Читать книгу Lummutis. PAX: 5. raamat - Åsa Larsson Ja Ingela Korsell - Страница 8

„SA EI LÄHE kuskile!” ütleb Estrid Irisele.

„Eks püüa mind takistada!” vastab Iris, silmad pilukil. „Kui sa mulle mingid nõiasõnad peale loed, siis hoolitsen selle eest, et ussid söövad su aju ära. See käib kolme sekundiga!”

Siis pöörab Iris kannalt ringi ja kaob trepile.

„Mis?” hüüab Viggo. „Kas ta võibki lihtsalt niisama minema astuda?”

„Mida sa siis tahad, et ma teeksin?” küsib Estrid kurjalt. „Jookseksin järele ja annaksin vastu pead?”

„Jah, see on kõige vähem, mis sa teha võiksid!” ütleb Viggo ärritunult.

Magnar ei ütle midagi. Ta vaatab laes rippuvate nõiakroonide poole.

„Ei, ta ei tohi ära kaduda,” ütleb ta. „Kas võiksite krati jäänused ära koristada ja varastatud asjad kokku korjata? Aga nõiakroonid võtke alla ja tooge meie juurde koju.”

Ta osutab nõiakroonidele.

Siis jookseb ta toast välja.

„Tule, Freja!” hüüab ta. „Mul on sind vaja!”

Freja kaob Magnari kannul toast.

„Mida Magnar teha kavatseb?” küsib Viggo. „Kas ta lööb EIKELLEGI maha?”

„See oleks mulle küll VÄGA suur üllatus,” toriseb Estrid.

Tänav on pime ja tühi. Aurulaevakail jõuab Magnar Irisele järele.

„Oota,” hingeldab ta.

Iris pöörab kiiresti ringi.

„Mis sa tahad?” küsib ta. „Kui sa mind veel puudutad, siis lähevad sul käed põlema.”

Ta märkab Frejat, kes saba liputades tema juurde jookseb ja sügamist ootab. Iris sirutab koera paitamiseks käe välja, ent peatub siis. Ta paneb käed rinnale risti ja vaatab Magnarit külma pilguga.

„Ma tahan ainult rääkida,” ütleb Magnar. „Kuhu sa nüüd lähed?”

„Ma ... mitte kuhugi! Mis see sinu asi on!”

„Kuula mind üks minut,” ütleb Magnar. „Üks minut!”

Iris noogutab peaga, justkui loeks ta sekundeid.

„Kümme sekundit,” ütleb ta ja jätkab noogutamist, „... viisteist ...”

Ent Magnar ei lähe närvi.

„Ma usun, et sa tulid tagasi Alrikut päästma,” ütleb ta oma tavalisel rahulikul toonil. „Ma usun, et sa kahetsesid oma tegu. Võib-olla said sa alles pärast restoranist lahkumist aru, kui ohtlik kratt on? Must nõid kasutas sind ära, kas pole nii? Sa pidid vana lastekodu juures laste hauad lahti kaevama. Sa pidid krati tegema ja Alriku koos sellega luku taha panema. Sa magasid seal mahajäetud külmas majas madratsi peal.”

Iris ei vasta. Ta võtab taskust telefoni, vaatab seda ja pistab siis tagasi. Paistab, et ühtegi uut sõnumit pole tulnud.

„Mõtle järele,” jätkab Magnar. „Mida must nõid sinu heaks on teinud? Kas oled midagi vastu saanud?”

Freja nügib Irist. Ta tahab, et temaga mängitaks. Iris kükitab ja sügab koera lõua alt.

„Sa ei saanud oma ülesandega hakkama,” ütleb Magnar. „Pealegi oled sa paljastatud. Mustal nõial pole sinust nüüd enam midagi kasu.”

Iris pigistab huuled kokku ja kehitab õlgu. Tundub, et talle pakub huvi ainult Freja. Aga Magnar näeb, et tüdruk kuulab teda.

„Ma oletan, et sul ei ole kuskile minna,” ütleb Magnar.

„Üks minut on nüüd möödas,” ütleb Iris ja tõuseb püsti.

Freja kraapab teda käpaga. Süga mind veel, tahab ta vist öelda.

„Jah,” ütleb Magnar. „Aga mul on kodus lihapalle ja kartuliputru. Kas see maitseb sulle? Ja ma teen maailma parimaid õunapontšikuid. Sa võiksid ju kõigepealt süüa. Pärast seda võid ära minna. Keegi ei hakka sind takistama.”

„Lihapallid ja õunapontšikud?” küsib Iris umbusklikult. „Kas sa püüad mind kuidagi tüssata või?”

Magnar raputab pead.

„Ei,” ütleb ta. „Ma ei oska tüssata, isegi kui tahaksin. Ma olen kohutavalt kehv valetaja.”