abiellusimegi.“

„Kuidas? Kes tegi ettepaneku?“

„Aa,“ ütles ta. „Mina tegin.“

„Kuidas? Räägi, kuidas see juhtus.“

„Me olime kõrvuni armunud,“ ütles ta. Ta vaatas kõrvale, kaugusesse. „Me olime kogu aeg koos. Sa jagasid kellegagi korterit, aga eriti sind seal polnud. Enamasti olid sa minuga. Tundus mõistlik, et me hakkame koos elama ja abiellume. Ühel valentinipäeval ma ostsin siis sulle seebi. Kalli seebi, mis sulle väga meeldis. Ma võtsin seebil tsellofaanpakendi ümbert ära ja surusin kihlasõrmuse seebi sisse, pakkisin seebi uuesti sisse ja andsin sulle. Õhtuks riidesse pannes leidsid sa selle üles ja ütlesid „jah“.“

Ma naeratasin endamisi. See kõlas nii keeruliselt – sõrmus seebi sisse surutud, võimalus, et ma äkki ei kasutagi seda seepi või ei leia seda mitu nädalat. Aga ikkagi, see oli päris romantiline lugu.

„Kellega ma koos elasin?“ küsisin mina.

„Oh,“ ütles ta, „ma ei mäletagi. Mingi sõbranna. Igatahes järgmine aasta me abiellusime. Manchesteri lähedal ühes kirikus, sinu ema elukoha lähedal. See oli ilus päev. Mina olin siis õpetajaõppes, nii et raha meil eriti ei olnud, aga ilus oli ikkagi. Päike paistis ja kõik olid õnnelikud. Ja siis me läksime pulmareisile. Itaaliasse. Järvede äärde. See oli imeline.“

Ma püüdsin kujutleda kirikut, oma kleiti, vaadet hotellitoast. Midagi ei tulnud.

„Ma ei mäleta sellest midagi,“ ütlesin ma. „Anna andeks.“

Ta vaatas kõrvale, nii et ma ei näinud tema nägu. „Pole midagi. Ma saan aru.“

„Meil pole eriti palju fotosid,“ ütlesin mina. „Selles albumis. Seal pole meie pulmapilte.“

„Meil oli tulekahju,“ ütles ta. „Seal, kus me viimati elasime.“

„Tulekahju?“

„Jah,“ ütles ta. „Meie maja põles peaaegu maatasa. Kaotasime palju asju.“

Ma ohkasin. See polnud üldse aus, et ma kaotasin nii oma mälestused kui ka mälestusesemed.

„Mis siis juhtus?“

„Siis?“

„Jah,“ ütlesin mina. „Mis juhtus? Pärast pulmi ja pärast pulmareisi?“

„Me kolisime kokku elama. Me olime väga õnnelikud.“

„Ja siis?“

Ta ohkas, kuid ei öelnud midagi. See ei saa ju kõik olla, mõtlesin mina. See ei saa kirjeldada kogu mu elu. See ei saa olla kõik, mida ma tegin. Pulmad, pulmareis, abielu. Mida ma siis veel ootasin? Mis seal siis veel olla sai?

Vastus tuli äkitselt. Lapsed. Väikesed lapsed. Sain ehmudes aru, et see puuduski minu elust ja meie kodust. Meie kaminasimsil polnud pilte pojast või tütrest, kes hoiab käes kooli lõputunnistust, pilti sellest, kuidas ta parvetab või niisama igavledes fotoaparaadi ees seisab, ja ka mitte lapselastest. Ma ei olnud saanud lapsi.

Mind tabas pettumus. See rahuldamata iha oli mu alateadvusesse kõrvetatud. Ehkki ma ärkasin üles, ilma et oleksin oma vanustki teadnud, pidi osa minust siiski teadma, et ma olin tahtnud last saada.

Äkitselt nägin vaimusilmas oma ema, kes kirjeldas bioloogilist kella, nagu oleks see pomm. „Kiirusta, et saada kõik asjad, mida sa elus saada tahad,“ ütles ta, „sest üks päev on sinuga kõik korras, aga järgmisel…“

Ma teadsin, mida ta mõtles: põmm! Kõik ambitsioonid pidid kaduma ning ma ei taha enam muud kui lapsi saada. „Minuga juhtus nii,“ ütles ta. „Sinuga juhtub samamoodi. Kõigiga juhtub nii.“

Aga minuga ilmselt ei juhtunud. Või siis oli juhtunud midagi muud. Ma vaatasin oma mehe poole.

„Ben,“ ütlesin ma. „Mis siis juhtus?“

Ta vaatas minu poole ja pigistas mu kätt.

„Siis sa kaotasid mälu,“ ütles ta.

Minu mälu. Kõik jõuab selle juurde tagasi. Alati.

Ma vaatasin linna poole. Päike oli madalal ja paistis nõrgalt läbi pilvede, heites rohule pikki varje. Sain aru, et varsti läheb pimedaks. Päike pidi loojuma ning kuu taevasse tõusma. Lõpeb järjekordne päev. Järjekordne kaotatud päev.

„Lapsi me ei saanudki,“ ütlesin ma. See ei olnud küsimus.

Ta ei vastanud, aga pööras mind vaatama. Ta võttis mu käed oma pihkude vahele ja hõõrus neid otsekui külmakaitseks.

„Ei,“ ütles ta. „Ei. Ei saanud.“

Tema näol oli kurbus. Enda või minu pärast. Ma ei saanud aru. Lasin tal mu käsi hõõruda, minu sõrmi enda omade vahel hoida. Sain aru, et segadusest hoolimata tundsin ma end selle mehega turvaliselt. Ma sain aru, et ta on hea, mõistev ja kannatlik. Olgu mu olukord milline tahes, võinuks ka hullemini minna.

„Miks?“ küsisin mina.

Ta ei öelnud midagi. Ta vaatas mind, näol valulik ilme. Valu ja pettumus.

„Kuidas see juhtus, Ben?“ küsisin mina. „Kuidas ma selliseks sain?“

Tundsin, kuidas ta pingule tõmbus. „Oled sa kindel, et teada tahad?“ küsis ta.

Vaatasin väikest tüdrukut, kes taamal jalgrattaga sõitis. Ma teadsin, et see ei saa olla esimene kord, mil ma seda küsimust esitan, esimene kord, kui ta peab seda mulle selgitama. Võimalik, et ma küsin seda iga päev.

„Jah,“ ütlesin ma. Sain aru, et seekord on teistmoodi. Seekord kirjutan ma üles, mis ta mulle räägib.

Ta hingas sügavalt sisse. „Oli detsember. Jäiselt külm. Sa olid päeval tööl. Olid koduteel, see oli lühikese jalutuskäigu kaugusel. Tunnistajaid ei olnud. Me ei tea, kas sa ületasid siis teed või kas sulle otsa sõitnud auto sõitis kõnniteele, aga igatahes pidid sa üle kapoti lendama. Sa said väga rängalt viga. Mõlemad jalaluud olid katki. Käeluu ja rangluu ka.“

Ta jäi vait. Ma kuulsin linna nõrka tukset. Liiklus, lennuk pea kohal, tuule sosin puudes. Ben pigistas mu kätt.

„Öeldi, et ilmselt lendasid sa, pea ees, tee peale maha, seepärast kaotasidki mälu.“

Ma panin silmad kinni. Ma ei mäletanud õnnetusest midagi ja ei tundnud seepärast viha ega isegi erutust. Selle asemel täitis mind vaikne kahetsus. Tühjus. Lainetus mälujärve pinnal.

Ta pigistas mu kätt, ma panin oma käe tema oma peale ja tundsin külma ja kõva abielusõrmust käe all. „Sul vedas, et ellu jäid,“ ütles ta.

Läksin üle kere külmaks. „Mis juhist sai?“

„Ta ei jäänud seisma. Ta põgenes. Me ei tea, kes sulle otsa sõitis.“

„Aga kes sellist asja teeks?“ küsisin mina. „Kes sõidaks inimesele otsa ja siis lihtsalt sõidaks edasi?“

Ta ei öelnud midagi. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Mõtlesin sellele, mida ma olin lugenud oma kohtumisest doktor Nashiga. Neuroloogiline kahjustus, oli ta mulle öelnud. Strukturaalne või keemiline. Hormonaalne tasakaalutus. Ma oletasin, et see oli mõeldud haigusseisundina. Midagi, mis oli lihtsalt juhtunud, juhuslikult. Lihtsalt õnnetus.

Aga see oli midagi hullemat; seda oli mulle teinud keegi teine, see oli vältimatu. Kui ma oleksin sel õhtul tulnud teist teed või kui mulle otsa sõitnud juht oleks tulnud teist teed, siis oleksin ma endiselt normaalne. Ma võiksin nüüdseks juba vanaemagi olla.

„Miks?“ küsisin ma. „Miks?“

See ei olnud küsimus, millele ta vastata saanuks, seepärast ei öelnud Ben midagi. Me istusime mõnda aega vaikides ja hoidsime käest kinni. Läks hämaraks. Linn säras tuledes, hooned valgustatud. Varsti on talv, mõtlesin ma. Varsti on pool novembrit möödas. Siis tuleb detsember ja siis jõulud. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas ma niikaugele jõuan. Ma ei suutnud kujutleda, kuidas ma elan iga päev täpselt sama elu.

„Kas läheme?“ küsis Ben. „Tagasi koju?“

Ma ei vastanud talle. „Kus ma olin?“ küsisin ma. „See päev, kui auto mulle otsa sõitis? Mida ma tegin?“

„Sa tulid töölt kodu poole,“ vastas ta.

„Aga mis töölt? Mida ma tegin?“

„Oh,“ ütles ta, „sul oli ajutine töökoht sekretärina. Pigem vist isikliku assistendina mingite advokaatide juures, vist.“

„Aga miks…“ alustasin ma.

„Sa pidid tööl käima, et me suudaksime majalaenu maksta,“ ütles ta. „Meil oli mõnda aega raske.“

Ma ei olnud seda mõelnud. Ma tahtsin küsida: Sa ütlesid, et mul oli doktorikraad. Miks ma sellise tööga leppisin?

„Aga miks ma sekretärina töötasin?“ küsisin mina.

„See oli ainuke töö, mis sa said. Rasked ajad.“

Ma meenutasin tunnet, mis mul oli varem olnud. „Kas ma kirjutasin?“ küsisin mina. „Raamatuid?“

Ta raputas pead. „Ei.“

See oli siis mööduv kavatsus. Või äkki ma olin katsetanud, aga läbi kukkunud. Pöördusin tema poole, et küsida, aga hetk hiljem käis vali kõmakas. Ma vaatasin ehmunult ringi; kaugel taevas olid sädemed, mis sadasid alla linnale.

„Mis see oli?“ küsisin ma.

„Ilutulestik,“ ütles Ben. „Varsti on Tulede öö.“

Hetk hiljem valgustas taevast uus rakett ja kostis uus kõmakas.

„Tuleb vist tulevärk,“ ütles ta. „Kas vaatame?“

Ma noogutasin. Sellest ei saanud midagi halba tulla, ja ehkki osa minust tahtis koju kiirustada ja kõik Beni poolt räägitu üles kirjutada, tahtis teine osa minust kohale jääda lootuses, et ta räägib ehk veel midagi. „Jah,“ vastasin ma. „Vaatame.“

Ta naeratas laialt ja pani mulle käe ümber õlgade. Taevas oli hetke pime, siis kostis pragin ja sisin ning vaikne vile, mille saatel tilluke tuluke kõrgele lendas. See jäi sinna üheks aeglaseks hetkeks rippuma ning plahvatas siis oranžis säras ja kajava pauguga. See oli ilus.

„Tavaliselt me käime peamist ilutulestikku vaatamas,“ ütles Ben. „Seda suurt ja organiseeritud asja. Aga ma unustasin, et see on täna.“ Ta silitas oma lõuaga mu kaela. „Kas nii sobib?“

„Jah,“ vastasin ma. Ma heitsin pilgu üle linna, vaatasin värvilisi plahvatusi selle kohal õhus ja veiklevat valgust. „Siin on hea. Nüüd me näeme kõiki tulevärke.“

Ta ohkas. Meie hingeõhk heljus auruna meie ees, need segunesid omavahel ja me istusime vaikides, vaadates, kuidas taevas puhkes värvis ja valguses. Linna aedadest tõusis suitsu, need särasid vägivaldselt: punaselt ja oranžilt, siniselt ja lillalt, õhtune õhk muutus suitsuseks, see omandas tule lõhna, mis oli kuiv ja metalne. Ma niisutasin keelega huuli, tundsin väävli maitset ning siis tabas mind veel üks mälestus.

See oli nõelterav. Helid olid liiga valjud, värvid liiga heledad. Ma tundsin end mitte pealtvaatajana, vaid sündmuste keskel olijana. Mul oli tunne, et langen tahapoole. Haarasin Beni käest.

Ma nägin ennast koos ühe tüdrukuga. Tal on punased juuksed, me seisame katusel ja vaatame ilutulestikku. Ma kuulen meie jalge all olevast toast kostva muusika rütmi, tunnen külma tuult, mis toob meieni kirbet suitsu. Mul on soe, ehkki seljas on vaid õhuke kleit, ma sumisen alkoholist ja kanepisigaretist, mis mul endiselt sõrmede vahel on. Ma tunnen kruusa talla all ning mulle meenub, et võtsin kingad jalast ja jätsin need alla selle tüdruku magamistuppa. Ma vaatan teda, ta pöördub minu poole ning ma tunnen end tõeliselt elavana ning hirmus õnnelikuna.

„Chrissy,“ ütleb ta ja võtab sigareti enda kätte, „kas sa marki tahad?“

Ma ei tea, mida ta silmas peab, ja nii ma talle ütlengi.

Ta naerab. „No tead küll!“ ütleb ta. „Marki. Trippi. Hapet. Ma olen täitsa kindel, et Nige tõi seda. Ta ütles, et toob.“

„Ma ei tea,“ ütlen ma.

„Proovi! See on lahe!“

Ma naeran, võtan sigareti tagasi ja tõmban kopsutäie, otsekui tõestuseks, et ma ei ole igav. Me oleme lubanud, et meie pole kunagi igavad.

„Ma ei usu,“ ütlen ma. „See pole minu rida. Ma jään parem selle juurde. Ja õlle juurde. Sobib?“

„Ju vist,“ ütleb tema ja vaatab üle rinnatise alla. Ta on vist pettunud, ehkki ta pole mu peale pahane, ja ma mõtlen, et kas tema võtab seda ikka. Ilma minuta.

Ma kahtlen selles. Mul pole kunagi temasugust sõbrannat olnud. Sellist, kes teab minust kõike, keda ma usaldan, vahel isegi rohkem kui iseennast. Ma vaatan teda, tema tuules lehvivaid punaseid juukseid, pimeduses säravat sigaretiotsa. Kas ta on oma elu üle õnnelik? Või on seda vara öelda?

„Vaata!“ ütleb ta ja näitab ühe „rooma küünla“ poole, mis muudab puud oma punase kumaga siluettideks. „Kuradima ilus, kas pole?“

Ma naeratan ja olen nõus, ja siis me seisame vaikides veel mõne minuti, ulatades sigaretti käest kätte. Viimaks pakub ta mulle vettinud koni, ning kui ma keeldun, hõõrub ta selle oma saapas jalaga vastu tõrvapappi.

„Me peaksime alla minema,“ ütleb ta ja haarab mul käsivarrest. „Ma tahan sulle kedagi tutvustada.“

„Ega ometi jälle!“ ütlen ma, aga lähen ikkagi. Me astume üle trepil suudleva paari. „Ega see pole jälle mõni neist sinu kursuse lollakatest?“

„Käi persse!“ ütleb ta trepist alla kapates. „Mina arvasin, et Alan meeldis sulle!“

„Meeldiski!“ vastan mina. „Kuni selle hetkeni, kuni ta ütles, et on armunud kutti nimega Kristian.“

„Nojah,“ naerab tema, „kust mina pidin teadma, et Alan valib just sinu, kelle seltsis kapist välja tulla? See on teistmoodi. Ta meeldib sulle. Ma tean. Ütle lihtsalt tere. Keegi ei sunni sind millekski.“

„Hästi,“ ütlen mina. Ma lükkan ukse lahti ja me läheme peole.

Tuba on suur, seal on betoonseinad ja laest ripuvad paljad lambipirnid. Me teeme endale teed kööginurka ning hangime õlled, seejärel leiame akna all ühe koha. „Kus see kutt siis on?“ küsin mina, aga tüdruk ei kuule mind. Ma tunnen alkoholi ja kanepi suminat ning hakkan tantsima. Tuba on täis inimesi, kes peamiselt kannavad musta. Kuradima kunstiüliõpilased, mõtlen ma.

Keegi tuleb ja jääb meie ette seisma. Ma tunnen teda. Keith. Me oleme varemgi kohtunud ning ühel teisel peol lõpetasime me magamistoas suudeldes. Nüüd aga räägib ta mu sõbrannaga ning osutab ühele tema maalile, mis ripub elutoa seinal. Ma mõtlen, et kas ta on otsustanud mind ignoreerida või ei mäleta, et on minuga kohtunud. Igatahes on ta jobu, otsustan ma. Joon õllepudeli tühjaks.

„Tahad ka uut?“ küsin ma.

„Jah,“ ütleb sõbranna. „Mine too, kuni ma Keithiga räägin. Ja siis ma tutvustan sind sellele kutile, kellest ma rääkisin. Sobib?“

Ma naeran. „Hästi. Mida iganes.“ Ma lähen köögi poole.

Siis kuulen ma häält. Valjusti, kõrva ääres. „Christine! Chris! On sinuga kõik korras?“ Sattusin segadusse, see hääl oli tuttav. Ma tegin silmad lahti. Sain ehmatusega aru, et ma olin väljas, et on õhtu, et ma olen Parliament Hillil, Ben hüüab mind ning mu ees muudab ilutulestik taeva verevärviliseks. „Sul olid silmad kinni,“ ütles ta. „Mis viga on? Mis on?“

„Ei midagi,“ ütlesin mina. Pea käis ringi, ma suutsin vaevu hingata. Pöörasin oma mehele selja ning tegin näo, et vaatan ülejäänud ilutulestikku. „Vabandust. Ei midagi. Minuga on kõik korras.“

„Sa värised,“ ütles ta. „On sul külm? Kas sa tahad koju minna?“

Sain aru, et ongi külm. Ma tahtsingi koju. Ma tahtsin kõik nähtu üles tähendada.

„Jah,“ vastasin mina. „Kui sulle sobib.“

Koju sõites mõtlesin ma nägemusele, mida ma tulevärki vaadates näinud olin. See jahmatas mind oma selguse ja teravusega. See oli mind endasse võtnud, sisse tõmmanud, otsekui elaksin seda uuesti läbi. Ma tundsin kõike, maitsesin kõike. Jahedat õhku ja õlle kirbust. Kanepi kõrvetust kurgus. Keithi sooja sülge mu keelel. See tundus tõeline, isegi tõelisem kui see elu, kuhu ma silmi avades sattusin, kui nägemus kadus.

Ma ei teadnud täpselt, kust see pärines. Ilmselt ülikoolist või vahetult pärast seda. Pidu, kus ma end näinud olin, oli selline, mida ilmselt võinuks nautida üks üliõpilane. Ma ei tundnud mingit vastutust. Olin muretu. Kerge oli olla.

Ja ehkki ma tema nime ei mäletanud, oli see tüdruk minu jaoks oluline. Minu parim sõbranna. Igaveseks, olin ma mõelnud, ja ehkki ma ei teadnud, kes ta on, olin ma temaga koos tundnud turvatunnet, ohutust.

Ma mõtlesin hetkeks, kas me võiksime endiselt lähedased olla, ning püüdsin autos Beniga sellest rääkida. Ta oli vaikne – mitte õnnetu, vaid tema mõtted olid mujal. Hetkeks mõtlesin, et räägin talle nägemuse kohta kõik ära, aga selle asemel küsisin ma, kes olid minu sõbrad tollal, kui me kohtusime.

„Sul oli neid palju,“ ütles ta. „Sa olid populaarne.“

„Kas mul oli parim sõbranna? Keegi eriline?“

Siis vaatas ta minu poole. „Ei,“ ütles ta. „Minu arust mitte. Mitte eriti.“

Ma mõtlesin, miks ma ei suutnud selle tüdruku nime meenutada, ent mäletasin Keithi ja Alanit.

„Kindel?“ küsisin ma.

„Jah,“ vastas tema. „Kindel.“ Ta keeras pilgu teele tagasi. Väljas hakkas sadama. Kauplustest ja nende kohal olevatest neoonsiltidest langev valgus peegeldus teel. Ma tahaksin temalt nii palju küsida, mõtlesin ma, aga ei öelnud midagi ning paari minuti pärast oli juba liiga hilja. Me olime kodus ja tema hakkas süüa tegema. Oli liiga hilja.

***

Niipea kui ma selle loo kirjutamise lõpetasin, kutsus Ben mu alla sööma. Ta oli laua katnud ning kallanud klaasidesse valget veini, aga mul polnud kõht tühi ja kala oli kuiv. Ma jätsin suurema osa alles. Siis pakkusin, et pesen nõud, sest Ben oli süüa teinud. Viisin taldrikud kööki ja lasin kraanikaussi kuuma vett, lootes samal ajal, et mul on pärast võimalik end välja vabandada ning tulla üles, et päevikut lugeda ja ehk natuke juurde kirjutada. Aga ei saanud – nii pikalt üksi magamistoas olla oleks tundunud kahtlane –, ning seepärast veetsime õhtu televiisori ees.

Ma ei suutnud rahuneda. Ma mõtlesin oma päevikule ning vaatasin, kuidas kaminasimsil liikusid kella seierid üheksalt kümnele, poole üheteistkümnele. Kui need hakkasid üheteistkümnele liginema, sain ma aru, et rohkem mul täna aega pole, ja ütlesin: „Ma lähen vist voodisse. Täna oli raske päev.“

Ben naeratas ja noogutas. „Hästi, kallis,“ ütles ta, „ma tulen ka kohe.“

Ma noogutasin ja ütlesin, et hästi, aga toast lahkudes tuli mul hirm peale. See mees on mu abikaasa, ütlesin ma endale, ma olen temaga abielus, ometi oli mul tunne, nagu oleks temaga voodisse minek kuidagi vale. Ma ei mäletanud, et oleksin iial seda teinud, ja ma ei teadnud, mida oodata.

Käisin tualetis ja pesin hambaid, ilma et oleksin vaadanud peeglisse ega seda ümbritsevaid fotosid. Läksin magamistuppa, leidsin padjale kokku pandud öösärgi ja hakkasin lahti riietuma. Tahtsin valmis saada, enne kui ta tuppa tuleb, tahtsin teki alla jõuda. Mul oli hetkeks absurdne mõte, et võiksin magamist teeselda.

Võtsin kampsuni seljast ja vaatasin end peeglist. Nägin kreemikat rinnahoidjat, mis ma olin hommikul selga pannud, ning seejuures kangastus põgusalt nägemus minust lapsena, küsimas oma emalt, miks temal selline asi seljas on ja minul mitte, ja teda vastamas, et küll minul ka kunagi on. Ja nüüd oli see päev käes, ja mitte järk-järgult kätte jõudnud, vaid äkitselt. See siin tõestas veelgi selgemalt kui kortsud mu näos ja kätel, et ma ei ole enam tüdruk, vaid naine. See siin, mu rindade pehme täidlus.

Ma tõmbasin öösärgi üle pea ja silusin alla. Panin käed selle alla ja tegin rinnahoidja haagid lahti, tundes seda tehes oma rindade raskust; seejärel võtsin püksiluku lahti ja astusin pükstest välja. Ma ei tahtnud oma keha rohkem uurida, täna mitte, ja niipea kui olin hommikul jalga pandud sukkpüksid ja püksikud maha koorinud, pugesin teki alla, panin silmad kinni ja keerasin külili.

Kuulsin all kella löömas, hetk hiljem tuli Ben tuppa. Ma ei liigutanud, vaid kuulasin, kuidas ta riidest lahti võtab, seejärel tundsin voodit vajumas, kui ta selle servale istus. Ta oli hetke paigal ning siis tundsin ma tema kätt raskelt oma puusal.

„Christine?“ küsis ta poolsosinal. „Oled sa üleval?“ Ma sosistasin, et olen. „Kas sulle meenus täna mõni sõbranna?“ küsis ta. Ma tegin silmad lahti ja keerasin selili. Ma nägin tema laia paljast selga ja peenikesi karvu seljal.

„Jah,“ ütlesin ma. Ta keeras minu poole.

„Mis sulle meelde tuli?“

Ma rääkisin talle, umbmääraselt. „Üks pidu,“ ütlesin ma. „Me olime vist mõlemad üliõpilased.“

Siis tõusis ta püsti ja keeras, et voodisse tulla. Nägin, et ta oli alasti. Tema peenis paistis tumedast karvapesast ning ma surusin alla soovi itsitama hakata. Ma ei mäletanud, et oleksin iial mehe suguelundeid näinud, isegi mitte raamatutes, ent ometi polnud need midagi võõrast. Mõtlesin, kui palju ma neist teadsin, millised kogemused mul on olnud. Vaatasin peaaegu tahtmatult kõrvale.

„See pidu on sulle ennegi meenunud,“ ütles ta tekki kõrvale lükates. „See tuleb sul minu arust üsna sageli meelde. Sul on teatud mälestused, mis korrapäraselt ilmuvad.“

Ma ohkasin. Nii et see pole midagi uut, paistis ta ütlevat. Ei midagi, mille pärast erutuda. Ta lamas mu kõrval ja tõmbas teki meile mõlemale peale. Ta ei kustutanud valgust.

„Kas mulle tulevad tihti asjad meelde?“ küsisin mina.

„Jah. Mõned asjad. Enamjaolt iga päev.“

„Samad asjad?“

Ta keeras minu poole ja toetus küünarnukile. „Mõnikord,“ ütles ta. „Tavaliselt. Jah. Üllatusi on harva.“

Ma pöörasin pilgu tema näolt kõrvale ja vaatasin lakke. „Kas sina mulle ka mõnikord meelde tuled?“

Ta keeras minu poole. „Ei,“ ütles ta. Ta võttis mul käest kinni. Pigistas seda. „Aga sellest pole midagi. Ma armastan sind. Sellest pole midagi.“

„Ma olen sulle vist kohutav koorem,“ ütlesin ma.

Ta liigutas kätt ja hakkas mu käsivart silitama. Sain särtsu ja võpatasin. „Ei,“ ütles ta. „Üldsegi mitte. Ma armastan sind.“

Siis surus ta oma keha vastu mind ja suudles mind huultele.

Ma panin silmad kinni. Olin segaduses. Kas ta tahtis seksi? Mulle oli ta võõras; ma võisin ju teada, et me läheme igal õhtul koos voodisse, et me oleme seda teinud abiellumisest peale, aga mu keha polnud teda teadnud rohkem kui ühe päeva.

„Ma olen väga väsinud, Ben,“ ütlesin ma.

Ta langetas häält ja hakkas sosistama. „Ma tean, mu kallis,“ ütles ta. Ta suudles mind pehmelt põsele, huultele, silmadele. „Ma tean.“ Tema käsi liikus allapoole, teki alla ning ma tundsin, kuidas minus kerkib ängistus, peaaegu paanika.

„Ben,“ ütlesin ma, „anna andeks.“ Haarasin tal käest ja peatasin selle allapoole liikumise. Seisin vastu kiusatusele seda kõrvale lükata, nagu oleks see tülgastav, ja silitasin seda selle asemel. „Ma olen väsinud,“ ütlesin ma. „Mitte täna. Sobib?“

Ta ei öelnud midagi, kuid tõmbas käe tagasi ja keeras selili. Pettumus uhkas temast lainetena. Ma ei teadnud, mida öelda. Mingi osa minust leidis, et ma peaksin vabandama, kuid suurem osa minust leidis, et ma pole midagi valesti teinud. Ja nii lebasime vaikides, ühes voodis, aga mitte kokku puutudes, ja mina mõtlesin, kui tihti seda juhtub. Kui tihti ta tuleb voodisse ja ihkab seksi, kas ma mõnikord tahan seda ise ka, kas ma olen isegi suuteline seda talle pakkuma, ja kas siis, kui ma ei paku, kas siis juhtub alati see ebamugav vaikus.

„Head ööd, kallis,“ ütles ta mõne minuti pärast ning pinge kadus. Ma ootasin, kuni ta vaikselt norskama hakkas, libistasin end voodist välja ning tulin siia tühja tuppa seda kirjutama.

Ma tahaksin väga teda mäletada. Kas või üks kord.

ESMASPÄEV, 12. NOVEMBER

Kell lõi just neli, äsja hakkas hämarduma. Ben ei peaks veel koju tulema, aga kirjutades kuulatan ma ikka, ega tema auto ei tule. Kingakarp on põrandal mu jalgade juures, sellest paistab päeviku ümber mähitud tualettpaber. Kui ta tuleb, siis ma panen kaustiku kappi ja ütlen talle, et tukastasin. See on küll vale, aga mitte suur, ja selles pole midagi halba, kui ma tahan oma päeviku sisu salajas hoida. Ma pean üles kirjutama, mida nägin. Mida ma õppisin. Aga see ei tähenda, et ma tahan, et keegi, ükskõik kes, seda loeks.

Ma kohtusin täna doktor Nashiga. Me istusime teineteise vastas, teine teisel pool lauda. Tema taga oli kaustakapp ja selle peal väike plastmassist aju mudel, mis oli keskelt katki lõigatud ja poolitatud nagu apelsin. Ta küsis, kuidas mul läheb.

„Hästi,“ ütles ta. „Ma arvan.“ Sellele küsimusele oli raske vastata – need paar tundi, mis olid ärkamisest möödunud, olid ainsad, mida ma mäletasin. Ma kohtusin oma abikaasaga otsekui esimest korda, ehkki teadsin, et nii see pole, mulle helistas mu arst, kes rääkis mulle mu päevikust. Siis, pärast lõunat, võttis ta mu peale ja sõidutas siia oma kabinetti.

„Ma kirjutasin oma päevikusse,“ ütlesin ma. „Pärast teie helistamist. Laupäeval.“

Tal paistis hea meel olevat. „Kas sa usud, et see aitas?“

„Ma arvan küll,“ vastasin ma. Ma rääkisin talle oma mälestustest. Nägemusest, kus peol oli üks tüdruk, ja sellest, kuidas ma oma isa haigusest teada sain. Ta tegi minu jutu ajal märkmeid.

„Kas sa mäletad praegu neid asju?“ küsis ta. „Kas sa mäletasid neid siis, kui sa täna hommikul üles ärkasid?“

Ma kõhklesin. Tegelikult ei mäletanud. Või mäletasin ainult natukene. Täna hommikul lugesin ma läbi oma laupäevase sissekande, mis rääkis abikaasa seltsis söödud hommikusöögist, sõidust Parliament Hillile. See tundus ebareaalne nagu väljamõeldis, sel polnud minuga mingit pistmist, ja ma lugesin üht ja sama lõiku üha uuesti ja uuesti, püüdes seda ajju betoneerida, kinnitada. Mul kulus selleks üle tunni aja.

Ma lugesin asjadest, mis Ben oli mulle rääkinud, sellest, kuidas me kohtusime ja abiellusime, kuidas me elasime – ja ma ei tundnud midagi. Ent mõni asi jäi kummitama. Näiteks see tüdruk. Minu sõbranna. Ma ei mäletanud üksikasju – ilutulestikku, temaga koos katusel käimist, Keithi-nimelise mehega kohtumist –, kuid mälestus temast oli minu sees alles ning täna hommikul, kui ma laupäevast sissekannet üha üle lugesin, meenus mulle veel üksikasju. Tema juuste säravpunane toon, mustad rõivad, mida ta eelistas, neetidega vöö, tulipunane huulepulk ja see, kuidas ta suutis jätta mulje, et suitsetamine on maailma kõige lahedam tegevus. Ma ei mäleta tema nime, aga mulle meenus õhtu, kui me kohtusime: paksult sigaretisuitsuses ruumis, kus vilistasid ja kolisesid flipperimasinad ja plekise häälega muusikamasin. Ta andis mulle küsimise peale tuld, tutvustas ennast ning tegi ettepaneku, et ma tuleksin tema ja ta sõprade juurde. Me jõime viina ja õlut ning hiljem hoidis ta mu juukseid, kui ma suurema osa joodust tualetipotti oksendasin. „Minu meelest oleme nüüd küll sõbrad,“ ütles ta naerdes, kui ma end taas jalule ajasin. „Igaühe heaks ma seda küll ei teeks!“

Ma tänasin teda ning mulle teadmata põhjusel, otsekui äsja tehtut selgitades ütlesin talle, et mu isa on surnud. „Persse…“ ütles ta, ning lülitudes esimest, aga kindlasti mitte viimast korda rumalast joomasusest tõhusale kaastundele ümber, viis ta mu oma tuppa, kus me sõime röstsaia ja jõime musta kohvi, kuulates samal ajal plaate ning rääkides oma elust, kuni väljas hakkas valgeks minema.

Tema seinte najale ja voodijalutsile olid toetatud maalid, kõikjal vedeles visandiplokke. „Kas sa oled kunstnik?“ küsisin ma ja ta noogutas. „Selleks ma siin ülikoolis olengi,“ ütles ta. Ma mäletan, et ta ütles, et õpib kauneid kunste. „Eks must saa muidugi õpetaja, aga seniks võib ju unistada, eks ole?“ Ma naersin. „Aga sina? Mida sina õpid?“ Ma ütlesin talle. Inglise keelt. „Ah!“ ütles ta. „Nii et sa tahad kas romaane kirjutada või õpetada?“ Ta naeris, ehkki lahkelt, aga ma ei rääkinud talle loost, mille kallal ma oma toas töötasin, enne kui alla peole tulin. „Ei tea,“ ütlesin ma selle asemel, „eks minuga ole samuti nagu sinuga.“ Ta naeris uuesti ja ütles: „Noh, meie terviseks!“, ning kui me kohvitasse kokku lõime, oli mul esimest korda üle mitme kuu tunne, et asjad võivad veel hästi minna.

Ma mäletasin seda kõike. Tahtepingutus, mida nõudis selle ülesotsimine mu tühjast mälust, püüe leida ükskõik millist tillukest detaili, mis midagi meelde tuletaks, väsitas mind väga. Aga minu mälestused elust abikaasaga? Need olid läinud. Oma sõnade lugemine ei äratanud minus isegi kõige väiksemat mäluvirvet. Mul oli tunne, et toimunud pole ei sõitu Parliament Hillile ega ka midagi sellest, millest Ben mulle seal rääkis.

„Ma mäletan mõnda asja,“ ütlesin ma doktor Nashile. „Varasemast ajast, kui ma olin noorem, neid asju, mis mulle eile meelde tulid. Need on alles. Ja ma mäletan rohkem üksikasju. Aga ma ei mäleta üldse, mida me eile tegime. Või laupäeval. Ma võin konstrueerida pildi stseenist, mida ma päevikus kirjeldasin, aga ma tean, et see pole mälestus. Ma tean, et ma ainult kujutlen seda.“

Ta noogutas. „Kas sa mäletad midagi üleeilsest päevast? Kas sa mäletad veel mõnd väikest üksikasja, mille sa üles kirjutasid? Näiteks õhtust?“

Ma mõtlesin sellele, mida ma voodisse minekust kirjutasin. Sain aru, et tunnen end süüdlaslikult. Mul on süümepiinad, et hoolimata oma mehe headusest ei olnud ma võimeline end talle andma. „Ei,“ valetasin ma. „Mitte midagi.“

Ma mõtlesin, mida ta oleks võinud teisiti teha, et ma oleksin tahtnud teda enda käte vahele võtta, lasta tal mind armastada. Lilled? Šokolaad? Kas ta peab tegema romantilisi lähenemiskatseid iga kord, kui tahab seksi saada, otsekui oleks see esimene kord? Ma sain aru, kui kitsad on tema jaoks võrgutamise teed. Ta ei saa isegi mulle mängida esimest laulu, mille saatel me oma pulmas tantsisime, ta ei saa taas luua seda sööki, mida me esimesel korral väljas söömas käies sõime, sest ma ei mäleta neid. Ning igal juhul olen ma tema naine, ta ei peaks mind võrgutama, nagu oleksime äsja kohtunud, ja seda iga kord, kui ta tahab seksi saada.

Aga kas ma mõnikord lasen tal mind armastada, kas ma mõnikord tahan ise ka temaga armatseda? Kas ma ärkan mõnikord nii, et tean piisavalt, et minus saaks sundimatult tekkida iha?

„Ma ei mäleta isegi Beni,“ ütlesin ma. „Mul polnud täna hommikul aimugi, kes ta on.“

Doktor Nash noogutas. „Kas sa tahaksid teada?“

Ma hakkasin peaaegu naerma. „Muidugi!“ ütlesin ma. „Ma tahan oma minevikku mäletada. Ma tahan teada, kes ma olen. Kellega ma abielus olen. See kõik on osa ühest ja samast asjast…“

„Muidugi,“ vastas ta. Ta vakatas, sirutas siis küünarnukid lauale ja pani käed näo ees kokku, otsekui tahaks hoolikalt läbi mõelda, mida öelda ja kuidas seda öelda. „See, mis sa mulle rääkisid, annab mulle julgust. See näitab, et mälestused ei ole päriselt kadunud. Viga pole mitte salvestuses, vaid neile ligipääsus.“

Ma mõtlesin hetke järele ning küsisin: „Te tahate öelda, et mu mälestused on alles, aga ma lihtsalt ei saa neid kätte?“

Ta naeratas. „Kui soovid seda nii väljendada,“ ütles ta. „Jah.“

Tundsin masendust. Ja innukust. „Kuidas ma saaksin siis rohkem meelde tuletada?“

Ta naaldus seljatoele ja vaatas enda ees olevat kausta. „Eelmisel nädalal,“ ütles ta, „sel päeval, kui ma sulle selle päeviku andsin. Kas sa kirjutasid, et ma näitasin sulle sinu lapsepõlvekodu fotot? Ma vist andsin selle sinu kätte.“

„Jah,“ ütlesin ma. „Kirjutasin küll.“

„Sa paistsid selle foto vaatamise järel meenutavat palju rohkem kui siis, kui ma palusin sul oma elukohta kirjeldada ilma pilti näitamata.“ Ta jäi hetkeks vait. „See ei ole muidugi üllatav. Aga ma tahaksin näha, mis juhtub siis, kui ma näitan sulle pilte sellest ajast, mida sa ei mäleta. Ma tahan näha, kas sul tuleb siis midagi meelde.“

Ma kõhklesin, ei saanud aru, kuhu tema jutt tüürib, aga olin kindel, et mul pole muud valikut peale ärakuulamise.

„Hästi,“ ütlesin ma.

„Tore! Vaatame täna ainult üht pilti.“ Ta võttis kaustast ühe foto ning tuli siis ümber laua ja istus minu kõrvale. „Enne kui me vaatame – kas sa mäletad midagi oma pulmadest?“

Ma teadsin juba, et sellest ei tea ma midagi; niipalju kui minusse puutus, ei olnud minu abielu selle mehega, kelle kõrval ma hommikul ärkasin, lihtsalt aset leidnudki.

„Ei,“ ütlesin ma. „Mitte midagi.“

„Oled sa kindel?“

Ma noogutasin. „Jah.“

Ta asetas foto minu ette lauale. „Sa abiellusid siin,“ ütles ta sõrmega fotole koputades. Foto kujutas kirikut. See oli väike, madala katuse ja väikese torniga. Täiesti võõras.

„Kas tuli midagi meelde?“

Ma panin silmad kinni ja püüdsin pead mõtetest tühjendada. Nägin vett. Oma sõbrannat. Kivipõrandat, musta-valgekirjut. Ei midagi muud.

„Ei. Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi näinud.“

Ta oli pettunud näoga. „Oled sa kindel?“

Ma panin uuesti silmad kinni. Must tühjus. Ma püüdsin mõelda oma pulmapäevale, püüdsin kujutleda Beni, ennast, ülikonna ja pulmakleidiga, seismas kiriku ees murul – aga midagi ei tulnud. Ei ühtki mälestust. Minus võttis maad kurbus. Nagu iga pruut, veetsin ma pulmi kavandades ilmselt nädalaid, valisin kleiti ja ootasin murelikult õmbleja muudatusi, panin kinni juuksuri aja, mõtlesin meigi peale. Ma kujutlesin end menüüd nuputamas, laule ja lilli valimas, lootes kogu aeg, et see päev vastab kõigile mu võimatutele ettekujutustele. Ja nüüd pole mul aimugi, kas ikka vastas. See kõik on minult ära võetud, kõik jäljed on kustutatud. Kõik peale mehe, kellega ma abiellusin.

„Ei,“ ütlesin ma. „Midagi ei ole.“

Ta pani foto ära. „Vastavalt algse ravi käigus tehtud märkmetele abiellusid sa Manchesteris,“ ütles ta. „See on Püha Markuse kirik. See on uus foto, ainuke, mis mul saada õnnestus, aga arvatavasti näeb see praegu üsna samasugune välja kui toona.“

„Meie pulmadest pole ühtki pilti,“ ütlesin ma. See oli ühtaegu küsimus ja väide.

„Ei. Need hävisid. Räägitakse, et teie kodus oli tulekahju.“

Ma noogutasin. Kui tema seda ütles, siis see kuidagi kinnistus, muutis jutu tõelisemaks. See, et ta oli arst, paistis tema sõnadele andvat autoriteedi, mida Beni sõnadel ei olnud.

„Millal ma abiellusin?“ küsisin ma.

„See pidi olema kaheksakümnendate keskpaiku.“

„Enne õnnetust…“ ütlesin ma.

Doktor Nash tundis ebamugavust. Ma mõtlesin, kas ma olin temaga rääkinud sellest õnnetusest, mis mind ilma mäluta jättis.

„Kas sa tead, mis su amneesia põhjustas?“ küsis ta.

„Jah,“ ütlesin ma. „Ma rääkisin Beniga. Eile. Ta rääkis mulle kõik. Ma kirjutasin selle oma päevikusse.“

Ta noogutas. „Mis tunde see sinus tekitab?“

„Ma ei tea,“ ütlesin ma. Ma ju ei mäletanud seda õnnetust, see ei tundunud tõeline. Mulle oli jäänud vaid selle tagajärg. See, milliseks see mind muutis. „Mul on tunne, nagu ma peaksin vihkama seda inimest, kes selle põhjustas,“ ütlesin ma. „Eriti kuna teda ei saadudki kätte, teda pole karistatud, et ta mind selliseks tegi. Et ta mu elu ära rikkus. Aga imelik, ma ei vihka teda tegelikult. Ma ei suuda vihata. Ma ei suuda teda ette kujutada, ma ei suuda kujutleda, milline ta on. Teda nagu polekski olemas.“

Doktor Nash oli pettunud. „Kas sa nii arvadki?“ küsis ta. „Et su elu on ära rikutud?“

„Jah,“ vastasin ma mõne hetke pärast. „Jah. Seda ma arvan.“ Ta jäi vait. „Kas pole siis?“

Ma ei tea, mida ma ootasin, et ta teeb või ütleb. Ilmselt ootas osa minust, et ta ütleks, et eksin, et ta püüaks mind veenda, et mu elu on elamist väärt. Aga ta ei teinud seda. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa. Ma märkasin, kui ilusad silmad tal on. Sinised, hallide tähnidega.

„Anna andeks, Christine,“ ütles ta. „Mul on väga kahju. Aga ma teen kõik, mida ma suudan, ja ma usun, et ma saan sind aidata. Päriselt. Sa pead seda uskuma.“

„Ma usungi,“ ütlesin ma. „Usungi.“

Ta pani oma käe minu käe peale, sest see oli laual meie kahe vahel. Tema käsi oli raske. Soe. Ta pigistas mu sõrmi ning hetkeks oli mul piinlik – tema ja ka enda pärast, aga siis vaatasin ma talle otsa, nägin seal kurbust ning sain aru, et tema silmis oli ta noorem mees, kes lohutab vanemat naist. Ei midagi enamat.

„Vabandust,“ ütlesin ma. „Ma pean tualetti minema.“

Kui ma tagasi tulin, oli ta kohvi välja valanud ja me istusime teine teisel pool lauda ja rüüpasime oma jooki. Ta ei tahtnud silmsidet luua, vaid lehitses selle asemel laual olevaid paberid ja sahistas nendega kohmakalt. Esmalt mõtlesin, et tal on piinlik minu käe pigistamise pärast, aga siis tõstis ta pilgu ja ütles: „Christine, ma tahtsin sinult midagi küsida. Tegelikult kaht asja.“ Ma noogutasin. „Esiteks, ma otsustasin sinu loo kirja panna. Selline juhtum on meie valdkonnas üsna ebatavaline ning minu arust tuleks kasuks, kui üksikasjad jõuaksid laiema teadusüldsuse ette. Ega sa vastu ole?“

Ma vaatasin tema kabinetis lohakalt riiulitele kuhjatud kaustikuid. Kas ta mõtles nii oma karjääri edendada, seda kindlustada? Kas ma sellepärast olengi siin? Hetkeks kaalusin, kas pigem mitte keelduda, aga lõpuks raputasin pead ja ütlesin: „Ei, ei ole.“

Ta naeratas. „Tore. Tänan sind. Nüüd veel üks küsimus. Pigem lihtsalt idee. Üks asi, mida ma tahaksin, et sa prooviksid. Kas sobib?“

„Mida te silmas peate?“ küsisin ma. Olin närviline, aga tundsin kergendust, et ta otsustas viimaks mulle rääkida, mis tal mõtteis mõlkus.

„Noh,“ ütles ta, „sinu elulooandmete järgi elasite sina ja Ben pärast abiellumist edasi selles majas Ida-Londonis, kus te olite juba varem elanud.“ Ta tegi pausi. Eikusagilt jõudis minuni hääl, mis oli ilmselt minu ema hääl. Elate patus, pahane turtsatus ja peavangutus, mis ütles kõik. „Ja siis, umbes aasta hiljem, kolisite te uude majja. Te jäite sinna seniks, kuni sa haiglasse sattusid.“ Jälle paus. „See on üsna lähedal sellele kohale, kus te praegu elate.“ Hakkasin aru saama, millele ta viitab. „Ma mõtlesin, et võiksime praegu minna ja sealt sind koju viies läbi sõita. Mis sa arvad?“

Mis ma arvan? Ma ei teadnud. See oli peaaegu vastamatu küsimus. Ma teadsin, et see oleks mõistlik tegu, et see võib mind aidata mingil määratlematul moel, mida me kumbki praegu ei mõista, aga siiski tundsin vastumeelsust. Otsekui oleks minevik äkitselt ohtlik tundunud. Koht, mida pole tark külastada.

„Ma ei tea,“ ütlesin ma.

„Te elasite seal mitu aastat,“ ütles ta.

„Ma tean, aga…“

„Me võime lihtsalt minna ja vaadata. Me ei pea sisse minema.“

„Sisse minema?“ küsisin ma. „Kuidas…“

„Jah,“ ütles ta. „Ma kirjutasin neile inimestele, kes seal praegu elavad. Me rääkisime telefoni teel. Nad ütlesid, et kui sellest võib abi olla, siis nad lasevad meil hea meelega ringi vaadata.“

See üllatas mind. „Päriselt?“

Ta vaatas veidi kõrvale – kiire pilk, kuid piisav, et oma piinlikkust näidata. Huvitav, mida ta varjab, mõtlesin ma. „Jah,“ ütles ta, ja lisas: „Ma ei näe kõigi patsientide pärast sellist vaeva.“ Ma ei vastanud midagi. Ta naeratas. „Ma usun tõesti, et sellest võiks abi olla, Christine.“

Mis ma teha sain?

Olin mõelnud teel siia oma päevikut kirjutada, aga sõit polnud pikk ning ma jõudsin vaevu eelmise sissekande läbi lugeda, kui me juba ühe maja ees seisma jäime. Panin kaustiku kinni ja tõstsin pilgu. Maja oli sarnane sellega, millest me hommikul välja tulime – pidin endale meenutama, et see on see, kus ma nüüd elan –, see oli punastest tellistest, värvitud puitdetailidega, samasuguse ärkliakna ning hästi hooldatud aiaga. Kui üldse mingit erinevust oli, siis paistis see maja suurem ning katuseaken osutas ümberehitatud pööningule, mida meil ei olnud. Mul oli raske mõista, miks me kolisime siit majast vaid paari miili kaugusele täpselt samasugusesse majja. Hetke pärast sain ma aru: mälestused. Mälestused parematest aegadest, enne minu õnnetust, kui me olime õnnelikud ja elasime normaalset elu. Benil ju olid need, isegi kui minul ei olnud.

Mul oli korraga tunne, et see maja avaldab mulle vanu asju. Paljastab minu mineviku.

„Ma tahan sisse minna,“ ütlesin ma.

Siin teen ma pausi. Ma tahan ka ülejäänu üles kirjutada, aga see on tähtis, liiga tähtis, et sellega kiirustada, ja Ben tuleb üsna peatselt koju. Ta on juba hiljaks jäänud; taevas on tume ja tänavalt kostavad kinnilöödavate uste kõmatused, sest inimesed tulevad töölt koju. Maja ees aeglustavad sõitu autod – peatselt on üks neist Beni auto. Parem, kui ma praegu lõpetan, kaustiku ära panen, ohutult kappi peidan.

Ma jätkan hiljem.

***

Ma panin kingakarbile kaant peale, kui kuulsin Beni võtit lukuaugus keeramas. Ta hüüdis mind sisse tulles ning ma hõikasin vastu, et tulen kohe alla. Ehkki mul pole mingit põhjust teeselda, et ma pole kappi vaadanud, panin ukse vaikselt kinni ja läksin siis oma mehe juurde.

See õhtu oli hüplik. Päevik kutsus mind. Süües mõtlesin ma, kas ma jõuaksin sellesse kirjutada enne nõudepesu, ja nõusid pestes mõtlesin, kas peaksin teesklema peavalu ning kirjutama päevikut pärast nõudepesu. Aga niipea kui ma olin köögis lõpetanud, ütles Ben, et ta peab natuke tööd tegema, ja läks oma kabinetti. Ma ohkasin kergendatult ja ütlesin, et lähen voodisse.

Siin ma nüüd olengi. Ma kuulen, kuidas Ben klaviatuuri klõbistab; see heli on rahustav. Ma lugesin läbi, mis ma enne Beni tulekut kirjutasin, ja võin nüüd taas silme ette manada iseenda sellisena, nagu ma olin täna pärastlõunal, istumas diivanil majas, kus ma kunagi elasin. Ma saan oma loo kirja panna.

See juhtus köögis.

See naine, Amanda, tegi uksekella nõudliku pinina peale ukse lahti, tervitas doktor Nashi käepigistusega ning mind pilguga, mis jäi kuhugi kaastunde ja imetluse vahepeale. „Teie olete ilmselt Christine,“ ütles ta, keeras pea viltu ja sirutas oma maniküüritud käe. „Tulge ometi sisse!“

Ta pani ukse meie järel kinni. Tal oli seljas kreemikas pluus ja ta kandis kuldehteid. Ta tutvustas end ja lausus: „Te võite siia jääda nii kauaks, kui tahate. Nii kauaks, kui teil vaja on. Hästi?“

Ma noogutasin ja vaatasin ringi. Me seisime heledas, vaibaga kaetud esikus. Päike paistis läbi akna klaaspaneelide ning valgustas vaasitäit punaseid tulpe, mis seisis lauakese peal. Vaikus oli pikk ja ebamugav. „See on väga ilus maja,“ ütles Amanda viimaks ning mul oli hetkeks tunne, nagu mina ja doktor Nash oleksime võimalikud ostjad ning tema kinnisvaraagent, kes tahab kangesti tehingut sõlmida. „Me ostsime selle umbes kümne aasta eest. Meile meeldib siin väga. Siin on nii valge. Äkki tuleksite elutuppa?“

Me läksime tema järel salongi. Ruum oli napilt ja maitsekalt sisustatud. Ma ei tundnud midagi, isegi mitte ähmast tuttavlikkust; see võinuks olla ükskõik kelle tuba ja ükskõik kelle maja ükskõik millises linnas.

„Suur tänu, et lubate meil ringi vaadata,“ ütles doktor Nash.

„Oh, tühiasi!“ vastas naine omapärase turtsatusega. Ma kujutlesin teda hobuse seljas ratsutamas või lilli seadmas.

„Kas te olete siiakolimisest peale siin palju ümber teinud?“ küsis Nash.

„Oh, natuke ikka,“ vastas naine. „Nagu see käib.“

Ma vaatasin lihvitud põrandalaudu ja valgeid seinu, kreemikat diivanit, seintel rippuvaid moodsa kunsti reprosid. Mõtlesin majale, kust olin täna hommikul lahkunud; see oli täiesti teistsugune.

„Kas te mäletate, milline see oli, kui te sisse kolisite?“ küsis doktor Nash.

Naine ohkas. „Ähmaselt, ma kardan. Siin oli vaipkate. Vist selline beež. Ja tapeet. Vist triibuline, kui ma õigesti mäletan.“ Püüdsin tuba kujutleda sellisena, nagu tema seda kirjeldas. Midagi ei tulnud. „Siin oli ka kamin, mille me lasime välja lõhkuda. Praegu soovin, et me poleks seda teinud. See oli väga omapärane.“

„Christine?“ küsis doktor Nash. „Tuleb sul midagi meelde?“ Ma raputasin pead. „Kas me tohiksime majas ringi vaadata?“

Me läksime üles. Seal oli kaks magamistuba. „Giles töötab palju kodus,“ ütles naine, kui me astusime tänavapoolsesse tuppa. Seal domineerisid laud, kaustakapid ja raamatud. „Minu meelest kasutasid eelmised omanikud seda magamistoana.“ Ta vaatas mulle otsa, kuid mina ei öelnud midagi. „See on pisut suurem kui teine magamistuba, aga Giles ei saa siin magada. Liikluse pärast.“ Tekkis vaikus. „Ta on arhitekt.“ Mina ei öelnud jälle midagi. „See on tegelikult kokkusattumus,“ jätkas naine, „sest see mees, kelle käest me maja ostsime, oli samuti arhitekt. Me kohtusime temaga, kui maja vaatamas käisime. Nad sobisid omavahel hästi. Me vist saime paar tuhat alla kaubelda, just selle kokkusattumuse pärast.“ Jälle paus. Mõtlesin, kas ta ootab õnnitlusi. „Giles arendab praegu oma firmat.“

Arhitekt, mõtlesin mina. Mitte õpetaja nagu Ben. Need ei saa olla need inimesed, kellele meie maja müüsime. Püüdsin kujutleda, milline see tuba oleks, kui klaasplaadiga laua asemel oleks voodi, paljaid põrandalaudu kataks vaip ning seinad poleks valged, vaid triibulise tapeediga.

Doktor Nash pöördus minu poole. „Tuleb midagi meelde?“

Raputasin pead. „Ei. Mitte midagi. Ma ei mäleta midagi.“

Me vaatasime teist magamistuba ja siis vannituba. Mulle ei tulnud midagi meelde ja seepärast läksime alla kööki. „Kas te tõesti tassikest teed ei taha?“ küsis Amanda. „Sellest poleks üldse tüli. Ma juba tegin valmis.“

„Ei, tänan teid,“ vastasin mina. Köögi kujundus oli kalk. Karmijooneline. Kõik oli nikeldatud ja valge, tööpind näis olevat betoonist valatud. Ainsaks värvilaiguks oli kausitäis laime. „Me peaksime vist minema hakkama,“ ütlesin mina.

„Aga muidugi,“ vastas Amanda. Tema õhuline tõhusus paistis kaduvat, seda asendas pettunud ilme. Tundsin end süüdlaslikult: ta oli ilmselgelt lootnud, et tema kodu külastamine parandab mind imepäraselt. „Kas ma saaksin klaasi vett?“ küsisin ma.

Ta lõi kohe näost särama. „Muidugi!“ ütles ta. „Ma annan kohe!“ Ta ulatas mulle vett ning klaasi tema käest vastu võttes ma nägingi seda.

Amanda ja doktor Nash kadusid mõlemad. Ma olin üksi. Nägin tööpinnal toorest kala, see oli märg ja sätendas ovaalsel liual. Ma kuulsin häält. Mehe häält. See on Beni hääl, mõtlesin ma, aga kuidagi noorem. „Valget veini või punast?“ küsis ta, ma pöörasin ringi ja nägin teda kööki tulemas. See oli sama köök, kus ma praegu koos doktor Nashi ja Amandaga seisin, aga seinad olid teist värvi. Benil oli mõlemas käes pudel veini ning see oli seesama Ben, kuid saledam, juustes oli vähem halli ning tal olid vuntsid. Ta oli alasti ja ta peenis oli pooleldi erekteerunud ja hüples koomiliselt, kui ta kõndis. Tema nahk oli sile, käsivarre- ja rinnalihaste kohal pingul, ning ma tundsin teravat ihasööstu. Ma nägin end ahhetamas, ehkki ma naersin.

„Vist valget?“ ütles tema ja naeris koos minuga, siis pani ta mõlemad pudelid lauale ja tuli sinna, kus mina seisin. Käsivarred põimusid ümber minu, siis panin ma silmad kinni ja mu suu avanes otsekui tahtmatult ning ma suudlesin teda ja tema suudles mind, ma tundsin, kuidas peenis vastu mu häbet surus, ning mu käsi liikus selle poole. Ning isegi sel ajal, kui ma teda suudlesin, mõtlesin ma: ma pean meeles pidama, mis tunne see on. Ma pean selle kaustikusse kirjutama. Sellest ma tahangi kirjutada.

Ma vajusin mehe poole, surusin oma keha tema vastu ja tema käed hakkasid mu kleiti rebima ja lukku kobama. „Jäta!“ ütlesin ma, „ära…“, kuid ehkki ma ütlesin ei ja nõudsin, et ta lõpetaks, oli mul tunne, et ma tahtsin teda rohkem, kui ma olen iial kedagi tahtnud. „Üles,“ ütlesin ma, „ruttu!“ Ning siis me läksime köögist ära, rebisime minnes rõivaid seljast ning jõudsime halli vaiba ja sinisemustrilise tapeediga magamistuppa, ja kogu selle aja mõtlesin mina: jah, sellest ma peaksingi oma järgmise romaani kirjutama, seda tunnet ma tahangi tabada.

Ma tuikusin. Puruneva klaasi heli, nägemus hajus. Otsekui oleks filmirull lõpuni kerinud ning ekraanil olevad kujutised vahetunud väreleva valguse ning tolmukübemete varjudega. Ma lõin silmad lahti.

Ma olin ikka veel köögis, aga nüüd seisis minu ees doktor Nash, Amanda veidi eemal, ja nad mõlemad vaatasid mind murelikult. Sain aru, et olin klaasi maha pillanud.

„Christine,“ ütles doktor Nash, „Christine. Kuidas sul on?“

Ma ei vastanud. Ma ei teadnud, mida tunda. See oli minu teada esimene kord, kui mulle oli meenunud minu abikaasa.

Panin silmad kinni ja püüdsin nägemust tagasi tuua. Püüdsin näha kala, veini, oma abikaasat, vuntsidega, alasti, hüpleva peenisega, aga midagi ei tulnud. Mälestus oli läinud, hajunud, nagu poleks seda olnudki, nagu see oleks oleviku poolt minema kõrvetatud.

„Jah,“ ütlesin mina, „kõik on korras. Ma…“

„Mis lahti?“ küsis Amanda. „On teiega kõik korras?“

„Mulle meenus midagi,“ vastasin ma. Nägin, kuidas Amanda käed suu peale surus, tema näole ilmus rõõm.

„Päriselt?“ küsis ta. „See on suurepärane. Mida? Mis teile meenus?“

„Ma palun,“ ütles doktor Nash. Ta astus ette ja võttis mul käsivarrest. Klaasikillud krudisesid tal jalge all.

„Minu abikaasa,“ ütlesin ma. „Siin. Mulle meenus minu abikaasa…“

Amanda rõõm hajus. Ja see on kõik? näis ta küsivat.

„Doktor Nash,“ ütlesin ma, „ma mäletasin Beni!“ Hakkasin värisema.

„Väga hea,“ ütles doktor Nash. „Tore! See on suurepärane!“

Nad talutasid mu kahekesi elutuppa. Ma istusin diivanile. Amanda ulatas mulle tassi kuuma teed ning taldriku küpsisega. Amanda ei saa aru, mõtlesin ma. Ta ei saagi saada. Mulle meenus Ben. Mina noorena. Meie kaks, koos. Ma tean, et me olime armunud. Ma ei pea enam vaid tema juttu usaldama. See on tähtis. Palju tähtsam, kui tema suudaks iial aru saada.

Olin terve kodutee elevil. Mind elustas närviline energia. Vaatasin välismaailma, seda imelikku, salapärast ja tundmatut maailma ning ei näinud seda mitte kui ähvardust, vaid kui võimalust. Doktor Nash ütles, et tema meelest hakkame kuhugi jõudma. Ta paistis olevat erutatud. See on hea, korrutas ta. See on hea. Ma ei teadnud, kas see on hea mulle või talle, tema karjäärile. Ta ütles, et tahaks korraldada ajuskaneeringu, ning mina nõustusin peaaegu mõtlemata. Ta andis mulle ka mobiiltelefoni ja ütles, et see oli varem tema pruudi oma. See oli teistsugune kui Beni antud. See oli väiksem ning korpus käis lahti, selle all olid klahvid ja ekraan. Varutelefon, ütles ta. Sa saad mulle igal ajal helistada. Igal ajal, kui midagi olulist on. Ja hoia see enda ligidal. Ma helistan sulle, et sulle päevikut meelde tuletada. See oli mitu tundi tagasi. Ma saan nüüd aru, et ta andis selle mulle, et ta saaks mulle helistada ilma Beni teadmata. Ta oli seda isegi öelnud. Ükspäev ma helistasin ja Ben vastas. See võib ebameeldivaks minna. See siin teeb asjad lihtsamaks. Võtsin telefoni küsimusi esitamata vastu.

Mulle meenus Ben. Mulle meenus, et ma armastasin teda. Ta tuleb varsti koju. Äkki hiljem, kui me voodisse läheme, teen ma heaks eilse hülgamise. Ma tunnen, et elan. Ma olen võimalusi täis.

TEISIPÄEV, 13. NOVEMBER

On pärastlõuna. Varsti tuleb Ben töölt koju. Ma istun ja mul on ees päevik. Üks mees, doktor Nash, helistas mulle lõuna ajal ja ütles, kust seda leida. Ma istusin elutoas, kui ta helistas, ja ma ei uskunud esmalt, et ta teab, kes ma olen. Vaata kappi kingakarpi, ütles ta viimaks. Sa leiad sealt kaustiku. Ma ei uskunud teda, aga ta ei lõpetanud enne kõnet, kui ma vaatasin, ja tal oli õigus. Seal oli minu päevik, tualettpaberisse mähitud. Ma tõstsin selle välja, nagu oleks see midagi õrna, ja kui olin doktor Nashiga hüvasti jätnud, põlvitasin kapi ette ja lugesin selle läbi. Iga viimase kui sõna.

Ma olin närvis, ehkki ma ei tea, miks. Päevik tundus keelatud, ohtlik, ehkki see tuli ilmselt vaid vaevast, mida ma olin selle peitmiseks näinud. Vaatasin korduvalt üles, et kella kontrollida, panin selle isegi kiirelt kinni ja tagasi tualettpaberisse, kui maja eest kostis auto häält. Aga nüüd olen ma rahulik. Ma kirjutan seda magamistoas ärklis. Siin on mul kuidagi tuttavlik olla, otsekui istuksin ma siin tihti. Ma näen siit tänavat, ühel pool kuni kõrgete puude reani, mille tagant paistab park, ja teisel pool majaderida ning teist, tihedama liiklusega tänavat. Ma sain aru, et ehkki ma võin tahta seda päevikut Beni eest salajas hoida, ei juhtuks midagi hullu, kui ta selle üles leiaks. Ta on minu abikaasa. Ma võin teda usaldada.

Loen uuesti elevusest, mida ma eile koduteel tundsin. See on kadunud. Nüüd olen ma rahul. Vaikne. Autod mööduvad. Mõnikord jalutab keegi mööda: vilistav mees, noor ema, kes last parki viib, ja siis pärast tagasi toob. Kauge lennuk, mis maanduma valmistub, paistab peaaegu paigal seisvat.

Majad teisel pool tänavat on tühjad ja tänav vaikne, kui välja arvata vilistav mees ning rahulolematu koera haukumine. Hommikune sagimine, sulguvate uste sümfoonia, meloodilised hüvastijätud ja käivituvad mootorid on kadunud. Mul on tunne, et olen maailmas üksinda.

Hakkab sadama. Mu näo ees langevad aknale suured piisad, jäävad hetkeks rippu, siis liituvad nendega teisedki ning koos alustavad nad aeglast libisemist mööda klaasi alla. Panen käe vastu külma klaasi.

Mind eraldab ülejäänud maailmast nii palju.

Loen, kuidas külastasin maja, kus olin koos oma abikaasaga elanud. Kas need sõnad on tõesti kirjutatud alles eile? Need ei tundu mulle kuuluvat. Ma loen päevast, mis mulle meenus. Kuidas ma suudlesin oma abikaasat majas, mis me kunagi nii ammu koos ostsime, ja kui ma silmad kinni panen, näen ma seda uuesti. See on alguses ähmane ja fookusest väljas, kuid siis kujutis väreleb ja selgib, jõuab teravuseni, mille intensiivsus on peaaegu liiast. Mu abikaasa ja mina teineteisel rõivaid seljast rebimas. Ben hoiab mind, suudlused muutuvad tungivamaks, tugevamaks. Ma mäletan, et me ei söönud ei kala ega joonud veini; selle asemel jäime pärast armatsemist nii kauaks voodisse, kui saime, jalad ühte põimunud, minu pea tema rinnal, tema käsi mu juukseid silitamas, seemnevedelik mu kõhul kuivamas. Me vaikisime. Õnnetunne ümbritses meid nagu pilv.

„Ma armastan sind,“ ütles ta. Ta sosistas, nagu poleks neid sõnu kunagi varem öelnud, ja need kõlasidki uuelt, ehkki ta oli neid ilmselt palju kordi lausunud. Keelatud ja ohtlik.

Ma vaatasin üles tema poole, tema lõua habemetüügast, huulte liha ja nina piirjooni nende kohal. „Mina armastan sind ka,“ vastasin ma, sosistades seda vastu tema rinda, otsekui oleksid sõnad haprad. Ta surus mu keha enda vastu ning suudles mind õrnalt. Mu pealage, mu kulmu. Ma panin silmad kinni ja ta suudles mu lauge, neid vaevu huultega puudutades. Tundsin end turvaliselt, koduselt. Mul oli tunne, nagu oleks siin tema keha vastas ainuke koht, kuhu ma kuulusin. Ainuke koht, kus ma olin iial tahtnud olla. Me lebasime mõnda aega vaikides, hoidsime teineteist kaisus, meie nahk kasvas ühte, meie hingamine sünkroniseerus. Mul oli tunne, nagu võimaldaks vaikus sellel hetkel kesta igavesti, millest ikka veel siiski ei piisaks.

Ben purustas nõiduse. „Ma pean minema,“ ütles ta, ma tegin silmad lahti ja võtsin tal käest kinni. See oli soe. Pehme. Ma tõstsin selle suu juurde ja suudlesin seda. Klaasi ja mulla maitse. „Juba?“ küsisin ma.

Ta suudles mind uuesti. „Jah. Kell on rohkem, kui sa arvad. Ma jään rongist maha.“

Tundsin oma keha vajumas. Eraldumine tundus mõeldamatu. Talumatu. „Jää natuke kauemaks,“ ütlesin ma. „Mine järgmisega.“

Ta naeris. „Ma ei saa, Chris,“ ütles ta. „Sa ju tead.“

Ma suudlesin teda uuesti. „Ma tean,“ vastasin ma. „Ma tean.“

Kui ta oli läinud, käisin ma duši all. Ma ei kiirustanud, seebitasin end aeglaselt, tunnetasin vett nahal, nagu oleks see midagi uut. Piserdasin end magamistoas parfüümiga ning panin selga öösärgi ja hommikumantli ning läksin siis alla söögituppa.

Oli pime. Ma panin tule põlema. Minu ees laual oli kirjutusmasin, tühi paber sees, ja selle kõrval õhuke paberivirn, esikülg allapoole. Ma istusin masina taha. Hakkasin tippima. Teine peatükk.

Siis ma peatusin. Mul ei tulnud pähe, mida edasi kirjutada, kuidas alustadagi. Ma ohkasin, toetasin sõrmed klahvidele. Need tundusid mu käte all nii loomulikud, jahedad ja siledad, sõrmeotste järgi seatud. Ma panin silmad kinni ja hakkasin uuesti tippima.

Mu sõrmed tantsisid automaatselt üle klahvide, peaaegu ilma mõtlemata. Kui silmad lahti tegin, olin kirjutanud üheainsa lause.

Lizzy ei teadnud, mida ta oli teinud ja kuidas seda olematuks teha.

Vaatasin lauset. Kirja saanud. Seal, paberil.

Jamps, mõtlesin ma. Olin vihane. Teadsin, et saaksin ka paremini. Varem olin saanud, kaks suve varem, kui sõnad olid minust välja lennanud, puistates mu lugu leheküljele nagu konfette. Aga nüüd? Nüüd oli midagi valesti. Keel oli muutunud raskeks ja jäigaks. Kõvaks.

Võtsin pliiatsi ja tõmbasin lause maha. Tundus pisut parem, kui see oli välja võetud, aga nüüd polnud mul jälle midagi; polnud, kust alustada.

Tõusin püsti ja süütasin Beni poolt lauale jäetud pakist ühe sigareti. Tõmbasin suitsu sügavalt kopsu, hoidsin seda seal, hingasin välja. Hetkeks soovisin, et see oleks kanep, mõtlesin, kust seda järgmiseks korraks saada. Valasin endale juua – puhast viina viskiklaasi – ning võtsin lonksu. Sellest peab piisama. Kirjutamiskramp, mõtlesin ma. Kuidas minust küll selline kuradima klišee sai?

Eelmine kord. Kuidas ma eelmine kord sellega toime tulin? Läksin söögitoa seina ääres oleva raamaturiiuli juurde ning võtsin ülemiselt riiulilt raamatu, endal suits suus tolknemas. Siin peab ometi mõni vihje olema.

Panin viinaklaasi käest ning keerasin raamatut käte vahel. Toetasin sõrmed kaanele, nagu oleks raamat midagi habrast, silitasin õrnalt üle pealkirja. „Varajastele ärkajatele“, kõlas see. Christine Lucas. Ma avasin raamatu ja lehitsesin seda.

Kujutis kadus. Silmad läksid lahti. Tuba, kus ma viibisin, oli igav ja hall, kuid ma hingeldasin. Alguses olin üllatunud, et ma olen kunagi suitsetanud, aga selle asemel tekkis kiirelt midagi muud. Oli see tõsi? Kas mina olin kirjutanud raamatu? Kas see avaldati? Tõusin püsti, päevik libises mul sülest. Kui nii, siis ma olin keegi olnud, mul oli olnud elu, eesmärgid ja ambitsioonid ja saavutused. Ma jooksin trepist alla.

Oli see tõsi? Ben ei olnud hommikul midagi öelnud. Ei midagi sellest, et ma olin kirjanik olnud. Olin hommikul lugenud meie käigust Parliament Hillile. Seal ütles ta mulle, et ma töötasin enne õnnetust sekretärina.

Uurisin elutoas raamatuselgi. Sõnastikud. Atlas. Meisterdamise käsiraamat. Paar romaani, kõvakaanelised, seisukorra järgi otsustades lugemata. Aga minult mitte midagi. Miski ei viidanud, et mul on üks raamat avaldatud. Keerlesin poolhullunult ringi. See peab siin olema, mõtlesin ma. Peab! Aga siis tuli mul uus mõte. Võimalik, et see nägemus pole mälestus, vaid väljamõeldis. Võib-olla leiutas mu mõistus tõelise mineviku puudumisel ise loo, mida mõelda. Äkki mu alateadvus otsustas, et ma olen kirjanik, sest seda olin ma alati tahtnud olla.

Jooksin üles tagasi. Kabineti riiulid olid täis kaustakaste ja arvuti kasutamise õpikuid ja kummaski magamistoas polnud ma hommikul maja uurides raamatuid näinud. Seisin hetke, siis nägin enda eest vaikset ja tumedat arvutit. Ma teadsin, mida teha, ehkki mitte seda, kuidas ma teadsin. Ma lülitasin arvuti sisse ja see ärkas laua all ellu, ekraan süttis hetk hiljem. Ekraani kõrval olevast kehvast kõlarist kostis muusika ning ilmus pilt. Foto minust ja Benist, mõlemad naeratamas. Üle meie nägude jooksis kast. Kasutajanimi, ütles see, ja selle all veel üks. Salasõna.

Nägemuses olin ma pimesi tippinud, mu sõrmed jooksid üle klahvide otsekui vaistlikult. Asetasin vilkuva kursori kasutajanime kasti ning hoidsin käsi klaviatuuri kohal. Oli see tõsi? Kas ma oskasin masinakirja? Langetasin sõrmed reljeefsetele tähtedele. Need liikusid vaevata, mu väikesed sõrmed otsisid klahve, kus oli nende koht, ülejäänud asetusid nende vahele.Mapaninsilmadkinnijahakkasinilmamõtlematatippima, kuulatades üksnes oma hingamist ja klahvide kerget klõbinat. Kui olin lõpetanud, siis vaatasin, mida olin teinud, mis ma olin kasti kirjutanud. Ootasin mingit jama, aga nähtu ehmatas mind.

Kiire pruun rebane hüppas üle laisa koera.

Vahtisin üksisilmi ekraani. See oli tõsi. Ma oskasin pimesi masinakirja. Äkki mu nägemus polnudki väljamõeldis, vaid mälestus.

Äkki ma olingi romaani kirjutanud.

Jooksin magamistuppa. See oli mõeldamatu. Hetkeks oli mul lausa kõikevaldav tunne, et ma lähen hulluks. Raamat näis ühtaegu olemas olevat ja mitte olevat, reaalne ja ka täiesti väljamõeldud. Ma ei mäletanud sellest midagi, ei selle süžeed ega tegelasi, isegi mitte põhjust, miks ma olin valinud sellise pealkirja, ent see tundus siiski tõeline, see otsekui tuksus minu sees nagu süda.

Ja miks Ben mulle sellest ei rääkinud? Miks ta seda nähtaval kohal ei hoidnud? Ma kujutlesin seda kuhugi majja peidetuna, tualettpaberisse mässitult, pööningule või keldrisse hoiule panduna. Miks?

Mulle koitis selgitus. Ben oli öelnud, et ma töötasin sekretärina. Äkki ma seepärast oskasingi masinakirja – äkki see oligi ainus põhjus.

Kaevasin kotist ühe telefonidest, ükskõik kumma, hoolimata õieti sellestki, kellele ma helistan. Abikaasale või arstile? Mõlemad näisid mulle võrdselt võõrad. Lõin telefoni lahti ja kerisin menüüd, kuni nägin tuttavat nime, ja vajutasin helistamisnupule.

„Doktor Nash?“ küsisin ma, kui kõnele vastati. „Siin Christine.“ Ta hakkas midagi ütlema, aga ma segasin vahele. „Kuulge – kas ma olen kunagi midagi kirjutanud?“

„Vabandust?“ küsis ta. Tundus, et ta sattus segadusse, ning hetkeks oli mul tunne, et ma olen teinud midagi hirmus valesti. Mõtlesin, kas ta üldse teab, kes ma olen, aga siis lausus ta: „Christine?“

Ma kordasin, mis ma olin öelnud. „Mulle meenus just midagi. Et ma kirjutasin midagi, aastaid tagasi, vist siis, kui ma Beniga alles tuttavaks sain. Romaani. Kas ma kirjutasin kunagi romaani?“

Ta ei paistnud mu küsimusest aru saavat. „Romaani?“

„Jah,“ kordasin ma. „Mulle meenub, et ma tahtsin kirjanikuks saada, kui ma väike olin. Ma mõtlesin, et kas ma kirjutasin midagi. Ben ütles, et ma töötasin sekretärina, aga ma mõtlesin…“

„Kas ta ei ole sulle rääkinud?“ küsis ta siis. „Kui sa mälu kaotasid, kirjutasid sa oma teist romaani. Sinu esimene romaan avaldati. See oli edukas. Ma ei ütleks, et see oli bestseller, aga kindlalt oli see edukas.“

Sõnad hakkasid keerlema. Romaan. Edukas. Avaldatud. See oli tõsi, mu mälestus oli olnud tõeline. Ma ei teadnud, mida öelda. Mida mõelda.

Ma jätsin hüvasti ja tulin üles seda kirjutama.

***

Kell voodi kõrval näitab pool üksteist. Ma tean, et Ben tuleb varsti voodisse, aga ma istun ikka voodiserval ja kirjutan. Ma rääkisin temaga pärast õhtusööki. Olin terve pärastlõuna närviliselt ühest toast teise käinud ja vaadanud kõike nagu esimest korda, mõeldes, miks ta küll eemaldas nii põhjalikult tõendid isegi sellest tagasihoidlikust edust. See ei tundunud loogiline. Kas tal oli häbi? Piinlik? Kas ma olin kirjutanud temast, meie ühisest elust? Kas põhjus oli midagi hullemat? Midagi tumedat, mida ma praegu veel ei tea?

Tema kojujõudmise ajaks olin ma otsustanud temalt otse küsida – aga kuidas? Nüüd ei tundunud see võimalik. Mulle tundus, et ma süüdistan teda valetamises.

Alustasin ümber nurga. „Ben?“ küsisin ma. „Mis ametit ma pidasin?“ Ta tõstis pilgu ajalehelt. „Kas ma tööl käisin?“

„Jah,“ vastas ta. „Sa töötasid mõnda aega sekretärina. Kohe pärast meie abiellumist.“

Püüdsin häält mitte tõsta. „Päriselt? Mul on tunne, et ma kirjutasin midagi.“

Ben pani ajalehe kokku ja pööras kogu tähelepanu mulle. „Tunne?“

„Jah. Ma mäletan kindlalt, et armastasin lapsena raamatuid. Ja mul on õrn mälestus, et ma tahtsin kirjanikuks saada.“ Ben sirutas käe üle söögilaua ja võttis minu käest kinni. Tema silmis oli kurb pilk. Pettunud. Häbilugu, näisid need ütlevat. Halb õnn. Nüüd sa selleks enam ei saa. „Oled sa kindel?“ küsisin ma. „Mulle nagu meenub…“

Ta segas vahele. „Christine,“ ütles ta, „palun. Sa kujutad ette…“

Ülejäänud õhtu olin ma vait ja kuulasin üksnes mõtteid, mis mu peas kajasid. Miks ta nii teeb? Miks ta teeskleb, et ma pole kunagi sõnagi kirjutanud? Miks? Ma vaatasin teda, kui ta diivanil pikutades tukkus ja vaikselt norskas. Miks ma ei olnud talle öelnud, et ma tean, et ma olen kirjutanud raamatu? Kas ma tõesti usaldasin teda nii vähe? Ma mäletasin ju, kuidas me teineteise kaisus lebasime ja tihenevas hämaruses sosinal armastust avaldasime. Kuidas me jõudsime sellest seal selleni siin?

Kuid siis hakkasin kujutlema, mis juhtuks, kui ma leiaksin kuskilt kapist või kõrgelt riiulilt oma raamatu. Mida see mulle ütleks peale selle, et vaata, kui madalale sa oled langenud. Vaata, mida sa suutsid, enne kui jäisel teel sõitev auto selle kõik sinult ära võttis, jättes su kasutuna maha?

See ei oleks õnnelik hetk. Nägin, kuidas ma lähen hüsteerikasse – veel enam kui täna pärastlõunal, kui arusaam tuli vähemalt järk-järgult, käivitatuna kaua igatsetud mälestuse poolt; nägin end karjumas ja nutmas. Mõju võiks olla hävitav.

Pole ime, et Ben tahab seda minu eest peita. Ma kujutlen teda nüüd kõiki raamatuid ära koristamas, neid taga verandal metallist grillil põletamas, enne kui langetas otsuse, mida mulle öelda. Kuidas mõelda mulle välja uus minevik, et see oleks talutav. Mida ma peaksin järelejäänud aastate jooksul uskuma.

Aga nüüd on see läbi. Ma tean tõde. Minu enda tõde, seda, mida mulle ei räägitud, vaid mis mulle meenus. Ja nüüd on see kirjas, siin päevikus, mitte enam minu mällu talletatud, sellest hoolimata püsiv.

Ma taipan, et see päevik, mida ma kirjutan – minu teine raamat, turgatab mulle uhkelt pähe! –, võib olla ohtlik, samuti vajalik. See pole väljamõeldis. See võib paljastada asju, mis peaksid pigem avastamata jääma. Saladusi, mis ei tohiks päevavalgele tulla.

Aga mu pastakas liigub sellest hoolimata üle lehekülje.

KOLMAPÄEV, 14. NOVEMBER

Täna hommikul küsisin ma Benilt, kas tal on kunagi vuntsid olnud. Ma olin endiselt segaduses, ei suutnud otsustada, mis on tõsi ja mis mitte. Ma olin ärganud vara, ja erinevalt varasematest päevadest ei arvanud ma, et olen laps. Ma tundsin end täiskasvanuna. Seksuaalse olendina. Mind ei vaevanud mitte küsimus Miks ma mehega voodis olen?, vaid hoopis Kes ta on? ja Mida me tegime? Vannitoas vaatasin ma õudusega oma peegelpilti, kuid seda ümbritsevad fotod näisid tõde rõhutavat. Ma nägin mehe nime – Ben – ning see tundus kuidagi tuttavlik. Minu vanus, abielu – seda kõike tuletati mulle meelde, need polnud asjad, millest ma kuuleksin esimest korda. Maetud, kuid mitte sügavale.

Doktor Nash helistas mulle peaaegu kohe, kui Ben oli tööle läinud. Ta meenutas mulle mu päevikut ja ütles, et tuleb mulle hiljem järele ja viib mu ajuskaneeringule; seejärel lugesin ma päeviku läbi. Seal oli paar asja, mida ma võisin ehk meenutada, ning terveid lõike, mille kirjutamist ma ehk mäletasin. Tundus, et mingi mälujäänuk on öö üle elanud.